Jaansoni rada 614. päev

Niikui niuhti 6,7 km ja 11 000 sammu käidud! Kella poole seitsme ajal näitas termokas +1 kraadi sooja meil siin kesklinna silla juures. Räämal, eriti just Rääma tänaval oli veidi tuuline, aga me keerasime kõrvaltänavale ja seal oli tuulevaikne. Samas see väike tuul on isegi mõnus liikudes. Pigem hakkas palav. Toas on ka 24 soojakraadi eilsest kütmisest, sestap täna polegi vaja tulesid alla teha. Eile õhtul oligi palav, raamatut lugedes lükkasin teki pealt ja alles öösel tõmbasin tagasi. Sellel aastal pole ka kahte tekki vaja läinud, muidu magan talviti kahe teki alla, mllest üks on vatitekk. Nüüd on ennast liigutatud ja võib taas käsikirjaga tegutsema hakata. Rada laeb, seega annab energiat, ei võta. Minge laadige teie ka! Lähikondlased on ümber haiged, meil pole häda midagi, oleme immuunsuse tugevaks treeninud ning viirused ei taha meid. Nii jääda! 17. jaanuar 2025. Vana-Rääma

Jaansoni rada 613. päev

Täna tegime veidike lühema teekonna, kilomeetreid tuli 5,5 ja samme 9 000. Käisime kesklinnas ja siis liikusime Vana-Pärnusse, käisime Elisabeth Aspele "tere ütlemas" ja veidike kulgesime veel mööda Haapsalu maanteed ja siis liikusime koju tagasi. Tänavad on lumest suht tühjad, lume alt tuleb asju välja. Nii me noppisime üles ühe foto ja ühe K tähe, aga nägime veel ühte metallist käeketti, mis oli katki, kahte erinevat kinnast, panin okste otsa ja ka tervet suitsupakki, aga see oli läbimärg, viskasin prügikasti. Ometi ma ei käi nina maas. Suitsupakke olengi ma kõige rohkem leidnud ja just nüüd, kus ma juba aastaid ei suitseta. Mõnusalt soe on, aga unustasin silla juures termomeetrit vaadata, sestap ei tea mida see kõneleb. Õhus on nii palju kevadet, et tahaks juba metsast sinililli noppida :) Aga olge rõõmsad ja liikuge teie ka! 16. jaanuar 2025. Vana-Rääma

SEITSE PÄEVA - Kerttu Rakke

Eile õhtul kibelesin hirmsasti lugema. Läksingi natuke varem, sest ports äsja soetatud raamatuid ootas öökapil. Sellel korral sai loetud Kerttu Rakke lühiromaan "Seitse päeva." ma nimetaksin selle pigem noorteromaaniks, kui naistekaks. Noortenaistekaks :) Olen kogu aeg nautinud Kerttu soravat teksti ehk siis käekirja. Mul on kodus päris paras ports ka tema raamatuid, millest enamus on eriliste raamatute riiulis ehk siis pühendusega. Kunagi püüan kusagilt Kerttu taas kinni ja võtan ka teistele pühendused, nii saab see riiul lisa. Ma ei teagi kui palju ma tema raamatuid läbi lugenud olen, aga ikka olen, sest kodus on neid vast umbes 10 või ma ei teagi kui palju. Aga hea autori, kelle käekiri sulle väga meeldib, teoseid loeme me vast kõik meelsasti ja uuesti. Just uuesti, sest poole lugemise pealt taipasin ma, et ma olen seda raamatut enne lugenud. Aga taaslugemine oli värskendav. Raamat ongi väga eluline, selline võiski kunagi (miks mitte ka praegu) olla provintsilinnast pealinna elama asuva noore naise elu, kus kõik mõnuained ja eluks vajalik on käe ja jala ulatuses. Kõrtsud, alkohol, meelemürgid, mehed ...Nii kujunebki noorest naisest nümfomaan, kes ei löö millegi ees risti ette. Mul tekkis lugedes tunne nagu oleks ise midagi tarbinud, aga ma ju olengi, olin kunagi kirglik suitsetaja (küll tavasuitsu) ja on ka elu jooksul alkoholi hävitatud. Nüüd juba aastaid olen nendest mõnuainetest küll prii, aga mälus on need ikka olemas. Ja ühes laagris proovisin teadmatusest kunagi 2 kõhvi kanepit ka. Mittemidagi ütlev ja vastik. Alles hiljem sain teada millega tegu on. Kerttult ootan väga uut raamatut ja sellist paksemat nagu uuemad on, muidu loen lihtsalt ühe hingetõmbega läbi. Aitäh! Kopeerin nüüd raamatut tutvustava teksti ka siia. "Seitse päeva" räägib 19aastasest tüdrukust, kes tuleb väikelinnast Tallinna. Kirjeldatud on tema elu seitsme kuu jooksul, kus igast kuust on valitud üks ööpäev. Kunstiambitsioonidega tüdruk ei saa Kunstiakadeemiasse sisse ning otsustab aasta ühes ilusalongis administraatorina töötada. Kuna teda on ka varem huvitanud peod ja erinevad mõnuained, leiavad need ta ka Tallinnas üles. Raamatu lõpp jääb lahtiseks – ei saa aru, kas tüdruk teeb üledoosi või mitte. Katkend: Mu nali jääb õhku rippuma, sest meid lükatakse eemale. Kanderaam, parameedikud, voolikud ja muu. «Kiirabihaigla» uue seeria filmimine? Paraku ei. Kanderaamil on üks tibi, nii minuvanune, isegi pahupidi silmadega vägagi kena, aga… nina verine, verd on ka valgel Armani pluusil; püksid täis tehtud. Pikad juuksed riivavad pehmelt mu käsivart ja kulast käevõrud kõlisevad, kui kanderaam minust möödub. «Eest ära! Eest ära!» hõikab üks paravormis vuntsiline. Masendav. Saan paugupealt kaineks. «Jumal küll.» ahastab Gea mu kõrval. «Mis temaga võis olla?» «Üledoos.» «Mis siis täpselt?» «Igasugune staff võis olla. Kokast spiidini.» «Sa oled selliseid asju proovinud?» küsib Gea. Tšekin teda. Ei ole nii suur sõber. Vähemalt mitte veel. «Loomulikult ei ole. Mulle piisab alkost ka.» «Selliseid pilte nähes ei teki minul küll mingit tahtmist.» räägib Gea. «Aru ma ei saa, miks seda üldse tehakse?» «Ju siis on mõnus.» arvan mina. Millega, tüdruk, sa küll gümna eksamiteks valmistusid, mõtlen ma. Kohviga hoidsid end üleval vä? 15. jaanuar 2025. Vana-Rääma

Jaansoni rada 612. päev

Loodame, et sellel tohutul lumel on kohta, kuhu sulada, aga meil on juba tee lumevaba. Käisime rajal, kokku 7,2 km ja 11 800 sammu. Naelu poleks vaja olnudki, oli lumevaba rada või siis vesine. Kesklinna silla juures näitas termomeeter 4 soojakraadi ja varsti vist hakkab jää jõelt minema. Mõnus, päevad on ka juba pikemad, õhus on tunda kevadet. Karu küll keeras täna magades teise külje, aga kui ikka varsti soojaks läheb, jääb mesikäpal uni poolikuks ;) Käisime ka Uuskasutuskeskuses, sest sealt saab imeodavalt raamatuid. Neid, millel hinnasilti peal pole, saab osta vaid 50 sendi eest. Nüüd mul on jälle lugemist, hakkas juba asi nutuseks muutuma. Tuttavate raamatuid loen kõige meelsamini. Nii saingi endale soetada ühe Kerrtu raamatu ja ühe Kadri oma. Roland Tõnissoni ma lugenud ei ole veel, nüüd teen ka sellega algust, ammu olen soovinud. Avo Kulli olen korduvalt lugenud, loeks veel ja veel. Ja siis Dagmar Lamp. Ma ei mäleta kas olen tema raamatuod lugenud, peaks spikerdama. Aga no nüüd saan lugeda. Elme Väljaste 3 raamatut on mul juba riiulis ja loetud, üks neist ka eriliste raamatute riiulis, ehk pühendusega. Jee! Nüüd on õhtud hooletud, sest lugemisvajadus pole selleks korraks veel raugenud ja kui see periood kestab, siis ma ilma raamatuta magama jääda ei oska. Aga tehke ka teie seda, mis teid positiivse energiaga laeb. Olge terved ja hoitud! 14. jaanuar 2025. Vana-Rääma

VODOU ŠAMAAN /Haiti vodou/ - Ross Heaven

Ma ei saa une üle kurta, aga täiskuuöödel ei ole mul und, no üldse kohe mitte ei ole. Aga õnneks on olemas raamatud, ka sellised, mida endasse ahmid aastaid, sest neid ei loe ühe hingetõmbega läbi. Nagu antud raamatut. See oli mu öökapil aastaid, nüüd läheb erialase kirjanduse riiulisse. Aga enne tahaks jagada mõnda tarkustera, mida saate ka teie - mu sõbrad - teha. Nii raske kui see teile ka poleks, istuge maha ja koostage nimekiri kõigist inimestest, kes on teile kunagi kahju teinud. Kirjutage igaühele neist kiri, mis jutustab, mis juhtus, kuidas te seda tundsite ja rääkige kokkuvõtlikult ka sellest, mis on juhtunud teie elus pärast seda. Arvatavasti suudate õppida uusi ellujäämise tarkusi, näha ennast erinevas valguses, avastada ressursse, mille olemasolust te ei teadnud enne midagi või pigem hakkate paremini aru saama mõne sündmuse tagajärgedest. Kui on nii, tänage inimesi õppetundide eest, mida te olete nende abiga omandanud. Kirja lõppu kirjutage lihtsalt: ja ma andestan teile. Mida te selle kirjaga tegema hakkate, on teie enda asi. Kui tahate, võite selle posti panna ja saata sellele inimesele. Kui ei, põletage see. Tähtis on, et te võtate need sündmused enda energiasüsteemist välja nii, et energia, mida te olete neile andnud, pöörduks teie juurde tagasi ja te vabaneksite minevikust, et minna uuenenuna tulevikku. Lisaks pajatab raamat meile väga kahjulikest sünteesitud ainetest (ka ravimitest). Kahjuks sureb igal aastal rohkem kui kolm miljonit inimest pestitsiidimürgitusse. Juttu on ka sellest, kuidas esivanemad räägivad meiega läbi rakumälu ja vaimude abiga. Pajatab ka kohtumisest loadega, kes on arhetüüpsed olendid, jumaliku energia aspektid, osa kõigi asjade seosest universumis, kes vastutavad kogu inimkonna kogemuste eest. Ühesõnaga see raamat ei ole kõigile lugemiseks, eriti vaimselt ebastabiilsetele mitte. See õpetab sind kaitsma ennast, oma lähedasi ja palju muudkui. Ja olgu ka mainitud, et olen sellest raamatust palju saanud inspiratsiooni ka luuletamiseks, sestap paljud ei mõista mu luulet ega ei peagi. Kes teemat valdab - saab aru. Pikemalt ma ei kirjuta, sest raamatut tutvustav tekst kõneleb juba ise, selle kopeerin ka siia: Raamatu on kirjutanud Haiti vodou preestriks pühitsetud mees. Autor selgitab, miks pakutud iidsed tervendamis-praktikad on tähtsad ka tänapäeva maailmas ja kuidas vodou salatehnikaid saab kasutada igaüks kui ohutuid ja mõjuvaid vaimse tervendamise ning isikliku arengu vahendeid. Raamat pakub harjutusi tervendamistehnikate õppimiseks, kaasa arvatud taimede kasutamine ja maagilised kümblused, moodused energiakeha korrigeerimiseks ja tasakaalustamiseks, vaimsete rünnakute ning kahjulike energiate tõrjumiseks, Ashe (vaimujõu) taastamiseks ja edasijõudnute hinge tagasitoomise tehnikate omandamiseks. 14. jaanuar 2025. Vana-Rääma

Jaansoni rada 611. päev

Ja tänaseks raja pikkuseks tuli 9,2 km ja 15 000 sammu. Õnneks on mõnusalt soe õues. Hommikul ütles, et Pärnus on 0. Ise ma termomeetrit piilunud ei ole, aga tundub soojem. Õnneks pole ka seda hullu lörtsi ja vett, me pääsesime täiesti kuiva jalaga, kuigi lund on linnas meeeeeletult. Homme on Taliharjapäev, astume kevade suunas, jee! Nii vähe ongi rõõmuks vaja. Mina tundsin täna õhus kevade hõngu ja ahmisin seda endasse. Käisime Germoga Ristikus ehk haiglas. 4 topsi verd võeti temalt. 27. jaanuaril lähme dr. Tulmini juurde ja dr. Kaja Ranna juurde sain talle aja 11. märtsiks, meile sobib, kaks kuud oodata. Aga 4. septembriks peavadki kõik asjad aetud olema. Või pean üle vaatama, midagi oli kirjas ka 4. juuliks juba. Järjekorrad on pikad, tuleb varakult tegutseda. Tal lõppeb esimest korda 5 aasta pikkune pensioniperiood, enne jooksime kogu aeg 2 aasta tagant pikendama, mis oli ebanormaalne, sest teada on ju, et ta ajukahjususest ei tervene. Uhh, mul ei meeldi neid asju ajada, olen kunagi saanud väga ebameeldiva suhtumise osaliseks. Aga peab. Julm on kuidas Eesti riik puudeid ja gruppe ära võtab. Väga julm. Riik on omadega ... Aga muidu oleme ikka rõõmsad, sest alati peale liigutamist on meelolu nii hea, et ei tea mida ära teeks. Puud tarisime juba tuppa, kuigi ma kütan üle päeva, vahel isegi üle kahe päeva, sest niivõrd soe on. Ma pole sellel aastal veel pliidipuid tellinud, ehk aastal 2024 ka mitte, kütan Urmase vanu aialippe, siiani olen nendega läbi saanud. Jagub. Vast veeruaris peab midagi ostama. Aga olge siis ikka rõõmsad, terved ja õnneikud! Meie oleme ka! :) 13. jaanuar 2025. Vana-Rääma