laupäev, 21. oktoober 2017

Sügistööd ja asjad...

Germo loobib oksaraage lõkkesse

 Ma ei avanud arvutit lausa 2 päeva. No reedene päev kulus aias askeldades, šašlõkitades ja sügist nautides, olgugi, et lausa lõunani oli maa valge. Risu, vanad oksaraod, puude vesivõrsed, lehed jmmm.. sai põletatud ja tööd jagus kogu päevaks. Nüüd on aed korras ja meel hea.

 Täna on kodune päev. Oli plaan rajale minna, aga ei jõudnud. Pole hullu kedagist. Kui ei jõua siis lihtsalt ei jõua. Pigem rõõmustasin kaalunumbri üle, sest eile sai taas kaalul käidud. Kui ma eelmisel nädalal kurtsin et 1 kg oli juurde tulnud siis nüüd on see kg taas kadunud ja pool kg pealegi. Sellel nädalal olen kahel korral rajal käinud, aga iga liikumine tuleb kasuks. Täna hommikul nägin unes kuidas ma mööda elamist rulluisutasin. Mingi vihje? Ilmselt küll, sest olen palju mõelnud rulluisutamise peale ning isegi põlvekaitsed ostsin kunagi ära, aga pole kaltsarist sobivaid rulluiske leidnud ja uusi ma osta ei jaksa. No kui ma enne rulluisutama ei jõua siis kevadel vast ikka, sest praegu on maa juba suht libe. Kuid mine tea...

 Olgugi, et sügis ei ole just minu aastaaeg, on selles nii palju ilusat, just värvide suhtes. Ma ei jõua ära imestada selle aasta kuldseid värve. Neid on nii palju, kollast ja oranži. Punast on vähem, aga kogu loodus on päikesevärviline, eriti meeldivad mulle kuldkollases rüüs kasepuud! Kahju, et seenehooaeg on läbi. Või noh tegelikult saab neid korjata ka praegu, aga ma ei taha hallitanud ja vettinud isendeid. Mul sahvris neid küll, aga ma olen kirglik korilane ja tahan neid rohkem korjata, kui süüa. Kes tunneb sama see tunneb.

 Lisaks paljudele külalistele käis meil külas ka kallis poetess ja kunstnik Luule Luuse, kes peagi tähistab oma 80. juubelit. Germo on üliõnnelik lillekimbu eest, mille Luule tõi. Armastame!

 Muidu aga on kõik endine, olen rõõmus ja õnnelik. Ahjaa, ämma vererõhuaparaat näitas eile peale kange kohvi joomist järgmist 142, 78, 72. Seega on mu vererõhk ka normis. Hüvasti hüpertoonia! Vaat mida kõike teeb kepikõnd! Ja ma olen juba oma kehakaalu üle õnnelik, ei kujuta ettegi mis siis saab, kui eesmärk täidetud! Komplimente saan ka pidevalt, ikka häid. Aitäh kõigile! Te kõik innustate mind. Ma ausõna täna teid siiralt!

 Fotosid maalt ja merelt! :
pihlakad on lihtsalt võrratud!
talvekülmad rüütavad sügisvaipa...
lilled härmarüüs...
süütasime lõkke...
mõtisklev Germo
läheb šašlõkitamiseks...
...
meie armas Kiti aitas ka ikka tööd teha :)
autoportree: Kiti
saab suppi...
saab /südame/kohvi ...ma ausalt õpin südameid tegema ;)
Zorro lihtsalt peab nägema mis laual on ;)
ja mis tundmatu looma nahk sellel Maarjal küll kraeks on ;)


21. oktoober. 2017.a.
Vana-Rääma

neljapäev, 19. oktoober 2017

Jaansoni rada 77.päev


 Täna sai siis Germo ka üle pika aja rajale. Kuu aega oli paus, sest ta väänas jala välja ja see oli korralikult paistes. Sidusin jala ööseks sidemesse ja panin najatoxi ka peale. Vahepeal määrisin oma tehtud saialilletinktuuriga ka. Korda sai. Ahjaa, minu põlved valutasid mitu päeva, sain need ka saialilletinktuuriga korda, teist päeva ei valuta. Määrisin vaid 2 korda päevas. Oma tehtud ravimid on ikka väga tõhusad. Ja liikuma peab, see on omaette ravi.

 Täna läbisime 8,3 km, no pedomeeter näitas just sellist vahemaad. Oleks isegi üle uue silla läinud aga just siis hakkas sadama, aga õnneks peagi sadu taandus. Ilm on ju iseenesest hea, päike paistab ja soe on. Germo pidas ka vapralt vastu, ei kaebanud millegi üle ning tuhises isegi minust mööda.

 Väsimust ei ole, nagu viimasel korral oli, kui öösel Sveniga rajatasime. Aga siis olin vahetult enne kana söönud ja keefiri joonud. Ausalt öeldes ma ei taha enam hommikuti 3 viilu saia, ei mahu. Piisab ühest vorstisaiast, munast ja väiksest tomatist kohvi kõrvale.

 Eile algas siis imelise muutumise uus hooaeg. Ausalt öeldes olen ma väga õnnelik et sinna saatesse ei saanud, sest see kogus pekki (mitte nahka) mille nad eemaldavad on ikka liig mis liig. Uskuge ma tean millest räägin, olen saanud tagasisidet. Ja saates osalemine pole kaugeltki nii lilleline nagu vaatajale näidatakse, see on paras shõu. Tean. Ja ega iga kord kui nuga inimeses sees käib, muutub ta immuunsus nõrgemaks, see on vana tõde. Tegelikult oli mul eilse saate Ulvist isegi kahju, sest minu arust rikuti ta nina ära. Aga see vaid minu arvamus, ilus nina oli tal enne ja säravad ning ilusad ja suured silmad ka. Aga tubli naine igal juhul, sai oma mina tagasi! Aga mina katsun ilma noa (olgu, olgu, skalpelli jmm..) sekkumiseta alla saada. Tüütud karvad tuleks kunagi küll laseri all eemaldada ja äkki kunagi käe nahka ka (mitte liha!) vaja vähendada, aga kõht las jääb nagu jääb. Kohutav mida inimestega tehakse tegelt! Eelmisel aastal ma lihtsalt ei mõelnud loogiliselt, olin ateroomist suht mitte mina ise ja olin valmis ennast nülgimiseks letti lööma, aga täna enam mitte.

 Möödunud nädalal kaalul käies nägin et kilo oli juurde tulnud, ehk olen siis 19 kg väiksem. Aga käisin kaalumise päeval ämma sünnal, sõin šašlõkki, torti...jne...Nüüd tuhisen seda jälle maha. Tegelt isegi juba siis on raskem olla kui pool kilo juurde tuleb. Samas riiete järgi oleksin justkui maha võtnud, jäävad järjest suureks. Ja teate, keha on iseenesest pringimaks tõmmanud, ausalt. Mingil määral siiski pekk läheb lihasmassiks jne...

 Eilne kirjutamispäev korvas ennast rajal. Kirjutasin eile 3 luuletust ja 2 artiklit, kogu päev kulus peaaegu selleks, aga valmis sain. Kuid see tähendas minu jaoks seda, et hommikul oli kukal veidi kange, sundasend ju. Määrisin kukalt kastanitinktuuriga ja asi korras.

Mina olen ikka rõõmus, ole sinagi!

Fotod:
Germo Vana-Rääma tänaval...
kuldkollane sügis...
tee(kond) uusrikaste maja eest...
2 km läbitud...
3 km läbitud...
päike ja jõgi...avage pilt suurelt ja vaadake päikese ümbrust! 
Germo harmoniseerub sügisvärvide(sse)ga...
mina käisin ka rajal, ausõna ;)
4 km läbitud...
uuel sillal...
jäädvustus...
kuld...
võrratu loodus, nagu maal (pehme aa-ga)
pühapäeval Rannajooksule!!!
need võrratud, võrratud värvid...


19.oktoober. 2017.a.
Vana-Rääma


kolmapäev, 18. oktoober 2017

Sinu silmadesse uppunud pilk...

pilt netiavarustest...

  SINU SILMADESSE UPPUNUD PILK...

ma pole iial tahtnud
et sa lähed
vaatad viivuks tagasi
ja lahkud
sõnagi lausumata

mul on kõrvad
mis tahavad kuulda
mul on silmad
mis tahavad näha

mul on sinu
silmadesse uppunud
pilk on sügisesse
ulatuv süda
ja paljutki veel

vahel ma mõtlen
et maha langenud
lehed on
sõnumid igavikust
vahel ma tunnen
nende puudutust
endas
nagu sind

aga sind ei ole
aga sind ei tule
on vaid pimedusse
hääbunud tühjus
kare ja kõle

on vaid mäletus
nii karge ja allesolnu
et süda ei suuda
uskuda midagi muud

ulata palun mulle
see naeratus
enne kui lahkud

sest pimeduses
ei näe
lugeda



18. oktoober. 2017.a.
Vana-Rääma




...



...
.
siis kui orkaan Op
helia Sa
hara kõrbe
liiv ja Portu
gali põlengu
toss ilma loo
vad loo sina
ka midagi
.
sünni
sünnita
või sure
aga loo
midagi
.
poo või...
aga tee mida
gi maga
situ
või(d) söö
aga loo
midagi
.
ainult luu
es kasvab i
su
..
18. oktoober. 2017.a.
Vana-Rääma
(Ji)

...



...
.
hing ihkab soo
just süda val
gust
.
nina tahab
sõnniku lehka
tunda
aga kube
mes mürgeldab
elu
.
koos oma kipi
tuste ja kira
tsustega
.
ma tahan maga
da aga unetus ruu
lib ma tahan ärga
ta aga silmad
ei avane
.
ei avane ka ema
üsa mis uut elu sünni
taks parim enne on
ületatud
seljatatud ja
maha maetud
.
aga kube
mes mürgeldab
elu
.
ikka mürr mürr
ikka mürr mürr
porr
ma ütleks
.
18. oktoober. 2017.a.
Vana-Rääma
(Ji)

teisipäev, 17. oktoober 2017

Jaansoni rada 76.päev

Sven paneb tähtsad näidud funakama...

  Kui sa öösel kell 1 avastad et tahad rajale minna ja leiad ka kamraadi kes sinuga kaasa tuleb on elu ikka ilus küll. Kui ikka oktoobrikuu teises pooles üllatab ilmataat sind suviste ilmadega on patt need maha magada. Nii me Sveniga öösel Jaansoni rajale sattusimegi. Hea et mul on selline "naabrimees!"

 Mõnus väsimus on ja põlved ka enam ei valuta. Svenil oli mõnus lambike peas, sain ka mõne pildi jäädvustada. Öösel on ju rada pime ja suht libe, et ilma valguseta seda läbida. Peab endale ka lambi soetama.

 Ausalt öeldes kadus see 6 km nii ruttu et ei saanudki aru. Mingi tunnikese käisime. Nüüd veel mõned fotod siia ja siis pessu ning magama, sest lubasin homme Germoga rajale minna.

 Ahjaa, sain täna (nüüd siis juba eile) uued hambad ka suhu ja saan taas naeratada. Tänud võlgnen dr. Aivo Pilisnerile, aitäh! Nüüd tuleb see positiivne energia ja enesekindlus taas rajale panna, sest eile näitas kaal, et 1 kg on juurde tulnud, aga käisin sünnipäeval, šašlõkitasime ka jne...Kuid kohe on tunda, aga küll ma sellest jagu saan. Aga 19 kg olen endiselt kergem. Jee!

 Fotod:
kell on 01.05, ootan nurga taga Sveni
öine Rääma tänav...
2 km läbitud...
3 km läbitud...ja tagasi
naeratan nüüd jälle ma ...


17. oktoober. 2017.a.
Vana-Rääma

pühapäev, 15. oktoober 2017

Suve nautimas+ mängud Zorroga

meie pesamuna Zorro on viimasel ajal ülivallatu :)

 Kui eile oli natuke raskem päev siis täna saabus Pärnusse suvi. No täielik suveilm oli. Naersin Ämmale, et ta on nii päikeseline inimene sellepärast tuligi päikeseline ilm ka. Jah, mu kallis Ämm sai täna 77 aastaseks, aga kõike pilte ma ka blogisse ei lisa, vahel peab privaatseks jääma. Askeldasime aias, pidasime Ämma sünnipäeva ja nautisime suve šašlõkki küpsetades.

 Ma olen ilusatest värvidest sõltuvuses. No ei saa ilma klõpsutamata! Liiga ilus on. Kallis Ema jättis ju fotoka veel mu kätte ja tuleb juhust kasutada.

 Vaene Zorro aga pidi kogu päeva üksinda kodus olema. Hommikul ta ju õuest tuli ja siis kui me sünnale läksime, magas õndsat und. Kuid kui me koju jõudsime oli ta nii agar pai nuruma ja seda ta ka sai, meie kõigi kolme käest. Siis puges sülle magama, samal ajal nurrudes, nagu ikka. Kui ta ise sülle tuleb, hakkab nurru lööma ja otsib hellust. Aga kui võtad ta sülle siis kui ta ei taha, põgeneb kohe ära. Selline isekas aga väga nunnu ta meil on. No ja mängides korvasin selle, et meie silmarõõm pidi pikalt üksinda olema ja suurest kurvastusest oli ta kõik oma kopsikud ja topsikud ka tühjaks söönud.

 Homme on uus päev, uus nädal ja uued uudised. Ootan juba kannatamatult. Ahjaa, raja jaoks oli täna ideaalne päev, aga kallite inimeste jaoks ka, seega valisin viimase variandi loomulikult. Ja päev muidugi kujunes ülipõnevaks, natuke ka kurvaks, kuna kalli Ämma õde pajatas valusast ajast, küüditamisest, kui tema võikas loomavagunis sai 5 aastaseks jne...See pani taas mõtlema et mida meie viriseme, mille üle kurdame, mida kõike nemad pidid läbi elama....Ja samas meenus mulle eilne teledebatt, mis ajas kohati vihale, kohati naerma, kohati nutma, eriti Sõõruma, kes mainis seal et ta ei tea kus ta on, aga saatejuht oli vilgas aadressi mainima. Praegune segane maailm tundub oma tunnelite ja Reidi tee jamadega lausa köömes neljakümnendate kõrval. Ja ma tõesti ei saa kohati aru mida teevad osad inimesed poliitikas, kes sinna üldse ei sobi. Ahjaa, mis nüüd mina, aga....Jäägu ikka need kingsepad oma liistude juurde! Onju?

Pisut fotosid kuluvad marjaks ära:

Germo suve nautimas...
uued (antiigsed) vidinad seinal...
väike šašlõkk kuulus asja juurde...
lähemalt ka...
ebaküdooniad..
langevate lehtede aegu...
varjude (värvide) mäng...
suitsuboa...
päikest püüdmas...
pihlakad...
mu armas kask-kaseke...
Zorro- "Kus see fotoka pael on?"
"Ahahh, kätte sain!"
"Anna siia!"
"Lepime ära? Võtad mind uuesti sülle?" 

 Olge hoitud!

15. oktoober. 2017.a.
Vana-Rääma