Tere, mina olen Simba. Juurtelt olen ubamulk, pärit Mulgimaalt, Abja-Paluojast ja tänasest olen ametlik pärnakas. Sündisin 1. märtsil, 2018.aastal, koera-aastal, kalade tähtkujus, aga ma olen ehtne Lõvi, sellest ka mu nimi-Simba.
Kui ma Pärnu koju jõudsin, tundsin nagu oleks siin kogu aeg elanud. Minu perenaine Margit ja perepoeg Germo on mulle mõne tunniga nii armsaks saanud, et ma ei oska ilma nendeta (nende läheduseta) enam ollagi.
Kui ma Mulgimaalt kohale jõudsin, oli mu kõht nagu pall, sest enne tulekut sõin korraliku kõhutäie hakkliha ja onu Aivar Krimm, kes mind autoga kohale tõi, pani kasti veel viinerit ka. See maitses ka hästi, aga kastis mulle üldse ei meeldinud, sestap magasin pool teed autojuht Aivari süles ja alguses mõtlesingi, et tema on minu uus peremees. Ja pirisesin ma vaid sellepärast, et kange kaka häda oli, aga uude koju jõudes leidsin kohe kakapoti üles ja peale kakamist läks tuju nii heaks, et hakkasin hirmsasti vaipu ja nende narmaid taga ajama, kuni lõpuks lausa kukkusin magama. Algul olin jahmunud küll, sest kakapotis polnud tuttavat lõhna ja see roheline potike lõhnas üldse liiga uuelt.
Ma olen nii vapper ja julge, ei karda mitte kedagi, aga üks auto, mis akna tagant mööda vurises, suutis mind korraks ehmatada, kuid nüüd olen juba harjunud, armastan telekat ja peeglit vaadata ning naabrinaise Maarja toodud ronimispuul turnida ning hiir ja palli taga ajada.
Kui ma just oma uute vanemate süles magada ei saa, siis sobivad mulle magamiseks ka köögi toolidel ilutsevad toolipadjad, pehmed ja armsad. Ja oi, oi kui suur pind on möllamiseks, lausa ligi 60 ruudune korter, mille uus emme Margit minu tulekuks kenasti lille lõi ja kevaduuendusi tegi. Mõistagi koos uute asjadega, mille mulle soetas.
Mulle meeldib uue emme sääri mööda üles ronida ja Germo jalgu taga ajada. Aga kõht on mul siiani hakklihast nii täis, vaid piim mahub veel sinna. Jah, ma armastan piima väga!
Niikui Margiti ja Germo suud matsuvad, märkan ma seda ja ronin neile kohe sülle. Mulle meeldib ka nende nägu ja sõrmi limpsida ning käpaga põske silitada. Aga praegu ma jälle magan, sest olen alles üle kuu vana tita ja väsin ruttu. Mind ei sega isegi raadio mis köögis mängib, vaid pliidiukse kriuksumine veidi ehmatab, aga siis vahetan külge ja magan edasi.
Ärge tulge minu ega mu pererahva kallal norima, tulin siia perre selleks, et see on õige koht minu jaoks, mõjun epileptikust perepoeg Germole tervendavalt ja juba armastan oma pere samamoodi nagu nemad mind. Toakassi minust ei saa, sest elame esimesel korrusel ja elamisse on õhku vaja, sest me kõik vajame õhku, mis pääseb elamisse uste ja akende kaudu. Varsti hakkan ka õues käima ja millalgi kiibistab Margit mind ka ära.
Minu uue kodu uued pildid ja mina ikka ka:
 |
| naabritädi Maarja toodud ronimispuu on nii nummi... |
 |
| küll on mõnus mängida! |
 |
| siin ma magan, köögis toolipadjal... |
 |
| tema on minu sõber- Pipi-Pikksukk |
 |
| perepoeg Germo ja minu tuba... |
 |
| Germo toas vaatan ka mina telekat... |
 |
| küll on palju ruumi emme Margiti toas hullamiseks! |
 |
| küll ma need Nurrikud ka sealt riiulilt kätte saan! |
 |
| ja sellel poolikul (käsitöö poolest) põrandalambil on hea turnida... |
 |
| tupsrohtliilia võrsed.mu lemmarid! |
21. aprill. 2018.a.
Vana-Rääma
