Rada 537. päev

Kolmapäev ehk siis 17. juuli algas meil põhimõtteliselt metsas. No olgu-olgu, pudru sõime ja kohvi jõime ikka suvilas aga peale seda suundusime metsa. Pean ämbreid suvilasse viima, sest neid seal pole, nagu ei tööta ka pliit, mille pärast olime sunnitud juba täna koju tulema. Üks hea naabrinaine, eakam proua Viljandist, kes suviti Liivi lahe ääres resideerub, andis mulle ühe ämbri marjade tarvis ning nööri ka, et seoksin sellega ämbri keha ümber. Väga hea soovitus. Nii ma tegingi. Lisaks tõi Laura Germole joonistuspaberit ja värvipliiatsit, sest seal leviaugus ei mängi ka ükski raadio, aga Germo vajab seda, muusikateraapia on tema jaoks väga oluline. Germo lihtsalt istus selle aja nõutult kui mina süüa tegin või nõusid pesin või koristasin või ... Välja ei saanud minna, sest naabrid hakkasid tollel hommikul aeda tegema, keevitama jne... keevitust ei ole hea vaadata. Nii me peale metsast tulemist, kuskohast saime hulgim vaarikaid, metsmaasikaid, mustikaid ja pohli ning loomulikult ka kukeseeni, bussile hüppasime ja taas Kabli pagarisse läksime, aga sellel korral bussiga. Eelmisest päevast on varbal suur vill ning eile panin ma varbavahed (vanad ja viledad) jalga, teised jalatsid tegid lihtsalt haiget. Aga Kabli pagarist saime vähemalt purgi blovi osta, mis minul küll kuidagi alla ei läinud, kohutavalt kuiv ja maitsetu. Aga ilma söömata on ka raske olla. Tagasi tulime ikka jala, kondasime veel Kabli nn uute majade vahel, ehk Mustamäe teel. Kui mina lapsena Kablist ära kolisin oli seal vaid 3 kortermaja, nüüd on neid seal veel mõni. Mõnusalt kodune tunne on seal alati. Tagasi liikudes suundusime Kabli metsa ja seal ootasid meid 2 sirmikut, ühel kübar uhkelt laiali, teisel kinni, aga panin vette, seal läks lahti, loomulikult varre panin vette. Aga siis jäi teepeale veel Metsaluige turismitalu ning sealt edasi Lepanina, ka sinna põikasime korraks. Olles tagasi seal, kuskohast oma teekonda alustasime, läbides paraskaju Muna silda, mida aktiivselt renoveeritakse, nägin ma silla otsas ühte tagurdavat autot. No .... seal ta oli, auto roolis, mu kallis klassiõde. Üliarmas üllatus! Lihtsalt lambist metsade vahel kokku saada oma kalli klassiõega, kellega käisid ühes klassis vaid 1 aasta, no ... Aitäh, kallis Kristi! Suvilasse jõudes sõime ning läksime tormisesse merre. Vesi oli soe aga laine oli raju. Imeline! Võrratu! Peale meres käimist vahetasime riided, võtsime veekanistrid kaasa ja läksime taas Lemme telklast vett tooma. Eks seda kulub palju, nii enda pesuks, nõude pesuks kui ka riiete pesuks, sest pole ju mõtet riideid koju pessu tarida ja järgmisel korral on kohe hea vahetusriideid võtta. Magama sättisime ennast minu jaoks liiga vara. Aga eelmise öö magamatus andis tunda ja murdis maha, aga kahjuks vaid kolmeks ja pooleks tunniks, siis läks uni ning ma passisin üleval kella 00.58 saati kuni Germo kell 4.50 vetsu läks. Juba kell 5.30 sõime me hommikust, õnneks oli eelmisel päeval Kablist ostetud kohupiima, mille peale panime värskeid marju. Juba kell 6.21 astusime bussipeatusest bussi ja sõitsime Pärnusse. Nüüd pean soetama suvilasse uue pliidi, võtma kaasa marjaämbrid, ka säärikud ei teeks paha ning varsti me liigume taas suvilasse. Laurale küll täna head aega öelda ei saanud, aga ta on seal veel terve augusti kuu, kindlasti näeme. Armas inimene. Tollel päeval liikusime veidi vähem, 14,2 km ja 23 200 sammu. 18. juuli hommikul kell 7.24 olime juba Pärnu bussijaamas. Olin kahe öö jooksul maganud kokku vaid 7,5 tundi. Minu kiiks, et ma võõrsil ei maga. See andis kogu tänase päeva tunda. Hommikul pesin pesu ja tegin süüa, siis läksin tunnikeseks magama, siis tuli vend, keda oli üliarmas näha ja nüüd õhtul magasin 2 tundi, ei tea kas öö tuleb unetu. Kogu oma teadliku elu on mul võõrsil võimatu magada. Aga tihedamini suvilas käies on lootust, et sellest paigast saab mulle järjest armsam paigake ja ma magan ka seal ennast kenasti välja. Aitäh, Universum! 18. juuli 2024. Vana-Rääma