VANA ARMASTUSKIRI - Tiina Tamman

Loetud sai Tiina Tammani romaan "Vana armastuskiri," mis, -mõistagi- kõneleb armastusest. See on esimene raamat, mille ma tema ilmunud raamatust läbi lugenud olen ja Vikipeedia kõneleb, et ta 10-st ilmunud raamatust on 6 romaanid. Ma usun, et loen kindlasti veel tema raamatuid, sest antud raamat avaldas muljet. "Vana armastuskiri" viib meid enamvähem sajandi tagusesse aega, niiöelda Pätsi (Pätsu?) aega. Kas on tegu väljamõeldisega või on teatud situatsioonid aset leidnud, seda ma ei ütle. Loe ise. Aga raamat kõneleb sellest kuidas üks noor naisterahvas avaldab Konstantin Pätsile armastust ning soovib temaga abielluda. Kuidas asi laheneb ja mis toimuma hakkab, sellest lugege juba ise. Igal juhul põnev lugemine ja eriti neile, kellele pakub ajalugu huvi, kas lähiajalugu või veel pikem periood. Ma praegu mõtlen, et kui läheb sajand edasi, kas siis ka meie riigijuhtidest ja nende salaseiklustest hakatakse raamatuid kirjutama ning olen arvamusel et hakatakse. Ma olen ka veendunud, et raamat ei kao kusagile, et ühelt maalt tuleb rahval mõistus tagasi ja nad hakkavad lugema. Igal juhul head lugemist. Kopeerin ka tutvustava teksti. Ah, see kiri, see kiri! Olen kindel, et see on adresseeritud Konstantin Pätsile, sest selles on viide riigivanemale, ja ometi olen täielikus segaduses, kuidas niisugune kiri Giffeyde paberite hulka sattus. Oletasin kirja silmates, et see on Giffey kiri Pätsile. Siis plahvataski mu peas uskumatuna tunduv lootus, sellepärast tahtsingi kirja endale. Oletasin, et Giffeyl oli mingi põhjus Pätsile kirjutamiseks ja et üks väike avastus viib järgmiseni ... Aga tegelikkus on karm: kiri ei ole Giffeylt, autoriks on keegi tundmatu. Allkirjaks on märgitud vaid üks täht – L. Kindlasti naisterahvas, see on kirja sisust selge. See on armastuskiri. Käsitsi kirjutatud, vene keeles, Tallinnas, ilusa käekirjaga, kuupäevaks 6. veebruar 1931, algab sõnadega „Kallis Konstantin“. Tiina Tamman (sünd 1948) käis koolis Türil, õppis inglise keelt Tartus ja ülikooli lõpetamise järel läks elama Inglismaale. Mitu aastat töötas ta ühes Londoni veiniäris, siis kakskümmend aastat BBC-s, kus tema ülesandeks oli Eesti Raadio uudiste kuulamine. Seejärel kaitses ta Glasgow’ Ülikooli juures doktorikraadi. Väitekiri ilmus ka eestikeelse raamatuna „August Torma – sõdur, saadik, salakuulaja“ (2011). Järgnesid veel kaks biograafiat: ingliskeelne „Portrait of a Secret Agent“ (2014) ja eestikeelne „Paul Oras – punane admiral“ (2016). Tamman on kirjutanud ka romaane: „Ärkamine“ (1999), „Tihe udu Tallinnas“ (2000), „Õie teekond“ (2001) ja „Pärandus“ (2018). 3. mai 2026. Vana-Rääma

Jaansoni rada 839. päev

No kui termomeeter näitab 16 soojakraadi, kutsub ilm juba ise rajale. Nii me täna 9,5 km kepikõndisimegi. Rannahooaeg on ka avatud, elevant on meres ja laudteed ka paigas. Isegi tualettruum Hedon SPA juures on avatud kella 9.00-1.00. Algul mõtlesime et lähme muulile ka, aga seal oli ikka natuke külm tuul, seega lükkus. Pole ju veel sellel aastal käinudki. Küll jõuab. Päike on ka juba kauem ärkvel, seega iga päevaga ikka suve poole. Homsest vast pidi sadama hakkama, aga ehk on see ajutine. Igal juhul mõnus teekond on läbitud, varsti tuleb raamatu lugemise aeg ja ongi taas uus päev tulekul. Tulgu see ka teil rõõmus, positiivne ja olge hoitud! 2. mai 2026. Vana-Rääma

Maaja ja Helena Hage ühise raamatu "modus vivendi" esitlus Pärnus

Täna esitles ema-tütre tandem raamatut "modus vivendi" Pärnu Keskraamatukogu suures saalis. Luuletused selles raamatus on ema ehk siis Maaja Hage sulest ja tema tütar Helena Hage maalis Hingemaalid. Sulanduvad hästi ühte, sest ka energeetika neil kunstiteostel on sarnane. See on Maaja Hage teine luulekogumik, mille müügist raha kogub ta kolmanda tarvis. Jah, ma tean, kui luule hakkab tulema siis ta tuleb, mul endal on juba 3 luuleraamatu käsikirjad ootel. Raamatuesitlus läks täissaalile ning kohal olid fännklubid või... ma isegi ei oska öelda kes. Aga seda tean öelda, et ka praegune Pärnu linnapea Kristel Voltenberg oli kohal ja luges oma kunagise õpetaja Maaja Hage luulet. Maaja Hage näol ongi tegu väärika õpetajaga, kellele 57 aastane linnapea täna esimest korda "sina" ütles, sest siiani on ta Maajat teietanud. Lisaks luges veel ühe poetess Hage luuletuse poeet Jaak Känd ning nii mõnigi tuttav võttis sõna. Ja loomulikult ka raamatu illustraator Helena Hage. Midagi rääkis Maaja ka Kablist, aga ma ei saanudki aru millest täpselt, sest seda ta ei selgitanud. Autor ise ka esitas mõned luuletused ja andis teada, et luule temas elab aktiivset elu, kuigi luuletama hakkas ta alles väärikas eas. Aga oma vanuse kohta, mida üks ta sõpradest mainis, näeb poetess Maaja Hage väga vitaalne ja kena välja. Meie tutvusime temaga eelmisel aastal hommikupalvusel, kus kohast me koos koju jalutasime ja juttu jätkus kauemaks. Raamatut ma ei soetanud, aga ma pole ka kade põhjuse väljaütlemisega, mind ei kutsu eestikeelset raamatut ostma võõrkeelse pealkirjaga raamatu nimi. Minu kiiks, aga midagi pole parata. Minu meelest võiks eestikeelsel raamatul olla ka eestikeelne pealkiri, juba austusest meie oma keele vastu ning võõrapärane pealkiri tundub minu jaoks poosetamisena. Väga vabandan, aga ütlen alati oma arvamuse välja ja jään sellele truuks. Rohkem ma raamatu kohta hetkel kosta ei oska, ehk kunagi, kui satun lugema. Aga tore laupäeva lõuna oli. Aitäh! Ma jäädvustasin palju, aga välja tuli vähe pilte, tagareas suumides lihtsalt ei õnnestunud. Ja tagumisest reast oli väga halb ilma mokrofonita esitletud luulet kuulata, lihtsalt ei kostu. Teadmiseks. 2. mai 2026. Vana-Rääma