Üksinda Maailmas 9. pt

  9.peatükk

„Oihh, vabandust! Kas riivasin sind, kaunis naine?“ Kusti ehmatas. Laureen pidas vajalikuks vaikida, sest kogu ta sisemus värises ja oli pinges. Naine tundis, et ta on paljastatud, kogu tema elu oleks nagu sotsiaalmeediasse paisatud. Oli ta ju sisemas kartnud seda noormeest, kuid Kusti oli järjekindel ja jälitas teda ning naine kartis, et nüüd ongi kogu tõde teada. Olgugi, et Laureenist oli täiskasvanud naine saanud, värises ja kartis ta nagu väike laps karistuse ootel.

„Kes sa oled?!! Kes sind saatus??? Mida sa minust tahad!!??“ Laureen lausa räuskas.

Kusti ehmatas. Sellist rekatsiooni ta ei oodanud. Tal hakkas sellest haprast naisest kahju ning ta lähenes Laureenile, et teda rahustada. Samal hetkel võttis Laureen taskust pipragaasi ja suunas selle Kustile, joostes ise majast välja, metsa.

Kümme minutit oli Kusti pime, mõlemad silmad kipitasid ja ta otsis käsikaudu veeämbrit, kus silmi loputada. Kui pilt tagasi tulema hakkas, läks ta õue ja hüüdis Itit, kuid naine ei vastanud. Ta oli metsas, oma varjupaigas, mille ta oli igaks juhuks juba aasta eest endale ehitanud. See nägi välja nagu metsavendade varjend, paiknes maa all ning varjendi kaas oli puulehtede ja okstega kaetud.

„Ohh, issand! Oli mul vaja lõõpida? Mida ma nüüd teen? Kas minu tögamises võis tõetera sees olla? Aga ma ju mõtlesin selle välja, sest sihukesi asju juhtub. Täitsa lõpp!“ Kusti hoidis kahe käega peast kinni ja ta vesised silmad jälgisid ümbrust. Päike sillerdas nii eredalt ning tegi mehe silmadele haiget. Ta süda valutas. Kuna rooli minna polnud veel võimalik, läks mees majja tagasi, istus laua taha ning oli väga nukker, sest Iti meeldis talle. Üle mitme aasta tundis 23. eluaastat käiv mees ennast armununa ja iga hetkega hakkas see müstiline naine talle rohkem meeldima.

„Kus ma küll tegin vea? Kas tegin selle juba siis kui janusena siia metsatallu tulin? Või oleksin pidanud täna pisut tagasihoidlikum olema? Aga ma ju ei saa, sest, sest...ta tõesti meeldib mulle. Iti on kuidagi väga eriline ja täpselt minule sobiv. Miks ma ei oleks võinud oma keelt hammaste taga hoida? Alati rikun kõik ära.“ Kusti oli õnnetu.

„Issand küll! Kui ta mind siit leiab mis siis küll saab? Kas ta annab mind politseisse üles? Mis minust saab? Kas ma lähen vangi? Aidake mind, aidake!“ Laureen karjus varjendis, kuigi teadis, et sealt teda keegi ei kuule. Üle pika aja tundis Laureen emast, isast ja õest puudust. Kõige rohkem igatses ta oma kadunud vanaema, keda ta küll tihti ennast juhendamas tundis, isegi tema lõhna tundis Laureen aeg-ajalt ja siis ta pisarad hakkasid voolama, need voolasid ja voolasid, nagu ei tulekski lõppu. Naine oli taas üksinda maailmas, kuigi hetk tagasi tundis ta ennast kellelegi vajalik olevat, tundis, et maailmast ei ole inimesed otsa saanud, just üks inimene, kes tema vastu sõbralik ja aupaklik tundus olevat. Aga ühe hetkega purunes ta maailm taas. Laureen oli teadlik, et pipragaasi mõju on pikk, ta ei kiirustanud koju tagasi, sest oli kindel, et Kusti on veel majas. Naiel hakkas kohutavalt külm, sest maaalune rõskus aina tihenes ja naine oli kõigest lühikeste varrukatega t-särgi ning retuuside väel. Ta vandus tulist kurja, et oli alles hiljuti tekid ja vanad kasukad punkrist koju viinud, kuna need vajasid tuulutamist. Hetke pärast värises naine nagu haavaleht, mis on kohe, kohe hinge heitmas. Vappevärin haaras Laureeni endasse.

„Kes ta on? Kes see naine on? Ma pean teada saama!“ Kusti tõusis laua tagant, loputas oma punaseid silmi vees ning suundus, nagu sissetungija või varas, Iti magamistuppa, sest kusagil pidid ju naise dokumendid olema. Ta ju ometi ei jõudnud neid ensega haarta. Mees otsis kapist ja öökapi sahtlitest, voodi alt ja padja alt, riiete vahelt ja vaiba alt, aga ei leidnud kusagilt. Alles kööki minnes tabas ta, et naisel oli õlakott poest tulles, ja juba ta leidisiki selle helesinise ridiküli köögist pliidipuude riida pealt. Käte värisedes avas mees koti ja seal need olidki, pass ja idekaart.

„Laureen Kannike, hmm, huvitav kas mul siin levi on?“ Oligi. Kusti suundus telefoni kaudu netti ja guugeldas seda nime. Ei olnud tagaotsitavate hulgas sellist inimest. Mees pani dokumendid tagasi kotti ja koti samasse asendisse puuriidale. „Laureen Kannike, Laureen Kannike, selle naise nimi on sama ilus kui tema ise!“ tõdes ta. „Kuid miks ta põgenes? Miks küll minu huumor teda riivas?“ Kusti hing valutas. Ta mõtles välja plaani.

Mees läks välja ja käivitas auto, lootusega, et Iti või siis Laureen ei viibi kodust väga kaugel ja kuuleb auto häält. Ta keeras maasturi ümber ja sõitis maanteele. Seisis seal viivu, sest hing oli haige ja ta ei suutnud veel koju tagasi sõitma hakata. Kusti parkis auto maantee äärde ning hakkas vargsi jala talu poole tagasi liikuma, jälgides igat liigutust põõsastes ja puudel. Vahepeal istus ta tee äärde ning lihtsalt mõtiskles.

Laureen ei kannatanud seda külma ja rõskust enam välja. Naisele tundus, et kõik ta vähesed hilbud on seljas märjad. Midagi tuli ette võtta. Ta avas vaikselt punkti kaane, ronis välja ning kattis peidiku taas oksade ja lehtedega. Tippival sammul hiilis ta kodu poole ning peagi veendus, et autot ei ole hoovis. Ettevaatlikult roomas ta, nagu mõni sõdur sõjatandril, maja juurde ning silkas tuppa, pannes hiigeltaba ukse ette. Laureen keetis endale ruttu kuuma teed, tõmbas lambanaha üle õlgade ja istus pliidi ette teed jooma. Kui ta oli piisavalt rahunenud ja sooja saanud, läks ta köögikardinaid ette tõmbama, mitte, et õues oleks pime olnud, aga ta kartis. Peale esimese külgkardina ette tõmbamist vaatas ta Kustiga tõtt ja röögatas;“kao minemaaaa!“

„Iti, palun lase mind tuppa. Ma väga palun. Ma ei tee sulle liiga, tahan vaid rääkida.“ Kusti lausa anus naist.

Laureen mõtles. Tegelikult vajas ta väga seltsi, et hirmust lahti saada, pealegi ei suutnud ta sellises tujus niieknaa midagi teha. Ta avaski Kustile ukse.

„Ma ei ütle midagi! Ma ei ütle mitte midagi! Aga ma palun, palun südamest, et sa ei kardaks mind ja ei jookseks taas ära!“ Kusti tõesti mõtles nii nagu ütles.

Laureen vaikis ja kuulas. Ta oli alles shokis ega lootnud midagi head kuulda. Naine viskas silmad maha ja tundis häbi oma käitumise pärast, aga vabandama ta ei tikkunud. Nähes Kusti tulipunaseid silmi, oleks ta tegelikult tahtnud abikäe ulatada, aga pidas õigemaks vaikimist.

„Ma tegin nalja. Ma tegin tegelikult ka omast arust nalja ja mul ei olnud plaanis sind solvata, ega ehmatada, ega...Ma ei tea miks sa kohe nii hullult reageerisid, aga pole ka minu asi teada. Mul ei ole sinuga halbu kavatsusi ja mu süda tõesti valutas. Siiralt. Aga ma pean midagi tunnistama. Anna mulle andeks, Laureen!“ Kusti hoolis naisest.

Laureen sai kohe pihta, et mees oli ta dokumentides sorinud ja see ei meeldinud talle sugugi. Aga empaaitiavõimega naine mõistis ka seda, et olles Kusti nahas, käitunuks ta sama moodi, hakkaks dokumente otsima. Sestap ta väga ei pahandanud. Laureen rahunes, sest mehe silmad kõnelesid aususe keeles. Ta oli häbi. Tal oli nii häbi, et tahtnuks maa alla vajuda. Pisarad, nagu hiigelsuured vihmapiisad, voolasid mööda naise põski alla ning viisakas noormees ulatas talle pabersalvrätiku paki, mille Laureen ka vastu võttis. Üks oli kindel, oma minevikust ta siiski kõnelda ei kavatsenud, kuigi noormees meedlis talle. Laureen otsustas, et minevik on minevik ja see ei kuulu tulevikku. Ta pani mõtteis mineviku tappa ning keeras selle lukku ja jäi noormehe edasist reaktsiooni ootama.

„Anna mulle andeks, armas inimene!“ Kusti siiralt palus.

„Annaks. Ikka annaks. Kui mul vaid oleks midagi andeks anda. Pigem anna sina mulle andeks!“ Laureen palus südamest.

„Okei!“

„Mis okei? Annad siis või?“

„Ei anna, olen kade!“

17. jaanuar. 2018.a.

Vana-Rääma

Üksinda Maailmas 8.pt

8. peatükk

„Emps, mis sul õhtuks plaanis on? Ma tahaks välja minna, mul on kohtamine,“ sondeeris Mariett pinda.

„Kohtamine? Kõlab huvitavalt. Võid minna, sest mul pole tänaseks plaane. Aga vaata, et sa mingisuguseid meelemürke ei tarbi! Narkootikumid on tänapäeva katk ning igasuguseid mürke liigub, mida kalli raha eest narkotsi pähe müüakse.“ Tiffani oli mures.

„Emaaa! Millest sa räägid? Mis need meelemürgid minusse puutuma peaksid?“ Mariett kortsutas kulmu ja püüdis süütut mängida, ehkki ka tema oli erinevaid meelemürke proovinud. Ja kanepit suitsetas Mariett iga kord, kui ööklubis käis.

„Mine teid noori tea! Paar päeva tagasi, kui ma selverist välja astusin, seisis poe välisukse ees kamp noorukeid, suitsupilv tahtis ära lämmatada, sest noored on ikka väga ülbeks ja julgeks läinud, juba tõmbavad avalikult kanepit. Ära ütle, et ka sina tõmbad?“ Tiffani oli mures, sest tema jaoks olid alkohol ja suitsetamine normaased nähtused, tavalised, mida harrastati ammu, aga kanep ja igasugused pulbrid olid liiast. Tõsi küll, kunagi oli ta ecstasyt proovinud, aga see jäi ka esimeseks ja viimaseks korraks, sest naine jäi hullusehoos auto alla ja surmamaitse oli suus.“

„Ära muretse, pole see asi nii hull!“ Mariett mängis võhikut, et ema rahustada ja tema teatraalsus mõjus veenvalt. Ema uskuski.

„Emps, ma nägin täna Lorietti unes. Olen nii kindel, et ta on elus! Ma ju tunnen teda vahel lausa füüsiliselt enda kõrval ja ma ei usu, et teda enam elavate kirjas ei ole,“ jagas kaksik muljeid.

„Tead, ma olen isegi mõelnud ja ka tundnud tema olemasolu. Ning minu unenägudes on ta tihe külaline. Aga mida teha? Kas peaksime otsimiskuulutuse uuesti sotsiaalmeediasse paiskama? Või jätame asja rahule ja loodame, et ta ilmub ise kusagilt välja? Nüüd olete te mul ju täisealised ja mis ma ikka enam torgin. Samas, ma igatsen teda väga. Tahaks andeks paluda, et talle halb ema olen olnud. Tahaks teda kallistada, hoida ja armastada,“ läksid naise silmad veekalkvele ja ta imestas ise ka, et ta tegelikult armastab oma tütart väga, kuid ei ole osanud seda välja näidata. Tiffani tundis ennast halva emana ja seda oldi talle korduvalt öeldud, et ta pole üldse emalik naine. Aga sellel ajal, kui temast ema sai, oli ta ju alles laps, sestap võibki see nii olla. Öeldakse ju mida teeb laps lapsega. Aga mida teeb?

„Ma arvan, et see sotsiaalmeedia teema ei ole eriti mõistlik. Ma ei viitsi tuttavatele kogu aeg pajatada mis juhtus ja kuidas juhtus. See on väsitav, kuna ma ju tegelikult ei teagi mis päristäpselt juhtus. Aga ma tunnen nagu mingi osa oleks minust puudu, või kadunud. Saad sa aru, me oleme kaks erinevat inimest, aga ilma kakikõeta tunnen ennast puudulikuna, ei oska eluga midagi peale hakata ja tihti on tunne, et lööks kõigile käega. Ma ei ole üldse õnnelik inimene ja olen seda sitast elu hakanud võtma, kui paratamatust, teen mida tahan ja võtan elust kõik mida ta pakub. Mind ei hirmuta isegi surm, ja võimalik, et surm olekski kõige parem lahendus. Ma olen kadunud koos kakikõega, ema!“ Marieti viimane lause oli justkui appikarje, mis ka Tiffani hinge sees katki rebis, kuigi haavaunud oli ta isegi ja seda juba ammu.

Tiffani tõdes, et teda vaevavad samad tunded ja küsimused mida Marietti. Kui palju on naine enesetapule mõelnud, kui mitmeid kordi tahtnud eneselt elu võtta, aga hirm on teda peatanud, hirm surma ees. See peab ikka väga julge inimene olema, kes käe enda elu külge paneb. Või siis täielik pohhuist, alko-, või narkojoobes tegelane, kelle jaoks pole miski püha, ka surm mitte.

„Ega jah, milleks ikka vana putru soojendad- see läheb ju haisema!“ Tiffani lausus vanad kuldsed sõnad ja vajus mõtteisse.

„Aga, emps, miks te isaga üldse abiellusite, kui te teineteist ei armasta?“ Mariett küsis küsimuse, mida ema kartis, imestades, et kaksikud seda varem küsinud ei ole. See tuli nagu välk selgest taevast ja sähvis otse südamesse. Naisel hakkaski rinnust torkima. Ta asetas käe südame kohale, nagu palvetaks. Kogu ta sisemus tõmbus krampi ja linnukesed hakkasid silme ees jooksma.

„Ah, pikk teema! Tegelikult päris nii see ka ei ole, ju me ikka armastame teineteist ka, sest muidu poleks teid sündinudki,“ püüdid Tiffani asja siluda. „Ja pealegi, oled sa kuulnud, et tütred sünnivad armastusest? Aga meile sündis kohe kaks tütart, seega see näitab juba midagi!“ Tiffani tõi oma ebauskliku loomuse avalikkuse ette.

„Ja millest need pojad siis sinu armates sünnivad? Ka tööõnnetusest nagu mul või?“Mariett sattus segadusse, ent olgem ausad, ta isegi uskus sellesse, sest tegelikult tundis ka tema, et ta oma lapse isa ei armastanud.

„Jah. Nii on. Sul on õigus.“ Tiffani oli tütre teooriaga päri.

„Ema, ma tahaksin veel midagi küsida, aga kas sa lubad, et vastad ausalt?“ Marietil tahtis nii väga avameelitseda ja emal oli just sama tuju. Tiffani noogutas, sest ta tundis, et Marietist, oma tütrest on talle südamesõbranna, keda tal kunagi olnud pole, saanud.

„Miks te isaga teineteist petate? Kas teil on mingi kokkulepe omavahel sõlmitud või te lihtsalt ei suudagi truud olla? Mäletan vanaemat kunagi rääkimas, et abiellutakse armastusest ja ollakse teineteisele truud elu lõpuni. Okei, ma mõistan, sa väitsid, et teie vahel on armastust, oletame, et ma isegi usun seda, aga mis kuradi pärast te teistega siis ringi kepite?“

„Ma ei taha küll sulle halba eeskuju näidata, ega ka sind halvale teele juhtida, aga mõnikord saavad abielupaarid aru sellest, et nad omavahel ei klapi, alles siis kui on abielutõotuse andnud. Ja kui siis juba lapsed eostatud või sündinud, ei kiputa väga lahutama, aga teineteisele hingamisruumi antakse küll. Meie puhul ei sobi me seksuaalselt, aga materiaalselt sobime küll. Olgugi, et ka selles suhtes on erimeelsusi olnud. Aga, nagu sa tead, viibib isa pidevalt komandeeringus ja mina tunnen mehest puudust, vajan lähedust, olgu see milline tahes, tihedamini. Minu jaoks on elus väga tähtsalt kohal ka seksuaalne lähedus, mida sinu isa ja minu puhul jääb vajaka. Aga ega me sellepärast kohe lahutama ei kipu, lastele on ju mõlemaid vanemaid vaja. Ripsutab su isa tiibu, ripsutan minagi, nii lihtne see ongi!“ Tiffani õigustas oma tegu.

„No jaa, aga kas te pole hetkekski selle peale tulnud, et rikute oma elu ära? Eelkõige rikute oma ühiste laste elu ära. Kas siis ainult laste pärast sünnib koos elada? Teete ju lastele sellega karuteene. Küllap oli see ka üks põhjuseid millepärast Loriett kodust põgenes. Ma arvan, et see oli lausa paemine põhjus, sest Loriett on meil ju uhkus ja puhtus ise. Ja ma tean, et ta häbenes sind ja eriti sinu tegusid. Minagi mingil ajal häbenesin, aga seksuaalelu elama hakates hakkasin ka sind paremini mõistma, sest ilmselt oled ka minule pärandanud seda seksuaalenergiat liiga palju, sest ma tahaks iga päev seksida, päriselt. Iga päev on isegi vähe öeldud, tahaks pidevalt, kuid ei saa oma tahtmist ja sestap olengi tõre ja kiuslik. Seksi pole mu elus nii palju kui vajaksin, kaksikõde pole mu elus...ma lähen varsti hulluks!“ tõdes Mariett peale avameelitsemist.

„Ohjah, raske teema! Jah, ilmselt oled minu moodi...Aga mida mina oleks suutnud sulle ja su õele pakkuda, kui me isaga lahutanud oleksime? Praegusel elul pole ju viga, oleme majanduslikult kindlustatud, meil on minu vanemad, kes meid aitavad ja teie isa. Meil on kena kodu ja kõik eluks vajalik olemas. Pole te ka tühja kõhtu pidanud tundma. Kas mina oleksin üksinda suutnud sulle ja su õele sellist elu tagada? Asjal on mitu külge ja kui meile, sinu isaga, selline elu sobib siis sobib. Mõtle natuke!“ Tiffani ärritus, sest ta leidis, et on täitsa õiget elu elanud. Tema jaoks oli majanduslik kindlustatus elus kõige tähtsamal kohal, armastus oli teisejärguline, aga seks prioriteet number üks.

„Nojah, sul võib isegi õigus olla, aga ikkagi, kui sul oleks täielikult õigus, siis elaks ka Loriett praegu meiega...Huviatv, kas ta tunneb meist puudust ka?“ Mariett mõtiskles.

„Ma ei tea. Ma tõesti ei tea. Ehk on hea elujärjele saanud ja pere loonud ning meid sootuks unustanud? Memm-kurivaim, hellitas ju lapse ära! Ma loodan südamest, et ta on vähemalt elus, et ta ei ole mõnu maniaki küüsi sattunud!“ Tiffani silmad märgusid taas. Ka Mariett löristas nina ning pühkis silmanurgast pisara.

„Loodame!“

17. jaanuar. 2018.a.

Vana-Rääma

KUI TUVID KADUSID- Sofi Oksanen

  Möödunud öösel lõpetasin Sofi Oksaneni raamatu "Kui tuvid kadusid" lugemise. Ausalt öeldes alustasin selle lugemist juba möödunud kevadel. No ei haakunud, jäi pooleli. Sügisel võtsin uuesti kätte, aga ikka ei tahtnud see raamat mind haarata. Aga kuna ostsin selle eelmise aasta algul, kui oli soodusmüük (nagu ka praegu!) siis otsustasin, et leon raamatu ikka läbi.

 Ausalt öeldes (andke mulle andeks!) ma ei saa aru milles seisneb Sofi Oksaneni fenomen? Jah, ma mõistan, et selle raamatuga oli palju tööd ja kindlasti paneb eestlasi teda austama see, et Soome kirjanik kirjutab Eesti ajaloost. Fenomenaalne? Mina annaks pigem plusspunktid teose tõlkijale Jan Kausile, sest kujutan ette kui suur ja raske töö see oli.

 Olen palju lugenud ajaloolisi raamatuid, ka ilukirjanduslikke, aga iga raamatu puhul paneb lugejat nuputama mis on reaalne ja mis välja mõledud, selline ju ilukirjandus kord on, kui just ei ole tegu (üleni) dokumentaalromaaniga. Minu jaoks on see raamat laialivalguv ja igav, tohutult veniv ja paigal seisev, loe ja loe, ei juhtu midagi.... Aga kui sinul, mu armas blogi lugeja, on vastuväiteid, siis kirjuta mulle siia. Või haakus romaan nii hästi, et oled sellest autorist lausa vaimustuses? Samas raamatu järgi autorit hinnata ei tokiks...saaks...

 Jah, ma ei ole lugenud "Stalini lehmi," aga olen lugenud "Puhastust," mis haakus paremini, kuid peale selle raamatu lugemist ma väga ei igatse "Stalini lehmi" lugeda, kuidu see ja ka antud romaan on hetkel soodsalt saadaval.

 Igaühele oma. See pole raamat mida mina meeledi loeks ja soovitaks teistelgi lugeda.

 Rahva Raamatu lehelt:RAAMAT

KUI TUVID KADUSID

Autor: SOFI OKSANEN

**********HINDA JA ARVUSTA (0)

 18 Google +0  0 Share0

„Kui tuvid kadusid“ on romaan Eesti lähiajaloost, rahutuse ja petliku rahu aegadest. Romaan liigub läbi kolme aastakümne, mille sisse jääb Eesti Vabariigi esimese perioodi lõpp, Teine ilmasõda ning servapidi sulav ja stagneeruv Nõukogude Liit. Samas on aga tegu looga, mis käsitleb üldisemalt inimese ja võimu suhteid, vaatleb võimuga kohanemist ja kohanematust, räägib maskidest, mida inimesed on võimelised või võimetud kandma. Kas hoida hammasrataste vahel selg sirge või muutuda ise hammasrattaks? Nagu Sofi Oksase varasemad teosed „Stalini lehmad“ ja „Puhastus“, räägib ka „Kui tuvid kadusid“ poolitatud Euroopast ja ajaloo puretud Eestist, tema inimeste lootustest ja kaotustest. Sellestki, et mõnikord on need kaks üks ja sama.

Siim Kallas soovitab:"Üsna õudne lugemine. Kas meie hulgas on tõesti sellist reetmist, sellist alatust? Vastus on – jah, on küll."

ISBN	9789985326190
ILMUMISAASTA	2012
KEEL	eestikeelne
FORMAAT	Kõvakaaneline
LEHEKÜLGI	320 lk
MÕÕT	210x150x22 (mm)
TÕLKIJA(D)	JAN KAUS
KIRJASTUS	VARRAK
LISAMISE AEG:	30.04.201619.90 8.54 € LISA LISA  OSTA  KAUPLUSES PÜSIKLIENDILE: 8.54 € KAUPLUSES: 8.99 € KAUP KÄTTE:HOMME, 18.01

17. jaanuar. 2018.a.
Vana-Rääma

Üksinda Maailmas 7. pt

  7. peatükk

Laureen hakkas tuhaplokkidest vöörusele uut seina ümber ehitama, sest järgmist talve ta enam külmetada ei kavatnud. Maja oli nii hõre, et tuulise ilma korral kuulis naine isegi tuule vihinat toas. Naine koukis vana tõrvapapi vööruse väliseinalt maha ja sealt vallandusid niiskuseputukate, selliste, mis meenutavad sajajalgseid, kolooniad lausa välja. Pluss veel koid ja muud tundmatud putukad, kes seal ringi sibasid. Laudseinad olid suhteliselt hõredad ja mädad. Naine imestas, et palkmaja vöörus on laudadest kokku klopsitud. Ilmselt oli see hiljem majale juurde ehitatud, eks ikka selleks, et õuest kohe maja kööki ei astuks, nii läheb ju toasoe välja ja maja jahtub rutem maha.

Tuhaplokid oli õblukese naise jõi kohta päris rasked kohale venitada, aga hakkama ta sai. Nädala pärast imetles ta ise ka oma kätetööd. Mis sest, et maja oli väljapoolt kaetud uue kollast värvki laudisega ning ja tuhaplokid alles hallid ja segused. Küll jõuab ka need niiskuskindla värviga üle võõbata, rahustas naine ennast.

Ühes vööruse remondiga ehitas ta ka duširuumi ning plaan oli ka veega tualettruumi elamisse ehitada, sest suure kase all poolküürakil olev kemmerg oli hinge heitmas ning seal oli talviti väga külm ennast tühjendamas käia. Selle kõige juurde vajas ta muidugi töömehe käsi, sest kaevamistööd oli palju ning Laureen ei teadnud kuidas septikut ühendada. Olgugi, et tänapäeval saab tohter google abiga ka sitast saia teha. See kõik pani naise kukalt kratsima, kuid kindlasti mitte meelt heitma, sest Laureen ei olnud allaandja tüüp. Täna vanaemale kasvas temast tubli, töökas ja järjekindel naine.

Laureenil olid suured plaanid. Vana kuurilobudik oli järgmine mille ta kavatses maha lõhkuda ning selle asemel uue ehitada. Aga see ei olnud kindlasti prioriteet number üks. Naisele tundus, et loomalaudast võib asja saada, sest see oli ehitatud paekividest, mis naisele veider tundus, sest paest pinnast Võrumaa taga ei paistnud olevat. Lausa katus tahtis vahetamist ning siis võis mõne kodulooma endale juba seltsiks soetada.

Tema päevad möödusidki ehitades ning iga päevaga sai ta oma kätega loodust üha postiivsemat energiat juurde. Laureenil oli alanud täiesti uus elu, mille sisse mahtus vaid tema. Ta elas selles maailmas täiesti üksinda ja oli üliõnnelik. Naine ei mõelnud tulevikule, sest see tuli kõigepealt enda tarvis kindlustada. Samas ei teadnud ta ka seda kellele see maja kuulub ja kas omanikud on kusagil olemas. Igal juhul endast nad siiani märku andnud ei ole ja kui uskuda külajutte, siis vast polnudki sellel majal pärijaid, sest taimetark oli külapeal rääkinud, et tema elab sellest suguvõsast üksinda siin maailmas ning kui ta lahkub, jääb maine vara kõigevägevama hallata. Ju siis see sama kõigevägevam haldaski, juhatades korraliku noorperenaise sinna elama.

Peale väsitavat tööpäeva avastas Laureen, et tal on kodust kohvi otsas ning see oli tema jaoks pahasti, sest ilma kahe tassi kohvita ta hommikuti ärgata ei suutnud. Olgugi, et naine tarbis seda ikka suhkru ja piimaga, mitte mustalt ja mõrudalt, aga kohvi vajas ta ärkamiseks kindlasti.

Tööroobad poeriiete vastu vahetatud, asus ta teele. Laureen oli kuurilobudike alt leidnud jalgratta, mis oli küll ajast ja arust, selline pisikeste rataste ja naljakate lenksudega, veneaegne perekonnaratas, aga teenis naist küll. Kuigi ta armastas palju jala käia, oli sellel korral tal poodi minekuga kiire.

„Hei, kuhu neiu tõttab!? Saan ehk teie jalavaeva vähendada?“ astus, samal ajal, kui Laureen poest naases, uhke punase linnamaasturi uksest välja toosama noormees, kes mõne aja eest jaunusena naise kodu väisas.

„No, näed, kohtusimegi!“ rõõmustas võõras.

Laureen viskas põgusa pilgu noormehele ning hakkas ratta selga ronima.

„Hei! Kas sa ei tunne mind ära!? Käisin hiljuti teie käest juua palumas ja nüüd olen teile teene võlgu. Paneme ehk ratta mu autole ja ma viin teid koju?“ hüüdis võõras ning oli eriti abivalmis.

Laureen ei teinud kuulmagi, väntas aga kiiresti jalgratas ning ei vaadanud noormehe poolegi. Naist tabas hirm, et see ei saa olla juhus, et nad taas kohtusid. Laureen arvas, et keegi on midagi temast teada saanud, et nüüd jõuab raske minevik tema ellu tagasi. Seda ei tahtnud ta kindlasti.

Paar kilomeetrit enne kodutee otsa, kuulis naine, et auto annab signaali. Ta püüdis kiiremini vändata, et saaks juba metsateele, arvates, et ükski normaalne inimene ei tule kitsukesele ja pooleldi rohtu kasvanud teele oma uhket autot lõhkuma, aga ta eksis.

Naine jõudis enne majani, ronis ratta seljast maha, asetas käed puusa ja jäi ülbe kuid hirmunud näoga edasist jälgima. Ohooo, on ikka vintske vend, ja tulebki autoga hoovi! Aga panen ta auke, mille tee sisse kündis, parandama! Korraga oli hirm Laureenist plehku pannud ning ta muigas. Enam ei arvanud ta , et teda jälitatakse. Naisele tundus, et noormees tahab tõesti talle abiks olla. Tegelikult vajaski Laureen abikätt, kuid sellise uhke autoga mees ilmselt on paras siidikäpp, et tema juba oma käsi rakku töötama ei hakka, arvas naine. Ja pealegi eremiidist naine ei julgenudki suhelda, kuid midagi tuli ometi öelda, et kena noormees teda imelikuks või tummaks pidama ei hakkaks.

„Kus kohast küll sellised uhked tüdrukud tulevad, kes ennast aidata ei lase?“ Noormees hüppas porise auto uksest välja ja kõnetas perenaist.

„Kusti,“ ulatas ta käe.“No tegelikult panid vanemad mulle Kustas nimeks, aga hakkasid mind juba titena Kustiks kutsuma ja mulle see meeldib.“ Kustas selgitas oma nime tagamaid.

Laureen kaalus pikalt, kas teha suu lahti, kuid kuna noormees ennast Kkustina tutvustas, ulatas naine lõppeks käe. „Iti!“

„Hahaa. Tegelikult ka või?“ Kusti hakkas naerma ja ei uskunud, et naine tõesti sellist nime kannab. Mõlemale meenus „Nukitsamehe“ film. Aga Laureen suutis surmtõsiseks jääda ning piidles Kustit altkulmu, mille peale noormees siiski uskuma jäi, et tegu ongi Itiga.

„Kas sa teed keeta viitsid?“ Kusti ulatas Itile napolenikoogi, mille ta spetsiaalselt poest külakostiks oli ostnud. „Vupsti!“ võttis noormees seljatagant karikakrapundi ja ulatas selle naisele, mille ta lilleturult ostnud oli. Iti sulas, aga ehmatas, sest teda tabas väike hirm, et noormees talle just tema teisi lemmiklilli ostis. Nime vahetades oli ta dilemma ees, kas panna oma perekonnanimeks Karikakar või Kannike, kuid otsustas viimase kasuks. Vaid kadunud vanaema teadis kuidas ta lemmilaps just neid lilli armastas ja nüüd tuleb võõras mees ning kingib need talle. See ei saa olla kokkusattumus, nentis Laureen.

„Viitsin ikka keeta. Aitäh!“ Laureen imestas ise ka, et need sõnad tal suust välja tulid. Ta ei kokutanudki, ei rääkinud valesti. Naine arvas, et küllap oli sellest kasu olnud, et ta viimastel päevadel iseendaga rääkis. Muheledes parandas ta meest; „muide, sellist sõna nagu „viitsid“ ei ole olemas!“

„Tohohh!? Tõsi ka või? Sain siis nüüd targemaks!“Kustas muheles.

„Tõsi, nagu Tõnise...“ mainis naine.

„Jaj-jah, seilasime, teame!“ Kusti oli tark mees.

„Kus kohast selline kena naine siia metsa äkki ilmus? Kas vastab tõele, et olete kadunud Metsamoori sugulane? Või koguni tütar?“ Kusti hakkas esitlema selliseid küsimusi millele Laureen ei kavatsenudki vastata ja just selliseid küsimusi ta kõige rohkem kartiski. Naine juba kahetses, et oli võõra mehe tuppa teed jooma lubanud, sest talle tundus, et mees oli saadetud ta teele külarahva poolt , kes tahtsid keelt lõksutada. Või oli ta üldse lõksu sattunud, oldi talle jälile jõutud. Kuid samas, mida tal ikka nüüd veel karta, laps Lorietist oli saanud noor naine nimega Laureen, kes oli täisealine ja vastutas nüüd juba ise oma elu eest. Aga ikkagi tundis naine ennast reedetuna ning pisarad tikkusid vägisi silmadesse. Ta pidas õigemaks vaikida.

„Uuu, neelasid keele alla või?“ silmas Kusti teda väga teraselt.

„Mingi nõuka-aegne kgb nuhk oled või?“ Laureen vastas kurjalt küsimusele küsimusega ning Kusti tundis pinget õhus.

„Räägi nüüd, et ole keegi lapsena kaduma läinud tüdruk, kellest on naine sirgunud? Keda kindlasti peetakse juba surnuks...“ Kusti küsis teraselt. Laureenil valgus veri silamdesse ning üle pika aja tundis ta ennast kohutavalt halvasti, noormees oleks teda nagu alati rebinud ja vägistama hakanud, just selline tunne valdas Laureeni. Naine puhkes nutma.

16. jaanuar. 2018.a.

Vana-Rääma 

ENNE KUI ON HILJA- Ketlin Priilinn

  Hommikul kell 5.01 panin käest Ketlin Priilinna "Rebecca Lindebergi" sarja 1. raamatu. Mul käib see lugemine küll vastupidi, sest möödunud kevadel lugesin sama sarja 2. raamatu läbi ja nüüd ootan kannatamatult millal saan 3. raamatut lugema hakata, mis hiljuti ilmus.

 Kaks magamata ööd on seljataga. Eile hommikul sain alles kell 6 magama, sest ma lihtsalt ei saanud aru kuhu tunnid kadusid. Kui sa loed ülipõnevat krimkat, siis sa ei saa teda käest ära, sest raamat haarab su endasse ja uni kaob. Umbes kella 3 ajal kobistas keegi vastu mu akent ja ma pidin infarkti saama, olin just ülipõnevas kohas oma lugemisega. Uhh!

 Naabrinaisele ka ei saanud muljetada raamatust, sest kogu aeg oli tibutagi seljas. Ka naabrinaine kurtis, et seda raamatut lugedes ta ei maganudki. Ketlin, sa röövid lugejatelt une!

 Tohutult põnev kriminaalromaan! Aitäh, andekas ja hea Ketlin, sa oled mu lemmik krimikirjanik! Ja seda päris tõsiselt. Eesti krimiseriaalid kahvatuvad selle raamatu ees!

 Kopeerin siia raamatu tuvustuse Rahva Raamatu lehelt aga oma sõnadega öeldes, tegu on õõvastava krimiromaaniga kus kahe lapse ema ja abikaasa tapetakse ning prügiautol töötav mees leiab tükeldatud naise laiba oma töö käigus. Kes on selles kohutavas kuriteos süüdi? Loe! Mina igatahes jõudsin juba vahepeal kõiki tegelasi kahtlustama hakata. Uhh! Rohkem ma ei räägi. Lugege! Laenake raamatukogust või ostke poest! Poes on see kuu lõpuni veel ülidoodne ka.

 Rahva Raamatu lehelt:RAAMAT

ENNE KUI ON HILJA

Autor: KETLIN PRIILINN

**********HINDA JA ARVUSTA (0)

 15 Google +0  0 Share0

Kahe väikese lapse ema kaob ootamatult ja peagi leitakse ta jõhkralt mõrvatuna. Juhtumiga hakkab tegelema alles äsja ametisse asunud noor uurija Rebecca Lindeberg, kes ei suuda esiotsa leida ainsatki põhjust, miks pidanuks keegi sellele pereemale halba soovima. Tasapisi hakkavad aga ilmnema veidrad ja kõhedust tekitavad asjaolud ning Rebecca taluvuspiirid pannakse tõsiselt proovile... 

Järsku oli sealt kottidest paistnud verine käsi ja sassis juuksed ja tumesinine jope jälle tal silme ees, nagu oli tal silme ees ka see väike poiss, kes koos isaga alles paar tundi tagasi siin jaoskonnas oli viibinud, ja siinsamas laua peal lebas pilt, millel võis näha vormikat pruunide juustega naist rõõmsalt kaamerasse naeratamas. Rebecca haaras lauast kinni ja puhkes nutma, valjusti ja lapselikult nuuksudes, tundes samal ajal õõvastust, et tal ikkagi ei õnnestunud olla see robot, see professionaalne robot, kes suudab kõik enda isiklikud emotsioonid välja lülitada ja jääda vaid uurija rolli.

ISBN	9789949278329
ILMUMISAASTA	2015
KEEL	eestikeelne
FORMAAT	Pehmekaaneline
LEHEKÜLGI	262 lk
MÕÕT	205x147x16 (mm)
KIRJASTUS	TÄNAPÄEV
SARI	REBECCA LINDEBERG
LISAMISE AEG:	30.04.201618.50 6.84 € LISA LISA  OSTA  KAUPLUSES PÜSIKLIENDILE: 6.84 € KAUPLUSES: 7.20 € KAUP KÄTTE: KIIRTELLIMUSEGA:HOMME, 17.01

16.jaanuar. 2018.a.
Vana-Rääma

Üksinda Maailmas 6.pt

6.peatükk

„Sa võiksid mõnikord ise ka muret tunda kas su laps on söönud, on tal janu või soovib ta midagi. Kaua mina jaksan! Teid kasvatsin üles ja nüüd hakka veel sinu tööõnnetust ka kasvatama!“porises Tiffani, kelle vabadust kippus Marieti laps piirama.

„Ahah, meid kasvatasid! Kus üks su kasvandik on siis? Miks ta kodust põgenes? Sina ja laste kasvataja...“ oli Mrieti ja Tiffani vahelt ilmselt must kass läbi jooksnud. Enam ei olnudki lemmilaps ema jaoks see a ja o, sest polnud kellel vahet teha ja pealegi oli Tiffani noor, tahtis ringi käia ja teda häiris hüperaktiivne lapselaps, kes alalõpmata tema turjale oli lükatud.

„Lõpeta, Mariett! Kas selle jaoks olen sind kogu elu poputanud ja hoidnud, Lorietile eelistanud, et nüüd minu võimetes kahtlema tuled!? Ma oleks juba siis pidanud Lorietti rohkem uskuma ja hoidma, kui te lapsed olite! Kas see on tänu selle eest, et ma sind ja ju väänikust poega toidan ja riietan?!“ oli Tiffani raevus.

„Oh-oh-oh-hooo, vaata kus tuli eesrindlik ema mul välja! Kas räägime sinu pattudest isale ka vä? Nüüd tema igatseb Lorietti, sest Lorietti pole silmapiiril ja sa ei pea tema lapsi kantseldama! Missugune silmakirjalik mutt sa mul ikka oled! Mis ajast sa minu ja mu poja asju katad? Minu meelest saadavad vanaema ja vanaisa kogu aeg välismaalt elatusraha meile! Tahad öelda, et see on sinu raha? Sinu teenitud? Käi põrgusse, mutt!“ läks Mariett nii närvi, et ei valinud isegi sõnu enam, rääkimata austusest oma ema vastu. Tegelikult olid kaksikud lapsena igasuguseid asju, millest kõnelda ei sünni, pealt näinud ja kuulnud, aga nad vaikisid, isegi Mariett, sest kartis, et vanemad pöörduvad tema vastu ja hakkavad kakikut rohgkem hoidma. Raha maitse oli Marieti juba lapsena ära rikkunud ja nüüd oli ema oma lemmikvõsukesega suures hädas.

„Aitab! Ma ei talu seda enam! Ma olen ikkagi su ema, austust peaksid üles näitama! Sõimab nagu voorimees, häbinatukestki ei ole!“ Tiffani vihastas, keeras kanna pealt ringi ja kadus.

„Mine, mine, tõmba taas oma nosu täis ja pane keha müüki!“ Mariett lärmas emale hüvastijätuks. Õnneks elasid nad oma majas ja naabrid ei kuulnud, sest oli tööpäev.

„Oleks ma teadnud, et ma sellist madu oma nahal soojendanud olen, oleksin ammu juba lapselapse kasvatamisest loobunud! Juba tegelane! Kellesse see Mariett küll läinud on!“ Tiffani pidas enesega monoloogi ja oli maruvihane ning igatses Lorieti järgi, kes oli palju tasakaalukam ja Tiffani oli nii kindel, et Loriett oli tema iseloomuga ja Mariett mehe. Tema oli omast arust õiglane naine, hea ema ja korralik lapsevanem ja nüüd tuleb ta võsuke talle selliseid etteheiteid tegema, no on ikka tatikas!

„Fakk, mul on ikka loll mutt küll! Idioot! Mida ma selle titega tegema peaksin, kui ta enam meid ei toeta? Pekasin vanavanemate poole pöörduma ja kurtma, et em aei aita meid? Ta peab aitama! Rääkida isale tõtt? Ohh, ma ei tea ...Persse, oli mulle seda titte üldse vaja!“ Mariett oli kohutavalt närvis, sest ta kahe aastane poeg aina jonnis ja ajas elamist segi, ronid kappidel ja riiulitel, keeras köögis kuivainete purgid põrandale laiali ja mõksis ennast igasuguste toidujäätmetega kokku, kui teda kasvõi mõneks minutiks valveta jätsid.

Ilmselgelt ei olnud Mariett emaks olemiseks küps, sest ta lootis, et ta oma ema kasvatb ta lapse üles. Pealegi armastas Mariett nädalavahetuseti käia mööd ööklubisid ja siis vähemalt lõunani magada. Aga see häiris Tiffanit, sest Tiffani oli ise alles nagu vasikaeas, kappas ringi, pani pidu ja noolis võõraid mehi. Jõudis Mariett enne teda reede õhtul kodust varvast lasta, nööpis noor vanaema veinipudeli lahti ja hakkas vihast üksinda tinistama. Kui lõpuks lapselaps magama läke, ei löönud naine millegi ees risti ette. Teades, et abikaasa nädlavahetusel kodu ei väisa ning tütar niikuinii hommikuni mõnes ööklubis hängib, jätkus naisel jultumust oma isandaid, keda ta oli aastaid teeninud, lausa kodus võõrustada ja keppida. Tema jaoks ei olnud miski püha. Isegi see mitte, et kõrvaltoas magab lapselaps kes võib iga hetk ärgata.

Ühel hommikul tuli Mariett veidi varem koju, sest tal näkkas üsna ruttu ning vanem härrasmees, kes oli üks tuntud meeditegelane, ei julgenud Marietti hotelli viia, kartes, et kusagilt lekib tema abielurikkumine meediasse ja see võib ta abielu ohtu seada, võttis vastu noore naise kutse tema kodus ihunaudingute rahustamiseks. Tõsi küll, Marieti kodumaja oli mitmekordne ja mitmesopiline, aga emale vahele jääda Mariett ei soovinud. Nii nad vaikselt maja ülemislee korrusele hiilisdki. Kõik läks õnneks, kuni meediakangelane hommikul ennast minekule seadis, siis jooksis ta tualeti uksel kokku Tiffaniga, kes oli ta aastatepikkune armuke olnud.

„Fakk, mida sa mu majas teed!“ Tiffani ehmatas ennast näost valgeks.

„Ee, sind tulin otsima!“ Mees kohmetus.

„Misasja? Kus kohast sa mu elukohta tead?“ Tiffani ehmus, sest teadis, et see mees ei ole teda tema kodus keppimas käinud.

„Linnukesed sidistasid!“ Mees tegi silma.

„Ma võtan õhupüssi ja põmmutan need linnud maha!“Tiffani marutses.

„Kusss!“

„Mis kuss!? Tule nüüd vaikselt, kardan, et Mariett on juba koju jõudnud.“Tiffani haaras mehel käest ja taris oma magamistuppa.

See mis tütre magamistoas toimus, jätkus nüüd ema magamistoas. Süüdimatult. Võimekas mees, peaks mainima. Ja neil vedas ka, sest Mariett ei ärganud ning tütrele Tiffani vahele ei jäänud. Vedas tõsiselt, sest kes meist teab mis oleks võinud seal majas sellel hommikul aset leida. Igal juhul mees ei leinud peale seksiorgiat isegi pesema, vaid tõmbas ihumahladest nõretavale ihule riided peale ja kadus, tal oli tuli ikka tõega takus.

„Tere hommikust! Kas midagi head süüa ka on?“ Mariett tuli viimaks vastu lõunat oma toast välja, ringutas ja tundis ennast hästi.

„Jaa, mu kallis tütar, mida soovid?“ Tiffani oli eriti helde ja vastutulelik millegipärast.

„Keppi ja keeksi- muud ei teekski!“ Mariett vastas vanamoelise väljendiga. Tiffani ehmatas, arvates, et tütar kuulis midagi, et ta sellise teemaga hommikut alustas, kuid ta soostus vaikima, sest midagi öekdes oleks võinud ta ennast vahele rääkida.

 „Kuidas sa räägid, Mariett!“ Tiffani muhles pigem, kui noomis. Eks ole seksil aegade algusest võime õnnehormoone paljundada. 

16. jaanuar. 2018.a.

Vana-Rääma

Kohal ookeani...

   KOHAL OOKEANI...

sinine ookean
käes hapra tuule
sillerdas ja peksles
vahuseid laineid
kohal promenaadi
nagu laperdav linnu
tiib pimeduses
ööst öhe

aga Manfredil oli soe
Manfred armastas vide
vikku ja ookeani taha
uppunud laineid
mida ta vaimu
silmas oma palk
oni aknast nägi ka siis
kui kae oli
ta silmad enesesse
neelanud

Manfred armstas ka ise
ennast oma üheksakümmet
aastat kõndinud jala
taldu mis taas beebi
roosad välja nägid

Manfred armastas oma elu
puud mille oksi ta
oma käe järgi painu
tanud ja murdnud oli

kui Manfred läks
puhusid karged tuuled
teisepoolt ookeani
ja viisid ta tuha tagasi lapse
aega tagasi minevikku
mis kõneles teises keeles

sinine ookean
käes hapra tuule
sillerdas ja peksles
vahuseid laineid
kohal promenaadi...

igal hingede õhtul
tuleb sinna maailma
mere piirile hing
ning haitub taas
aurustub pilveks
nagu poleks teda kunagi
olemas olnudki



15.01.2018.
Vana-Rääma