Jaansoni rada 892. päev

Ma ei tea kuidas teiega on, aga minuga on asjad sedamoodi, et kui juba natuke parem olla, tahaks liikuda. Ega umbses toas paremini ei tervene. Meie liikusime igatahes täna 7,3 km. Esiteks oli vaja mul poodi süüa ostma minna, sest Germo ju seda teha ei oska ja no üht koma teist oli veel vaja. Käisime piilusime ka eile uputuse tagajärgi. Kesklinnas neid näha ei olnud, nagu poleks midagi juhtunudki. Vaid üks auto number ootas nukralt oma peremeest Stiidikooli vastas. Aga Rääma linnaosas käib siiani toimetamine, see on päästeautosid ja voolikuid täis. Männi park oli ka nagu üks suur järv nüüd õhtul. Ja üldse on seal liiklus suletud kuid jalgsi saab läbi. Meie jalutasime Bestri poodi ja sealt naastes Kaevu poodi veel. Tundub et vee pumpamisega hakkavad nad ühele poole saama, aga ma ei kujuta ette mis kahju see katastroof tegi neile, kellel näiteks on maaküte, põrandaküte jne ...Meie siin kesklinna silla juures ei saa millegi üle kaevata, ühtegi katastroofilist olukorda ei olnud. Õnneks. Ja nagu fotodelt näha, toimub Jüri Jaansoni kahe silla jooks ka. Täna juba on seal miskid võistlused teoksil ja homme hommikul jooks. Linna liiklus on suht ümber suunatud, vältige võimalusel üle kesklinna silla sõitmist, sest sealt peate nagunii Laiale tänavale manööverdama jne ... Sellised lood meil siinpool sood. Muide, eks kunagi Rääma linnaosa kohal haigutaski üks suur soo ja raba ja linn ongi ehitatud selle peale. Ja ärge vinguge et see ja see on süüdi, looduskatatroofide vastu oleme kõik jõuetud. Pigem ulatage abikäsi ega võtke iga liigutuse eest hingehinda. Olge terved ja hoitud! 5. september 2026. Vana-Rääma

class="separator" style="clear: both;">

MERELOOD VANAST PÄRNUST - Olaf Esna

Parim ravim tõbisena vegeteerimiseks on loomulikult raamat. Kahtlemata ka ajalooraamat ja omaenda kodu- ja sünnilinna ajaloost kõnelev raamat. Aitäh laenamast, kallis Aili! Tõsi ta on, et ajalooraamatuid on hea lugeda niiöelda jupi kaupa ilukirjanduslike teoste vahele. Nii teen vähemalt mina. Ja ma sain Pärnu ajaloo suhtes kordi targemaks. Palju kordi. Mereajalugu on nüüd piltlikult mu silme ees, sest siin jagub andmeid ja seikulsi kogu ranniku kohta, Heinastest (Ainažist) Paatsaluni välja. Kõik tuttavad ja niiöelda kodused kohad: Heinaste, Treimani, Orajõe, Kabli, Häädemeeste, Pärnu, Liu, Kastna, Vaiste, Saulepi, Varbla, Paatsalu jne ... ühesõnaga seiklus mööda Liivi lahe rannikuala, mis on minu jaoks eriti põnev ja huvipakkuv. Endalgi enamvähem need rajad läbi käidud. Mõnuis. Sain ikka väga palju targemaks. Kas sina teadsid, et Kihnu on paras arhipelaag? Kui palju laide on selle saarestiku ümber? Oi, no see oli põnev. No bibliofiil Olaf Esna on ikka suurt, rasket ja tänuväärset tööd selle raamatu koostamisega teinud. Tohutult suur abi Pärnu ajaloo huvilistele. Kulda väärt, nagu öeldakse. No ja üldse tundub ta laia silmaringiga inimene ja tark mees olevat. Oleme kokku puutunud ja kunagi sain tihti ka antikvariaati külastatud. Mõne ajaloolise apsaks leidsin, ühe tegelased sünni- ja surmadaatumid olid sajandi võrra nihkes, aga vahel ikka juhtub. Nagu ka mõni täheapsakas sisse. Need kõik on andeks antavad selle suure ja mahuka töö juures. Olen igal juhul väga tänulik, et sain seda raamatut lugeda ja olen nüüd ka rikkam. Aitäh! Ja nüüd kopeerin raamatut tutvustava teksti ka. Legendaarse Pärnu bibliofiili pajatuste teise raamatusse on koondatud värvikad lood laevadest ja meremeestest. Need viivad lugeja tagasi purjelaevastiku kuldaegadesse, mil alused ei mahtunud Pärnu sadamasse ja jõele äragi ning Kihnut võis nimetada mereriigiks. Faktirohkest raamatust avastab ehk nii mõnigi lugeja, et temagi esivanemad on olnud reederid või laevasatside osanikud. Paraku ei jäänud saabumata ka viimane vaatus, kui suur punane karu kogu vaevaga kogutud vara kahe käpaga oma sülle kaapis. Raamatut illustreerivad rohked fotod ja merekaardid Olaf Esna erakogust. 5. september 2026. Vana-Rääma

3. september maakodus

Täna viibisime maakodus kõigest veidi alla 3 tunni, aga jõudsime enamvähem koristatud. Vaid vannituba jäi veel koristada. Ma lihtsalt jäin haigeks ja me sõitsime koju. Nii harva, kui mina külmetushaigusi üldse põen. Aga tegelikult juba teisipäeval andis kõrv tunda. Mõtlesin, et kuidagi imelik, miks mu kõrv pisteliselt valutab. Aga kunagi, enne nina karbikute ja vaheseina oppi haigestusin ma alati keskkõrvapõletikku, ju andis nõrk koht märku. Täna hommikul bussis jäin haigeks. Päriselt. Meeletu padukas saatis meid bussile ja umbes pool tundi peale sõitu tundsin, et midagi on imelikku. Nii ei jaksanud ma trepilt ballooni ja pliiti ära tarida, mille tegelikult tahtis üks naabrimeestest endale, aga seisavad seal juba kuu aega ja on silmale valusad. Tuleb minema tarida. Aga õnneks oli teine naabrimees kenasti lauakoorma, mille me sõbrannega esmaspäeval tekitasime, aknast välja visanud ning osa neist ootab veel trantsportimist. Nii jäigi meil Germoga täna põrandate kraamimine teha. No veidi üle ühe prügikoti rullist läks minema. Ja, - uksuge või mitte!- ma käisin täna keldris. Esimest korda. Seal on suisa 4 ruumi, aga need kõik on ka meeletut sodi ja prahti täis. Ei tea millal ma selle ükskord puhtaks saan. Ja keller vajab aknaid. Ruumi on tegelikult päris palju, ehita või saun keldrisse, aga ma ei salli sauna lõhna ka mitte. Hetkel mul ei ole keldrile luuki, lõhkusin selle ukseümbruse ära, sest see oli nii sodi, et lihtsalt kukkus kokku. Uks on veel ees, sest seda on raske kätte saada, minu jõud peale ei hakka. Aga ju ma ükskord kuidagi ikka saan. Tegelikult enne uue kipsi ja karkassi panemist oleks vaja ka need raudtorud, mis veel seinast välja turritavad ja ka radiaatorite konksud ära lõigata. Naabrimees lubas, kui talle radikad andsin, aga ju on tal ka palju tööd ja ma sundida ei saa. Juba sellel kuul peaks uued aknad tulema, selleks ajaks tahaks ikka asjaga ühele poole saada. No ja vannituba on ka veel õudsas olukorras, ütlen ausalt - minu jõud peale ei hakka. Aga ülemine korrus on nagu üks suur tuba, sest ma lõhkusin kõik vaheseinad ega plaani neid uusi ka ehitada. Sinna tulevad piirded, nagu rõdu piirded. Nii jagub õhku ja valgust rohkem ning seda vajame me kõik. Ja vannitoa, millest ehitan dušširuumi, teen veidikene suuremaks, näpistan Germo pisikesest toast ruumi juurde. Aga ega magamistuba ei peagi väga lahmakas olema, peaasi, et on valgust, õhku ja koht, kuhu voodi panna. Aken ka muidugi. Germo pisikeses toas on üks aken. Niisiis. Aga järgmisel korral järgmised asjatoimetused. Ilmselt alles kolmapäeval sõidame taas maakoju, 9. septembril, seniks kosun ja katsun haigusega sõbralikke sidemeid hoida. Olge teie ka terved ja hoitud! Ja nüüd juba podiseb pliidil õuna-pirni moos. 3. september 2026. Vana-Rääma

Jaansoni rada 891. päev

Noh korilased, kas Tõmmuriisikas või Seaseen ahvatleb, ah? :) Jah, mitu asja taas ühes, läksime oma 5 km kõndima metsa. Alles nädala eest ei olnud tõmmuriisikaid ja täna juba olid, 4 tükki lausa saime. Aga enamus olid tammeriisikad, kamperriisikad, mõni kukeseen, mõni pihkane liimik, üks puravik ja pilvikud olid tänaseks ussitanud. Kuid saak oli väikse aja kohta päris suur. Ja olgu õeldud, et niiöelda tagametsa me pole sellel aastal seenele veel saanud. Marineerisin 4 purki ja hommikul tegin toomesalatit 6 purki sisse, seega sahver täieneb. No hommikul olin kella 5 juba jalgel, režiim on veidi sassis ja hommikuhämaras käisin kuurist purke toomas. Vist keegi ei näinud. Lõuna ajal tõttasin ämma juurde, veendumaks, et temal on kõik korras ja olemas ning peale ämma juurest naasmist tõttasime metsa seenele. Bingot kesklinna ostma ei jõudnudki, aga homme on ka päev. Taas tegelikult ämmapäev. Nüüd on päevatoimingud tehtud. Luban, et magan homme hommikul kauem, sest juba ülehomme peame taas vara ärkama, sõidame maale. Reede on aga jälle linnas hõivatud. Logistika on paigas ja mõnus on olla iseenda logistik. Olge teie ka vaprad, aktiivsed, liikuge ja olge lihtsalt õnnelikud ning terved! 1. september 2026. Vana-Rääma

31. august maakodus

Hommikul oli see lauakoorem alles seinte eest, aga no me kalli sõbrannega unustasime täna ennast sõrgkangima. Tema oli siis Suur Sõrgkang ja mina Väike Sõrgkang. Halastamatu laamendamine kella 8.30 - 15.30 vaid pisikeste kohvipausidega ja no lõunatasime ikka ka, Germoga. No me ju peame enne nelja juba bussis olema, pole aega puhata. Kodus jõuab. Alumise korruse ahjukõrvalt sein sai ka maha võetud ja wc sein samuti. Mõttetu neid hoida, kui koipuru juba tolmab. Kõige hapramas olukorras ongi köök ja kohe seal see wc. Seal pole mõtet neid seinu hoida. Millalgi lõhun pliidi ja ahju ka välja. Alumiselt korruselt. Ülemisele jääb ahi alles, lasen pottsepal üle vaadata. Ka tubade seinte lõhkumisega jõudsime ühele poole. Nüüd on veel kohati kipsi vaja eemaldada. Kohati on see väga kinni, kohati saab paneelidena kätte. Aga seinadega on nüüd õnneks kööga-mööga ja ustega ka. Vannitoas oli täielik porno, õudus. Germo toa poolne vannitoa sein on tehtud vineersõrestiku peale, sinna ka minimaalselt segu pandud. Naelad, millegi lauad seina löödud on, on jõhkrad, punnitasime ikka kõvasti, et neid kätte saada, kahe sõrgakangiga korraga. Aga teine sein on veel hullem, see jäi ainukesena veel alles, sest see on tsemenditud traatsõrestiku peale ja jälle need meeletult suured naelad. Võimatu lausa kätte saada. Lisaks on soojamüüris suur auk, see tuleb kinni müürida, sest kunagi asus vannitoas vanniahi, sellest ajast on auk jäänud. Aga üldiselt tegime meeletu töö täna ära, kaks kangi on ikka kaks kangi ja kaks hullu naist, kes ka meeste tööd ei pelga. Korrale tuleks meid kutsuda :) Aitäh, mu kallis! Rohkem ei lobisegi. Paar maavaba päeva tuleb, sest linnatöö ootab ja siis nädala teises pooles juba vaatab edasi. Pilte tegin lõpus portsu, aga kogu maailmaga ei jaga. 31. august 2026. Vana-Rääma