Vend võitleb venna vastu

„ Vend võitleb venna vastu pole enam ammugi võõras nähe!“ Sotsiaalmeedial ja ajakirjandusel on võime meelitada ligi lugusid ja inimesi aktuaalstetel teemadel. Nii leidsingi ma postkastist sisuka loo võõralt inimeselt, kes oli pisarsilmil lugenud lugu Nelli Teatajast, mille ma sinna kirjutasin. Teemaks jätkuvalt Ukraina ja selle kohutava genotsiidi all kannatava maa ühtehoidev ja perekeskne rahvas. Nii ma siis kõne tundmatule võtsingi. Maie Võrumaalt, kes lahkelt oma eesnime kasutada lubab, pajatab järgmise loo: Olime üheksakümnendal parasjagu Kiievis sugulastel külas, kui Eesti vabaks sai. See, millise küllusliku laua sugulased meile selle rõõmustava taasiseseivumise uudise puhul korraldasid, ei lähe siiani meelest. Nagu öeldakse- laud oli lookas nagu äke! Kogu suguselts oli kohal ja pidutses. Kogu hiiglaslik ukrainlastest suguvõsa. Kohati tekkis tunne nagu oleks Ukraina taasiseseisvunud, sest temperamentsed idaslaavlased näisid rohkem rõõmustavad kui meie. Aga paraku siin mängibki rolli loomus. Meie, võõrsil olevad eestlased ei saanud sõnagi suust, sest nutuklomp oli kurgus ja sõnu lihtsalt ei tulnud. 50 aastat okupatsiooni oli oma valusa jälje jätnud. Kidakeelsus ei ka ole just, selle kohutava okupatsiooni pärast, eestlasele võõras. See idaslaavi rahvas on kõike muud kui külm ja rassistlik, tõdesime juba tookord. Neli päeva hiljem, 24. augustil kuulutati välja Ukraina iseseisvus. Oleks me teadnud, et see loetud päevade pärast juhtub, poleks me eelneval päeval ilmselt koduteed jalge alla võtnudki. Oleksime rõõmustanud koos heasüdamlike ukrainlastega, kelle lahkust ja viisakust ma iial ei unusta. Kuulus ju Ukraina eelnenud 69 aasta vältel Nõukogude Liidu koosseisu. See stepirohke Ida-Euroopa lauskmaa on üle elanud kohutavaid kannatusi ja terrorismi. Elab nüüdki. Seega „vend võitleb venna vastu“ pole enam ammugi võõras nähe. Tegelikult kestab vene-ukraina sõda juba ammu, praegu lisandus sellele Putini sõda, mis on veel julmem ja halstamatum. Ajalugu kordub ja sõjaroimarid juhivad endiselt seda suurriiki. Karpaatides asuvad ürgmetsad, mis kuuluvad ka Ukraina koosseisu, on oma floora suhtes maailma ainulaadsemad ja viimased, kuuludes lausa UNESCO maailmapärandi hulka. Ja see kõik hävitada sõjakurideos Putini käsilaste poolt on sõnuselatamatu ja andestamatu. Minu poeg, kes kunagi ukrainlanna kosis ja kakskeelsed lapsed soetas ja kattis, jäi Ukrainale truuks surmani. Just surmani, sest see kohutav genotsiid röövis minult kogu mu pere. See maa, kus mu poeg ennast õnnelikuna tundis, on just seesama maa, mis meie kõigi slme alla halastamatult hävib. Olen nagu üksik ulguv hunt siin maailmas, sest minu ainuke võsuke, ta abikaasa, lapsed ja lapselapsed on lahkunud mu ammuläinud abikaasa juurde. Selle teadmisega on kohutav harjuda, kui mitte võimatu. Ja eg ma ei tahagi harjuda. Oma ülejäänud elu kavatsengi elada ukrainlasi aidates, niivõrd-kuivõrd see võimalik on, sest igas särasilmses Ukraina lapses näen oma lapselapsi ja lapselapselapsi, kes on tänaseks saanud üheks kaduvikuga. Saaks nende tuhagi kodumaale tuua, mõtisklen kuid leian, et minu poolt oleks see egoistlik, nad ju ongi oma kodumaal....Ja uskuge, see karm kaotus viis kaasa ka minu hinge. Mind justkui poleks olemaski, kuigi mu keha eksisteerib endiselt. Mõnikord patja nuttes mõtlen, et milleks? Armas Eesti rahvas, palun olge tolerantsemad ja ärge nähke kolli seal kus seda ei ole! 25. märts. 2022.a. Vana-Rääma