Ristteel

Ristteel Leino ärkas, ringutas, ajas ennast koikust välja, käis kusesl ja pani kohvivee hakkama. Kuidagi kummaline oli see hommik. Uni ei tahtnud vallalisest mehest lahti lasta. Tõsi küll, ega Leino just unepuuduses ei vaevelnud aga sellel hommikul oli eriliselt raske ärgata, nagu lasuks minu suur unepomm su õlgadel ja mataks enda alla. Leino tundis korraks isegi õhupuudust. Tõsi ta on, et noormees nägi ja oskas märke lugeda, ent täna oli ta kuidagi hajevil, küll üritas oma segasele olekule lahendust leida, küll lasi ennast taas haigustustel kaasa viia. Miski ei tahtnud sujuda. Ükskord, päris mitme aasta eest, kui ta alles Leerikaga abielu elas, valdas Leinot analoogne rammestus, aga kärsitu abikaasa ei lasknud meest selle sees olla, ta kamandas kaaslase võileibu tegema, millele Leino imekombel kohe nõusolevalt reageeris, kuigi lõikas terariistaga pöidlal lausa tüki küljest ja see tegevus viskas mehel pildi taskusse. Kui ta toibus, nägi ta enda ees rahuloleva ilmega abvikaasat, kes lausus;“liimisin haavaliimiga su näpule tüki külge tagasi, ära sa nüüd enam rahmelda sellega, kellel ikka näputa meest vaja läheb!“ Tõsi ta oli, Leino sõrm paranes ja imekombel ei läinud isegi mädanema, kuigi mädanemiskuu oli juba poole peal, roheline august, mis mitte kuidagi ei ennustanud lähenevat sügisust. „Pagan, kuhu ma selle mögafoni jälle toppinud olen!?“ Mees otsis ja otsis oma telefoni, kugi vaates sellel mitu korda otsa. Tüüpiline Leino, ütleks eksabikaasa Leerika, kellel mehe ajameelsusest ja kohmakusest villand sai ning naine abiellus ennast üldse moslemimaale. Jumal temaga, lausu Leino ega põüdenud pikalt. Pigem äratas selline asi temas vihahormoonid, mille olemasolust ei teadnud mees senini isegi. „Ooo, fakk, pagan, aja ennast üles! Sul läheb kiireks!“ Just need sõnad lausu Leino endale, sest talle meenusid õhtused plaanid. Tõsi küll, mees teadis et ta garderoofis on suur valik rõivaid, et neid ta õhtuks ostma minema ei pea, aga auto, mille ta eelmisel päeval tontteab mis vea pärast autoteenindusse viis ja jättis, vajaub korrastamist, sest õhtustest plaanidest ta loobuda ei kavatsenud. See oli tema, kui paadunud kodumaa fänni puhul kindel. Kui mis seondus eestlaste ja Eestimaaga, läks Leinole rohkem kui korda. Pole siis ime et teda rahvuslaseks või lausa skinnheadiks sõimatud pole. Jah, rahvuslust on Leinos paras annus. Kelles ei oleks? Leinole ei meeldi inimesed, kes ei tee oma kodumaa kaitseks ühtegi liigutust. Vähemalt üritama peab, sest paigalseis on hukule määratud. „Mis minuga toimub? Kas keegi elab minu sees? Juhib mõni nähtamatu või vääramatu jõud minu elu? Ma saan aru kui mõni kaksikute tähtkujus sündinu või päriskaksik tunneb, et tal on midagi puudu võüi üle, aga mina, mis minuga toimub? Miks alati siis kui ma olen oma optsustes rohkem kui kindel, pöörab elu kõik täiesti teistpidi. Kui võtan suuna läände, jõuab hoopis itta. Kui eelõhtul enne uinumist olen otsuse langetanud siis hommikul äragtes kulgeb kõik teistpidi, justkui omasoodu. Kas ma olen elus midagi totaaalselt valesti teinud, et saatus minuga nöögib? On see ikka saatus? Jah, kui praegu keegi kuuleks mu mõtteid, arvaks ta kindlalt et ma hakkab ära pöörama või olen juba pööranud. Aga õnneks minu mõtteid ei kuule keegi. Või pigem kahjuks?“ „Hei, semu, hää et tulid! Vaatasime kamraadidega su suksu üle nii seest kui väljast. Kõik näib kõige paremas korras, ei oska millegi üle kaevata. No kuna su suksu arstimit ei vajanud, ei vaja ma ka tugrikuid!“ Remondilukksepp oli oma jutus kindel kuid samas lootusetu, kartes et miski võis jääda kahe silma vahele ja mitte üksnes temal. „Hmm ....kummaline! Egas midagi, no töö eest peab palka ikka saama!“ Leino pistis viiekümne eurose mehele pihku, istsu rooli ja käivitas auto. Ta oleks justkui teise masina rooli istunud, masin lausa lendas kohalt ja Leino ei kuulnud isegi mootori häält. Kummaline. Kui mees õhtul autoga Läti piiris ääres paiknevasse Lilli külla jõudis, olid sõbrad juba kohal. Jah, Baltiketi tarvis oli iga sõber oma auto kodust vä'lja ajanud, aga erinevalt Leinost olid sõprade autod pungil rahvast täis. „Lilli, hüüdnimega Lilleke,“ tutvustas toonane ristteel hääletaja Leinole ennast. Nüüd on Leino ja Lilli tutvumisest kuu aega möödas, nad elavad Lilli külas ja ootavad kannatamatult pulmakellade kõlinat. „Ma pole ammu nii kaunist naist näinud!“ Leino julges ühel õhtul Lillile lembesõnu lausuda. „No sa ei saanudki ju näha, maskil on sama komme mis peituse mängul, aga pikaajalisem. Aga ma palun sind, mu armastatud mees, luba mulle, et sa ei kanna iial maski, et sa ei ...“ „Oot-oot! Kuidas, palun?“ „Jah just nii!“ Tõsi, noored mõistsid teineteist ka ilma sõnadeta ning olid õnnelikud et neil on ühesugune maailmavaade, ühised eesmärgid tuleviku ja ellujäämise eest. 24. august 2021.a. Vana - Rääma