Sain endale igatsetud pesunurga

31. augusti hommik oli ka Lemmes sajune. Aga jõudsime saju lõpu ära oodata ning Urmas hakkas mu pesunurga tarvis nn põrandat tegema. No merest tulles tahaks ju ennast ikka loputada, aga suvila on pisike, seal on paha ja terrassil just seda teha ei taha. Millalgi saab pesunurk endale ka katuse, läheb aega. Algatuseks on põrand super. Kaevasin labidaga pinna tasaseks ja silusin rehaga üle, Urmas pani tellised alla ja ... Luksus lausa ju. Natuke sai ka puurisu saetud, nii palju kui Urmase autole mahtus, aga veel jäi seda objektile, järgmiseks korraks. Igal juhul kreegipuu võrsed, mis maja seina vastus kasvasid, sai välja kaevatud ja linna aeda toodud. Jääb loota, et need ka ellu ärkavad ja vilja kandma hakkavad. Kreek paljuneb usinasti. Ja üks vana toolikorju ootas ka veel relakaga lõhkumist, see sai tehtud. Mõned nagid ja lambid said ka seina. Kodutehnika sai ka paika pandud, ainult, et telekat me veel ei näe, väliantenn tuleb katusele ilmselt nikerdada, et vabalevi kanaleid näha. Ju saab selle ka kunagi paika. Lisaks ma veel alles nuputan kas teen ukse ette kiviktaimla või ... aega on ja kiiret ei ole. Teha on veel palju, et muuta suvekodu esine silmale sobivamaks. Vana eterniidist aed veel peab, see las olla, õigustab ennast ära, kevadel võõpan üle, sest see on hea tuulte hoidja ja meretuuled on karmid. Kogu aeg aju töötab ja ma ootan põnevaid pakkumisi terrassi esise kaunistamiseks. Väga palju seal ruumi ei ole, pind on liivane. Muru pole mõtet külvata, selleks läheks enne ohtralt mulda vaja. Ja paar korda aastas pean nagunii seda seal korrastama, sest männi käbid ja okkad langevad sinna kogu aeg. Aga mänd on mu horoskooppuu ja ta meeldib ka mulle üliväga. Nii ilus ja väekas puu. Mõne oksa Urmas saagis maha, mõne saeb veel, sellel korral lihtsalt polnud tal redelit kaasas. Üks oks segas auto parkimist, käis katuse vastu ja üks kolistab plekkkatusel. Nagu ma juba mainisin, teha on palju aga ikka üks asi korraga, tasa ja targu. Kiiret pole kusagile, kui välja arvata tõik, et ma hirmsasti kipun sinna, kohe ei saa enam linnas olla, aga töönädal ootab ees, see lõppeb minu jaoks neljapäevaga. Ehk siis. 31. augustil sõitsime linna tagasi ja muinastulede õhtul grillisime Urmas ja Germoga aias liha. Blogipostitus sai kirja 1. septembril 2024. aastal.

class="separator" style="clear: both;">

Lebotada või mitte, selles on küsimus

Kui sa oled harjunud aktiivselt puhkama, siis ei oskagi seda lebotades teha, kuigi armas naabrinaine Laura kinkis meile suvetooli, sellise riidest ja metallist laisiku, millel lebotades on hea kasvõi raamatut lugeda, mida ma ka tegin. Aga ega ma kaua paigal olla ei suuda ikka küll. Eelmine päev oli pisut pöörane, aga juba 30. augusti pärastlõunal olime me taas omadega metsas. Olgugi, et ma omast arust panin ma igaks juhuks ämbrid seljakottidesse, et .. kui ... Aga ega korilane ei suuda saaki metsa jätta, sest korjamine on tema kirg, mis lausa tungivalt vajab rahuldamist. Metsas käidud ja seened purkides ja karpides, silusin eelmisel päeval korrastatud ukseesist, mille põhjapinnaks on puhas liiv, mereliiv. Aga mändide kõdunenud käbid ja okkad olid oma töö teinud, nn mulda tootnud. Kiskusin neid maast välja ja juurisin kõikvõimalikke taimi välja. Tarisin need mere kaldale, niiöelda augu täiteks. Kibuvitsataimed panin okste hunnikusse, mis pidid muinastulede ööl lõkkesse minema, või kui üle jääb siis jaanipäeval, nii mainis mulle Maire. Tööd jagub õhtutundideni, aga kuna oli taas selline leitsak väljas, siis sai ennast korduvalt meres jahutatud. Olen ika siidikäpp küll, villid või rakud on pihus, aga plaastrid olid õnneks õlakotis olemas. Ega need rakud tööd ei sega aga tollipulga lindi sisselõige tegi suuremat valu, verd lahmas, kuid töö jätkus ikka. Ja mõned korrad käisime Germoga ka veel RMK veevõtu kohast vett toomas, sest minu kiiks on see, et iga päeva lõpus pesen riideid, olgu kasvõi selleks käsitsipesu. Ma ei pane iial kappi korra seljas kantud riideid, vahel panen küll toolileenile, aga üldiselt lähevad pessu ja ka metsast tulles lähevad kõik riided läbiloputamisele, sest puuke on Lemmes palju. Nopin neid pidevalt endalt. Kella 21.00 ajal käisime Lauraga (kes saab 9. septembril 84 aastaseks) viimati vees, päike oli hetk tagasi just loojunud ning taevas oli võrratu. Siis avastas Germo laisiku ja lebotas ise sellel. Talle hakkas isegi meeldima, kuigi teda on ka vajadusel päeval pikutama raske saada, ta lihtsalt keeldub, aga vahel, küll harva, kui terviserike teda tabab, peab olema rahulikult voodis. Sellel nädalal on õnneks ta tervis olnud rahuldav ja ta ise on niivõrd õnnelik nii linnakodus kui ka suvilas. Eks ma annan endast palju, et mu poeg saaks elada õnnelikku elu. Geio seal pealinnas saab ise endaga hakkama, aga Germo on mul siiski 24 h valvata. Raamatu kaisus tuli hea uni, kuni hommikuni, mil kukekene meile äratust tegi. 30. augisti memuaarid said blogisse kirja 1. sepmterbril 2024. aastal Pärnus, Vana-Rääma tänaval.