ELU PÄRAST ELU 1. Trevori juhtum

13. peatükk

  „Tere päevast! Siin piirkonnavolinik Ronald Vanaküll. Kas ma räägin Trevor Williamsiga? Olen siin nii mures, püüan Mirell Williamsiga ühendust saada, aga tundub, et ta kas on leviaugus või on lihtsalt telefoni välja lülitanud,“ kaebas Vanaküll.

  „Jah, mina see tõesti olen. Ma palun kõigepealt vabandust, et ägestusin ja teile kehavigastuse tekistasin. Ma ei olnud enam mina ise. Teate, ma pole praegu ka mina ise. Vabandan veel kord.“ oli Trevor viiskas.

Mathilde kuulas ühe kõrvaga kõne pealt, kuigi läks viisakusest teise tuppa, mida ta ise hellitavalt käärkambriks kutsus. Selles ruumis oli memmel altar ning paganlik ja kristlik sümboolika. Tema oli veel vanauskliku mõttemaailmaga, kes püüdis vanu uskumusi sulandada kristilikku traditsiooni. Käärkambri imepiskest akent ehtis Jeesuse pildiga klaasist vitraaž, mille oli Mathilde kunagi kirikust saanud, kui ta veel kirikukooris laulmas ja kiriku ümbrust koristamas käis. Ka vana, lubivalget värvi orel, mis ka pärit kohalikust kirikust, ehtis käärkambrit. See oli ajast ja arust ning sealt ei võlunud keegi enam ühtegi häält välja. Kui kirik uue oreli sai, õnnestus Mathildel vana endale saada. Küllap oli oma osa ka sellel, et memm toetas igakuiselt kirikut, kinkides sümboolse osa pensionirahast kirikule. Isegi käärkambri uks oli eriline. Selle olla kord Hirmus Ants ühe maha põletatyud kiriku ruside vahel leidnud ja hundijalavee vastu Mathildega vahetanud. Selle leiu üle oli memm eriti uhke. Küllap oleks see paras muuseumieksponaat olnud, aga juba see tuba nägigi memme majas välja nagu muuseum. Küll leidus seal virnade kaupa vanu piibleid, milles mõni oli ikka sajaditevanune ja kõnekas. Kuigi kristalsed usuvad, et piibel on Jumala sõna mis on inspireeritud Jumala poolt, polnud memm sellega päri. Tema jaoks olid selliste raamatute välimused ise nagu pühakirjad, mis kõnelesid temaga vanavanemate keeles ja ajast. Memme käärkambris leidus ka hulgi vanu ja uusi teatamente ning üks vanadest testamentidest oli lausa heebria keelne.

Kõige vanem piibel elutses oreli nurgal, see trükiti 1739. aastal Tallinna Gümnaasiumi trükikojas ning trükkis Jakob Joan Köler. Seda ei lubanud Mathilde mitte kellelgi lehitseda, rääkimata puudutamisest. See oli kõige püham ese selles majas.

  Kuigi Mathilde oli koguduse liiga ja peaaegu pool tema elust oli kirikuga seotud, polnud ta siiski selline kristlane kes igapäevaselt söögipalveid loeb ning alati häda korral Jumala poole pöördub. Memm oli seda meelt, et inimene peab eelkõige ise endaga hakkama saama, et Jumal ei tee inimese eest ära seda, mida inimene ise taha suudab. Jumal ainult suunab ja leevandab valu, mis aeg-ajalt inimeste hinge täidab. Ühesõnaga võttis memm iseenesest mõistetavalt elu, mitte ei tormanud pidevalt palvetama ja issameiet lugema. Ega ta eriti armulaudadel ehk püha õhtu söömaaegadel ka ei käinud. Tema käis ja võttis korra või paar nädalas tolmu oma käärkambris asetsevatel esemetelt ja hoidid ruumi puhtana. Eeriti kippusid nagu magnetiga enda külge tolmu tõmbama erinevad krutsifiksid, eriti reliikviakrutsifiksid, mis olid pärit lausa 7. sajandist, aga siis ei olnud need sümbolid veel altari olulisteks osadesks, millesks said need kuus sajandit hiljem. Memm naljatas, et need tolmumagnetid on eriti tugeva energiaga, sellepärast tõmbavadki käärkambri tolmu enda külge. Tema ja tema naljad, need olid lahutamatud!

  Ikoone oli ka memmel palju, aga enamus nesit olid kaasaja ikoonid, voolitud savist ja erinevate kunstnike käe läbi. Kuid kõige tähtsamal kohal oli tal iidvana ikoonpilt mis pärines 15. sajandist ning selle autoriks oli Andrei Rubljov ja ikooni pealkirjaks Kolmainsus. Kõige rohkem oli memmel lehtkullaga kaetud ikoone. Ta lihtsalt kogus neid. Üks pateen ehk armukarikas ehtis käärkambri aknalauda. Kuigi see hõbedane armukarikas kuulub armulaua invetaride hulka, kasutas memm seda küünlaalusena.

Loomulikult oli memm ka ristitud ja leeritatud. Mathilde avastas, et ristimisrist, mida ta aastakümneid kadnud oli, lebas altaril. Ta võttis selle seal ja asetas kaela, kui nägi Trevorit uksel seismas.

  „Noh, Reevo, kas pean sulle ühe palvetunni?“muheles Mathilde.

  „Ausalt üteldes, kui ma oleks usklik siis ilmselt tahaks pihtida küll. Liiga palju negatiivset on mu elus...“ vajus Trevor mõtteisse.

  „Tohoh, kurivaim! Nii noor mees ja sellised kurjad mõtted kohe! No, tegelikult pihtimine ei ole üldse kurjast, ma niisama suusoojaks mainisin. See on ikka hea, aga millest sellised mõtted? Mis juhtunud on, pojake?“ muutus Tilde uudishimulikuks.

  „Ah, pani ühele pasunasse. Vabandasin küll, kuid tunnen ennast pärist täbaralt. Ilmselt arvab ta, et mu vabandus ei olnud siiras, ei tulnud südamest, kuigi ma üritasin..“ oli noormees nõutu.

  „Küllap ohver ikka aru sai. Lihtsalt eestlased on väga kidakeelsed ja vabandamisaltid, see võis tunduda antud juhul lihtsalt kentsakana, kui nii võib öelda. Mis südamest tulnud, see südamesse läinud!“ üritas Mathilde tarkuseteri veeretada.

  „No, piirkonnavolinik Vanaküll just helistas, tema oligi mu ohver. See selleks, mu ema on kadunud nagu vits vette. Telefon on ka välja lülitatud ja ment ei saanud temaga lihtsalt ühendust. Nii ta mulle helistaski ning mina üritasin vabandust paluda. Igavene jama on majas, kui nii üldse ötelda saab, sest maja polegi enam. Mul ei olegi enam kodu! Mõistad?“ läksid Trevori silmad veekalkvele.

  „ Mis mõttes ei ole kodu? See siin on aka sama hästi nii sinu, kui ka Marise kodu. Võite siin pesitseda nii kaua kui süda lustib! Ei mina teile ust näita!“ ei uskunud memm oma kõrvu.

  „Nooo, jah!“ oli Noormees kidakeelne.

  Maris oli vast kogu õue ära kastnud, sest alles nüüd astus ta maja uksest sisse. Ta tegi emotsioonitu näo ette, kuigi ootas endiselt oma kallimalt vabandust, mida ei tulnud. Tervor oli oma mõtetega endiselt sasipuntras ja ta lihtsalt ei osanud käituda.

  „Noh, tütrekem kas kastsid kogu hoovi ära või? Ega jah, mullamutid said ka ilmselt üle pika aja dušši võtta, ongi liiga pikalt põud olnud ja viljaväljad talunikel kõik ikaldunud või ikaldumas, kui see leitsak edasi kestab. Me siin Reevoga juba kenasti sõime kõhukesed täis. Kas panen sulle uuesti söögi sooja?“ vadistas ta.

  „Ei, aitäh Tilde, ma ei ole näljane,“ vastas Maris.

  „Ah, mis ma teid siin ikka oma muredega vaevan, sõidan parem oma olematusse kodumajja.“ tõusis Trevor toolilt ja hakkas ukse poole liikuma.

  „Misasja? Tuli takus või? Või su jutt peabki vett? Oota nüüd, pojake! Räägi mis juhtus?“ pidas Tilde noormehe kinni.

  „Tõsi, mis tõsi! Ega ma muidu verest väljas ei oleks. Piirkonnavolinik Vanaküll helistas sellepärast mulle, et ei saa mu ema telefonitsi kätte. Ma olen suures hädas ja mures. See, et ma nagu peata kana siin ringi tuiskan, ongi seotud suurte õnnetustega mis äsja aset leidsid. Andke mulle andeks, kui suudate!“ hakkas Trevor, nagu väike laps, südantlõhestavalt nutma.

  Memm ruttas Trevorit kallistama. Maris seisis sõnatult, kuni läks ka puntrakallistama.

  „Räägi, pojake, jaga oma mure meiega. Võta meid kui oma peret. Räägi, kallis!“ valgusid Mathilde silmadesse pisarad.

  „Olgu, mu kallid. Aitäh, et mõistate! Kui ma vaid ise mõistaks. Meie talukompleks põles maatasa ja nüüd oleme emaga mõlemad kodutud ja seda otseses mõttes. Mõistate? Asja uuritakse, aga teate küll Eesti riigi politseinikke ja uurijaid, enne läheb siga meres põlema, kui nemad mõne niidiotsa leiavad. Imlselgelt on tegu süütamisega, sest mu suksu põles ka maha. Ka kõrvalhooned löksid nagu kulutuli ja kogu meie maine varandus. Kõige rohkem ongi mul enda suksust kahju, no kodust ka, aga...Kui siia sõitma hakkasin, keeldus ema sellesse majja tulemast, nagu oleks siin kunagi käinud. Aga ilmselt oli ta šokis ja lihtsalt sellepärast keeldus. Panin ta tee ääres autost maha, kuid tagasi sõites ei leidnud ma teda kusagilt. Imelik! Ja nüüd on ka telefon välja lülitatud ning sellepärast Vanaküll mulle helistaski. Ma ei tea enbam mida teha! Mai ei tea...“ oli Trevor silmnähtavalt õnnetu, kuigi väljarääkimine tundus vabanemisega, vabanemisega neist kammitsaist mis teda pool päeva olid suhtlemast hoidnud.

Taluköögis valitses korraga haudvaikus. Kõik kolm olid mõtteisse vajunud, kui koputati uksele ja astuti sisse.

20. veebruar 2017.a.

Vana-Rääma

Karulihast gurmeelõuna neljale

karuliha marinaadis

  Vahelduseks kirjanduslikele blogidele panen kirja ka menüüblogi.
Tänane lõuna näeb välja järgmine:

karuliha- panna fileeritud karuliha mõneks tunniks maitseainetega "tõmbama."
maitseaineteks järgmised komponendid:

kurkum
oregano
purustatud petersell
grillliha maitseaine
sool
pipar

  Praadida karulihafilee õlis. Lasin ühe kihi algul läbi praadida siis lisasin kihiti teised, ning viimaks sibularõngad. Väga maitsev tuli. Kõik sõid ja nautisid.
  No, ja kuna kupakartulad olid mul juba enne keema pandud ning karbis oli ka kapsasalatit, siis nendega serveerisingi.

karuliha panniga puupliidil

valmis

head isu!

Head isu!

  Eile käisime esimest korda sellel aastal šašlõkitamas. Tõsi küll, mina ei saanudki oma tossudes aeda minna, sest aias on meri, ehk siis uputus. Aga liha lõigata ja vardasse toppida ning sealt ära võtta ja süüa sain küll. Serveerisime kurgi ja mädarõikaga. Küll oli hea!

sealihašašlõkk

...

meri, teel aeda...

ja Kiti tuli ka lõhna peale...

  Nüüd on külalised läinud ja katsun natuke kirjatööd teha. Ikka veel on mul hingel mõnede laulusõnade kirjutamine ja siis veel üht koma teist. Küll jõuan. Ahjaa, öösel kirjutasin ka ühele romaanile järgmise peatüki ning lugesin hommiku kella viieni Reelika Lootuse romaani "Ära võetud." Järgmise ööga saan loetud ja siis blogin ka.

  Täna saadeti kallis Karel viimasele teekonnale. Kui küsite miks ma matustele ei läinud, siis ütlen ausalt, ma olin nõrk, ei suutnud ja ma tahan teda elusana mäletada...Mina saatsin ta teele oma luuletusega juba paari päeva eest. Tänud mõistmast!

Kena pühapäeva!

19.veebruar. 2017.a.
Vana-Rääma

ELU PÄRAST ELU 1. Trevori juhtum

12.   peatükk

  „Äratust! Õite palju võõraid liigub täna meite mail! Kas ehmatasin?“ küsis Hirmus Ants, nähe juhmi näoga võõrast noormeest autos istumas. Trevor pööras pilgu elatanud taadi suunas ja jäi teda ainiti piidlema. Ta vaatas päris mitmeid minuteid silmi pilgutamata, nagu kergete epilepsiahoogude all vegeteeriv inimolend, kuid ta mõtted olid mujal, tema mõtted olid palju kaugemal, ära metsast ja ära reaalsusest. Antsul hakkas päris hirm ja arvas, et noormees vajab abi.

  „Kas ma saan sind kuidagi aidata? Oled eksinud? Masin vedas alt? Kus kaugelt mehi oled? Ära sa ütle, et Tõukrest?“ püüdis vana nalja visata, kuid ilmselt ei jõudnud tema naljad kas Tervorile kohale, või on ta muulekeelne, arvas Ants. Vanamees kratsis kukalt ja tahtis juba vene keeles noormees kõnetama hakata, kuid siis avas Trevor suu.

  „Tänud muretsemast! Minuga on kõik kõige paremas korras,“ vastas noormees kidakeelselt ja sellepeale lahkus taat oma teed. Mis sa ikka neid sõnu välja üritad rebida, kui neid lihtsalt eie ole, mõtles Ants endamisi.

  Veel mõnda aega istus Trevor edasi, kuni meenus ema, kelle ta metsavahel autost välja oli lasknud.Mõne aja pärast peatus ta kohas kus tema arust ema autost väljus, kuid näha ei olnud seal kedagi. Ema oli kadunud nagu vits vette. Trevor sattus segadusse. Siis meenusid talle Antsu sõnad, et vanamees olla mitmeid võõraid seal liikumas näinud, ehk nägi emagai. Aga nüüd oli hilja onkli käest asja uurida, sest onkel oli läinud ja Trevorile teadmatus suunas. Ilmselt kadus ta metsasügavustesse, arvas Trevor. Ja õigesti arvas. Noormees kahetses, et oli lasknud taadil minna. Ta mõtles veidi, keeras autol otsa ringi ja kimas tagasi kohta kus võõras teda kõnetanud oli. Tee peal mõtles ta, et kas oli ikka kõik ilmsi, või nägi ta und. Trevor sõitis kõik kurvid sirgeks, kuid mitte ühtegi hingelist tee ääres näha ei olnud.

  „Ohjah, Maris on ju käeulatuse kaugusel,“ avastas ta ennast taas Marise vanatädi õuelt. Sellel korral ei tulnud keegi teda tervitama, ka isegi mitte Maris. Trevor oli hämmingus, kuna arvas, et ta ei ole kellelegi liiga teinud. Järgmine hirm haaras noormehe oma embusesse.

  Mathilde nägi Trevori autot hoovis, aga ta ei söandanud Marist üles ajada.Pealegi polnud ta kindel kas Maris magab või loeb raamatut. Arvas, et ehk eirab neiu meelega noormeest. Memm ei läinud ka ise Trevorit tervitama, kuna viimane oli ennist tema lemmiksugulase hingele haiget teinud. Memm pani leesikatee tarvis vee keetma ning istus rahumeelselt laua taha. Tema neerud tegid talle liiga, kuid mõrkjas leesikatee on just see kõigem õigem tee neerude raviks ning seda tarbis Tilde aeg-ajalt, sest talle ei olnud võõrad ka igasugused põievaegused. Memme ootas tegelikult ammu operatsioon, aga ta suutis sellest keelduda. Meedikute väitel olla Mathildel emakas alla vajunud, nagu ikka eakamatel naistel juhtuda võib, ja see tekitab vaegusi alakehas. Ei memm meedikuid uskunud ning juba aastaid oli ta oma korjatud ravimtaimede tõmmiste ja tinktuuridega ennast ravinud. Tõsi küll, palju oli abiks talle ka Hirmus Ants, kes paar kodra kuus leidis ikka aega Tilde juurest läbi astuda, ravimtaimed kaasas. Egas Tilde kade ei olnud, ta maksis Antsule hundijalaveega, sest Ants ei arvanud rahatähtedest midagi. Just see vanatoi oli inimene kellega Mathilde kõige rohkem reaalselt suhtles, sest teised leidsid harva tee paksu metsa sees elava memme juurde. Küll sai suheldud telefoniga, aga inimene vajab vahel ka ikka reaalset suhtlemist, et ära ei manduks ja ennast hüljatuna tundma ei hakkaks. Pealegi oli neil palju teemasid millest Antsuga pajatada, kuid need olid nende vahelised saladused miida kiivalt mõlemad enda teada hoidsid. Saladused mis ei olnud kolmandatele kõrvadele.

  „Tere! Kus Maris on?“ katkestas Trevor memme mõttelõnga. Enne, kui memm jõudis suud avada, avanes uuesti talumaja uks ja tuppa astus Maris. Neiu jäi oma kallimat solvunud pilguga vaatama ja ootas vabandust, kuid seda ei tulnud.

  „Mis tuuled sind siia tagasi tõid? Kaotasid veel midagi ära või?“ ei suutnud ta ka vaikida.

  „Ma ei tea. Ma tõesti ei tea mis tuuled mind siia tõid. Vist idatuuled, või hoopis lõuna. Mingid tuuled ilmselt tõid, aga ma ei teinud näppu niiskesks, et uurinud puude sammaldunud pooltelt kus põhjapool on. Minu rattad lihtsalt tõidki mind siia. Kõik.“ vastas Trevor.

  „Heakene küll. Ole lahke ja võta istet. Kas sa leesikateed armastad?“ pakkus Mathilde.

  „Aitäh! Aitäh! Maateed on alati mulle meeldinud, paluks üks kruusitäis, kui ma liiga ei tee.“ oli noormees viisakas.

  „Aga ole pai ja pane mulle külma vett teele peale, mul on kohutav janu,“ lisas ta.

Memm kuuletus, kuid ise muigas. Ta aimas kohe, et Trevor ei tea leesikateest midagi, muidu ta ei jooks seda meelsasti ja veel janu kustutamiseks. Aga tema ise pakkus ja külalislahkuse poolest ei saanud kunagi Mathildele midagi ette heita. Alati, kui keegi tema ukselävelt üle astus, oli memm jalgel ja askeldamas, et ikka tulijatele kehakinnitust pakkuda. Juba olidki hapukapsas ja liha puupliidile sooja pandud, sest tema oli vanamoodne inimene ja arvamusel, et eesti mees peab liha sööma, siis jaksab rohkem. Memm ei mõistnud miks igasugused tänapäeva ajakirjad avaldavad artikleid, et liha söömine on kurjast. Ta ei saanud aru ka veganitest ja dieeditajatest. Tema arust just peab eesti mees liha sööma, et Põhjamaa karges kliimas ellu jääda. Troopika inimesed toitugu millest tahes, see memme ei morjenda. Eeestimeelse ja eestikeelse inimesena läheb korda talle just elu meie riigis. Tõsi küll, ise ta toitus rohkem kana- ja kalalihast, sest tema väsinud ja vana keha ei kannatanud sealiha enam, see tekitas puhitsust ja lõi memme seest täis, ning isegi hainagat oli raske.Samu efekte tekitas kapsas, kuid sellest ta loobuda ei suutnud. Ja alati pidi ilmtingimata selle seees olema seapekki, muidu polnud maistse õige. Aga kuna memm arvastas hirmsasti ahjusütedel praade valmistada, siis sealihast tegi ta ka palju hõrgutisi, pani sügavkülma, et külalistele pakkuda.

  Trevor haaras teetassi ja jõi selle põhimõtteliselt ühe sõõmuga tilgatumaks. Alles siis hakkas ta maigutama ja tundis sapi maitset suus. Noormees tormas majast välja nagu tuulispask ja tühjendas oma mao maja ette, otse Tilde lillepeenrasse ja peale toimingut istus maha ning hakkas häbi tundma. Aga tulijal oli kiire olnud ja nüüd polnud enam midagi päästa, lämmastik missugune Tilde liledele!

Maris piilus läbi akna ja nägi õnnetut Trevorit, kuid ei rutanud ka tema juurde. Nende vahelt oli nagu must kass läbi jooksnud. Tegelikult tujutses just Maris, sest trevor oli kuidagi segaduses ja ummikus endaga.

  „Mine tütreke, ja kutsu oma peiu tuppa. Ma lähen võtan kastekannu ja kastan lilled ära. Saate segamtult omakeskis olla,“ pakkus memm.

  „Ei, ei, ma lähen pigem ise!“ lausa hüüatas Maris ning astus hoovi, kuid suundus kohe kasvuhoone suunas. Trevor ei näinudki kes majast väljus, tal ei teadnud niigi kuhu oma silmi peita. Kuid memm ei kannatanud seda kõike pealt vaadata. Ta läks ukselävele ja hõikas noormeest.

  „Tule nüüd tuppa ja loputa oma magu kenasti ära! Hapukapsas ja liha ongi juba soojad, saad uuesti mao ära täita ja sellel korral ikka korraliku meeste toiduga!“

  Trevor tõusis lillepeenra juurest murult ning suundus majja. Kui memm oli talle hiigelprae lauale pannud ja head isu soovinud, helises noormehe telefon.  

18.-19. veebruar. 2017.a.

Vana-Rääma

ELU PÄRAST ELU 1. Trevori juhtum

11.   peatükk

  „Oooehh-aehh, aiijaaa! Kus ma olen?! Aaappiii! Mu pea! Mu..ma...Tulge aaappii!“ avas Mirell silmad ühes metsaonnis. Kui kaua ta seal maganud oli ja kuidas ta sinna sattus, polnud naisel õrna aimugi.

  „Appiii, on siin kedagi?! Mis toimub??!! Aidakeee!“ röökis ta nüüd juba täiest kõrist, kuid ühestki hingelisest ei olnud kippu ega kõppu. Ometi pidi keegi Mirelli sellesse metsaonni toimetama, kuid naisele ei meenunud miski. Kogu ta keha oli justkui halvatud ja suu nii paks, nagu oleks pohmakas.

Hetkeks ei teadnud ta isegi kes ta on, kuid siis hakkas mälu taastuma.

  Kui Mirell oli Trevori autolt maha astunud ja oma tikkkontsadega kingad jalast võtnud, sai ta vaid paarsada meetrit jalutada, kui nägi rästikut enda poole tulemas. Maailmalõpp, mõtles, naine, teades, et on rästiku mürgi vastu allergiline. Teda haaras paanika ning õhupuudus. Naine muutus nagu kivikujuks, ega suutnud ennast liigutada. Ta mäletab veel kuidas rästik teda jalast salvas ning üle jäänud on tume maa. Mirell akotas teadvuse ja nüüd ärkas täiesti inimtühjast ja võõrast onnist. Naist oleks peaaegu uus paanikahoog tabanud, kuid siis kuulis ta eemal koera klähvimist ja nägi ühnte mehe kogu onni poole lonkimas. Teda ei hirmutanud isegi koer ja võõras mees, pigem hirmutas teda abitu olek üksinduses. Mida ligemale tulijad majale jõudsid, seda enam tahtis ta teada mis toimub, kuid ta ei teadnud kellega tegu ning otsustas magajat teeselda, sest lamajat ju ei lööda.

  „Nooh, kuidas mu imekena pruudike ennast tunned? Nagu ingel sadas taevast vana mehe ellu! Eks oli ka mul aeg lõpuks endale naine võtta, olengi põline poissmees olnud!“ muheles eakas taat, keda rahvasuu vana legendi järgi Hirmus Antsuks kutsus. Kas just tema tegude pärast, aga selle pärast, et ta elas aastakümneid uhkes üksinduses metsas, nagu metsavend Hirmus Ants omal ajal, keda kiputakse tänapäeval 20. sajandi Rummu Jüriks kutsuma. Hirmus Ants ehk kodanikunimega Ants Kaljurand (1917-1951) elas ja tegutses Põhja-Pärnumaa metsades aastaid. Tema järgi on kutsutud paljusid Koonga valla külades elavaid Antsusid Hirmus Antsudeks ja ükski neist ei ole olemuselt hirmus olnud. Eks see nimi pandi selle järgi, et Teise maailmasõja ajal töötas Ants sulasena Pärnumaal, Soontagana valla taludes. Kaitseliidus tegutsedes osales ka 1941. aastal metsavennana Pärnu- ja Läänemaal võitluses Nõukogude vägede vastu. Kuid aastaid hiljem sattus ta Nõukogude okupatsioonivõimude kätte vangi ning hukati sõjaväetribunali otsuse põhjal. Eakamad Koonga ja Soontagana inimesed osakvad pajatada temast palju häid lugusid, mitte halbu. Ega nimi ju meest riku. Nagu ei riku see ka onni astunud metsameeest. See vanatoi on elanud metsas juba 60 aastat ning kohalikud teavad rääkida, et taat tunneb isegi loomade ja lindude keelt ning oskab ravida. See pole üldse ime, sest metsavaikuses ja ellujäämiseks samastubki inimene loomaga ja loomad ju tunnevad looma ära, ega tee talle liiga, kui just pole tegu verejanulise kiskjaga. Aga näed, naist salvanud rästik mehele midagi ei teinud, kuigi Mirelli salvas.

Tegelikult rästiku mürk ei olegi iseenesest mürgine ja surmav, kui ta just selle mürgi suhtes allergilist inimest ei salva ja see otse veresoonde ei lähe.

  „Tütreke, ega sa ometi kõnevõimet ära ei kaotanud? Ussimürgi imesin ma ruttu su jalakesest välja, aga suu on sul kuidagi kahtlaselt lukus. Ära sa mind omaeti karda, mina ei tee kärbselegi liiga.“ muheles taat.

„Näe, võta see piimamannerg ja higista selle sisu endale sisse, no, nii vastumürgiks,“ tegi taat Mirellile silma, asetas oma peo naise salvata saanud jalale ja lisas „ohei, tütreke, siin haavas ei ole enam kübetki mürki ja kohe kaob ka paistetus.“

  Mirell jälgis taadi tegevust silmanurgast ja rahunes. Õnneks oli kõik kõige paremas korras ja ta enesetunne hakkas juba enne piima joomist paranema. Nagu võluväel tõusis ta peale mannergu tühjendamist voodist püsti ja hakkas paaniliselt midagi otsima.

  „Maja nurga taga asub see koht kus kuningas jala käib,“ luges Ants nagu Mirelli mõtteid. Ehk lugeski.

Kempsust tagasi tulles ei olnud Mirellil kusagile kiiret. Ta istus vanale lavatsile tagasi, pööras pilgu vanale õlilambile ja tahtis midagi küsida, kuid Ants jõudsi temast ette.

  „Jah, see lamp on tõesti juba peaaegu sama vana kui mina. See on ainuke aare, ainuke talisman, mis mind ja mu lapsepõlvekodu veel seob. Kõik need aastakümned on valgustanud see lamp minu elu ja usun, et teda jagub kuni minu surmani, kuigi ega see vanatühi mind veel ei kimbuta. Loodus ja loomad ju ravivad, mitte keemia, mida tabletinäol manustatakse. Ja värske õhk on alati edu pant ja seda just tervise suhtes. Aga kurda nüüd.“ lausus taat nii noortepärase lause, et Mirell jäi teda suurte silmadega vaatama. Ja ta kurtiski.

  „Ma olen teile südamest tänulik, et te mind surmasuust päästsite! Aitäh, aitäh, aitäh! Ma olen tõesti väga allergiline inimene ja seda mitte ainult rästiku mürgi suhtes. Eluohtlikuks võivad saada mulle ka herilaste sutsamised. Ka nendest lähen paiste ja mitte ainult jalg ei lähe, vaid ka mu nägu, ma üleni. Eks ma üks allergik olegi. Üleni.“ vajus Mirell mõtteisse.

  „Mis veel vaevab kena daami südant?“ taipas Ants, et neine oli oma südamevalust rääkimata jätnud. Tegelikult Mirell kaalus kas üldse seda kodu kaotuse teemat võõraga lahata või siis mitte. Ei teadnud ju ta veel isegi mis sellest kõigist saab ja kuhu ta üldse elamagi läheb. Pealegi oli ta kodus nii kaugel ning naine tundis ennast selles onnis kuidagi väga koduselt, et ei tahtnudki lahkuda. Kuid Ants luges daami mõtteid.

  „Teen sulle aseme üles oma sängi. Vöörusel saad ennast leige veega loputada. Ära karda, ma ei piilu. Tõmba see kardin ette ja mine. Mine julgelt. Oled mulle nagu tütreke keda mul kunagi olnud ei ole. Minu pärast võid jäädagi siia, vanal mehel ka seltsin olemine. Oot, ma toon sulle saunalina ka, muidu saan pärast veel sugeda ka, et näe, taat on kade ja paha. Ei ma ole ühti paha, tavaline metsaasukas, kui mitte ütelda metsavend Hirmus Ants.“ muheles ta taas endale omasel moel, ulatas Mirellile saunalina ning läks tagaukse kaudu välja piipu popsima.

  Mirell pesi ennast ja teda kiusasid mõtted sellest, et Trevor on juba teda ilmselt tee äärest otsimas käinud. Naist see antud hetkel väga ei morjandanudki, pigem oli teadmatu nende kodu saatus ning Mirell kartis, et poeg tahab teda sinna elama sokutada, kuhu ise sõitis. Mirell oli kategooriliselt selle vastu ja otsustas taadi käest veel pikemaks ajaks ulualust paluda. Tegelikult oli naine kindel, et taat lubab tal kauaks sinna jääda või vähemalt nii kauaks, kui keegi tema kadumist märkab.

  „Jah, saad ja võid siin ennast varjata küll, kuid mina vana mees ei tahaks enam vanglamüüride vahele sattuda ja seal oma elu lõpetada, kui seadustega pahuksisse lähen. Sellepärast luban sul siin mõned päevad veel viibima, aga siis pead oma saatusele vastu minema,“ lausu Ants Mirellile, kui viimane nagu muuseas teekannu võttis, sellesse kuivatatud piparmünti pani ja tulele lisas.

  „Diil!“ hüüdis Mirell.

  „Tele2“ vastas taat, kes ei olnud suupeale kukkunud.  

18. veebruar 2017.a.

Vana-Rääma

ELU PÄRAST ELU 1. Trevori juhtum

10. peatükk

  „Tilde, mis minuga juhtus?“ oli Maris verandatoas silmi avades hämmingus, nähes nõutut ja muretsevat Mathildet voodi kõrval istumas.

  „Armuvalu, tütreke, armuvalu! Tead, üks suuremaid valusid siin ilmas ongi armuvalu. Armunud inimene on justkui pimedusega löödud. Teda häirib iga pisemgi väärkäitumine kaaslase poolt. Ta ei ole päris tema ise. Aga ta ei näe ka oma vigu. Mäletan kuidas taat kunagi armstas mainida, et iga mees on poolik, kui tal puudub noorik. Eks ole see ütelus pisut luuleline, aga tõene on see ka. Sama kehtib ka naise kohta. Ega muidu ei oleks vanajumal loonud naise ja mehe. Vaid naise ja mehe liit on tervik. Või nagu öeldakse, et naine on mehe küljeluu. Ongi. Naine on mehe teine pool ja vastupidi. Ei mina vana inimene enam aru saa mis tänapäeva ühiskonnas toimub. Kus otsast siis veel homo- ja lesbipaarid tervikud on? See on pigem ühiskonna ja inimkonna rüvetame, kui lubatakse omasooihalejatel omavahel liitu astuda ja veel ka lapsi lapsendada. Mis või kes kasvab sellisest lapsest? Mis saab meie ühiskonnast? Näe, rootslased on juba puhta segi keeranud oma sooneutraalsusega. Mis saatana sigitised nendest inimestest saavad kes kummardavad ja jumaldavad sellist asja? Tüdruk olgu ikka tüdruk, veetlev seelikukandja ja poisid peaks ikka poisteks jääma, mitte nagu klounid mööda tänavat käima, huuled tulipunaseks võõbatud ja seelikud seljas! Laste psüühika rikutakse juba eos ära. Pole siis ime, et ühiskonnas aina enesetappude protsent kasvab. Heakene küll, ma saan sellest veel aru, et tänapäeval armastavad paljud tütarlapsed pükse kanda rohkem kui seelikuid. See ilmselt tuleneb ka kodusest kasvatusest. Kui meie noored olime, pidime iga jumala päev kas kleiti või seelikut kandma, sest me olime tüdrukud kõige ehedamas mõttes ja pildis. Olgugi, et ronisime ka poistega võidu mööda õunapuid, aga olime tüdrukud ikka. Vanemad kasvatasid ikka meid tüdrukuteks ja poisse poisteks. Mis võrdõiguslikkus? Mis sooneutraalsus? Tead, mul tõusedvad ihukarvad ka püsti, kui ma kõigele sellel mõtlema hakkan! Mis sunnib tüdrukuid juba varajases nooruses astuma lesbisuhtesse ja seda julgelt välja hõiskama? Ilmselgelt on midagi vajaka jäänud kas kodusest kasvatusest või on tegu mõne geenirikkega. Üks asi on ka sõnumine. Tean mitmeid juhuseid kus pere ootas tütart, aga sündis poeg, ning pojast sai homo, sest teda oodati tütrena, aga mõttel on suur jõud. Vanemad võiks pigem energiad suunata sellele, et sünniks terve laps. Mis vahet selle sool on! Paljud paarid ei saagi omavahel tüdrukuid, paljud ei saa poegi. Aga mina ei mõista vanemaid kes uude suhtesse astudes loobuvad lastest ja viskavad nad vanavanemate kasvatada, nagu viskaks elutu asja oma elust välja. Kus asub nende süda? Saapasääres? Ei ole mingiks vabanduseks ka see, et näed elu on nii kallis, siin ei teeninud nii palju ja läksin väljamaale leivaraha teenima. See on loll vabadus mille taha varjutakse. Pole siis ime, et lapsed ei saa terves peres ja terves ühiskonnas kasvada, kui näevad oma vanemaid vaid loetud korrad aastas. Laps ju tunneb hüljatuse tunnet. Tunneb, et tema vanematel on palju tähtsamaid asju elus, kui nemad. Pole siis ime, et lapse psüühika juba varajases õitseeas ära rikutakse ning hiljem kurdetakse, et ei saa lapsest enam jagu, ei tea kellesse laps läinud on, ei tea mis putukas teda hammustanud on. See putukas ongi ta omaenda vanem, kes ta hülgas. Pole siis ime, et lapsed lasevad vanavanemate juurest jalga ja lähevad juba puberteedieas kurjale teele, otsivad lohutust alkoholist, suitsust, narkootikumidest ja just need meelemürgid saavad saatuslikuks. Nä, naaberkülas Meida lapselaps elabki juba teise preiliga kokku. Kui Meida ükskord püüdis uurida, et miks nii, vastas lapselaps, et narkouimas olles avastas ennast teise tüdrukuga seksimast ja hiljem enam sellest halvustavast staatusest lahti ei saanudki. Kõik potentsiaalsed peigmehekandidaadid hakkasid tema peale näpuga näitama ja ainukeseks lohutajaks saigi parim sõbranne, kellega tal intiimne suhe üha edasi arenes. Tahavad teised ka väljamaale pageda, et seal abielluda ja laps adopteerida. No, mõelgu ometi peaga mis saaks sellisest lapsest! Nojah, kui nad Rootsi, niinimetatud heaoluriiki emigreeruvad siis vast pole enam üldse vahet kes ja mis nende maimukesest kujuneb...“ lõpetas Mathilde oma pika mainitsuse.

  „Jeerum küll, on sul alles hiigelpirakas jutusoolikas! Mida sa sööd, et sa nii tark oled?“ muigas Maris.

  „Eks ma õhust ja armastusest ikka elan, mis muud!“ muigas Tilde, ise samal ajal lemmiksugulase pead paitades.

  „Aga Tilde, ma pole kunagi tahtnud küsida, et miks sinul endal lapsi ei ole. Nüüd aga harutasid ise jutulõnga lahti ja ma ootaks väga vastust.“ oli Maris nõus edasi kuulama.

  „Ohjah, tütreke, kere on kuidagi õõnes! Kuidas sul? On parem? Ma läheks pistaks ühepajatoidu nüüd kenasti ahju sooja.“

  „Jah, Tilde, ma olen ka väga näljane!“ nõustus Maris ning taarus koos memmega kööki.

Kui Maris ja Tilde olid kõhud kenasti täis söönud, hakkas Tilde edasi jutustama.

  „Nagu ma sulle rääkinud olen, küüditati meie pere, kui ma olin just ellu astunud, ehk siis passiealiseks saanud. Siberis tutvusin Johannesega, kes tegelikult oli puhas venelane, kuid meie isadest said suured sõbrad ja kui Johannes, tänu minule eesti keele selgeks sai ja me kümne aasta pärast Siberist Eestisse elama naasesime, otsustas ta oma venepärase nime- Stanislav Murovi ära eestitada. Johannes kartis, et võõrsil elades hakatakse temasse halvasti suhtuma. Püüdsin küll teda rahustada, et nii hullud need asjad meil siin ka ei ole, aga tema soov jäi peale. Olen kolme last oma üsas kandnud, kuid kõik lõppesid nurisünnitusega, sest looted olid nõrgad ja nende eluvaim kustus enne, kui nad ilmavalgust nägid. Tõsi küll, hiljem jäin veel korra rasedaks, aga tegu oli emakavälise rasedusega, mis osutus nii ohtlikuks, et pidin peaaegu otsad andma. Kui ma represseerimise ajal ennast ära külmetasin ja mind venamaal mitmeid kordi elustati, imestati niigi, et mulle eluvaim sisse jäi. Hiljem ema rääkis, et üks Siberi šamaan oli mulle uuesti eluvaimu sisse puhunud, aga maininud, et viljakusega on probleeme. Ju oli tal siis õigus. Või siis olin õitseeas veel liiga stressis sellest küüditamisest ja mu keha ei tahtnud emaks saada. Kes seda täpsemalt teab. Igal juhul emaks saada oli mul elu suurim soov, aga see ei täitunud kahjuks. Hiljem tegin küll taadile ettepaneku laps adopteerida, aga vene ajal oli see lausa võimatu ning taat hiljem veel mainis, et näe, saimegi lapse ja see vihje oli sinule suunatud. Mina muidugi saatsin Johannest naljatamisi külapeale titte tegema, aga vene hingega, truu ja perekeskne inimene, nagu Johannes oli, ei saanud naljast aru ja ükskord pidigi juba lahutuse sisse andma ja tahtis Siberisse tagasi naasta. Sellest ajast saati pidin kogu aeg oma nalju selekteerima, et mitte kimbatusse sattuda. Ja tead, Johannes ongi ainuke mees kes mu elus olnud on. Olin talle surmani truu, nagu ka tema mulle. Meil oli täielik austus teineteise vastu, olime kõige paremad sõbrad ja armastasime teineteist nii väga, ka siis, kui tuli ette tsölibaadi aegu, mis olid tingitud ühe või teise terviserikkest. Pigem see aeg lähendas meid veel rohkem ja pani armastuse ülitugevat jõudu tundma. Ja ühte ma sulle ütlen, tütereke, ma sain rahulduse isegi taadi hingeõhust, aga iialgi ei kaalunud patumõtteid, kui taadi eesnäärmekasvaja tõttu olime sunnitud mõnda aega seksivaba elu elama.“ muheles memm.

  „Oot, mis sa tahad öelda, et teie ka siis veel...sellises vanuses seksisite?“ oli Maris hämmingus.

  „Otse loomulikult! Seks läheb aastatega ikka paremaks, mitte ei lange selle kvaliteet, nagu noored kipuvad arvama. Kui me oma abielu alguses olime, seksisime ainult seksimise pärast, sest kõik tegid ju nii. Aga mida aastaid edasi, seda rohkem me areneme, ja seda vaid koos oma kindla partneriga, sest iga punkt meie kehadel on eri täehndusega ja kõrgeas tunnevad kaua koos elanud paarid paarilise kehakeelt juba läbi ja lõhki. Koos me õppisime. Koos me arenesime. Koos me kasvasime. Kõike tegime me koos, sest me olime tervik, mitte ei mänginud peiduspool mängu. Jaohannes oli ja on ainuke mees minu elus, kuigi kena naisena olen terve elu pidanud vaeva nägema kavaleride eemale peletamiseks.“ vadistas memm.

  „Maris vajus mõttesse, sest tema oli midagi muud kuulnud. Maris oli kuulnud, et Mathildel ja Johannesel oli laps, kellest nad loobusid. Neiu sattus segadusse ja pidas vajalikuks vaikida, kuid enne seda kurtis väsimuse üle ning puges raamatuga oma voodisse.  

17-18. veebruar 2017.a.

Vana-Rääma

ELU PÄRAST ELU 1. Trevori juhtum

9. peatükk

  Paarisaja meetri pärast peatas Trevor auto kinni, sest tema enesetunne oli kohutav. Trevor läks autost välja, metsatukast eemale, lagendikule, ja mediteeris. Alati peale meditatsiooni tundis ta ennast kordi paremini. Õigupoolest pidas ta seda protsessi, mida ta salaja endamisi harrastas, meditatsiooniks, kuigi ei olnud kunagi selle sõna tähendusega lähemalt tuttavaks saanud. Ta läks ja seisis keset lagendikku ning sirutas käed taeva poole ning lasi mõtteis vana ja surnud energia endast välja ning võttis vastu uue, puhta ja võimsa eluenergia. Ehk siis tegi vabanedes enese puhastust. Juba pisikese poisina kõlas see sõna talle erilisena. Kui juba sõna on eriline, siis tegevus mis selle sõna taha ennast peidab, on veel erilisem, oli ta arvamusel. Ja noormehe tunne ei petnud ta lootusi.

  Korraga meenus talle kadunud isa. Ta justkui tundis isa enda kõrval. Vereside-mõtles Trevor endamisi. Trevorile meenus raamat „ Neli õde“ alapealkirjaga „Suurvürstinnade Romanovite kadumaläinud elud“ mida ta oli hiljuti lugenud. See kõneles Romanovite elust ning mäletusromaani on kirja pannud briti kirjanik ja endine näitleja Helen F. Rappaport. Ikka ja aina ei saanud ta mõtteid eemale hemofiilia haiguse tagamaadest. Ikka ja jälle maalis Trevori silme ette teadmine kõige kuulsamast ja sürrimast juhtumist Vene imperaatorlikus perekonnas, kus tsaar Nikolai II ja tsarinna olid omavahel sugulased ja nende perekonda sündis neli tütart ja üks poeg. Hemofiiliageeni sai sünniga kaasa just perepoeg Aleksei, sest seda põevad üldjuhul vaid poisslapsed, kuid kannavad ka tüdrukud. Ka tüdrukud võivad seda põdeda, kui nad on oma vanemate poolt saanud kaasa ebaterve geeni Alekseile oli haigus kandunud ka põlvest põlve, kuna Suurbritannia kuninganna Viktoria oli selle kuningliku liini hemofiiliageeni esmakandja. Oli ju Rasputin see ainus kes suutis kuninglikku perekonda aidata ja ravida. Pole siis ime, et temast Vene riigivõimule kaasamõtleja sai.

  Korraga meenus Trevorile lapsepõlv. Ema oli kohutavas paanikas, kui Trevori hambad hakkasid vahetuma, piimahambad jäävhammaste vastu. Mitte kuidagi ei tahtnud Trevori verejooks peatuda ja selleks puhuks oli Mirellil alati külmikusse jääkuubikud valmis pandud, sest seda soovitas ka kiirabi, kes ei vaevunud kiirabijaamast isegi välja sõitma sellise kutse peale.

  Kõige hämmastavam oli see, et Trevor t, et ka tema põeb seda ravimatut haigust, kuigi ükski arst ei olnud seda tuvastanud. Kui ta ema käest uuris, jäi viimane alati kuidagi saladuslikult kidakeelseks ning Tervor ei saanudki teada. Peale mediteerimist autosse istudes tundis ta, et peab ise asja uurima hakkama, sest liiga palju oli haigusele viitavaid märke. Trevori haavad ei tahtnud mitte kuidagi paraneda. Isegi kassiküünistuse järel tekkinud marrastused veritsesid kaua ning läksid lausa mädanema. Võõrad ei olnud talle ka ninaverejooksud, mis teda isegi noorukieas pidevalt vaevasid. Tihti pidi noormees kulutama nina-kurgu-kõrvaarsti uksi ja käima veresooni kõrvetamas, kuid tolku sellest ikka ei olnud. Pigem aitas verejooksu peatada tavaline teeleht, millel Trevor võttis tagant kile ja asetas lehe haavale. Veidi aja pärast oligi mure murtud.

  „Elu pärast elu on ilmselt mulle antud. Ja rõhk on esimesel sõnal, mitte teisel. Mitte, et ma ei usuks elusse pärast elu, aga antud mõttega arvan, et paljud inimesed kes põevad geneetilisi haigusi annavad just elu pärast elu oma järeltulevatele põlvkondadele, see oleks nagu kohustus, et sa pead elu edasi andma. Tegelikult oleks vast õigem, kui näiteks hemofiiliat põdevad või selle haiguse geeni kandvad inimesed ei saaks järglasi. Nii ei kanduks see haigus edasi. Aga seda on julm mõelda, sest kes meist ei tahaks isaks või emaks saada? Ikka tahame. Aga kas mina tahan? Ilmselt mitte. Elu pärast elu on ka ju olemas, ehk siis nüüd see variant, et rõhk on sõnal „pärast,“ et kui me siit ilmast lahkume, elab meie hing edasi, kuid vaid füüsis saab mullaks või moodsamalt põletatakse tuhaks. Aga see on hoopis teine teema. Sellesse usun ka mina. Ma ei ole skeptik.“ lõpetas Trevor endaga monoloogi, ning kella vaadates märkas, et on juba tund aega oma maailmas olnud.

  Kui ta hakkas autot käivitama, hakkas kahtluseuss taas teda nõelama. Esiteks meenus talle kuidas ta oli lapsena pidevalt vanemate käest küsinud kas ta saab endale venna või õe. Vanemad olid kogu aeg sellest küsimusest eemale põigelnud ja kõik Tervori küsimused sellel teemal jäidki vastuseta. Teiseks, talle meenus kuidas isa pidevalt ravimeid tarbis ning ema siis, kui isal ja emal vallandusid omavahel erimeelsused, kordas pidevalt, et isa on süüdi nende pere saatuses. Ja just selles, et Mirellil ei ole oma uhkeid ja elegantseid tualette kellelegi pärandada. Trevor ju ei pane neid selga. Ükskord, kui ema palus Trevoril ta ridikülist rahakoti tuua, nägi Trevor ema kotis ohtralt rohupudeleid ja karpe, kuid poja nähes polnud ema kunagi ravimeid manustanud. Alles nüüd taipas Trevor, et miski ei klapi. Noormees kahtlustas, et ehk on ka tema ema hemofiiliageeni kandja. Aga ta ei mõistnud miks tema eest kõike salati. Ta oli siiani arvanud, et ema tunneb lihtsalt ema-poja vahelist armukadedust, kui Trevor mõne pruudi endale leiab. Trevor arvas, et ta ema pigem ei vihanud Marist, vaid ta kartis lapselapsi saada. Mees sattus nii segadusse, et unustas möödunu. Kuigi möödunu oli ka just tema ema Mirelliga seotud, viibis Trevor justkui kapslis, justkui oma maailmas, millesse mitte keegi läheneda ei saanud ning millest tema välja tulla ei tahtnud. Kuigi tema mõtted tiirlesid karmi, kuid tõetruuna tunduva reaalsuse peal, oli tema füüsis nagu õilsas õndsuses. Mees ringutas, muheles ja pani aeg-ajal autos musatümpsu põhja.        Tema jaoks oli kogu maailm ilus, koos oma valude ja sasipuntraga. Trevor tundis peale meditatsiooni ennast palju avatuma- ja vabanama.

  Kui ta oli kuulanud korduvalt Tõnis Mäe lugu „Koit,“ meenus talle aastate tagune Öölaulupidu. Tollelt peolt oli alguse saanud üks ta lühiajalisi suhteid, mis ka „tänu“ emale üsna ruttu lõppes. Veroonika, Trevori tolleaegne pruut, oli lihtsalt liiga Trevori sarnane ja seda mitte ainult iseloomult. Nad olid nagu õde-venda. Pljud pidasidki neid õeks ja vennaks, kui noored koos mööda pidisid käisid. Nii mõnigi Veroonika tuttav hämmastas, et Veroonika polnud kunagi oma vennast rääkinud. Mirell tegi kõik selleks, et noorte suhe karile jookseks. Alles nüüd taipas Trevor mis võis olla selle põhjuseks. Ilmselt kartiski Mirell noorte veresugulust. Aga miks? Mida varjasid ema ja isa tegelikult Trevori eest? Tohutult palju küsimusi nõudsid ennast Trevorist välja, ent ometi miski takistas Trevorit kohalt liikumast. Miski oli noormehe maailmas totaalselt sassis, totaalselt teistmoodi, kohati sünge, kuid samas nii armas. Mis võib olla selle tunde tekitaja põhjuseks? Ilmselt oli noormees lihtsalt teelahkmel, tema ellu oli vaja muutust. Või olid pigem energiad suunatud teemale mida ta teadma ei pidanud. Kes teab kui kaua oleks Trevor omas mullis edasi vegeteerinud, kui poleks üks massiivse ja karuse olekuga metsamees tema autoajnale koputanud ja noormeest reaalsusse tagasi ehmatanud.

17. veebruar 2017.a.

Vana-Rääma

Peos sireliõis

  PEOS SIRELIÕIS

Tardunud hetk tulvab valu
kui nõeluv tuul
Luiged on lahkunud
Alasti rebind end kuu

Kahvatus vaikuses
võbeleb taevakaar
Oodates tulijat
teiselpool elu. Peal maa

Kaunemaid hetki meilt
jäädavalt keegi ei vii
Isegi siis kui on elu
vaid pelk ajaviiv

Ikka ja jälle sa tuled
peos sireliõis
Mille tol kevadel
endaga kaasa mul tõid

Elu on habras kui
purunend, jäätund kristall
Kord algab algusest
kord lõpeb taevaste all...

Jää hüvasti, kallis Karel!
(25.07.1972- 13.02.2017)

16. veebruar. 2017.a.

minu lemmikpilt Karelist...

Karel Marksalu

Vana-Rääma

aastate eest, kui kallis Karel mul külas käis...

"SÜÜTUTE VERI"- Silja Vaher

 Just lõpetasin Silja Vaheri neljanda romaani "Süütute veri" lugemise. Tänaseks olen siis kõik tema raamatud läbi lugenud. Ütlen ausalt-see on kõige parem raamat tema omadest!

  Tõsi küll, raamat vajanuks toimetaja karmi kätt, sest sõnaseade on kohati väga sassis ja tähevigu on ka liiga palju sees. Teinekord piisab ka sellest, kui anda mõnele sõbrale käsikirjafail ülelugemiseks, sest mitu silma on mitu silma. Üks tähelepanek veel, soovitan uut teemat hakata lahkama uuest peatükist, mitte poolest peatükist, nagu selles raamatus on. See tekitab segadust. Ja küljendaj kapsaaeda viskaks ka mõne kivi.

 Samas see krimi(lühi)rooman on tõesti kõige kompaktsem ja põnevam raamat tema sulest. Vahepeal oli küll selline tunne, et ei viitsi edasi lugeda, aga siis mõni põnev seik tekitas huvi ja lugesin ikka lõpuni.
Natuke liiga palju tegelasi imeõhukese raamatu kohta tekitas ka alguses segadust, aga hiljem suutsin need nimed mällu talletada ja spikerdasin Jana Kupitsa põnevate portreepiltide pealt kes keegi olla võib. Ma küll päristäpselt vast ei tuvastanud, aga aimu sain.

 Ja mõrvar on tõsine üllatus! Päriselt!

Pagan, põnev oli ju!

16. veebruar. 2017.a.
Vana-Rääma

Rahva Raamatu lehelt:

12.60 11.97 €

• LISA EEMALDA 
  
• 
  

"VÕÕRA ÕUE PEAL"- Mari Sajo

 Just lõpetasin kirjanik Mari Sajo romaani "Võõra õue peal" lugemise. Pühapäeva õhtul sukeldusin sellesse maailma ja romaani lugemine on röövinud minult 2 ööd.

  Pean tunnistama, et paari viimase aasta jooksul olen väga vähe väljamaa kirjanike teoseid lugenud, kuna tunnen paljusid Eesti kirjanikke ja pidevalt käib raamatute vahetus. Aga ausalt üteldes pole ma üldse sellepärast õnnetu, et mu riiulitesse just Eesti kirjanike raamatuid juurde tuleb. Pigem olen rõõmus, et meie hulgas on nii palju häid kirjanikke, kelle teoseid ei saa mitte käest ära panna. Nii olen kahel ööl seda romaani lugenud varajaste hommikutundideni.

 Mari Sajol on tänaseks ilmunud juba 4 romaani, aga see on esimene romaan mille läbi lugesin. Kindlasti tahan ka järgmisi lugeda.

 Mina olen ilmselt varsti ainuke eestlane kes pole Soomes jalga maha saanud, aga kuna paljud mu sõbrad just sellel maal elavad, olen ma ka sealse eluga veidi kursis. Mari on kenasti põiminud oma raamatusse eestlaste elu Soomes, selle varjukülgi, valu, pisaraid ja armastust. Eriliti pani mind õhku ahmima side juurtega. Kõike on piisavalt. Eriti tugev on raamatu psühholoogiline külg, hämmastav oskus kõiki ja kõike detailselt lahti seletada, inimeste tundmine ja nende karimaatilisus. Sellepärast tuli ka mulle palju tuttavat ette.

  Olen ka palju kuulnud sellest kuidas soomlane eestlasesse suhtub, kuid ei üldista. Antud romaanis on väga palju õpetlikku ja kasulikke teadmisi inimetsele kes kipuvad muljale tööle ja elama, ehk siis ootavad, et jõuavad Imedemaale ja seal saab elu lill olema.Kõik ikka päristäpselt nii ei ole, igal maal ja igal rahvusel omad head ja vead.

  Natuke aimasin romaani ette, ehk siis sellest hetkest, kui Hille sünnitama läks ja teatud ametnikud sinna, just tuhude ajal pabereid täitma tulid. Siis taipasin kes on Eero. Aga rohkem ma ei maini, lugege ise. Aga lõpu olen ma eriti õnnelik, sest see on positiivne ja tõetruu. Kuid süžee, millele ilmselt on romaan rajatud, toimib ideaalselt ja mõnes mõttes on hoiatuseks. Kes on lugenud, see aimab millele vihjan.

  Mul on nii kahju, et ligi 400 lk raamatu lugemine otsa sai. Aga mul on siiralt hea meel, et see raamat on mul ka nüüd kodus olemas. Jõuate selle veel poest ülisoodsalt osta, alla 7 euro. Mina ostsin ja ei kahetse.

  Aitäh, Mari, et oled sellise imelise raamatu kirjutanud!

15. veebruar. 2017.a.
Vana-Rääma

Rahva Raamatu lehelt:

10.61 6.73 €

• LISA EEMALDA 

RAAMAT

VÕÕRA ÕUE PEAL

Autor: MARI SAJO

**********HINDA JA ARVUSTA (2)

 0 Google +0  0 Share0

Oma lugu on meil kõigil. Mõnel inimesel on neid koguni mitu. Seekord olid lood ju hoopis teisiti. Minu kõrval magas rahulikku und mu tulevase lapse isa. Nüüd ei pidanud ma enam kartma ja mõtlema, kuidas üksinda lapse kasvatamisega hakkama saan või kas isa tema olemasolust üldse teada tahabki. Kui ma milleski kindel olin, siis just nimelt selles, et Eerole võib loota. Oli ju tema see, kes oma peret ja last tahtis. Nüüd siis oli mehe unistus teoks saamas, kuigi ta ise sellest veel midagi ei teadnud. See on lugu Eestist Soome tööle läinud Hillest – naisest, kes pettumuste kiuste julgeb ikka veel armastusse uskuda. Hoolimata sellest, et laps, kelle ta enda teada puhtast armastusest sünnitab, ootamatult enam tema oma ei olegi. Hoolimata sellest, et mees, kelle kätte ta oma elu usaldab, polegi tegelikult see, kes ta näib olevat. Mari Sajo on sündinud 1968. aastal Pärnus, lõpetanud Tartu Ülikoolis eripedagoogika eriala ning töötanud aastaid logopeedina. Alates 2009. aastast elab ta Soomes. 

Mari Sajo esikromaan „Võõra õue peal“ saavutas kirjastuse Tänapäev 2013. aasta romaanivõistlusel II koha.

ISBN	9789949274505
ILMUMISAASTA	2014
KEEL	eestikeelne
FORMAAT	Kõvakaaneline
LEHEKÜLGI	400 lk
MÕÕT	220x148x27 (mm)
KIRJASTUS	TÄNAPÄEV
LISAMISE AEG:	30.04.2016

No, need emotsioonid vajavad veel blogimist...

  Ütlen kohe ära, et kõik selle blogipostituse pildid on tehtud Urmas Saardi poolt ja lisan siia ka "Külauudiste" lingi, kuskohast saate lugeda ka tema poolt kirjutatud artiklit.

  Meil oli tõesti kirev ja südamlik õhtu, siiani pole me sellest toibunud.

Aitäh, aitäh!

Ja siia KÜLAUUDISTE link.

12. veebruar 2017.a.
Vana-Rääma

Tiiu Lehiste VALGELIND

armas Elis

Helle Toomingas

Helle Toomingas

Elo Maalinn ehk Elu Kaitse

Fotogalerii:

mina ja Helle Toomingas

Tiiu Lehiste

Daivi Jõerand ja Heli Künnapas

meie

Helle Toomingas pojaga

Lea Jaanimaa

Elo Maalinn ehk Elu Kaitse ja Kaidi

mina

Heli Künnapas

Heli Künnapas

siis kui naeratus on piiratud, aga tahan kleidiga eputada, made in humana :) taustal Germo