Jaansoni rada 896. päev

Jah, õnneks me panime ennast soojalt riidesse, sest mõne aja eest õuest naastes tundus nagu hilissügis oleks vahepeal kätte jõudnud. Kui hommikupoole seiklesime teises linnaosas ehk siis olime sunnitud Kaubamajakasse minema, sest Telia asub nüüd seal. Õudne, kõik asutused kolivad juba kesklinnast äärelinna, kahjuks. Germo oli juba paar päeva ilma telepildita, sestap olime sunnitud digiboksi järgi minema. Aga ega sellega saaga veel lõppenud ei ole. Ei saanud me uut digiboksi tööle ja saadetakse postiga järgmine... Ausalt öeldes jube nõme on tõsiasi, et käi ja jookse nagu klient oleks süüdi, et enam vanad tehnikavidinad tehnikat ei toeta. Toogu ise uued koju ja seadistagu ära ka, sest mina ei pea oskama nii keerulisi asju teha. Küsisin veel teenindaja käest, et kas uue digiboksi panemine on sama lihtne kui vana eemaldamine Ta vastas jah, et ühendad juhtmed ja kõik. On ta jeeee! Õudne, kahel korral rippusim telefonikõne otsas ja siis selgus, et ilmselt on digiboks vigane, see tuleb tagasi viia ja uus saadetakse pakiatomaati. Ja siis algab see saaga algusest. No õudne. Minu jaoks raketiteadus, sest ma vihkan igasuguste elektrooniliste asjadega tegelemist, puudub huvi täielikult ja kui nemad tahavad, et ma nende klinet olen, tulgu ühendagu ise ja tasuta, mitte tasu eest, mida ma ei pea maksma. Ühesõnaga laupäeval peaks jõudma uus digiboks ja täna toodu saan alles esmaspäeval Kaubamajakasse Teliasse tagastada. Aga ega ma ei tea kas saan uue tööle. Kui ei siis vahetan võrku, no ausõna. Selline ebameeldiv kogemus päeva algul. Aga päeva lõpp oli õnneks ülipositiivne, sest liikusime Avekese juurde ja seal jätkus juttu kauemaks. Õhtu kujunes armsaks ja positiivseks ning Germo on veel nii õnnelik, sest Tarvi(kas) kinkis meile gaasipliidi, sellise kaasaskantava. Tõesti-tõesti, suured tänud meie mõlema poolt! Te olete meile kallid. Nii saigi meie 5 km liigutud. Head liikumist ka teile ja loomulikult - olge terved! 17. september 2026. Vana-Rääma

16. septembril maakodus

Hommikul kell 8.15 maakoju jõudes ootas meid üliarmas üllatus, head haldjad olid pliidi ja alumise korruse ahju minema viinud, nagu poleks neid seal kunagi olnudki. Aitäh, mu kallid sõbrad! Head inimesed ei ole maapealt otsa saanud, vaid ulatavad abikäe. See on nii mõnus tunne, teeb hingele pai ja ma tõesti-tõesti tunnen, et meid lausa oodatakse maal. Ja oioi, kui palju aega oleks see minul endal võtnud, päris mitu tööpäeva maal, aga ma ei kujuta ette kuidas ma bussile oleksin tulnud, sest mul ei ole maal vett. Siiani oleme niiskete salvrätikutega hakkama saanud, kodus peseme. Olen südamest tänulik, aitäh! Meie Germoga müttasime siis täna 7 tundi. No vahepeal tegime kiire kohvipausi ja söögipausi ning müttasime edasi. Ajasin vahepeal Germot õue jalutama, aga ta ajas sõrad vastu ja ütles;"just käisin!" No käis korra jah. Ma ise ei jõudnudki õue, Germo taris ehitusprügi kotte kuuri alla ja ma alles bussile tulles (nagu alati) käisin korra kuuri all, vaatasin, kas Germo pani ukse kenasti kinni ja kas kuuri veel mahub. Mahub. Jõudsime täna alumise korruse elutoa seinalt kipsi maha lõhkuda, ülemise korruse suuremast toast ka ja mina kraapsin ülemise korruse soojamüürilt vana värvi maha, päris hästi tuli. Germo lõhkus nii aktiivselt sõrgkangiga kipsi ja jaksas ka, sest tal on jõudu rohkem kui minul ja ta tõesti naudib töö tegemist. Ma pean vaid ette näitama, õigupoolest ma ei näita, ta vaatab ise, jätab meelde ja hakkab tegutsema. Siis tarisime vannitoast ehitusprügi kottidesse, Germo viiski need kuuri. Ühe korra üritasin ise kotiga minna, siis tuli ja võttis käest, nagu kodus prügi viimisega, tema peab viima, mina ei ole käskinud. Loomulik intelligents :) Aga see kahtlane pesa seal ülemise korruse ventilastsiooniavas, seda ma puutuda ei julge, sest ma olen allegriline. Üks suts ja ... uhh! Vist on herliase pesa, aga elu ma seal ei näinud. Pigem oli üllatav avastus Germo poolt, kui ta sõrgkangiga kipsi eemaldas. Germo leidis liblika, kes ilmselt juba magas. Arvasime, et on surnud, aga ärkas üles ja ma lasin ta aknast välja. Ilmselt oli juba seinavahele talveunne tulnud? Ilus kirju Päevapaabisilm oli. Ja akna tegi ka Germo lahti, sest tal hakkas palav. Eks tööd tehes hakkabki. No ja nüüd on juba päev paigas, reedel lähme taas maale, noorperemees ütles, minul jääb vaid sõna kuulata. Uhh, teha on küll ja küll, ning ühte saemeest oleks korraks vaja, et maha saagida see vannitoa osa, mida kuidagi muudmoodi kätte ei saa, no ei saa. Lisaks veel ka uks, mis viib keldrisse. Selle uksehinged on roostetanud ja ma ei jaksa seda kuidagi sealt kätte saada. Aga muidu on elamine juba kordi valgem, sest seinad on pmst kõik maha võetud. Välisukse ja wc vaheline sein läheb ka reedel lammutamisele. Ahjaa, pliidi ja ahju asemele tuleb kunagi kaminahi/pliit. Tahan et see oleks ühes tükis ja pliidil ei pea olema praeahju, võtab vähem köögi ruumi enda alla. Vanad küttekolded olid lihtsalt oma elu ära elanud ja enne, kui ma jaksan uued ehitada, panen õhksoojustuspumba, aga küttekolded lasen nagunii teha, ilma nendeta pole kodusoojust. Ülemise korruse ahju jätan, lasen potsepal üle vaadata ja vajadusel korda teha. Aitab tänaseks, liiga palju lobisen juba, aga pilte ma siiski ei anna maailmale vaatamiseks üle paari. Olge terved! 16. september 2026. Vana-Rääma

Omadega Lemmes, Rannametsas ja Võistes

Jõudsime suvekodust ehk suvilast tagasi. Germo kutsub Lemme suvilat nüüd suvekoduks, et kodude nimed sassi ei läheks :) Esimese asjana autost välja astudes läksin kohe mere äärde, sest igatsus on niiiiiiiiiiiiii suur! Luigepaarikesi ei olnudki, aga Võiste sadamas oli neid hulgi. Lemme rannas said meri ja taevas üheks, no vaadake ise, mere piiri ei ole võimalik eristada. Nii ilus ja rahuliks oli see Liivi lahe sopike, vesi peegelsile, ei ühtegi tuulepoegagi. Ja lisaks oli merevesi ka selge. Samas liivaranna osa oli vähe, vesi on tõusnud. Aga samal ajal paistavad eemalt veest suured rändrahnud. Ju on loodus oma tööd teinud. Tegelikult Lemme rand muutub iga aastaga kahjuks kivisemaks. Mina ei jaksa ka neid kõiki sealt jalgteeks kanda :) Aga no paradiis on paradiis, kohe sulpsti suvilast vette ja veel Eeva rüüs, mida sa hing veel ihaldad? Avekene - kallikene mõtles küll algul, et ta autost välja ei tule, aga tuli ikkagi, tasa ja targu, sest aktiivselt veel ei tohi. Ma veidike korrastasin ja revideerisin kappe, osad asjad tõin koju, no toiduained ja konservid, sest öösiti me vist sellel aastal seal enam ei viibi. Talveks ma kuivaineid ka sinna ei jäta, niiskeks lähevad muidu. Dušikardina võtsin ka eest, kanistrid viisin majja ja laua ning toolid ka. Samas ma tahan ikka veel sellel aastal seal käia, kasvõi seenemetsas. Ja kui ikkagi tuleb tunne, et tahan ka ööbida, on mul seal elektriradikas ja puhur olemas, need kütavad meie armsa pesakese hoobiga saunaks. Germo ütles nii mõnusalt Lemme jõudes; "kodutunne," ju ta siis nii tunneb, nagu minagi, ikkagi suur osa minu armsast lapsepõlvest. Ja tagasi tulles käisime natuke Rannametsas tiirutmas, aga mereäärse vaateplatvormi juurde ei pääsenud, pole sellist kohtagi, ometi tornike on näha. Võiste minimarketis ehk kohvipoes ahvatles suitsuliha lõhn ostma. Väga aromaatne lõhn. Õnneks ostsin vaid väikese tüki, sest lõhn ületab maitse, liha on kahjuks täiesti toores. Pettumus. Aga ülepraadides ehk sobib. Võiste ise on imekena kohakene, kõik see mereäärne rannik, laululava ja üldse see küla merepoolne osa. Oli üks armas seiklus. Aitäh, kallis Ave, et ennast autojuhiks pakkusid ja rõmsalt kodust välja ajasid. Kosutavat taastumist ja peatse kohtumiseni! 15. september 2026. Vana-Rääma