Jaansoni rada 628, päev

Nonii, täna on Pärnus pisut tuulevaiksem, kuigi stabiilselt -4 külmakraadi näitab juba mitu päeva, aga täna pole seda vastikult nõeluvat tuulekülma. Küll juhtus nii, et kui ma välisuksest välja astusin, hakkas meeletult lund tuiskama, aga seda ei jagunud kauaks, teiselpool silda sadu juba taandus. Jahtklubi juures oli täiesti selge ilm juba. Meie kepikõndisime 6 km täna. No natuke siia või sinna, pigem sinna, ma umbkaudu määratlen siin, sest vahemaade pikkused on peas. Aga rahvast oli väga palju liikvel, me muuli laudteele ei läinudki, seal poleks saanud vast isegi pilti teha, niivõrd palju rahvast. Ka rajal passisin millal saan mida jäädvustada. Kummaline, kus kohast see rahvas täna välja aeti? Nautisid veidi soojema ilma? Taevas oli naljakas, kohati lausa nagu kurja kuulutav, kohati helge-selge. Hommikul käis vend külas, aga nüüd kirjatööle. Olge terved! 15. veebruar 2025. Vana-Rääma

KIUSATUS - Elme Väljaste

Jätkuvalt olen kirjanik Elme Väljaste raamatute lugemise lainel ning loetud sai tema triloogia esimene raamat. Jah, nüüd on nii, et kolmas raamat sai kõige esimesena loetud ja teine raamat jääb viimaseks, ka see ootab öökapil. Aga mis seal ikka, võib öelda, et need raamatud ongi eraldiseisvalt ka loetavad. Samas on see minu esmakogemus, lugeda nii. Tuleb välja, et tegu on Elme Väljaste esimese- ehk debüütromaaniga. Igal juhul hästi kirjutatud ja haarav, eluline, nagu kõik seni loetud kirjanik Väljaste raamatud. Minule meeldivad, sobivad. Ei teki hetke, et tahaks lugemist pooleli jätte või lehti edasi kerida. Ikka hoogsalt ja järjest. Tegelaskujude karakterid on niivõrd ehedalt välja joonistatud, ma nagu tunneks neid inimesi. Ja no siin on ka minu jaoks väga palju tuttavat, just see osa, mis vihjab EESTI MEHELE. Olgugi, et just meie oma mehed meeldivad mulle kõige rohkem, on autor toonud nii selgelt välja nende loomuomadused. Kahjuks või õnneks, aga nii ongi, sellised ongi EESTI MEHED. Jah, tahan rõhutada, sestap ka need suured tähed siin. Tundub, et saksa mehed on palju hullemad :D Väga hea lugemine. Soovitan. Kui küsite, kas oli midagi ka häirivat siis vastus on sama, mida olen juba maininud: liiga palju alkoholi on taas sisse kirjutatud, võib purju jääda. Alkohol ei lahenda iial ühtegi prpbleemi, see pigem süvendab! Aga muidu vutt-vutt raamatukokku seda raamatut laenama! Aitäh, Aili, et laenutasid! Nüüd kopeerin ka raamatupoe lehelt raamatut tutvustava teksti. Kui naine on abielus ning võtab õnnena sedagi, et mees igal õhtul teleka ees õlut joob ning talle tähelepanu ei pööra, siis võib kogu kaunis peremaailm ühel päeval lihtsalt kolinaga kokku kukkuda. Ootamatult selgub, et mees on uut õnne hakanud otsima. Ja selle noores pangapiigas ka oma arust leidnud. Mida teeb ettevõtlik, kuid petetud abielunaine? Nutab, mõtleb ööde kaupa kõikvõimalikke põhjendusi ning lõpuks otsustab: hakkan ka uuesti elama. Teed on lahti, vallalisi mehi jätkub. Isegi välismaalasi. Raamatu autor Elme Väljaste on töötanud üle 20 aasta raadioajakirjanikuna, praegu esindab Baltimaades Suurbitannia vormirõivaste firmat Simon Jersey ja samaaegselt teeb kaastööd ajakirjadele. 15. veebruar 2025. Vana-Rääma

Jaansoni rada 627. päev

Täna ärkasime vara, kell tirises 8.30, siis väikesed protseduurid, hommikusöök, kohv ja minek. Kokku tuli raja pikkuseks umbkaudu 9 km. Ma pean uue pedomeetri soetama, kuidagi imelik on ilma, ikka aeg-ajalt vaatan telefonipedomeetrit, kuid see ei funka. Mööda Rääma tänavat on kõige parem haiglasse liikuda, seal on laiem kõnnitee ja autosid nii massiliselt ei voori, nagu Oja tänaval, kuigi tagasi tulime pool maad just mööda Ojat, et ei peaks sama rada läbima. Umbes pool tundi saime oodata, kui Germo lõpuks kabinetti pääses, seal ei läinud poolt tundi ka mitte. Homme või ülehomme saame vastused. Loodame, et kõik on hästi. Tänane rada on käidud, toas on 22 soojakraadi, veidike on ka õues soojem. Aga õhtul kütan ikkagi. Kuid hetkel kibelen kirjatööd tegema, vaim on virge, tulin ju rajalt ennast laadimast. Teid oli ka tore näha, Evi ja Krista! Tervist meile kõigile! Olge teie ka terved, mu blogilugejad! 12. veebruar 2025. Vana-Rääma

class="separator" style="clear: both;">

VALIVAD NAISED - A.Kivi, E.Väljaste, K.Murutar jne...

Loetud sai raamat nimega VALIVAD NAISED, mille alapealkirjaks on omakorda "Ajakirjandusest kirjandusse." Sellesse jutukogumikku on koondatud 9 naisautori jutukesed ja nende autorite ühisnimetajaks on vihje alapealkirjale. Kõik jutukesed on totaalselt erinevad, isegi erinevates žanrides kirjutatud, aga ometigi jookseb neist läbi sarnaseid jooni, üks on kindlasti naiselikkus. Naised ju! :) Osad autorid on mulle ka reaalselt tuttavad, osadega olen põgusalt suhelnud sotsiaalmeedias ning mõni nimi oli mulle täiesti võõras. Näiteks Kadi Heinsalut ja Lea Armet ma enne lugenud ei olnud, nüüd vist loeks. Aga koondada kokku ajakirjanikust kirjanikuks kasvanud naiste looming, see on armas. Ma isegi ei oska öelda, kas sõna kasvanud on sünnis kasutada, aga see tuli spontaanselt. Sama spontaanne on ka see teos. Ka kohati müstikasse kalduv või pigem siiski ulmesse ja seda ühe autori poolt. Hea fantaasia, peaks mainima, vedas lõpuni välja. Tõsi küll, ulmet ma üle paari teose aastas lugeda vast ei suudaks, no pole minu maailm. Ulme juures meeldibki mulle üksnes see asjade käik, kas autor veab teema lõpuni välja või mitte. Muu lihtsalt üldse ei köida. Reaalsus on ikka kordi põnevama ja loetavam ning loetavaid raamatuid ma lausa neelan. Olen seda ennegi maininud ja jään endale truuks. Eraldi ma jutukesi lahkama ei hakka, aga panin kõrvataha kelle raamatuid võiks endale veel soetada. Aitäh selle raamatu eest, hea Elme! Sind loen ma nagunii ja hetkel olengi suurel määral Sinu lainel, sest öökapil nii mõnigi raamat juba karjub :) Nüüd kopeerin raamatukaupluse lehelt ka raamatut tutvustava teksti ja see raamat läheb ka eriliste raamatute riiulissse, sest selles on armsa Elme kirjutatud pühendus. Aitäh! Jutukogumik, milles kirjutanud nais(aja)kirjanikud, kes erinevatel aegadel ja -põhjustel ajakirjandusest kirjandusse põiganud või sinna hoopis päriseks jäänud. Tuntud ja natuke vähem tuntud nimed: Aita Kivi, Hille Karm, Elme Väljaste, Kati Murutar, Kärt Hellerma, Lea Arme, Kerttu Soans, Evelin Kivimaa, Kadi Heinsalu. Jutustused, milles otsitakse, leitakse, pettutakse. Aga ei kaotata lootust. 12. veebruar 2025. Vana-Rääma

Jaansoni rada 626. päev

Tulime jälle rajalt, lausa 7 km pikkuselt teekonnalt ja tuuliselt teekonnalt. Olgu-olgu, kuna kesklinna sillal oli niiiiiii jube tuul, liikusimegi peale sealt naasmist Ülejõel tuulevaikses piirkonnas. Ahjaa, raamatud läksid ka teele, peaks kenasti enne sõbrapäeva kohale jõudma, homme ehk juba, sest isegi Ida-Virru on ühe päevaga kohale läinud. Ma ei tea, mis mul viga on, aga no see tänane -3 on ikka jube. Isegi elamine on maha jahtunud, kõigest 20 kraadi sooja, prrrr, kohe teen tuled alla. Oleks ülehomme vähemalt soe, siis ootab meid veitsa pikem teekond. Kesklinna silla juures jõel on igatahes õrn jääkiht juba peal. Ongi kuidagi harjumatu, et kalamehi pole näha. Tuleb kuidagi välja kannatada, kevad pole enam mägede taga. Tahaks nii juba maale, aga pole seal üle 2 kuu käinud, suvila on lmselgelt täiesti niiske. Riisuda tahaks :) Märtsis ehk juba saab. Aga mis seal ikka, kohe saab blogitud, teen tuled alla ja hakkan maksa praadima ning juba avasin ka käsikirja, läheb tööks. Mõnusat selle aasta viimast 10. veebruari! :) 10. veebruar 2025. Vana-Rääma

ARMASTUS VALEDE VÕRGUS - Elme Väljaste

Kui su öökapile satub raamat, mis sind üleni haarab, loed sa selle läbi väga ruttu, kasvõi une arvelt. Vähemalt minuga on nii. Olen oma aja peremees, saan aega planeerida, nii juhtuski, et ma lugesin peaaegu ühe ööga selle raamatu läbi, no vaid mõned leheküljed jätsin teiseks õhtuks, et selgema peaga lõpuni lugeda. Aitäh, Elme selle võrratu raamatu eest! Siin on kõike, on minevikku, on tänapäeva, on valesid, on õig(l)usi, on sündi, surma, seksi. On kriminaalseid sugemeid, pettumusi, armastust, meelekindlust, meeleolu kõikumisi, ühesõnaga ma võiksingi neid teost iseloomustavaid märksõnu kirja panema jääda. Neid on palju, aga nad kõik kokku moodustavad ühe võimsa terviku, elulise romaani oma eheduses, nagu elu ongi. Kuigi ma ise ka kirjutan, kujutlesin peategelasena autorit ennast. Tee, mis tahad, aga nii on. Lisaks veel ... ma ise lapsena unistasin kogu aeg elust Austraalias, seega läheb see raamat mulle veel eriliselt korda. Lisaks meenus tõsiasi, kuidas paar avaliku elu tegelast nõuka ajal Eestist ära hüppas, ausalt öeldes, olin nende peale kade. Olime ju nagu puurilinnud, kelle lennuvõime on olematu. Ma nii nautisin, et selles reaalses romaanis jookseb paralleelselt ka müstiline joon, käib lugejaga kaasas kogu teose vältel. Lisaks veel see tõdemus, et vallaslapsed sünnivad tihtilugu isa näoga ja ka iseloomuga. Peategelane ise on ka väga armas naine, ma üldse ei imesta ta meeleolude kõikumise üle, sest elu on talle ohtralt kaikaid kodaraisse loopinud, sealt ka see. No muidugi kõige jubedam on see alkoholisõltuvus, seda tarbib ta üle mõistuse palju. Alkohol ei lahenda iial ühtegi probleemi, pigem vastupidi - süvendab. Ma tahaks veel seda lugeda, aga kunagi loenagi raamat on ju kodus eriliste raamatute riiulis olemas. Lisaks ma loeks meelsasti sellele raamatule järge, kuigi ma ei tea, kas autoril seda plaanis kirjutada on. Kui ei ole, pole ka midagi katki, fantaasia töötab nagunii ja ikka positiivses suunas. Samas .. no ma öösel nagunii lugesin läbi oma fantaasia seda edasi :) Aga mis ma siin ikka "jahun," lasen teil endil selle raamatuga tutvust teha, ei taha rohkem reeta. Kopeerin vaid raamatukaupluse lehelt raamatut tutvustava teksti. Soovitan teil väga seda lugeda! Kui mässisid nooruses oma salaarmastuse valede võrku ja aastakümneid hiljem otsustad silmused katki rebida, selgub kurb tõsiasi: su võrkumeelitaja on just ära surnud. Sirje Patterson saabub pärast 40 aastat Austraalias elamist sünnimaale. Ta astub taksost välja, jalas punased tikk-kontsaga kingad, ja läheb lillepoodi ostma jumalagajätuks kolme valget krüsanteemi. Hoolega punutud võrk hakkab seejärel igast nurgast rebenema. 10. veebruar 2025. Vana-Rääma

Jaansoni rada 625. päev

Nonii, ja ongi 6 km läbitud. Muide, Rannapark, just see Ammende tagune osa on vee all ja -2 külmakraadiga on seal ka jää peal. Varsti on suurveed tulemas, ei kujuta ettegi, mis siis toimuma hakkab. Täna oli jah vaid 2 külmakraadi väljas, aga kuidagi liiga külm oli, vastik tuul. Ei saanud ju, organism nõudis liigutamist. Käisime Naisterannas ka tiiru. Üks seltskond tuli vastu ja palus ennast Naisteranna sildi juures jäädvustada, tegin 4 ühesugust pilti, et jaguks kõigile :) Muulile me täna ei kibelenudki, mõnel tuulevaiksel päeva ehk, ka mitte muuli laudteele. Mul on aastaid juba selline komme, et vähemalt korra kuus pean mere äärde saama, muidugi käin ma seal rohkem, aga kui korra kuus on käidud, on süda rahul ja plaan täidetud. Lisaks võtsin eesmärgiks lugeda 5 raamatut kuus, kui loen rohkem, on see boonus ja sama teema on ka kepikõndimisega, eesmärk on 7 päeva kuus, aga ülejäänud on boonus, boonus lisab kogu aeg positiivset energiat juurde. Öeldakse, et eesmärke täites astud tulemuse poole, nii on, usun sellesse, sest järjekindlus viib sihile, nii polegi ma juba 8 aastat alkot tarbinud, ligi 4 aastat suitsetanud ja varsti saab sellest jõhkrast ülekaalust vabana elatud 3 aastat. Mulle ei ole ju neist ühtegi vaja, ma tegelen viimased aastad sellega, mis mulle meeldib ja mis laeb postiivselt, nii sõuan ja jõuangi eesmärkide poole. Neid on veel, aga need pole avalikustamiseks. Kordan ennast: mul on ammu prioriteedid paigas ja ma tunnen selle üle üksnes rõõmu. Sea ka sina oma ellu eesmärgid ja asu vaikselt neid täitma, sest vanasõna ütleb ka; tasa sõuad - kaugele jõuad! Mina sõuan edasi ja ükskord täitub veel mõni mu soov, ma tean, olen optimist ja sada protsenti oma eesmärkides kindel. Muidugi on kõige hullemad asjad siin ilmas hirmud, tegele nendega, lase need endast vabaks ja sa näed kuidas ka pilvisel ilmal paistab päike. Minul neid ei ole, ma lihtsalt ei lase neid endale ligi. Nüüd on juba nii, et tahakisn langevarju- või benji hüpet teha. Päris tõsiselt. Unistan suurelt. Olen ka mõelnud, et Germo tuli siia ilma mind õpetama ja mulle pidureid peale tõmbama, muidu oleksin omadega ei tea kus .... :D Armastan! Ahjaa, juuksurit mängisin ka täna jälle, Germole ja Urmasele. 8. veebruar 2025. Vana-Rääma

TAEVAS - Armin Kõomägi

Ja juba eilse õhtuga saigi ta loetud - Armin Kõomägi "Taevas!" Tahtsin esitlusel küsida kas taevas vastab küsimusele kes või mis, aga unustasin. Nüüd tean. See on Armini kõige uuem romaan, ilmus alles möödunud sügisel. Muide, Apollo kaupluse lehel on selle raamatu juures ka hästi mõnus treilerreklaam, vaadake ise, see lausa ahvatleb lugema! Tegu ongi ülihea raamatuga, kus on väga palju ka peidus, kui oskad ridade vahelt lugeda. Peategelaseks on eestlasest meesterahvas, kes kaotab mälu kuid aeg-ajalt tulevad üle ta huulte eestikeelsed fraasid ning ta ei tea nende tähendust. Kui sulle meeldib selline sürreaalne teos, mis pisut kaldub ka ulmesse, siis on see raamat just sinu jaoks. Mina igatahes alles hommikusöögi ajal elasin selles taevas ja ikka ja jälle avastasin asju, mis lugedes kahe silma vahele jäid. Raamatus on olemas ka valupunktid, millele Kõomägi selgelt vihjab. Olgugi, et tegu on niiöelda tulevikuromaaniga, leian ma siit suisa prohvetlikke ennustusi, mis juba annavad eesootavast aimu. Romaan on ka elav näide tõele, et koroonaaeg andis loomeinimestele ohtralt inspiratsiooni. Lisaks viib Armin Kõomägi meid reisima mööda maailma erinevaid lennujaamu, sest ta kogu romaani aja elabki taevas, sest reisib ühest punktist teise ja tutvaustab meile ka antud riikide ja lennujaamade olukordi ja vaadet neile ülevalt. Ühesõnaga lõpus saab ka lahenduse üks tõsiasi, miks 2 raamatus tegutsevat tegelast on niivõrd identsed. Puhas tulevikumuusika. Aga samas ma lugedes mitmel korral leidsin ennast mõttelt, et nii nagu mees mälu kaotas, saab ta ka selle tagasi. Aga mind jahmatas tõik, et tegu on just sedatüüpi tegelasega, ma ei reeda millisega, lugege ise! Minule isiklikult jäi kajama tõsiasi (mida ei taha me tunnistada), et kunagi kaob meie keel ja meel ... Valus ...Hea raamat, mida võikski lahkama jääda, aga ma ei tee seda, jätan teile ikka avastamsirõõmu ka. Aitäh selle raamatu eest, Armin! See läheb mu eriliste raamatute riiulisse, kus teda ootavad juba paljud teised sama staatusega raamatud. Nüüd kopeerin ka raamatukauluse lehelt mõningad arvutsused ja vihjed. Armin Kõomäe „Taevas“ on esmalt romaan mälust ja identiteedist. Aga ka (lennu)kaardist (mitte)kohtade vahel. Kas nimi passis dikteerib selle, kes me oleme? Kui inimesel puuduvad mälestused, siis kas ta on veel tema ise või avab see ukse võimaluseks olla ükskõik kes? Eriti lennujaamade ja lennukite (siin paiguti kõomäelikult grotesksetes) anonüümsetes ruumides paistab see aga niikuiniigi olevat enam kui võimalik – vali oma mask ja vaata, kas veenab. Võimalik, et taevas on üldse lihtsamad reeglid, eriti kui Maa põleb ja õhuruumid ning riigipiirid vahetuvad kiiremini kui lennujaamade suveniiripoodide T-särgid. Mingil moel sulavad ses Kõomäe ebaõdusas aegruumis kummaliseks fluidumiks Lissabon ja Maputo, Kabul ja Soul, New Delhi ja Melbourne, Brüssel ja Tallinn ning mitmed teisedki (mitte)kohad. * * * Selge see, et Kõomäe raamatus ei saa mälu seda asja päris nii jätta, identiteet võib tulla kummitama ühelt poolt ootamatutes sõnapudemetes, aga lisaks sellele vägagi personifitseeritud kujul. Seiklus algab ja lõppeb alguses. Niisiis: kes sa oled? Ja kus sa oled praegu? * * * Armin Kõomäe sürreaalne, kergelt psühhedeelnegi romaan mõtestab erakordselt ladusas sõnaseades ja rikkas keelekasutuses elegantselt maailma murekohti – mõttetusena näiv saab mõttekaks, kafkalik seiklus saab loogilise, aga samas mitte liiga loogilise lahenduse. Elu on nagu lennuk – see püsib taevas, kuni mootorid täistuuril töötavad, jääb minu jaoks Kõomäe romaanist kajama. * * * Merit Kopli * * * Kui Salinger suutis oma “Kuristikuga rukkis” mitmele põlvkonnale teismelistele teha selgeks, et nende hetkel tunnetatav kaootilisus maailma tajumisel pole midagi unikaalset ning seega on ehk lootustki, siis Kõomägi võtab täiskasvanu, ümbritseb ta praeguseid arenguid arvestades loogilise tulevikuga ning annab selgelt mõista, et lootust ei ole. Äng ja kaos on täiskasvanu jaoks jäävad nähtused. Üksindus ilmselt samuti. Viimast leevendab raamat aga vägagi hästi. * * * Peeter Koppel * * * 8. veebruar 2025. Vana-Rääma

Jaansoni rada 624. päev

Ilmselt hakkab mu telefon ära väsima, kõik vajalikud uuendused on tehtud, aga pedomeetrit enam kasutada ei saa ja järjekordselt ei saa ka täna tehtud fotosid arvutisse laadida. Samas on telefn alles üle 3 aasta vana ja ma põhimõtteliselt vaid teen temaga fotosid, netis ma ei käi ja helistan harva. Aga tänane rada tuli umbes 6 km pikkune, mul on vahemaade pikkused nende aastate jooksul meelde jäänud, kuigi ikka tahaks pedomeetriga ka mõõta. Liikusime Vanalinnas, Kesklinnas, Ülejõe linnaosas ja Räämal. Mõnusalt päikeseline ilm on täna, kuigi sillal on vastik tuul. Soe talv on ära hellitanud, niikui natuke tuult tuleb, on kohe külm. Aga kesklinna sillal ongi. Termomeeter näitab -1.Igal juhul on täna ennast liigutatud ja enesetunne taas parem, võin nüüd käsikirja minna. Ööuni jäi lühikeseks, sest vahetult peale seda, kui raamatu öökapile panin ja unne vajusin, kukkus keegi vastu akent, ehmatasin üles ja magama jäin uuesti kell 4.15. Aga juba kell 9 oli äratus, Urmas hakkas kuuris puid saagima. Poodides käib jube tunglemine, nagu hakkaks viimnepäev saabuma. Massiline toidukraami kokkuost. Nagu mida? Mina isegi ei põe kui vool veidi kõikuma peaks, kütan elamise soojaks ja elan rõõmsalt edasi. Saabki ennast rohkem rajal liigutada. Olge teie ka ika rõõmsad ja õnnelikud! 7. veebruar 2025. Vana-Rääma