Täna hommikul me magasime kauem, mina ärkasin suisa kell 7.30 alles. Siis väike pudruring, kohv ja taas metsa! Tõsi küll, jube külm ja rõske oli, esimest korda panin soojapuhuri tööle, see tekitas taas metsaminemise isu, muidu ... Puhurist oli vägagi abi, kuumast kohvist ka ja teele me asusimegi. Kuidagi jube ruttu said ämbrid seeni täis ja sellel korral pääsesime kuivana koju, kuigi metsast koju tulles, hakkas veidike tibutama. Mõnus, kuna meil on alles uued tuttavad tekkinud Lemmes, siis ühe armsaga neist - Ilmega, jooksime metsaveerel kokku, õigupoolest meie olime metsaveerel ja tema tegi oma igapäevast rattatiiru. Nii armas. Ja juba varsti peale koju jõudmist tuli Ilme taas ninninänniga, sest Germo armastab ju joonistada ja ta ka kingib joonistused neile, kellest ta joonistab. See toimib ka Ilme puhul, ka Maire puhul, kes meile kilekottäie magusat õuna tõi. Aitäh, tüdrukud, te olete nii armsad! Mairekese loal korjasin ka natuke väikesesse kaussi söömiseks kreeke, aga kuna me otsustasime täna siiski linna tulla ja kreegid enam kottdesse ei mahtunud, tegin 1 purgi kreegikompotti ja 2 purki õunakompotti, lisaks seente keetmisele ja praadimisee. Neid oli täna tõesti palju. Tegelikult plaanisime jääda veel mõneks päevaks, aga vahel ei saa, midagi tuleb vahele ja no kallis Urmas ka igatses meid, polnud ju päris mitu päeva näinud. Ka mina igatsesin väga, nagu poleks terve igaviku koos olla saanud. Aga hästi armas on tulla ja minna, tunnen ennast väga hästi nii siin, kui seal! Elu on imeline, kui su kõrval on hoolivad ja armastavad iniesed ning kui sa ka ise jääd inimlikuks, hoolid ja armastad. Aitäh, Universum! 23. august 2024. Vana-Rääma
