Jaansoni rada 640. päev

Ja nii saigi juba 8 km käidud. Käisime Germoga arsti juures. Ei, muretsemiseks ei ole põhjust, tavaline asjaajamine, nagu ikka enne pensioni pikendamist. Kaja Rand on see, kelle juures me käime. Koos imestasime, et eelmisel korral oli Germo sügavast puudest (mis tal on alates sellest ajast kui ta haigestus) sujuvalt raske saanud. Ma lihtsalt ei mõista kui üle käe seal komisjonis tööd tehakse, sest Kaja Rand väitis, et midagi pole muutunud, Germo ei tervene, tal on sügav puue, ta on mul 24 h valvata. Tegelikult avastasime selle muutuse juba mõne aasta eest, kui Ave, Aedu ja Germoga Saaremaale sõitsime. Enne ma ei pannudki tähele. Aga nüüd vaidlustame. Nüüd on veel vaja pereasrtil käia ja sügisel ootab ees pikendus. Esimene 5 aastaks antud pikendus on lõppemas. Enne seda jooksutati meid iga 2 aasta tagant. Aga ajame kenasti asjad korda, siis jälle 5 aastat hooletu. Nüüd üks väike tööots ja õhtul juba tuhiseme jälle kodust minema, üks põnev üritus on täna Pärnus, sinna kiirustamegi. Olge terved ja likuge teie ka! Just värskes õhus liikumine on tervise edu pant, mida kinnitas täna ka dr. Kaja Rand. 11. märts 2025. Vana-Rääma

Jaansoni rada 639. päev

Ja niikui niuhti rajal käidud! Kui hommikul raadios ütles, et Pärnus on 2 soojakraadi, aga ma taas ei usalda raadiot, panin siiski õhema jope selga ning kella 10.00 ajal näitaski kesklinna silla juures juba 6 soojakraadi. Seal on tõesti muidu üks tuulisemaid kohti. 8 km kepikõndisime. Käisin PK Apollos 4 tellitud raamatu järgi ja samapalju viisin ka posti. Nii andmine kui võtmine ja ostmine ning müümine võiks tasakaalus olla :) Mina toetan meelsasti teisi kirjastusi ja autoreid oma raamatuostudega, igakuiselt ostan. Selle tegevuse peale mul ometi rahast kahju ei ole. See on asi, mis hea meeleolu loob ja mu raamaturiiuleid täiendab ja kaunistab. Aitäh! Vana-Pärnu rannas oli mõnusalt rahulik. Polnudki sinna ammu saanud. Merel on veel jää peal aga õhk on mõnusalt soe täna. Lisaks käisime taas ka Elisabeth Aspele tere ütlemas, sest alati Vana-Pärnusse sattudes käime me ka tema mälestuspingi juurest läbi. Ikkagi kolleeg. Sellel aastal saab 98 aastat tema surmast. Kirjanik Vana-Pärnust. Nii uhke on teada, et Pärnust ja Pärnumaalt on võrsunud nii mõnigi kirjanik, kelle lugu või lood mulle korda lähevad ning ka palju neid, keda on au päriselt tunda. Täna käisime ka Luule Luuse lapsepõlvekodu juurest läbi, maja seisab nii nukralt... eks kunagi käisime Germoga Luulel seal tihti külas, sest ta korter on siin meie ligidal ja Vana-Pärnusse sünnnikodusse minnes, võttis ta meid tihti kaasa. Tal oli maja juures rikkalik taimeaed, ravimtaimekasvatus. Luulele palju tervisi sinna, kus te hetkel viibib. Mina tean kus ta viibib, aga ma ei pea kõigile seda asukohta teatama. Olge terved! 10. märts. 2025. Vana-Rääma

class="separator" style="clear: both;">

POOLPÄRIS - Margaret Kalm

Loetud sai Margaret Kalmu kirjutatud romaan "Poolpäris." Selle autori teoseid ma enne lugenud ei olnud. Ma kahtlustan, et tegu on väga noore inimese kirjutatud raamatuga ja ma ei oska liigitada, kas on tegu laseraamatuga või ... ma ise ütleks, et see sobib lugemiseks kogu perele. Või siis naistele, aga kindlamalt ulmefännidele, sest tegu on poolulmega, sellest ka raamatu pealkiri ilmselt. No sobis täitsa lugeda. Lisaks on see ka mõnes mõttes õpetlik isegi, igal juhul mõtlemapanev. Kuhu kaovad inimesed? Igal juhul on autoril hämmastav oskus sellist süžee luua ja ka sellega lõpuni minna. Aplaus igal juhul! Kohati pani mind mõtlema, et sellised juhtumused ongi ehk varsti osa meie tulevikust, ma üldse ei kahtle. Maailm on hullumas ja ulme pressibki ennast reaalsuse vahele ja seda isegi mitte kaudses mõttes. Tulnud on aeg, mil kõik see, mis alles aastate eest tundus võimatu, on nüüd juba võimalik. Mis veel Veevalaja ajastul toimuma hakkab seda ei taha teadagi. Indigolapsed on juba ammu ilmavalgust näinud, vikerkaarelapsed ka, seega ... Aga mis seal ikka, kiidan noorautorit ja kopeerin ka raamatut tutvustava teksti ning soovitan seda lugeda ulmefännidel või isegi ulmikutel endal. Ühel tavalisel suveõhtul kaob paljutõotav noor kunstnik Claire Gelling jäljetult ja on põhjust arvata, et ta on röövitud. Kui Claire aasta hiljem ootamatult koju naaseb, asendub vanemate rõõm peagi hämmelduse ja õudusega, sest nende tütrega on midagi väga valesti. Claire on tuim, ükskõikne ja käitub masinlikult. Ta on justkui … robot. Nagu sellest veel vähe oleks, on naise näol sügavad lõikehaavad ja ta ei mäleta juhtunust midagi. Kas Claire üldse on Claire? Mis on päris ja mis mitte? Algab vanemate visa võitlus tütre päästmise nimel. Psühhiaater Adam Loori abil jõutakse aastatetaguse tragöödia ja uskumatuna näiva tõeni. Noore autori Margaret Kalmu põnevikus „Poolpäris” põimuvad ulme ja tegelikkus, pannakse proovile peresidemed ning näidatakse, kui õrn on piir armastuse ja kinnisidee ning geniaalsuse ja hulluse vahel. 10. märts 2025. Vana-Rääma

Jaansoni rada 638. päev

Täna tegime sellise pisikese, 5,5 km pikkuse ringi. Mõnus ilm on ju, aga no riietuda ei oska, palav hakkas. Enne näitas ka 10 soojakraadi, no 9.8. Ma käin ikka alles villase mütsiga ja paksus jopes, õhukesega veel ei suuda, kardan külma. Ämma käisin ka täna kallistamas, eile lihtsalt ei jõudnud, käisid külalised ja no ma ju hakkasin veel suurt koristust ka tegema, alles täna lõpetasin. Ma ei ole igapäevane koristaja, kui vaim peale tuleb, hakkan pihta ja ... siis ma kodust välja lihtsalt ei jõua. No lilled istutasin ka ära, uuendasin, juudihabemetel oli nädalaga juba juurepuhmas all. Urmas tõi eile õnneks mulle suure koti mulda, nüüd jagub, kuigi ma sellel aastal amplililli kodu ette ei pane, sest kavatsen suvel rohkem maal aega veeta, need kuivaks siin ära. Tegelt tahaks juba maale, sest aedlinnas jalutades kadestassin kuidas inimesed juba värvaesist riisusid. Ilm on ju ka selleks sobiv. Aga ju jõuab, mul on vaja siin veel Germoga mööda arste joosta, kõigepealt ajan need asjad korda ja siis. pensioni pikendades tuleb ilmselt ka bussi sõidukaart uuendada, nagu ma kuulsin, pean uurima. Aga liikuge teie ka ja nautige kevadet! 9. märts 2025. Vana-Rääma

class="separator" style="clear: both;">

PEEP PATISONI ELUSÕLMED - Marje Ernits

Loetud sai Marje Ernitsa sulest ilmunud "Peep Patisoni elusõlmed." Kiidan pealkirja, sest märgilised on siin tõesti need elusõlmed ehk pidepunktid, mis alkohoolikust peategelast hinges hoiavad. Raamatu sisu on masendav, seega depressiivsetel inimestel ma seda lugeda ei soovita, ka alkohoolikutel mitte, sest siin ei ole midagi õpetlikku, pigem süvendab see kõik neid pahesid või haigusi. Tõesti-tõesti, peategelane Peep justkui elaks selle nimel, et saaks aeg-ajalt läbi astuda kohast, kus ta sündis, juba see on hirmus, kus ta vaeseke ilmavalgust nägema pidi ning pidev kodu ja kodutunde kaotamine süvendab alkoholismi veelgi. Hämmastav, kuidas üks eesrindlikust ema ei näe, et ta lapsest juba varakult alkohoolik kujuneb. Ema muidugi vahetab neid mehi ka nagu aluspesu, niikui kellegi voodisse saab, sellega kohe kooselu alustab ja üsna varsti on titt taga. Loll naine ja seda otseses mõttes. Sünnitada ilmale lapsi ükses meeste kinni hoidmiseks, see on nõmeduse tipp. Nagunii need mehed lasevad jalga või surevad maha, sest Peebu ema hoolib vaid oma tööst, ei muust. Kahju. Kurb. Aga ju on ka selliseid peresid olemas. Raamat ise on ju elulik, selliseid elusid ilmselt on olnud. Ja Ernitsa käekiri on usutav, haarav ja loetav. Loen minagi teda meelsasti veel ja veel. Raamatu tutvustus: „Peep Patisoni elusõlmed“ on lugu mehest, kes sündis ühe Lõuna-Eesti kolhoosi suurfarmi esilüpsja ja karjaku neljanda lapsena ning elas kogu oma lühikeseks jäänud elu samas kohas ning samade inimeste keskel. Peebust oleks võinud kasvada tubli inimene – teadlane, muusik või kes tahes, kuid seda ei juhtunud, sest temast sai alkohoolik. Ta ei olnud õnnetu ega tundnud millestki puudust, kuid kas sellest piisas, et olla lihtsalt inimene? 9. märts 2025. Vana-Rääma