16. juuni õhtupoolik ja 17. juuni hommikupoolik Lemmes

16. juunil oli selline mõnus ilm, otsustasime viimase bussiga maale suvilasse sõita. Mõeldud - tehtud! Kohale jõudes tõdesin, et õhtul enam kive kangutama ei hakka, teen seda järgmisel hommikul. Nii me tegime seal veidi ümberkorraldusi ja siis otsustasime minna kilomeetreid täis käima ja mööda mere kallast. Oli tuuline aga soe tuul mulle meeldib, kuigi igaks juhuks soovitasin Germol jope selga panna. Pani. Jalutasime Orajõe randa, kus ma esmakordselt viibisin vast lausa 51 aastat tagasi, Orajõel elade täitus mu 4.eluaasta. Ja Orajõe rand jääb mu lapsepõlvekodust umbes 500 meetri kaugusele. Ma seda vahemaad ära mõõtnud ei ole, aga tean, et mu suvilast on Orajõe kodumajani täpselt 1 km. Mõõdetud. Mõnus oli mööda rannariba jalutada, ja see hapukas mere ehk adrude lõhn oma nii mõnus, üks lõhnasid lapsepõlvest. Merre me veel ei kipu, sest liiga külm on. Kuigi aastate eest sai juba mai lõpus meres käidud. Aga kahjuks pole meil juba mitu aastat suve olnud, kuid lootus sureb viimasena. Õhtul vaatasime Germoga veel videoid ning juba kell 23.00 kuulsin kuidas Germo nari ülemisel korrusel noriseb. Mina lugesin poole üheni raamatut. Kauem ei suutnud, sest lugemiseks juhtus raamat, mis on paras shokiteraapia, aga sellesk kirjutan peale lugemist. Muidugi, kui ma üldse suudan selle lõpuni lugeda, sest nii halba raamatut pole ma ammu lugenud. Aga see selleks. Kella 3.40 ajal käis Germo vetsus. No meie välikemmerg asub õues. Aga ta pani hommikumantli selga ja õuetuld polnud isegi vaja põlema panna. Lisaks on Germol komme öösiti hambad pesta, pesigi. Õnneks tuli meil mõlemal uni uuesti peale ja ärkasime kell 7. Sõime hommikust ja jõime kohvi, sest ilm oli kole, midagi õues teha ei saanud. Tuul lõhkus ka õues lillevaasi. Oma viga, et ma sellega ei arvestanud. Ka hommikust sõime toas. Siis panime "Nimed marmortahvlil" peale ja vaatasime üle aastate selle lõpuni. Lemmest Pärnusse sõitsime 10.59 bussiga, mis jõudis Pärnu bussijaama kell 12.03. Urmas tuli meile bussivastu, oligi hea, sest tõin maalt kõik voodipesu pessu ja jätsin tekid ning padjad siseruumi pesurestile tuulduma, kuigi ega kopitanud lõhna ei ole, mul on lihtsalt väga hea ventilatsioon suvilas. Seega ega sellel käimisel midagi põnevat teha ei saanudki, või noh ma pean silmas tööd. Kuid eelmisel nädalal õnneks jõudsin kuuseokkad ja käbid kokku riisuda ning ranna veerele täiteks tarida, seega polnudkui väga palju teha. Aga kivide puhastus ootab mind siiski veel ees. Ootan suve ja siis teen ära. Varsti avatakse ka Lemme kohvik. Usun, et loetud päevade pärast, sest täna käis seal juba vilgas tegevus. Aga seal saab osta vaid sularahas, või maksta telefoniga kohapeal, kaardimakset ei ole. Nad on avatud vaid 2 kuud suve jooksul. Puhkajaid on ka juba meie suvila lähistel RMK-l, nii telke, jalgrattamatkajaid, karavane jne ... Olgugi, et ma ei kujuta ette kuidas nad nii külmaga seal telgis magavad. Mul suvilas on õnneks elektriradikas ja puhur ka. Kasutan neid. Külmetada ei taha, ei tohigi. Ma ei tea millal me taas läheme, see otsus tuleb äkki. Seega praegu öelda ei oskagi. Aga katsun teate Fb ajaoonele panna, nagu eile tegin. Nüüd on ka maal ideaalne telefonilevi. Isegi suvilas sees saan suhelda. Aga tulge külla, kuid helistage, sest ma ei käi telefoniga netis ja maal olles ma olen netist eemal. Ahjaa, metsas veel seeni ega marju ei ole, vara veel. Kuid nüüd hakkan eilseid ja tänaseid fotosid siia laadima, nagu ikka. Olge terved ja rõõmsad! 17. juuni 2026. Vana-Rääma

VASTUVOOLU - Anu Jänes

Loetud sai Anu Jänese jutustus "Vastuvoolu." See kajastab ühe vabameelse ent tagasihoidliku kunstniku, kes usaldab üksnes ennast ja vennanaist, kujunemisloost, ühiskonna ja inimeste pahupooltest ning kaootilisest eluteest tervikuna. Tänapäevalgi on meie ühiskonnas loomeinimestel raske toime tulla. Midagi pole muutunud. Ikka ja jälle nähvatakse neile; "minge tööle!" ega suudeta leppida tõsiasjaga, et ka maalimine ja kirjutamine on töö. On selline töö, mida väga paljud, just need nähvajad, teha ei oska. Nagu mingist trotsist või kadedusest viibutatakse pahatahtlikult loomeinimeste suunas näppu. Paratamatus. Nonsenss! Elage ise ja laske teistel ka elada! Ausõna. Kirjanik Anu Jänes on pannud selle raamatu kirja sõltuvalt oma teadmistest ja kogemustest, aga tegu ei ole kohe kindlasti autobiograafilise raamatuga, millest pajatab ka tutvustus. Kui sulle meeldib selline aegalne kulgemine ja julgemine, on see raamat sulle lugemiseks sobiv. Ma usun, et just loomeinimesed leivad seda lugedes ennast tuttavatest situatsioonidest ja hinge seisunditest. Mina täitsa nautisin lugemist, kuigi mulle meeldivad tempokamad raamatud rohkem. Aga jah, olen ju ka loomeinimene. Soovitan seda raamatut lugeda. Eelnevalt olin läbi lugenud sama autori raamatu "Õuekummelist kaduvikku" 2020. aastal. Kopeerin ka tutvutuse. Romaan „Vastuvoolu“ heidab valgust ühe unustatud kunstniku eluteele ning põhineb tema päevikus ja kirjavahetuses talletatul. Põimides mälestusi lapsepõlvest, sõjast ja vangipõlvest Karjalas ning õpingutest kunstikoolis Pallas, kirjeldab autor kaasahaaravalt noore inimese kujunemise lugu; mehe, kellel keeruliste aegade kiuste oli silme ees üksainus siht – saada kunstivallas korralik haridus. Selle tundliku natuuriga looja unistusi ja püüdlusi pärssisid heitlikest aegadest tingitud kitsendused: tal tuli üle elada neli järjestikust riigikorda, mille kõigiga ta pidi kohanema. Tema pealtnäha pehme koore all peitus vastuoluline isiksus, kes ei ajanud taga kerget edu ja kuulsust, vaid jäi kõiges täiuse poole püüeldes ustavaks oma tõekspidamistele ja kunstnikukreedole. Kogenud elu jooksul rohkesti saatuselööke, ei lasknud ta väliselt end neist heidutada, kuid hinge jätsid need seda sügavama jälje. Anu Jänes (snd 1948) on pärit Jõgevamaalt, omaaegsest Laiuse kihelkonnast. Ta on õppinud Tartu ülikoolis ajakirjandust. Varem on temalt ilmunud 1950. aastatest jutustav „Õuekummelist kaduvikku“, luulekogu „Kord olen sirelisuru“ (mõlemad 2018) ja ema noorpõlvemälestustel põhinev „Kaugel tuikab tähesilm. Koolitüdruku radu sõjaeelses Taaralinnas“ (2019). 16. juuni 2026. Vana-Rääma

Jaansoni rada 865. päev

Tänae teekond tuli taas tagasihoidlik, liikusime 6,5 km. No hakkasime Raekülast jalgsi tagasi tulema. Kes ikka viitsib järgmist bussi 18 minutit oodata. Mina küll see ei ole. Nr 40 liigub iga 20 km tagant. Aga peale lõunat käisime ka kesklinnas, sest PK Smartposti jõudis üks nunnu Kristel Mägedi maal. Ja loomulikult otsin kolmapäevaks ka bingo. Hommikul liikusime kõigepealt Vaeste Patuste Alevisse ämma juurde, kuskohast naasime alles kella 12 paiku, siis kerge lõuna ja edasi. Aitäh sõbrakesed, et vahetult enne üritust veel korra meelde tuletate, ega mul on ka pea laili otsas, võin vahel alles viimasel minutil mõne ürituse taasavastada. Aga sõber Jüri Kaldmaa tuletas paaril korral postkastis meelde, et täna nende bändi debüütesinemine on. Ausalt öeldes me oleksime sellest peaaegu ilma jäänud, sest mul ei olnud õrna aimugi, et Raeküla vanas koolimajas 2 saali on. Olin enne vaid suures saalis käinud ja selle ukstega ootasimegi. Aga õnneks tuli üks inimene trepist (aitäh, Reet!) ja andis teada, et majal on 2 saali. Korraldajad võiks ikka kuulutusele kirjutada millises saalis üritus toimub. Toimus väikses saalis ja seal oli isegi täna soe. Mul oli väike tõrge sellesse majja minemiseks, sest detsembris suures saalis külmetasin ennast ära. Aga see selleks, täna läks kõik kenasti ja peale pikka istumist oligi hea ennast aktiivselt liigutada. Mina ise oleksin tahtnud Raekülast terve tee jala koju tulla, aga Germo ei tahtnud ja...Niisiis! Jälle üks tore päev õhtus. Veel toredam oleks, kui homme algaks see kaua oodatud suvi. Olge terved! 15. juuni 2026. Vana-Rääma

class="separator" style="clear: both;">