Rada 263. päev

Täna käisime rannas. Kõik saadetised viisin ka postimajja, seega oodake homme või ülehomme juba. Nädala algupoolel peaks post kiiremini liikuma. Täna on linn lapsi tulvil. Hästi palju nägin lasteaialapsi liikvel, muidugi koos kasvatajatega. Nostalgia tuli peale, sest minu esimene töökoht oli just lasteaias. Ja koolilapsi liikus ka ohtralt, taas koos õpetajatega. Ilmselt on ekskutsioonide aeg. Nagu ma algul mainisin, käisime meie täna rannas. Tegelikult päris karm, täna on juba 6. juuni, aga inimesi polegi veel rannas. No mõni üksik peesitab pingil. Täna on meil ka rämpstoidu päev, no Germo niiväga soovis friikaid ja ega me pole aastaid neid söönud ka. Lõuna koosneb meil tavaliselt tatrast, kartulaid sööme üliharva ja friikaid pmst mitte üldse. Aga vahel võib. Lisaks tuli rannas olles lõunasöögi aeg ja mul hakkas süda läikima. Diebeetikuna ongi selline halb asi, et peab kindlal kellaajal sööma, muidu hakkab halb, sest veresuhkur langeb. Koju jõudes ajas nii naerma, sest magustoitu me ju seal Braavo Burgeris ei söönud, Germo võttis kohe külmkapist meile banaanid. Meie magustoiduks on mõni puuvili tavaliselt. Liikusime mööda rannarajooni ja silma jäi, et endise Chaplini kunstikeskuse asemel ehitatakse kortermaja. Kurb. Ausalt. Hea on see, et Hedon SPA lähistel asub invavets, kus saab ka mitteinvaliid oma ihuhädasi lahendada. Neid tualette võiks linnas vähemalt suveperioodil rohkem olla. Me peame ka alati arvestama, et rajal võib seda protseduuri vaja minna, sest kepikõndimine paneb sooled aktiivselt tööle, kuigi enne rajale minekut käid tualetis ära. Jaansoni raja ääres on mõni kemmerg, aga need on alati nii kohutavalt mustad, et ei kannata käia. Karm. Aga muidu oleme ikka rõõmsad ja tuju ongi mega, ehkki hüppeliigesed on natuke kanged, sest pingutasime veidi üle, 5,7 km tuli täna. 6. juuni. 2022.a. Vana-Rääma

jPZ736Dq_W0zd3mNLjt9TbOxLxuNALTMjfOaTN5wOBU3QaELy-3T3mIZWnG5paL5Y2BUcOFv-E/s4128/AII12.jpg" style="display: block; padding: 1em 0; text-align: center; ">

Rada 262.päev

Nonii, suvi on täna. Ega ei tea mis aastaaeg homme on aga täna on suvi. Esmakordselt käisin rajal lühikeste pükste ja poolpikkade käistega pluusis. Ja tänane teekond tuli 4,6 km. Eks ikka võimete kohaselt. Astusime Härma Rimist ka läbi, seega olid kotid ka veidi raskemad, aga ellu jäime. Trajektoor: Vana-Rääma - Tallinna mnt. - Pärja - Lille - Rõugu - Turu - Lubja - Uus-Sauga ja koju. Mõnusalt rahulik piirkond jääb sinna Härma metsade vahele ja edasi ka, Lillest Rõugusse jne ... Ja Rõugu tänaval jääb alati silma see velgedest maja (olgu-olgu, velgedest ta just pole, mina nimetan nii) ja selle juurde on vahepeal uus tee tekkinud, aga seda tallame ehk järgmisel korral. Seal samas juhtusime ka Ristoga kokku ja unustasime ennast lobisema. Ja eks täna tuleb seda liikumist veel, varsti kulgeme külapeale ja ma lähen löön ennast lille ka üle pika aja ;) Nautige teie ka alanud suve, täna on see võimalus! 5. juuni. 2022.a. Vana-Rääma

Rada 261. päev

Täna käisime üle mitme päeva rajal kepikõndimas. Kuna meil oli asja ka PK smartposti, sest ehete tarvikud ja poolvääriskivid saabusid, siis liikusimegi kesklinna piirkonnas. Algul oli plaan muulile minna, aga liiga nõeluv tuul on selle 12 soojapügala juures, tundub nagu oleks märtsi lõpp või aprilli algus, mitte juuni algus. Ja rannikul on tuul eriti terav. Aga 4,3 km kepikõndisime siiski. Kesklinn on ka suht inimtühi ning lõpuks nad on hakanud Kuninga tänaval kirikut renoveerima. Rüütlist põikasime ka läbi. Melani, kajakas oli hoopis su akna all ja 2 tuvi lendasid mööda, kogemata läks mu pildistamine filmimise peale, vaataan kas saan blogisse laetud. Liikusime Tallinna väravate vahelt Vallikääru aasale ja sama rada pidi tagasi. Hetkel on aasal suht vaikne, no seal küll jalutajaid jagus ja Vallikäärus käis mingi proov (rahvatantsuriietes inimesi liikus) aga juba tuleval reedel (10. juunail) läheb mölluks, algab Grillfest. Meie oleme rõõmsad ja terved, olge teie ka! 4. juuni. 2022.a. Vana-Rääma

Peale 43 aastat ...

Jah, täna tõesti kohtusime kalli klassiõe Tiinaga pärast 43 aastat. Tahaks öelda, et me pole nii vanadki. Mina alustasin kooliteed Metsapoole 8.-kl koolis ning õppisin seal vaid 1 õppeaasta. Tiina oli üks mu klassiõdedest, kes elas suht internaadi juures. Päris mitmeid kordi saatsin teda mööda männimetsa alust rada koju. Siis meie pere kolis .... ning aastaid on läinud halastamatu kiirusega, kuid täna tundus nagu oleksime Tiinaga suhelnud kogu aeg, nii tuttav ja isegi kodune tunne. Aitäh positiivse päeva eest! Limiteeritud aeg kadus kätte. Uute kohtumisteni! Aitäh lillede eest ka armsale Antoninale! Teate tüdrukud, mu elamine on kunagise kodukandi hõngu ja piibelehe hurmavat lõhna tulvil. Niiii mõnus! Peab vast tihedamini ka maabussijaamas läbi astuma, seal kohtab põnevaid tuttavaid. Tore oli Iff ja Sven! Imelist tormist suvepäeva! 2. juuni. 2022.a. Vana-Rääma

NELITEIST NAGISEVAT TREPIASTET - Urve Tinnuri

Kui su kätte juhtub raamat, mille pärast oled loobuma mõnedest ööune tundidest, siis kirglik lugeja teab mida ma tunnen ja öelda tahan. No eile ma hõikasin fb-s, et kes mulle paki saatis ja ma tundsin ka kohe, et pakk on nii köitev ja ligitõmbav, et läksin lausvihmaga kesklinna smartposti pakiautomaati sellele järgi. Jah, seal ootas mind Urve Tinnuri uus romaan "Neliteist nagisevat trepiastet." Ma ei ole kokku lugenud kuimitu romaani Urvel ilmunud on, aga ma saan uhkusega öelda, et olen kõik need läöbi lugenud, eramnditult. Ja kõik on mul kodus olemas ka, veel pühendustega ja eriliste raamatute riiulis, kuhu läheb ka see raamat. Eriline on ta igas mõttes. Minu jaoks on kirjanik Tinnuri raamatud eriliselt hingelähedased, kodulõhnalised ja põnevad. Olen korduvalt tabanud neid lugedes ennast mõttelt ja tundelt et just nii tahtnuks ka mina öelda, aga sõnad nagu haihtuks. Urve ütleb need välja, oma eriliselt armsal ja kodusel keelel. Just sellel keelel, mida kõnelesid kunagi minu vanavanemad ja mida ka ise oma teostes ja kõnepruugis tihti viljelen. Nii palju äratundmisrõõmu, aitäh! Ma olen tõesti õnnelik. See raamat läheb mulle väga korda, igas mõttes. Siin on hoolimist, vihkamist, õiglust, armastust, aktuaalseid teemasid ja tarkusteri minevikust, olevikust ja tulevikust. Nii põnev! Kopeerin Apollo lehelt siia ka raamatu tutvustuse, et lugejail oleks aimu millest või kellest romaan kõneleb. Just romaan, sest romaan see on, ei ole tegu jutustusega. Kahjuks paljud tänapäeva kirjanikud nimetavad oma jutustused ka romaanideks, aga tegelikult nad polegi ühtegi romaani kirjutanud. Just see žanr on mulle proosateostest kõige hingelähedasem. Tutvustus: Huule- ja suulaelõhega sündinud, häiriva operatsiooniarmiga Laur on oma lühikese elu jooksul pidanud taluma nii mõndagi – mahajäetust ja koolikiusamist, alavääristamist ja ülekohut. Üksteise järel lahkub Lauri kõrvalt mitu talle kallist ja väga olulist inimest, jättes noormehe koos ta hapra ja haavatava sisemaailmaga omapäi. Elu teeb aga pöörde, kui Lauri õuele eksib helehall maastur... See on lugu armastusest, hingeavarusest ja empaatiast, mis ulatub puudutama ja aitama ka üle teispoolsuse piiri, vastandudes vigadele, mida pole enam võimalik parandada, ja sõnadele, mida ei saa tagasi võtta. 1. juuni. 2022.a. Vana-Rääma