neljapäev, 11. mai 2017

Puhtulaiul tervist ammutamas...


 Täna olid meil teised rajad läbida ja üldse teises maakonnas. Kui terasem lugeja on avastanud, et ma pole esmaspäevast saati kepikõndimisest bloginud, siis asi on selles, et tuli nn tagasilöök. Tervis andis alla ja ma tõesti viibisin viimati rajal esmaspäeval. Aga täna oli juba enesetunne parem ja läbisime Puhtulaiul 4 km. Küll lihtsalt jalutades. Käisime ka energiat ammutamas. Aga sellest kõneleb suur fotogalerii.

 Kui mu lapsepõlvesõbranna Anneli suviti neljaks kuuks Lapimaal Eestisse kolib, hakkab tavaliselt meie turnee pihta. Tegelikult ärkasin täna juba peale kella 8 ja olin valmis rajale minema, aga siis plaanid muutusid. Ja ma ei ole selle üle üldse õnnetu. Tõsi küll, kohati valitses ka läänerannikul talvine jahedus, sadas vaheldumisi lund, lörtsi, rahet ja vihma, aga ära käisime. Ja rannikul tagasi tulles hakkas lausa palav. Seega ehk jätsin mõne grammi ikka rajale maha.

Vikipeedia kõneleb järgmist:

Puhtu (ka Puhtulaid) on endine laid, alates 19. sajandi algusest poolsaar Läänemaal Virtsu aleviku territooriumil[1]. Puhtu on ühtlasi (lõunapoolne) osa Virtsu poolsaarest.
Puhtu on kaetud vana liigirikka laialehise metsaga. 18. sajandi lõpul kujundas Karl Thure von Helwig selle puhkepaigaks (Vana-Virtsu mõisa kalmistu).
Puhtus asub Puhtu bioloogiajaam. Puhtu kuulub Eesti Maaülikoolile.
Puhtulaiuga saate põgusalt tutvuda EESTI LOODUSE lehel.

Väike katkend EESTI LOODUSE lehelt:

Schiller ja muud monumendid. Schilleri monument on maailmas vanim säilinud kuulsa saksa luuletaja auks püstitatud tähistest. Väidetavalt asus esimene obelisk samuti Eestis, Viljandimaal Helme mõisas, mis jõuti püstitada juba 1805. aasta augustis (Schiller suri sama aasta mais). Paraku pole maailma esimene Schilleri monument praeguseni säilinud [1]. 
Friedrich Schilleri auks lasi samba püstitada ilmselt 1813. aastal Carl Thure von Helwigi tütar Anna Christina von Rosen, mitte von Helwig, nagu väidab näiteks Vilbaste [10], sest Helwig suri 1810. aastal. Ümar sammas on umbes 1,3 meetri kõrgune, suurepärase silueti ja kaalutletud proportsioonidega, klassitsistlikes vormides, seda kroonib dekoratiivne piiniakäbi [1]. 
Samba ühel küljel on tekst “Dem Andenken Friedrichs v. Schiller, Teutschlands erhabenem Dichter und Liebling der Musen gewidmet 1813” (“Pühendatud Friedrich von Schillerile, Saksamaa suurele luuletajale ja muusade lemmikule”, 1813) ning teisel pool katkend Schilleri luuletusest “Orléans’i neitsi” („Das Mädchen von Orleans”) teisest stroofist: “Die Dichtkunst reicht Dir/ ihre Götterrechte Schwingt sich mit Dir den/ ew’gen Sternen zu./ Mit einer Glorie hat sie / Dich umgeben /Du schafst fürs Herz,/ Du wirst unsterblich leben.” ehk sõnasõnalises tõlkes: “Luulekunst ulatab sulle oma jumalikud õigused, tõustes koos sinuga igaveste tähtede poole. Ta on Su ümbritsenud aupaistega. Su looming räägib südamele. Sa jääd surematuks.” [1]
Sammas sai rahus püsida Esimese maailmasõjani. Seejärel sai sammas kannatada Vene sõdurite, teiste teadete järgi aga juba pärast Vene vägede lahkumist kohaliku rahva käe läbi [1]. Teise maailmasõja alguseni oli monument endisel kujul ja algsel kohal siiski alles. 1942. aasta juulis oli sammas veeretatud rannale ja lõhki löödud [10]. 1957. aastal otsustati samba jäänused asendada skulptor Paul Horma tehtud Kaarma dolomiidist koopiaga. Originaalsamba jäänused on hoiul Läänemaa muuseumis Haapsalus.

Annelile suured ja siirad tänud! Oli imeline päev!

Galerii:
Vatla kauplus Läänemaal

11. mai. 2017.a.
Virtsu 13, Risti 55
jõudsime sihtpunkti, 4 km-ne jalgsimatk alaku!
Eesti Maaülikool
Puhtulaid
väike eine. Anneli veel maiustab, Germol juba söödud
Puhtu tamme ja männi sildid
hooned...
rada Puhtu Linnuvaatetorni...
Schilleri maja tutvustus...
teeviidad rajal...
lõpuks paistab see tunneli valgus...üks Eesti vaneamid lehismetsi...
prof. Eerik Kumari (1912-1984) mäletuskivi
majake mälestuskivi juures...
müstiline puu rannas...
eemal Puhtu linnuvaatlustorn...
mina ja Germo...
kivid...
kaev...
Schilleri mälestussammas...
Anneöli ja Germo Schilleri mälestussamba juures
Anneli pani ka 20 senti sambale( mul polnud sulakat)
tee Puhtu tamme juurde...
Anneli Puhtu tammelt energiat ammutamas...
mina Puhtu tammelt energiat ammutamas...
Germo ja mina Puhtu tammelt energiat ammutamas...
Puhtu tamm
männid kasvavad ringis...
Puhtu mänd
mina ja Puhtu mänd
Germo, Puhtu mänd ja mina (Mänd on minu horoskooppuu)
põnev puu(õõs)
vaatasin, kedagi polnud kodus...
Anneli ja puu...
teadmiseks!
Virtsu sadam
Annelile tänud tema (Nurga) talu veini eest! 7 eurot pudel, kui keegi soovib
Ja Ketlinile tänud raamatu eest! 
Aitäh! :)
Vana-Rääma

kolmapäev, 10. mai 2017

ÕNNELILLE PISARAD-Tiit Sepa


 Tunnistan ausalt, et see on ainuke romaan mille selle autori raamatutest läbi lugenud olen. Õigupoolest poleks ma sellest autorist midagi teadnudki, kui mu kunagine facebookisõber Sirje Roo (kirjanikunimega Silja Vaher, kelle raamatute sünnile olen ihu ja hingega kaasa aidanud, otsinud illustraatorid, kirjastused, toimetajad jnejne...kuid kes mind "tänutäheks" ühelt maalt sõbrast eemaldas. Aga see on tema probleem. Ja ma olen kuulnud, et ta eemaldab sõpru massiliselt, kui solvub tõe peale) poleks Tiit Sepa nime maininud.

 Ütlen ausalt ka seda, et raamatut lugema hakates olin pettunud, sest tegevus toimus nii turbokiirusel, et ma ei jõudnud nii kiiresti hingatagi. Algul tundus, et esimesel leheküljel on kõik välja öeldud, et mis küll edasi juhtuma hakkab. Õnneks raamatut lugedes hakkas mulle see isegi meeldima. Olgugi, et selles on palju loogikavigu (mille kohapealt silma kinni pigistasin), kuid liiga palju on kirjavigu. Jah, neid ikka sisse lipsab, aga selles raamatus on neid ikka nii palju, et koolitunnis saaks grammatika eest lausa ühe. Need jäid häirima.

 Raamat ise on ehe ja eluline. Päris huvitav oli lugeda kuidas meeskirjanik kirjutab raamatut kus on minategelaseks naine. Tõsi küll, kohati oli see tuntav, et kirjutatud on läbi meesterahva pilgu, aga enamuse ajast ei olnud tuntav.

 Usun, et raplakatele on raamat eriti armas, sest tegevus toimub Vigalas, Märjamaal, Orgitas, Raplas, Kodilas jne...Kirjeldatud on tänapäeva küla- ja alevielu kõige ehedamal moel. Läbivaks teemaks on alkohol mis hukutab perekondi ja jätab eluaegsed haavad lastesse, kas füüsilised või vaimsed. Ja Tiit Sepa on käsitlenud ka seda teemat, et kuidas joodikust ema võsuke, keda kodus väärkohendakse, suudab olla hea ja eeskujulik õpilane ning väga südamlik ja aus inimene. Aga paraku hakkab ta tervis halvenema ja selles on süüdi ta oma lihane ema, kes teda lapsena korduvalt peksis...Tohutult traagiline raamat!

 Lõpp ei olnud just selline millisena mina seda kujutlesin, aga see pole ka oluline, sest iga autor jätab raamatu lõppu selle mida ta lõppkokkuvõttes öelda tahab.

Üldkokkuvõttes siiski loetav raamat ja ma usun, et loeksin Tiit Sepa raamatuid veel. Aga jah, TRÜKIVEAD, KORREKTUUR! TOIMETAMINE!!!!!!

10. mai 2017.a.
Vana-Rääma

Rahva Raamatu lehelt:


RAAMAT

ÕNNELILLE PISARAD

Autor: TIIT SEPA
 0 Google +0  0 Share0

Ühe tüdruku luguAlice on vaikne ja tagasihoidlik neiu, keda koolis kiusatakse ja keda alkohoolikust ema kodus terroriseerib. Lõpuks lahkub ema perekonna juurest. Kõigest hoolimata on Alices väga palju vaprust, sisemist tarkust ja inimlikkust, millest paljudel noortel vajaka jääb. Elu veeretab tema teele takistusi ja raskusi, kuid ta püüab nendega toime tulla nii hästi, kui suudab. Ainus kindel sõber ja tugi sel konarlikul eluteel on tema isa, kedagi teist ei suuda ta täielikult usaldada, sest elu on näidanud, et vahel võib isegi parim sõber alt vedada.

esmaspäev, 8. mai 2017

Jaansoni rada 20. päev


 Ma ei tea kuidas mujal ilmaga lood on, aga Pärnus on lausa jäine tuul ja juba teist päeva. Täna kepikõndisin vaid 4 km kokku. Germo oli muidugi ka kaasas.

 Tegin taas ühe ajaloolise pildi, kuna tänaseks on endise masinatehase varemed maas ning sõda naabritega lõppenud. Tõsi küll, oli plaanis mööda Rääma tänavat tagasi tulla, ja seda lähemalt jäädvustada, aga kohtusime armsa Taimiga ja koer Olafiga ning otsustasime rada muuta ning tagasitee kulges mööda Oja tänavat Tallinna maanteele ja koju.

 Kuigi mu enesetunne on väga hea, oli mul eile korraks tunne, et jään haigeks. Riietus ilma kohta oli lihtsalt vale ja siis pärastlõunane akende pesemine ilmselt natuke tegi ka mulle liiga, aga sain haigusest võitu ilmselt sellega, et võtsin korraga 2 paracetamoli sisse ja täna pole üldse midagi viga. Nüüd, kui aina tuhiseks mööda rada, mitte ükski liiges ega lihas haiget ei tee, pööras just ilm ära. Aga mis seal ikka, ega käimata ei jää, lihtsalt teeme natuke lühemaid otsi.

 Umbes teisel kilomeetril kohtusime Taimiga, kes koeraga jalutamas käis. Olaf on hästi sõbralik, 8 kuune dogi kes armastab sülle ronida ja mängida. Isegi Germo sai temaga üsna kohe sõbraks ja Olaf tahtis Germole lausa sülle ronida, lisaks sellele, et nad musutasid. Germo on harjunud kodus Zorrot musitama ja ei peljanud seda ka koeraga teha. Mulle tohutult meeldivad sellised suured koerad, nagu vasikad. Oli armas kohtumine!

 Kunagi kui ma laps olin, oli vanaonu kodu mulle nagu teine kodu. Mööda Oja tänavat tulles jäädvustasin vanaonu enda kätega ehitatud maja ka pildile, kuigi seal elavad juba kaua aastaid teised inimesed ja vanaonu jälgib meid pilvepiirilt. Alati sealt möödudes tunnen ma kodutunnet...

 Ning ühest suht räämas majast möödudes lootsin salamisi, et ehk legendaarne kirjanik Urmas- Armas-Ingel Tigane hingab trepil õhku, kuid...Kahjuks on ta aastaid orbiidilt kadunud, elab erakuelu....

 Selline teekond siis täna. Homme on juba uus päev!

vanad msinatehase seinad on tänaseks minevik...
1 km läbitud
Taimi, Olaf ja Germo
meid on märgatud. foto: Taimi Sellin
nunnukad :)
Olaf vaatab niiiiiiiiiiiii armsalt :)
onju armas koer :)
müstiline puu
pisikene kutsikas tahab ju sülle :)
reageeris kenasti hüüdele..
 punase katusega maja oli kunagui mulle nagu teine kodu. vanaonu kätetöö...
Oja tänaval...
Pilukellukese alias Urmas-Armas-Ingel Tigase kodumaja...
...
Piiri bussikas Tallinna mnt nurgal...
teel koju, Germo Tallinna mnt ja Oja nurgal..


8. mai. 2017.a.
Vana-Rääma