PILGU PUUDUTUS - Heljo Mänd

Küll ma lugesin kaua üht õhukest, veidike üle 200 leheküljelist raamatut. Meenus lapsepõlv, kuidas ma hoidsin käes ja laual alatihti Heljo Männi luuleraamatust "Linalakk ja Rosalind," see pani unistama ja muutis minu - toonase lapse maailma. Heljo Mänd oli üks mu lemmikkirjanikest lapsena. Ta oli esimene kirjanik, kellega oli mul võimalus kohtuda, üks mu iidoleid, sest meis igas ühes on unistused, mina tahtsin olla mõnes mõttes tema moodi. Selline tunnetus on saatnud mind kogu elu. Aga ... Ma ei taha kellelegi pettumust valmistada, aga ütlen otse: ma ei oleks (vist) pidanud seda raamatut lugema. See purustas mu imelised mälestused ja unistused lapsepõlvest ja ühest lapsepõlve lemmikkirjanikust. Ei, ma ei tee kirjanik Heljo Männi loomingut maha, kindlasti mitte, sest meil kõigil on tugevamaid ja nõrgemaid külgi, paremaid ja halvemaid raamatuid (kirjanikel) ja üleüldse on asi ka lugejas. Lihtsalt mind see raamat ei köida. Olen nüüd nagu tühjaks pigistatud sidrun, kurb ja ... und ka ei saanud, olin sunnitud peale tunniajast voodis vähkremist avama järgmise raamatu lugemiseks. Pikk ja lõputu monotoonne tekst, mis ikka ja jälle ei vii edasi, ei jõua ära oodata, millal teema, situastsioon, seik... lõppeb. No ei jõua. Asi venib nii lõputult, et ma lausa igal lugemisel tahtsin raamatut pooleli jätta, aga austusest kirjaniku vastu, lugesin edasi lootuses, et ehk ometi hakkab midagi toimuma. See raamat lämmatab mind. Tegu tundub olevat autobiograafilise romaaniga, kus autori lapsepõlvest on loodud trööstitu pilt, mida ma poleks teada tahtnud. Ja ma olen enne ka lugenud üht tema teost, milles tegutsesid samad tegelased, ehk siis, mis andis autorile inspiratsiooni. See raamat mõjus mulle väga masendavalt, muutis mu elu kurvaks ja ei teinud enesetunnet mitte miskist otsast paremaks. Antud raamatus on ema ja tütar justkui rollid ära vahetanud, aga see viib vaid ummikusse. Samas ei saa süüdistada kedagi, nagu ka seda mitte, et ajal, kui meie lapsed olime, olid teised tabud, ei kallistatud, ei kiidetud nii väga oma võsukesi, pigem vaikiti üldse tunnete teemadel. Võibolla Heljo Mänd plaanisiki oma 4 ilmunud romaaniga lahti kirjutada oma valusat lapsepõlve, et vanaduse ukselävel rahulikumalt edasi kulgeda. Ei tea, ei tea, aga tundub. Jah ma loen palju, eriti just oma autorite loomingut. Näiteks eakamate autorite loomes on väga palju õpetlikku ja köitvat, tuues siin esile kasvõi Aino Perviku "Matlena teekonna," Ellen Niidu "Helede mõtte laastu," mille pani küll kirja tema tütar Maarja Undusk või Leelo Tungali "Seltsimees lapse." Kõik need köidavad mind, on teisest ajastust, valusamast aj ilusamast kui praegu. Samas loen ma meelsasti ka Herta Laipaiga loomingut, mis siiani mulle väga korda läheb või siis teise oma lapsepõlve lemmikkirjaniku - Venda Sõelsepa räńgast elust Kolõmal, vangilaagris, mille on kirja pannud kirjanik Jüri Kladmaa. Kaldusin teemast küll kõrvale, aga pidin seda tegema. Jah, ma loeksin Heljo Männi lasteraamatuid uuesti, naudiksin ja need viiks ehk mind tagasi lapseaega, aga kas ma veel mõnda ta romaani loeks, ei tea. Ühte ma olen ka kunagi lugenud ja see kõneles ka minu mäletamist mööda tema lapsepõlvest ... Aga kopeerin ka raamatut tutvustava teksti ja omalt poolt ma ei julge seda raamatut lugemiseks soovitada või pigem vastupidi, lugege ja andke mulle ka oma arvamus teada. Loodan siiralt, et mu arvustus ei kõla karvustusena. Austan siiski Heljo Mändi väga! Ema ja tütre suhted, vanaema ja lapselapse suhted, pereelu, suhete põimumine…meie esivanemad mõjutavad meid ka läbi meie laste ja lastelaste. Autor räägib lugu kirjanikust emast ja tema vaimsuse leidnud tütrest, kes teineteisele lähenedes jagavad oma unenägusid, omaenda suhteid teistega, suhet kõiksusega…pilgu puudutusi. 30. jaanuar 2025. Vana-Rääma