8. augusti lõunast startisime maale. Ave põikas Kabli pagarisse ja sõit Lemme möödus nii ruttu, et ei saanudki aru, kui juba kohal olime. Lisaks lipsasid Ave ja Germo kohe merre, mina jäin asju kappidesse panema, isegi jäädvustama neid ei jõudnud ja merre ka ise ei jõudnud. Kerge Kabli pagari maitsvate toodete degusteerimine ja juba me olimegi taas ratastel. Sõit kulges Iklasse, Ave juurte rajale ning sealt tagasi tulles põikasime Treimani kalmistult läbi ning ega me ju ka muuseumist mööda sõita ei saanud, kui juba sinna põikasime. Liiati veel lahke pererahvas mainis, et muuseum on avatud siis kui meil soovi on. Tehtud! Aitäh Erna ja Ants Link! Uute kohtumisteni! Meie lubasime tagasi minna. Kindlasti läheme. Ja Ants, aitäh Treimani ajalugu puudutava raamatu eest, olen kaks õhtut selle raamatuga koos magama jäänud, jagub veel mõneks õhtuks, sest ajalooraamatut ühe korraga endale sisse ei ahmi. Te olete ägedad ja kullast südamega inimesed! Põnevust oleks jagunud veel mõningateks tundideks, aga Lemme jõudes näitas kell juba 21.13 ja me läksime Germoga veel vee järgi ning Ave alustas sõiduteed koju, sest ees ootas teda veel üks väga eriline ja emotsionaalne õhtu. Rõõmustan koos sinuga, kallis Ave! Tagantjärgi ajab isegi naerma meie peata olek, aga no emotsioonid olid tõesti laes ja seda kõike oli korraga ohtralt, kuid 08.08.2024. päev kujunes ülipostiivseks, lisaks ju eriline kuupäev ka. Ja milline päikeseloojang mind õhtul ootas. No sõnad on üleliigsed, sest suvila juurest tuleb tõesti imeline loojang koju kätte. Aitäh, universum! Aitäh sulle, kallis Ave, et meiega koos mõnusalt aega veetsid ja meid sõidutasid! 10. august 2024. Vana-Rääma
