- peatükk
„Räägi, Lemps, mis sul täna
plaanis on?“ tahtis Mathilde teada.
„Mis ülekuulamine see olgu, õtse!“
tegi Lembit õele silma ja tema pilk ning hoiak reetis, et ta elus on
mingisugune muutus toimunud. Mathilde vaatas venda veidi juhmi
pilguga ning vennal ei jäänud see märkamata.
„No mis nüüd on? Kas ma solvasin
oma hellikust õtse või? Oh sina armetukene küll!“ heitis Lembit
endiselt nalja, kuid ta kindlasti ei mõnitanud õde, lihtsalt mehe
tuju oli hea ja ilmselt oli selleks ka põhjust, või õigemini oli
põhjuse tekitaja mängus, ehkki suhe Reiliga oli nagu elu
segasummasuvilas, keeruline ja konarlik.
„Ah!“ lõi Mathilde käega ning
mängiski solvunut.
„Näehh, sa oled samasugune hellik
nagu lapsena! Aga sa ei pea mu tögamist kohe halvasti tõlgendama.
Ikka heasti on kõik, heasti!“ selgitas vend.
„Mitu korda ma pean sulle ütlema,
et sellist sõna, nagu heasti, pole olemas!? Pole kunagi olnudki!
„oli Mathilde endiselt tõre.
„Oh sind! Mis sul mureks oligi?“
vaatas vend, et õe huumorisoolikas on lootusetult umbes.
„Ah mis seal enam! Mul polegi enam
plaane! Pole tuju kah!“ lõi Mathilde oma plaanidele käega.
„Kas on midagi poest vaja? Või on
sul mõni eriline soov? Mul ongi alevisse asja.“ ei jätnud vend.
„Väga hea! Oota veidike, ma panen
kohe riidesse!“ kangutas Mathilde üle pea käivat põlle eest.
Lembitul oli nüüd suu kinni. Tegelikult plaanis ta Reiliga kokku
saada, aga nüüd, kui õde temaga ennast kaasa kutsub, ei tule see
kõne allagi, mõtiskles ta.
„Eks sa siis pane, ma jalutan
seniks hoovis,“ ei jäänud Lembitul muud üle kui nõustuda, aga
ta ruttas õue tegelikult selleks, et Reilile oma muutunud plaanidest
teada anda. Pealegi ei tahtnud ta mingi hinna eest tõega lagedale
tulla ning iga sekund oli hetkel tema jaoks tähtis, mõtlemaks välja
hädavale, millega ta ennast sisse ei räägiks. Lembit oli väga
vilets valetaja. Vast ühe käe sõrmedel võib ta oma elu jooksul
üles lugeda need hädavaled, millest ta välja tulnud on. Osad
inimesed lihtsalt ongi liiga ausad ja vale paistab nendest läbi,
vaatad nagu klaasist läbi.
„Hei, hei, kuule, tead...!“
alustas ta kõnet.
„No räägi nüüd mida sa mulle
valetada tahad?“ lausa ehmatas Reili Lembitut oma otsekohesusega.
„Kas just valetada, aga mul tuli
üks asi vahele, aga praegu on kiire, räägin sulle hiljem, kui
sobib?“ ei suutnudki Lembit midagi välja mõelda.
„Olgu, olgu, sa ei pea minule ometi
midagi selgitama, ega ma su naine ei ole!“ muheles Reili. Lembit
muutus kohmetuks ja hakkas kogelema.
„Eee, no- nohh, jah...olgu, teeme
nii!“
„Kuidas või mida sa teha tahad?“
ajas miski Reilit naerma ja ta ei olnud küsimustega, mis Lembitu pea
täitsa sassi ajasid, sugugi kade.
„Aga, aa-ga, ma pean praegu
lõpetama. Helistame!“ vajutas Lembit kõne kinni, sest Mathilde
oli kuidagi väga ruttu ennast lille löönud ja juba astuski ta
majast välja.
„Noh, kellega sa seal nii pikalt
nüüd lobisesid?“ oli Mathilde uudishimulik.
„Ah, mis sellel ikka tähtsust
on!?“ pahandas see pidev uurimine Lembitut.
„Ohoo, ära sa räägi, kas vennal
on õe ees saladusi!?“ häiris Mathildet, et vend salatseb.
„Kuule õtse, ega sa ju ometi ei
arva, et ma kogu oma elu sulle must-valgelt ära rääkinud olen ja
värvid selga mõelnud!? Mul on ikka omad saladused ka, millest isegi
õed ei pea teadma! Ja ära sa arva, et ma sellega sind solvata
tahaks, osad asjad on lihtsalt väga isiklikud ja ei kuulu kõikide
inimeste kõrvadele.“ selgitas ta.
„Ah, et mina olen see kõik
inimesed, ahnii! Oota sa! Aga mis seal ikka, aja selle suksu kere
kuumaks ja minek!“ ei viitsinud õde enam vihastada, tema mõtted
olid Mirelli juures, kuigi ta polnud vennale oma plaanidest veel
rääkinudki. Aga memm mõtles, et mis vennal küll saakski selle
vastu olla, kui ta Mirelli, Kustit ja Trevorit külastada tahab. Ehk
satub Lembit ise ka jutusoonele, no vähemalt Trevoriga, mõtiskles
Mathilde.
„Õtse, mida sa poest vajad? Sul
läheb seal kindlasti kaua, ma teen ühe tiiru alevis, on üks asi
vaja korda ajada.“ tahtis Lembit teada.
„Tead, sul nooremad jalad, ehk käid
ise poes ära? Ja ega ma nii väga midagi ei vajagi. Kui kohale
jõuame siis räägin. Aga alevis tiirutada saame ka kahekesi,“
teatas Mathilde.
„Nojah, mis seal ikka, ju ma siis
pean käima!“ oli vend veidi pettunud.
„Sina liigud rohkem ringi, räägi
mis üldse uudist on? Näen sind juba harvemini kui kuuvarjutust, aga
ega ma ei taha sellega sulle ometi mingeid raame seada, sinu elu on
sinu elu. Aga tead ju isegi, et minusugune vanainimene peab metsa
aheldatud olema ja kus kohast ma ikka neid uudiseid kuulen. Postiljon
ei leia ka minu tarvis eriti aega, ja kas peakski?“ muutus õde
vennale tüütuks. Lembitul olid mõtted mujal ja ta lasi Mathilde
jutu kõrvust mööda ning vaikis.
„Ahahh, nojah, egas midagi, küll
ma juba ise kuulen, kui sina oled otsustanud oma keelt juba kiivalt
hammaste taga hoida!“ torises memm.
Ülejäänud teekonna vältel
valitses autos vaikus, isegi raadio ei mänginud, sest metsade vahel
ei olnud isegi levi. Lembit sõitis väga kramplikult, või õigemini
hoidis ta rooli kuidagi väga kangelt, nagu kunagi žigulidel tuli
hoida, teistmoodi. Põhjuseks olid magistraalkraavid, mis jooksid
piki tee äärt. Need lihtsalt ei meeldinud Lembitule. Ja tee oli ka
kuidagi kitsas, ehkki peale maaparandustöid oli seda veidike
laiendatud, aga ikkagi. Kui juhtus veel mõni auto vastu sõitma,
läks mees nii krampi, et õel tuli lausa hirm peale. Ega iga mees ei
olegi loodud autot roolima, olgugi, et ta võis autokooli kunagi
edukalt lõpetada või siis läbi tutvuse või eksternina load saada.
Lembit kuulus nende hulka, kelle kunagine kooliaegne pinginaaber oli
autokoolis õppejõud ja tema lubade saatus kuulubki kategooriasse
onupojapoliitika.
„Nonii, oleme kohal! Kuidas siis
jääb? Kas käid ise poes ära?“ tahtis Lembit teada.
„Olgu, olgu, käin ära jah, aga
mul läheb ruttu, vaata, et sa mind ikka ära ootad!“ komberdas
Mathilde autost välja.
Lembit närvitses, sest talle tundus,
et plaanid, Reiliga kasvõi korraks kokku saada, lähevad vett
pidama. Ta vaagis kas helistada uuesti naisele või mitte, kuid
otsustas siiski mitte, sest õde ju ütles selge sõnaga, et tal ei
lähe kaua ja Lemps lihtsalt ei tahtnud, et õde näeks teda jälle
helistamas. Mees läks autost välja ja kõndis parklas edasi-tagasi,
nagu närvihaogust põdev inimene, kes ei suuda ühe koha peal kaua
olla. Ega ta kaua kõndida ei saanudki, sest juba loivaski Mathilde
poest välja, kaasas päris suur kotike. Härrasmees lonkis õele
vastu, võttis temalt koti ning avas autoukse.
„Aitäh, aitäh! Küll sina oled
mull ikka džentelmen!Ole sa tuhandest, tuhandeks tänatud!“ei
olnud õde kiidusõnadega ühtäkki üldse kitsi. Küllap oli tal
selleks oma põhjus, sest päevaplaanid olid juba niigi täide
läinud, tuli oodata veel viimast sammu, venna reageeringut, kui ta
uudise, Mirellile külla minna, teatavaks teeb.
„Nonii, ja kas ma viskan nüüd sind
koju? Ongi juba kiireks läinud?“ tahtis vend teada.
„Mis koju!? Ma ei plaani ometi nüüd
koju minna! Nii harva saan metsast välja ja kohe koju! Mõtle ka
ometi mida sa räägid!“ oli Mathilde tusatuju tagasi, sest
pisikesest närvipingest oli kasvanud suur hirmukoll, kes teda
seespidiselt kiusas.
Vend oli õe pärast mures, kartes,
et õe tervis on halvenenud ja seniilsus või dementsus võtab maad.
Mathilde meleolud muutusid kiiremini kui Eestimaa ilmad, kus pool
päeva sadas vihma ja teisel poolel tuli päike välja ning vastu ööd
tuiskas lumi maha. Vot, täpselt sellised! Aga tõele näkku vaadates
Lembit tegelikult ei imestanud, sest ta õel oli väga raske elu
olnud, ja Lembit üritas tolerantseks jääda.
„Olgu, olgu, sinu sõna on mulle
seaduseks! Kuhu sõidame?“ oli vend leplik.
„Pane sellele parsale hääled
sisse, küll mina juba oskan kaarti lugeda! Ega ma nii demenetne ka
ei ole!“ nähvas Mathilde. See veidike ehmatas venda, sest just
dementsust ta õele alles diagnoosis. Aga ta eeldas vaikida, käivitas
auto ja hakkas sõitma.
„Stopp! Keera nüüd selle paremat
kätt jääva maja poole!“kamandas Mathilde.
Lembit kuuletus ja sai ka kohe aru
kuhu minek. Ta pidas õigemaks vaikida, sest oli õe kapriisidest
liiga väsinud.
„No, davai, davai, võta nüüd
kott enda kätte, mu džentelmen!“ iroonitses Mathilde. Mis
Lembitul muud üle jäigi, pea norgus võttis ta õe moonakoti,
sulges auto uksed ja juba nad olidki Mirelli ukse taga.
„Ooo, ohoooo, milline vahva
üllatus! Tulge, aga tulge edasi! Astuge julgelt!“ oli Mirellil
ülihea meel.
„No näed, tütreke, ma suudan juba
astuda, jah!“ säras Mathilde nii nagu ei kunagi varem.
Mirellil käis see tütrekeseks
kutsumine südamest läbi, sest ta armastas Mathildet, sest Mathilde
oli tema jaoks väga emalik memm, selline kodune, lihtne ja
karismaatiline, millised memmed alati Mirelli südame võitsid.
„Nii armas, et leidsite meie juurde
tee! Tõesti! Olen nii õnnelik selle üle!“pihtis Mirell, ehkki ta
silmad kõnelesid teises keeles. Nendes oli liiga palju kurbust, valu
ja muret. Ega ei ole ühelgi emal lihtne, kui nende laps lahkub
välismaale, olgugi, et tööle, aga töö ajal ju elatakse ka seal,
ning kodus käiakse üliharva, kui sedagi. Aga Mathilde ei olnud
pime, ta nägi, et Mirelli süda valutas, kuigi silmad naeratasid. Ta
oli terane naine, kes nägi just seda mida näha tahtis. Aga ega ta
kunagi ei eksinud ka. Lembitutki nägi läbi ja see hirmutas meest.
Eks hakkavad ju inimesed ikka teistmoodi käituma, kui nende ellu on
tulnud uus suhe, uus armastus. Ja tahes-tahtmata muutub ka nende
miimika, näoilme ja eneseimetlus, veedetakse rohkem aega peegli ees,
aga ega armunu ise seda ei märka ja ega ei kipu tunnistama ka, kui
keegi hakkab seda ninapeale hõõruma, sest ta mõtted on selleks
liiga hajevil.
„No kuis siis muidu! Ikka leiame
tee sinu juurde ja loodan, et teekond metsa, minu manu, ei unune ka
teil!“ ei saanud Mathilde vihjamata jätta, et Mirell pole ammu oma
perega tal külas käinud.
„Tuleme, kindlasti tuleme,“
takerdus Mirelli pilk oma sõrmeküüntele, mida ta häbenedes
nokkima kippus, nagu puberteedieas nooruk.
„Noh...“ tahtis Mathilde midagi
taas nähvata, aga Lembit sekkus jututeemasse.
„Ja kus siis Trevor on? Tööl?
Niisama väljas?“ küsis ta.
„Ah, Lemps, sa ära ole nii
uudishimulik, jääd muidu liiga ruttu vanaks!“ tegi Mathilde omast
arust nalja, kui nägi kuidas Mirell selle küsimuse peale verest
välja lõi.
„Ja kus noorperemees on?“ tundis
Lembit Kusti vastu huvi.
„Ma pole mingi noorperemees,“vastas Kusti, kes
sulges oma toa ust enda järel. Ka Kusti oli morn. Nii Lembitule kui
ka Mathildele tundus, et nad tulid valel ajal, et midagi on viltu.
Ega naeratuse taha ikka peitu ei poe küll, kui suunurgad allapoole
kisuvad ja silmad on kurbusest mandlikujuliseks muutunud.
„Seda, et...et, Trevor ei ela enam
siin. Talahkus isegi siit riigist...“ teatas Mirell pisarsilmil.
„Mis mõttes? Kuhu ja milleks ta
siis läks?“ oli Lembit ehmunud. Mathilde oli Trevori mineksut
teadlik, aga ta üritas seda varjata, sest oli noormele lubanud keelt
hammaste taga hoida. Aga lembit märkas, et õde jäi kuidagi väga
vaikseks ja salajaseks ning ta ründas Mathildet.
„Kuulde, õtse, kas sa oled selle
asjaga kursis?“ kahtlustas ta.
„Mis asja? Mia asjast sa üldse
räägid?“ mängis memm tola.
„Tavaliselt lööb sind selline
minek verest väga välja, aag praegu oled kahtlaselt rahulik!“ ei
saanud Lembit ütlemata jätta.
„Ah, lõpeta!“ ei suutnud õde
sellegi poolest vennale silma vaadata.
„Seda, et, tegelikult läks ta
Rootsi tööle ja lubas vahel ikka kodu ka väisata. Ma kogu südamest
loodan, et temaga seal midagi ei juhtu, et kõik kulgeks tõusvas
joones. Võimalik, et mina paisutan asja liiga suureks või mõtlen
üle, nagu mul vahel kombeks on, aga valus on ikka, kurb on. Aga küll
ma saan üle. Ärge teie ka muretsege. Lootma peab ikka head.“
püüdis Mirell õhus oleva pingeniidi läbi lõigata.
„Aga emme, onju venna tuleb tagasi
ja ei kao nii ära nagu Maris?“ sekkus Kusti jutusse.
„Kindlasti ei kao!“ oli Mirell
korraga väga optimistlik. Küllap ta tegelikult teadiski, et Trevor
saab hakkama, aga kui keegi hakkab üle murtsema, nagu temal endal
kombeks on, leiab Mirell tihti murekoorma alt väljapääsu, sestap
ta püüdis eelkõige külalisi, Kustit ja siis alles ennast
rahustada.
„Ah, mis seal ikka, noor mees,
keeled suus, küllap ta hakkama saab!“ süstis Mirelli optimism ka
Lembitusse positiivsust. Ainult Mathilde istus diivanil nagu
surnumatja, ta testosterooni tase oli ilmselt igas mõttes alla
arvestust.
„Ja-jah, laske aga minna! Las aga
kõik noored lasevad varvast! Mingu, ja ärgu enam tagasi tulgu!“
tõusis järsku Mathilde hääl taevasse. Lembit tegi Mirellile silma
ning Mirell taipas, et selle hetkel on vaikus tõesti kuldne ja
rääkimine patt. Tuba täitis närviline vaikus, kõik istusid nagu
tukunuid, ei kuulnud ega näinud midagi, ega kedagi, või siis
vastupidi.
24. detsember. 2017.a.
Vana-Rääma
