Käisin vahepeal lugemas, kirglik lugeja, nagu ma olen. Hugo Vaher on kirjutanud päris mitu raamatut ja neli neist on minul läbi loetud. Äsja panin öökapilt riiulisse tema jutustuse "Vallakirjutaja käsiraamat ehk määrdemeistri mälestused." Ma ise arvan, et poleks mõtet olnud seda raamatu pealkirja nüüd nii pikaks venitada, oleks täiesti piisanud ainult pealkirja esimesest poolest. Aga nii nagu pealkiri juba vihjab, sisaldab raamat just antud teemal kõiksugu mahhinatsioone, mis toimub sooja vallapirukat sisse ahmides. Ausalt öeldes raamat kubiseb kantseliidist, kahjuks. Lugesin raamatu lõpuni ühel ainsal põhjusel, olles eelnevalt Hugo Vaheri raamatuid lugend, on kõik teised mulle väga-väga meeldinud aga ... noh, ma ütlen otse, see raamat pakubki laialdasemat huvi ilmselt valla- või millise omavalitsuse tegelastele iganes või siis poliitikutele. Teiste jaoks on see lihtsalt igav. Lootsin väga, et lõpus koorub midagi põnevat välja, aga ... Samas on Vaheril väga loetav käekiri, aga antud teemaga on nagu on. Sellegi poolest loen ma ta raamatuid veel. Hugo Vaheri näol on tegu kirjanikuga, kes kuulub minu leemikute hulka. Eks meil kõigil ole paremaid ja halvemaid teoseid. Aitäh, et kirjutad! Väikeses omavalitsuses kantseleiülema ametit pidanud Toomas saab ühel päeval ettepaneku poolte kokkuleppel töölt lahkuda. Et valge paberilehe asetab Toomase ette endine hea kolleeg, on pakkumine seda ootamatum.
Romaan jutustab ühe „omal soovil lahkumise” loo kahel paralleelsel ajateljel, mis lõpuks üheks põimuvad. Varjatud kavatsused, nurjatud poliitikamängud, alaväärsuse väljaelamine kaaslaste peal – need on vaid mõned nähtused, mille koorma all noor idealistlik teenistuja oma karjääri kestel peab ägama ja millest lahtisaamine saab ühel hetkel tema ainsaks eesmärgiks.
Hugo Vaheri sulest on varem ilmunud romaanid „Punk ei ole surnud” ja „Skvotterid.” 23. mai 2026. Vana-Rääma
