UNENÄGUDE KAITSJAD - Heiki Vilep

  Nonii! Eile kinkis hea Heiki Vilep meile oma kõige uuema lasteraamatu "Unenägude kaitsjad," mille illustratsioonid Ott Valliku poolt on ka väga kõnekad ja pisut isegi õudukad, isegi minu jaoks. Aga no on ikka hea "käekiri" ühel illustraatoril! Ja no Heiki Vilep on ikka superhea lastekirjanik, lisaks ka toimetajale, kirjastajale, poeedile, kirjanikule, muusikule....on midagi veel? :)

 Ühesõnaga...hakkasin eile seda raamatut Germole ettelugema, sest paraku Germo ei loe ega kirjuta ise. See selleks. Mingi osa lugesin ette, siis läks Germo magama, aga raamat osutus niiiii põnevaks, et ma pidin selle lõpuni lugema.

 Oihh, kuidas mõjuvad Heiki raamatud! Ma olen küll enda arust hea laps olnud, aga ikkagi sattusin unenäos Koledate Unede Kuningriiki ja hakkasin sealsete tegelastega maid ja ilmu jagama. No ei saanud magada ega ka mitte unenäost äragata. Olen ikkagi siis paha laps olnud? Hmmm....
  Tegelikult oli eile värvikas päev, kõigepealt käisin perearstil, siis Gildipäevadel, siis....õhtu lõppes mitmetunnise puude ladumisega. Üleväsimus? No igal juhul on Vilepi lasteraamatu tegelased niivõrd mõjuvõimsad ja värvikad, et tulevad ka täiskasvanu unne. Seda on minuga enne ka juhtunud, harva küll, aga...

 Õnneks hommikul ärkasin ise, ilma abita ja heas tujus.
Aitäh, Heiki selle imetabase raamatu eest! Jah, ma loen ka meelsasti lasteraamatuid, kui nad on niiiiii hästi kirjutatud! Soovitan seda raamatut lastele väga! Põnev on. Seiklusrikas on.

Rahav Raamatu lehelt:

Raamat

UNENÄGUDE KAITSJAD

Autor: HEIKI VILEP

* * * * * * * * * * Loe arvustusi (0)

 2 Google +0  0 Share0

Niikaua kui inimesed mäletavad, on headus ja kurjus alati olemas olnud. Nad lihtsalt on. Nagu on must ja valge, nagu on sõbrad ja vaenlased, nagu on soe ja külm. Kust headus ja kurjus tulevad, seda ei tea täpselt keegi. Arvatakse, et sündides on kõik lapsed head. Ja et kurjus tuleb mõnede sisse alles ajapikku läbi hirmude. Kust tulevad unenägudesse hirmud?
Teatakse rääkida, et kusagil Unedemaal on kaks riiki – Ilusate Unede Kuningriik ja Koledate Unede Kuningriik. Ilusate Unede Kuningriigis elavad head une-mehikesed unilased, kelle kuningaks on Tema Majesteet Headus. Koledate Unede Kuningriigis aga elavad koledad hirmud ehk hirmikud ja nende valitsejaks on Tema Koledus Kurjus ise.
Otse hea ja kurja võitluse keskele satub poiss nimega Villiam, kes läheb Unedemaale appi oma väikesele õele. Õde on sattunud kurjuse küüsi ja ei saa enam kuidagi ärgata…

ISBN	9789949732913
Ilmumisaasta	2019
Keel	eestikeelne
Formaat	Kõvakaaneline
Lehekülgi	56 lk
Mõõt	236x164x10 (mm)
Illustreerija(d)	OTT VALLIK
Kirjastus	A DISAIN
Lisamise aeg:	18.04.2019  11.2010.64 € Lisa Lisa Osta Kaupluses püsikliendile: 10.64 € Kaupluses: 11.20 € Kaup kätte: Kiirtellimusega: esmaspäev 12.08 Saadavus Vaata asukohta

10. august. 2019.a.
Vana-Rääma

Kuutõbise pihtimus

FOTO: https://elu.ohtuleht.ee/327244/kuutobine-mees-uputas-end-jokke

 

KUUTÕBISE PIHTIMUS

   Kuu. Kuu oli tollel õdakul erakordselt lahmakas ja punane, lausa verine, nagu inimese silm, kui seal veresoon lõhkenud on. See tekitas Laivis vastakaid tundeid. Ta tundis endas justkui füüsilist valu, kord hakkas silm tõmblema, kord pakitses rinnus. Noor, alles ellu astunud naine sattus paanikasse, tal oli hirm, et midagi valusat on sündimas. Sama hirmu tundis ta varjude vastu. Eks muutu Kuugi veriseks siis kui Maa vari temast üle voolab ja Kuu siseneb Maa varju. See toimub tänu teatud päikesekiirte murdumisele, ning Maa jääb Päikese ja Kuu vahele.

   Kuigi see apokalüptiline vaatepilt on imeline, tekitab see alati Laivis maailmalõpu tunnet ja see tunne tekitab omakorda paanikahäireid, lausa selliseid millest ülesaamiseks vajab noor naine meditsiinilist sekkumist, sest tema bipolaarne loomus on niigi nõrk ja tundlik kõigi võõra ja hirmutava vastu. Eks ole ju ka Kuu see mis võimendab energiaid ning paneb nõrganärvilistele liiga suure koorma kanda. Kõik oleneb sisemisest tasakaalust.

   Just täikuuööd on Laivi jaoks saatuslikud ja neil aegadel tuleb ette uskumatuid kokkusattumisi, lausa selliseid, mis panevad noore naise endas nõiavõimeid leidma. Aga sellest ta vaikib, kartuses, et teda hakatakse päris lolliks pidama. On ju bipolaarsusel niigi halb mek man.

   Lausa iseenesest hakkab Laivi noil perioodidel tegelema rituaalidega, just armuriitustega. Ta mediteerib ja tasakaalustab päikesepõimikut, aga ikkagi ei suuda ta lõpuni rahulikuks jääda. Sest Laivil on võime visualiseerida oma silme ette Must Kuu ja see äratab temas deemonid, aga uinutada ta neid tegelasi mitte ei oska. Naise seksuaalenergia muutub tollel hetkel lausa pööraseks, umbes selliseks nagu meestel, kui nad viagrat tarbivad. Siis on naine nõus alluma kellele tahes, langema pattu, selle tagajärjel depressiooni, millest ta taas ise välja ei tule. Eklektilisus vahetub põhimõtetega ja vastupidi, nagu maniakaal-depressiivse psühhoosi põdejatega seda tihti juhtub. Kogu maailm tundub kaootiline. Astraalsed energiad pääsevad võimule ja sa lihtsalt ei allu millelegi ega kellelegi.

Toimub humoraalne regulatsioon ehk hormoonide tegevuse võimendumine.

   Laivi pesi õhtusööginõud, tõmbas ruloo akna ette ning jalutas aeda, sest verine Kuu kutsus teda. Ta ei hoolinud sellest, et haigus võib võimenduda ja suitsiidsed mõtted kipuvad samuti võimust võtma. Omal moel ta nautis seda sama palju kui öistes kalmuaedades loivamist. Laivi ammutas kalmistutelt energiat ja just noli öödel kohtus ta oma esivanematega, kellega ta oli koos elada saanud napilt viis eluaastat, kui viimased oma kodutalus tuhaks põlesid.

   Sama saatus ootas ka Laivi vanemaid, täpselt kolmteist aastat hiljem. Jõululaupäeval, kui nooruke Laivi vanematekoju sõitis, märkas ta eemalt kummalist kuma ning ta hirm osutus tõeks. Vanemate talu oli tuleroaks saanud ja endasse neelanud ka pererahva.

   Talumaja, kus Laivi elab on pärandatud talle vanatüdrukust vanatädi poolt, kes oli ka ainus lähedane hõimlane nende suguvõsast, kuni poole aasta eest vikatimees ka tema kodu külastas.

Ümber talu vohab põlismets ning talu raadiuses ei asu ühtegi maja. Vana lagunev küla kauplusehoone veel jutustab aegu „siin külas oli kord elu.“

   Väidetavalt paikneb metsatuka taga vana katkuaegne surnuaed, millest ei ole küll ammu enam ühtegi märki alles, kuid külalegend teab alati rohkem kui olevik. Ega toona ju ühtegi kalmukivi ega ristikest hauale ei pandud, sest katk olla kogu küla rahvast võtnud. Kui mõni puidust ristike asetseski künkal, on ta tänaseks kõdunenud või vandaalide poolt lõhutud, aga kes neid asju ikka täpselt teab.

Viie kilomeetri kaugusel, otse läbi põlismetsa põigates asub kaasaegne rahule, külakese surnuaed, kust Laivi energiat ammutamas käibki. Ta süütab salvei punti, tilistab kellukest ning kükitab hauakääpa juurde. Nii kutsub ta lahkunute hingi kohale.

   „Nõid, nõid, see õbluke naine on nõid! Tuleriidale tuleks ta viia ja põlema panna!“ on nii mõnigi külaelanik siunanud, sest kus tegijaid seal ka nägijaid, nagu kõneleb vanasõna. Laivit on see kõik küll imestama pannud, sest alati kui ta suruaial oma riitusi tegemas käib, on ta veendunud, et rahupaigas ei ole peale tema ja surnute ühtegi hingelist. Samas on ta korduvalt kuulnud okste raginat ja mingeid kummalisi hääli. Naine ei ole nendele erilist tähelapanu pööranud. Pealegi on temaga alati koos kolm varest või ronka, ega pimedas neid eriastada ei saa. Linnud annavad naisele julgust juurde ja Laivi tunneb et ta pole üksinda.

   Täiskuuöösiti vajub Laivi kalmuaias meditatsiooni ja sellest väljatulemisega on tal raskusi, negatiivne energia kipub võimust võtma. Eks ole ju vana tõde, et nõidusega tegelda võivad ainult need kelle energia on neutraalne või positiivne. Aga haigused, seda ka vaimne häire ehk bipolaarsus, kipuvad energiaid nagatiivseks muutma, nii peaks vaimuhaiguseid põdevad inimesed üldse nõiamaailma ukse enda ees lukus hoidma, aga millegipärast väga paljud negatiivse energia meelevallas olevad inimesed just kipuvad keelatud vilja maitsma. Jälle tuleb tõdeda et vanasõnal „keelatud vili on kõige magusam,“ on tõepõhi all.

   Tollel õhtul tundus Laivile et verine Kuu irvitab ta üle, sest ta nägi taevakeha irvel suud, mitte naerul, just irvitava olekuga tundus Kuu. Naine püüdis seda tegelast ka fotole jäädvustada, aga mitte kuidagi ei õnnestunud seda irvet fookusesse saada. See tekitas stressi, sest nii polnud võimalik vajadusel kellelgi tõestada Kuu irvitavat ilmet. Ja ega naine seda eriti kellelgi, peale iseenda, tõestada tahtnud, sest nii võis terendada taas hullar. See oli ka üks suuremaid põhjuseid miks temast iga aastaga järjest eraklikum inimene sai. Eremiit oli ta olnud tegelikult kogu elu. Kas oli siin saatusekäsi mängus või tegid geenid oma tööd. Olla just vanatädi olnud küla must maag, väidetavalt. Aga seda ka vaid külajuttude põhjal, kuid elu on tõestanud, et külajuttudel on tõepõhi all, kuigi nendesse on alati ka vürtsi juurde lisatud, eks ole vürts üldse üks kahtlane maisetaim.

   Ühel varahommikul, kohe peale ringutusi ja hommikvõimlemist, ilma milleta Laivi polnud võimeline unemaailmast reaalsusesse ärkama, läks ta taas paljajalu kasteniiskesse ristikheina mediteerima. Laivi mediteeris ihualati, ka kargetel talveilmadel. Ta oskas ennast eelnevalt viia sellisesse seisundisse, et tal ei olnud külm. Eks transis olles on inimene kõikvõimas, kui ta vaimumaailma jagab. Meis kõigis on olemas võimad kasvõi enese ravitsemiseks ja energiate tasakaalustamiseks, aga tuleb vaid osata, sest vastasel juhul võib igasugune riitus pigem kahju teha. Aga elus juhtub ka nii, et inimene ei oska transist välja tulla, sest negatiivne energia on ta enesesse haaranud.

   Paljud kindlasti mäletavad lapseaega mil maailm tundus väga põnev, mil alles elasid muinasjuttudes ja püüdsid ise peeglinõidust teha. Isegi kui asi toimis ja hauatagused elanikud ennast peeglis ilmutasid, ei suutnud pubetrteedieas nooruk päris kaua aega magada, sest hauaelanike portaal sai peeglinõidusega avatud, aga mitte suletud. Sestap tuleb enne tegutsemist alati mõelda, aga katsu sa seda pubekale selgeks teha tema vanuses, kus hormoonid möllavad ja juhivad su elu. Mässumeelsus halvab meeli.

   Igal verise Kuud ööl, kui kalmuaiavaht rahupaika läheb, näeb ta varalahkunud Laivi haukääpal asetseval ristil, mille noor naine oli kunagi endale ise sepa juures tahunud, istumas kolme lindu, on need siis rongad või varesed, vana naise silm ei seleta pimedas.

   Kolmainsus, lausub ta ja pisetab pühavett kalmuaeda. 

9-10. august. 2019.a.

Vana-Rääma

PASODOBLE - Helen Eelrand

 Oehh, nii kahju et see raamat loetud sai! Ausalt! Ma ei ole elusees nii kirglikku ja julge sõnakasutusega raamatu lugenud kui "Pasodoble" Helen Eelranna sulest! Tohutult hea käekiri, meeletu kirg ja üleni põnev naistekas!

 Olen palju naistekaid lugenud, mõni jätab külmaks, mõni köidab. No ma olen ju ka naine. Aga vaat see, see on midagi täiesti erilist, täiesti teise temperamendiga raamat, nagu polekski eestlase kirjutatud. Kas elu Hispaanias mõjutab? Võimalik. Aga igal juhul olen ma üleni selle raamatu fänn. Ja ilmselt nüüd ka autori fänn.

 Tuleb tunnistada et see on esimene raamat selle autori sulest mille olen läbi lugenud, aga nüüd võtan ka kõik teised Eelranna raamatud lugeda. Ohh!

 Eelrand tundub olevat väga hea inimeste tundja, psühholoog ja sensitiiv. No vähemalt minu arvates. Mäletan teda teles oma raamatutest rääkimas, aga kohtunud me ei ole. Oleks tohutult armas ka kohtuda.

 Ja tundub et autor tunneb ideaalselt hispaanlaste hingeelu ja nende temperamendiga kaasnevat. Vähealt raamat paneb seda tundma. Ja kõik need otsekohesed, ekstavertsed ütlemised, tunded, jutustamised. Kogu peategalse Dagne higneelu on peensusteni lahti lahatud ja mul on sihuke tunne, et ma lausa tunnen nüüd seda Dagnet, no tahaks tunda küll!

 Üks mu lemmikraamatuid naistekate poole pealt! Aitäh, Helen Eelrand, et sa nii hea raamatu kirjutasid!

Rahva Raamatu lehelt:

Raamat

PASODOBLE

Autor: HELEN EELRAND

* * * * * * * * * * Loe arvustusi (0)

 2 Google +0  0 Share0

Helen Eelranna

35aastasena oleks eestlanna Dagnel justkui kõik olemas:
aastaid kestnud kooselu toreda mehega, imearmas tütar, karismaatiline
kasupoeg, mõistlik töökoht. Kõik muutub, kui tema teed ristuvad särasilmse
Madridist pärit Domenicoga, kelle kreedo Hirm, armumine,
süütunded.... kõige tähtsam on tunda ennast elusana.Sõprusest saab
armastus, armastusest kirg ja kirest kinnisidee, mis hävitab nii
peategelase enda kui tema ümbritsevate elu.
Raamatus otsitakse vastust küsimusele, kas eesti naised ikka
valivad võõramaise mehe materiaalse heaolu tõttu? Või jääme me alatiseks
igatsema suuri tundeid ja väljaütlemata sõnu. Kas oma elu ühele kaardile
asetamine ikka väärib küünlaid?

Helen Eelrand töötas aastaid erinevates eesti meediakanalites, olles Eesti
Päevalehe reporter, Naistelehe toimetaja ja toimetades ka hommikuprogrammi
Terevisioon. Lisaks on ta autoriks Urmas Oti ja Anne Veesaare
elulooraamatule (Kirjastus Fookus Meedia).
Hispaania keele õpingud viisid lootusetu armumiseni Andaluusiasse, selle elustiili ja rahvasse, nii et alates 2009. aasta kevadest elab ta koos
mehe ja kahe tütrega Hispaania edelaosas särtsakas sadamalinnas El Puerto
de Santa Maria. Ehedalt ja kirglikult hispaanlaste kirjeldav
Pasodoble on tema esikromaan.

ISBN	9789949215065
Ilmumisaasta	2010
Keel	eestikeelne
Formaat	Pehmekaaneline
Lehekülgi	237 lk
Mõõt	199x126x18 (mm)
Kirjastus	RANDVELT KIRJASTUS
Lisamise aeg:	22.12.2010  Toode pole saadaval

9. august. 2019.a.
Vana-Rääma

Täna algasid Pärnu XXII Gildipäevad

kirjanik Heiki Vilep ootab teid Gildipäevadel!

 Pärnu XXII Gildipäevad on alanud. Minge osa saama.

 Kuna mul oli täna hommikul kesklinna asja, täpsemalt taas perearstile, võtsin kohe Germo ka ühes, et sealt Gildipäevadele minna.

 Heiki Vilep müüb oma raamatuid jälle samas kohas, kus eelmisel aastal. Siirad ja suured tänud kõige värskema lasteraamatu eest! Hakkan nüüd Germole Heiki Vilepi lastekat "Unenägude kaitsjad" ette lugema. Ta kuulab meeleldi ja mina loen meeleldi ka vahelduseks lastekaid.
  Minge ostma, hinnad on soodsad, kõigest 8-12 eurot! Soovitan väga! Ja autor kirjutab meelsasti pühednuse ka.

 Ohtralt on müügil keraamikat, sepiseid, kleite, tekke, nukke, ehteid jne...Minge vaadake ise! Mina olen rohkem raamatuhull ja no sepised meeldivad ka. Steineri aias toimuvad ka muusikalised etteasted ning saab näksimist soetada. Nägin taas Üllar Kallaud seal asjatams.
 Homme kell 16.00 saab Alari Papa Jansoni kuulata. Ma veel ei tea kas ise minna saan. Kahjuks ma ei leidnud kusagilt esinejate kava.

 Meeletu vihm ja äike hakkas tulema, jooksime Germoga Nullpunkti kohviku ette varju alla ja jäime sinna päris pikaks ajaks, tänavad ujusid. Aga õnneks see kauplejaid ei seganud, kõik olid kenasti oma kohtadel alles.

 Täna on plaanis puid saagima hakata, näis kas õnnestub. Kui ei õnnestu siis ehk õnnestub homme, seega ma suuri plaane teha ei saa. Aga täna on täna ja homme on homme, aeg näitab kas, kus ja mis.

 Olge rõõmsad!

Kirjanik Vilep ja raamatud

raamatud lastele...

otsid kirjanik Vilepiga kontakti?

Steineri aia lava esinejatele

rahvas Steineri aias

niisiis

pärnakast helilooja Valter Ojakääru mälestuspink, puhkasime sellel jalga

Lastepargis

mina olin ka. ausõna.

Nullpunkti terrassil vihmavarjus...

lausa uputus

uue pühednusega lasteraamat läheb peale lugemist eriliste raamatute riiulisse

pühendusega Germole :)

9.august. 2019.a.
Vana-Rääma

Eluring

foto: http://disainistuudio.ee/blog/?attachment_id=72

ELURING
1.
.
Tüüne meri
loksutab laineid
taamal triivib kaluripaat
suund kodu poole
sina haarad
nagu uppuja õlekõrrest
haarad kahe pihuga
.
aga lootust ei ole
aga lootust ei tule
on vaid õlekõrs
purunev ja habras
sama habras
kui inimelu
.
2.
.
rahutu meri
niristab laineid
nagu emadust ootav
naine lootevett
aga kusagil areneb
eostatud embrüo
areneb inimeseks
.
3.
.
eluring ei saa
iial otsa
sest ringil ei ole
otsa ega äärt
tema sees elab lootus
hingitseb elu
kuni ööst saab päev
kuni päev upub öösse...
.
4.
.
ja kõik algab
taas
algusest...
.
8. august. 2019.a.
Vana-Rääma

Magaks nagu tühja, haisva taara kaisus

foto netiavarustest

MAGAKS NAGU TÜHJA, HAISVA TAARA KAISUS

  „Alkohol, alkohol, ma olen nendest, pehmelt öeldes, aroomidest väsinud. Tõsi küll, ta on mul hea naine, hoolas ja armastav, aga kas pidevas alkouimas olev naine ikka on võimeline armastama? Pidevalt siunatakse mehi nende alkoholilembuse pärast, pidevalt. Ma ei saagi aru miks just mehed alati süüdi tembeldatakse. Jah, tõsi ta on, ise olen süüdi vast või enda suhtes suisa ülekohtune, mainisin juba ju meie suhte alguses et mind ei häiri tema igapäevased veinitamised ja õlletamised, aga tegelikult häirivad, kohe väga häirivad, magaks nagu tühja, haisva taara kaisus. Las ma tunduda õelana, aga nii ma ennast tunnen. Paraku.“

  Peale lesestumist elas Peeter päris mitu head aastat üksinduses. Mees arvas, et tema rong on läinud, et tema ellu ei kuulu enam ühtegi naist. Maakolkas üksi päevi õhtusse viies, kuna täiskasvanud lapsed on juba oma elu peal, unustas mees ennast sootuks. Tema jaoks eksisteeris vaid tema töö, mis hõlmas kogu Eestimaad. Väikses Haapsalu linnakeses oli tal ka korter, aga seal elasid üürnikud. Sinna Peeter ei igatsenudki.

  Peeter ja Naima kohtusid internetis. Mees oli mõne kuu eest endale Facebooki konto teinud ja seda ka sõbra õhutusel, kui üks naine talle kohe kirjutama hakkas. Peeter arvas, et see on sõbra teela, aga eksis. Naima, õbluke Pärnu naine, kes oli paari aasta eest, väidetavalt ringitõmbava mehe pärast, oma abielu lahutanud, osutus järjekindlaks, kui mitte öelda pealetükkivaks vestlusparneriks. Tegelikult Peetrile isegi meeldis see. Üksiku hundina polnud ta ju aastaid lembesõnu kuulnud, need sõnad äratasid Peetris mehe juba siis kui nad polnud Naimaga veel kohtunudki.

  Naima jäi suisa pooleks aastaks Haapsalu ja Pärnu vahet pendeldama. Mis elu naine suvepealinnas elas, seda Peeter ei tea. Tema jaoks oli tähtis vaid see, et kodu oli korras ja soe söök laual. Ja visiitsuhe sobis mehele ideaalselt, vähemalt algatuseks.

  Poole aasta pärast nad abiellusid ja seda Naima algatusel. Aga visiitsuhe kestis edasi, sest Naima ei olnud nõus elukohta vahetama. Ja ega Peeter ei nõudnudki, tema jaoks olid naise soovid tähtsad. Pealegi ööbis mees vahel ise ka töö tõttu teises Eestimaa otsas, sest pikkade tööpäevade õhtutel, eriti karmidel talveilmadel, ei hakkanud ta pimedas koduteed kulutama.

  Eestimaa on väike, nii jõudsidki Peetri kõrvu kuuldused Naima meestelembusest, kuid Peeter uskus sinisilmselt oma naist ja läks keelepruukijatega isegi tülli. Samas elas temas kahtluseuss, kuid mingil hetkel jõudis mees tõdemusele, et kui Naima pole talle vahele jäänud, las siis petab. Peaasi, et mõnda pahat haigust koju ei too. Hakka veel vanas eas armukadeduse pärast stseene tegema! Pealegi ei tea ma kindlalt nende külajuttude tagamaid. Las ta olla, elagu igaüks oma elu! Mul on vähemalt korralik naine, aed on alati korras, pesu pestud, toad koristatud ja soe söök laual. Jah, aga see alkohol, see on tõesti häiriv, aga kannatan ka selle välja. Kole oleks ju vanas eas nagu üksik hunt keset laant, päevi õhtusse vedada. Küll ta ükskord väsib ja taipab, et truudus on abielus väga tähtis. Ja kui ei taipa – siis ei taipa, tema probleem!

  Ühel kaunil suvepäeval sõitis Peeter Võrumaale tööle, teda kutsus lesknaine, kes, väidetavalt vajas oma elamisse mehekätt, ega ei saanud ise mehetöödega hakkama. 40 aastane Meeta lesestus juba 23 aastasena ning pikki aastaid ei leidnudki enda kõrvale enam seda ainsat ja õiget. Ta valis liiga kaua ning tema pedantlik loomus ei meeldinud meestele, nii ta üksikuks jäigi. Alkoholil ja alkohoolikuid ei sallinud ta silmaotsaski.

  Juba tutvudes süttis Peeteri ja Meeta vahel säde, mis tegi mõlemad osapooled keeletuks. Meeta neelanuks nagu keele alla, sedavõrd erutavalt mõjus talle juba mehe sihvakas ja jõuline, tõmmujuukseline välimus. Naine unustas ära milleks ta mehe üldse kutsus. Peerti välimus äratas temas naise, kelle ta arvas endas surnud olevat. Üle 10 aasta elatud tsölibaat oli oma töö teinud, nii arvas tema kuni Peetriga kohtumiseni.

  Erutunud naine veetis terve päeva oma uhkes majas, isegi poodi ei raatsinud silmarõõmu kõrvalt lahkuda. Ka Peeter nautis koostööd ja naise seltskonda, aga ta üritas jääda ontlikuks abielumeheks, sest truudusetus ei kuulunud tema ellu. Vähemalt nii ta arvas. Peeter vihkas sõprade suust lausutud sõnu, „pole olemast truudust, on vaid juhuse puudus!“ See on nii madal ja labane väide tema jaoks, millega ta mitte kunagi ei nõustu. Sellise elumotoga mehi pidas ta madalalaubalisteks seiklejateks.

  „Kui palju ma võlgnen?“ küsis Meeta päeva lõpuks.

  „Ma pean kalkuleerima. Oot... tegelikult polegi asi niivõrd rahas, kas sa tead kohta kus ma saaksin ööbida? Naudiks ööd Võrumaal ja sõidaks kodu poole alles hommikul, puhanuna.“ ehmatas Peeter isegi oma pakkumise üle, sest kokkuhoidliku ja isegi pisut ihne mehena oskas ta oma töö eest alati väärilist tasu küsida. Ja väärikust tal oli, mitte vähe.

  Meeta õhetas nagu ladvaõun, kõik mängis tema kasuks. Nüüd tuli 100% oma võlud mängu panna, et see mees siit majast ei lahkuks. Polnud ju naisel raske öömaja pakkuda, eriti veel mehele, keda ta endale ihkas ja seda esimesest hetkest.

  „Sul ei ole vaja kusagilt öömaja otsida, see on sul olemas, siin, minu kodus.“ tegi Meeta Peetrile silma, mille peale mehel erutusest lausa kõrvad punaseks läksid ja see ei jäänud naisele märkamata.

Peeter vaikis, sest sõnad ei tulnud lihtsalt üle huulte.

  „Kas ma tohin sulle, lisaks öömajale, midagi pakkuda?“ muutus Meeta eriti lahkeks ja armuliseks.

  „Võid ikka. Paluks klaas jäävett, kui seda ei ole palju palutud?“ muheles mees.

  „Seda väikest asja ikka saab!“ muutusid naise silmad väga edevaks, lausa nii moosiseks, et Peeter tundis, et ta on ära tehtud. Tema, keskealine mees. Abielumees!

  Alles laua taga einestades tõdesid mõlemad et nad on karsklased ning rõõmustasid selle üle. Nende tutvumises oli äratundmist ja kirge. Sellist kirge mida kumbki polnud tundnud.

  Hommikul, kui Peeter oma asju kokku pakkis, tundis ta ennast täbaralt, nagu noorukist peigmees, kes on esimest korda naist saanud. Tal oli häbi. Lausa nii häbi, et koju sõiduga hakkas väga kiire. Isegi aurav kohvitass ei meelitanud teda kauemaks jääma. Vaevu üle huulte lausutud „nägemist“ muserdas Meetat väga, sest naine oli armunud, naine oli üle mitmekümne aasta ennast naisena tundnud ja nüüd tundis ta ennast lootusetult armunud. Ühepoolselt. Kuigi õhtu ja öö rääkisid teises keeles.

  Tunnijagu sõitu kodusuunas sõidetud, peatas mees auto ja tema hiljutine käitumine pani Peetri mõtlema. Alles nüüd jõudis talle kohale, et ta käitus matslikult, mitte nii nagu ühele härrasmehele kohane. Alles nüüd tundis ta et oli ühele heale hingele haiget teinud, võis jätta mulje nagu kasutanuks Peeter Meetat ära ja visanud minema. Oma naine ei tulnud Peetrile meeldegi.

  Peeter läks bensiinijaama kohvikusse, tellis suure tassi kohvi ja einevõileiva ning vajus mõtteisse. Ta tundis, et on abielludes Naimaga suure vea teinud, liialt kiirustanud, või õigemini oli Naima teda tagant torkinud selle abieluga. Kindlasti polnud Peeter selleks valmis. Juba mõte Meetale pani mehe endamisi muigama ja ta tundis kuidas tahaks lese juurde tagasi minna. Aga tuli uuesti rutiini sukelduda ja oma eluga edasi minna, sest ta ju ise tegi südamedaami juurest minema tormates vea, Meeta ei tarvitse teda enam tundagi. Mehe süda oleks nagu kurku tõusnud ning silmavesi tungis lausa välja. Peeter avastas ennast elus esimest korda nutmas, isegi oma lahkunud eksabikaasa matustel suutis ta tõsiseks härrasmeheks jääda. Nüüd pääsesid pisrad justkui paisu tagant välja ja need ei tahtnud kuidagi lõppeda.

  Koju jõudes oli Peeter nii muserdunud, kui mitte öelda armuvalus, et ta ei läinud isegi Naimale bussivastu, jättes naise 3 kilomeetrit jala kõmpima. Naima, muidugi ei teinud sellest numbrit, jalutuskäik tuligi talle, pohmelust põdevale alkohoolikule, kasuks. Nii sai ta oma terviseriket abikaasa eest varjata ning pläskust lonkse võtta ilma, et peaks mehe eest varjama. Maal mehe juures olles ta käis ka salaja trimpamas, sest ta ei tahnud Peetrile näidata kui sõltuvuses ta tegelikult alkoholist on. Aga Peeter ei olnud loll, karsklasena tundis ta isegi naise suitsulõhna ära, kuigi viimane püüdis seda suuspreidega ja nätsudega varjata.

  Seksist sellel õhtul ei tahtnud midagi välja tulla. Üritas Naima, mis ta üritas oma abikaasat üles kütta, kuid viimane jäi apaatseks, kaebas väsimust. Napsune Naima ei jätnud oma jonni, piinas meest nii kaua ja lausa nõudis rahuldust. Selle ta ka sai, kuid mehele tundus kõik ahistamsena, ropu keppimisena, milles puuduvad tunded, milles puudub armastus. Alles nüüd taipas ta et alkohoolikust abikaasaga ei seo teda miski, et neil ei ole hingelist sidet, ei ole armastust, on vaid tühipaljas armatsemine, millel ei ole tunnetega midagi pistmist.

  Meeta oli Peetri silmad avanud ja nüüd taipas mees, et just Meeta vastu tunneb ta tõelist armastust ja seda juba esimesest silmapilgust. Mehe süda tahtis lõhkeda. Eksiarvavad need kes väidavad, et mehed ei põe. Põevad ja mitte vähe. Aga nad ei ole nagu klatsivad naised, kes ei suuda midagi endasse jätta, vaid räägivad oma sõbrannadele isegi kõige intiimsematest seikadest, unustades tõe, et nii nad reedevad oma mehi, irvitavad oma meeste üle. No erand küll kinnitab reeglit, aga...

9 kuu pärast sünnitas Meeta oma esiklapse, poja kelle nimeks sai Peeter. Temast sai 41 aastasena õnnelik ema, kes elas vaid pojale. Ta isegi ei mõelnud, et poja isal oleks õigus oma lapse kasvatamisest osa saada, sest Meeta hing purunes peale Peetri lahkumist.

  Ühel korral, kui Peeteril taas Võru tööots tuli, otsustas ta külastada Meetat ja naiselt andeks paluda, tunnistada et armastab teda ja lahutab oma abielu.

  „Peeter, Peetrike, sa mu silmaterake!“ istus Meeta rõdul ja imetas oma imearsat last.

  „Sa ütlesid Peeter? Meeta, kas sa...?“ tahtis Peeter midagi küsida, kui nägi imetavat ema. Mees keeras kannapealt ringi ja suundus auto suunas. Väike Peeter hakkas emme tissiotsas nutma, nagu tunneks ka südamevalu, mille osaks Meeta just sai. Tegelikult tundiski, sest ema piimaga antakse palju lapsele kaasa ja ema meeleolu mõjutab ka rinnalast.

  „Oot, miskit siin ei klapi, või just klapib. Kas see pisike on Peeter? Kas ta võib minu poeg olla?“ kalkuleeris Peeter enne kui autot käivitama hakkas. Mehe süda tahtis rinnust saapasäärde hüpata, ta tundis ühtäkki nii õnne kui õnnetust, rinnus hakkas torkima...

  Meeta asetas Peetrikese hälli ja tormas auto juurde hetkel mil Peeter teadvuse kaotas.

 Nüüd nad elavad õnnelikult koos suur Peeter, Väike Peeter ja Meeta. Elvad Võrus Meeta kodus ning Haapsalu lähistel asuvast Peetri kodutalust on saanud nende ühine suvemaja, kus veedetakse aega vaid koos perega. Nende peres ei ole alkoholismi, ega lahkhelisid, mille põhjustajaks just alkohol on.

  Nad elavad õnnelikult ja ootavad pere juurdekasvu. 

8. august. 2019.a.

Vana-Rääma

VANAPAGANA TEINE TOSIN - Andres Vanapa

 Eile oli mul õnnepäev, juhtusin Uuskasutuskeskuses peale Andres Vanapa lühijuttudest koosnevale raamatule "Vanapagana teine tosin." See oligi mul lugemata. Nii vähe ongi õnneks vaja. Ja ostsin selle hea raamatu vaid 2 euro eest. Mõtelge!

 Vanapa oli, on ja jääb üheks mu lemmikuks lühijuttude ja novellide kirjutajaks. Tal lihtsalt on nii hea ja eriline käekiri. Tohutult hea sõnaseade ja väga hästi oskab see autor tegelaskujude värvikaid karaktereid esile tuua. Meil kõigil on Vanapalt palju õppida. Väga palju.

 Andres Vanapa, kodanikunimega Viktor Mellov on meie hulgast lahkunud juba pea 15 aastat aga ta looming ei lahku, see elab täiel rinnal edasi. Kõik noorautorid (ja mitte ainult!) võiks Vanapat lugeda, sest tema raamatud otseses mõttes harivad.

 Raamatupoodidest on ta looming pmst läbi müüdud, Vanapa raamatuid leiab Osta.ee-st ja mujalt netiavarustest. Olen isegi otsingul, sest mõni Vanapa sulest ilmunud raamat on veel lugemata.

Soovitan!

Andres Vanapa (1924 - 2004)

6. august. 2019.a.
Vana-Rääma

KILLUKE SÜGAVIKKU - Sirly-Ann Meriküll

 Ilmunud on Sirly-Ann Merikülli luuleraamat "Killuke sügavikku." Autor saatis mulle selle raamatu ja palus tagasiasidet, nagu paljud seda teinud on. Lugesin kokku, tänaseks juba 9 autorit.

 Tegelikult on päris raske seda teha, sest luuletaja on tundliku natuuriga ja ma mitte ei taha kellelegi haiget teha. Aga ausaks jään ma alati oma arvustustes, eranditult. Ka selle (k)arvustuse puhul.

 Plusspunktid kujundjale ja illustraatorile. Päriselt!

 Kahjuks on raamat toimetamata ja esineb ka liiga palju kirjavigu. Luuleraamatu toimetamine ei ole kerge ja reeglina peaks seda tegema inimene kes luulest midagi jagab. Mis kohe kindlasti ei tähenda seda, et antud raamatu toimetaja ei jagaks (ma ei tunne teda ja mul pole õrna aimugi), aga toimetajtatööd oleks tulnud hoolsamini teha, seda nii keele- kui korrektuuri poolest. Tegu on ikkagi autori esimese raamatuga.

 Autorile ütleksin niipalju, et uurigu veidi rohkem luule olemust, ei ole mõtet vabavärsi ja proosaluule ridade taha riime otsida, need ei anna midagi juurde, pigem võtavad. Sul on ainest küll ja veel ning soovitan katsetada proosaluulet. Ära kasuta äike-päike riime, need on väga nõrgad ja kulunud, nagu ka sina-mina riimid. Ära üldse kausta riime, sa oskad vabavrässi hästi kirjutada. Kui laod vabavärsi ja proosaluule lõppu riimid, jääb luuletus ikka konarlikuks, puudub rütm jne....Ära lao ritta ainult kujundeid, püüa nendest ka tervik luua, terviklik luuletus, millel on ka lõpupuänt olemas.

 Kõige hullem ei ole, kõige parem ka mitte. Keskmine. Edu! Aitäh!

Rahva Raamatu lehelt:

Raamat

KILLUKE SÜGAVIKKU

Autor: SIRLY-ANN MERIKÜLL

* * * * * * * * * * Loe arvustusi (0)

 158 Google +0  0 Share0

Ma tahtsin, et raamat „Killuke sügavikku“ peegeldaks täielikult mind. Et see olekski Mina. Kes mind piisavalt tunnevad, tunnevad siin raamatus ka minu ära. Raamat on jaotatud kolmeks peatükiks: esimeses osas on positiivsem ja elulisem meeleolu, mis muutub aina kurvemaks ja sügavamaks. Lugejal peaks tekkima illusioon, et alguses asub ta sügaviku servas, siis hüppab sinna sisse ning viimaks on juba täielikult sügaviku põhjas. Meis kõigis on killuke sügavikku. See paik, kus on selline parajalt pime ja üksik.

ISBN	9789949010752
Ilmumisaasta	2019
Keel	eestikeelne
Formaat	Pehmekaaneline
Lehekülgi	82 lk
Mõõt	200x119x5 (mm)
Lisamise aeg:	10.05.2019	13.4512.78 €Toodet on alles vähem kui 10 eksemplari! Lisa Lisa Osta Kaupluses püsikliendile: 12.78 € Kaupluses: 13.45 € Kaup kätte: kolmapäev 07.08

5. august. 2019.a.
Vana-Rääma

MILLEKS PUNASTADA VÄRVIPIMEDATE SELTSKONNAS - Ants Klots

 Paari kuu eest ilmus Ants Klotsi luuleraamat "Milleks punastada värvipimedate seltskonnas." See on üdini lustakas raamat! Ausalt. Ants Klotsi peaks ka pärnakad mäletama Pärnu kirjandusõhtutelt. Ta on nagu Pärnu Contra. Ausalt.

 Minul oli au olla taganttorkija rollis ja seda juba aastaid. Lõpuks see siiski ilmus. Rõõm!

Nautisin lugemist sajaga ja see raamat garanteeris mulle rõõmsa tuju.

Antsu lahkel laol napsan ta fb ajajoonelt mõne tekstinäite ka:


BUSSIRASE

Jäin bussis tõugeldes rasedaks,
ei tea kes on lootele isaks -
kas oli see noormees vasemalt
või lombakas papi kes kisas.

Arvan et äsjane rasedus
sai alguse vasakult küljelt,
kuid veidike tekitab masendust
see noormees kes meenutas hüljest.

Kui äkki hülgegeenid on rikkund
minu kauaoodatud poja
poleks ukse juurde ma tikkund,
oleks lukustand seemnetel koja.

Aga õnneks siiski on selge nüüd,
et hülgelõust polegi issi
ka vanamees kellel põrguhüüd -
hoopis taat kes kompostrisse pissis.

* * *


ENESEKRIITILINE

Tahaks hommikuti kõditada kõhtu
Ja selga sügada ma tahaks tihti õhtul
Enne lõunat tahaks pigistada vinni
Ma tahaks hoida vahel pissihäda kinni.

Miks tahan hoida oma hädasid ma kinni
Miks tahan pigistada vinni ja pisvinni
Ma küsin milleks tahan mina seda kõike
Teen sulgudesse väikse kõrvalpõike:

(mul kõrvakeste vahel paikneb kitseaju)
Seepärast kõike kirjeldatut ma pisut omamoodi tajun.



Ants Klots hoiatab: Hoiatus nõrganärvilistele : Kõik luuletused on eranditult sellised.
Kordan. Eranditult!

MINU KÄEST SAAB KA NEID OSTA!!!

Rahva Raamatu lehelt:

Raamat

MILLEKS PUNASTADA VÄRVIPIMEDATE SELTSKONNAS

Autor: ANTS KLOTS

* * * * * * * * * * Loe arvustusi (0)

 0 Google +0  0 Share0

Olen siuke mees, kes ajab asju riimi. Umbes nii, et siil ja viil on riimis, ja siis on riimis ka veel supp ja nupp ja tupp ja üsna nilbe sõna - nimelt jupp.
Siit küsimus: miks mina seda kõike riimin? Miks eesti keelt ma leksikaalselt liimin? Kas olen ilgelt mõnus sule- või siis sõnasepp või käib mul ajukurru vahel lakkamatu kepp?

ISBN	9789949685011
Ilmumisaasta	2019
Keel	eestikeelne
Formaat	Kõvakaaneline
Lehekülgi	96 lk
Mõõt	216x153x12 (mm)
Kirjastus	HEA TEGU
Lisamise aeg:	06.06.2019	12.99 12.34 € Lisa Lisa Osta Kaupluses püsikliendile: 12.34 € Kaupluses: 12.99 € Kaup kätte: kolmapäev 07.08 Saadavus Vaata asukohta

5. august. 2019.a.
Vana-Rääma

MIA LOOD - Margit Peterson

 Juunis ilmus minu sulest mu kolmas lasteraamat "Mia lood." See on õpetlik raamat, mis kõneleb pisikese Mia elust, kes on saatuse tahtel jäetud vanavanemate kasvatada. Just vanavanemad on need, kes lapsele elutarkust jagavad.

 Mia lugusid saad osta veel vaid vähestest raamatupoodidest ja veel vaid mõned raamatud on ka minu käest saadaval. Olen saanud väga palju head tagasisidet, väikesed lugejad on väga rahul. See ongi väga tähtis mulle, kui autorile. Lasteraamat peab lastele meeldima!

 Plaan on ka järjeraamat kirjutada, aga näis. Iga asi omal ajal.

 Kui sa soovid seda raamatut otse minu käest osta, soovi kohe, sest raamatud hakkavad otsa lõppema. Käest - kätte müün 8 euroga. Aitäh!

 Ja need kes on raamatu broneerinud, palun ostke välja, muidu panen uuesti müüki.

Mõned fännifotod ka:

...

...

 Veel vaid saadaval järgmistes Rahva Raamatute kauplustes: Viru keskuses, Rocca al Mares, Taskus ja Pärnus.

 Väike tutvustus:

Raamat

MIA LOOD

Autor: MARGIT PETERSON

* * * * * * * * * * Loe arvustusi (0)

 33 Google +0  0 Share0

Mia lugu on üks paljudest, millest iga laps ja lugeja võib ennast leida, ennast ära tunda, ent ometigi on see ainult Mia lugu. Mia armastuse ja elu lugu.

ISBN	9789949685004
Ilmumisaasta	2019
Keel	eestikeelne
Formaat	Pehmekaaneline
Lehekülgi	36 lk
Mõõt	174x120x3 (mm)
Illustreerija(d)	JANA VALGE
Kirjastus	HEA TEGU
Lisamise aeg:	06.06.2019	7.99 7.59 € Lisa Lisa Osta Kaupluses püsikliendile: 7.59 € Kaupluses: 7.99 € Kaup kätte: Kiirtellimusega: homme, 06.08 Saadavus Vaata asukohta

5. august. 2019.a.
Vna-Rääma