Jaansoni rada 682. päev

Jess, hakkab looma! Tulime just rajalt, soojakraade on 23 ja kilomeetreid tuli 12. Nii mõnus, lõpuks on veidike suve tunnet. Päike särab ja ilm on mõnusalt soe. Nii kaua on seda kevadet oodatud, ehk on lõpuks kohal ja jääb soe püsima. Mina muidugi armastan 25-30 soojakraadi, aga juba on mõnus. Kohe tekib soov veel pikemalt rajal püsida. Ma kepikõnniks vähemalt 10 km veel, aga Germo ei taha. Olen mõelnud, et peaks hakkama lisaks ka jooksmas käima, sest tihti on nii, et minule jääb rajalkäidud kilomeetritest väheks. Siiani on see mõtteks jäänud, aga mine tea. Igal juhul enesetunne on mõnus. Muide, surfiklubi tagant see laudtee on ikka veel remondis, renoveerimisel vmm... Natuke saime seal ikka käia ja ma tahtsin sealt edasi uuele sillale minna, ehk siis Papiniidu sillale, aga Germo keeras ikka keskranna poole ja ütles; "nüüd lähme kodu poole!" :) Nojah, siin me oleme! Kodus. Hommikul oli ilm hall, ärgates läksin võtsin ruttu pesu õuest, kartsin sadu, aga seda ei tulnud. Õnneks. Ja nüüd ongi päev õhtus ning viimane kevadkuu astub viimaseid samme, et teatepulk pühapäeval suvekuule üle anda. Tore. Olge teie ka liikuvad, siis saate ka teie öelda, et te ei tea isegi misasi see nohu on, rääkimata teistest haigustest. 29. mai 2025. Vana-Rääma

PILVEDE VARJUD - Marje Ernits

Mida ma lugesin... Liiga hea raamat! No tõsiselt hea raamat. Üks parimaid Marje Ernitsa raamatutest, mille läbi lugenud olen. Ja neid on lausa 22. Ehk see on 22. Lugu haarab nii, et ei saa raamatut enne käest panna, kui tagakaas paistab. Lisaks kui teie tutvusringkonnas on teismeline, kes ei taha mitte kuidagi raamatuid lugeda siis soovin just seda raamatut lugeda. Siin on nii palju õpetlikku. Eluline ja tohutult hea süžeega raamat. Vat just selline raamat võiks olla põhikooli lõpuklasside kohustuslik kirjandus. Siin on kõike, mida üks noor inimene võib läbi elada, või pigem ei soovitaks. Samas on jube kurb seda kõike lugeda, sest peategelane on aus, korralik, eeskujulik ja sõbralik tüdruk, kes pimesi armub ühte noormehesse, nagu ikka elus on (või siis ei ole). Mis aga juhtub siis kui mängu tulevad meelemürgid? Rohkem ma ei reeda. Lugege ise ja ma lisan siia vaid raamatu tutvustuse ning tänan Marje Ernitsat, et ta kirjutab! Inimese täiskasvanuks saamisel on oma roll nii vanematel kui vanavanematel, õdedest-vendadest rääkimata. Seda arengut kujundavad õpetajad, treenerid, kaaslased ja muidugi sõbrad ning interneti suhtluskeskkonnad. Vaatamata tehnoloogia arengule, generatsioonide ja kõige muu kiirele vaheldumisele on inimese elus midagi, mis ei muutu, aga kordub alati uues võtmes: see on esimene armumine. Anabelil on kõik olemas: turvaline kodu, hoolitsevad vanemad ja taibukas väikevend, sõpradest rääkimata. Miks siis ikkagi läheb nii, nagu ei peaks? Ühel ööl ärkab neiu võõra maja trepi all ega suuda meenutada, kuidas ta sinna sattus ja mis temaga juhtus. Kõik näib justkui korras olevat, sest ta on elus ja terve, kuid tema mälus on üks tühik … 28. mai 2025. Vana-Rääma

Paar päeva suvilas

Ja olemegi kodus tagasi. Paar töist päeva maal suvilas jäid selleks nädalaks seljataha. Varsti lähme jälle. Ma lihtsalt käin vahepeal linnas väljapuhkamas. Nii on. Pole midagi parata. Suvila on imelises kohas, otse mere kaldal, nagu paradiisis, aga paraku ... ma ei maga seal. Ometigi on seal kõik imekena ja rahulik, ainult loksuv merelaine ja hommikul äratav kukelaul, aga ma ei suuda väga pikalt magamata olla, sestap pean käima vahepeal kodus. Tavaliselt on nii, et ma võõrsil esimesel ööl ei maga, aga järgmisel öösel magan nagu nott, kuid nüüd jagame ennast juba teist aastat Pärnu ja Lemme vahet, aga ... Samas see ilu ja lapsepõlverajad, see kõik lisab niivõrd palju positiivset energiat, et ma ei suuda seal paigal püsida, kogu aeg tegutseks või liiguks. Nüüd on maja koristatud, majaesine riisutud (10 ämbrit prahti) ja mõned ämbritäied kive üles taritud, et männiokkad ja käbid terrassi alla ei läheks. Teha on küll ja veel. Nurgataguse nn dušinurga tegin ka korda. Pean nüüd soetama veel miskit, et umbrohutõrjet teha, eile õhtul viskasin soola mõnesse kohta, aga käbisid tuleb ikka veel ja veel riisudes. Tasa ja targu, küll ma jõuan. Pole ju veel ka telekanaleid, sestap Germo dvd-sid vaatas, tema ju on meil telesõltlane. Vett käime endiselt RMK-l toomas aga Lemme RMK kohvik on alles suletud, ma ei teagi millal avatakse, aga ehk ikka avatakse, sest kassa on ka alles suletud. Praegu vist saavad puhkajad seal veel tasuta olla, kohe meie suvila läheduses. Käisin täna hommikul ka jalgupidi vees, Liivi lahes. Jahe on veel, aga mitte külm, aja küsimus millal vette saab. Varsti. Ja jäädvustasin ka uue silla, mis viib üle Lemme jõe. See on niinii ilus. Eelmisel aastal and renoveerisid, nüüd on täielikult valmis. Pidage auto kinni ja minge vaadake ise. Jutt käib siis ikka vanal maanteel asuvast sillast, kes veel ei tea. Täna hommikul jalutasin ka piki Liivi lahe kallast, kive aina tuleb ja tuleb juurde. On ikka veel suur jõud! Kus kohast ned tulevad? Ma teen ju siis head, vean neid vähemaks. Aga no mitte massiliselt, suuri rändrahne on kallas juba nii täis. Varsti mattub liivane osa kivide alla ...Ohh, mõttes olen juba seal tagasi. Tulge meile külla, aga peate arvestama, et me oleme leviaugus. Täna hommikul Ailil vedas, et minuga telefonitsi ühendust sai, eile näiteks pool päeva üritasin Urmasele helistada, õhtul hilja lõpuks õnnestus. Levi on peaaegu olematu. Aga mis seal ikka. Olge terved ja rõõmsad ning tegelge teie ka sellega, mis pai teeb. Lemmes 27-28. mai 2025. Vana-Rääma