teisipäev, 26. juuni 2018

Jaansoni rada 111. päev



 Ei tea kas naabrimehe kingitud värsked mustikad või mis see oli, mis ajas meid nii pikka rada kepikõndima, et peale 12,1 km ei olnud isegi väsimust. Nagu näete, taustal on kesklinna sild, mis sai uue asfaltkatte ning täna õhtul kell 22.00 avatakse see ka teistele sõidukitele, kuigi bussid ja operatiivmasinad lasti üle kogu aeg. Ja jalakäijad said ikka ka, ning ratturid jne...

 Tänane teekond kulges üle kesklinna silla, sealt Jahisadamasse, edasi Rannaparki, Kuursaali juurde Raimond Valgret külastama, siis mööda Rannapromenaadi Aloha juurde, sealt mööda Pärnu rannaniidu matkarada Side tänavale, siis mööda Kanali tänavat ja nagu Pärnus ikka, rajad viivad merest jõeni või jõest mereni. Viimaks jõudsime ikka Jaansoni rajale ja sealt üle kesklinna silla koju. Kõik on ja oli üleni positiivne, kuid natuke ära põlesin, sest kena ilm meelitas rajale ilma õlasallita. Olen angu keedetud vähk, sest ma ju pruuniks ei lähe, olgugi, et Portost tulles olin elus esimest korda pruunika jumega ja see püsib siiani, just dekolteeosa. Aga pole hullu, homme ma ei lase ennast praadida ja siis ei juhtu ka midagi. Homme tuleb natuke kuuris askeldada, sest täna sai veel ports laudu kuuri taritud, milles mina küll minimaalselt osalesin, aga ikkagi. Sama ega ma ei tea, kui ikka hommikul tuleb tunne rajale minna siis tuleb minna.

 Germo on ka nagu energiapomm, kiskus hetk tagasi kõik kaltsuvaibad maast, kloppis, lasi elamise tolmuimejaga üle ja tegi korda, lisaks pesi supitaldrikud. Seega mõjub ka temale igasugune rajatamine ülipositiivselt.

 Üritan täna varem voodisse minna, tuleb ennast režiimi vedada, sest öö ja päev kipuvad /nagu tavaliselt/ vahetusse mienma ja möödunud öösel või hommikul jäin alles kell 5 magama. Peale juturaamatu käest panemist, unustasin ennast ajakirju lugema ja juba oligi hommikuvalgus ennast ruloo vahelt tuppa pressinud.

 Nüüd suur fotogalerii, millest niigi pooled kustutasin:
minek üle remonditava kesklinna silla..
paadisõit...
üks mu lemmikohti Pärnus, vallikraavi juures...
kaarsild enne Jahisadamat
Jahisadamas
Kihnu Jõnn
Rannapark
see on higipisar...
esimene puhkepaus Rannapargis. Germo
imeline lehtla Kuursaali ees
Kuursaal
see mees on minu lemmikmees :)
rannas
rannapromenaadil
ALOHA
tervise paradiis
rannaniidu matkarajal
vaade rannaniidu matkarajalt merele
rannaniidu matkarajal
rannaniidu matkarajal...
rannaniidu matkarajal...
Kiirabi osakond
see pruuniraamiga...oli kunagi mu magamistoa aken
Kanali tänavas...
rajal...
rajal...
veel mõned kilomeetrid koju
tema sõidutab juba rahvast Pärnu jõel

Elamise imet!



26. juuni. 2018.a.
Vana-Rääma

esmaspäev, 25. juuni 2018

Jaansoni rada 110.päev


 Meie imeline jõepromenaad on valmis!
 Olen sihilikult eiranud mõnda aega Jaansoni rajal kepikõndimist ja täna ootas mind (meid) ees mõnus üllatus, promenaad on valmis ja mulle väga, väga meeldib.

 Et hirmudest võitu saada tuleb nendega silmitsi seista. Täna läbisime 8,1 km ja mina sain oma foobisat võitu. Ma ei hakka siin mainima millest see tingitud oli (olen juba maininud ka), lasen foto(de)l kõnelda. Ja varesed, neid oli rajal õige mitu, üks neist ei kartnud fotoaparaati ja ei kavatsenud seda nähes laualt ka minema minna ja see oli seal 3-4 km vahel. Jah, mul on komme varestega kõnelda ja kunagi kui ma Kanali tänaval (Alevi vana kalmistu otsas) elasin, või noh korteris ikka elasin, saatsid varesed ja rongad mind pidevalt koju. Olen linnulausuja vä? ;)

 Enesetunne on ülihea, olgugi, et rajale minnes veel veidi tibutas ja tuul ei pidanud ka piiri. Praeguseks on suvi Pärnusse tagai jõudnud ja loodame, et läheb iga päevaga soojemaks, et saakime Germoga korralikult Vana-Pärnu randa minna.

 Nüüd aga lasen fotodel kõnelda ja sukeldun taas romaani.
Olgu teie tuju ja enesetunne sama hea kui mul!

Fotod:
ühisendel...
Germo katsetan kesklinna sillaäärsest uut pinki...
olin, olin kenasti sisse pakitud
lihtsalt imekena...
mitme erineva kattega rada...
päris pikk jõepromenaadi...ja kena
1 km läbitud...
sõudeklubi ujumiskoht oli inimtühi...
2 km läbitud...
3 km läbitud...
reklaam...
rahu sellele noorele hingele sinna üles...
4 km läbitud...
ilus...
ta lausa poseeris...
sõber vares kellega juttu jätkus kauemaks...
esimene puhkepaus peale viie km läbimist...
siis kui kõht rajal tühjaks läheb...


25. juuni. 2018.a.
Vana-Rääma

Jaanid läbi, suvi läbi(?)


 Tegelikult ma nii ei mõtle nagu blogipostituse pealkiri kõneleb. Suvi ju alles algas. Aga õnneks sai jaanid superilusa ilmaga ära peetud. Olgugi, et ma sellel aastal suurel jaanitulel ei käinudki, vaid nautisime jaane kallite inimeste ringis, nii ühes, kui teises kohas. Mind pigem hämmastab kui mööda võivad ilmaennustajad panna, laupäev oli tõesti superilm, ei sadanud, aga täna ei saa mitte rajale, kuigi väga tahaks. Sajab seda lausvihma mida ilmaennustajad lubasid laupäevaks. Aga jah, eksimine on ju inimlik ja ma usun et suvi tulemata ei jää.

  22. juunil tegin algust lasteraamatu PETU järje, ehk siis kolmanda raamatu kirjutamisega, sest teine raamat PETU LÄHEB KOOLI peaks sellel aastal ilmavalgust nägema, sest illustraator, kallis Signe, jõuab juulis illustratsioonidega Eestisse. Seda raamatut on nii kaua oodatud ja küsitud, et esimene osa PETU hakkab poodidest juba otsa lõppema. Teine osa PETU LÄHEB KOOLI kõneleb sellest kuidas Petu esimesse klassi läks, internaadis elas jne...Kolmas raamat kõneleb elust Oidrema(a)l ja paljust muust. Nii põnev on kirjutada otse elust (koos fantaasiatega), selleks vajan rohkem omaette olemist ja loodan, et see mul ka õnnestub. Aga olen ka sõprade jaoks olemas.

 Olen viimasel ajal palju positiivset tagasisidet oma raamatute kohta saanud ja mõnda neist facebookis jaganud. Aitäh! Lähitulevikus peaks mu romaanitriloogia 2. raamat "Maris kolib Portosse" ka ilmavalgust nägema, töö käib. Ja ühe kalli ja andeka inimese raamatu koostamine on ka täies hoos, see raamat näeb ka lähitulevikus ilmavalgust. Sestap ei puhka ma ka suvel kirjutamisest ning kirjutan ka igakuiselt kahele ajakirjale. Ja mul on veel hetkel see periood mil ma lausa neelan raamatuid, ainuüksi sellel kuul (juuni) olen läbi lugenud 10 romaani ning need ei ole teps mitte vaid õhukesed vihikud olnud.

 Meeleolu kõigub viimasel ajal äärest äärde, kohati tuleb ette päevi millal ei taha mitte kedagi näha, tahaks omas mullis olla, oma kirjatöödele keskenduda, oma perele keskenduda, aga ei saa, on mõningad häirivad tegurid. Sestap lausa kadestan neid kirjanikke kellel on oma pelgupaik, olgu selleks suvila, maamaja või teine riik, kuhu ta saab pageda ja rahulikult oma kirjatöösse keskenduda. Ma lihtsalt ei talu kui mu elamisse astutakse koputamata ja siis kui "külaline" heaks arvab. Tahan oma privaatsust, tahan oma elu...Kui ma surfan netis, on see minu isiklik elu, kui ma söön, on see minu isklik elu, kui...Viisakas on ikka kui külaline, kas helistab ette, või koputab uksele ja küsib kas mul on aega tema jaoks. See on ju elementaarne et oma kodu on oma kindlus. Mina ei astu kellegi elamisse nagu oma koju ja pealegi ma ei käigi väga külapeal, sest oma kodus on palju teha, pealegi on mul erivajadustega laps, minu pereliige, nagu ka kass Simba, nagu ka mu kõige kallim mees, kes on mul olemas juba ligi 13 aastat ja see ei loe, et meil visiitsuhe on. Need 3 tegelast on minu jaoks hetkel kõige tähtsamad, ja muidugi ka mu noorem poeg, kelle jaoks on uksed alati valla. Tema elab juba aastaid eraldi.

 Nüüd aga pühendun kirjutamisse.
Olge hoitud ja armastatud!
pildike jaanidest. ülejäänud pildid ei ole avalikustmiseks, mul on oma elu, oma privaatsus...


25. juuni. 2018.a.
Vana-Rääma