Täna on rahvusvaheline kassipäev

  Olen sellest teadlik, et kassid mõjuvad epileptikutele hästi, nagu ka paljud teised koduloomad. Germole kingiti 24. juulil kass, kelle nimeks sai Zorro, kuid heal lapsel on ju mitu nime, nii me teda ka Pätuks, Gagaks ja Sortsiks kutsume. Igavene pätu on ta tõesti. Päeval magab lausa mitu tundi (eile magas lausa 5 tundi järjest), paneb lausa muretsema, et ehk on kaduma jäänud või nii. Aga tegelikult käib ta ilma meieta väljas harva, kuigi mul on peaaegu päev läbi väliuks ja üks aknedest avatud. Küll kipub ta välja siis, kui me kodust läheme ja õhutusakna lahti jätame. Või siis, kui mina poodi lähen, sest ta on kohutav memmekas, otseses mõttes. Eile näiteks õppis mu arvutilaulae hüppamise ära ja nüüd on kaval, kui tulen siia, kerib ta ennast arvutilaulae kerra ning hakkab pesema. Praegu magab mu arvutilaua kõrval, diivanil, sest ma pean olema silmapiiril.

vallatu Zorro

   Öösiti muutub Zorro pööraseks, nii ma eile öösel kella kahest poole kolmeni temaga mängisingi, sest ta lihtsalt ronis mu voodisse ning hakkas mu näppe ja varbaid püüdma. Lõpuks jäi mu kaissu magama, kuid hommikul tõusis Germo kaisust. Hirmus kaisukass on ta ka. Nii kui sülle võtab, hakkab nurrumeeter tööle ning kaela alt sügades jääb kohe magama ka, kui just müramistuure peale ei tule.

  Sööb ta meil peaaegu kõike, isegi banaani pures mõni hetk tagasi. Kassikrõbinaid ma talle ostnud ega andnud ei ole, ehk kunagi. Kuid vett joob üliharva, piima ei joo ja hapukoort on vaid kahel korral proovinud. Ma pole saanud jäädvustada, aga ühte teatud toimingut teeb ta kahel käpal või siis peavad kaks esimest käppa kasti äärel olema. See on lõbus vaatepilt, aga ei tohi ehmatada ja segada ju.

  Tänases Õhtulehes on väga mõnus artikkel kasside teemal. Lugeda saate SIIT, kuid osad lõigud on nii head, et pean kohe siia kopeerima.

   Kassiomanikel on tervem süda.

Ükskõik milline lemmikloom aitab vähendada stressi ja ärevust, see aga hoiab südame terve. Minnesota ülikoolis läbiviidud uuringust selgub, et kassiomanikel on 30% väiksem tõenäosus surra infarkti või südamerabandusse võrreldes nendega, kellel kodus ei ole kass.

Kassiomanikel on tervemad lihased ja luud.

Võib tunduda hullumeelsena, kuid kassi nurrumine hoiab luid ja lihaseid tervemana. Vibratsiooniravi kasutatakse luude ja lihaste tugevdamiseks ka meditsiinis, kassi nurrumine tekitab vibratsiooni vahemikus 20-140 Hz – see on ideaalne!

Kassiomanikel püsib vererõhk normaalsemana.

Kõrge vererõhk käib käsikäes stressi ja ärevusega. Kass aga leevendab seda ning alandab ka seega vererõhku ehk hoiab su südame tervemana.

Kassiomanikud on hoitud kõige hullemast.

Kuigi kõik kassid ei suuda lõhna järgi eesolevat tajuda, mõistavad nad siiski sageli, kui peremehega on midagi valesti enne, kui inimene sellest isegi aru saab. Ja kassid ei jäta lähenevat hädaohtu juba enda teada!

8. august. 2016.a.
Vana-Rääma

Värviline nädalavahetus

   Kui Pärnus kestab Weekend (endamisi naeran, et Viiking olla olnud, nagu üks vanem meesterahvas hommikul mainis), olen mina kodurajoonis suhteliselt vagusi, et mitte meeletu rahvamassi sisse minna. Ausalt üteldes, et kiskunud miski mind ka sellel aastal Pärnu Gildipäevadele, kuna need jooksid mitme massisündmusega ühte. Aga üle pika aja koos sõbrannedega väikese naisteka plaanid tegime teoks küll. Kus pildid on? Vahel tuleb unustada, et sul on fotosilmaga telefon. Taotluslikult ei teinud ma eile pilte, kuid kuna see siin on mu päevik, ei saa ma mainimata ja tänamata jätta eilseid Kentuki kaaslasi, erakordselt retrohõngulist Elmu Sadulseppa ja tüdrukute lemmikut muusikameest Ergo Korpi. Aitäh, et meie õhtu mõnusalt nostalgiliseks ja toredaks muutsite! Nojah, ma ju käin üliharva väljas ja eile saime kõik vägeva nostalgialaksu.

  Avele, Emilile ja (vist) Kristile ka suured tänud! Kohtumiseni (ehk) järgmisel aastal!? Germo siin räägib, et läheb Jõgevale Avele külla. Lootus jääb, et ehk võtab mind ka kaasa ;)

mis haigust pirnipuu põeb ja kuidas ravida?

   Enne naistekat tuli ja natuke ka šašlõkitada. Ikkagi viimane suvekuu on käes ja nädalvaetuseti on meil see juba kombeks saanud. Nagu ka muru niitmine. Germol see veel päris hästi välja ei tule, aga õpib, nagu ka ühel pildil näha, mehed taga aias askeldamas.

mehed omakeskis ehk mailaav õpetab vahelduva eduga Germole niitmist

  Tegelikult tegin õnnetutest pirnidest ka pilti. Või õigemini pirnipuust. Kahju on sellest noorest puust, sest lehtedel on suured ja punakad laigud ning puu põeb. Oskab keegi nõu anda mida teha? Mis haigusega on tegu ja mis on kõige parim ravim sellele haigusele?

  Täna on meri meie hoovi sadanud. Vesi tulvas lausa uksest ja aknendest sisse. Ärkasin selle peale, et Germo kuivatas toa põrandat ja sulges akent. Esikus oli lausa meri. Aga praegu kiirgab taas päike ja õhk on soe, liigagi soe. Mulle selline suvi väga meeldib, kuigi niiskust on natuke palju ja sademeid võiks veidi vähem olla.

meri ukse all

  Mis aga naistelemmikusse Ergosse puutub, siis temega oleme kunagi koos pilte mälestuseks jäädvustanud. Näiteks see siin. 2014. aastal vahetasime oma loomingut, nagu näha. Ergo lugusid leiate youtubest, neid on ikka omajagu, eriti meeldivad mulle need lood mille autor ta ise on.

ükskord Ergoga :)

7. august. 2016.a.
Vana-Rääma

Pimedate silmadega naine

Vanga- pilt netiavarustest

PIMEDATE SILMADEGA NAINE

teed lõppevad otsa
üks viib taevasse
teine kuristikku

kalju nurgal
seisab tütarlaps ja
palvetab homset

üle ulgumere kostub
leinavate kajakate kisa
must rätt üle taeva

nagu tookord
kui taludes reheahjud
jäid ammulisui
peremeest ootama

ning nälgivatest kassidest
sai kõdumuld
rohtunud koduhoovi

tinaja taeva all
ennustab närviline lennuk
ohtu
must jutt inimkonna
pea kohal

sama must on
meie tulevik
nagu mudane
põhjatu tiik

läbi vihma
paistab päike
suunurgad allapoole

päevavalgusel
on verised pisarad silmis
nagu loojangutaeval

pimedate silmadega memm
vaatab tulevikku
pihud taevasse sirut

pea kohal lendavad
valged linnud
nagu tilk mett
tõrvapotis

universumi
silmad on tühjad
nagu pihud
aga lapse silmis
helgib endiselt
valgus


6. august. 2016.a.
Vana-Rääma

Siis, kui Jõgeval elav kooliõde külla tuleb

Ave ja Germo

    Kui ma siin hommikul seda Weekendi teemat lahkasin, sain teada, et kunagine kooliõde Tartu päevilt on Pärnus. Loomulikult haarasin kohe härjal sarvist ja nii me kokku saimegi üle 20 (või rohkem) aasta. Need 6 tundi kadusid lausa kätte. Kella 22.00 paiku avastasime, et võiksin veidi Avele Pärnut tutvustada. Ega ma palju tutvustada ei saanudki, sest läks juba pimedaks jne...Mõne pildi sina ka teha, siis läks telefoni ekraan mustaks ja enam ma pildistada ei oska. Jaansoni rajal viibisime, kui päike loojus.

 Nagu näha oli ka Germol Avega tutvumise üle hea meel. Osadel piltidel vaatab ta veel rohkem taevasse. Pildid on tehtud kesklinna poolsemal Jaansoni rajal, eesmärgiks oli, et aerukujulised lambid jääks peale, aga midagi ka jäi.

  Öö on. Hetk tagasi lõppes paugutamine Weekendil, nüüd ilmselt on linnas tihe liiklus.
Avega kohtume juba laupäeval taas, siis on meil väikesed plaanid, aga sellest kirjutan peale plaanide elluviimist.

  Oli imeline ja siiras õhtupoolik!
Sõbrad, kui te Pärnut väisate, võtke minuga ühendust ja teeme tassikese kohvi või teed. Olen ootel.
Aitäh, kallis Avekene!

Germo ja mina Jaansoni rajal

4-5. august. 2016.a.
Vana-Rääma

Esmakohtumine Facebooki sõbraga

Kersti ja Peeter Nukka

   Sotsiaalvõrgustik Facebook on üks asjalikumaid võrgustikke üldse. Muidugi Okrutist mina midagi ei tea, sest mul ei olnud seal kunagi kontot. Küll oli kunagi Rates mul konto, no, olin algaja netikasutaja ja põnev oli ju.
  Kui ma algul Facebooki kasutajana võtsin kõik soovijad sõbraks, siis täna ma enam seda ei tee. Viimasel ajal on pidev järjekord uksetaga mustanahalistest. Mitte, et ma rassist oleksin, aga võtan sõbraks vastu vaid sõpru või häid tuttavaid. Vahel teen ka võõraste suhtes erandeid, kuid libakontodega isikud jäävadki ootama. Mul on kombeks enne sõbrataotluse rahuldamist inimest guugeldada, igaks kümneks juhuks. Siiani tungleb ka igasuguseid väljamaa sõdureid ja leskmehi. Neid ma ka vastu ei võta, sest mul on omal kallis inimene ammu olemas ja ma ei otsi kohe kindlasti siit mingit armukese suhet. Osad sõjardid on tulnud isegi blokkida, sest nad saadavad sõbrataotlusi korduvalt ja mitme erineva konto alt. Aga see selleks, ega sellest ma tegelikult rääkida ei tahtnudki.

Kresti ja Peeter Nukka

  Kunagi tuli mulle sõbraks Kersti, kes ilmselt avastas mind tänu mu loomingule, aga fänne ma hoian. Jutt Kerstiga hakkas kohe jooksma, sest me oleme mõlemad elanud kunagi samas alevis-Lavassaares ning meil on mitmeid ühiseid tuttavaid. Armas Kersti ja ta abikaasa olid teel Saaremaale ning juba nädalajagu päevi tagasi teatas Kersti, et tahab ka minuga kohtuda, see oli armas ja veel armsam on see, et täna see juhtus. Täna leidsin endale kaks uut sõpra, Kersti ja ta kalli abikaasa Peetri. Teate, sihuke tunne on, nagu tunneksin teid juba kogu elu! See tunnike kadus nii kiiresti kätte, et me ei saanudki midagi rääkida. Aitäh, et olemas olete! Germo on ka teist positiivset energiat tulvil ja räägib siiani. Kena reisi ja uute kohtumisteni!

Germo, mina, Kersti

 
  Täna sain ka ühe teise positiivse uudise, aga sellest on vara rääkida. Iga asi omal ajal.

Kena kolmapäeva!


3. august. 2016.a.
Vana-Rääma

Siis, kui sulle Venemaalt raamatu eest marineeritud kukeseeni kingitakse

Pildiallkirja lisamine

  Jah, te lugesite pealkirja õigesti. Täna, kui me naabrinaise ja Germoga kesklinna silla juures suve nautisime, tuli mulle kõne, et suurel Venemaal olla mu Segaverelist loetud, olevat väga meeldinud ning selle eest saadeti mulle purk marineeritud kukeseeni. See oli nii armas üllatus, et vajas eraldi blogimist. Jah, sain juba seened kätte, aga avada veel ei raatsi, see ju head energiat tulvil ja...las ta ehib veel mu hoidiste riiuleid. Igal juhul olen südamest tänulik. Aitäh! Sellised asjad inspireerivad ja motiveerivad edasi kirjutama. Täna ma seda ka tegin, kirjutasin ühe nn mininovelli.
  Minu esikromaani Segavereline lehekülg on ka facebookis olemas. Ka minu käest saab seda veel osta vaid 5 euro eest. (postiga saates lisandub postikulu). Apollodes on läbi müüdud ja Rahva Raamatus on viimased müügil. Lehekülge saate uurida SIIT.

kesklinna silla ääres

veelinnud silmapiiril

   Väike jalutuskäik mahtus ka tänasesse päeva. Nüüd on kesklinna sillaga lepitus leitud, kuigi pikka aega eirasin selle juures jalutamist. Lihtsalt kurbadel sõnumitel on võime meie meeleolusid kõvasti muuta ja mõjutada. Aga täna olen juba eelkõige endaga rahu sõlminud ja imelised kaks tunnikest jõe kaldal möödusid kenasti. Pilti tegin ka. Pardid olid ägedad.

  Eile sain ka melissi purki. Pisut infot melissitee kohta:

Andmed Vikipeediast:

Kasutamine[muuda | muuda lähteteksti]

Lehed eritavad intensiivset sidrunilõhna, eriti kui neid katki hõõruda. Meliss tuleb lisada värskena, kuumutades kaotab ta oma meeldiva aroomi. Õitsemise ajal toimeainete koostis taimes muutub, mille järel lõhn ja maitse muutuvad ebameeldivaks, seega tuleks ürt koristada kindlasti enne õitsemist.

Kulinaarias[muuda | muuda lähteteksti]

Meliss sobib tänu oma sidrunilõhnale kõikide toitudega, millega sobib sidrun: salatid, kala ja supid. Sobib ka külmadesse kastmetesse (eriti remulaadkaste), rohelisemajoneesi ja või koostisse ning äädika, kala- ja lihamarinaadide, magushapude puuvilja- ja köögiviljakonservide maitsestamiseks.

Melissist saab suurepärast teed, eriti hästi sobib ta kombinatsioonis kibuvitsamarjade, hibiskuse- ja apelsiniõitega.

Melissi kasutatakse konservi- ja kalatööstuses ning alkoholitööstuses likööride (benediktiin ja sartröös), viina ja õlle maitsestamiseks.

Ravimtaimena[muuda | muuda lähteteksti]

Melissi eeterlik õli mõjub rahustavalt ja seda soovitatakse stressi ja unehäirete korral. Park- ja mõruained aitavad maovaevuste puhul.

Karmeliitide ordu mungad valmistasid alates 1611. aastast melissist nn karmeliidivett ehk karmeliitvaimu "Mellisengeist", mida peeti tõhusaks ravimiks ^[3]. Melissi segati sidrunikoore, koriandriseemnete, muskaatpähkli, nelgi ja kaneeliga ning leotati viinas. Usuti, et karmeliitvaim aitab oksendamise vastu ning paneb higistama. Tänapäevalgi müüakse apteekides sarnase koostisega toodet nimega Carmolis.

Aroomiteraapias kasutatakse melissiõli masendust, ärevust, unetust ja närvidest tingitud peavalu raviva vahendina.

Meetaimena[muuda | muuda lähteteksti]

Melissi suhteliselt väikesed ja tähelepandamatud õied meelitavad ligi mesilasi ja kimalasi. Mesitarude vahele ja puuviljaaedadesse istutatud melissitaimed meelitavad ligi hulgaliselt putukaid. Hea meetaimena annab meliss omapärase maitse ja aroomiga mett (kuni 160 kg/ha)^[3]

2. august. 2016.a.

Vana-Rääma

Telepaatia

Pilt illustratiivne, leitud netiavarustest

   Jalutasin mööda traktorite poolt rööpasse sõidetud metsateed, plätud näpus ja värskelt pediküüritud varbad sopased. Olin nii umbes kolm kilomeetrit maha kõndinud, kuid eesmärk mille pärast metsa tulin, oli veel täitmata. Seisatasin, võtsin kännu peal istet ja läitsin sigareti, sest hüppeliigesed olid väsinud ning otsmik tilkus higist, nagu mahlakask. Korraga kuulsin, et mu seljakotis asetsevas nutitelefonis kõlas sõnumipiiks. Võtsin kotist janukustutamiseks kaasa võetud veepudeli, jõin sõõmu ning valasin sigaretile vett peale. Avasin sõnumi;
   "Vaata selja taha!"
Hakkasin enda ümbert seda kedagit otsima, kuid kuulsin ainult puude kohinat ja lindude laulu. Hakkasin uuesti sõnumit avama, kuid seda ei olnud enam. Imelik-mõtlesin. Omast arust ei olnud ma seda ka ära kustutanud. Sattusin segadusse, kuna sõnumineerija ei olnud ju sellele ka oma nime all kirjutanud. Lonkisin vaikselt edasi, aeg-ajalt seljataha vaadates, nagu endine dessantsõdur, kes veel aastakümneid pärast sõjaväest naasemist on harjunud pidevalt seljataha vaatama. Olin hirmust unustanud oma eesmärgi. Ühtäkki avastasin ennast seente keskelt. Istusin tõmmuriisikate vahele maha ja paari minuti pärast oli korv täis. Olin unustanud intsidendi, kuid siis kuulsin taas sõnumipiiksu. Otsustasin, et avan selle sõnumi alles koju jõudes. Pool tunni möödudes olid kõik mu korvid seeni täis ning hakkasin metsast välja lonkima. Enne asetasin seenekorvid maha ning hakkasin plätusid jalga panema, sest seenekorvid olid rohkem kui triiki täis ning jalanõud imepisikesse seljakotti koos veepudeliga ei tahtnud ära mahtuda.
   "Hkmhh," kuulsin köhatust enda selja taga ning ehmatasin kaameks. Värisesin hullemini, kui vahtraleht tuulte käes, ega julgenud ikka seljataha vaadata.
   "Vabandage, te peate need seened mulle andma! Lugeda ei oska või?! Siin on eramets, minu mets!" räuskas hääl mu selja taga.
  "Issand küll, nüüd lastakse mind maha!" mõtlesin värisedes. Hirm oli mind üleni endasse haaranud. Mulle tundus, et isegi kõik mu juuksekarvad värisesid. See hääl, see tundus kuidagi tuttav, aga hirmude meelevallas viibides ei leia inimene ennastki üles, veel vähem suudab ta hääle järgi kedagi tuvastada.
   Keerasin ennast ringi ning nägin seljataga seismas habetunud meest, jahipüss õlal. Pikemalt mõtlemata haarasin seenekorvid ja hakkasin neid mehele ulatama, kui tundsin ta karuseid käsi oma pihal.
   "Ei ole võimalik! Mare, sina või?!"muutus mehe hääl leebemaks, kuid mina värisesin endiselt. Mulle meenusid sõnumid millest viimane oli siiani avamata ja esimene tuvastamata. Surmahirm jooksis minust läbi ning ma ei saanud sõnagi suust. Silmitsesin habemikku kuid ei osanud teda koju ajada. Kuigi muie ta näol ja hääl tundusid tuttavad, ei olnud hirmud minust lahti lasknud ja ma ei olnud mina ise.
  "Mare, kallis, ma olen viimasel ajal palju sinu peale mõelnud. Jah, võimalik, et sa ei taha enam mind tunda, aga elu on kord selline," hoidis mees endiselt käsi mu pihal.
  "Eile nägin ma Martinit ja sain tema käest sinu telefoninumbri. Kas sa siis ei ole ühtegi sõnumit saanud? Viimase saatsin umbes veerand tunni eest," vadistas Meino, mu kunagine kallim, kelle lõpuks ära tundsin. Polnud ma ju viimast sõnumit avanud kuid mulle meenus esimese sõnumi tekst. Huvitav, kas selle autor oli tema? Miks ta siis algul häält mu peale tõstis, kuid teadis, et see olin mina? Mida see kõik tähendama peaks? Kas ta jälitas mind kogu metsatee aja? Issand, äkki on temast mingi piilur saanud? Ma ju käisin vahepeal ka põõsa taga ....esitasin ma endale mõtteis palju küsimusi.
  See kõik juhtus aasta eest, kui ma veel linnatüdrukuna maale metsa sattusin. Täna korjame me rõõmsana juba kolmekesi tõmmuriisikaid, Meino, mina ja minu südame all kasvav beebi. Minevikust sai taas olevik.


2. august. 2016.a.
Vana-Rääma

Videvikuidüll

VIDEVIKUIDÜLL

Kui vajub looja päikse kirgas pale
ja sadamast läeb teele viimne laev
siis päeva nutta taga oleks vale
on elu kordi kauneim kui pelk vaev

Sa vaata millest vestab õhtupuna,
näe kuidas laksub laine vastu kaid
Ja teispool vett, sealt taeva tõuseb kuma
sa vaata ometi ja kuula vaid

kuis Näkimadalail käib Näkisabat
ja õhtutaevas helgib täheturm
Kesk sünagoogi tunda ennast vabalt
võib headus, kui ka mustasilmne surm

Öö laotab palvemantli üle mere,
taat puhkab künkal, Toora silmadel
Kui sina ärkad, ütle päeval` tere
ka külmadel ja sombuilmadel

1. august. 2016.a.
Vana-Rääma

Mööda maailma ilusamat suvepealinna Pärnut

mina oma armsa poja Germoga

    Täna võtsime naabrinaisega ja Germoga ette pika teekonna mööda imelist Pärnut. Kõigepealt jalutasime Piiri tänavale, siis elle lõppu, piirikivi otsima, sest süda ei andnud rahu. Kuid kivi me ikka ei leidnud. Legendi järgi tähistavat see kivi Ülejõe linnaosa lõppu ja Rääma linnaosa (Vaeste Patuste Alevi) algust, ehk siis Piiri tänava ühelpool ääres elavad ülejõekad ja üle tee juba räämakad. Tegelikult võiks selliseid kive säilitada, ikkagi mei oma linna ajalugu. Piiri tänav on mulle sama hea nagu kodutänav olnud juba üle 11 aasta ja kõige huvitavam on selle juures, et ka mu kallis isa elas seal kunagi, enne meie emaga tutvumist. Seega olen isaga aastaid käinud ühte rada, kuigi tema on tänaseks juba aastakümneid taevastel radadel. 28. juulil põletasin kodus küünalt, sest oli isa 83. sünniaastapäev. Ja enne jaane oli tema 20. surmaaastapäev. Pealegi elas kunagi mu kallis vanaonu Raba tänaval ja juba siis sai ka vahel mööda Piiri tänavat jalutatud. Piiri tänava lõpus saime kaela suure paduvihma, kuigi puu hoidis meid poolenisti kuivana. Aga mina armastan väga vihma ning me kõik kolmekesi nautisime vihma käes jalutamist.

  Edasine tee kulges mööda Lille tänavat Tauneksi taha metsa, aga ravimtaimede korjamisele oli selleks ajaks otseses mõttes vesi peale tõmmatud.Seeni ka ei leidnud. Nii me mööda Rõugu tänavat kulgesimegi, kuni jõudsime Vana-Pärnu jalakäijate sillale, sealt edasi Vana-Pärnu sauruaia taha, jõe äärde paadisillale pilte tegema. Istumispeatuse tegime Vana-Pärnus Põllu bussipeatuses, mööda Põllu tänavat jalutasime Luite tänavale, kus asub üks imekena pisike maja, mis oli mulle lapsepõlves aega-ajalt nagu teine kodu. Lõpuks suundusime majaka juurest Vana-Pärnu randa. Panime riided Vana-Pärnu muulile ja läksime kõrini vette hiigelalaineid püüdma. Tunnike vees kadus nii ruttu. Jalutasime läbi vee ranna muruplatsi juurde tagasi, vahetasime riidekabiinis riided ja läksime Soo tänavale kalli poetessi Ivi Soomre juurde, kes täiesti juhuslikult mulle helistas enne merre minemist. Kallis Ivi oli meie tarvis koduseid kotlette küpsetanud ning tunnike tema õdusas lehtlas möödus nii kiiresti, Germo mängis kass Miku ja koer Mailoga, meie naabrinaisega nautisime luulet, mida poetess Soomre meile suurima hea meelega ette kandis ning lõpuks tuli kodutee jalge alla võtta, kuna ma ei arvestanud, et meie jalutuskäik ligi 8 tunniseks kulgeb ning Germol oli rohu võtmise aeg. Armas Ivi aga saab septembris 81 aastaseks, temast kirjutan vasrti artikli, sest on millest ja kellest kirjutada. Ivil on ilmunud väga palju raamatuid, aga enamus neist tehtud nn põlve otsas. Osad on luuleraamatud ja osad lasteraamatud, ka laulik. Tema sõnadele on loodud mitemid laule ning üks neist on lausa Vana-Pärnu hümn (rahvakeeli). Ivi ise kuulub juba Pärnu eakamate luuletajate luuleklubisse Suleklubi, mille eesotsas on poetess Luule Luuse. Aga luban, et poetess Ivi Soomrest kirjutan lähitulevikus pikemalt.

Tauneksi taga metsas (Germo)

põnev aedik Voorimehe tänava lõpus

põnev aedik Voorimehe tänava lõpus

istepaus Puiestee peatuses

vihmamärjed meie jalakäijate silla juures

vihmamärjad meie jalakäijate silla juures

vihmamärjad meie jalakäijate silla juures

Germo Vana-Pärnu surnuaia juures paadisillal

vaade üle jõe

Vana-Pärnus Põllu peatuses

pisike roosa katusega maja Luite tänaval mis oli kunagi mu teine kodu

Luite tn

Germo Vana-Pärnu majaka juures

jalutuskäik kulges Vana-Pärnu randa

Pärnu rannaniidu laooduskaiteseala 

Germo, taamal meri

Vana-Pärnu muulil

Vana-Pärnu muul

Vana-Pärnu muul. (taamal paistab kesklinna muul)

siis kui läbi vee muuli juurest ujumast kaldale suundusime . Germo

vaatetorn Vana-Pärnu muuli juures

Vana-Pärnu rand

poetess Ivi Soomre koer Mailo

poetess Ivi Soomre kass Miku

üks eakamaid Pärnu poetesse, 80 aastane Ivi Roomere oma luulet esitlemas

väike valik Ivi Soomre sulest ilmunud raamatutest (neid on rohkem) siin ka lastekad. kui keegi soovib endale osta, andku mulle teada?

  Lisan nüüd pildigalerii ja olen üliõnnelik, sest arvan, et oma 10 km käisime küll maha. Ainult, et Zorro ei olnud eriti õnnelik, et ta üksinda koju jäeti, ronis köögi õhutusaknast välja, aga õnneks mu kallis naabrinaine püüdis ta kinni, pani aknast tuppa ja akna kinni. Koju jõudes oli üksindusest terve karbi toidust tühjaks söönud, nuttis ja lausa nõudis lisa. Nüüd sahmib siin kardinate kallal ja aeg-ajalt jookseb väljas, Germo valve all.


31. juuli. 2016.a.
Vana-Rääma