SEITSE PÄEVA - Kerttu Rakke

Eile õhtul kibelesin hirmsasti lugema. Läksingi natuke varem, sest ports äsja soetatud raamatuid ootas öökapil. Sellel korral sai loetud Kerttu Rakke lühiromaan "Seitse päeva." ma nimetaksin selle pigem noorteromaaniks, kui naistekaks. Noortenaistekaks :) Olen kogu aeg nautinud Kerttu soravat teksti ehk siis käekirja. Mul on kodus päris paras ports ka tema raamatuid, millest enamus on eriliste raamatute riiulis ehk siis pühendusega. Kunagi püüan kusagilt Kerttu taas kinni ja võtan ka teistele pühendused, nii saab see riiul lisa. Ma ei teagi kui palju ma tema raamatuid läbi lugenud olen, aga ikka olen, sest kodus on neid vast umbes 10 või ma ei teagi kui palju. Aga hea autori, kelle käekiri sulle väga meeldib, teoseid loeme me vast kõik meelsasti ja uuesti. Just uuesti, sest poole lugemise pealt taipasin ma, et ma olen seda raamatut enne lugenud. Aga taaslugemine oli värskendav. Raamat ongi väga eluline, selline võiski kunagi (miks mitte ka praegu) olla provintsilinnast pealinna elama asuva noore naise elu, kus kõik mõnuained ja eluks vajalik on käe ja jala ulatuses. Kõrtsud, alkohol, meelemürgid, mehed ...Nii kujunebki noorest naisest nümfomaan, kes ei löö millegi ees risti ette. Mul tekkis lugedes tunne nagu oleks ise midagi tarbinud, aga ma ju olengi, olin kunagi kirglik suitsetaja (küll tavasuitsu) ja on ka elu jooksul alkoholi hävitatud. Nüüd juba aastaid olen nendest mõnuainetest küll prii, aga mälus on need ikka olemas. Ja ühes laagris proovisin teadmatusest kunagi 2 kõhvi kanepit ka. Mittemidagi ütlev ja vastik. Alles hiljem sain teada millega tegu on. Kerttult ootan väga uut raamatut ja sellist paksemat nagu uuemad on, muidu loen lihtsalt ühe hingetõmbega läbi. Aitäh! Kopeerin nüüd raamatut tutvustava teksti ka siia. "Seitse päeva" räägib 19aastasest tüdrukust, kes tuleb väikelinnast Tallinna. Kirjeldatud on tema elu seitsme kuu jooksul, kus igast kuust on valitud üks ööpäev. Kunstiambitsioonidega tüdruk ei saa Kunstiakadeemiasse sisse ning otsustab aasta ühes ilusalongis administraatorina töötada. Kuna teda on ka varem huvitanud peod ja erinevad mõnuained, leiavad need ta ka Tallinnas üles. Raamatu lõpp jääb lahtiseks – ei saa aru, kas tüdruk teeb üledoosi või mitte. Katkend: Mu nali jääb õhku rippuma, sest meid lükatakse eemale. Kanderaam, parameedikud, voolikud ja muu. «Kiirabihaigla» uue seeria filmimine? Paraku ei. Kanderaamil on üks tibi, nii minuvanune, isegi pahupidi silmadega vägagi kena, aga… nina verine, verd on ka valgel Armani pluusil; püksid täis tehtud. Pikad juuksed riivavad pehmelt mu käsivart ja kulast käevõrud kõlisevad, kui kanderaam minust möödub. «Eest ära! Eest ära!» hõikab üks paravormis vuntsiline. Masendav. Saan paugupealt kaineks. «Jumal küll.» ahastab Gea mu kõrval. «Mis temaga võis olla?» «Üledoos.» «Mis siis täpselt?» «Igasugune staff võis olla. Kokast spiidini.» «Sa oled selliseid asju proovinud?» küsib Gea. Tšekin teda. Ei ole nii suur sõber. Vähemalt mitte veel. «Loomulikult ei ole. Mulle piisab alkost ka.» «Selliseid pilte nähes ei teki minul küll mingit tahtmist.» räägib Gea. «Aru ma ei saa, miks seda üldse tehakse?» «Ju siis on mõnus.» arvan mina. Millega, tüdruk, sa küll gümna eksamiteks valmistusid, mõtlen ma. Kohviga hoidsid end üleval vä? 15. jaanuar 2025. Vana-Rääma