NÕNDA KA MAA PEAL - Henn Risto Mikelsaar

Ausalt öeldes ma ei teadnudki selle nimega autorist enne midagi, kuigi ta on kahel korral isegi oma teostega auhindu noppinud. Kummaline, sest siin on raamat, mis on minu viimase aja kõige halvem niiöelda lugemiselamus. No mitte midagi ei toimu, ahjaa, kordub kogu aeg Suure Paugu teooria, nagu autor tahaks vanu niiöelda klassikute teooriaid ümberkirjutama hakata. Lisaks on pidevalt lahkamisel kvanfüüsikaga seonduv. No ma ei tea. Kolm vanameest leierdavad teatud teemasid ja mitte midagi muud ei toimugi. Õudne. See on veel hullem nendest raamatutest, mis kubisevad kantseliidist. Ise autor üritab remargilikult teatud teemasid väljendada, aga ka need ei kuku välja. Lisaks on kohutav selle autori käekiri ka tervikuna. Mina oleksin selle raamatu poole õhemaks toimetanud. Aga mis seal ikka, igale oma ja ma usun, et ka sellel autoril ja raamatul on lugejaid. Mine tea, ehk loen isegi veel mõne ta teose läbi. See on vaid üksiti minu arvamus pärast lugemist. Ja nüüd väike tutvustus ka. Kaks romaanivõistlust (1994, 1998) võitnud ja 2000. aasta Eduard Vilde kirjanduspreemia pälvinud autori üheksanda romaani („Kirjailm kastepiisas“, 2017) viimistlemise ajal andsid kirjandussõbrad 3. augusti 2016 Postimehe leinakuulutuste rubriigis üllatuslikult mõista („Mälestame … laureaati …“), et sulemees on juba manalateele lahkunud. Eksitus mõjus täie tervise juures autorile meeltülendavalt – lõpetanud vaimustusega käsiloleva romaani, inspireeriti teda äkki süvenema Stephen Hawkingi töödesse, küsimustesse Kõige algusest ja Jumala olemasolust või olematusest. Romaan kujutab kolme pensionieas sõbra rännakuid Eestimaal. Üks neist on füüsikateoreetik, teine teoloog, kolmas bioloog. Nähakse palju kummalist „nagu taevas, nõnda ka maa peal“ ning vahetatakse hulgaliselt teadmisi ja mõtteid. Dialoogides on kasutatud – sageli üsna meelevaldselt ehk pehmemalt öeldes mänguliselt – ohtralt detaile, tsitaate ja parafraase eesti keeles kirjutatud või eesti keelde tõlgitud asjasse puutuvast kirjavarast. 26. september 2025. Vana-Rääma

Jaansoni rada 737. päev

Tänast tiiru tehes jõudsime ka lõpuks Otile "külla." Juhtusin sinna juba ka eelmisel kuul, aga parasjagu andis telefon otsad ja jäi jäädvustamata. Nüüd on süda rahul. Ja meid on linnaruumis ikka 13 kirjanikku (10 poeeti ja 3 poetessi): Ellen Niit, Heiti Talvik, Arno Vihalem, Karl-Martin Sinijärv, Margit Peterson, Kaupo Meiel, Ilmi Kolla, Peeter Kaljumäe, Jüri Talvet, Venda Seõlsepp, Rein Sander, David Samoliov ja Ott Kilusk. Mäletamistmööda oli enne ka Uno Laht, kelle tahvel tuli teatud asjaolude survel eemaldada. Jõuate veel orienteeruma, tahvlid on linnaruumis üleval oktoobri lõpuni. Seekord siis selline blogipostitus. Minge liikuge ka ja orineteergua, kõik on tervislik. Praegu veel ilmad ka lubavad, enne oli 12 soojakraadi. 24. september 2025. Vana-Rääma

class="separator" style="clear: both;">

Jaansoni rada 736. päev

Tänane teekond tuli jälle üle 9 km. Ja taas oli väga sisukas ja positiivne päev. Kell näitas juba 17.04 kui ma otsustasin rajale minna. Olen ennegi maininud, et ma pean saama oma kilomeetrid täis käia, muidu on midagi puudu. Täna tuli plaan minna kesklinna muulile, polnud seal ammu käinud. Peale jahisadamat ja vahetult enne muuli jalutas meile üllatuseks kallis Ülle vastu, kes oma sõbrannaga jalutusretke tegi. Ma veel enne kodust lahkumist mõtlesin Ülle peale, teadsin, et ta viibib sanatooriumis, aga ei hakanud helistama, mõtlesin, et otsustan hiljem kas helistan või mitte ja üllaülla, tema jalutab vastu ning tuli just muuli laudteelt, kus oli minu tahvli juures ennast jäädvustanud. Lihtsalt nii armas. Ülle sõbranna Inga jäädvustas meid ka veel. Siis liikusime Germoga edasi muuli laudteele, jäädvustasime tahvli, nagu juba kombeks saanud on ja kepikõndisime muuli poole, aga see on poolenisti vee all ja otsustasime tagasi tulla. Siis keerasime sealt keskranna suunda, sest tunne oli selline. Äkki jäin ma pargis kunsti loovat tegelast silmama ja jäädvustama, kui märkasin, et kepikõndijate grupp, eesotsas Sirje Soovikuga tulevad meile vastu. Alles siis tabasin, et on teisipäev ja nad ju kepikõnnivadki teisipäeviti, et eelmisel teisipäeval käisid mind rannast otsimas, õigupoolest mu tahvlit, kuid ei leidnud ning seiklesid lausvihmas. Selgus, et see on meie Pärnu Linnagalerii residentuuriprogrammi resident Itaalia skulptor Rodolfo Liprandi. Residentuuriprogrammi viib läbi MTÜ Pure Art Productions ja koordinaator on Janno Bergmann. Enele suured tänud informatsiooni eest. Meie jäädvustasime ennast selle valmiva kunsti ees. Siis tõmbas kepikõndijate punt meid otseses mõttes rajalt maha ja me liikusime nendega uuesti muulile, kus jäädvustasime meid minu tahvli ees. Pildistas üks noormees, kes seal samal ajal jalga puhkas. Aitäh! Edasi liikudes kohtusime koeraperekonnaga, küll olid armsad! Siis Sirje vedas meid astelpajumetsa. Mina endamisi kutsun seda rebasemetsaks, aga olen ka ise sealt kunagi astelpajusid korjamas käinud, aga see oli väga ammu. Nüüd pole enam käinud, aga põõsad on astelpaju alla lookas, minge korjama! Eks sai ise ka mekitud neid vitamiinipomme. Ja siis mööda rannariba kulgesime keskranda ja sealt me Germoga tulime juba mööda Supeliust kodu suunas. Imeline taevas oli ka ja ülipositiivne päev. Aitäh kõigile! Aitäh ka universumile, et ta toob ikka meile päikest päeva! 23. september 2025. Vana-Rääma