Mustade silmadega mees

pilt netiavarustest...

  MUSTADE SILMADEGA MEES

 Raol pani raadio mängima, võttis värske ajalehe, sättis ennast välisohvale pikali ja hakkas lugema. Terrass oli päikesest tulvil ja iga kiir justkui kõrvetas musklites mehe tumepruuni ihu. Raoli nahk oli ka talviti pruun ja sõbraks kutsusid teda neegriks kutsuma, kuigi negriidse rassi juuri temas ei pidavat olema. Küll aga voolab mehes eestlasele mitteomane tume veri ja ka silmad on tal tumepruunid, kui mitte lausa musta värvi. Isegi ta kahel tütrel, kes muidu on emalt pärinud blondid juuksed, on pruunid silmad, ehkki üks neist on nahavärvilt ema moodi albiino ja teine nagu isa suust kukkunud.
  Raol ei tea oma päritolust ehk siis isapoolsest suguvõsast midagi. Väidetavalt jäi ta juba 10 aastaselt orvuks, pärast rasket liiklusõnnetust, kus ta ema elu kaotas. Oma isaga pole ta kunagi kohtunud, kuna ema väitis, et Raoli isa oli samuti rängas liiklusõnnetuses elu kaotanud, kui Raoli ema poega oma südame all kandis. Kas me mitte valetamisega ei tõmba õnnetust ligi? Kas see üldse nii oli seda Raol ei tea, kuid juba lapsena kippus ta kogu aeg arvama, et ema oli isa vaid enda jaoks maha matnud, sest poeg ei tunnetanud ega uskunud, et isa pilvepiirilt teda jälgib. Ka vanavanemad, kes pärast tütre kaotust lapselapse kasvatusõigused endale said, olid kidakeelsed, eriti taat. Taat küll otsis vaikimiseks julgust memme silmist, kui lapselaps järjekordselt isa teema üles tõstis, kuid memm oli otsekohesem ja taat vaid noogutas temaga nõusolevalt kaasa. Saa siis aru mida need vanainimesed tegelikult varjasid! Küllap neil oli selleks oma põhjus, arvas Raol, aga hing jäi ikka kripledama.
  Puberteedieas oli Raolil eneseleidmisega tõsiseid raskusi. Ta tundis ennast justkui hüljatuna või koguni juurteta, kuna kõikidel ta lähedastel sõpradel olid vanemad ja vanavanemad ju olemas. Raolil ei olnud ühtegi õde ega venda, rääkimata tädidest ja onudest, kuigi küla kõneles teises keeles. Nimelt sosistati poe esisel pingil, et küllap see Raol-poiss on mõnesse oma sugulasesse. See lisas vaid õli tulle, poiss jooksis tihti kodust hüppesse, sulandus kampadesse ning hakkas jooma ja suitsetama. Vaid alles siis kui Puiatu erikooli uks oli talle avatud, võttis poiss mõistuse pähe ja temast sai klassi parim õpilane. Raol lõpetas keskkooli kiituskirjaga ja uks Tartu Ülikooli Arstiteaduskonda sai talle avatuks. Ülikoolist leidis ta endale abikaasa, blondi sinisilmse Virge, kellega ta juba viimasel kutsusel abiellus ja peale kooli kohe isaks sai. Lapsed sündisid aastase vahega.
  Meedikud soetasid endale pangalaenuga Viimsi uusrikaste rajooni uhke villa ja elu kulges tõusvas joones kuni hetkeni mil Virge otsustas Soome tööle minna. Erakliinik, kus naine raha teenima hakkas, muutis muidu malbe ja tasakaaluka Virge tundmatuseni. Raolile tundus algul uskumatu, et tema tagasihoidlikule abikaasale sai elumotoks number üks raha. Tütred jäid küll aastateks Raoli kasvatada, kuid ema hakkas neid iga koduvisiidiga otseses mõttes ära ostma ning paari aasta möödudes ostiski lapsed Soome ja ise abiellus erakliiniku omanikuga, Gruusia päritolu Vahtangiga, kes olevat naaberriigi jõukamaid arste. Tüdrukud võõrdusid Eestist ja isast ning ema ja kasuisa kasvatasid neid isa vihkamise vaimus, kuigi Raol polnud midagi kurja teinud. See mees ei teeks isegi kärbselegi liiga! Aga elu on karm, paraku!
 Uksekell.
"Pagan, kes see küll olla võib!? Ainuke vaba päev ja..." Raol ehmatas välisohvalt istukile. Umbkeelne, tõmmu meesterahvas, nääpsuke eestlasest tõlgitüdruk kaasas, seisis ukselävel, pilk Raoli klammerdunud. Ka Raol oli jahmunud, kuna oleks nagu enese peegelpilti näinud, küll vanemal kujul, aga siiski. Sõnadetagi oli selge, et võõra mehe näol on tegu tema bioloogilise isaga. Raol ei teadnud kas nutta või naerda, ta seisis nagu soolasammas hetkeni, kui märkas isa veekalkvel pilku, mis helkis nagu must öö taevanööpide taustal. Korraga avastasid isa ja poeg ennast teineteise embusest, nuttes lausa häälega. Kuigi need olid ilmselt rõõmupisarad, ei suutnud ka nääpsuke tõlk oma emotsioone varjata. Ta nuuksus ja ahastas.
  "Vähemalt ei läinud suguvõsast välja!" lausus Raol eksabikaasa Virgele, kui nad olid isaga Helsingisse , Raoli kaksikvennale Vahtangile külla jõudnud. Vahtang oli Soome lapsendatud juba sünnitusmajast, sest vanavanemad ei aksepteerinud sohilapsi, kes olid Gruusiast pärit abielumehe poolt eostatud, kui nende tüterel reisil Tbilisi abielumehega armuafäär tekkis ning naine lootusetult ära armus.
  Vähemalt said lapsed endale isa tagasi ja boonuseks ka vanaisa ning onu!
Nüüd neid kerkib, Gruusia veinipoode Eestisse, nagu seeni peale vihma!


20. juuli. 2017.a.
Vana-Rääma