Raamatu "Kotkasule Sõnad" esitlus Pärnus

Täna esitles Evald Piirisild ehk Kotkasulg oma teist raamatut "Kotkasule Sõnad" Pärnus Ambra salongis. Lisasin peatsisse nüüd küll teise foto, aga kui saan üldfoto kätte, lisan juurde. Ehk siis blogipostituse fotogalerii täieneb. Hetkel kleebin siia enda ja Ave Nõmmiku tehtud fotod. Üritus ehk raamatuesitlus koos rituaaliga ehk pisikese rännakuga väntas kokku 2,5 tundi. Kotkasulg rääkis oma väerännakutest ja kogemustest ning kohtumistest teiste šamaanidega, põnevate ohvi-, hiie- ja nõiduslike paikadega erinevates riikides. Nende kultuurist, kommetest, tavadest ja isegi menüüst ja pühitsemistest. Kotkasulg mainis, et nüüd võib vabamalt hingata, sest plaani võetud kohad on ära külastatud, nüüd ehk jääb aega ka kodumaal veidi riitusi ja üritusi teha ning ega ka kolmanda raamatu sünd mägede taga ei ole. See peaks juba sellel aastal ilmavalgust nägema. Kolmas raamat kõnelebki tema rännakutest ja kannab pealkirja "Kotkasule rännakud." Minu jaoks on päev 100% korda läinud ja ma panin ka oma rännaku kirja ning saatsin Kotkasulele. Pange teiegi ja jagage. Kuna ma kirjutan "Eesti Raamatu Aasta" raames raamatut ja aasta veel kestab, lähevad sisse ka kõik raamatuesitlused, läheb ka see raamatusse, mille sündi ennustan aasta lõpus või tuleva algul. Igal juhul imeväekas päev on õhtus, minu hing rahu täis ja ma tänan südamest Ehat, kes korraldas ja kutsus ning Kotkasulge, kes esitles ja keda oli üle mitme-setme aasta väga tore näha! Uute kohtumisteni! Väge, armastust ja tervist! Kui keegi soovib minu käest mu raamatut "Mööda käänulisi radu" osta, siis veel on saadaval otse minu käest ja ehk ka raamatukauplustest. Selles raamatus on mitmed artiklid Kotkasulest ja šamaanirännakutest, millest kunagi kirjutasin ka erinevates väljaannetes. Andke teada. Minu raamatu hind on 25.- Aitäh! 17. jaanuar 2026. Vana-Rääma

KIRJAD KRISTOFERILE - Liine Roos

See on nüüd selline raamat, mille kohta ei suudagi eriti midagi öelda, ei soovi korral head ega ka soovi korral halba. Isiklik. Valus ... Aga üks on kindel, kirjarahva jaoks on endast väljakirjutamine teraapiline, seda julgen tunnistada. Antud raamat on minu arusaamist mööda tõsieluline. See kõneleb ema kirjadest pojale, kelle ta kaotas ja ma kujutan ette kui raske on oma lapse leinast üle saada, võimalik et lausa võimatu, nagu siin raamatus ema oma kogemusi jagab. Väga valus lugemine. Katkise hingega inimestele ma isegi ei soovitaks. Raamat toetab üllast eesmärki, juba sellepärast minge ja ostke see endale, hind on olematu. Hetkel Rahva Raamatus 99 senti, just vaatasin ja muidu 4.99. "Kirjad Kristoferile" märgiti ära ka 2019. aastal Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel tõsteti esile ja pälvis Margus Karu Sihtasutuse eriauhinna. Kopeerin siia ka tutvustuse. Ma ei oska oma üüratut kurbust ja segadust kuidagi enda sees taltsutada. Sellised asjad ei juhtu ju meiega, sellised asjad juhtuvad kellegagi kusagil kaugel. Meie ei pea ometi matma oma last? Isegi see on valus, kui seda peavad tegema teised kusagil kaugel. Kuidas ometi elada edasi teadmisega, et oled oma elu lõpuni surnud lapse ema? Liine Roosi tõsielul põhinev kiriromaan on siiras ja hingeminev lugu suurest kaotusest, igatsusest, leinast, segastest tunnetest ja sellest, kuidas leida jõudu edasi elamiseks. Ema avameelsed ja pihtimuslikud kirjad oma seitsmeaastasele pojale aitasid tal oma hingevaluga tegeleda ja sellega toime tulla. Kirjadest sai raamat lootuses, et sellest kurvast loost on abi ka teistele lähedase kaotanud inimestele. „Kirjad Kristoferile“ on Eesti Kirjanike Liidu 2019. aasta romaanivõistlusel esile tõstetud ja Margus Karu Sihtasutuse eriauhinna pälvinud teos. Raamatut ostes toetad lapse kaotanud vanemaid abistavat MTÜ-d Hingesillad. 17. jaanuar 2026. Vana-Rääma

ÖÖLIBLIKATANTS - Helju Pets

Loetud sai Helju Petsi romaan "Ööliblikatants." Olen enne läbi lugenud tema "Meelespead," mis mulle väga-väga meeldisid. Tõmbasin paralleele isegi "Seltsimees lapsega" (Leelo Tungal). "Ööliblikatantsuga" on aga vastupidi. Raamat kubiseb poliitilisest kantseliidist suurel määral, see segab tohutult lugemist. Imestan, et kirjastus "Tänapäev" sellise raamatu välja andis. Lisaks häirib mind tohutult ka see, et raamat on külamutilikult negatiivne, siin on nimeliselt välja toodud avaliku elu tegelase ebameeldiv intsident, mida tema tahaks unustada, aga nüüd on see raamatusse trükitud, igaveseks. Lisaks ka veel armastatud Jüri Aarma surm, mille teemal on veel oma eksliku arvamust avaldatud. Jääb mulje nagu oleks autor päevikut pidanud ja sealt kõik (isegi koroona statistika) raamatusse kopeerinud. Mina küll sellise sisuga raamatut oma kirjastuse alt mittemingil juhul trükkida ei laseks. Lisaks tegutseb siin ullike Sass, psüühiliselt haige inimene, nagu kõik selle raamatu tegelased. Õudne! Ma sain shoki. Ausõna. Kohutav elamus! Vabandust, aga ma blogin alati ausalt oma emotsioonidest. Harivat ei ole siin raamatus midagi ja olstikku on ka vähe. Kuulub kategooriasse, mida ma ei soovita lugeda. Kokkuvõte. Ruben ja Sigma, noor juristipaar, kolivad perelisa ja töö tõttu Tallinna oma elu peale. Elul aga on neile varuks mitmeid üllatusi, ent ka lihtsalt ... elu ennast. Kõige selle taustal on lähimineviku sündmused ja kuumad teemad valimistest koroonakriisini. 15. jaanuar 2026. Vana-Rääma

Jaansoni rada 793. päev

Nonii, tulime rajalt. Kui ma viimasel ajal olen laisk blogija olnud ning töö ja kirjatöö lainel, siis otsustasin uuesti aktiivsemaks hakata. Vahepeal olin otsustanud, et kui kõnnin päeva jooksul alla 5 km (isegi 4,8) siis ma ei blogi, aga nüüd mõtlesin ümber. Tänane rada tuli 5,2 km pikkune. Ma lihtsalt olen viimasel ajal tööga väga hõivatud, lisaks veel ka kirjatöö ning kirjastamine samuti. Ei istu käed rüpes. Kulmud karjuvad ka Kätlini järele :) On žüriitööd tulemas ja on ka lugejatega kohtumine kuu lõpus, Eesti kirjanduse päeva raames. Ja siis veel üks töö ... Otsustasin ühe Pärnumaa kooli kasuks, kuigi sain ka kutse Ida-Virumaale. Liiga raske on teiselepoole Eesti otsa rännata. Oleks suvesoojad ilmad siis meelsasti seikleks. Aga ma ei talu talve, nagu näha, olen näost (vähk)punane. Muide, viimase nädala jooksul jookseb mul aktiivselt romaan "1941." Eks paistab, kas jookseb lõpuni või ei. Tore oleks. Plaanid raamatute kirjastamise suhtes on suured, mitmed käsikirjad on trükivalmis, aga pean valikuid tegema. Alles oktoobri lõpus kirjastasin 2 raamatut korrga, seega väljaminekud olid päris pirakad. Jutt käib tuhandetest, mitmetest tuhandetest, mis välja käia tuli. Meelsasti annaks juba kohe järgmise luuleraamatu välja, aga pean kaaluma, tõsiselt kaaluma. Raamatuid ostetakse vähem ja Fb ei lase enam reklaami ka mu einevate raamatute lehel teha, kaotas selle võimaluse, seega olen ülitänulik, kui teie jagaksite, mu head sõbrakesed, et raamat jõuaks kõikide soovijateni. Nii hingab mu kirjastus edasi. Igakuised arved suured. Hulgimüügifirmad panevad hea nutsaka tasku, aga mul on pisike kirjastus ja suured arved. Iga ostu eest olen ma siiralt-siiralt tänulik ja jagamise eest ka, aitäh! Aga eks me vahepeal jõudsime isegi külapeale, mitu õhtut tagasi Ave juurde, pilt tuleb ka ju siia jäädvustada. Kalvit oli ka üle aastate armas näha. Uute kohtumisteni ja aitäh, et te mul olemas olete, kallid sõbrad, lähedased ja lugejad! 14. jaanuar 2026. Vana-Rääma

class="separator" style="clear: both;">

HUNDIRADA - Katrin Johanson

Loetud sai Katrin Johansoni romaan "Hundirada." Olen tänaseks kõik kirjanik Johansoni romaanid läbi lugenud, vaid jutukogumik on veel lugemata. Selle romaani 223 lehekülge said liiga ruttu loetud. Olgugi, et raamat haarab endasse, jäi õhku väga palju vastuseta küsimusi, mõne tegelaskuju kohta oleks tahtnud rohkem teada, aga ise raamatute autorina tean, et vahel jätan meelega mõne teema lõpuni rääkimata ja mõne tegelaskuju tutvustus jääb ka napisõnaliseks, meelega. Autor teab alati ise, kas või kui palju ta tahab või ei taha tegelaskuju karakterit nähtavamaks luua. Lugejal jääb vaid leppida olemasolevaga. Mina lepin ka. Samas oli ju põnev lugemine, sest lugemisega tegin algust eile ja täna juba blogin. Ja Johansonil on eriline käekiri, pisut müstilise alatooniga, pisut ka mütoloogiasse ja pärimusse kalduv, mis on juba iseenesest haakuv. Lugu algab sellega kuidas ühe meesterahva ellu satub üks lapsega naine, naine kaob ja eriskummaline laps jääb võõra mehe kasvatada. Mis saab edasi? Sellest loe juba ise. Aga tutvutus reedab juba mõndagi.„Hundirada” on lugu sellest, kuivõrd juhib meie elukulgu päritolu ja kui vaba on inimene ise oma elu üle otsustama. Paari aasta eest leseks jäänud Teppo on saanud talviseks ajaks tööotsa järve saarel. Ühel päeval haagib end Teppole sappa bravuurikas naine koos väikese lapsega. Üle öö muutunud ilmaolud on järgmiseks hommikuks tagasitee külla ära lõiganud ja Teppo on saanud endale vastu tahtmist uue perekonna. Kui naine ühel ööl kaob, jääb võõras veidralt tõsiste silmadega Sasha Teppo hooleks. Mida vanemaks Sasha saab, seda enam kerkivad üles küsimused tema päritolu kohta: kes ta on, kus on ta juured ja kes oli ta ema, see kummaline naine, kelles pulbitses ühteaegu nii meeletu elutahe kui ka raevukas enesehävituslikkus. Kui välja ilmub Gregor, ema kunagine kallim ja sõber, hakkab Sasha üha enam aimama, kuivõrd eriskummalist päritolu ta tegelikult on. Katrin Johanson (snd 1972) on lõpetanud Viljandi Kultuurikolledži näitekunsti erialal, töötanud õpetaja ja ajakirjanikuna ning illustreerinud raamatuid, praegu töötab ta inglise keele õpetajana. „Hundirada” on Katrin Johansoni kolmas romaan. Kirjastuses Varrak on varem ilmunud tema romaanid „Läbikäidavad toad” (2015) ja „Atlantis abajas” (2016). 11. jaanuar 2026. Vana-Rääma

ANGARA ÄÄRES. ANNO 1950 - Herta Laipaik

Ühel päeval uurin ma järgi, kui palju üks mu lemmikkirjanik Herta Laipaik jõudis oma elu jooksul raamatuid kirjutada. Ma olen neid ikka palju lugenud aga jälle leian uusi ning ikka ja jälle leian lemmikuid. Kui hingestav ja tohutult rikkalik ning erilise karakteriga käekiri. Kui eriline kirjanik minu jaoks! Uhh! Jah, sain just loetud tema romaani "Angara ääres. Anno 1950." Teos kõneleb elust Siberis, kus peategelane läks oma küüditatud mehele vabatahtlikult järele. Kuidas see minek ja elu seal hargneb või ei hargne üldse, sellest loe ise. Minul on nii kahju, et raamat loetud sai, aga kuna ma ostsin selle, saan alati vajadusel uuesti lugeda, nagu ma lemmikraamatute puhul vahel teen. Kahjuks ei olnud mul au autorit tunda, aga ma julgen öelda, et meil on mingi sarnasus, vast hingesugulus, sest ma tunnen nii, tunnen temaga väga palju ühist. Oleksin kordi õnnelikum, kui oleksin teda tundnud aga olen õnnelik ka selle üle, et mul on läbi tema loomingu võimalik teda tundma õppida. Nii vähe ongi vahel õnneks vaja. See oli üks imeline seiklus Siberis ja mitte üksnes Siberis, see oli üks imeline avanemine, enese tundmaõppimine, kaotamine ja valguse ning selguse saamine. Selle raamatuga sai vast ka peategelane täiskasvanuks ning ma julgen ennustada et oht on ka lugejal täiskasvanuks saada seda lugu lugedes. Aitäh selle maailmatasemel raamatu eest, Herta! Ja nüüd kopeerin ka põgusa tutvutuse siia. Kuigi teose pealkiri viitab nn. laagriainestikule, on sedapuhku tegemist pigem isikuromaaniga. Peategelane Kirke, elukutselt kunstnik, sõidab vabatahtlikult Angara äärde oma asumisele saadetud mehe juurde, Siberi-piltides on esiplaanil Kirke läbielamised, keerulised suhted mehega, igatsus kodu ja tütre järele, loominguprobleemid. Teineteisele vastanduvad kaevandusasula ängistav räpasus ja hallus ning Siberi kaunis loodus, sunnitööliste ja väljasaadetute traagiline saatus ning mälestused kunagisest õnnelikust elust. 10. jaanuar 2026. Vana-Rääma

Jaansoni rada 792. päev

Võrratu õhtutaevas on Pärnus! Sai 5,5 km ennast liigutatud, ka postimajja taas, nüüd kütan elamist soojaks, 14,5 sooja vaid sees. See on õudne! Kas kinnisvara ei peaks leidma kütja tühjade korterite tarvis? Ülemine korter on tühi ja naabrid panid poe kinni, ehk siis Pärnus enam seda Santehnika poodi ei ole. Nii et ei köeta enam ülevalt, ei kõrvalt. Lisaks on keegi võõras oma suure sinise bussi meie kuuri ukse ette parkinud, raske on kuurist puid kätte saada ja ma ausõna ei lükanud selle bussi parkimise jaoks oma kuuriesist lumest tühjaks. Mida teha, kui võõrad masinad pargivad hoovi kinni? Üks bemm on ka juba varsti nädalajagu päevi siin hoovis. Ma ei tea kellele need kuuluvad, tean vaid, et meie maja elanikele mitte. Väike kahtlus on, et Aare house üürnikele, kuid ei tea ka seda täpselt. Olen nõutu. Istun arvuti taga nagu kubujuss, tsärk, pusa, kampsun ja paneks ka mantli selga. Nina ka külmetab. Igapäevaselt kütan ahju ja pliiti, aga tundub, et sellest pole midagi kasu. Hommikul näitas termomeeter õues -21 kraadi aga nüüd õhtul oli -10 kuid kohutavalt külm on. Hommikul on raske teki alt välja tulla. Samas olen ma siin elanud üle 10 aasta ja ka -30 pakasega ellu jäänud kuid sellist külma pole enne pidanud taluma. Andke nõu? Kuhu või kelle poole pöörduda selle murega? Homme üritan kinnisvara haldajaga ühendust võtta ja uurida, kuid teades nende reaksiooni, siis ... Äkki keegi oskab midagi targemat soovitada? Aga elame edasi, muud võimalust ei olegi. Olge terved ja ärge külmetage! 8. jaanuar 2025. Vana-Rääma

class="separator" style="clear: both;">