"Leidmata"-Marje Ernits

  Just lõpetasin Marje Ernitsa romaani "Leidmata" lugemise.
Pean tunnistama, et see on esimene selle autori romaan mille ma läbi lugesin.

 Hiljuti lõpetasin Reelika Lootuse romaani "Ära võetud" lugemise ja need kaks raamatut on natuke teineteisega sarnased. Naljakas, et need enamvähem ühel ajal mu lugemisvaramusse sattusid.

  Mõlemad raamatud kõnelevad inimestest, kes on jäänud teadmata kadunuks ja kes aastate möödudes vegeteeriva inimvarena välja ilmuvad.

  Lugesin suure huviga "Leidmatat." See on tõeliselt pealuv ja põnev raamat. Kohutavalt meeldivad mulle sellised vana kõnekäänud või lausumised, meenutavad mulle mu kadunud vanavanaema. Ilmselt sellepärast on see raamat minu jaoks ka väga eriline. Samas on ta ka  pinget pakkuv. Kahe lugemisega sain loetud ja hetkel hakkab kell 4 öösel saama, aga pidin blogima tulema.

  Raamat on eluline ja valus, nagu elu ise. Peategelane kaob lausa 7 aastaks, siis suudab ta imekombel põgeneda ühe eramaja keldrist, kus on teda 7 aastat vangis hoitud. Selle tagajärjel kaotab ta ka perekonna, abikaasa ja kaksikutest lapsed. Pikemalt ma reeta ei taha, muidu lugejal ei jää midagi lugeda. See on ka üks põhjus miks ma ei armasta lugeda neid raamatublogisid kus kogu raamatu süžee välja reedetakse.

  Nii palju ütlen, et ma ise oodanuks positiivsemat lõppu, palju positiivsemat, isegi romantilist. Sellepärast pisut pettusin raamatu lõpus. Ja ühest kadumajäänust oleks piisanud, teised on juba ulmelised...

Jah, lõpp jäi valusalt kriipima, aga autori sõnavara ja selle kasutus, see mulle väga sobib.

Aitäh!

26. veebruar. 2017.a.
Vana-Rääma

Rahva Raamatu lehelt:

8.24 4.50 €

• LISA EEMALDA 
  
• 
  
  

  RAAMAT

  LEIDMATA

  Autor: MARJE ERNITS

  **********HINDA JA ARVUSTA (0)

   0 Google +0  0 Share0

  
  

  40ndates aastates pereema elu muutub saatuslikult päeval, mil ta satub orjapõlve psüühiliselt väärastunud ema ja poja maja keldrisse. Pere ja politsei pingutustele vaatamata ei suudeta teda seitsme aasta jooksul leida. Ühel päeval õnnestub tal eneselegi ootamatult põgeneda. Sellest päevast seisab ta hoopis rängemate küsimuste ees: kas ja kuidas on võimalik taastada kaotsiläinud aastaid? Kas iseennast üles leida on enam üldse võimalik?
  
  Autorist: Marje Ernitsat (s.1948) on nimetatud eesti produktiivsemaks kirjanikuks ja nais-Kaugveriks. Lõuna-Eestis Kanepi vallas elav kunstnikuharidusega autor alustas kirjutamist alles vanemas keskeas, kuid on pälvinud tunnustust mitmel romaanivõistlusel.

  ISBN	9789949914937
  ILMUMISAASTA	2011
  KEEL	eestikeelne
  FORMAAT	Pehmekaaneline
  LEHEKÜLGI	194 lk
  MÕÕT	195x125x10 (mm)
  KIRJASTUS	RANDVELT KIRJASTUS

ELU PÄRAST ELU 1. Trevori juhtum

18. peatükk

  „Heldekene, meie Antsul ja naine majas! Kangesti tuttavate näojoontega see naine. Miks mu süda tõrgub uskumast, et kas tõesti Ants veel selles eas...Aga sama, tundus, et nad on õnnelikud. Ah mina, ja mu eelarvamused! No, kui nüüd mõelda siis mu vend sai ka ju kõrges eas veel kahekordseks isaks. Ehk tõesti. Ja miks ei võiks Ants endale naist saada, ta ju tegelt hea mees, olgugi, et veidi ummamuudu. Aga see naine? Kas ta aru ei saa, et Ants on pisut metsapoole? Kus kohast see Ants selle naise küll leidis? Pagan, ma isegi ei küsinud nime!“ pidas Mathilde endaga monoloogi, nagu tal üksinda metsamajas elades tihti kombeks oli.

  „Helistaks õige vennale? Polegi ammu Lembituga suhelnud. Ehk on tema Antsu käekäigust rohkem teadlik? Ai, ai, ripsmetušš läks silma,“ meenus Mathildele, et ta oli kraavipervel istudes silma nühkinud ja juba siis tundis silmas kerget kipitust. Kuigi ta oli oma majas ihuüksinda, meikis ta ennast alati. Ka siis, kui ühtegi külalist polnud tulemas. Mathilde oli endiselt seda meelt, et naine peab korrektne ja särav välja nägema, kasvõi enda peegelpildi silmis.

  „Aluuu, Lemps, kuidas sa hästi elad?!“ hõikas Mathilde telefonisse väga noortepärase lause.

  „Allo-allo, sina õeraas või?“ pomises karuse häälega Lembit, Mahtildest vaid aastajagu päevi vanem vend, kes elas teises Eestimaa otsas ning nende viimaste aastate suhtlemised piirdusidki peamiselt telenonikõnedega.

  „Mina, ikka mina. Kes siis veel? Või ootasid mõne pruudi kõnet?“ aasis Mathilde.

  „Sind ja sinu nalju! Hea, et mu oma naisuke veel mind ohjes hoiab. Kes minu sugust rauka ikka veel tahaks?!“ muigas Lembit.

  „Tohoh, või tema ja rauk! Poisike oled alles! Poisike Hirmus Antsu kõrval! Aga näed, isegi Ants leidis endale naisukese ning on koguni tite majja saanud või toonud. Just käisin Antsu manu, kuna oli teine pikka aega silmapiirilt kadunud. Jõudsin mina metsaonni ja vaatan, et üks naisolend vagude vahel ja beebi ka temaga ühes. Mõtlesin, et näen luulusid, aga võta näpust, noorpere nii õnnelikult koos, nagu muiste!“ seletas Mathilde.

  „Kuule õde, kas sa ennast kraadinud oled? On sinuga ikka kõik korras?“ ei uskunud Lembit õeraasu juttu.

  „Jajahh, lausa pidalitõbine olen. Peale selle vaatab üks silm silku ja teine leiba juba ning kõrvakuulmisega on ka hauakambrilood,“ tögas memm. Eks olid need noortepärased ütelused talle külge jäänud, sest kui Maris kippus Trevori käest küsima kuidas tal tevis on, siis Trevor alati vastas, et lausa hauakambrilood olla sellega. Ja see silgu/leiva jutt pärines ka noorte suust, või siis algselt ikka ühe eaka memme suust. Kord olla ühte alevi noormeest kõõrsilmaks kutsutud, aga too polnud üldse suu peale kukkunud vaid vastas, „Ei,ei, ma lihtsalt vaatan ühe silmaga silku ja teisega leiba! Kui tahate, tehke järgi või õppige ära!“ Ja need sõnad oli too tegelane pihta pannud on vamaemalt.

  „Räägi nüüd tõsist juttu ka ikka! Kuidas ma nii äkitsi sulle nüüd meelde tulin? Tuli takus millegiga või?“ päris Lemps.

  „Noh, kui ma sulle ausalt ütlen, siis see Antsu teema vaevaski. Aga tühja sest, isa siis isa!“ muutis Mathilde meelt.

  „Kas ma kuulen su jutus mingisugust armukadedusnooti või? Ohh, õde, õeke, kesse siis nüüd nii vanas eas veel..?“ ei saanud Lembit lauset lõpetada, kui juba Mathilde pröökama hakkas.

  „Vennas, sõida õige seenle!“

  „Just hetk tagasi tulin metsast ja seened on juba täitsa olemas. Sellel aastal on kõik asjad varem valminud millegipärast. Ei tea kas ennustab maailma lõppu või ootavad meid taas vagunid mis liiguvad vaid Venemaa suunas?“ oli Lembit isegi pisut murelik.

  „Ah, missa ajad! Kesse tänapäeval veel vagunitega kedagi küüditab. Ameerika on ammu oma väed mede õule toonud, nüüd viiakse lennukiga sups ja sups kohale. Ja mitte tiblademaale, vaid ikka juba Ameerikasse, neil tööjõudu ju vaja, orje vaja, sest ameeriklane ise ei viitsi ju tööd teha.“ lobises Mathilde.

„Aga kuidas muidu kulgeb? Kas Maris käib ikka tihti sul külas? Sa ju ta lemmiksugulane. Tead, nagu siiami kaksikud olete, ausõna! Juba lapsena pistis Maris iga asja peale pirisema ja kohe tahtis vanatädi õpasse. Sähh sulle kooki moosiga, saidki endale lapse!“ üritas Lembit nalja teha, kuid riivas sellega pigem õe hingemure. Ega tema teadnud tegelikult õe elust väga palju. Kui sa elad teises Eestimaa otsas, pole lihtsalt aega ennast kõigega kurssi viia. Mahtilde vaikis, sest vajus mõtteisse. Sellel hetkel tundis ta taas kahetsust, et on oma elu valesti elanud, või siis just õigesti, sest peale minevikuvarjude läks ta elu ikka ülesmäge, mitte alla. Ja millegi üle ta ka nüüd, kõrges eas ei kurtnud.

  „Uuu, kas sul on tõesti kuulmisega hauakambrilood?“ tögas Lembit, kui ta juba mitu minutit oli läbi telefoni nagu seinaga rääkinud, sest vastust ei tulnud.

  „No, ja sina ei tahtnud üldse õde uskuda!“ hakkas Mathilde naerma. Neil oli vennaga tegelikult väga hea klapp, sest mõlemad mõistsid teineteise nalju juba pool sõna pealt. Kunagi, kui nad noored olid, sõimas üks kurikeelne mutt neid lausa nii hullult, et noorukid pidid hingetrauma saama, sest peale sõimu oli näpuga näitajaid nagu seeni peale vihma tekkimas. See mutt väitis, et õde-venda on ilmselt ka verepilastajad, kuna flirdivad teineteisega. Aga noh, osadel iminestel kas on naljasoolikas umbes või olematu, ning nad ei saagi rõõmsamtest inimestest aru. Nad ei mõista ka seda, et asi on neis endis. Aga ju vanajumal lõi nad sellisena, pole keegi teine kohtumõistja.

  „Ahjaa, mis Marisesse puutub, siis tema elab juba oma kallimaga koos. Ehitasid uue maja ja on õnnelikud. Annaks kõigevägevam, et nende õnne keegi või miski varjutama ei hakka, kuigi pilved on peakohal juba olemas. Nimelt, Trevori ema on ikka veel teadmata kadunud. Juba sai aasta täis, kuid temast ei ole kippu ega kõppu. Trevor ise on nii kindel, et ta näeb veel oma ema, et ta ei ole loojakarja läinud. Aga minul ei ole enam usku. Kuhu sihuke peen daam ikka kaduda võib. Isegi tubases õhkkonnas ei võtnud see daam minu teada tikkkontsadega kingi jalast. Ja tead ju küll meie politseinikke ja uurijaid, no mitte ei saa oma tööga hakkama!“ vadistas Mathilde.

  „Ahsoo, või nõnnaviisi on teitel seal lood. Kurb kuulda. Kas peenikest pere ei ole siis juba oodata?“

  „Ohh, vennas, Maris ja üldse tänapäeva noored on kuidagi targemad. Ei kipu nad ühti naa ruttu pere looma. Tahavad enne veel tarkust taga nõuda ja maailma avastada. Lapse saamine ei ole enam ammu prioriteet number üks, nagu veneaja lõpus, kus juba puberteedieas emmesi tekkis nagu liivahiiri peale pidevat poegimist. Tänapäeva noored on selles suhtes palju targemad. No mis viga, maailm valla, muudkui aga arene ja arenda silmaringi, kui vaid vanemate rahakotid vastu peaksid.“

  „Kuule õts, ma võikski sinuga lobisema jääda, aga kupakartulad tahavad kurnamist, Lobisemiseni!“ katkestas Lembit kõne.

  „Lobisemiseni!“ vastas Mahtilde juba õhule. Korraga hakkas tal häbi, sest oli vaid ju külajuttu puhunud ja venna pere kohta polnud uurinudki. Aga käsi ei tõusnud enam uuesti kõne valima. Mathilde sai piisavat mõtlemisainet, pani telefoni kummuti äärele ja viskas tigudiivanile pihali ning peagi uinus.

23. veebruar 2017.a.

Vana-Rääma

Blogimine, kui selline...

  18. juunil saab mul juba 2 aastat blogitud. Ikka ja jälle annan tänusõnad edasi kallile Helile, kes kunagi selle konto mulle tegi. Aitäh!

  Millalgi mõtlesin, et teen eraldi ka raamatublogide lehekülje, kuid siis mõtlesin ümber. Mulle lihtsalt sobib, et kõik mu blogid on ühes koos, et ma ei pea haldama mitut lehte. Seega on see siin mu segablogide lehekülg, avalik päevik, nagu ma ise armastan öelda.

  Need kes mind tunnevad, teavad, et ma räägin asjadest otse, nii ka blogides, ilutsemata ja kõnekeeles. Jah, vahel ma ei suuda oma pikki romaanid peatükke kohe peale siia lisamist läbi lugeda ja parandan vead alles järgmisel päeval. Silmad on lihtsalt väsinud ja siis ei tarvitse näpukaid üldse näha. Nii on.

 Nii räggin või õigemini arvustan ma ka raamatuid täpselt nii nagu need mulle tunduvad. Ma lihtsalt ei suuda kiita raamatut, kui see minu silmadel ei ole. Me oleme kõik erinevad ja meie suhe raamatutega on ka igas mõtes erinev. Mulle endale meeldib lihtsa käekirjaga raamatuid lugeda, mitte selliseid mis lohisevad ja venivad ja sunnivad raamatut käest eemaldama. Samas mõni raamat mis mulle meeldib, ei tarvitse mõnele teisele meeldida. Mis parata?

  Ma ise armastan kirjutada nii, et jätan lugejale ruumi fantaasiaks, et ei kirjuta kõike asju detailselt lahti. No ei taha. Ei meeldi. Seega otsin ka teiste kirjutatud raamatutest seda kohta mis jätaks ruumi fantaasiaks. Ja ma ei saa tegelikult iial ütelda, et autor oleks sunnitud kirjutama raamatule järje. Iga autor ju teab kas on vaja järge või mitte, kas ütles välja selle, mis teda (juba romaani alguses) lõpupunkti viirutma sundis või sunnib.

 Minu jaoks peab iga peatükk algama uue teemaga, ehk siis mitte nii, et poolest peatükist hüppan pea ees vette, kuigi eelnevas osas olin üldse puu taga kui pauk käis. No, ei!

 Kui ma kirjutan kriitilise arvustuse siis mitte sellepärast, et ma kedagi kiusata tahaks, pigem sellepärast et näen raamatus palju vigu ja annan tagasisdet, et autor järgmiste raamatute puhul neid vigu ei kordaks. See on konstruktiivne kriitika raamatu, mitte autori kohta.

 Kui julged raamatuid kirjutada, julge ka valmis olla mittemeeldivateks arvustusteks, sest nii ehk naa ei meeldi kõigile su raamatud. Ja kas peakski? Olen kohanud autoreid kellele olen läbi aastate oma nõu ja jõuda toeks olnud, aidanud jala kirjastuse ukse vahele saada, otsinud illustraatoreid ja lausa mitmeid kordi toimetajaid, kes on korduvalt ära ütelnud teatud kirjanike ramaatute toimetamise, väites, et kopikate eest nad ümberjutustust tegema ei hakka. Milles minu süü? Selles, et olen inimesele toeks olnud, tema loomingut promonud ja siis ta tuleb ja viskab mulle kirve selga. Tänutäheks? Ja siis sa pead veel kuulma, et kuidas ta sind taga siunab. Jah, tänutundest ei maksa unistadagi. Nii juhtus hiljuti ühe kirjutajaga, kes oli pahane, et tema raamatute kohta ma just mesimagusid arvustusi kirjutanud ei ole. No mina olen mina, kirjutan nii nagu raamatut näen, ilutsemata.

 Siis veel see ka, et....Viimase kuu jooksul on minu poole pöördunud lausa 3 inimest kes soovivad, et ma arvustaks nende raamatuid juba enne raamatu sündi. Ütlen ausalt, seda ma ei tee. Esiteks võtab see palju aega minu kvaliteetajast ja teiseks pole mõtet enne raamatu sündi seda teha. Kui keegi soovib, et arvustaksin ta raamatut peale sündi, see saatku mulle selle eest raamat. No, muidugi teine asi on järelsõnade ja eessõnade kirjutamise puhul, siis ma ikka loen failist ka käsikirjad läbi, kuigi see on jube piin ja rikub mu haigeid silmi.

 Sellega tahangi koputada nende inimeste südametunnistusele kes loobivad abikäe andnud inimesed oma elust välja nagu kasutu eseme, vaadaku peeglisse ja leidku kõigepealt enesega rahu. Siis mingu edasi. See lause võib natuke kurjana tunduda, aga ma olengi solvunud, et mulle ei öeldud tehtud töö eest isegi aitäh, kuigi see on tasuta, ei maksa midagi.

Tänutunnet ja sallivamat meelt!

Teie, Margit

21. veebruar. 2017.a.
Vana-Rääma

"Mu koju tood sa"- Heli Künnapas

  Nonii, lugemisrekord! Mõtlesin, et teen ühe iluune ehk siis lõunauinaku, aga raamatute virn, mis ootavad läbilugemist aina kasvab öökapil ning unustasin ennast lugema. Lugesin selle raamatu läbi ühe tunni ja kaheksa minutiga.

  Tegelikult on mul lugemisel ka Gillian Flynni "Paha paik," aga ma lihtsalt ei suuda nii palju negatiivsust endast läbi lasta, kui selles raamatus on. Vajasin vaheldust, mis küll ei tähenda, et ma seda raamatut edasi ei loeks. Loen. Aga vajasin sekka positiivsust.

  Heli Künnapase "Mõni õhtu romantikat" sarja teine raamat "Mu koju tood sa" näitab seda, et negatiivsetest asjadest saab kõnelda ka positiivses võtmes. Olgugi, et raamatut läbiv teema on negatiivse alatooniga ja seda just Silverit silmas pidades, on see õhtuke lühiromaan siiski ülipositiivne ja õpetlik, üdini aus oma vaatenurkadelt. Pluss veel see, et hipoteraapia ravib väga paljusid haigusi nagu ka hobune ise.

  Raamat kõneleb väikse alevi varjukülgedest, mis paraku on olemas ka külades ja linnades. Ega muidu ei öelda, et küla ei võta sind enne omaks, kui oled vähemalt seal 3 aastat elanud.

 Olen läbi lugenud kõik Heli Künnapase 9 raamatut ja julgen jätkuvalt soovitada tema lomingut kõigile, sest tema raamatutes on väga palju elutarkust, optimismi ja õiglust. Selles raamatus on minu jaoks ka kõige rohkem autorit ennast. Isegi üle poole on teda ennast selles. (Ma osakan ridade vahelt lugeda). Kujutan ette kuidas väikse alevi rahvas üritab pilti ja nimesid kokku panna tegelastest. Oi, kui põnev!

 Igal juhul suured ja siirad tänud järjekordse nauditava lugemiselamuse eest sulle, kallis Heli! Jään nüüd ootama kuidas naised ei nuta ;)

22.02.2017.a. Heli mul külas

23. veebruar. 2017.a.
Vana-Rääma

Rahva Raamatu lehelt:

12.65 12.02 €

• LISA EEMALDA 
  
• 
  
  

  RAAMAT

  MU KOJU TOOD SA

  Autor: HELI KÜNNAPAS

  **********HINDA JA ARVUSTA (0)

   6 Google +2  1 Share0

  
  

  Romantilise jutustuse "Mu koju tood sa" peategelane on Katrin, kes pärast valitsuse vahetumist kaotab haridusministri töökoha. Naine naaseb kodusesse Pärnu-Jaagupisse, kus asub tööle ajalooõpetajana. Ootamatult satub ta Libatses elava seitsmenda klassi poisi Silveri koduste probleemide keskele. Romantilisi hetki pakub endine koolivend Tanel. Kes ja kuidas selle kõige keskel koju jõuab, loe juba raamatust.

  "Mu koju tood sa" on Heli Künnapase sarja "Mõni õhtu romantikat" teine raamat. Sarja kõigi raamatute tegevus toimub Pärnu-Jaagupi ja Pärnu kandis, kuid kõik teosed on eraldiseisvalt loetavad.

  ISBN	9789949988136
  ILMUMISAASTA	2017
  KEEL	eestikeelne
  FORMAAT	Pehmekaaneline
  LEHEKÜLGI	116 lk
  MÕÕT	190x130x7 (mm)
  KIRJASTUS	HELI KIRJASTUS
  SARI	MÕNI ÕHTU ROMANTIKAT
  LISAMISE AEG:	21.02.2017

ELU PÄRAST ELU 1. Trevori juhtum

17. peatükk

  „Ema on juba peaaegu aasta aega kadunud olnud, aga mul on tunne, et ta elab. Ma ei taha mitte kuidagi uskuda, et ta surnud on.“ kurtis Trevor Marisele, kui nad oma ühises, äsja valminud palkmajas ennast kenasti sisse seadnud olid.

  Kriminaalasi ei olnud mingit lahendust toonud, mida Trevor arvaski. Tänaseks oli tema endine turismitalu koht üldse maha müüdud ja Trevor oli oma elu uuesti üles ehitanud. Ainuke mure mis tema ja Marise õnne varjutas, oli Mirelli kadumine. Ja tegelikult ei julgenud Trevor Marisel rääkida ka sellest, et ta lapsi ei taha. Trevor kartis selle tõega avalikuks tulles Marist kaotada. Seda ta ei elaks enam üle, arvas noormees.

  „Ma tahaks tööle minna. Tegelikult tahaks ka kõrgkooli edasi õppima minna, aga ma pole veel endale selgeks teinud mida ma õppida tahaksin, kelleks saada tahaksin. Ärijuhtimine justkui tõmbaks, aga minus vast ei ole selliseid despootlikke loomujooni, et ärinaiseks saada. Samas on alati mulle pinget pakkunud ka inimese psühholoogia, eriti veel parapsühholoogia, aga ma ei tea kas minust saaks head psühholoogi. Kuigi jah, ega me keegi ei tea kuidas meil elus minema hakkab, kui ei ole katsetanud erinevaid ameteid ja ennast leidnud. Kalla, ma olen juba täiskasvanud naine ja ma ei tea mida ma oma eluga peale hakata tahaksin. Ei tea!“ oli Maris mures.

  „Tead, mu arm, elame päev korraga. Ja ega sul ei ole ju kooli minemisega kiiret. Võtaks pigem natukeseks aja maha ja läheks reisima õige?“ tegi Trevor omast arust Marisele ahvatleva ettepaneku. Marisel ei liikunud ükski rõõmulihas näos. Mitte ükski lihas ei liikunud. Ta pigem oli sellise olekuga, nagu oleks kallima peale solvunud. Umbes nii, et tema puistab Trevorile südant ja Trevor räägib mingist reisimisest ja sellest pole Marisele vähematki kasu. Maris oli teelahkmel. Jah, ta armastas oma kallimat, neil oli nüüd ühine kodu ning uks tulevikku avatud, aga neiu ei olnud sellega veel rahul, sest tema arvates jäi midagi vajaka, midagi mis näitaks hetlgemat teed tulevikku. Ta ei olnud veel valmis pereeluks, kodukanaks saam. Tal oli plaan miskit muuta, et olemasolevast rutiinist välja saada. Maris oli sellek liiga iseseisev noor naine, et elatuda kallima rahadest. Ta tahtis ise kõike saavutada, ise raha teenida ja endale läbi selle jalad alla saada. Trevor küll pakkus talle raha ülikooli tarvis, tahtis autot osta, aga Maris loobus. Jah, reisimeine oleks talle tõesti huvi pakkunud, aga selline vaimne reisimine ja ilma Trevorita. Pigem tõmbas noort naist kas palverännak või sootuks teistlaadi reisimine, kus ta saaks iseendaga olla ja iseendaks saada ning jääda. Leida üles oma mina. Naine uskus, et see avaks helgema tee tulevikku. Ei, ei, tal ei olnud plaanis kallimat hüljata, pigem vastupidi. Miski tema sees mässas ja otsis väljapääsu, akent valgusesse, või vähemalt tunda ja näha valguse kuma, kuhu poole suunduda. Aga ta ei osanud seda sõnades kallimale väljendada. See oli nagu tema sees kinni, nagu viimsel ajal kogu ta elu näis olevat. Ometigi soovis naine, et ta suudaks sellest õigete sõnadega kallimale rääkida nii, et Trevor temast valesti aru ei saaks.

  „Kallis, ma ei tea kas see reisimine oleks hetkel lahendus. Ühest küljest tahaks piire kombata, aga teisalt ei tahaks. Ühesõnaga ma vist pole hetkel valmis reisimiseks.“ oli Maris kidakeelne.

Trevor ei mõistnud Marist. Teda tegi naise reisist keeldumine õnnetuks. Mees hakkas süüdistama ennast, et ta pole piisavalt huvitav ja armastusväärne Marise jaoks olnud, sest viimasel ajal oli kogu ta aja võtnud maja ehitamisega seonduv. Pealegi oli mees ka ise usinasti ehitamisega ametis. Tervorile tundus, et nad oleks nagu paarkümmend aastat koos elanud abielupaar, kelle elu on muutunud rutiinseks ja kuivaks. Samas armastas ta Marist iga päevaga aina rohkem ja tema arust ei olnud nende suhe kriisis. Kõige suurem hirm mis teda haaras, oli Marise kaotamine. Üks tähtis naine oli niigi kadunud.

  „Kullake, me ei pea ju minema, kui sa ei ole valmis. Võime vabalt reisi edasi lükata! Ma lihtsalt arvasin, et vajad seda.“ selgitas Trevor.

  Aga mees teadis mida ta kallim tegelikult vajas. On ju seks aegade algusest olnud see mis pingeid maandab, paneb kasvõi hetkeks unustama mured ning täidab partnerite keha ja hinge õndsusega. Tema noore elu kogemused näitasid, et naine on kõige pahuram siis, kui ei ole pikka aega rahuldust saanud või siis, kui tal on menstruatsioonitsükkel. Vähemalt Marise puhul pidas see paika. Maris ise vabandas alati enda pahuruse kuupuhastuse taha, ning sellel perioodil ei teinud ta kodus isegi süüa, sest oli kusagilt lugenud, et söök tuleb mürgine. Sellel perioodil oli Marisega suhtlemine väga raske, või lausa võimatu. Ta kippus oma kallimat süüdistama kõiges ja kõigis, või siis mitte. Vastasel korral läks ta endaga nii pahuksisse ning isegi Trevor ei suutnud teda aidata. Maris lausa vajas mentsruatsiooni ajal rohkem mehe lähedust ja ka seksi, kuid Trevor ei tahtnud, sest tal oli mittemeeldiv kogemus selja taga, kui partner ärkas vere seest ning noormees pidi šoki saama. Tal oli sihuke tunne, et partner läks katki, sest ta ei kujutanud ettegi, et naistele see periood nii piinarikas ja vererohke on, ning palju polnud puudu sellest, et Trevor oleks ahastuse äärel olles juba kiirabisse helistanud, kartes, et parner jookseb verest tühjaks.

Trevorile meenus, et kiire elutempo juures polnud nad Marisega kehakeeles kõnelenud juba peaaegu kuujagu päevi. Mees tundis kuidas ta kubemes pakitsema hakkas. Ta haaras tusase Marise oma sülle ning hakkas õrnalt kallima sõrmevahesid silitama, samal ajal hammastega kallima kõrvalesta näksides. Maris oli väga puutetundlik sellistele õrnustele. Tema süda hakkas puperdama ja naine hingeldas juba siis, kui mees ta sülle haaras. See mis magamistoa ukse taha jäi, on privaantne, see kuulus vaid neile kahele. Peale üheks saamist lebasid mõlemad õnnelikult teineteise embuses ja kogu maailm oli nende jaoks imeilus ja pilvitu. Olid vaid nemad kaks, nende armastus ja nende õnnest väsinud kehad, mis aja möödudes täitusid üha uue seksuaalenergiaga, mis vajas uuesti nende kehadest väljapääsu. Tundus, et noortel ei saa teineteisest iial küllalt.

  „Kallis, ma olen mõelnud, et meie laps võiks tulla minu juustega ja sinu näolapiga, samasuguste sügavpruunide silmadega nagu sul. Aga minu põselohud võiks ka tal olla. Ning sinu imeilus hammasterivi, nagu pärlid suus. Aga ma tahaks esimese lapsena tütart saada. Ma ei tea miks, aga tahan. No, ja poegadele võiksid sa pärandada oma tumepruunid juuksed, mitte minu blondid.“ oli Maris peale seksuaaalvahekorda nagu ära vahetatud.

  Tervor vaikis, õigupoolest sai ta šoki. Lapseteema oli tema jaoks löök allapoole vööd. Ta lausa ehmatas voodis istukile, kui meenus, et nad ei olnud kaitsevahendeid tarvitanud. Oli ju Maris mõne päeva eest kurtnud, et ta beebipillid on otsas ja ekstaasis olles unustasid nad ka preservatiivid ära. Niigi oli lapsejutt mehe rivist välja löönud ja nüüd selline jama veel, mõtles Trevor endamisi.

  „Kas sul on ohtlik aeg? Annaks jumal, et sa nüüd rasedaks ei jäänud!“ oli Trevor näost lubivalge.

  „Fakk! Ma unustasin ka täitsa ära!“ ehmatas ka Maris, kuid kohe leebus.

  „Kui vanajumal tahab, siis eostasime praegu lapse, kui aga mitte-siis ei eostanud,“lausus Maris rahulikult.

  Trevor läks nii ähmi täis. Ta saatis oma kallimale kurjakuulutava pilgu ning kadus pesema, nagu oleks ta äsja millegi ebameeldivaga hakkama saanud ning tahtis pestes ennast sellest needusena näivast teost vabastada. Elus esimest korda küüris noormees ennast nii kõvasti tuttuue nuustikuga, et duširuumist tulles oli ta lausa veripunane. Kui ta magamistuppa tagasi läks, vedeles Maris mõtlikult voodis, ootuses, et kallim tuleb ta kaissu tagasi, kuid nii ei läinud. Trevor tõmbas järsult riidekapi ukse lahti, haaras sealt puhta aluspesu, tõmbas hommikumantli selga ja läks terrassile suitsetama, kuigi enamuse ajast oli ta mittesuitsetaja. Maris oli pettnud. Kogu tema õndsus oli kadunud, nagu poleks nende vahel hetk tagasi midagi meeldivat juhtunudki. Oli ju naine ennegi mehega lastest juttu teinud, kuid sellist reaktsiooni ei olnud Trevor enne üles näidanud. Küllap on vara veel lstest rääkida? Küsis ta endalt, kuid ikkagi tundus Trevori reaktsioon rohkem kui mõistatuslik. Naine kartis, et äkki on Trevor viljatu kuid varjab seda kiivalt naise eest, kartes teda kaotada. Ta ei osanud seisukohta võtta, sellepärast ta endiselt voodis lamaski. Naine lasi endast väga palju mõtteid läbi ning otsustas viimaks mehe käest küsida milles asi.

  „Kallis, mis juhtus? Kõik oli nii kena ja äkki...Kas sulle ei meeldi siis mõte sellest, et meist saab kunagi suur perekond? Et meil saavad armsad lapsed olema? Kas sa ei tahagi minuga lapsi?“ valas naine sellega vaid õli tulle.

  Trevor viskas kustutamata suitsukoni terrassilt muru sisse, vaatas korra kallimale otsa ning astus elutuppa ning istus diivanile.

  „Tead, praegu on vara. Preagu on liiga vara pereloomisest mõelda. Ise tahtsid ju kusagile õppima veel minna. Ema on mul siiani kadunud. Mul on liiga palju pingeid selleks, et nii kaugesse tulevikku mõelda.“ varjas mees oma mure teiste murede taha.

  „Trevor, kas sa oled viljatu?“ ei kannatanud Maris seda läbipaistvat vabandust ning rammis oma sõnadega meest, nagu auto teist autot.

  „Ei! Või see tähendab, et ma ei tea. Ma pole kunagi seda uurinud ja jään vastuse võlgu.“ vastas Trevor avalalt, sest ta tõesti ei teadnud.

  „Kas sina ise oled uurinud oma emaduse kohta? Ei ole ju? Seega sellised küsimused on liiast. Ma usun, et iga normaalne inimene laseb õitseeas selle küsimuse endast läbi. Jah, ma olen mõelnud, et kas ma saan või tahan üldse isaks saada, kuid hetkel ei ole kindlasti ajastus õige. No, ei ole!“ reetis Trevor enda närvilist olekut.

  Maris oli jahmunud. Ühest küljest nõustus ta Trveoriga, kuna naine ei kujutanud nii noorelt ennast koduperenaisena ette. Samas arvas ta, et saab kunagi õppima minna ka lapse kõrvalt. Et ta ei taha liiga pikalt ka emaks saamist edasi lükata, sest aastatega inimenese immuunsus nõrgeneb ja siis tervet last sünnitada pole enam nii suur protsent, kui kahekümnendates eluaastates. Samas teadis ta paljusid oma kooliõdesid kes varajases nooruses emaks said ja hiljem õppimisele käega lõid ning koduperenaisena nii ära mandusid, et isegi oma sõbrannadega enam ei suhelnud. Naine oli segaduses, kuid ei hakanud Trevorile midagi ette heitma ning otsustas vaikida.

  „Olgu, kallis, ma natuke ägestusin. Anna mulle andeks!“ leebus Trevor, suudles naist huultele, kallistas ja jalutas külmkapi juurde, võttis sealt õllepudeli, avas selle ja rüüpas suure punnsuutäie.

23. veebruar 2017.a.

Vana-Rääma

ELU PÄRAST ELU 1. Trevori juhtum

16. peatükk

  Möödus üksteist kuud.

  Krunn peas, kodukittel seljas ja paljajalu vao vahel kartulaid maha panev naine, titt kartulavakas põllu kõrval magamas, avanes ehmatava vaatepilt Mathildele, kes polnud mitu kuud Antsu näinud ja läks uudistama kas vanamehega ikka kõik korras on. Oli. Liiga korras oli. Ants oli kõrges eas naise majja toonud ja isaks saanud, näis Mathildele. Ta ei jõudnud ära imestada. Kuid otsustas asja lähemalt uurida.

„Terekest ja jõudu! Kas peremees ka kodus on?“hüüdis Mathilde. See ehmatas Mirelli vagude vahelt püsti. Noor ema pani näpu suule ja keelas sellega võõrast karjumast, sest August magas kartulvakas õndsat und. August ei olnud veel kahe kuunegi.

  „Keda te otsite?“ küsis Mirell sosinal.

  „Antsu, ikka peremees Antsu otsin,“ vastas Mathilde.

  Mirellil käis mingi hirmujudin rindkerest läbi. Esiteks polnud neil seal onnis kunagi keegi külas käinud ja nüüd tuleb mingi memm. Mirell hakkas juba kahtlustama, et äkki on tegu Antsu mõne eksnaisega. Kuidas võõras muidu tee metsa leidis?

  „Eee, seda, et...Antsu pole hetkel kodus. Ta on metsas jahil. Aga varsti peaks koju jõudma. Kuidas saan teile kasulik olla?“ oli Mirell ähmi täis, võttis oma poja kartulavakast ja sammus koos võõraga majja. Mirell piidles vana naise näojoobi ja midagi oli nendes liiga tuttavat, aga ta ei suutnud pilti kokku panna. Naine arvas, et liiga kaua metsas, eemal inimestet, elades otsis ta vast igas inimeses tuttavadi näojooni. Ta asetas imiku tuppa laiale lavatsile ning läks kööki teed keetma.

  „Vabandust! Kas ma tohin teile teed pakkuda? Millist teed armastate? Kas ma tohin teekõrvast ka pakkuda?“ vadistas perenaine.

  „Rahu, rahu, olge nüüd rahulik. Noor ema ei tohi pabistada, piim võib rinnast kaduda. Teil kindlasti tekkis küsimus, et kes ma selline olen? Ma olen Antsu naabrinaine. Küll kaugete kilomeetrite tagant, aga ega siin läheduses rohkem ühtegi maja ei ole ka. Kes teie olete? Antsu sugulane või koguni naine?“ küsis Mathilde.

  „ No....kuidas nüüd öelda? Ah, ütlen otse-olen Antsu lapse ema. Jah, ma usun, et te ei usu, aga nii on. Meil on Antsuga suur armastus ja just tema on see mees, kes mu silmad avas, kes õpetas mind armastama. Ta õpetas ka mind ennast armastama, sest enne ma seda ei osanud. Ma ei osanud olla mina ise. Katsin juba hommikuti oma näolapi paksu krohvi alla ja raiskasin kvaliteetaega tunde peegli ees veetes. Ka siis ei olnud ma endaga veel päriselt rahul. Kogu aeg tahtsin uusi ja kalleid riideid, aksessuaare, jalanõusid, kreeme. Ühesõnaga raha oli mu kõige parem sõber kogu elu, aga nüüd elame täiesti ilma rahata, puhtas looduses. Kõik toidupoolise kasvatame ka ise. Isegi oma ravimeid, mida igapäevaselt tarvitasin, ei ole ma pidanud võtma. Olen siin metsade keskel tervenenud. Ja seda tänud mu kallile mehele, Antsule. Augustile püüan rinda anda nii kaua kui õnnestub, sest rinnapiim on ka kõikide ravimite eest. Kunagi nooruses olin ma seda meelt, et imikule rinda andes rikub naine oma rinnad, aga nüüd ma üldse sellepärast ei pabista, peaasi, et lapsel kõht täis ja tervis korras!“ selgitas Mirell.

  Mathilde oli mõtteisse vajunud. Tegelikult oli ta sada protsenti naisega nõus, aga seda, et tänapäeval keegi veel sellist elu elab, oli kummaline kuulda. Samas rebis see tutvumine lahti Mathilde haavad kaugest minevikust, mis teda pidevalt painasid ja mille pärast ta tihti ennast oma käärkambrist palvetamast leidis. Aga need olid tema saladused, millega ta kavatses ka hauda minna. Taat oli see kellega ta oma muresid jagas, aga taati ei olnud juba aastaid ja kogu koorem oli jäänud Mathilde enda kanda. Kogu ajataak, valus ja eluenergiat neelav. Aga Mathilde oli vaatamata karmile minevikule siiski väga vapper naine.

  „Tegelikult saab inimene kõik kaasa lapsepõlvest. Kui ma olin õrnas eas, ehk siis kolmeteistkümne aastane, sain ma teada, et ma ei olegi oma ema-isa tütar, et mind lapsendati lausa sünnitusmajast, kus mu ema mind jäädavalt hülgas. Õudne on juba mõelda selle peale, et su lihased vanemad su sünnitusmajja jätavad! See lõi mu hinge nii suure haava, et ma põgenesin kodust. Sattusin Tallinna tänavatele. Ei, ei, minust ei saanud prostituuti, kuigi mitmel korral üritati mind sinna värvata. Aga õnneks olin ma varem tutvunud Virus ühe allilma tegelasega, kes mulle juba pubekaeas passi teha lasi, ning siis alustasin ka juba tööd Viru varietees. Kuna paistsin enda ea koht vanem välja, ei teadnud keegi, et ma tegelikult alaealine olin. Tegelikult oli see alilma kuli minusse armunud, aga ta ei puutunud mind, pigem oli nagu vanema venna eest, ise naerdes, et kasvatab minust oma käe järgi naise. Ma ka elasin tema juures, ühes Mustamäe korteris, mis oli juba sellel ajal väöljamaa tehnikat ja mööblit täis. Ma ei tundunud millestki puudust, kõik oli olemas. Telekast vaatasin isegi juba sellel ajal Soome kanaleid mingi vidina abil. Imre, ehk siis mu niinimetaud vanem vend ostis valuutapoodidest mulle brändiriideid, mida tavaline eestlane ei julgenud isegi unes näha. Lõhnaõlid oli ka ehedad lõhnaõlid, mis isegi peale pesu pesemist juures püsisid. Mitte lõhnaveed mida ka tänapäeva lõhnaõli pähe, kalli raha eest müüakse. Aga ühel päeval see juhtus, Imre vahistati ja tema kuriteoregister, mis koosneb põhimõtteliselt vaid riigi vara riisumisest ja narkootikumidega kaubitsemisest, pani aluse tema aastatepikkusele vangistusele. Korter jäi küll mulle. Mitte keegi sealt mind välja ei ajanud, olin ikkagi bossu noorem õde paljude silmis. Ka minu töö jäi õnneks alles ja iga õhtuga muutusin ma professionalsemaks varietee-kabaree tantsijannaks ja me reisisime juba toteistkümneaastasena abielluda ja rikka väljamaalase abikaasaks saada ning rikkurielu elada, aga mulle oli tähtsam minu au ja mitte ükski austaja polnud suutnud mu pead sassi ajada, kuid siis see juhtus, ühel õhtul, kui ma olin tantsides oma jaanalinnusule kaotanud. Üks üliviisakas inglise poissmees leidis selle ja tuli mulle seda aksessuaari isiklikult üle andma ning ta silmad olid armastust täis. Ma armusin. Kohe. Ja peagi helisesid pulmakellad.“ puistas Mirell millegipärast võhivõõrale naisele oma südant.

  Mathilde oli nii mõttesse vajunud ja tema suust ei tulnud ka parema tahtmise juures ühtegi sõna. See ei jäänud Mirellile märkamatuks. Endiselt oli perenaisel tunne, et külalise näojooned on kuidagi tuttavad, aga ta ei suutnud meenutada kus ta seda naist näinud on, aga oli kindel et on näinud. August hakkas toas häälitsema ja Mirell läks lapse juurde, jättes külalise omaette mõtisklema. Juba hetke pärast oli ta toast koos imikuga tagasi ja asetas lapse rinnale. Kes teab kui kaua nad oleks minevikku seal heietanud, kui poleks Ants jahilit koju jõudnud, küülik jalgupidi näppude vahel.

  „Ooo-ohhooo, keda minu vanad silmad näevad! Tulge siia mu lemmikud!“ asetas Ants küüliku köögipliidi ette maha ja kukkus kõiki järgemööd kallistama ja musutama. Tal oli tõsiselt hea meel ka Mathilde üle, sest ta tõesti polnud enam aega saanud memme külastada, noor naine majas ja...

  „Mis issanda teed sind siia tõid, Mathilde? Vaid issanda teed saavad imelikud ju olla!“ tegi metsamees Mathildele silma.

  „Mis? Mis? No, naised külasaunas rääkisivad, et näe, vanameees olla veel enne surma õndsaks saanud!“ tõgas Mathilde. Selle peale Mirell ehmus, et jutud on juba külas lahti. Ta ju ei tundnud Mathildet ega teadnud tema naljasoolikast ka midagi. Mathilde nöökimine võttis seest soojaks ja ka laps hakkas tissi otsas pirisema.

  „Aha-ah-haaa, sa va naljahammas! Mulle langes jah nagu taevast õnn kaela. Ja ma olen oma naiskukese üle üliõnnelik. Kas sa ikka vaatasid mu pojakest ka? On ju ississe?“tögas Ants.

  „No, kuidas siis muidu, ikka ississe! Kõik halb tuleb isadelt ja hea emadelt!“ jätkas memm lõõpimisega.

  „Sa va sindrinahk, kus nüüd ütles,“ muigas taat.

  Selle peale lõpetas August tissitamise ja manas ka muige näole, nagu oleks jutust aru saanud. Ta jäi oma tumesiniste imikusilmadega Mathildet põrnitsema, nagu meenutasks ka, et kus ta seda tädit näinud on.

  „Heakene küll, nüüd tean, et sa Antsukene oled elu ja tevise juures ning võin südamerohus koduteed otsima hakata. Tulge siis ikka kogu perega mulle ka külla, ja võite lausa mitmeks päevaks jääda, mul kohta on. Talu vaid vahel mehekätt ja Ants on mind juba oma kuldsete kätega ära helliatanud. Kõike kõige kaunimat teile!“ lahkus Mathilde nukker pilk silmis, ehkki pidanuks ikka rõõmus olema. Tee koju oli sellel korral eriti pikk, sest iga hetkega meenusid äasj kuulnud perenaise, kellega ta tuttavaks ei saanudki, sõnad, mis rebisid nii valusat ta hinge, et tekitasid lausa õhupuudust. Mathildel oli lausa hirm, et ta ei jõuagi koju ning naine võttis tee ääres, suure magistraalkraavi nõlval istet.

21. veebruar. 2017.a.

Vana-Rääma

ELU PÄRAST ELU 1. Trevori juhtum

15. peatükk

  „Oi, tere, kõikse pere! Vabandust, et segan. Tulin vist valel ajal. Aga lähen kohe edasi. Mathilde, palun, siin on teile tähitud kiri. Olge hea ja kirjutage alla.“ ulatas postiljon memmele kirja.

  „Mis sa nüüd! Kas sa ei tunne mu lemmiksugulast ära või? Marisekene on mul külas ja tema on Marise boyfriend Reevo.“ tutvustas memm.

  „Vabandust, Tilde-tädi, ma olen ikka Trevor. Trevor on minu nimi,“parandas noormees Mathildet.

  „Heakene küll! Tänapäeval pannakse inimestele nii keerulisi nimesid, ei mina jaksa pähe õppida. Aga tule edasi, piparmünditee ongi veel soe.“tundus nagu oleks memm veidi solvunud Trevori peale.

  „Aitüma! Homme on ka päev! Mul veel paaris kohas käia, enne, kui õhtale saan.“ põikles postiljon ja hakkas ennast minekuks sättima.

  „Vabandage, ega te juhuslikult ühte naisterahvast tee ääres ei näinud?“ küsis Trevor.

  „Nägin. Altküla, Meeta tuhises jalrattal kodu poole, sain ajalehed talle sokutda, sestap on mu postiljonitiir täna pisut lühem,“ vastas naine.

  „Olgu. Tänud!“ lootis Trevor tegelikult, et ehk nägi võõras tema ema sihitult lonkimas. Trevor oli isegi pettunud, et oma suu lahti tegi.

  „No, hea küll, pane mulle siis tassike teed. Paljukest mina, vana inimene ikka päeva jooksul head seltskonda nautida saan. Ega mul polegi koju minekuga väga kiire, vanamees niikuinii kummutab ilmselt oma lutipudelit tühjaks. Ta, kurmus on ikka nii viinakuradi küüsi langenud, et enam ei aita ka headus. Iga jumala hommik algab tal õlu pruukimisega ja õhtuks kammib ennast hundijalavee seltsis ikka totaalselt sassi. Ja nii juba mitu kuud. Kõik sai laguse sellest, kui ta saekaatrist koondati. Vanamees ei oskagi muud tööd teha ja õpihimu ka tal ei ole. Terve elu töötas seal, juba kolhoosi ajast, kui see saekaater veel majandile kuulus. Ka pärast eraomandisse minekut sai ta sinna tööle jääda. Nüüd on krahh majas! Ja meie, naised peame suutma igas olukorras endaks jääma, peame suutma pere eest hoolitseda ja kõigil hinge sees hoidma. Mitte keegi ei küsi meie käest kuidas me hakkama saame. Mitte keegi! Mul on juba siiber sellisest sitasest elus! Ausõna.“ oli postiljon tige.

  „Sina ja vana inimene!? Ole nüüd! Nelikümmend viis pole mingi vanus! Ah, et sellised kurjad lood su vanamehega siis. Kurb. Tõsiselt kurb. Oli teine sul ju kuldsete kätega ülekülamees, lausa asendamatu oma töös. Mis või kes sundis teda koondama? Sa vast liiga palju tänitad ka ta kallal ehk? Kui meesterahvas kaotab töö, tunneb ta ennast alaväärsena. On ju tema harjunud olema perepea ja toitja. Ta on ikkagi mees ja koondamine võis ta enesehinnangu ära nullida. Katsu ennast panna tema olukorda. Pole kerge. Pole sugusi kerge, ma ütlen.“ jagas Mathilde oma elutarkust.

  Noored istusid ja kuulasid. Maris polnud ammu sõna suust saanud. Tal oli valus kuulata endast eakamate naiste juttu ning Marisele tundus, et tema memm solvas postiljoni selle tänitamise teemaga. Oli ju külaline oma muret kurtnud, kuid memm oli liiga järsk oma ütlemistega. Marisele meenusid aastate tagused situatsioonid, kuidas ta ise memme peale solvunud oli.

  Ükskord oli võõras perekond, kes matkasid kogu perega mööda Eestimaad, Mathilde hoovis telkimispaika palunud. Loomulikult ei olnud memmel selle vastu midagi. Ta lausa söötis võõrastel kõhudki täis ja pakkus ka ulualust, aga matkajad ei tahtnud pererahva lahkust ära kasutada, vaid magasid ikka telkides. Tõsi küll, saunamõnudest nad ei tihanud loobuda. Ka lõkkepuudest mitte. Nii nad siis kogu seltskonnaga lõkke ääres istusid, lasid hõrgutustel hea maitsta ja nautisid võõra perepea malevalaule, mida ta oli kunagi malevas laulnud. See oli üks imeline õhtu, mis tõi Mathildel isegi pisara silma. Kuid varsti memm väsis ja läks tuppa magama. Manitsedes Marist, et neiu ei jääks kauaks võõraid tülitama. Kuigi telkijad väitsid, et Maris ei tülita neid, luges memm siiski sõnad peale. Tollel õhtul tutvus Maris Lennoga, kes oli selle perekonna vanim laps, ainuke poeg neljast. Kui kõik olid juba telkidesse magama läinud, jäid Maris ja Lenno kahekesi lõkkevalgust nautima ja tutvuma. Just siis, kui hakkas jahedaks minema ja Lenno Marisele oma fliisi pakkus, sadas memm, nagu sada venelast, majast välja ja käratas „Sa igavene lehtsaba, marss magama! Ise alles tatikas ja juba noolib poisse!“ mille peale Maris südamepõhjani solvus ja nuuksudes majja loivas. Hiljem muidugi palus memm tüdruku käest vabandust ning vabandas oma kurjad sõnad unisuse vastu, kuid Maris ei saanud tükk aega sellest üle. Ta lahkus juba järgmisel päeval Tilde juurest ja ei vastanud ka memme kõnedele, rääkimata külastusest. Kuid aeg parandab haavad ja mingil ajal Maris leebus. Nendest said taas parimad sõbrad. Ja tegelikult Mariselel meeldib otsekohesus. Ta pigem ei salli valetajaid ja lipitsejaid. Ise on ta samuti terava keelega, aga enda vigu me tihti ei näe, ega tarvitse tunnistada.

  „Ah sind ja sinu ütlemisi! Eks ta tõsi ole, et ma kipun vahel liiast tänitama, aga mida ma ikka teha saan, loomust ju ei muuda. Muidugi ma mõistan abikaasa muret, mis on kohati lausa maailma suurune. Aga samas on mul endal muresid palju rohkem olnud ja ma ei ole neid kohe alkoholi uputama hakanud. Eks mehed olegi nõrgemad kui naised, annavad kergemini alla. No, nii nagu iga asjaga tänapäeval, on ka koondamisega. Käsi peset kätt. Kes ikka paremini ülemusele pugeda oskab, see tööle jäetakse. Ei loe ka see, et oled hea tööline. Vanamees pole mul ju pugeja, on ausa ja samasuguse terava keelga, nagus sina, Mathilde, eks seepärast talle sulg sappa löödigi. Ma arvan. See on nüüd see koht, et hakkas või nüüd veel kahetsema, et kunagi endast viisteist aastat vanema mehega abiellusin, vanas eas ei taha keegi eriti uut ametit omandama hakata. Ja ega enne pensionile jäämist kipu keegi enam vanureid töökle ka võtma, olgugi kuldsete kätega, loeb ju ikka onupojapoliitika,“ oli postiljon nõutu.

„Sedand küll.“ jäi Mathilde kidakeelseks.

  „No, juhutöid ju ikka saaks teie mees teha? Juhtumisi võib mul lähitulevikus abikäsi vaja minna Ja selle töö puhul ei ole vaja isegi eelnevat kogemust. Kui ikka natuke jõudu on, saab sellega igaüks hakkama.“ muutus Trevor uudishimulikuks.

  Postiljon vaatas teda kummalise näoga, et mis tööd siiani vaikinud ja nii noorel mehel ikka tema vanamehe tarvis pakkuda on. Ta mõtles veidike aega ja vastas.

  „No, iga töökoht tuleb abiks. Ausalt öeldes on see postiljoni palk lausa olematu, aga aega ja ruumi võtab palju. Lastel ja lastelastel on kogu aeg midagi tarvis ja mul on juba häbi, et ei suuda lastelastele hea vanaema olla. Viimati ei tuldagi enam meie manu, vanamees joob ja me aina kakleme. Missugune laps ikka sellist asja välja kannatab. Nokk kinni-saba lahti tunne on kohati. Aga millest pakkumist silmas pidasite?“

  „Äkki sinataks? Kuidagi mittesobiv on olla teietamine antud hetkel, kuigi see on elementaarne viisakus. Asi on nimelt selles, et mu turismitalu kompleks põles maha, kuid seal on vaja veidi lammutustõõd teha ning ka palgid küttepuudeks saagida, hiljem lõhkuda. Kui sinu mees on saekaatris tööl olnud, seda enam saaks ta selle tööga hakkama. Aga enne ma pean kusagilt soojaku muretsema, sest ööbimiskohta ma kindlustada ei saa, sest mul pole seda endalgi hetkel. Ja tasumata ma ei jäta, kuigi maksan sulas ja võin kasvõi igal õhtul raha välja maksta.“pakkus Trevor.

  „Ohoo, vaat kus! Küll on tore, et ma siia teed jooma jäin! Kas sul on juba lähiajal abikäsi vaja? Ja mis siis juhtus?“ rõõmustas postiljon.

  „Sellest mis juhtus, ma veel rääkida ei saa. Õigemini ma ei teagi midagi rääkida. Tööle saaks hakata põhimõtteliselt kohe, kui riigiametnikud oma töö selle objekti kallal lõpetavad, ehk siis asja suhtes on loomuluikult kriminaalasi algatatud. Sestap ei oska ma öelda veel hetkel millal ma abi vajan. Aga anna mulle palun enda või oma mehe telefoninumber ja ma võtan teiega ühendust kui asi seal maal.“ selgitas Trevor.

  Tervor ja postiljon vahetasid telefoninumbrid ning viimane tänas ning asus uuesti postiringile.

  „Kallis, mul on nii kahju, et su kodu maha põles. Olen nii, nii kurb!“ sai Maris sõnad suust. Alles nüüd taipas neiu, et asi on ikka päris tõsine. Alles nüüd mõistis ta Trevori käitumise tagamaid, mille ta ennist oli hukka mõistnud. Marisel hakkas oma kallimast lausa kahju. Tal hakkas ka endast ja nende suhtest kahju. Maris oli enda peale lausa solvunud, sest see ei olnud esimene kord, kui ta üle mõtles. Neid kordi tekkis viimasel ajal juurde nagu kärbseid peale vihma. Tal oli tohutult häbi. Maris läks ja kallistas oma kallimat nii kõvasti, et viimasel oleks peaaegu hing kinni jäänud.

  „Ai-aaa, muss! Tahad minust lahti saada vä?“ naljatas Trevor.

  „Aga nüüd! Kas tuled minuga kaasa või jääd Tilde memme juurde? Ma pean minema ema otsima, sest tema asukoht on teadmata ning ka telefon välja lülitatud. Ma ei saa lihtsalt käed rüppes istuda. Ma ei taha, et lisaks kodust ilma jäämisele kaotan ka ema...“ muutus Trevor Marisele ultimaatumit esitades kurvaks.

  Maris vaatas Tilde poole ning nägi memme noogutavat nägu. Pikemalt mõtlemata andis ta Trevorile musi, läks oma tuppa ja võttis sealt Tilde tikitud, kalosse meenutavad, kuid riidest jalanõud, pani need jalga ning juba nad lehvitasidki Tildele autost.

21. veebruar 2017.a.

Vana-Rääma

ELU PÄRAST ELU 1.Trevori juhtum

  14.peatükk

  „Tütreke, kesse siis nii teed teeb! Lase ikka enne vesi kenasti keema ja alles siis pane teerohi sisse. Nii keedad vajalikud vitamiinid välja!“ manitses Ants Mirelli.

  Mirell vaatas taati ja ei mõistnud teda. Kogu oma teadliku elu oli ta alati vee ja teepuru korraga kannu pannud ja ikka päris mitu minutit ted keetnud. Alles nüüd kuulis ta, et oli valesti teinud. Mirellil oli tegelikult üldse viimasel ajal tunne, et ta on oma elu valesti elanud. Naljasoolikas oleks justkui temast ühe lausega välja lõigatud või umbe läinud. Naine eelistas vaikida.

  „Jajaa, ka mina armastan vaikust kuulata. Siin põlislaanes olen õppinud väga palju asju selgeks, millest ma lapsena ei osanud unistadagi. Tõsi küll, kohustuslik abielu ja pereelu on minust küll mööda läinud, aga mittekohustuslikus abielus olen ma olnud ikka juba pikki aastakümneid, ja seda just loodusega. Ja ma ei kahatese! Ei kahetse karvavõrdki! Elus ei tohi midagi kahetseda. Alati tuleb võtta elu sellisena millisena see meile antud on. Inimesed, kes elavad kivilinna magalarajoonides nagu silgud pütis, on pimedusega löödud, nad ei näe mis tegelikult toimub. Neil ei ole eluks väga vajalikku loodust enda ümber. On vaid külmad betoonseinad ja piiratud silmaring, ja seda mitmes mõttes, eriti selles mõttes, et aknast ja rõdult vaade on piiratud. Maailmal on meile tohutult palju anda, aga meie tahame ikka võõrast varandust. Kadedus on pimeduse üks valusamaid osasid, väga valus lausa. Tihti ihaldab inimene võõra vara ja on nende peale kade kellel elus paremini läheb. Aga kas siis materiaalne ese on rikkus? Kindlasti mitte! Hingerikkus on rikkus ja seda saab kogeda vaid inimene kes elab eemal tsivilisatsioonis, elab looduse rüppes. Ta tõuseb hommikul, vaatab peeglisse ja on endaga rahul just sellisena nagu loodus ta loonud on. Mitte ei muki ega meigi ennast tundide kaupa, et rahva sekka minna. Ta ärkab hommikul kuke ja koiduga, loputab oma silmad jääkülma kaevuveega ja on kogu päeva reibas ja õnnelik. Siis teeb ta tule pliidi alla, panen teevee tulele ning raadio vaikselt mängima. Milline siis veel saab ilusam hommikuäratus olla? Inimesed on ära rikutud moodsate hilpudega ja uhkete autodega. Jalgratas ja sääreväristaja teevad ju vajadusel sama töö ära, mis auto, kui on vaja kaogemale poodi sõita. Ja ega jalutamine ka paha pole. Aga uusrikkurid ei saa enam paarisaja meetri kaugusele poodi ilma autota mindud. Ikka vaja poosetada või oma piinlikku laikust näidata. Kõikide asjadega utreeritakse!“ lõpetas taat oma kõne suhteliselt monotooselt.

  Mirell istus vagusi ja oli ennast taati kuulama unustanud. Naine teadis, et Ants räägib tõtt ja see pani teda enda elu üle mõtlema. Ta tundiski ennast selle uusrikka tõusikuna, siidikäpana, kellele oli kogu elu jooksul olnud esmatähtsalt kohal just tema välmius. Kõik tema välimuses pidi olema filigraanselt perfektne ja toon toonis. Mitte kunagi ei võõrustanud ta oma kodus isegi parimaid sõpru ilma meigita. Hommkul veetis ta peegli eest miinimum pool tundi, sest kortsudeeemalduskreemiga tuli ju ometi keskeakrisis nähtavale tulnud kurrud ja kortsud peita või eemaldada. Isegi hommikukohvi jooma ei läinud ta meikimata. Lisaks keeras ta igal hommikul peale juuste pesemist sinna lokirullid, et varjata oma hõredaid juukseid. Kuid naist raputas taadi lausutud sõna-utreerima. Naine hakkas kahtlema, et kas Ants ikka on aastakümneid tsivilisatsioonist eemal elanud, et ta kaasaja sõnu, mis on kentsaka nimega   „Sõnausel“ heaks kiidetud. Tegelikult Mirellile ei meeldinud paljud kaasaja sõnad. Näiteks „väisama“tundus talle väitsa välgutamisena, kuigi ka see on totter, et väitsa välgutada saab. Ja kus kohast teab taat diilist ja tele kahest, ka see jäi mõistatuslikuks. Aga ta ei julenud ega tahtnud taadi käest küsida, ega talle midagi ette heita ka, sest oli ju taat naise elule tagasi päästnud. Mirell otsustas vaikida ja oodata taadi edasist reaktsiooni.

  „Tütreke, mine võta koonikust naadi-nõgese ja hapuoblika salatit. See on võimas vitamiinipomm ja seda sa just praegu vajad.“ suunas ta naist, kuid Mirell oli nõutu, sest ta ei teadnud mis on koonik. Naine vaatas Antsule ehmunud näoga otsa, kuid viimane tabas nooti. Et mitte rohkem Mirellile piinlikkust valmistada, tõusis ta pingil ja läks tõi selle salati ise ära, lootes, et naine pani selle sõna vähemalt kõrvataha või siis kahe kõrva vahele, moodsamat öeldes.

  „Hmm, kas tõesti on see salat umbrohust tehtud? Üllatavalt hea ja väga omapärase maitsega!“ei jõudnud Mirell ära imestada.

  „Mina kutsun seda salatit hellitavalt siloks, nagu kõiki rohelisi salateid. Inimesed kipuvad jah häid söögitaimi umbrohuks kutsuma, sest nad lihtsalt ei vaevu nendest tehtud salateid isegi proovima. See on mu lemmiksalat ja puhtast looduset ise korjatud, ei mingeid kemikaale ega säilitusaineid.“ oli Ants oma tehtud salati üle eriti uhke, sest see meeldis ka ta külalisele.

  „Aga räägi, tütreke nüüd ka endast mulle. Mida tegi sinusugune linnadaam keset põlismetsa? Vevalt, et sa nii uhketel kingadel metsaande korjama tulid. Saame ehk lähemalt ka tuttavaks? Mina olen Ants, üks   tavaline Ants.“ tutvustas vanatoi ennast.

  Mirelli pisut ehmatas taadi soov lähemalt tutvuda, sest tema jaoks oli sellel lausel natuke teistsugune tähendus. Naine kartis, et mees peab lähema tutvumise alla silmas midagi intiimsemat. Ta muutus kohmetuks ja ei osanud vastata. Korra käis Mirellil peast läbi isegi mõte, et kas ja kuidas nii eakad mehed üldse seksimisega hakkama saavadki. Ta oli küll netiavarustest lugenud, et isegi 80 aastased paarid seksivad ja selles eas pidavat seks olema just eriline nauding. Ja noored ju kipuvad seksimist ka vanainimeste asjaks nimetama, ju siis ikka seksivad, mõtles ta. Aga, vaatamata pstustele mõtetele oli Mirell ise juba pikka aega tsölibaadis elanud, sest peale mehe surma ei olnud tal võimalust ja julgust endale mõnda potentsiaalset kavaleri kõrvale soetada. Ta kartis uuesti leseks jääda. Tegelikult kartis ta rohkem, et siis saavad mutikesed teda parastada, et näe, kahekordne lesk ja lese märk ka otsaees. See tal tõesti otsaees ilutses, kahe silma vahel. Ütle veel, et „targad“ puusse panevad!

  „Noh, millest noorik mõtleb? Ega ma sunni kedagi millekski, lihtsalt olen selline vanakooli mees ja mõtlesin, et me juba veidi aega lobisenud, et võiksime kasvõi alapealkirjapidi tuttavakjs saada,“ muheles Ants.

  „On alles sõnavara! Mu täiskasvanud poeg ei küsi ka tutvumiseks pealkirja ega alapealkirja, nagu tänapäeva noored seda teevad. Oled väga muhe ja noortepärane vana! Noore hingega ilmselt, erinevalt minust. Ma kohati tunnen, et mu keha on alles noor, aga hingel on parim enne möödas.“ ei olnud ka Mirell suupeale kukkunud. Kui noortepärased väljendid, siis noortepärased väljendid!

  „Ja see pealkiri on?“tegi Ants taas Mirellile silma.

  „Mirell olen. Mirell Williams!“ lisas ta alapealkirjale ka pealkirja.

  „Mesasi? Maire Viljar?“ ei saanud taat aru.

  „Ei! Mirell, rõhk tähel l. Taipad? Ja perekonnanimi algab mul kaksis v-ga, Williams.“

  „No, mis nimi see nüüd siis selline? See pole ju üldse Eesti tüdruku nimi! Oot, aga paistad ikka eestlanna moodi olevat küll, sinised silmad ja... Mirell on minu teada prantsalnna nimi, kui meenutada kuulsat lauljat Mirell Matjööd. No vähemalt nii hääldatakse, ega ma ei teagi kuidas seda nime kirjapildis kirjutatakse, pole mul prantsuse keelt suus“ näitas Ants keelt.

„Jah, ma olen ka kuulnud sellest Mirellist. Aga ma olen ikkagi õnnelik, et mul selline eesnimi on!“uhkustas Mirell.

  „Jaaa, kena naine ja kena nimi. Sobib! Aga see Williams? See pole ju ka Eesti nimi. Oled väljamaalisega abielus?Ai, ai, tüdruk, sa pead kiiremas korras koju minema, ei mina taha, et väljamaa karvajalad mulle siia katust pakkuma tulevad! Mul katus korras, nagu ehk oled näinud. Ise oma kätega ehitasin, peaks ka ilmselt lumelaviinile vastu. Sambla istutasin ka ise pääle. Las need põkid pakuvad mujal katust,“ muheles Ants.

  „Olen lesk,“ jäi Mirell resoluutseks.

  „Oi, vabandust, ma tõesti ei tahtnud nii õrna koha pealt sind puudutada!“ oli taat kogu aeg nii muhe ja põrguliklut šarmantne oma sõnadega, ja Mirell kujutas, ette, et taat võis noorena ikka paras elumees olla, kuid korraga ei mõistnud naine miks Ants sellise eremiidi elu oli valinud. Isegi selles eas oli ta veel pandav. Või vaid Mirelli jaoks, kes polnud kaua aega mehe lähedust tundnud. Selle seksuaalsusega on ka ju nii, et mõni, kes tundub enamusele meestele seksuaalne, võib mõnele üldse mitte tunduda. Sellised juhul osade seksuaalenergiad lihtsalt ei kõla kokku ja midagi pole parata. Kui ikka juba esmakohtumisel ei teki kõhiliblikaefekti, pole mõtet ka hiljem loota. Inimeste energiad, eriti seksuaalenergiad on väga erinevad ja kõik ei sobigi kõigiga kokku. Ja kui juba kooselus ei ole seksuaalset sobivust, siis ärgu hiljem paarikesed kurku, et abikaasa petab. See suhe oli juba eos hukule määratud sellisel juhul.

Mirell avastas, et tema mõtted sihivad ikka ja aina ühte kohta. See oli uus asi mille ta endas avastas ja see avastus tegi teda pagana rahutuks. Naine ei teadnudki mida edasi teha. Tal oli hirm Antsu juurde jääda, kartes, et midagi võib nende vahel juhtuda ja sellisel juhul ei tahagi ta enam metsaonnist lahkuda. Samas oli kõik talle nii põnev, need Antsu vürtsitatud jutud, see lihtsus, see vaba ja endaksolemise tunne. Kõik oli kuidagi nii õige tema jaoks, kuigi ta teadis taati vaid ju mõne reaga. Mirell oli armunud enda isaealisesse mehesse.

20. veebruar 2017.a.

Vana-Rääma