Taevasiniste silmadega mees

TAEVASINISTE SILMADEGA MEES Kell tiksus esmaspäeva kaheteistkümnendat tundi, kui vastu hommikut koju naasnud Gert ärkas. Ta ringutas, loivas ennast voodist välja, pani pruunikarvalised toasussid jalga ja siis läks juba tualetti kusele minekuga kiireks. Väga raske oli silmi lahti hoida, uni piinas meest ka ihuvajadusi rahuldades. Ta lonkis tualetist välja, asetas sussid voodialla tagasi ning unustas ennast uuesti voodisse. „Gerttt! Geeert! Seniiline oled juba või!? Jeerum küll, kelle otsa ma küll komistanud olen!“pröökas pahatujuline Marle, avastades oma jalge alt uriinimärja lambanahkse tualettvaiba ja märja siidiriidest prilllaua. „Mida sa karjud! Ma ju ütlesin sulle, et riidest prillaud ei kõlba mitte karu hänna alla ka mitte! Kui ikka on kiire ihuvajaduste rahuldamisega, ei hakka sul keegi puuda paberit prillauale laduma. Või sina hakkad? Ma tahaks näha kui mõni vereplekk ...“ Gert vihastus, keeras pea akna poole ja juba kostuski norinat. „Ma tahaks näha, ma tahaks näha ... ma tahaks ka teada kus sa öö otsa hoorasid, et nüüd ei tule isegi oma ihuliste hädade väljutamisega toime! Pekki küll, mida ma siin üldse rabelen!“ ühmas Marle, tõmbas parema käega üle otsmiku, lajatas kurakätt tualettruumi ukse kinni ja kadus vannituppa. Sealt naastes otsis esikusahtlist fööni, kuivatas juuksed, pani seksika pesu ja miniseeliku selga ning kadus nagu tina tuhka. „Oi, ma veel sulle teen! Lähen tõmban mõne isase hoovi ja ei löö millegi eest risti ette! Teen sulle tagasi kõik selle, mida oled mulle teinud, va hoorapurikas!“ Naine kirus lausa valjuhäälselt linnaliinibussis oma meest, mille peale nii mõnigi memm pead vangutas ja Marlest eemaldudes käega rehmas. „Jah, kevadel lähevad ka luuad õide!“ pidas üks joogine meesterahvas kommenteerida. „Tänapäeva noorus on ikka hukka läinud, välgutatakse oma pekiseid kannikaid, pole häbiotsagi!“ „Selline tahab veel kunagi emaks saada! Ärgu hiljem kurtku, et viljatu on!“ Kommentaare aiva sadas ühistrantspordis ning see kõik häiris Marlet niivõrd, et ta astus 2 peatust enne bussist välja, et rahuneda ja mõelda. Kerge klomp tõusis kurku. Mitte keegi ei ole meist rauast, südametu ja kalk. Kõigil meil on hing sees, selles pole kahtlustki. Kas ma tõesti näen luua moodi välja? Kas mul tõesti on kintsudel tselluliit? Kas ma üldse tahan emaks saada? Kas ma üldse saangi lapsi? Kõik need küsimused hakkasid noort naist piinama. Marle mäletab kuidas ta kunagi häbenes miniseeliku kandmist, kartes, et tema kintse katabki tselluliit mida vaid teised näevad, kuigi ta sõbranne eitas seda. Lisaks rääkis kunagi ta ema talle, kui ta Marlet kandis ja üsna sünnituse eelses olekus oli, küsisid ühed puberteedieas noormehed linnatänaval ta käest kuhu poole luuad pühivad, viidates muidugi Marle emale. See ajas muigi Marle emat naerma, kuigi ta nägi pigem maakera moodi välja, aga natuke riivas siiski hinge ka. Omast arust on ta kena naine ja veel raseduse lõpukuul, mil abikaasa teda suisa kätel kandma kippus. Taas seisis naine küsimuse ees kas ta üldse tahab emaks saada. Tõsi küll, kui ta teismelisena lapsehoidmisega raha teenis, unistas ta varajasest emadusest, kuid nüüd oli küsimuse ees. Sisetunne kõneles vastakas keele, küll soovis ta endale sellist staatust, küll mitte. Marle arvas, et lapse soetamiseks on aega vaja, et praegu on vara ning ta polnud ka päris kindel kas Gert last soovib või saab, või kas ta ise Gerdiga lst tahab. Vastusteta küsimused aiva vaevasid ta pead, kui ta tikkkontsadel mööda kõnniteed pubi suunas kõndis ja peas ikka vaid mõte Gerdile kätte maksta. Must toonklaasidega auto peatus miniseelikus naise kõrval, mille peale Marle ei reageerinud. Igasuguseid perverte on maailmas ja üha kaob inimesi, nagu vitsi vette. Kaovad ära nagu poleks neid kunagi olemas olnudki. Eriti jäletas Marle bemme, sest tema kogemuste ja nägemuste põhjal kimasid nende ga ringi mõttetud rollnokad, kes tööl ei käinud, aga vanemate rahakoti kallal küll. „Hei, neiu, kas saaksin teie jalavaeva ehk vähendada?!“ keris viisakas noormees auto aknaklaasi alla ja Marle oli nagu hetkega ära tehtud, sest need taevasinised silmad, sis talle otse südamesse vaatasid, lausa tõstsid naise võõrasse autosse. Ta istus ega lausunud ühtegi sõna. Noormees naeratas ja Marle aimas, et ta käest küsiti midagi, kuid ta ei teadnud mida. „On teiega kõik korras? Kas sõidame haiglasse või loodusesse?“ Helesiniste silmadega noormees tõesti muretses, sest Marle pilk oli kõike muud kui rahulik. „Ah? Misasja? See, et ....“ „Ära karda mind. Läheks sinatamise peale üle, muidu ehk jätangi totaks mulje? Ma ei tee sulle liiga.“ „Ma, ma ... ma olen Marle.“ Naine ulatas käe. „Gert,“ ulatas mees aupaklikult tutvumiseks oma käe. Nii suuri silmi polnud Marle endal ealas näinud, aga nüüd vaatasid need talle vastu autopeeglist, mille ta just meigi kohendamiseks avanud oli. Mis pagan mul nende Gertidega küll on? Mu esimene armastus oli Gert, praegune elukaaslane on Gert ja nüüd .... mõtiskles ta endamisi. „Sa oled kuidagi nii, nii ära ... omas mullis. Kas juhtus midagi? Saan sind kuidagi aidata?“ Gert oli aupaklik. „Hea küsimus. Ah, lähem siis sinna loodusesse,“ võttis naine pakkumise vastu. Talle jõudis nüüd alles Gerdi küsimus kohale. Need silmad .... Paari tunni pärast sõidutas Gert Marle otse kodumaja juurde, andis talle visiitkaardi ja lahkus sõnadega;“Tänan sind südamliku päeva eest, kaunis naine! Kohtumiseni“ Jah, päev kujunes tõesti südamlikuks, üks üllas hing suudab pahelised mõtted ja teod ära hoida ja vaid juba oma olemusega maailma kaunimaks paigaks muuta. Marle oli õnnelik, unustades hommikuse intsidendi. „Kus sa ringi keppisid, lirva!?“ Gert, kes oli ohtralt kesvamärga pruukinud, tormas nagu tuulispask naisele kallale. Eks armukadedad ole ikka need, kes ise pole patust priid! Marle, suutes ennast vägivaldse mehe haardest vabaks rabeleda, helistas ruttu teisele või õigemini kolmandale Gerdile ja tänaseks on noored oma esimese lapse ootel, kes peaks sündima juba lähipäevil. „Sa oled kõige imelisem naine, kes mu eluteele sattus! Oleks sa esimesel kohtumisel pealetükkiv olnud, poleks ma sulle visiitkaarti andnud,“ tõdes mees. Eks esmakohtumine määrab elus palju, sama palju nagu nimemaagia ja silmad, mis sinust läbi näevad. 28. märts. 20220.a. Vana-Rääma