Westoffhauseni häärberi saladus 29. peatükk

  29. peatükk

Miralda tundis vaistlikult et tema elamine on võõrast ja surnud energiat täis. Ta avas aknad ja pani trepikoja pesemiseks mopi ning veeämbri valmis. Peale teda ju keegi seda pordumaja ei kasinud. Kuid kogu korrusmaja lehkas alkoholi, sita ja joodikuhaisudest. Nüüd veel Neeme hingeheitmine ka. Memm kavateses peale küürimist kirikust küünlaid tooma minna, sest tema arvates puhastaid need kõige paremini elamise halvast ja surnud energiast. „Igal oinal oma mihklipäev!“ vastas Miralda külmalt alumise korrusel sinininale, kes väitis, et Marellel ei ole Neeme surmaga mingisugust seost, kuna Neeme põdes raskekujulist hüpertooniat ja igasugune alkoholi tarvitamine oli talle kurjast, kuigi mees sellest ei hoolinud, ning pohmaka raviks kummutas kõrist alla isegi õukasid ja surrogaate, mida turult odava raha eest osta sai. Ega sinininagi nendest prii ei olnud, olid nad ju omal ajal koos vangilaagris aega veetnud, kuid juba seal oli Neemest autoriteet saanud, ning kogu vangla juhtkond lausa kummardas teda. Päris mitmekid kordi käis ta lausa range režiimiga kongist hüppes, kuid sellest vaikis ajalugu. Lisaks tegeles ta passiivselt ka keelatud ainete smuugeldamisega, sest jooksupoisid olid ju vabaduses. Kuigi neid langes trellide taha nagu kärbseid peale vihma, see Neemet see ei heidutanud, ikka ja jälle leiti uusi ullikesi kellest kullerid vormida. Tõsi küll, Neeme istus terve oma aja ära, aga mis tal seal viga pidi olema, elu oli nagu lill. Väljamaa suitsu ja alkot smuugeldati vangilaagrisse ikka hulgimates kogustes ja igal nädalavahetusel käis pidu ja trall, millest nii mõnegi kõrgem tegelane osa võttis. Küllap sellel Marellel ka oma osa võis Neeme lahkumise osas olla, arvas memm. Kui ta juba oma lihast tütart armastada ei suutunud, mis siis veel imestada kui ta oma kambajõmmist lakekrantsi elutule kustutamisele kaasa võis aidata. Pealegi polnud Neemest muud kasu kui vaid voodirõõmude tarvis, sest Marelle armastas pidevalt alkouimas olles kiidelda kuidas ta kõhuvennal on riista naha alla aetud plaksiklaasist saarikud ning kui seksikas Neeme on. Väidetavalt ei pidavat naine enam peale „Oodake nüüd, rahunege! Meil on teile vaid mõned küsimused, me ei süüdista teid Neeme surmas. Kas kuulsite mingit suuremat kaklust või lärmi tolles korteris kus insident aset leidis? Kas keegi käis ka teid eile tüütamas? Kas olite üksinda kodus? Millega te eile tegelsite?“
„Oh, teid tüütuid küll!“ ühmas Miralda, pühkis märjad käed põlle sabasse ja hakkas küsimustele vastama. „Vaadake, mina olen vana inimene ja minu kuulmisega ei ole ammu enam kõik korras. Katsuge ise minu ealsiseks elada. Tänapäeva inimesed, kui nad üldse nii vanaks elavadki on ammu selles vanuses kurdid ja pimedad. Ainult elate arvutite taga ja rikute oma silmanägemist. Ja mis te arvate, et see kohutav muusikatümps, mida vaibakloppimiseks nimetatakse, ei riku kuulmist? Ja ega need kõrvaklapidgi inimese kuulmist paremaks ei tee. Mis kuradi kakelungi või asja minusugune vana inimene pidi teie arvates kuulma? Mina ei kuulnud midagi. Istusin üksinda kodus ja vaatasin telekat ning kobisin juba üsna varakult sängi, vanainimeste asi. Õhtul vara magama ning kuke ja koiduga üles.“ oli Miralda ikka veel kuri, kuid püüdis koormast vabaneda. Ta küll ei rääkinud tõtt, ei rääkinud, et Mari- Liis tema juures pesitseb ja Marelle päeval teda tüütamas käis, memm lihtsalt tahtis tüütutest politseinikest kiiremini vabaneda ning hooramaja edasi küürida. „Heakene küll. Suured tänud! Rohkem meil teile küsimusi ei ole. Kena päeva!“ lahkusid mundrimehed ja Miraldal oleks nagu raske taak turjalt maha langenud. Ta istus märjale trepimademele ja ohkas südamest; „Oh, saa saadana silmamuna! Ega nad nüüd ometigi mulle mede majas aset leidnud insidendi pärast trahvi ei tee!? Katsugu ainult! Ma keeran neile sihukese käki kokku, et siga ka ei söö! Kurat, omas kodus ei saa ka enam rahu! Juba homme lähen maakleri juurde ja panen selle osmiku müüki, kuid see peab saladuseks jääma, üürnikud ei tohi haisu ninna saada, muidu on küll kuri karjas. Juba ammu ähvardavad nad mind punaste kukkedega, mine neid hulle tea!“ kõneles ta endaga, kui nägi, et ühe üürniku korteriuks on poikvel. Memm tõusis trepilt, viskas mopi nurka ja sisenes luba küsimata poikvel uksest. See mis teda ees ootas oli rohkem kui õõvastav. Terve korter lehkas lausa raipehaisu järgi. Toas diivanil istus hirmunud joodikmemm ja ootas oma karistust pealt kuulatud jutu pärast, ise värisedes nagu haavaleht. Kamorku uks oli avatud ja see oli põrandast laeni prügi täis ja ruum lausa kihises, nagu elaks seal tuhandeid usse, kes omavahel sigivad. Küllap see nii ka oli, mis kihin see muidu veel olla sai. Pool tuba oli täis tühja klaastaarat, mida üürnik polnud vast aastaid saarikutega mehega seksimist teisi mehi enam tahtmagi, kuid Marelle puhul see ilmselt ei kehtinud, kuna tal käis seal joomas ikka igasuguseid elukoolikuid, keda Marelle, nagu Seksi Kristi omal ajal, lausa häbenamatult oma kitsukeses elamises pruukis. Üks tema joodikust sõbranne teadis lausa rääkida, et ega Marelle ühte meest korraga ette ei võtnud, et seal toimusid lausa grupiviisilised orgiad ja seda mitte meeste eestvedamisel. Kes teab kas see naine tõtt rääkis, aga üks pidevaid joomakaaslasi ta igal juhul Marelle korteris oli. Ja alalõpmata viskas Marelle teda oma elamisest välja, kui mängu tuli mees keda Marelle tahtis rajalt maha tõmmata. Nii juhtuski ühel korral, et Miralda- memm talutas keset tormist talveilma enda juurde öömajale tolle sama naise, kes lendas nagu jahukott ihualasti Marelle elamisest maja ette lumehange. Miralda võim naabrite peale ei hakanud, ise oli kord kuradile sõrme andnud ja üürnikud lubasid memme koos majaga põlema panna, kui ta neid peaks välja viskama. Nii memm kannataski, sest mine neid alkohoolikuid tea, nad on nagu süüdimatud tegelased, kes oma tegude eest ei vastuta.
Kui Miraldal oli alumise korruse trepikoda pestud, astusid maja välisuksest sisse mundrimehed kes tuldi memmelt aru pärima Neeme surma suhtes. Memm algul võpatas, sest esimese hooga arvas ta, et Mari- Liisiga on midagi juhtunud, sest tema mäletamist mööda jäi tüdruk eelmisel õhtul tema juurde magama, kuid nüüd teda ei olnud ja see tegi memmem murelikuks. „Tere, kas teie olete Miralda- Marie Maapõld?“ küsis lühikest kasvu politseinik Vares, kes ennast viisakalt tutvustas. Miralda ajas selja sirgu ja jäi mehi juhmi näoga vaatama. Tema silmad olid hirmu täis ning ta vastas: „Terekest! Jah, see on küll mu kodnikunimi. Kuidas saan teile kasulik olla?“ ei muutunud ta mundrimeeste suhtes ebaviisakaks, kuigi miski temas tahtis sitasti ütelda. „Väidetavalt olete teie selle korterühistu omanik...“ püüdis teine politseinik asjaga tegelda, kuid Miralda segas kärsitult vahele: „Mis korteriühistu omanik, ma olen kogu selle maja omanik, ainuomanik olen, Vohh!“ „Heakene küll, teie kui maja omanik, kas olete teadlik, et teie poolt välja üüritud korterist leiti ühe Neeme nimelise meha laip? Kus viibisite teie sellel ajal?“ jätkas politseinik uurimist. „Einoh, takka targemaks läbeb, nüüd hakatakse mind mingis mõrvas ka veel süüdistama. Jah, mul võibolla ei ole alibi, kuna viibisin üksinda omas kodus. Ei, mul ei ole ometi aega silma peal hoida mis teiste elamises toimub ja kas ma peaksingi?“ torises Miralda. „Vaadake...“ tahtis politsenik jätkata, kuid Miralda ei laskunud. „Lõpetage valedel jälgedel kõndimine ja hakake ükskord ometi oma tööd tegema! Vene ajal miilits vähemalt tegi oma tööd, aga teie paarutate oma uhkete limusiinidega mööda linna ringi, priitsite poriloigud jalakäijate peale tilgatuks ja ajate sihukest ila suust välja, et süda läheb pahaks,“ solvas Miralda politseinikke, mille peale üks neist eriti veriseks sai ja memmel ennast riidesse panna käskis ja nendega politseijaoskonda minna. Teine oli leplikum ja püüdis memme mõista. 

„Oodake nüüd, rahunege! Meil on teile vaid mõned küsimused, me ei süüdista teid Neeme surmas. Kas kuulsite mingit suuremat kaklust või lärmi tolles korteris kus insident aset leidis? Kas keegi käis ka teid eile tüütamas? Kas olite üksinda kodus? Millega te eile tegelsite?“ „Oh, teid tüütuid küll!“ ühmas Miralda, pühkis märjad käed põlle sabasse ja hakkas küsimustele vastama. „Vaadake, mina olen vana inimene ja minu kuulmisega ei ole ammu enam kõik korras. Katsuge ise minu ealsiseks elada. Tänapäeva inimesed, kui nad üldse nii vanaks elavadki on ammu selles vanuses kurdid ja pimedad. Ainult elate arvutite taga ja rikute oma silmanägemist. Ja mis te arvate, et see kohutav muusikatümps, mida vaibakloppimiseks nimetatakse, ei riku kuulmist? Ja ega need kõrvaklapidgi inimese kuulmist paremaks ei tee. Mis kuradi kakelungi või asja minusugune vana inimene pidi teie arvates kuulma? Mina ei kuulnud midagi. Istusin üksinda kodus ja vaatasin telekat ning kobisin juba üsna varakult sängi, vanainimeste asi. Õhtul vara magama ning kuke ja koiduga üles.“ oli Miralda ikka veel kuri, kuid püüdis koormast vabaneda. Ta küll ei rääkinud tõtt, ei rääkinud, et Mari- Liis tema juures pesitseb ja Marelle päeval teda tüütamas käis, memm lihtsalt tahtis tüütutest politseinikest kiiremini vabaneda ning hooramaja edasi küürida. „Heakene küll. Suured tänud! Rohkem meil teile küsimusi ei ole. Kena päeva!“ lahkusid mundrimehed ja Miraldal oleks nagu raske taak turjalt maha langenud. Ta istus märjale trepimademele ja ohkas südamest; „Oh, saa saadana silmamuna! Ega nad nüüd ometigi mulle mede majas aset leidnud insidendi pärast trahvi ei tee!? Katsugu ainult! Ma keeran neile sihukese käki kokku, et siga ka ei söö! Kurat, omas kodus ei saa ka enam rahu! Juba homme lähen maakleri juurde ja panen selle osmiku müüki, kuid see peab saladuseks jääma, üürnikud ei tohi haisu ninna saada, muidu on küll kuri karjas. Juba ammu ähvardavad nad mind punaste kukkedega, mine neid hulle tea!“ kõneles ta endaga, kui nägi, et ühe üürniku korteriuks on poikvel. Memm tõusis trepilt, viskas mopi nurka ja sisenes luba küsimata poikvel uksest. See mis teda ees ootas oli rohkem kui õõvastav. Terve korter lehkas lausa raipehaisu järgi. Toas diivanil istus hirmunud joodikmemm ja ootas oma karistust pealt kuulatud jutu pärast, ise värisedes nagu haavaleht. Kamorku uks oli avatud ja see oli põrandast laeni prügi täis ja ruum lausa kihises, nagu elaks seal tuhandeid usse, kes omavahel sigivad. Küllap see nii ka oli, mis kihin see muidu veel olla sai. Pool tuba oli täis tühja klaastaarat, mida üürnik polnud vast aastaid välja viinud. Diivanil lebas, lisaks üürnikule veel seitse kassi, kes olid kõhnad ja rääbakad nagu prügikastikassid. Kogu köök oli täis tühja pakenditaarat ja roiskunud toitu, mida ilmselt üürnik prügikastidest korjamas käis. Miralda lõi kahte kätt kokku ja karatas: „Kui sa lähima nädala jooksul oma prügimäge siit ära ei likvideeri, viskan su tänavale! Nii ehk naa pole sa mulle juba aastaid üüri maksnud, olen sul kahjutundest siin eksisteerida lasknud, aga see on nüüd küll viimane piisk karikasse! Ja kastu sa kortemaja prügikasti seda laadungit tarida, siis ma juba ei hellita. Lähed otsemat teed tänavale, va räpakas lakekrants!“ ähvardes Miralda asotsiaalset üürnikku, tõmbas enda järel pauguga korteiukse kinni ja läks aega öökima. Mida kõike tema vanad silmad pidid nägema! Miralda sai aru küll, et tema sisse on mingi kurjus tulnud, kuid ta ei mõistnud kuidas kurjus tee tema sisse rajada oli saanud. Pelaegi oli ta mures Mari- Liisi pärast, kelle telefon vaikis endiselt. Memm otsustas jalutada kirikusse küünalda järgi. Kui ta hakkas oma ruudulist palitut ukse tagant nagist otsima, avastas ta et see oli kadunud. Esimest korda elus avastas ta, et tema vara on kuritarvitatud. Ta läks tuppa ja võttis kapist musta palitu, mida ta oli kandnud väga vähe, ainult matustel. Miralda arvas, et keegi ehk ei vaata ta peale viltu, kui ta selle kirikusse mineku jaoks selga paneb ning tegi seda. „Kuidas ma küll enne selle peale ei tulnud, et see lehk koridoris võib tulla mõnest korterist? Ja üleüldse kõige vähem usukusin ma et see memmeke, kes küll päevast päeva alko järel lehkab, sellist prügilaadungit oma elamises peab. Läksin küll liiga ägedaks, aga noh, see ületas ka kõik piirid juba. Minu majas ja selline prügimägi, õõvastav! Lähen kirikusse Jumala palge ette, ehk hakkab kergem.“ pidas ta endaga monoloogi, kuni avastas ennast kiriku trepil olevat. Suure ja külma hoone uksed olid valla nagu ootaks kedagi. Tavaliselt olid need suletud ja valla vaid siis kui mõni üritus või sündmus seal toimus. Miralda astus uksest sisse ja seadis sammud altari suunas, kui nägi seal istumas ööriietes tüdrukut, kes kangesti meenutas talle Mari- Liisi. Lähemale jõudes Miralda minestas ja vajus põrandale maha nagu tühi jahukott. 28.11. 2015.a. Mai

Westoffhauseni häärberi saladus 28. peatükk

  28.peatükk

„Oehh, sina, Ralf! Õnneks!“ Pühkis Leana oma vesiseid silmi.
„Mina jah. Keda sa siis ootasid?“ oli mees oma raviarsti pärast mures, sest Leana suurtes silmades valitses hirm ja naine nägi välja nagu skisofreeniahoost väljunu. Muidu alati sharmikast ja väljapeetud naisest oli ühtäkki saanud justkui hirmunud hiireke, kes oli äsja juustutüki varastamisega perenaisele vahele jäänud ning ootas oma saatust. „Ralf, kuule, ma jalutan veidi edasi, jätan teid siin omavahele rääkima. Tundub, et teil on millest kõnelda.“ iroonitses pettunud Ragne, kellel olid Ralfiga siivutud plaanid, millele Leana kohalolek taas vee peale tõmbas. Ragne jalutas edasi ning kirus omaette Leanat, et viimane ta plaanid segi paiskas. Tegelikult ei olnud ju Leane midagi halba teinud, vaid Ragnele tundus nii. Elus on ikka nii, et aeg ja ruum loksutavad ajad paika, viivad kokku inimesed ja hetked mis elukaarti kirjutatud on. Sellisesse elukaarti mida inimene ise näha ei tarvitse. Mida näevad reeglina vaid nägijad, selgeltnägijad. „Doktor Marjapuu, kas ma saan sulle kuidagi abiks olla?“ küsis Ralf, nähes abitus olukorras naist, kelle silmades peegeldus tundmatu hirm. Ragne lahkumisest ei olnud mehel sooja ega külma. See oli talle justkui vabanemine raskest koormast, sest tema silmad olid ikka rohkem Leana poole pööratud. Ragne jalutas turmismipiirkonnast välja, sinna kuskohast Leana just tulnud oli. Eemaldudes doktorist ja Ralfist, vaatas ta aega-ajalt seljataha, naise süda tilkus verd. „Oehh, tänan sind Ralf! Tänan südamest!“ hingas Leana kergemini. Ta oli tõesti südamest tänulik Ralfile ja elule endale, et ta nii napilt pääses, võimalik et surmasuust pääses, kuna Jamaica kohalikud olid ikka kohati väga verised turistide vastu ja kohalikud ajalehed pajatasid tihti seal kurvalt lõppenud turistide eludest.
„Lähme. Lähme siit eemale. Lähme võtame ühe tassi kohvi. Ma küll ei ole harjunud nii hilja kohvi jooma, aga praegu tunnen, et vajan seda lausa hädasti. Hea meelega võtaks pitsi konjakit või pokaali veini ka. Lihtsalt mingi seletamatu janu on täna,“ mainis Leana, ilma, et suvatseks Ralfile hetk tagasi aset leidnud intsidendist rääkida. Lõppude lõpuks oli see tema probleem, eriti veel läbi oma lolluse ja ettevaatamatuse tingitud probleem. Keegi ei sundinud ju teda turismipiirkonnast väljuma, naine ise tahtis, tahtis üksinda olla, eemal rahvast. Omaette. Noh, mingil määral oli tõuke andnud just Ralf ise, kuid sellest naine vaikis. Leanal ei olnud plaan välja näidata, et ta Ralfist, kui mehest hoolib. Smas tundus talle kummaline, et nad Ralfiga ühel ajal ühte kohta puhkama sattusid. Leana ju teadis et Ralf puhkama ja taastuma sõidab, aga et Jamaicale, sellest polnud tal aimugi. Ise ta igatses ammu Jamaicale, sest eksmees oli seal käinud ning kiitnud, selle asemel et naist kaasa võtta. Leanale jäi see koht kripeldama ning ta otsustas seal ise ära käia, nagu eksmehe kiuste, kes soovitas naistel üksinda sinna mitte puhkama minna. Aga nagu teada, on keelatud vili ikka kõige maitsvam. Ralfile meenus ta unenägu. Mees avastas end uskumast, et telepaatiline side on täitsa olemas. Talle meenusid Mari- Liisi ja Marelle kohtumised majavaimu või majavaimudega, unenäos kohtumine doktor Marjapuuga ja üleüldse tundis mees, et oli kõike üleloomulikku siiani eitanud või maha salanud. Ta leidis ennast mõttelt et nii palju kokkusattumisi ei saa ju olla, ikka peab miski või keski sind elus juhendama, olgu selleks või üleloomulikud jõud või unenäod. Ralfil oleks justkui silmad seal Jamaical avanenud. Ta tundis, et oli oma elu siiani poolpimedana elanud, oli näinud vaid seda mida näha tahtis. Mees ei olnud kuni selle hetkeni osanud lugeda ridade vahelt ja näha sõnade taha. Ta elas liiga olevikus, et mõista minevikule ja tulevikule viitavaid märke. Ta ei teadnud kuni tänase päevani nende märkide tähendust. Ralf oli elanud vaimupimeduses, kuid kohtumine samal ajal ja samas kohas naisega, kelle pealt mõtlemast ta ennast viimasel ajal tihti leidis, avas mehe silmad, rebis eest pimedusekae ja pani maailma nägema palju värvilisemalt kui ta enne näinud oli.
Leana jäi pitsist konjakist ja pokaalist veinist päris svipsi. Eks selleks andis põjust kindlasti pinge langus ja raskest taak mis tema hinge rusus, kuid millest ta Ralfile rääkida ikka veel ei söandanud. Kuid häälepaelad läksid tal lustakalt valla küll. See eriline sharm mille alkohol naises esile tõi, see võttis Ralfi lausa jalust nõrgaks ja silmist pimedaks. Mees ei näinudki peale Leana kedasgi, kuigi naist ennast ajaa naerma üks ülisuur neegrinaine, kes kõrvalalaulas hiigepraadi sõi, lopsakad kehavormid kutsuvadt avali ning kohgu ta kurvikus avalikult nähtav. Isegi rinnahoidjad olid tal kaks numbrit väiksemad, mille alt rinnad tungivalt välja punnitasid. Tavaliselt Leana selliste asjade peale ei naernud, ilmselt meediku reputatsioon ja elementaarne viisakus ei lasknud seda ka parima tahtmise juures teha, kuid alkohol teadagi päästab kõik meeled valla ja paljastab inimese tõelise pale, küll ülepakutud kujul, aga siiski. Tõsi küll, liigne alkohol võib ka inimesest looma vormida, sellise tegelase kes tegelikult tema sees ei eksisteeri, kuna üleliigne alkohol on saatanast ja seda manustades võtakski nagu saatan sinus võimust. Sa ei tarvitse ennast ära tunda järgmisel päeval ka videost mille sõber salaja salvestas ja sulle nina alla toppis. Seega mõistab tegelikult Leana ka alkohoolikuid, kes mälleris olles on kohtavaid asju korda saatnud, kuid kainena on hoopis teised inimesed, viisakad ja väljapeetud. Selliseid situatsioone ja olukordi on meedikute ühispidudel ikka ette tulnud. Pole talle ka märkamatuks jäänud nende kolleegide lembepilgud kes joogisena talle keelt kõrva on üritanud ajada, kuid kainena, töö juures vaevalt teretavad. Kõik on inimesed ja lõppude lõpuks on ka meedikul õigus vahel lõõgastada ja enda rihm lõdvaks lasta, sest see on üks maailma raskemaid ja vastutustundlikumaid ameteid üldse.
„Räägi mulle, Ilus mees, kuidas sul muidu enesetunne on? Kas oled ka piisavalt puhanud, et koju naaseda? Näen siin, et oled endale sõpru ja mõttekaaslasi leidnud, või kes too kena daam sinuga oli. Igal juhul on mul su üle hea meel ja loodan, et sa ei kahetse seda aega ja hetke siin,“ tuli svipsis Leana oma doktorilike küsimustega lagedale.
Ralf oli pisut pettunud. Jälle hakkab see meediku mängimine. Jälle ta iroonitseb ja ehitab seina meie vahele. Milleks? Kas ta võib minusse armunud olla? Armunud inimesed tavaliselt teevad selliseid naljakaid jänesehaake, hakkavad rääkima aia august, kui sina tahaks detailselt teada aia ehitamise juhistest, muutuvad enesekaitsvalt ründavaks ja teravaks, nagu tahaks sulle ära teha ja seda mitte intiimses mõttes. Nad valetavad eelkõige iseendale, surudes maha oma tunded, mida loodus on neile andnud. Aga ka Ralf ei ole sellistest situatsioonidest prii. Pigem on ta ise rohkem kordi sellistesse ämbritesse astunud ja osad on neist lausa solgiämbrid juhtunud olema. „ Jaaa, olen piisavalt puhanud, et koju tagasi naasta. Ragne oli mu pruut kooliajal. Meie suhe katkes lõpupeol, kuna ta pettis mind mu hea sõbraga. Siin saime juhuslikult kokku. Kohtunud ei olnud me ikka pikki aastaid. Mis temasse puutub, siis minu tunded tema vastu jäid kaugesse minevikku, täna pole need enam need. Kui sa vihjad meie kohtumisele ja intiimsele hetkele siis see läks lihtsalt nii. Ragne väidab, et ta pole siiani minust üle saanud, kuid mina ilmselt olen, kuigi see üllatav kohtumine ja tema nägemine rebisid pisut kauneid kooliaja mälestusi lahti ja ma olen hetkel kuidagi eriti hell, lausa vajan naise lähedust. Aga sellega asi piirduski. Meie aeg on ammu läbi, ei ole mõtet vana putru üles soojendada, nii ehk naa läheb hapuks, nagu ütleb kõnekäänd. Nii ka on. Jah, ma oleksin võinud tema võrku sattuda, aga saatus tahtis teisiti. Aitäh sulle, et oled õigel ajal ja õiges kohas, armas Leana!“ tänas Ralf doktorit eriti armsalt ja siiralt ning talle tundus, et naine lausa võpatas nende sõnade peale. Või tahtis ta seda näha, Ralf ei tea isegi.

Leana ja Ralf istusid päris mitu tundi baaris ja lasid jookidel hea maiststa, kuni kuulsid politseimasina signaali ning kõrvalt lauast kostus, et rannast leiti vägistatud ja jõhkralt tapetud naise surnukeha. Leana silmadesse valgusid pisarad, sest oli ta ju mõned tunnid tagasi kahtlaste tüüpide käest eluga pääsenud. Ta oli kindlamast kindlam, et need samad tüübid on selle naise surmas süüdi, kuid ta vaikis endiselt. Ralf tormas nagu pöörane laua tagant püsti ja jooksis randa asja kema. Ehmunud Leana oli tema pärast lausa mures, ning järgnes mehele kiirel sammul, kuid jäi hiljaks. Laip oli juba musta kilesse mässitud ja teda tassiti autosse.

„Ei, ei, ainult mitte Ragne!“ kuulis Leana Ralfi karjumas ning lonksas baarist kaasa võetud veinipokaali tilgatumaks.

28.11.2015.a. Mai

Westoffhauseni häärberi saladus 27. peatükk

  27. peatükk

Ralf rõõmustas Mari- Liisi nähes, kuigi ta nägu kõneles teises keeles. „Issi, kas sa tulid meile järgi? Ma tahangi juba koju tulla, nii oma toa ja voodi igatsus on. Emme ja onu Rasmus tõid meid siia koera kalmistu juurde ja rääksid igasuguseid põnevaid jutte, aga nüüd ma olen väsinud. Pealegi sinu igatsus oli nii suur, et tegi mind vahepeal väga nukraks. Kas lähme?“ oli Mari- Liis kärsitu Ralfi nähes. Ja juba jooksidki lapsed Ralfi auto suunas, nagu poleks Marellet seal olnudki. Kogu seltskond jautas vaikides autode suunas ja natukese aja pärast jäi nende puhkekülas viibimist saatma vaid tee tolm. Tegelikut ootasid lapsed sellelt reisilt enamat. Nad lootsid et Marelle räägiks neile rohkem taevatähtedest ja nad unistasid vaadata teleskoobiga taevast, kuid midagi sellist ei juhtunud. Lapsed olid veidi pettunud ja Marelle suures segaduses. Koju jõudes valitses endaine õhkkond, kuni õhtusöögini, mil Marelle oma vabanduseks kohatise hädavale lagedale tõi, aga seda alles peale seda õhtusööki, kui lapsed olid lauast lahkunud. Poisid jäid ka veel Mari- Liisile külla, sest neil oli Westoffhauseni häärberis väga huvitav olla. „Vaata Ralf, Rasmus oli mu lapsepõlves kõige parem sõber, võiks lausa ütelda, et ainuke sõber, sest teisi mängukaaslasi mul ei olnudki. Pealegi usaldasin ma Rasmusele kõik oma saladused, isegi need, millest ma vanatädile midagi ei rääkinud. Vaid Rasmus mõistis mind.“ püüdis Marelle kuidagi mehega lepitust otsida, kuid Ralf vaikis endiselt ja põrnitses silmanurgast Marelle ilmet. „Ja tead, me näitasime lastele kohta kuhu me lapsena surnud koera matsime. Kahjuks ei ole muidugi koera kalmust tänaseks midagi säilinud ja tegu ei olenud tõesti kalmistuga, nagu Mari- Liis rääkis, ta kipub need omavahel ära vahetama, aga haud oli jah kunagi sellel kohal kus me olime. Ma jutustasin lastele hingede rännetest veidi ja õpetasin kuidas lähedastest inimestest hoolida, et mitte neile haiget teha...“ vadistas Marelle, kuid viimase lause katkestas Ralf. „Õpetasid kuidas mitte lähedastele haiget teha? Omg, aga mida sa ise teed? Kas sa tahad ütelda, et kogu sinu käitumine, ka oma lihase tütre suhtes on olnud ainult mõistlik ja armastav? Kamoon naine, tule mõistusele!“ näis mees ärritatud olevat. Marelle lasi Ralfi mõnitamise kõrvust mööda, just mõnitamise, kuna selle alla ta Ralfi käitumise tõlgendas. Aga ta püüdis ennast vaos hoida, sest tema südametunnistus ei olnud puhas. Ning tegelikult oli Ralfil tuline õigus, mis Marellele kohutavalt haiget tegi. Tegelikult ei osanud naine tõesti oma lihast last armastusega kasvatada, või vähemalt ei näidanud ta seda eriti välja.
„Ei, ma ei ole kogu oma elu õigesti elanud ja ma ei ole ka kõige parem ema oma tütrele olnud, aga sa ei saa iial väita, et ma ei armastaks teda. Iga ema armastab oma last erineval moel ja minu armastus oma tütre vastu on paraku selline nagu ta on. Mida ma teha saan? Palun ära tõtele! Ma olen niigi väsinud,“ tõusis naine lauast püsti ja tahtis minema jalutada, kuid Ralf takistas teda.
„Olgu, läksin pisut ägedaks! Mida minagi teha saan, kui vahel jooksevad kõik asjad kokku ja ma ei saa sellest sasipuntrast võitu? Mida? Mida? Midasid on lihtsalt liiga palju ja me ei peagi oskama kõikidele nendele vastata. Anna mulle andeks, kallis naine!“ anus Ralf ja juba nad olidi taas õnnelikult koos, nagu ei oleks vahepeal midagi juhtunudki. Ralf kas neelas alla oma kahtlused naise suhtes või leppis nendega. Lõppude lõpuks oli pere kodus ja seda vajas Ralf kõige enam. Olgu mis oli, seda olematuks enam teha ei saa, nentis ta, suudles naist huultele, andis pepulaksu ja saatis ta kavala pilguga häärberi ülemisele korrusele lapsi magama panema. „Emps, palun loe meile täna muinasjuttu sellest valgest tüdrukust kellel üldse ei ole valged juuksed“, palus Mari- Liis. „Misasja? Mis valgest tüdrukust? Oled üleväsinud või? Ei mingeid muinasjutte, olen täna niigi väsinud. Olete juba suured lapsed, peate ise rohkem lugema. Otsi homme see raamat üles ja õpi soravalt lugema, see on palju mõnusam tunne, usu mind,“ soovitas Marelle kes kibeles alumisele korrusele oma mehe käte vahele. „Mis valgest tüdrukust sa rääksid,“ päris Kedro. „Hmhh, sa Kerdo nagu poleks kuulnudki muinasjuttu lumivalgekesest. Temal ju tegelikult ongi mustad juuksed. Ja kui aus olla siis ma ei saa aru miks tal ei võiks valged juuksed olla, kui ta lumivalguke on?“ oli ka kaksikvend Keiro segaduses. „Poisid, olge nüüd hästi kuss. Las ema arvab, et me magame, siis ma räägin teile ühe saladuse. Aga te peate magajat teesklema ka siis kui mu ema meid kontrollima tuleb. Ta kindlasti tuleb, kogu aeg on käinud ju. Aga ma räägin sellest vaid sellisel juhul kui te lubate saladust pidada. Lubate ju?“ tegi tüdruk asjaolu veel põnevamaks. Poisid noogutasid ja kuulasid tüdrukut hiirvaikselt, kui kuulsid samme. Kõik kolm mängisid magajat, kuid keegi ei paotanudki toa ust. Ka samme alla minemas ei olnud kuulda. Lapsed olid igaks juhuks veel vagusi kuni tuba sai norskamist täis. Sähh sulle kooki moosiga, ütleks Ralf selle peale, sest tal oli see ütelus nagu veres. Tihti juhtus nii, et peale seda muutus Mari- Liis jonnakaks ja hakkaski emalt pannkooke nuruma.

Marelle ei jõudnud sellel korral lapsi kontrollima, esiteks oli tal raske Ralfi kaisust ennast välja ajada ja teiseks ei kostunud ülemiselt korruselt ühtegi häält, mille pärast naine oleks sunnitud lapsi korrale kutsuma minema.

Vastu hommikut, kui Marelle läks tualetti, kuulis ta ülemkiselt korruselt samme ja tegi mossis näo, sest ta ei tahtnud mitte kuidagi ennast kella viie ajal hommikul üles ajada ning ta kartis et lapsed hakkavad ärkama. Naine seisatas ja nägi pööninguruumi ukse vahelt, mis asus lastetoa kõrval, kumamas valgust ning ta arvas, et hakkab hulluks minema, sest ta tundis et midagi on teisiti, et need küll laste vembud ei ole. Vaevahigi mis ta otsmikule tuli, tekitas naises hirmujudinaid ning selle asemel, et asja kaema minna, puges ta Ralfi kaissu, kuid ei saanud enam und. Ta tundis ennast tõesti kasutu emana oma lapsele, sest laps võis ju hädaohus olla, aga Marelle ei julgenud seda vaatama minna, vaid pages ise hirmu eest. Naine puhkes nutma, mille peale Ralf üles ärkas. „Mis juhtus? Miks sa ei maga? Nägid halba und või?“ ei saanud unine Ralf aru mis toimub. „Ralg, kallis, sul oli ennist õigus. Ma olen kasutu ema, ma olen paha inimene. Ma ei suuda oma hädas olevat tütart päästma minna, ta on hädaohus,“ nuuksus Marelle. Ralf tormas Aadama ülikonnas voodist välja nagu tuulispask ja tõttas ärklikorrusele, kuid seal valitses lausa haudvaikus. Lapsed magasid sügavat und. „Kuule, pane igaks juhuks kraadiklaas alla, äkki on sul palavik. Käisin üleval ära, lapsed magavad väga rahulikult. Oled liiga palju viimasel ajal üle elanud, ehk on sul murepalavik tekkinud. Näehh, võta,“ ulatas ta Marellele kraadiklaasi. Marelle vaatas meest imeliku pilguga, lükkas kraadiklaasi eemale ja tahtis midagi ütelda, kuid Ralf sulges ta suu suudlusega ning hirmud olidki oma suured silmad sulgenud. Westoffhauseni häärberis valitses vaikus, vadi vana käokell mis aastaid vaikinu oli, hakkas ühtäkki kukkuma ja selle peale ärkas Mari- Liis üles ning läks tualetti, kui nägi kõrval toas valguse kuma. Tüdruk arvas, et on juba hommik, ning ei teinud sellest kumast väljag, kuigi miski tema sees tekitas hirmu. Alles hommikusöögi ajal, kui ta oli tükk aega vaikides teisi põrnitsenud küsis Marelle tütre käest mis teda vaevab.

„Emme kuule. Ralf kuule, ma, ma, meil vist elab keegi veel siin majas. Ma ärkasin varahommikul üles, kuna käokell hakkas kukkuma ja siis ma läksin pissile. Tagasi tulles põles ühes ülemise korrusel pööninguruumis tuli. Ma ei julgenud sinna vaatama minna, või tegelikult arvasin, et on hommiku ja õues on juba valge, aga ei olnud. Siis kuulasin seal samme ning kuulsin nagu mingi beebi nutaks. Tõmbasin hirmust teki üle pea ja uinusin uuesti, kuigi tundsin nagu beebi kisa kostuks juba meie toast. Ma ei taha enam siin olla, keegi elab meie majas veel!“ puhkes Mari- Liis hirmust nutma.

Marelle sai aru millest või kellest jutt käis, kuna oli isegi öösel samas olukorras, kuid tütre kokkupuude kummitustega näis palju õõvastavam ja jubedam olema. Naine otsustas, et kui Ralf on tööle läinud, võtab ta lapsed ja läheb reisima. Ta kartis ilma Ralfita häärberis olla. „Rahune tütreke, sa olid eilsest lihtsalt väsinud, palju emotsioone ja üleelamisi. Tihti kajastuvad sellised asjad unes. Aga uni on nüüd möödas ja enam ju pole midagi hullu,“ püüdis Ralf tüdrukut rahustada, kuid siis meenus talle öine Marelle intsident ja ta sattus veidi segadusse. „Teate, ma käin töö juures ära ja võtan vaba päeva. Lähem kogu perega ringreisile. Jah, Keiro ja Kerdo, teie võite ka kaasa tulla, sest teie olete ka meie pere, meie armas, suur pere,“ tegi perepea ettepaneku, mis kõikidele rõõmu silma tõi. Marelle saatis lapsed õue ning hakkas häärberi uksi üle kontrollima, et kutsumata külalised majja ei pääseks. Kui ta häärberi verendaust kontrollima läks, kuulis ta ttas samme ja ehmus näost kaameks. Naine tormas majast välja ja istus külmale kivitrepile ning hingas sügavalt sisse ja välja. Toibudes nägi ta Ralfi autot värvast sisse keeramas ja rahunes, nagu poleks midagi olnudki. „Noh, kallid kamraadid, täna sõidame Kihnu! Olete kõik nõus? Davai, lähme!“ hõikas Ralf ja juba nad olidki sadamas.

28.11.2015.a. Mai

Westoffhauseni häärberi saladus 26. peatükk

   26. peatükk

„Mis sul plaanis on, va sindrinahk! Seda ma kartsingi, et sa siin midagi korda saadad. Ega sa muidu Miralda- memmele ei poeks, kui kasud mängus ei oleks. Vaata, aga vaata, kui väänik tütar mul on! Täpselt emasse!“ oli õel Marelle nagu lõhna peale kohal. Miralda ei tundnud ka Marellet ära. Ta arvas, et murdvargad on tema majja murdnud ja juba ta sooniline käsi kobaski telefoni, et politseisse helistada. Marelle haaras sihukese jõuga memmelt telefoni, et too kukkus leigele pliidile perseli. Õnneks leigele pliidile, mitte kuumale, vastasel korral oleks võinud halvemini lõppeda, kuigi hiigelpotis, mis asus pliidi, oli veel kuum vesi, aga sellest loksus vaid imepisike piisk üle. Miraldal oli küll juba soe vesi majas, aga vanast harjumusest armastas ta igal hommikul suure alumiiniumpoti veega täita ja puupliidi tagumisele plaadile asetada, no nii igaks juhuks, kui juhtub elekter või vesi ära minema. „Issand, kui jobu sa oled! Mine maga ennast kaineks, lollakas sihuke!“ nähvas Mari-Liis Marellele ning ulatas Miaraldale käe, et memme köögis asemsevale mugavale diivanile asetada, kuid sai memmel sihukese obaduse, et kukkus vana pesupali otsa, ning see lagunes.  
„ Kuradi lojused, tulevad vanainimest mõnitama! Ma teile kasvatamatutele näitan veel,“ oli Miraldasse nagu vanakurat ise pugenud. Ühtäkki oli elutargast ja heasüdamlikukst memmest saanud nagu kui nõid, kes tulist kurja vandus ja vihavaenalasi kaetas. Nii Marelle kui Mari- Liis seisid hiirvaikselt ning Mari- Liis hoidis haiget saanud ja marraskil küünarnukist kinni, kuid valu üle kurta ta ei julgenud. Pealegi tegi tüdrukule rohkem, kui oma haiget saanud kohtadele, hetkel valu memme olukord. „Mine minema, äkki memm siis rahuneb maha,“ ütles Mari- Liis poolsosinal Marellele. Viimane vaatas tütart nii juhmi näoga, nagu oleks hullu pilk ees olnud. Pole kah imestada, eks lõpuks hakkab ju alkoholism ka ajudele ja nii mõnigi on ära pööranud. Nähes, et ema ei reageeri, püüdis ta uuesti memmele appi minna, kuid viimane ei tundnud teda ikka ära.
„Kasige minema mu majast! Välja! Välja lojused ja muidusööjad!“ käratas ta. Selle peale Marelle muigas ja sulges enda järel ukse. Mari- Liis otsustas kapist oma asjad võtta ja lahkuda, kuid memm käratas: „Ah sa kurivaim tahad mu tugrikud ka veel kaasa näpata! Lase varvast, enne kui kuri karjas on! Ena, kus aga tungivad majja ja tunnevad ennast nagu kodus! Oh sina helde aeg, küll on see tänapäeva noorus ikka hukas küll!“
Mari- Liis lahkus öösse, käed tühjas taskus ja ööriided seljas. Vaid pikk, õhuke, ruuduline palit varjas ta alusriideid. See oli ka Miralda- memme oma, mille ta viimasel minutil välisukse tagant riidenagist kaasa krahmas, sest ööd olid juba jahedad. Pealegi kartis ta, et mõni võib teda öörietuses nähes politsei kutsuda, kuid seda talle hetkel küll vaja ei olnud, lisaks kõigele.
Ema korterist kostus alkouimas joodikute jorinat. Mari- Liis avas vaikselt trepikoja ukase, et ometi emale vahele ei jääks. Mitte miski ei sundinud teda ema urkast öömaja otsima. Neiu lonkis sihitult mööda poolpimedadi tänavaid, ahastas ja nuttis läbisegi, kuni meenus talle kodutu mees ja ta võttis suuna kuurmaja poole. Hinge ja jalge värinal avas ta kuurmaja logiseva ukse, kuid ei kuulnud ühtegi hingamist seal. Kuid värskelt lõutud puualud ja poolpehme saiapäts andsid märku, et keegi ikka seal elab. Mari- Liis tõstis ettevaatlikult kuuriukse kõrvale ja puges osmikusse. Seal oli soe, seal oli eriliselt soe ja armas olla. Neiu oleks justkui koju jõudnud, sest ta tundis seal ennast nii koduselt, et korrahga said isegi ta pisarad otsa ja ta muigas suunurgast. Kuid peagi tuli kurbus temasse tagasi. „Oehh, oleks juba isa kodus! Tahaks nii issi juurde,“ mõtles ta kui kuulis samme kuuri suunas. Tüdrukut valdas hirm, sest ta ei teanud kas sinna tuleb see sama taat, tema lemmik, kellega ta oli pikalt vestelnud. Igaks juhuks puges ta tekikoorma alla, süda sees värisemas.  

Marelle juures käis vilgas pidu. Kogu trepikoja sinininad olid sinna kokku koondunud ja igas nurgas jorises keegi. Imekombel oli Marelle nendest kõige kainem. Loomulikult olid tal omakasud mängus. Esiteks oli ta tollel päeval juba kahel korral Miralda- memme juures käinud ja teiseks tundus talle, et Miraldal hakkab alzheimeri tõbi ajusid mulgustama, sest just see haigus muudab vanurid dementseks. Marelle nägi siin kasumit. Kuna ta nii ehk naa ihaldas Miralda varandust, leidis ta ennast mõttelt et vormistab ennast memme hooldajaks, sest tema teada oli memm juba seda haigust viis aastat põdenud ja reeglina murrab alzheimer haige maha seitsme aastaga. „Davai, davai, tehke nüüd sääred! Kobige minema, va haisukotid! Ma tahan kotile kobida ja mitte üks könn ei jää mu koju köhima, kui ma magada tahan!“ tegi ta kiiremas korras sinininadele tuule alla, millest viimased aru ei tahtnud saada.

„Oot-oot tussuke, mis putukas sind hammustas!? Mina küll vastu ööd siit minema ei lähe, tee või tina mune, aga vaat, ei lähe! Ja ise sa kogu aeg väidad, et hing ei lähe siis hukka kui ihu harida saab. Tule, Vituke, lase et ma harin täna su väsinud keha!“ julges üks sininina, kõige viisakam parm, lausa üliharitud ja omal ajal linnavalitsuse leiba maitsnud Neeme oma suukest paotada, mille peale Marelle heldis, kuid vaid tema peale. Teised kakerdasid sitaste seinade najal Marelle valdustest välja, ning peagi olidki nad Neemega kahekesi. Marelle oli kindlamast kindlam, et oma unistust hakkab ta üksinda täide viima, ilma kõrvalisikuteta kes võiks temalt kasu lõigata. Ta küll tahtis veel napsutada, kuid enne tuli projekti elluviimiseks veel Miraldat külastada. Naine mõtles kuidas Neemet veenda, et viimane tema salaplaani haisu ninna ei saaks. Ta passis hetke kui Neeme taarus kemmergusse, siis võttis ta pooliku pudeli viina ning valas sealt osa ära, vaid pisike sõõm jäi põhjapeale. Naine arvas, et Neeme on piisavalt täis ja küllap ta ei märka, et pudeli põhi paistab, kuid eksis. Alkohoolikultel on fenomenaalne mälu mäletada enamvähem kõike alkoholiga seonduvat. Mees naases kemmergust ja nähes tühjenenud pudelit, ühmas:

„Oh sa Vituke, sul on ikka väga kirglik janu olnud. Kas tõotab ka sama kirglik öö tulla?“ Marelle pisut kartis Neemet, sest oli teine lausa kuus aastat Elukooli leiba inimese tapmise katse eest maitsnud ning nende seltskonnas oli ta suur autoriteet, kelle sõna maksis. Sestap ta vaikis veidi ja tõi hädavale nähtavale. „Tead, Neeme, Miralda andis mulle ennist veidi pappi ja ma lähen käin monopolis tiiru ära, käin taksoga, sest jala ma lihtsalt enam ei jaksa. Ma sellepärast tahtsingi teistest lahti saada, et sinuga kahekesi olla ja tina valada. Sa oled mu arm.“ meelitas ta, veidi hirmu tundes, meest ja Neeme läkski õnge.

Marelle lahkus korterist ja piilus tükk aega akna taga. Kui oli veendunud et Neeme laua taha tukastama jäi, seadis ta sammud Miralda ukse taha. Maja seinad olid ju nii õhukesed, et isegi naabri peeretamine kostus läbi. Nüüd oli naine valiku ees kas koputda Miralda uksele või vajutada kohe ukselinki. Koputamine võinuks ta plaanid tuksi keerata ning ta vajutas linki. Uks avanes. Miralda magas sügavat und köögis diivanil ja oh üllatust, Mari- Liisi ei olnudki majas! See oli Marellele võit, see on suur samm unistuste teel. Nüüd oli ta kindlamast kindlam, et saab varsti miljonäriks. Naine nägi vaimusilmas ennast juba uhke limusiiniga ringi sõitmas ja suursugust villat linna rikasterajoonis omamas. Tema rõõm oli nii suur, et ta otsustas läita seal samas sigareti. Isegi kriuksuva pliidiukse lahti tegemise peale ei kössanud magaja. Tagala oli kindlustatud, memm kas oli võtnud unerohtu või oli haigus süvenenud. Marellel olid vabad käed, ning ta otsustas võõras korteris pisut asju revideerida. Vanaaegse kummuti sahtlist leidis ta laeka kuldehetega. Marelle tahtis kogu sisu kohe oma taskusse valada, kuid siis tuli ta mõistusele. See oleks liiga ohtlik olnud ja nii ehk naa oli ta kindlamast kindlam, et kogu memme varandus saab varem või hiljem tema omaks, ning ta pistis oma taskusse vaid ühe briljantsõrmuse neljast. Nähes, et memm ikka sügavat und magab, tuulas ta elamises edasi. Pisikese, neerukujulise laua liniku alt leidis ta hiigelvõtme. Algul ei osanud naine sellele erilist tähelepanu pöörata, võti nagu võti ikka, vanaaegne ja pisut roostes. Küllap mingi vana aida võti mälestuseks alles hoitud, nagu vanuritel kombeks on, mõtles ta. Siis aga avanes suur ja üllas vaatepilt. Suure kapppeegli taga asus mingi kahtlane kapp, seina sees, nagu põnevusfilmides. Selleks et kappi avada oli vaja kapppeeglit paigast nihutada. Isegi selle peale et ärganud memm. Neerulaua liniku all olev hiigelvõti osutus seinakapi võtmeks ja siis kapp avaneski. Kapil oli neli suurt sahtlit. Esimeses asus patakate viisi raha, puhast ja puutumata raha mis oli alles pakkide sees ja kasutamata. Marelle ei uskunud oma silmi. Ta tahtnuks rõõmust lausa kiljatada, kuid sulndis ennast vait olema. Päris mitu korda tõstis ta rahapakke edasi ja tagasi, et veenduda nende olemasolus. Igaks juhuks ta pakke lahti ei teinud, sest oli kindel, et kogu raha saab tema omaks. Ülejäänud sahtlid jättis Marelle puutumata, kuna kartis et memm võib ärgata. Ta keeras uuesti kapiukse lukku, nihutas vaikselt kapppeegli seina vastu ning asetas hiigelvõtme neerulaua liniku alla tagasi ning sulges enda järel korteri ukse. Sõrmuse teen homme vedelaks, sest seda õnne tuleb sõpradega tähistada, mõtles ta ning astus oma korteri uksest sisse.

„Neeme, Neeme ärka! Ma tõin uue pooliku. Hakkame nüüd rõõmustama.“ säras naine nagu jõulupuu. Kuid Neeme ei ärganud. Neeme ei ärganud ka hommikul kui naaberkorteri sininina tuli peaparandust otsima. Neeme ei ärganud enam kunagi.

Kui politseiauto maja juures lahkuma hakkas, nägi Miralda kuidas käeraudades Marellet autole talutati. „Pill tuleb pika ilu peale!“ parastas Miralda, kes oli taas endine tagasi.

27.11.2015.a. Mai

Westoffhauseni häärberi saladus 25. peatükk

  25. peatükk

„Hkhmm, vaata aga vaata! Näib, et oled korralikult taastunud! Vabandan, Ralfi raviarst, doktor Marjapuu“, ulatas Leana võõrale naisele käe. Ralf jäi ammulisui Leanat vahtima. Ta ei saanud ühtegi sõnas suust. Ragne seisis nõutult arsti ja patsiendi vahel, ega osanud samuti midagi kosta. Pealegi oli just Ragne ennast jutustama unustanud ja Ralfist ta ei teadnud midagi. Naine tundis süümepiinu, kartes et Ralf ja Leana on suhtes, sest nii just nende pilgud kõnelesid. Naine otsustas vaikida ja vaadata mis edasi saama hakkab. „Mis asja? Mida? Mida sina, doktor Marjapuu siin teed?!“ nentis Ralf lõppeks, et tegu ei olnud silmapettega. „Kas...?“ tahtis Ralf oma küsimustejada jätkata, kuid Leana segas vahele. „Mul on kiire, protseduurid ootamas. Oihh, olengi juba hiljaks jäämes!“ kadus Leana nagu tina tuhka.
„Hmmm, väga põnev! Muide, sul on imekena raviarst, tuleb tõdeda,“ muigas Ragne, kes nägi Ralfi silmist segadusest tingitud igatsevat ja jahmunud pilku, aga see pilk kõneles armunud keeles. „Ralf, mis sinu ja doktori vahel on? Mitte, et sa peaksid mulle sellest rääkima, aga teie sünergia paistab kaugele ära. Sa äratasid minus praegu kummalised tunded. Esiteks meenus mulle meie kunagine suhe ja teiseks tahaksin nii väga hetkel doktori-tädi kehas olla. Tahaksin nii väga näha sinu silmis seda pilku veel ja veel, aga mind vaadates. Hmm, issaand teed on imelikud!“ möönas Ragne ja süütas sigareti. Ralf oli endiselt mõtteisse vajunud. Esiteks ei jõudnud talle kohale teadmine et Leana puhkab samal saarel, teiseks juhuslik kohtumine Ragnega ja temaga peaaegu intiimses situatsioonis Leanale vahele jäämine olid mehe ummikseisu aheldanud. Ta ei suutnud uskuda, et just sellisel hetkel ta doktorile vahele jäi, sest Ralf oli Leanasse armunud, kuigi nende vahel ei olnud lubadusi ja Ralf ei teadnud siiski Leana tunnetest vähimatki. Ta lihtsalt hellitas lootust, et ehk...Samas oli Ragnega kohtumine äratanud temas isase, kellene polnud Ralf intiimses mõttes ennast ammu tundnud. Pigem kartis ta, et ei suudagi enam naist rahuldada, kui peaks tohtriga suhe tõusuteed arenema. Nüüd oli ta omis mõtteis suhete kolmnurgas, sasipuntras mida ta oli kogu elu kartnud, aga natukese teise iseloomuga sasipuntras, ta kartis sasipundart kus eksisteerib kaks meest ja üks naine. Aga nüüd oli vastupidi, nüüd oli Ralf mõnes mõttes lootusetus situatsioonis, sest ravaiasrtil ei tarvitsenud tema vastu üldse mingit lähemat huvi olla ja Raganega uuesti lähedaseks saamist ta veidi pelgas, kartes taas haiget saada, nagu aastakümnete eest. Kuid mees vajas väga lähedust, ta vajas naise hingeõhku ja ilusaid sõnu just nüüd kõige enam. See on täiesti vale, et mees armastab vaid kehaga, ka mehel on tunded, ka mees ootab naiselt sõnu mis kõrvale pai teeks, ka mees ootab ja unistab, et teda jumaldataks ja armastataks ning hellistataks. Ei ole mitte nii nagu naised kipuvad arvama, et mees vajab vaid seksi, et saaks ennast rahuldatud ja unustab naise olemasolu. Kõik mehed ei ole ühe vitsaga löödud, osad oskavad väga hästi hinnata naise ja mehe vahelist, truud suhet. Lihtsalt läbi karmi kõnepruugi kipuvad kibestunud naised meest alahindama, kuid tõmbavad sellega suhtele vee peale. Naistel on omadus näha kolli seal kus seda ei ole. Neil on omadus pookida endale külge negatiivset energiat läbi ülemõtlemise ja paanika, sest paanika külvab paanikat ja seda otseses mõttes. Paanikasse sattunud inimene ei mõtle enam mõistusega, ta mõtleb kas suguelundite või kujutelma läbi. Isegi naised. Ja siis kipuvad nad süüdistama meest, et viimane mõtleb ainult alumise peaga. Kui on tekkinud lahkheli, siis on selles tavaliselt süüdi mõlemad osapooled, kui teine ei suuda ka rahulikuks jääda. Aga katsu sa jääda, kui sind viimase piirini provotseeritakse. Ja aeg on näidanud, et suuremad provokaatorid on tihti just naised. „Ah? Mis? Mida sa ütlesid?“ küsis Ralf peale pikka mõttepausi.
„Hahaa, see on juba vana nali, et armunud inimene on kurt ja pime! Ah, ei midagi pole ma ütelnud, pomisesin niisama habemesse,“ tögas Ragne ja Ralf jäigi teda vaatama, nagu näinuks habemaga meest. „Lähme parem jalutame siit rahvasummast eemale. Siin on liiga palju silmi ja kõrvu. Ei saa ka mina enam kindel olla, et mõnda tuttavat veel siin kohata võin, sest kogu maailm on eestlasi täis. Pealegi pole mõtet tsirkust ja leiba siin rahvale tasuta pakkuda. Tule! Tule nüüd! Lähme loputame natuke ennast ookeanis, saavad meeled ja mõtted puhtamaks. Nagu sa ise kunagi mainisid, et meri viib kurbuse. Su silmad on kurbust täis ja sa just vajad praegu ühte väikest meditatiivset süsti.“ lausa rebis Ragne Ralfi rannatoolilt püsti.

Protseduuride lõppedes otsustas Leana võtta kätte oma kunagise tuttava, kirjanikunimega Jaan Mikweldti romaani „Vaikne suvi vanaema juures,“ mille lugemisega oli ta juba lennukis algust teinud. Naine lubas küll endale, et puhkuse ajal ta ei loe, aga nii paeluvat ja lapsepõlve tagasi viivat raamatut polnud ta ammu lugenud, seega pidi ta lubadust murdma. Pealegi tundis ta raamatu autorit jurist Inge-Helene Pelloga, kellega olid nad isegi kaugelt sugulased. Kuid mõtted Ralfist ja tollest võõrast naisest, kellega nad miilutsesid ei andnud Leanale rahu ja ta ei suutnud raamatusse süveneda. Meedikuna teadis ta väga hästi et peale igasuguseid protseduure tuleb puhata ja loobuda aktiivsetest tegevustest, kuid Leanat oli vallanud ärevus ja ta otsustas eeskirju eirata. Pealegi kosutav päike ja värske õhk mõjuvad pigem tervistavslt arvas meedikust naine ning sulges enda järel ukse.

Leana jalutas oma šokolaadipruuni kehaga mööda mere kallast ja lasi ennast tuulepoistel võtta. Tema meelas naeratus ja hulljulge visiit kohalike keskele ei jätnud ühtegi meesinimest külmaks. Kuigi ei olnud soovitav turismipiirkonnast väljuda, otsustas naine seda teha. Leana istus rannapingile, et veidike oma kehale kaitsekreemi peale määrida, kui nägi kahte rastades Bob Marleyd meenutavat meest enda ees läbitungivate pilkudega seismas. Naine võpatas, kuid püüdis rahulikuks jääda. Mehed pomisesid midagi võõramaa keeles ja ei suvatsenudki lahkuda. Leana leidis ennast peagi situatsioonist, mis talle neiupõlve meenutas. Toona pääses ta tänu külajoodikule, keda kogu külarahvas taga siunas, eluga. Nimelt just see inimene päästis süütu Leana toona õnnetusest, kui üks võõras mees Leanat autole rebis. Kogu see neiupõlve õuduste õhtu jooksis välgukiirusel naise silme eest läbi ning temasse sisenes mingi seletamatu jõud. Naine lausa kargas rannapingilt püsti, tõukas mõlemad mehed istuli ja jooksis oma elu kiiremal sammul turismipiirkonna poole, kuni lõpuks märkas kahte kogu endale lähenemas. Leana hing juba hõiskas sees, sest rannas oli veel rahvast ja taha vaadates olid Bobid ikka väga kauges kauguses temast. Naine istus liivale maha ja hakkas südantlõhestavalt nutma. Tal oli sihuke tunne, et kõik ta jõuvarud on otsas, et omal jalal ta puhkekohta enam minna ei jaksa. Meedikuna teadis ta kuidas ennast päästa olukorras kui su võhm on otsakorral. Leane hakkas sügavalt sisse- ja väljahingamist praktiseerima, ning leidis endas taas jõunatukese üles, kuid sellel hatkel tundis ta tugevat mehe kätt oma õlal. 27.11. 2015.a. Mai

Westoffhauseni häärberi saladus 24.peatükk

   24. peatükk

„Keiro, sina istu sellele suurele rändrahnule ja tee vennale ka ruumi. Mari- Liis, sina tule ja võta saunalina ning aseta see maha. Ja palun lubage et kuulata meid vahele segamata.“ mainitses Marelle lapsi, kui nad olid kalmu juurde jõudnud. Lapsed noogutasid nõustuvalt.
„Meie Rasmusega oleme lapsepõlvesõbrad, nagu teiegi,“ alustas Marelle jutustamist. Nüüd sattus Rasmus segadusse. Ta ei mõistnud kuidas Keiro, Kerdo ja Mari- Liis lapsepõlvesõbrad on, kui nad on ühest perest. Midagi on väga valesti, mõtles mees endamisi, kuid ta otsustas vaikida ja edasi kuulata. Rasmusel oli üldse kassi kannatus ja tihti kippus ta linnu kombel pea liiva sisse peitma, kui muutus nõutuks ja tundis, et on õigem vaikida. Mees vaikis, kuid salvestas naise jutu alateadvusesse. „Vaadake lapsed, me asume hetkel kohas kuhu me Rasmusega lapsena matsime kaldalt leitud koera laiba. Igal elusolendil on hing, kuid kui elusolend lahkub, läheb tema hing taevasse ja keha maetakse maamulda. Nii juhtus ka selle lahkunud koeraga.Tõsi küll, meie matsime tema keha liiva sisse, kuna rannas on liivane maa ja siit me koera leidsime. Kuna me ei teadnud kellele koer kuulub, kas on ta üldse hulkuv koer või hüljatud, siis otsustasime ta siia matta, et ta hing saaks rahu.Sest lahkunud elusolendi hing vajab rahu. Mina olin lapsena käinud oma naabritüdruku matusel, kellest ühk purjus külamees traktoriga üle sõitis, ka tema hing läks taevasse. Ma olin siis pisike, ei saanud tegelikult üldse aru kuidas hing taevasse läheb, aga vanatädi selgitas seda mulle ja nüüd ma räägin sellest kõigest teile. Kui inimene sureb, sureb ka tema keha, kuid hing tahab sellest välja saada. Surnud inimese hing lahkub ise kehast. Sellepärast arvatakse, et hing läheb teise inimese sisse, kuid see ei tarvitse kohe juhtuda. Räägitakse ka, et lahkunu tuleb tagasi, vastsündinu näol, kuid kes seda täpselt teab kas see õige on. Mina ise tahan uskuda, et hing jääb pilvepiirile ja hakkab sealt oma lähedasi positiivses suunas juhtima. Tihti räägitakse kaitseinglitest, aga mina arvan et inimeste kaitseingliteks on just nende lahkunud lähedaste hinged, kes pilvepiirilt meid kaitsevad. Tänapäeval räägitakse palju eelmistest eludest. Räägitakse, et mida kauem elasid eelmises elus, seda hiljem sa uude ellu sünnid. Kui aga inimene lahkub noorelt, läheb ta hing juba ruttu järgmise inimese sisse ja ta sünnib varem. Kas see kõik on tõsi, seda ma ei tea, aga räägin teile kõike seda sellepärast, et te liialt ei kurvastaks, kui mõni teie lähedane lahkub. Kuigi üks suur, paks ja tark raamat piibel väidab et inimene elab igavesti, arvan mina et inimene on siiski surelik, ta ei ole igavene. Vaid mälestused temast võivad olla igavesed, kuid ka need tuhmuvad aja pikku või kaovad. Kui ma olin väike rääkis vanatädi mulle veel ühe piibli tõe, et meie, naised või õigem oleks ütelda tüdrukbeebid, kuna me sünnime ikkagi beebina, tulime siia ilma esimese mehe Aadama küljeluust. Mina seda ei usu, ei ole iialgi uskunud. Eriti segadusse ajas see tõdemus mind lapsena, kuna kilomeetri kaugusel vanatädi talust elas Aadam kellel oli küljeluu alles. Sellest hetkest tahtsin ma tutvuda Aadamaga kellel ei ole küljeluud. Mina pidasin küljeluuks käsivart või jalga, sest need asuvad külje peal. Aga kahjuks ma ühegi käetu või jalutu Aadamiga ei tutvunud ja seega keeldusin uskumast osasid piibli väiteid. Pealegi oleks see minu arvates suur patt kui selleks, et saaks ilma sündida naine, peab mees, antud juhul Aadam, ohverdama selleks oma küljeluu ning jääma vigaseks. Kui aus olla siis ma praegugi ei usu paljusid veendumusi mida piibel väidab. Tõsi küll, seda ma usun, et Jumal ütles, et saagu valgus ja valgus sai. Aga paljusid teisi elutarkusi usun, kuid just need millele ma lapsena tõestust ei leidnud, neid ma ei usu siiani. Lapsena kujuneb ikka maailm suurel määral välja ja hiljem on raske leppida võõraste tõdemustega, mille sees sa ei ole kasvanud. Täiskasvanuna on ennast juba raske ümber kasvatada, või lausa võimatu. Mäletan vanatädi juures maal neid hommikuid kui kukelaul mind äratas, päike paitas mu uniseid silmi ja magamistoa kardin lehvis tuules, nagu tahaks mind kallistada. Mäletan kuidas iga hommikuga läks õues valgemaks, kuidas iga aastaga hakkasin rohkem valgust nägema, hakkasin kaugemale nägema, nägin asju üha eredamas valguses. Selle eet tänasin Jumalat, kes valgustas me päevi, kuid , aastaid ja hetkeid üha enam. Mäletan kuidas hommikuhämaruses läksin jänestele ristikheina korjama, kuid siis tuli ootamatult päike välja. Hiljem vanatädi ütles, et ma olin tund aega ristikut korjanud, kuid mulle tundus, et vaid mõne minuti. Sellepärast arvasin, et Jumal saadab iga päevaga aina rohkem mulle valgust. Ma sidusin endale kollased tutilindid juustesse, et juuksed ei oleks mu kõrvadel, kuna arvasin, et Jumal tahab mulle elutarkusi sosistada, aga mu juuksed segavad. Siis panin ma endale rohelise kleidi selga, et olla muruga ühte värvi, sest tahtsin olla kollaste võilillede ema, kes väga oma lapsi armastab ning kastsin lilli sooja lehmapiimaga, mida vanatädi ise käsiti lüpsis Maasiku udarast. Ta justkui venitas kordamööda Maasiku neljast nisast piima välja, mille peale oli eriti maias perekass Ants, kes silmnähtavalt kosus. Vanatädi korrutas kogu aeg, et inimene vajab piima, eriti sooja piima, siis tema juuksed ja luud saavad tugevaks ning haigused ei pääse ligi. No, ja siis mina ju tahtsin, et võililledega oleks samuti nii, et nad iial ei närbuks. Kui aga ühel päeval tekkisid võililledele valged puhmased otsa, mille tuul minema lennutas, arvasin ma, et ma ei ole piisavalt palju lilledele piima andnud. Võtsin siis terve ämbritäie lehm Maasiku sooja piima ja valasin lilledele, mille peale sain vanatädi käest sugeda. Ta rääkis mulle, et võililled ei vaja kastmist, nemad toituvad maamullas olevatest toitainetest ja saavad kõik vajaliku ise kätte. Olin nördinud ja mingiks ajaks loobusin ka ise piimast, kuna arvasin, et saan ka ise kõik vajalikud ained päikesest kätte, sest nii olin ma ühest raamatust lugenud omast arust. Või olin valesti tõlgendanud, kes seda enam mäletab. Kaldusin veidi teemast eemale, aga rääksin teile oma lapsepõlvest. Loodan, et kuulasite korralikult ja mu jutt pani teid mõtlema. Selleks, et inimesed juba lapsena õpiks vanemaid ja loomi austama, tuleks kõiki elusolendeid hoida, ka lilli ja puid. Ärge iialgi murdke puudelt oksi ulakuste tegemise tarvis. Puu oksad on ju sama hea nagu inimeste käed. Ka puul on väga valus, kui murrad oksa. Teate juba isegi kui valus on näpul, kui selle ära lööd, katki teed või kusagile vahele jätad. Alati tuleb puu käest luba küsida kui tahad oksa murda. Mina olen elus väga palju valesti teinud, kuid soovin südamest et teist kasvaks sellised lapsed, kes hoolivad ja armastavad lähedast, kes armastavad eelkõige iseennast, sest kui sa ennast ei armasta ei suuda sa ka teisi armastada. Ja ärge kuulake sõprade juttu, kui mõni kipub ütlema, et te olete pahad ja imelikud, et kiidate iseennast, see on valehäbi. Ennast peabki kiitma ja armastama. Kui te ei taha ennast teiste kuuldes ja nähes kiita, kiitke kasvõi üksinda kodus peegli ees või kiitke ilma sõnadeta, et keegi kes hiljem teie üle naerma hakkab, ei kuuleks, ega näeks. See on sama hea, kui olles Facebookis konto omanik, panete laigi oma lisatud postitusele. Selles ei ole midagi halba kui panete. See näitab meeldimist ja loogiline on see, et ebameeldivat linki te oma Facebooki ajajoonel ju ei jagaks. Seega ei ole see laik kurjast. Lihtsalt inimesed on tihti õelad ja tunnevad valehäbi ning kipuvad laikijaid hukka mõistama, nägemata enda sisse, nägemata et on teglikult iseendaga pahuksis. Ni ka, kallid lapsed, ma loodan, et minu jutlusest oli teile kasu, et ka teie hakkaksite maailma nägema teises valguses, et hakkaksite nägema et maailma on valgust väga palju. Lihtsalt tuleb avatud silmadega ringi käis.“ jutustas Marelle.
Keiro hakkas viimase lausa peale silmi punnitama, sest ta arvas, et on siiani käinud poolavatud silmadega ringi, või vähemalt nii talle Marelle jutust kõlas. Poiss punnitas ja punnitas silmi, ning tal hakkas lausa valus ja ta küsis.
„Aga kui ma liiga palju silmi punnitan, saan äkki endale prillid? Mu naabripoiss sai sellepärast prillid, et ta punnitas palju silmi. Mäletan kuidas ja neid enne punnitamist kissitas, lausa nii, et pani näpud silma välimistesse nurkadesse ja tõmbas silmad laiali. Ütles, et näeb nii paremini telekat. Mina ei saanud aru kuidas kissis silmadega paremini telekat näeb. Siis arvasin ma et pilusilmsed inimesed näevad paremini ja neil ei ole prilli. Kuid pettusin taas, kuna vaatasime issiga telekast mingit Jaapani filmi kus olid peaaegu kõigil jaapanlastel prillid ees. Ei julgenud issi käest midagi küsida ka, kartsin rumaluna tunduda ja nii see taedmine minu sisse jäigi. Aga nüüd kannab naabripoiss prille ja mina igatahes ei julge silmi punnitada:“ oli poiss nõutu. „Heh, Keiro-poiss, avatud silmadega ringi käimine tähendab hoopis enda ümber ringi vaatamist ja seda ka mitte otseses tähenduses, sest me kõik ju vaatame enda ümber. Lihtsalt täiskasvanutel on sellised kõnekäänud millest lapsed ei tarvitse esimese hooga aru saada. Selleks meil suu peas ja kõnevõime antud ongi, et küsida. Väga hea, et sa küsisid. Lihtsalt kui inimene on omas mõttemaailmas ja ainult enda kasude peale väljas, ehk omakeskne, siis ta ei näe mis sünnib ta ümber. Marelle tahtis ütelda, et peaksite märkama ka abivajajat, olema tänulik inimestele kes teile head soovivad või abikäe ulatavad.“ astus Rasmus naise kaitseks välja ja selgitas asja. „ Tihti on elus nii, et vanemad räägivad justkui omas keeles mida lapsed ei tarvitse mõista, sellepärast tekivad nende vahel lahkhelid ja nad räägivad teineteisest mööda. Minul oli kord juhus, et üks memm palus et ma võtaksin veeruselt piimapurgi. Olin kuulnud, et osades paikades üteldakse koja ehk siis talumaja eesruumi, esiku või veranda kohta vöörus, aga veerust ei olnud kuulnud. See sõna tekitas minus segadust. Peaaegu igal paigal on omad sõnad ja kõnekäänud, millest külaline ei tarvitse aru saada. Aga kahjuks eestlane ei kipu eriti ka üle küsima, vaid vaikib. Õigem oleks küsida et asjasse selgust saada. Veeruseks osutus toona just see sama eeskoda.“ täiendas Marelle Rasmust.

Lapsed kuulasid huviga, igasugune jonn ja ebaviisakus oleks neile nagu selja pööranud. Isegi jonnakas Mari-Liis ei seganud kordagi vahele, kuigi just oma emaga kippus ta tihti ülearu jonnima, nagu ikka lapsed seda teevad. Rasmus imetles Marellet, ta nägi taas naise seda külge mida ta näha tahtis. Talle meenus siiras ja avatud hingega Marelle, parim lapsepõlvesõber, esimene armastus, kellest ta oli aastakümneid puudust tundunud, kuigi ta ei olnud oma vissiitsuhte partneris pettunud. Pigem on partner teda juskui teiseks inimeseks koolitanud, sest mingil ajal armastas Rasmus ikka liitrite kaupa kesvavärga endast läbi loputada. Rasmuse pruut oli õigel ajal Rasmusest inimese teinud ja selle eest oskas Rasmus väga tänulik olla. „Issi, kallis issi!“ jooksis Mari. Liis sülle Ralfile kes jalutas mööda randa seltskonna suunas.  

27.11.2015.a.

Mai

Uus tass Egiptusest!

 

Egiptuse tass, mille tõi mulle mu maailma parim sõbranne Jaanika Reimann, kes selle omakorda sai oma töökaaslase ja sõbranne Merle Lõugase käest! Suured tänud! :)

Täna sain uue tassi, Egiptusest. Tegelikult ostis selle sealt kaugelt maalt mu maailma parima sõbranne sõbranne. Keeruline eks? Tegelt ei ole.
  Egiptuse tassid on ilusad, valdavalt kassidega. Uurisin mida sümboliseerib kass tassidel. Google annab igasuguseid huvitavaid variante välja. aga...

Vikipeedia räägib järgmist:

Ajalugu

Varasemate paleontoloogiliste avastuste järgi arvati, et kassi kodustamine sai alguse Vana-Egiptuses umbes 2000 eKr, kuid2004 avastasid arheozooloogid kassi jäänused inimese jäänuste kõrvalt Küprose saarel asuvast vanemast matmispaigast, mille tõttu kassi kodustamine aeg paigutatakse nüüd ajavahemikku 9000–7500 eKr. Leitud kass on morfoloogiliste tunnuste poolest väga lähedane aafrika metskassile, tal puuduvad kodustamisest tulenevad muutused skeletis. Seetõttu võis pigem olla tegemist taltsutatud kui kodustatud kassiga. Inimeste ja kasside kooselu sai tõeliselt alguse koos põlluharimisega:viljaaidad meelitasid ligi hiiri ja rotte, need omakorda kasse, kes olid nende looduslikud vaenlased.

Carlos Driscoll tegi 979 kassi kasutades uurimuse, mis lubab järeldada, et kasside kodustamine sai tõenäoliselt alguseViljaka Poolkuu piirkonnast. Sealjuures kodustati aafrika metskass viiel korral ajavahemikus 8000–6000 eKr.

Hiirte ja rottide püüdjana on inimesed peale kodukassi pidanud ka teisi kaslasi – taltsutatud aafrika metskasse jajaguarundisid.

Vana-Egiptuses palsameeriti kasse kui pühi loomi samamoodi nagu inimesi.

Egiptlaste kaudu õppisid kasse tundma kreeklased. Vana-Kreekas peeti kasse luksusloomadena, sest hiiri püüdsid sealnirgid.

Vana-Roomas sai kassipidamine üldiseks keisririigi ajastul. Seal võttis ta tuhkrult ja nirgilt üle hiirepüüdmise töö. Aeg-ajalt kasutati teda ka aedades muttide tõrjeks. Roomlaste kaudu levis kodukass mujalegi Euroopasse, kuigi esialgu väikesel arvul. Kassi ladinakeelne nimi cattus pärineb 4. sajandil elanud Palladiuselt.

Skandinaavia mütoloogias peeti kassi Freyja lemmikloomaks. Kujutleti, et kassid veavad Freyja sõidukit.

Euroopas muutus kasside pidamine taas üldiseks keskajal. Esialgu polnud temaga seotud mingeid halbu eelarvamusi ega uskumusi. Oma öise ringirändamise ja salaja hiilimise tõttu muutus ta ebausu objektiks suhteliselt hiljuti.

Inimene on viinud kassi endaga kaasa kohtadesse, kus looduslikult väikekiskjad varem puudusid. Teadaolevalt on kass seetõttu põhjustanud vähemalt 33 linnuliigi väljasuremise

Ja veidike tassi päritolumaast ka viki kaudud:

Egiptus on riik Aafrika kirdeosas, teda loetakse Lähis-Itta kuuluvaks. Egiptuse koosseisu kuulub ka Siinai poolsaar, mis asub Aasias. Egiptus piirneb Iisraeli, Liibüa ja Sudaaniga. Temast itta jääb Punane meri, põhjaVahemeri.

Egiptus kuulub suurima rahvaarvuga riikide hulka Aafrikas ja Lähis-Idas ning seal elab tänapäeval üle 82 miljoni inimese. Lõviosa rahvastikust elab viljaka pinnasega Niiluse orus ja deltas, mille pindala on ligi 40 000 km². Enamuse riigi territooriumist moodustavad väga hõreda asustusega Sahara kõrbe alad. Ligi 50% rahvastikust elab linnades. Neist rahvarohkeimad on Kairo ja Aleksandria.

Egiptusel on väga pikk ajalugu, riigi alad on olnud püsivalt asustatud alates aastast 10 000 e.m.a.^[2] Egiptuse kuulsaimad monumendid – Giza püramiidid ja Chephreni sfinks – rajati Vana-Egiptuse ajal, mis kuulus oma ajal kõige enam arenenud tsivilisatsioonide hulka. Memphise, Teeba ja Karnaki varemed ning Kuningate org (Luxorilähedal) pakuvad suurt huvi arheoloogidele ja turistidele. Egiptuse rikkalik kultuuripärand ja Punase mere äärsed kuurordid on muutnud turismitööstuse osa majanduses väga oluliseks, selles sektoris töötab umbes 12% kogu riigi töölistest.

26.11.2015.a.

Mai

Lustakas fotosessioon Pärnus!

mina poeg Germoga. foto: Tiina Azojan

Täna varahommikul lõime Germoga ennast lille, sest meile tulid "külla" Janek, Silver ja Tiina. Ühesõnaga oli  lepitud kokkusaamine kesklinnas, "Elleni kohvikus" kuid selgus, et neid kohvikuid on mitu. Nii me Germoga "ValeEllenist" Tiinat otsima läksimegi ja jooksime pigem minu laste isapoolse tädi Riinaga kokku, mis oli ka muidugi juba armas üllatus päeva algatuseks. Ja isegi minusugune pime võib vahel näha (olen lühinägelik). Korraga vaatasin üle tee ja nägin Tiinat seismas. Nii me kokku saimegi ja õigesse "Ellenisse" suundusime. Ma ausalt olen vist kotis elanud, ei teadnud et Rüüti 35 (kunagi asus seal "Kalevi" söökla) asub üks imeline ja hubane kohvik, mille Tiina välja valinud oli. Siin kohal siirad tänud kohviku armsale personalile kes meil seal paar tunnikest kena fotosessiooni teha lubasid. Aitäh, aitäh!

üks ütlemata armas hing, Janek Muru :)

  Edasi suundus teekond Koidula parki, kus lisaks alasti puudele laius ka kena pihlapuu, kenade marjadega. (Muidugi Tiina oli meist kõige varem Pärnu kesklinna jõudnud ja selle juba avastanud). Fotosessioon jätkus seal. Ja uskuge või mitte, sellest kujunes ülipositiivne ja naeru täis päev. Germo pidas ka uljalt vastu, kuigi kogu tähelepanu oli temale suunatud ja 2 ning pool tundi poseerida pole just kerge, eriti kui sa pead fotograafi sõna kuulama. Aga ta oli väga tubli ja sai kenasti hakkama! Ilm oli ka ju ilus, kuigi külmapoisid hakkasid lõpuks ikka näpistama ka. Aga nagu üteldud, et naer teeb rinnad rõõmsaks, nii ka oli.

  Nüüd tahad teada miks selline fotosessioon toimus? Oled uudishimulik? No, ole, ole, iga asi omal ajal! ;) Mina olen salalik.

ajakirjad "Vaimupuu"

  Janek Murule siirad ja suured tänud ajakirjade "Vaimupuu" eest, mille peatoimetaja ta on. See on ikka suur ja raske töö mida sa armastusega teed. Imetlen sind endiselt, kui töökat, kindlameelset ja rõõmsat inimest. Üteldakse ju nii nagu tööandja kolleggidele nii ka kolleegid tööandjale. Su naer ja positiivsus on nakkav ja see tegigi meie pisut tuulise ilma postiivseks. Aeg lausa kadus kätte. Aitäh, et sa olemas oled!

Silver, Janek Muru ja Tiina Azojan

  Tiinaga tutvusime hiljuti Tallinnas ühel "Vaimupuu" sündmusel kus ta fotograafina töötas. Ja peale seda facebookis, nagu tavaliselt, saime sõpradeks.  Julgen ütelda, et tegu on äärmiselt siira ja toreda inimesega, kes on ka oma töö (fotograafia) küljes hingega. Eks meie teame mis või kes meid ühendab ja seega ilmselt mõistame elu raskemaid külgi lausa sõnatult.

Silver ja Janek

  Ja Silverit, siirast ja rõõmsameelset noormeest nägin esimest korda. Oli samuti rõõm tutvuda! :)

  Elus on nii palju valu, kannatusi ja valsklust, aga kui sa suudad selle keskel positiivseks jääda ja südamest naeratada, naeratab ka elu sulle. Nagu täna. Kui palju rõõmu saime me juba sellest, kui Janek puges minu kõrvale seina äärde ja palus mul see koht vabastada, aga ma ei saanud läbi seina minna. Vabastav naer oli kohe saalis.

  Inimesed tundke rõõmu hetkest endast ja unustage kasvõi korraks päeva jooksul see pime ja pikk (tihti masendust tekitav) periood ning tundke elust rõõmu, tundke rõõmu igast hetkest mis teile on antud, mitte ärge nähke tonti või kolli seal kus teda ei ole. Vahel piisab vaid ainsamast kallistusest või naeratusest et seljatada mure ja kurbus, ning lasta valgus oma ellu. Just selline päev oli meil täna Pärnus. Lisan siia Tiina Azojani, Janek Muru ja Silveri tehtud fotod tänasest päevast, aga nendega läheb aega veel. Õhtul hiljem. Ise tegin vaid mõne klõpsu sest asjatundjad ja uhked aparaadid olid kohal.

Germo. foto: Tiina Azojan

Germo. foto: Tiina Azojan

Aitäh, kallid sõbrad, et te olemas olete! Uute kohtumisteni ja ikka elamise imet! :)



25. nov. 2015.a.
Pärnus
Mai