Eesti kirjanduse päev Varbla koolis

Juba neljandat aastat tähistatakse Eestis 30. jaanuaril Eesti kirjanduse päeva. Sellel riiklikul tähtpäeval tähistatakse ka lipupäeva. Eesti kirjanduse päeva eesmärgiks on väärtustada kirjanduse tüvitekste ning pöörata tähelepanu tänapäeva kirjandusele ja kirjanike rollile meie oma kultuuris ja ühiskonnas. Eesti kirjanduse päeva raames kutsus Varbla kool, mis kuulub nüüd Lääneraanna Gümnaasiumi alla, mind endast rääkima ja oma loomingut tutvustama. Nad niiöelda lõid käed kohaliku Varbla raamatukoguga ja nii ma lugejatega kohtuma jõudsingi. Suurimad tänud võlgnen selle eest eelkõige Evi Ringmaale, aitäh! Eesti kirjanduse päeva saab tähistada erinevate tegevustega. Lisaks oma raamatutele ja kirjanikuks ning kirjastajaks olemisele, rääkisin ma ka sellest, miks mu romaan "Kaks kuud Eestimaa Siberis" kõneleb justnimelt Varbla külast ja selle lähipiirkonnast. Loosisin välja ühe oma lasteraamatu "Petu," mille uueks omanikuks sai Varbla kooli 1. klassis õppiv Rafael. Tubli poiss. Aitäh õige vastuse eest! Minule esitati põnevaid küsimusi ning sain päris mitmetesse raamatusse ka pühendusi kirjutada. Ja üldpilti tegime ka, sest Eesti Raamatu Aasta veel kestab 14. märtsini ning kõik selle raamidesse kuuluvad kirjandusüritused, mida ma väisin, koondan raamatusse (nii pildis kui kirjas), mille sündi ennustan aasta lõpus või tuleval aastal. Olge valmis tuhandeid kordi kuulamaks saamiseks! :) Oli üks armsalt positiivne päev Pärnumaal, Läänerannas. Mõnus oli seigelda maaliinibussiga, mis Pärnust Varblasse jõuab 1,15 tunniga. Tagasiteel tuli Tõstamaalt bussile 2 inimest, kellest üks juhtus ka minu tuttav olema. Armas Mari, kelle kutsel käisin veidi üle aasta tagasi Tõstamaal lugejatega kohtumas. Mari jagas muljeid, et peale kohtumist tekkis mu raamatute laenutamisele järjekord, mis on väga armas, sest meie - Eesti kirjanikud - saame korra aastas palka ehk laenutushüvitist, mis on tänuväärne, sest raamatu sünd on väga kallis ja honorar selle tarvis lausa vajalik. Ma südamest tänan teid kõiki ja olen valmis uuteks kohtumisteks. Võtke ühendust, lepime aja kokku ja tulen. Aga ma sõltun liinibussidest ja minuga on alati kaasas mu poeg, keda ma tema tervise tõttu üksinda koju jätta ei saa. Aga ta on väga sõbralik ja heatahtlik kamraad. Päikesepoiss Germo. Aitäh ja mõnusat Eesti kirjanduse päeva jätku! 30. jaanuar 2026. Vana-Rääma

Eesti kirjanduse päeva lauba: Villu Kangur, Laur Lomper (Tõnu Oja)

Pärnu Keskraamatukogu tutvustab: Pärnu Keskraamatukokku tulevad 29. jaanuaril ehk kirjanduse päeva lauba (nagu siinkandis laupäeva nimetatakse) külla kirjanik Villu Kangur ja näitleja Tõnu Oja (tuntud ka kui luuletaja Laur Lomper). Ja nii see sündis, saal oli puupüsti täis. Üritus oli seda ka väärt. Üks üleni positiivne, lõbus ja informatiivne õhtupoolik, igatahes! Aitäh korraldamast! Ja loomulikult ei tulnud ma ilma raamatuta ära, kuigi Tõnul olid müügiks vaid üksikud raamatud. Mul vedas. Ja kuna Laur Lomperi luuleraamat on niiöelda kahepoolne, kirjutas Tõnu ehk Laur pühenduse ka mõlemale poole, alusta lugemist kummalt poolt tahes, ikka vaatab pühendus vastu. Aitäh! Ostsin raamatu, mis kannab nime "Vahi kuue paiku vahi kuue paiku. Vaata umbes kellkuus valvuri pintsaku paranduslappe." Vot nii! Kibelen juba lugema, kuigi täna pean varakult ennast magama ajama, ärkan kell kuus, lähen Varblasse lugejatega kohtuma, Eesti kirjaduse päeva raames. Alustan hommikul kell 9.00. Tulge kohtuma! Muide, kas sina teadsid, et Villu Kangur on pärnakas? Veel täpsemalt - räämakas, siit meie rajoonist. Uhke tunne on, et meie armsast kodulinnast on nii palju andekaid inimesi tuult tiibadesse saanud. Villu elab nüüd Muhus ja Tõnu Harku vallas. Tõnu osutas tõsiasjale, et ta oma sõbra, sellesama Villu eeskujul hakkaski luuletama. Väga tore eeskuju. Jääme ikka ootama ka Villu Kanguri luuleraamatu sündi. Peatsis oleva foto eest tänud Heda Piiristele! Ühesõnaga 4 esimest fotot tegi Heda. 29. jaanuar 2026.

Viimaste fotode autor ka Heda Piiriste

MINU PÄRNUMAA - Kristel Vilbaste

Loetud sai Kristel Vilbaste kirjutatud raamat "Minu Pärnumaa. Karulaante keskel, soode süles." Liiga ruttu sai loetud. Jagus vaid kaheks õhtuks. Pärnumaa on tegelikult väga suur ja sellest annaks vähemalt 3 sama paksu raamatut kirjutada, aga Kristel Vilbaste pani suurema rõhu oma kodukandile, Kilingi-Nõmme ja selle lähiümbruse piirkonnale ja ka oma suguvõsale, kellest suurem osa on meie oma kauni loodusega väga suurelt seotud, kõik on looduslapsed niikuinii, osad ka loodusteadlased. Eks mina paneks ka rohkem rõhku oma kodukandile, kunagisele Koonga vallale, millest on nüüd juba aastaid ühtne Lääneranna vald saanud. Mina hoian ikka neid eraldi, endist Läänemaa osa ja Pärnumaa osa, nagu ka Vilbaste selle kohta oma arvamuse mainis. Endisest Koonga vallast oleks armas olnud lugeda pikemalt ka näiteks ajaloolisest Oidremaa mõisast (kirjutan Oidremaa meelega lõpus kahe aa-ga, sest kunagi kirjutati nii ja mulle sobib nii paremini), Veltsa pargist, Mihklist jne...Aga kui mina peaksin sellise raamatu kirjutama siis paneksingi nendele kohtadele rohkem rõhku. Lisaks ka veel Kablile, Lemmele, Orajõele, Treimanile jne...neid kohti on vähe mainitud ja Kabli pagar just väga ajalooline koht ei ole, kui mina lapsena Kablis elasin, ei olnud seda olemaski. Ja tegelikult Kosmonautika suvila asub ikka Penu külas. Kuid samas oli haarav lugemine ikka. Lihtsalt meie maakond ongi nii suur, et kuu ajaga seda raamatu tarvis läbi ei käi. Selleks on vaja palju rohkem aega, aga autorile, nagu ma ta jutust aru sain, antigi 1 kuu raamatu kirjutamiseks. Sellest on ikka väga vähe, samas Kristel jõudis väga palju kohti läbi käia ja mina sain lugedes paljde kohtade kohta veelrohkem teda, kui enne teadsin. Mul endal on Pärnumaa risti-põiki läbi käidud, siin oma mu juured, olen päris mitmes kohas elanud, nüüd juba ligi 21 aastat pärnakas, muidu ikka pärnumaakas. Aga mitte kunagi pole ma sõnade lõppu pannud t tähte, nagu Kristel mainib. Ausalt öeldes polnud ma sellest enne midagi kuulnudki. Ilmselt siis vaid seal Kilingi-Nõmme kandis on see komme. Pigem paneksin rõhku tõsiasjale et Kabli kandis jäetakse d lõpust ära, näiteks; käinud-käinu, näinud-näinu, tulnud-tulnu, olnud-olnu jnejne...ee on selline omapära või eripära, mis tasuks mainimist. Kõige naljakas et Kabli asub suht Läti piiri ääres, oleks loogilisem kui näiteks s lisanduks, aga võetakse hoopis d ära. Liskas kuulus Ainaži kunagu Eestile ja kandis nime Heinaste. Palju-palju oleks veel Pärnumaast kirjutada, aga Kristel tegi alguse, keegi võiks nüüd kirjutada "Minu Pärnumaa 2." Ja liskas veel legendaarne Varbla küla, seal ligidal Tõstamaa. Legendaarne Pärlselja pioneerilaager, Palusalu, Ristikivi jne... aa nendest mainin oma romaanis "Kaks kuud Eestimaa Siberis." Lugege! Raamat pani mind meenutama, aga muidu on siin lugemist küllaga ja ma olen raamatuga väga rahul. Kristel Vilbaste tegi suure töö ära, loodan, et keegi kirjutab kunagi järje. Esitlus oli ka põnev, käisin oma silmaga kaemas ja kõrvaga kuulamas. Ostsin raamatud, võtsin pühendused ja need täiendavad nüüd mu pühendustega raamatute riiuleid. Muide, sellest sarjast on minu riiulis olemas veel ( pühendustega) "Minu Brüssel"-Vahur Afanasjev ja "Minu Ghana"- Ethel Aoude. Öeldakse, et kõik inimesed lähevad lõpuks oma sünnipaika tagasi. Julgen öelda, et Pärnumaa on minu jaoks tuhat korda huvitavam Itaalia mäetippudest ja Rooma vanalinnast, Pariisi tänavamelust ning Vahemere kuldsetest liivadest. Pärnumaal on kõike. Siin saab kõhuliblikad rippsillal kõikudes, muistse maailmaga aitavad ühenduse luua allikad ja hiiesaared. Kui linnamelust on küllalt saanud, võivad Soonatagana raba metsisekuked hoopis teistlaadse elu keskel olemise elamuse pakkuda. Pärnumaa liivarannad võtavad põlved nõrgaks ka palju näinud rannalõvidel ning marjasood ja Nedrema seeneniit teevad hinge hellaks korilastel. Pärnumaal on veel võimalik saada ettekujutus, kuidas oli aururongiga jaamast jaama kulgeda, ja proovida tundma õppida Tori hobuse maailma. Sindi taastatud kärestik on süstaslaalomi harrastajate Meka ja Kabli küla pirukasõprade paradiis, kõheduseotsijatel õnnestub Kihnus ja Puhtus vaimudega trehvata ... 29. jaanuar 2026. Vana-Rääma.

HUNDIHÜÜDJA - Mari Tammar

Loetud sai Mari Tammari romaan "Hundihüüdja." Jõudsin vahepeal ka guugeldada ning sain teada, et tal on ilmunud 3 raamatut. Teised vast huvi ei paku. Soovin nii väga, et kirjanik Tammar kirjutaks veel romaane. Väga põnev lugemine. Eks ikka hundiks käimisest. Mütoloogiale põhinevalt kirjutatud romaan on niivõrd kaasahaarav, paneb uneajast lugemisaega näpistama. No ei saa raamatut käest. Hakka või ise Hundihüüdjaks või Libahundiks, kuidas keegi nimetab. Nii mõnus, kui pärimis ehk folkloor ka tänapäeval ikka kirjanikke mõjutab ja seda kajastatakse. Aitäh selle võrratu raamatu eest, kirjanik Mari Tammar! Eks igas külas on mõni külanõid või teiste jaoks mõistmatu tegelane. Külal on oskus õli tulle valada, nii sünnib neid legende (ka rahvapärimust) üha juurde. Mõnes mõttes on see isegi põnev, kuigi ise küll küla põlu alla sattuda ei sooviks. Raske oli selle peategelase elu ja ta ta eelemade elu, küla kiusas, kool kiusas, kogu ühiskond kiusas. Pole siis ime ka inimene iseg ahastusse sureb. Rohkem ei reeda, võta see raamat ja loe. Poodides on hetkel alla hinnatud ja raamatukogudest saab ka laenutada. Lummavalt hea raamat! „Hundihüüdja” jutustab loo noorest naisest, kes on otsustanud pärast aastaid eemalolekut naasta oma kodutallu ja vaadata tõtt seal aset leidnud sündmustega. Tema mälestuste kaudu koorub lahti lugu ühest nõukogude külast ja seal elanud perekonnast, kellel on salapärane side huntidega. See on lugu armastusest, andestusest ja oma juurte leidmisest, loodusest, inimesest ja Jumalast, saatuslikest kohtumistest ja kolme inimelu ühtepõimumisest. „Siin ei ole midagi, isegi mitte toidupoodi, ometi on siin hingamisruum ning kontsentraat millestki, milles on kummaline vägi, mis paneb luuüdini tundma, et see on minu oma. See on miski, mida peidab maapõu, ürgmets ja meie enese veri.” 28. jaanuar 2026. Vana-Rääma