ÜKSIKU LUIGE VÕÕRASTEMAJA - Urve Tinnuri

Kella 1 ajal öösel panin käest pühendustega raamatute riiulisse kirjanik Urve Tinnuri järjekordse raamatu, romaani "Üksiku luige võõrastemaja." Lugesin hetk tagasi huvi pärast kokku kui mitu Urve raamatut mul kodus ja just eriliste raamatute riiulis on, sain kokku lausa 19. Aitäh, kallis Urve! Mul on kohati tunne, et ma ei tahagi mitte midagi selle raamatu kohta kirjutada, sest see on nii õrnhapra žüseega ja puudutab ilmselt paljude hinge, minevikku. Tahes tahtmata kerkis lugedes silme ette mängufilm "Naerata ometi," kuigi raamatuga seos selles puudub. Eks tollel ajal väga lastekodu teemadel filme ei vändatud, sealt siis see mälestus. Valus teema ja ilmselt veel valusam neile, kelle lapsepõlv möödus lastekodus. Nii astus ka selles raamatus üks peategelane lastekodust ellu täisealseks saades ja neil kahel peategelasel, kellest jutt põhiliselt käib, on väga sarnane saatus. Kurb saatus. Aga see on nii elulise stsenaariumiga raamat, nagu olekski kellegi elust maha kirjutatud. Sellised olidki tolle aja reeglid, kombed ja karmid otsused, mida halastamatult täide viidi, nagu poleks okupatsiooniaja inimestel üldse südant sees. Inimlikud teemad olid tollal justkui tabud. Aga tuleb tuttav ette, olen ka ise nõuka-aja laps. Ja olen lapsepõlves mänginud lastekodu lastega, mul oli neist väga kahju, viisin salaja kodus neile saia ja vorsti. Ohjah... Aitäh, kallis Urve selle südamliku loo eest! Saadan sulle hästi palju kallisid ja positiivset energiat siin kurjas ja negatiivses maailmas, et sul jaguks ikka tahtmist ja jõudu meile nii imelisi raamatuid kirjutada! Aitäh! Ja kopeerin siia ka raamatut tutvustava teksti. Kaunil suveõhtul ristuvad juhuse tahtel kahe üksiku, keskealise inimese eluteed. Neil mõlemal, nii Katariinal kui Urselil, on sarnane minevik – nad on pidanud teismelisena vintsutusi taluma ja hakanud juba varakult, vaevu täiskasvanuks saanuna iseseisvalt, oma käe peal elama. Katariina ja Urseli lugudest kasvab välja nende kahe ühine lugu, täis sooja, küpset armastust, etteaimamatuid üllatusi ja unistuste täitumisi, aga ka murede tumedaid varje. Raamatu keskseks teemaks on üksik luik, lind, kes Katariina ja Urseli arvates näitab end vaid üksildastele, hingehädas olevatele inimestele. 25. november 2025. Vana-Rääma

Jaansoni rada 769. päev

Käisime oma 5 km tegemas. Termomeeter näitab endiselt 1 soojakraadi. Rikkis või? No samas mulle sobib. Ikkagi plusspoolel. Seniks. Kuniks. Täna polegi aega saanud siin mütata, alles kelle 17.00 paiku avasin arvuti. Jõudsin töölt kella 13.00 paiku, siis Reiki ja poole neljast taas tööle. Siis üks tiir, et kilomeetrid täis saaks ja nüüd peale blogimist peaks ikkagi elamise ära kütma täna. 19 kraadi näitab toatermomeeter, eile ei kütnud. Tegelikult kirjutan lisaks sellele ühe blogipostituse veel, sest loetud sai järjekordne raamat. Pikad ja pimedad õhtud ongi ideaased lugemiskire rahuldamiseks. Onju? Ega muud nagu ei olegi lisada. Homme on jälle päev. Olge rõõmdad ja terved! 25. november 2025. Vana-Rääma

Jaansoni rada 768. päev

6,2 km läbitud. Väikesed lumeräitsakad saatsid meid terve tee, aga sadama ei jäänud. Langesid ja sulasid. Rääma sillal on alati kõige tuulisem, üks paras tuulte pesa on seal. Aga termomeeter näitab Pärnus juba pikemat aega 1 soojakraadi, nii ka täna. Jah, jäädvustasin need müstilised ringid seal vees. Tegelikult jõepromenaadi renoveerijad või rekonstrueerijad seal katsetavad midagi. Tekkis nagu hiiglaslik purskkaev, aga see purskas seal ainult sekundeid ning kadus. Ma ei jõudnud nii kiiresti seda hetke tabada, vaid rõngad jäid fookusesse. Varsti ehk saab see kallas uue kuue selga, ilus on. Ja see suurpõgenemise mälestusmärk (autoriks on skulptor Elo Liiv), mis eelmisel aastal sinna kaldale asetati, on nüüd õiges kohas. Nüüd on tänased asjatoimetamised toimetatud, võib luuslanki lüüa. Onju? Mina igatahes kaon kohe romaani, mitte lugema, kirjutama ikka. Lugemine ootab õhtul ja tegelikult on mul väga põnev ja südamlik romaan lugemisel, selle loen õhtul läbi ja blogin homme. Lugemine on üks minu suurematest kirgedest ja ka paras teraapia, hoiab negatiivsed uudised ja meediakajastused minust seitsme maa ja mere taga. Ma ei vaja seda informatsiooni, ei stressa, ei võta negatiivsust endasse ega vaja mingit nõustamist, sest ise me oleme enda parimad psühholoogid, uskuge mind! 24. november 2025. Vana-Rääma

SÕNASÖÖJA - Heili Meibaum

Ja loetud sai ka Heili Meibaumi järgmine luuleraamat. Tal on neid ilmunud 3 ja minul on loetud ning olemas 2. "Sõnasööja" on taas hea pealkiri, mitmemõtteline. Kui luuletusest leiab mitu mõtet on see juba ise hea näide ja fenomenaalne lähenemine luulekunstile. Ma ise armastan öelda, et ma ei ole sõnasööja aga tähenärija olen küll :) Oi, kuidas mul meeldib neid krõmpsutada! Eelmist Heli Meibaumi luuleraamatut arvustades ei puudutanud ma üldse Mait Meibaumi illustratsioone. No olen ta luulest nii vaimustuses, et ei tulnud lihtsalt meeldegi. Või siis lähevad selle luuleraamatu illustratsioonid mulle rohkem korda. Eba kumba. Või mõlemat. Aga Mait Meibaumi illustratsioonid ja Heili Meibaumi luuletused loovad ühise koosluse, täiendavad teineteist väga hästi. Selline võimas sünergia vaatab siit vastu, nagu oleks inimesed terve elu astunud ühte teed. Silmadel on minu elus suur roll, vaatan elus inimeste silmi ja ka portreesilmi. Vaatan otse hingepeeglisse.Siin on silmi. Näen nende sisse. Ja siin on ka ühiskonnakriitilisemat luulet, mis mulle väga korda läheb. Ega elu ei ole üksnes ilus ja lilleline ja ma tohutult austan, kui autor julgeb luuletuseks köita ka meie ühiskonna pahupooled, sest see ongi elu, pahupool on üks suur osa meie eluraamatust. Kui oleks kõik ainult mesimagus ja lilleline, siis oleks eksiteerimine ka kuidagi imal. Ikka peame otsima ja leidma tee, mis on meile astumiseks antud. Me ei pea kõndime teiste jälgedes, sest need on teiste jäljed, teiste tee, mis meid võib viia üldse eksiteele. "Mis maa see on" on väga aus ja lausa füüsilist valu tekitav luuletus. Aga ka õiglane ja appikarjuv. Täiesti aktuaalne ja igapäevane, ent ometi läheb see luuletus mulle väga korda ja hinge. Julgen julgelt anda soovituse selle luuleraamatu lugemiseks! Aitäh, hea Urmas, et kinkisid! Aitäh, hea Heili, et luuletad! Ja nüüd kopeerin tutvustava teksti. "Sõnasööja"pakub mitmekihiliselt maitsestatud mõtteteri, olles jätkuks luulekogudele "verbaliseerunud pisarad" (2021) ja "elumõttelõngakera" (2022). Leidub krõbedat ja soolast, kohati teravaid piprapuruseid kohti, aga ka mahedamaid maitseid ning magustoitu, peegeldusi lähemast ja kaugemast aegruumist. Raamat räägib nii sõnade söömise kurvastavast pahest, aga ka sõnadest, mis võiks olla hingetoiduks. Viimaste poole tasub püüelda. Kujundus on taotluslikult must-valge, piirdudes kunstilehtedel detailidega vaid ühe mehe ja ühe naise portreedest. Miks just nii ja mitte teisiti, jäägu lugeja avastada ja osalt eelmiste raamatute vihjeist järeldada. 24. november 2025. Vana-Rääma

TÄIESTI TÄISEALINE - Elme Väljaste

Ja loetud sai Elme Väljaste romaan "Täiesti täisealine," mis on eellugu tema raamatule "Kõigest kaheksateist," mille lugesin läbi ja millest blogisin mõne nädala eest. Tõsi ta on, et teine raamat sattus enne mu kätte, aga ega midagi hullu ei olegi. Lihtsalt teine oli esimesena loetud ja ma kogu aeg kujutlesin, mis vahepeal sündima hakkab. Põnev lugemine oli. Tempokas ja haarav romaan ühest noorest naisest, kes peale kooli lõpetamist läheb välismaale lapsehoidjana tööle. Mis juhtuma hakkab? Kas elu seal on põnevam või raskem kui meil? Milliste katsumustega ta seal rinda pistma peab või ei pea? Milliseks osutub laps? Kas talle tekib lisaks ka teisi kohustusi? No lugege, mina lugesin ja nautisin. Elmel on hea ja loetav käekiri, mille sisse on põimitud vastav huumor. Lisaks oskab autor tegelaskujusid nii ehedalt välja "joonistada" et sa võtad need oma ellu kaasa ja tunned nende kohalolu ka siis kui raamat on juba ammu riiulis tolmu kogumas. Aitäh Elme, et kirjutad ja rikastad oma raamatutega maailma! Noor tütarlaps läheb välismaale lapsehoidjaks ning puutub kokku tõelise maailmaga, mis on kohati kõle, kohati kalk ja vaenulikki, kuid milles siiski leidub mitte ainult muresid, vaid ka rõõme. Kõik see kokku on aga kahtlemata elukool, mida turvaliste koduseinte vahel hankida pole võimalik. 23. november 2025. Vana-Rääma

ELUMÕTTELÕNGAKERA - Heili Meibaum

Nagu ma ennegi maininud olen, on luuleraamatutel minu öökapil eelisjärjekord. Nii on olnud ja nii ka jääb. Ma armastan luulet iga oma keharakuga, võib lausa öelda, et luule on mu eluarmastus. Vaadake, et te kallutatult ei mõtle, ikka väikese tähega luule :) Ok-ok, aga ma igaks juhuks mainin siia juurde kohe ka, et olen 100% hetero. Mine neid blogi lugejaid tea, hakkavad äkki veel sildistama ka. Nüüd kaldusin teemast kõrvale aga ma lihtsalt pidin. Eile õhtul hakkasin siis pusima elumõttelõngakera. Oi, no oli hea pusimine. Ausalt. Jah, eile kui hea Urmas mulle selle luuleraamatu kinkis, mainis ta, et ma olen luulekriitik. Kriitikuks ma ennast siiski ei pea, aga lembesõnadega kiitma ka ei hakka, kui loen luuleraamatut ja see ei sisalda luulet. Elumõttelõngakera sisaldab. Üleni sisaldab. See on kaugelt üle keskmise luuleraamat. Väga hea luuleraamat! No on. Lugege ise. Luule on ju nagu miniromaan, sellel peab olema sissejuhatus, sisu ja lõpp. Kompa peab paigas olema. Egas sõnade rittaladumine ei tee sõnaderägastikust luuletust. Kui teid huvitab sügavam luuleolemus, siis lugege häid luueraamatuid ja ühte ma soovitan kohe, sellest ma hetkel blogin ka. "Elumõttelõngakera-" vaadake kui poeetiliselt pealkiri juba kõlab, see on luuletus omaette. Lisaks poetess Heili Meibaum mängib sõnadega ja mängib osavalt ning vilunult, lõpuni välja, ei jäta luuletust lõpetamata, vaid võtab teema kokku omal viisil, vaimukalt ja üllatavalt. Lõpupuändid on omaette luuletused. Luuletus võib koosneda ka vaid mõnest sõnast. Kui sa ikka tunned hea luuletuse ära ja oskad head luulet kirjutada siis sa oskad seda ka tunnetada. Igale ühele ei ole antud. Ma igaks juhuks ei hakka ühtegi luuleraamatut siin välja tooma, aga olen lugenud ka selliseid raamatuid kus 80 minitekstist koosnevas raamatus on umbes 10 luuletust, teised on lõpetamata sõnaderägastik, milles puudub elu, milles puudub eluvaim, luule. Ma ei hakka siin ridu välja kirjutama, sest need ei jääks nagunii tulbana, nagu luuletusele kohane, sest mu blogi lihtsalt ei võimalda seda, aga ma mainin, et mu lemmikluuletused paiknevad lehekülgedel 85,86 jne... neid on palju. Väga palju vaimukat ja kergelt sotsiaalkriitilise alatooniga luuletusi, mis jätavad ridade vahele mõnikord isegi rohkem kui ridadesse endisse. Aitäh selle luuleraamatu eest! Aitäh, Heili, et kirjutad! Soovitan seda raamatut lugeda! Nagu pealkirjast aimdub, keerleb raamatu sisu inimolemise väärtuse ja mõtte ümber. Mis annab või võtab sisukuse, mis kaob, mis jääb, millele tasub toetuda. Raamat kutsub kaasa mõtlema, peeglisse vaatama ja kohati üsna keerulisi küsimusi esitama. Luulekogu jaotub rubriikidesse: elu, aeg, hargnemine, ilmaga ja ilmata, silmitsi, värvid, pahempidine silmus. Mõttelõngad seovad meie veidra muutliku aja valusid ja võlusid, paradokse ning oleva ja tuleva hapraid lõimesid. Raamatu illustratsioonideks on fragmendid minu abikaasa Mait Meibaumi maalidest.22. november 2025. Vana-Rääma

Jaansoni rada 767. päev

Kui sa oled mõningad tunnid pidanud paigal istuma, on päramine aeg ennast liigutama minna. Tegimegi 5 km ära. Kuidagi nii kiireks on päev kujunenud, et ma pole isegi tuld ahju jõudnud teha, aga samas eile hommikul kütsin ja mul on veel 20 soojakraadi toas. Vaatan. Liikusime kesklinnas ja Räämal ka. Mõnus on, sest lund enam Pärnus ei ole, õnneks. No juba homseks võib tagasi olla, aga ega mina seda talve ei igatse. Ma ei tea ka mis on sügismasendus, sest tegelen asjadega, mis ei pane grammigi sügist masendavana nägema ega tundma. Tegele sina ka. Ausalt öeldes ma ei ole kunagi aru saanud miks sügiskaamos masendust või lausa depressiooni tekitab. nagu väidetakse. Ma usun, et kõik on meie enese sees, sealt see kõik ka algab. Kui ma niisama kodus konutaksin ning pidevalt maailma ja valitsust kiruksin, ilmselt muutusksingi äkki depressiivseks? No ei tea. No ei tahagi teada. Meeleolu on mõnus, enesetunne ka üldiselt. Blogin selle blogipostituse ära ja tegelikult peaksin ühe veel kirjutama. Vaatan. Olge ka teie rõõmsad, õnnelikud ja tegusad, siis tunnete samamoodi nagu mina- et pole olemas depressiivset aega, kõik on vaid meie endi ajusagarate vahel kinni. Olge terved! 22. november 025. Vana-Rääma