reede, 1. juuli 2016

Hansapäevad Pärnus

kivihaldjas, kirjanik ja kirjastaja Epp Petrone kivisid müümas 


   Olin hommikul tõustes Hansapäevadele mineku suhtes pisut skeptiline, sest maa oli vihmamärg,  kartsin, et ilmataat viskab taas mõne vembu, sest Grillfesti ajal sadas pidevalt nagu oavarrest. Aga võta näpust, ilm läks ilusaks! Pealegi leidsin meililt põneva kirja, et kivihaldjas, kirjanik ja kirjastaja Epp Petrone müüb täna (tegelikult 1-3. juulil) Pärnu Hansapäevadel kivisid ja kivist ehteid. See oli üks põhjus, miks ma ennast kodust välja vedasin, sest sisetunne ütles, et ma pean täna roosa kvartsi omanikuks saama. Saingi.

  Roosa kvarstiga saate tutvuda Kristallihaldjate lehel. Mina kopeerin siia vaid pisikese lõigu:

Põhiomadused: armastus, harmoonia, suhted, südametervendus, eneseväärtustamine, lapsele, sensuaalsus, stress, hirmud, hingehaavad, manifesteerimine, kristallivesi, elektromagnetkiirgus
Roosa kvartsina olen peamine südamekeskuse ja armastusekivi. Olen puhta tingimusteta armastuse kristall, toon su ellu armastust, harmooniat ja õnnetunnet. Annan lootust ja usku, ravin hingehaavu ja leevendan stressi. Õpetan elama õnnelikult ja armastavalt läbi südame. 
Mineraal
Roosa kvarts kuulub kvartside perekonda ja on üks mäekristalli eriliike. Kvarts on tänu oma unikaalsele kristallvõrele planeedi kõige võimsam ravitseja, energiaid võimendav ja vahendav mineraal.
Roosa kvarts on ränidioksiid. Oma roosa värvuse on ta saanud mangaani sisaldusest. Värvuselt läbipäistev heleroosa või kirgas roosa.
Peamised leiukohad: Austria, Madagaskar, Brasiilia, Jaapan, India ja Ameerika Ühendriigid.
Huvitavat
Legend räägib, et armastusejumalad tõid roosa kvartsi maale lootuses, et tema ilus roosa värv äratab inimeste seas lootust ja armastust.
Roosa kvarts on läbi aegade olnud armastajate sümboliks ja abiellujatele talismaniks.
Nippe
Kõige kiirem on roosa kvartsi toime, kui hoiad kristalli enda läheduses või kannad teda ehtena oma südamekohal.
Kui soovid oma ellu armastust tõmmata või hoida oma kodu armastuse energias, siis paiguta roosa kvarts oma kodu armastusenurka. See asub kodu välisuksest sisse minnes kõige parempoolsemas nurgas. Jne...

  *********************************************************************************************

Saime ka kokku Eve, Kaidi, Terje, Harri ja Siimuga, ning juttu jätkus kauemaks. 
  Muide, sellel aastal Hansapäevadelt ostetud kodukali oli üle aastate väga hea. Ma olin juba lootuse kaotanud, kuna paaril viimasel aastal tundus, et hea kali on maailmast otsa lõppenud, sest seal müüdi leivamaitselist haput vedelikku mis südame lausa pahaks ajas.

olen nüüd roosa kvartsi võrra rikkam. aitäh, hea Epp! 


Epp Petrone müüb oma raamatuid ja ehteid, kivisid üsna Munamäe ja loomade ligidal. Soovitan külastada. Ehted otse Indiast


Epp Petrone ehted











kanaarilinnud müügiks...






nautisime ka rahvatantsuansamblit Tuuletallajad

mina, Germo, Terje, Eve, Kaidi



  Umbes veerand tunnikest elasime rahvatantsijatele kaasa ning Germo ja Kaidi said nendest ilmselt innustust, sest läksid ka tantsima ja tantsisid ikka päris mitu tantsu, elasid ennast välja. 
  Ringi käisime ikka ka, otseses mõttes ringi, sest nii on müügitelgid paigutatud. Ehteid müüdi tänavu päris palju, oli ka sepistatud esemeid, mis mulle eriliselt meeldivad, imehästi lõhnavaid seepe, loomi, puidust esemeid, hästi palju igasuguseid maitseaineid, vähem lihasaaduseid sellel korral, jne...
  Veidi aega nautisime ka Veelaval jämmivat Läti bändi Obscurus Orbism, mis on aastate jooksul üheks mu lemmikuks saanud. Hetkel ei meenu ühe mu lemmikbändi nimi, no on keeleotsal ja...Katalooniast pärit. Loodan ka neid taas Pärnu Hansapäevadel kohata. 
  Homme tahaks taas minna, kui ilm lubab ja midagi väga pakilist vahele ei tule. Aga eks näis. Igal juhul tänud imelise päeva eest, kallid sõbrad!

1. juuni. 2016.a.
Vana-Rääma
  
   

Minu jutukesed ja artikkel täna ilmunud ajakirjades ja ajalehes...

minu jutuke "Saatus & Saladustes"


    See ei ole ammu enam saladus, et ma kirjutada armastan. Armastan kirjutada erinevatel teemadel ning erinevatele väljaannetele, sest see on endale huvitav kogemus ja kõige põnevam on see, et minu hobitöö viib mind kokku ka erinevate inimestega. Suhelda mulle meeldib, olgugi, et iga artikkel ei tarvitse alati olla meeldiva alatooniga. Aga elu ei koosnegi ainult heast ja meeldivast, ikka ja aina leidab situatsioone ja hetki mille ees jääme nõutuks, leidub probleeme ja ebameeldivad olukordki millest justkui väljapääsu ei olekski.

  Ajakirjadele "Saatus & Saladused" ning "Müstilised lood" kirjutan ma oma lühijutte, elulisi lühijutte, mis ei tarvitse olla elust maha kirjutatud, kuid las see jääb lugeja enda otsustada palju on jutukeses tõtt sees. Nii ongi põnevam. Mõlemasse ajakirja kirjutan ka nn persooniartikleid põnevatest inimestest, situatsioonidest ja sündmustest. Selle kuu ajakirja "Saatus & Saladused" saatsin ka poetess Erika Rosimannuse luule. Erika Rosimannus sai hiljuti lõppenud "Miss ja Mister poeesia Pärnu 2016" luulevõistlusel 2. printsessiks.

2. printsess Erika Rosimannus

  "Müstilistes lugudes" on avaldatud selle kuu numbris üks minu ahjusoojemaid lühinovelle "Varesele valu." Kui palju on selles loos reaalselt juhtunud seiku, kui palju väljamõeldud situatsioone, see jäägu lugeja otsustada. Ütlen nii palju, et juba sain selle jutukese kohta positiivset tagasisidet ja see innustab edasi kirjutama.
minu jutuke ajakirjas "Müstilised lood"

  Kui ma olen juba ajakirjandusele nn näpu andnud, ei saa ma ka taganeda olukordadest, kui tuleb kirja panna mitte just kõige meeldivam lugu. Tänasesse "Nelli Teatjasse"  kirjutasin loo sellest, kuidas üks memm on oma kasside pidamisega seadnud hädaohtu suure kortermaja elanike tervise ja heaolu. Iseenesest on kassid ju armsad lemmikloomad, aga, kui neid hoitakse toas vangis ja nende kuse hais tundib läbi kortermaja elanike uste ja akende, muutes kaasüürnike elukvaliteedi olematuks ning majaelanikud on ahastuse äärel ja kusagilt ei ole abi loota, tuleb vahel ka sellest kirjutada. Nii pöörduski oma murega minu poole Maire ja mina panin loo kirja. Kui teil on analoogseid situatsioone ja tunnete, et ajakirjandus võiks abiks olla, siis jutustage mulle oma lugu ja ma panen kirja. Olen alati mustandi saatnud ka eellugemiseks, et oleks aus mäng.

minu artikkel "Kassid ei lase elada!" Nelli Teatajas


1. juuli. 2016.a.
Vana-Rääma

neljapäev, 30. juuni 2016

Kirjanikel on palgapäev korra aastas

  Igal aastal 15. aprilliks teevad kirjanikud AHF-ile taotluse (AHF- Autorihüvitusfond) raamatulaenutuste hüvitiste saamiseks. Selleks tuleb minna AHF lehele ja täita taotlus ja allkirjastada.

  Kui te laenutate raamatukogudest raamatuid, ärge andke neid käest kätte raamatukogus registreerimata, nii aitate kaasa meile, kirjarahvale, suure töö eest väikese tasu saamiseks. Korra aastas on meil palgapäev!

  Mina tegin ise esimest korda avalduse alles eelmisel aastal, ning aastaga on rohkem mu raamatuid lugema hakatud. Kui eelmisel aastal laenutati mu raamatuid  1092 korral, siis sellel aastal 2013 korral. Eelmisel aastal sain hüvitist 96.03 eurot, siis sellel aastal 220.45 eurot. Siirad ja suured tänud, et te mu raamatuid laenutasite ja laenutate! Selle aasta hüvitis läheb mul talvepuude ostmiseks, seega on soe kodu juba garanteeritud.

  Eelmise aasta andmeid saad lugeda SIIT.
Selle aasta andmeid SIIT.

Ja siin väike ARTIKKEL ka teemasse!
  Aitäh!

  Ahjaa, ma siin millalgi kirjutasin noorkirjanik Karina Louisa Puhtist, kes läks aastaks Inglismaale lapsehoidjaks. Mul on hea meel teatada, et ta hakkas blogi(jaks)ma. Tema töö ja eluga Inglismaal saate ennast kurssi viia SIIT.

  Louisa naudib Londonit


30. juuni. 2016.a.
Vana-Pärnu

kolmapäev, 29. juuni 2016

Teekond Sauga mõisa varemeile...



   Kunagi olin paaril korral Sauga mõisa varemete juures ja lausa vahel käinud, kuid nüüd ei olnud aastaid enam sinna saanud. Ligi 10 aastat tagasi kondasin seal geopeiturist sõbraga, jah, leidsime tõesti ühe geopeituse aarde sealt üles. Siis tundus kõik kuidagi teisem. Võibolla ka sellepärast, et tookord ei kasvanud seal üle pea ulatavat rohtu, aga täna kasvab, ning üks kitsuke, muru sisse tallatud teerada vaid viib sinna, aga me ei läinud. Üheks takistuseks oli ka see, et meil Evega olid "lapsed" kaasas ja teisalt ei tahtnud eriti pika rohu sees kõndida, no, puukide ja usside ennetamiseks. Oleks kummikud jalas olnud, oleks vast läinud ka. Aga tegelikult oli meie eesmärgiks ravimtaimede korjamine ning neid me ka mõned peotäied saime.

   Veel mõningad aastad tagasi sai mõisa juurde mööda Uus-Sauga tänavat otsemat teed, ka autoga, kuid täna enam autoga ei saa. Vaid kitsuke jalgrattarada viib mõisani, ka uue tee alt läheb jalgratta- ja jalakäijatee. Tegelikult on natuke kurb, et mõisad nii lagunevad ja kellelgi huvi ei ole. Minu jaoks kõnelevad vanad majad ja varemed nostalgiakeeles, kuidagi väga koduses keeles. Pealegi meenutab Sauga mõis mulle ühte lapsepõlvemaa mõisa-Oidremaa mõisa.

  Tühja käega me muidugi tagasi ei tulnud, kuigi väga palju põdrakanepit me ei leidnud, sest suured põdrakanepiväljad paistsid teiselt poolt Sauga jõge ja varemete vahelt. Varemete vahel oli palju klaasikilde ning ka sinna ei tahtnud me lahtiste jalatsitega minna. Nii me siis varemete äärest korjasimegi. Ka mõned peotäied teelehti kuivavad mu köögis. Põdrakanep ja teelehtede raviomadustest leiate ohtralt artikleid googeldades, aga mina peatun pikemalt Sauga mõisa ajaloo linkide peal. Kopeerin siis mõned lõigud sellest ning lisan lingi, kus kohast huviline saab selle mõisa ajalooga pikemalt tutvuda. Igal juhul põnev teema.


Sauga linnamõis teenis sajandeid Pärnu kodanike huve ja kasvatas linnale kenakest tulu

Sauga mõisa peahoone enne II maailmasõda. Fotokoopia Pärnu Muuseumi kogust. 1940. aastal sai Sauga mõisa peahoonest ja mõisa maadest järgnevaks viiekümneks aastaks avalikkusele suletud territoorium. Teise maailmasõja järel asusid mõisas ja selle ümbruses Nõukogude sõjaväelennuvälja rajatised, mis hõlmasid suure maa-ala Sauga jõe alamjooksu vasakkaldast jõe ja uue Tallinna maantee vahel.
Aldur Vunk
Sauga mõisa peahoone enne II maailmasõda. Fotokoopia Pärnu Muuseumi kogust. 1940. aastal sai Sauga mõisa peahoonest ja mõisa maadest järgnevaks viiekümneks aastaks avalikkusele suletud territoorium. Teise maailmasõja järel asusid mõisas ja selle ümbruses Nõukogude sõjaväelennuvälja rajatised, mis hõlmasid suure maa-ala Sauga jõe alamjooksu vasakkaldast jõe ja uue Tallinna maantee vahel. Aldur Vunk
Fotoparnupostimees.ee

Enamiku 20. sajandi teisest poolest oli Sauga linnamõisa keskus avalikkusele suletud territoorium, seal laiutas Nõukogude lennuväebaas ja rahva mälust kustus mälestus linnaga tihedasti seotud Sauga mõisast.2004. aastal hakkas Pärnu linnavalitsus ette valmistama Loode-Pärnu tööstusküla planeeringut (mis selle räämas ja reostatud ala linnaga taas liitma peab) ja Pärnu muuseumilt telliti ajalooline õiend. Laura Kipperi ja Aldur Vungi koostatud õiendis oli eraldi rõhutatud privileege ja kandeid, mille järgi mõis aastatel 1628–1940 kuulus Pärnu linnale.
2005. aastal võttis abilinnapea Mart Alliku planeeringualuse maa omandiasja ette ja 20. juunist 2006 võib lugeda endise linnamõisa praeguse Pärnu administratiivpiiridesse jääva osa tagastatuks.
Kuid rahva mälus vajab tekkinud lünk samuti täitmist. Taastamist vajab ajalooline pärimus 13. sajandil asutatud Sauga mõisast ja selle Pärli karjamõisast.
Sauga mõisa varasem lugu
Sauga mõis on arvatavasti rajatud Saksa Ordu Liivimaa haru ja Saare-Lääne piiskopi 1238. aastal sõlmitud koostöölepingu tulemusel, kui piiskop andis (abi eest oma vasallide taltsutamisel) orduvendadele lisaks poolele lossile Lihulas ka Matsalu, Sõtke ja Sauga valdused. Nendest moodustati Lihula komtuurkond, mis jäi endiselt Saare-Lääne piiskopkonna vaimuliku diötseesi osaks.
Pärast komtuurkonna likvideerimist 1480. aasta paiku liideti mõisad ja vahepeal lisandunud Kastna valdus Uus-Pärnu komtuuri halduspiirkonnaga. Sauga mõisa territoorium paiknes Sauga jõe vasakul kaldal piiskopkonna Korbe (Pärnu-Jaagupi) kihelkonnast kuni Pärnu jõe ja Rääma rabani.
Ordumõisa funktsioon ei olnud ilmselt vaid majanduslik, vähemasti aastatel 1546–47 mõisa hallanud orduvend Johann van Ghoer on kandnud tiitlit Saksa Ordu Sauga foogt.
Sauga foogti koostöö Saare-Lääne piiskopkonna võimudega oli nimetatud ametimehe puhul väljaspool kahtlust, sest naabruses asuva piiskopilinna Vana-Pärnu linnafoogtiks oli tema vend Bartholomeus.
1554. aastal, kui mõis on kuulunud Liivi Ordu maamarssali valdkonda, on Saugat valitsenud Dirich Lode, kelle nimi seob ta Saare-Lääne piiskopkonna ühe tuntuma vasallisuguvõsaga.
Militaarordu foogtid olid tavaliselt paigutatud ordu sõjalistesse tugipunktidesse, kus elas ka teisi orduvendi. Ilmselt asus keskaegse ordumõisa kindlustatud peahoone koos abihoonetega Sauga jõe kaldal ja turvas nii jõeteed kui maanteid, mis ühendasid piiskopi poolt 1251. aastal asutatud Pärnut piiskopkonna teiste keskuste Korbe ja Audruga. 18. sajandi lõpus koostatud Mellini atlase kaardil hargnevad postimaantee Tallinna ja teine tähtis maantee Lihulasse just Sauga mõisasüdame vastas teisel pool jõge.
1560. aastal vallutasid Sauga mõisa hertsog Magnuse palgasõdurid, kes seejärel asusid ehitama silda üle Sauga jõe, et kindlustada sillapea ja rüüstata orduvaldusi sügavamalt.Järgneb SIIN.

Puiestee peatusesse läksime Germoga bussiga, aga edasine teekond kulges jala...
Kaidi ja Germo viadukti all
peale viadukti kulgeb tee Sauga mõisa
siit ta paistab-Sauga mõis

Germo ja Kaidi vanas paadis Sauga jõe kaldal



Eve
teelehed
põdrakanep
Lisan siia ka fotogalerii tänasest päevast.
   Teel koju kohtusime bussijuht Kariniga, kes parasjagu lõpppeatuses sõidupausi pidas. Ära nägime lõpuks Karini ta töökohal. Ja jäädvustasin muidugi ka.
bussijuht Karin
  Koju jõudes külastas meid üllatuskülaline, hea luulehaldjas Luule Luule, kes Germole maasikaid ja mulle lilli tõi.
lilled Luule Luuselt
pilt on tehtud 2006 aastal Luule Luusega koos, tema kodus
  Mõnusalt väsitav ja värvikas päev on seljataga. Homme on uued tuuled.

29. juuni. 2016.a.
Vana-Rääma
  

teisipäev, 28. juuni 2016

Heliline hommik pulmakutsega



    Millal sina viimati pulmast osa said? Kui hakata meenutama, siis mina käisin viimati pulmas veneaja lõpus. Aga juba paari nädala pärast avaneb taas võimalus pulmadest osa saada, Heli ja Herlendi pulmadest, mille kutset kallis Heli mulle täna toomas käiski. Igal juhul väga armas hommikuäratus. Aitäh!

  Kuidas kulgeb Helil ja Herlendil pulmade korraldamine? Seda kõike saad lugeda Heli blogist Minu ilus elu maal.

  No, ja nüüd vajutan paanikanuppu. Mida panna pulma selga? Olen saatesarja "Minu imeline muutumine" muutuste ootel. Kõik mu riided on mulle viimase poole aasta jooksul väikseks jäänud ja uusi ka ei raatsi osta, sest kavatsen poole enda kaalust kaotada. Mida teha? Uhh! Tossus ja sportriietuses ju ometi pulma ei lähe, nagu ka teatrisse ei mitte, kuigi viimastel aastatel käiakse teatris ka "töölkoduspuhkehetkel" riietega. Tegelikult ei ole ma aastaid ka kingi kandnud just kehakaalu pärast ja ...Neid agasid on mitu. Ka kleidid ja seelikud on haruldased minu seljas ja seda ka just kehakaalu tõttu. Peenususteni ma lahkama ei hakkaks, sest ülekaaluline teab nii ehk naa milline piin on kanda suvesooja ilmaga kleiti või seelikut...Paras peavalu on nüüd sellega, kuigi pulmi ootan ma väga, sest mul on ülihea meel, et saatus (juhtumisi on selles suures osas süüdi Kati Saara Vatmann) meid Heliga kokku viis, sest olen temas leidnud endale ühe armsa, üliausa, julge  hingesugulasest sõbra, kellega läheks luurele ka vaatamata ilmale.

   Heli ise on hetkel haige, aga hoiame kõik talle pöialt ja saadame positiivset ja tervendavat energiat, et ta terveks saaks, sest maailmal on teda väga vaja. Mina saatsin oma terevndavad pakikesed teele juba hommikul ja teen seda veel mitmeid kordi päevas. Pealgi algav Uulu laager vajab teda, ta armas pere vajab teda, kõik me vajame teda, aga ikka tervena.



  Loomulikult ei saanud ma ju pildistamata jätta, aga andke andeks, unisena tehtud pilt on parajalt unine ka ise, aga ikkagi Heli!


28. juuni. 2016.a.
Vana-Rääma

 

esmaspäev, 27. juuni 2016

Meie-maalapsed

pilt illustratiivne


   Meie-maalapsed

ööd on mõnikord muutlikud
sama muutlikud kui päevad
kus keset päikesepaistet
hakkab kallama
nagu oavarrest

sama muutlik oli
malevlase meel kui ta
kaugel nõuka ajal
EÜE raames esmakordselt
maale sattus
malevlase kelle hooldatud
ja pediküüritud vabrad
lehmasita sisse
astusid

mäletan kuidas ühel päeval
pealinnast pärit tüdruk
kolhoosi lauda pesuruumis
oma jalgu ahastavalt jääkülma
vee ja kange piimatorude pesemise
vahendiga ning harjaga küüris
justkui tahaks nahka
maha nühkida
_
mäletan kuidas meie
algkooliealised plikad igatsesime
ka oma siniseid koolipluuse
pastakaga täis kirjutada ja
naba kohale sõlme siduda
aga ema ei lubanud
sest me olime tema meelest
alles tited poiste ees
eputamiseks

aga malevlased võisid
võisid nad ka kurameerida
kolhoosi heintes või
vana mõisa trepil sest nende
vanemad ei saanud neid keelata
ei saanud neid korrale kutsuda
sest nemad elasid pealinnas
tantsisid Viru kabarees või
lendasid tuusikuga Musta mere
äärde puhkama
puhkama ka lastest

aga meie- maalapsed
meie olime maast madalast
sunnitud tööd tegema
mitte ainult suviti
ei käinud me malevas ega ka
viljapäid lõikamas
meie saime juba marlimähkmetest
välja kasvades teada et sitt
mille sisse me astume
ei ole lihtsalt sitt
vaid on leivaisa

selline oli meie
nõuka ajal sündinud maalaste
noorus selline oli meie elu
ilma telefonita
ilma arvutita
selline oli meie viis näidata
armastust oma maa
vanemate ja riigi vastu

27. 06. 2016.a.
Vana-Rääma

Uus tass kollektsioonis!



   Täna paistab Pärnus päike, vähemalt minu jaoks. Tegelikult ma väga armastangi sooje ja vihmaseid ilmu, just sellised ilmad on minu päikeseilmad.

  Pole just igapäevane, et fännid sulle kingitusi teevad, kuigi aega-ajalt tuleb ka seda ette. Täna jõudsin ma lõpuks kesklinnas ära käia, sest juba üle nädala ootas mind Hommiku tänava postipunktis uus tass, koos imelise kirja ja kaartiga Triinult. Siirad ja suured tänud sulle, hea hing! Tegid mu päeva päikeseliseks!

  Kes veel ei tea siis võtku teatavaks, et kogun erinevate linnade, külade ja riikide logodega tasse. Reegilina vahetan neid oma romaani SEGAVERELINE vastu. Kui lähete reisima ja teie pagasisse mahub üks pisike tassike, oleksin väga tänulik. Veel tänulikum oleksin, kui neid mahuks lausa 2 (ühesugust), sest ka mu maailma parim sõbranne kogub tasse. Aitäh!

  Tass on väga maagiline ja toodud Otepäält. Triinu väisas Otepääd ja ostis mulle seal kõige uuema tassi, mis pani mind kohe googeldama ja Otepää kivilabürindiga tutvuma. Olen ise kunagi paaril korral küll Otepääl käinud, energiasamba juures ja hotellis Bernhard, kuid kivilabürindist ei teadnaud ma tänaseni midagi. Nüüd tean.

   Googeldades sain veidike informatsiooni ja kopeerin ka siia:

Otepää kivilabürint

Otepää kivilabürint on endise hiiemäe osa, tugevalt maaenergiaga laetud väepaik.
Labürint koosneb 2 objektist,  Kuldlõike spiraalist ja Chartresi labürindist. Spiraal annab rahu ja tasakaalu inimese närvisüsteemile. Labürindis mõjutavad inimkeha paralleelselt 2 jõudu – maakiirgus ja kosmiline kiirgus. Labürint on Prantsusmaal Pariisi lähistel asuva maailmakuulsa Chartresi labürindi koopia, mis koosneb 11 rajast, on 11 m lai ja 500 m pikk.
Labürint on kasutatav aastaringselt.

Rohkem informatsiooni saate SELLE lingi alt. 


27. juuni. 2016.a.
Vana-Rääma

laupäev, 25. juuni 2016

Seitsmesed uudised 25.06.2016.a.



   21. juunil käisin Tallinnas castingul ning täna sain läbi Seitsmeste uudiste teada, et olen üks neljakümnest väljavalitust, kelle hulgast 10  saatesse valitakse. Nagu ma ühes eelnevas blogipostituses mainisin, oli kohal ka Tv3 intervjuu tarvis. Omast arust ma üldse ei pabistanud, aga jah, ennast just eriti meedliv telekast vaadata ei ole, aga usun, et juba aasta pärast on, sest olen üks nendest kelle muutumine võtab vähemalt aasta aega, sest ilmselt alustatakse maovähenduse operatsiooniga ja sellele järgneb kõik muu, hammaste korda tegemine, ebameeldivate karvade eemaldamine, liigsete kilode operetsioon jne...Aga olen selleks kõigeks valmis, sest operatsioone pole ma kunagi kartnud aga kaal on viimaste aastatega hakanud tervist laastama, kuigi olen üle poole oma elust ülekaaluline olnud ja midagi pole tegemata jäänud. Viimase poole aasta jooksul on tulnud palju üle elada, alustades poja tervisega kaasnevaist probleemidest ja enda omaga ka, pidades silmas ateroomi, millega käisin lausa 2 kuud haiglas sidumas. Põletik on nüüd välja ravitud ja umbes poole aasta pärast tuleks sellega operatsioonile minna, aga eks näis kuidas asjad kulgema hakkavad. Olen optimistlik ja loodan ikka paremat.

   Seitsmeseid uudiseid saate järelvaadata SIIT. (kes ei tea, siis sinisele sõnale SIIT vajutades avaneb saate link ja saab otse vaadata). Umbes 26 minutil algavad klipid saate eelsalvestusest  MINU IMELINE MUUTUMINE.

  Mis seal ikka, julgelt edasi!
   Enne Tallinna sõitu panin õlakotti oma kalli sõbranne Jaanika kingitud türkiiskivi, kui õnnetalismani...ja olen väga õnnelik. Aitäh, mu kallis Jaanika!
minu number ja minu kalli sõbranne kingitud türkiiskivi
 Erilised tänud ka kallile Esterile, kes mulle toeks tuli ja oli. Meil on imeline päev Tallinnas. Uute kohtumisteni!
Ja loomulikult ei saa ma tänamata jätta kallist Hälit, kes mulle saatesse registreerimisest teatas ja kellega me kenasti täna ka kirjavahetust peame. Häli ise käis kevadel saates ja kevadel me ka Facebookis esmakordselt suhtlesime. Ootan väga ka tutvumist.
  Muidugi olen tänud kõigile kes kaasa elavad ja toeks on. Aitäh!

allkirjastatud leping...

minu seljataga mu kallis Ester

täidan terviselehte


saatejuht Eve Kallaste
täidan lepingut. minu seljataga kallis Ester

Raimo Kummer

Kallistan teid kõiki.

25. juuni. 2016.a.
Vana-Rääma

kolmapäev, 22. juuni 2016

Jaanipäevaks kõrgeks kasvab laup



  Ruth ja Ülar, me petsime teid!

  Kunagi armastasin ma väga juukseid lõigata ning tegelesin sellega suhteliselt aktiivselt, kuid nüüd enam ei inspireeri. Ju sai siis huvi otsa või mis iganes. Eelmisel suvel ma küll lõikasin Germo pikad kiharad maha, aga...Ja habemeajamises ma ka just käpp ei ole, seega tuleb Germoga käia spetsialistide juures. Täna me seda tegimegi, kuna üks kallis inimene kinkis Germole jaanipäevaks selle võimaluse. Aitäh! Sihuke armas nooruk tuli juuksepahmaka alt välja.

  Ma salongi nime ei teagi, asub Tallinna maanteel, üsna meie kodu ligidal, Pärnamäede poe kõrval. Aga igal juhul jäime rahule, mõlemad. Juuksuriks oli üks vanem daam, vene rahvusest. Aitäh, aitäh, aitäh!

  Tegelikult oli Germo juba hommikust saati ärevil, kuna sai eile õhtul juba teada, et täna lähme juuksurisse. Ma tavaliselt räägin talle kusagile minekust vahetult enne, kuna ta muutub ärevaks ja kannatamatuks. Viimasel ajal küll vähem, aga ikkagi.

  Tavaliselt käime Tammistes Ruthi ja Ülari juures Germo soengut ilusaks lõikamas, aga sellel korral õnnestus seda teha kodu ligidal. Aga me ei ole teid maha jätnud, kallikesed! Ehk juba järgmise soengu ajaks jõuame taas Tammistesse. Lihtsalt kuidagi kiired ajad on olnud.
enne juuksurisse minekut
pärast imelist muutumist

Evele ja Avele tänud kiirvisiitide eest!

  Ja jaanid võivad nüüd tulla, kõrge laubaga ;)


22. juuni. 2016.a.
Vana-Rääma