Jaansoni rada 641. päev

Täna liikusime 7 km. Ilm siin Pärnus on nii tuuline, et võtab silma märjaks ja nina tatiseks. Öösel oli 5 kraadi külma olnud, nüüd näitab 5 kraadi sooja, aga tunne on, nagu olen 10 kraadi külma, prrr... Algselt oli plaan randa minna, kuid siis muutsin plaane, liiga tuuline, liikusime parem siin siseringis, Vaeste Patuste Alevis. Aknast õue vaaates tundub nagu suvi, aga jah ... Pean ilmselt varsti tule pliidi alla tegema, muidu läheb külmaks. Ja eks ma kibelen ikka lugema, lugema ja lugema, kuniks tuhin peal. Mine tea mis aprill juba endaga toob, no üks üritus jääb aprilli teise poolde ja üks üritus juba märtsi teise poolde, vahelduseks. Saab korra inimeste sekka. Peaks nüüd ennast lille lööma ja Kätul laskma kulmud pähe joonistada. Üks asi korraga, aga sain kõrgematelt võimudelt :) ühe kutse, endalegi üllatuseks, aga sellest kõigest räägin siis kui selleks on õige aeg. Kirjutamine võiks sama hästi edeneda kui lugemine, aga ... aga mis seal ikka, olge terved ja rõõmsad! Meie oleme ka. 15. märts 2025. Vana-Rääma

PRÜGIMÄGI - Ave Alavainu

Loetud sai Ave Alavainu romaan "Prügimägi," mis on Faatumi romaanivõistlusel äramärgitud teos. Kuidas meeldis? Noohh... kui ma oleks selle lugemata jätnud või lugemise pooleli jätnud, poleks ka midagi hullu olnud. Hetkel on pigem selline masendav olek, nagu oleks ise prügihaisust ja alkoholist läbi imbunud. Õudne! Kohutav! Vabandust, aga just sellise tunde ja meeleolu see raamat tekitas. Kogu süžee tiirlebki prügimäe ümber ning kogu aeg käib pidev joomine, mitte midagi harivat ma siit küll ei leidnud. Jah, peategelane, kes on kohe-kohe resile sõitmas, kus tegu pole puhkusereisiga, vastupidi, kaotab kilekotti pandud käsikirja ning läheb koos prügimäekollidega seda otsima. Nendega ta joob koos, magab ja ... no vastk, väga vastik lugu. Rõlge, nilbe ja madal. Ausõna. Olen läbi lugenud ka samal aastal Faatumi romaanivõistlusel äramärgitud raamatu "Abitu" Kati Murutari sules, see on hea. Aga antud raamatut ma ei soovi kellelegi lugeda ja mina sain suure pettumuse osaks. Ju pidin selle läbi lugema, aga see on üks halvemaid raamatuid, mida lugenud olen. Ma ei ütleks, et käekirigi hea oleks, vastupidi. Niisiis ...14. märts 2025. Vana-Rääma

ENNOSAARE AIN. ANNA DOROTHEA - Elisabeth Aspe

Ja loetud sai Pärnu kultuskirjaniku Elisabeth Aspe kahest jutukesest koosnev raamat "Ennosaare Ain. Anna Dorothea." Aspe lugudes on avaldatud raamatuna vähesed, vast 5 vaid, kuigi ta kirjutas neid lugusid rohkem. "Anna Dorothea" viib meid suisa 18. sajandisse, Põhjasõja aegsesse Eestisse, täpsemalt ikka Pärnusse, millest kõnelevad mõlemad antud raamatus olevad jutukesed. Ja see raamat, mille mina loetud sain, on trükitud aastal 1984. Esimene jutustus "Ennosaare Ain" viib meid sajandi tagusesse Pärnusse, no vast aastatesse 1908-1910. sest Elisabeth Aspe lahkus ise 1927. aastal. Muide, Vana-Pärnus, mitte kaugel Siimu sillast on ta mälestuspink, mida olen palju jäädvustanud ja kus ka mõne päeva eest taas käisin. Oma linna kirjanikud on minu eelkäijad ja minu jaoks suurkujud, kellele mõtlemine paneb juba tibutagi kandma. Nii ka Aspe puhul. Muide, ma ei julge väga kindlalt väita, loodan vaid, et ehk elab nende suguvõsa vaim ka meie majas, sest meie maja omanik on ka Aspe nimeline inimene, kes küll elab Rootsis, aga mine tea, ikkagi Pärnu ja... ma tahaks nii loota ja mitte üksnes ei tahaks, ma loodangi, et ... ;) Väga põnev lugemine oli Pärnu ajaloost, Sauga mõisa ümbrusest ja ka Pärnu linnast, kalmistust jne... Sauga mõisa varemete vahel oleme meiegi korduvalt käinud ja miski kutsub tagasi. Kahjuks on vaid lagunenud varemed nendest järgi. Kirjanik Elisabeth Aspe on pärit Vana-Pärnust ja ta on maetud Vana-Pärn kalmistule. Ja nüüd väike tutvustus ka raamatukaupluse lehelt: Kaks eesti kirjandusklassiku Elisabeth Aspe (1860-1927) ajaloolist jutustust, mida ühendab ühine tegevuspaik -- Pärnu ja selle lähim ümbrus. Kirjaniku peateos «Ennosaare Ain» loob pildi esimeste eesti haritlaste kujunemisteest teoorjuse ajal. «Anna Dorothea» tegevus toimub aga hoopis kauges minevikus, XVIIII sajandi esimesel poolel, mille kirjapanekuks on autor inspiratsiooni saanud ühest vanast maalist. 12. märts 2025. Vana-Rääma

LAULUD VÕI NII - Vladislav Koržets

Liiga ruttu sai loetud. Olgu-olgu, eile me jõudsime pisut varem kohtumisele ning ma hakkasin juba peale raamatu ostu seda lugema, hirmus luulelugemise nälg oli vist :) Hämmastav! Kui valdav enamus Koržetsi ridu siin raamatus on pigem sürrealistlikud või koguni morbiidsed, kõlavad need autori suust lustakaina. Fenomenaalne! Tõsi ta on, et eile kui autor meile neid Pärnu Keskraamatukogu suures saalis esitas, ajasid isegi kurvad lood muigama, aga ilmselgelt on asi selles, et me oleme harjunud autorit nägema humoristina ja tema humoreskid on ka ju ägedad, nagu ka vested ja följetonid jne... Vladislav Koržets ei kirjuta üksnes laulusõnu ja luulet, tema kirjutamisampluaa on kordi mahukam ja laiahaardelisem. Minu lemmik on sellest raamatust kahtlemata luuletus "Aed," mille Riho Sibul väga enda omaks laulis ning raske on leppida, et need sõnad ei olegi tema kirjutatud, pigem on need mõistagi ilmunud kirjanik Koržetsi sulest. Selles raamatus on palju neid lugusid, mille andekas Riho Sibul elavaks laulis, kuigi Sibula lood on enamus nukrad. Aga nagu Vladislavgi mainis, et eestlastele läheb kurb sõnum peale, nii ka on. Ma kahjuks ei saa siia blogisse ühtegi luuletust trükkida, sest blogi e võimalda neid salmidena ehk tulpadena lisada, nagu ei lase ta ka taandridu panna, sestap jääb teil üle ise luuleraamatuga tutvuda. Ja jätkuvalt olen ma seda meelt, et Koržetsi luules domineerib sõnamängulisus, mis on ju hea, põnev isegi, aga õnneks on ka ikka puändid olemas, kuigi nii mõnegi luuletuse lõpp jätab fantaasia õhku ning üks nendest on tema tuntuim luuletus "Sõnum." Aga ka nii saab. Niisiis, antud raamat läheb teiste kollektsioonis olevate pühendustega raamatute sekka, kus teda juba rõõmsalt oodatakse. Aitäh! Ja nüüd kopeerin ka raamatukaupluse lehelt tutvustuse. Oma esimesse ja tõenäoliselt ainsasse luuleraamatusse on Vladislav koondanud Joel Sanga abil paremiku oma luuletustest. Valdav enamus nendest ei ole varem trükivalgust näinud, kuid mitmed tekstid on saanud tuntuks lauludena. 12. märts 2025. Vana-Rääma

Kohtumisõhtu Vladislav Koržetsiga

Pärnu Keskraamatukogu suures saalis toimuvad tõeliselt põnevad ja positiivsed kohtumisõhtud kirjanikega. Need kohtumisõhtud on tasuta, nii saame ka meie Germoga nendest osa, sest alati tahaks ju ka mõne raamatu sellistelt õhtutelt soetada, nagu tänagi tegin. Kahjuks tasulistele kohtumisõhtutele me ei jõua, sest pean ju ostma 2 piletit ja meie pere jaoks on see suur väljaminek ja siis ma ei jaksaks ka raamatut soetada. Kallites restoranides me ka noil õhtutel ei käi, narr on tühja laua taga istuda, sestap eelistan just Pärnu Keskraamatukogu kirjandusõhtuid väisata. Ja taas üks sisukas kohtumisõhtu, mis läks täissaalile. Super! Aitäh Krista ja Heda jt..! Ootan juba järgmist, mis toimub umbes samal ajal aprillis. Vladislav Koržets on nii põnev ja positiivne persoon, keda tunneb või teab ilmselt kogu Eestimaa. Lisaks kirjaniku staatusele tuntakse teda ka ajakirjanikuna ja kalamehe ning saatejuhina, kuigi tegelikult on ta erialalt üldse matemaatik. Aga peamine rõhk on huumoril, sest just see sõna ja Koržets kõlavad kõige rohkem kokku. Loomulikult soetasin ma tema luulekogumiku "Laulud või nii," mis on ta kolmest ilmunud luuleraamatust esimene. Võtsin ka pühenduse sisse, nüüd on mu kollektsioon taas ühe pühendusega raamatu võrra rikkam ning täna öö veedan ma just selle raamatuga, sest luuleraamatuid loen eelisjärjekorras. Tänan südamest! 11. märts 2025. Vana-Rääma

class="separator" style="clear: both;">