Olen Margit Peterson, kolumnist, literaat, poetess, kirjanik, lastekirjanik, Pärnu kirjandusõhtute peakorraldaja ja ema kahele täiskasvanud pojale. Minu sulest on ilmunud luuleraamatud: 1. "Õitsvate pärnade alleel" 2. "Avali aegadesse" 3. "Veerekese pääl" 4. "Külalood ehk vaaderpass" 5. "Ööde Tütar" 6. "Vana-Rääma uulitsal" Novellikogud: 1. "Virtuaalmees" Romaanid: 1. "Segavereline" 2. "Rist teel" (2015) 3. "Westoffhauseni häärberi saladus" (2017) Lasteraamat: 1. "PETU"
kolmapäev, 16. september 2026
16. septembril maakodus
Hommikul kell 8.15 maakoju jõudes ootas meid üliarmas üllatus, head haldjad olid pliidi ja alumise korruse ahju minema viinud, nagu poleks neid seal kunagi olnudki. Aitäh, mu kallid sõbrad! Head inimesed ei ole maapealt otsa saanud, vaid ulatavad abikäe. See on nii mõnus tunne, teeb hingele pai ja ma tõesti-tõesti tunnen, et meid lausa oodatakse maal. Ja oioi, kui palju aega oleks see minul endal võtnud, päris mitu tööpäeva maal, aga ma ei kujuta ette kuidas ma bussile oleksin tulnud, sest mul ei ole maal vett. Siiani oleme niiskete salvrätikutega hakkama saanud, kodus peseme. Olen südamest tänulik, aitäh! Meie Germoga müttasime siis täna 7 tundi. No vahepeal tegime kiire kohvipausi ja söögipausi ning müttasime edasi. Ajasin vahepeal Germot õue jalutama, aga ta ajas sõrad vastu ja ütles;"just käisin!" No käis korra jah. Ma ise ei jõudnudki õue, Germo taris ehitusprügi kotte kuuri alla ja ma alles bussile tulles (nagu alati) käisin korra kuuri all, vaatasin, kas Germo pani ukse kenasti kinni ja kas kuuri veel mahub. Mahub. Jõudsime täna alumise korruse elutoa seinalt kipsi maha lõhkuda, ülemise korruse suuremast toast ka ja mina kraapsin ülemise korruse soojamüürilt vana värvi maha, päris hästi tuli. Germo lõhkus nii aktiivselt sõrgkangiga kipsi ja jaksas ka, sest tal on jõudu rohkem kui minul ja ta tõesti naudib töö tegemist. Ma pean vaid ette näitama, õigupoolest ma ei näita, ta vaatab ise, jätab meelde ja hakkab tegutsema. Siis tarisime vannitoast ehitusprügi kottidesse, Germo viiski need kuuri. Ühe korra üritasin ise kotiga minna, siis tuli ja võttis käest, nagu kodus prügi viimisega, tema peab viima, mina ei ole käskinud. Loomulik intelligents :) Aga see kahtlane pesa seal ülemise korruse ventilastsiooniavas, seda ma puutuda ei julge, sest ma olen allegriline. Üks suts ja ... uhh! Vist on herliase pesa, aga elu ma seal ei näinud. Pigem oli üllatav avastus Germo poolt, kui ta sõrgkangiga kipsi eemaldas. Germo leidis liblika, kes ilmselt juba magas. Arvasime, et on surnud, aga ärkas üles ja ma lasin ta aknast välja. Ilmselt oli juba seinavahele talveunne tulnud? Ilus kirju Päevapaabisilm oli. Ja akna tegi ka Germo lahti, sest tal hakkas palav. Eks tööd tehes hakkabki. No ja nüüd on juba päev paigas, reedel lähme taas maale, noorperemees ütles, minul jääb vaid sõna kuulata. Uhh, teha on küll ja küll, ning ühte saemeest oleks korraks vaja, et maha saagida see vannitoa osa, mida kuidagi muudmoodi kätte ei saa, no ei saa. Lisaks veel ka uks, mis viib keldrisse. Selle uksehinged on roostetanud ja ma ei jaksa seda kuidagi sealt kätte saada. Aga muidu on elamine juba kordi valgem, sest seinad on pmst kõik maha võetud. Välisukse ja wc vaheline sein läheb ka reedel lammutamisele. Ahjaa, pliidi ja ahju asemele tuleb kunagi kaminahi/pliit. Tahan et see oleks ühes tükis ja pliidil ei pea olema praeahju, võtab vähem köögi ruumi enda alla. Vanad küttekolded olid lihtsalt oma elu ära elanud ja enne, kui ma jaksan uued ehitada, panen õhksoojustuspumba, aga küttekolded lasen nagunii teha, ilma nendeta pole kodusoojust. Ülemise korruse ahju jätan, lasen potsepal üle vaadata ja vajadusel korda teha. Aitab tänaseks, liiga palju lobisen juba, aga pilte ma siiski ei anna maailmale vaatamiseks üle paari. Olge terved! 16. september 2026. Vana-Rääma
teisipäev, 15. september 2026
Omadega Lemmes, Rannametsas ja Võistes
Jõudsime suvekodust ehk suvilast tagasi. Germo kutsub Lemme suvilat nüüd suvekoduks, et kodude nimed sassi ei läheks :) Esimese asjana autost välja astudes läksin kohe mere äärde, sest igatsus on niiiiiiiiiiiiii suur! Luigepaarikesi ei olnudki, aga Võiste sadamas oli neid hulgi. Lemme rannas said meri ja taevas üheks, no vaadake ise, mere piiri ei ole võimalik eristada. Nii ilus ja rahuliks oli see Liivi lahe sopike, vesi peegelsile, ei ühtegi tuulepoegagi. Ja lisaks oli merevesi ka selge. Samas liivaranna osa oli vähe, vesi on tõusnud. Aga samal ajal paistavad eemalt veest suured rändrahnud. Ju on loodus oma tööd teinud. Tegelikult Lemme rand muutub iga aastaga kahjuks kivisemaks. Mina ei jaksa ka neid kõiki sealt jalgteeks kanda :) Aga no paradiis on paradiis, kohe sulpsti suvilast vette ja veel Eeva rüüs, mida sa hing veel ihaldad? Avekene - kallikene mõtles küll algul, et ta autost välja ei tule, aga tuli ikkagi, tasa ja targu, sest aktiivselt veel ei tohi. Ma veidike korrastasin ja revideerisin kappe, osad asjad tõin koju, no toiduained ja konservid, sest öösiti me vist sellel aastal seal enam ei viibi. Talveks ma kuivaineid ka sinna ei jäta, niiskeks lähevad muidu. Dušikardina võtsin ka eest, kanistrid viisin majja ja laua ning toolid ka. Samas ma tahan ikka veel sellel aastal seal käia, kasvõi seenemetsas. Ja kui ikkagi tuleb tunne, et tahan ka ööbida, on mul seal elektriradikas ja puhur olemas, need kütavad meie armsa pesakese hoobiga saunaks. Germo ütles nii mõnusalt Lemme jõudes; "kodutunne," ju ta siis nii tunneb, nagu minagi, ikkagi suur osa minu armsast lapsepõlvest. Ja tagasi tulles käisime natuke Rannametsas tiirutmas, aga mereäärse vaateplatvormi juurde ei pääsenud, pole sellist kohtagi, ometi tornike on näha. Võiste minimarketis ehk kohvipoes ahvatles suitsuliha lõhn ostma. Väga aromaatne lõhn. Õnneks ostsin vaid väikese tüki, sest lõhn ületab maitse, liha on kahjuks täiesti toores. Pettumus. Aga ülepraadides ehk sobib. Võiste ise on imekena kohakene, kõik see mereäärne rannik, laululava ja üldse see küla merepoolne osa. Oli üks armas seiklus. Aitäh, kallis Ave, et ennast autojuhiks pakkusid ja rõmsalt kodust välja ajasid. Kosutavat taastumist ja peatse kohtumiseni! 15. september 2026. Vana-Rääma class="separator" style="clear: both;">

Sildid:
Germo,
Lemme,
reisipagas,
suvila,
Vana- Rääma,
Võiste
esmaspäev, 14. september 2026
Jaansoni rada 895.päev
Täna käisin ennast Bellissimas lille löömas. Õigupoolest armas Kätlin tegi mind taas inimeseks. Aitäh! Siis tõttasin ruttu ämma juurde ning juba kella 15.00 olid olulisemad asjatoimetused tehtud ning hakkasin pirne ja õunu tükeldama, 17 purki moosi sai sisse tehtud. Nüüd peaks Germol nendest jaguma järgmise hoidistamiseni. Ma arvan, et umbes 70 purki on mul hoidiseid ikka juba tehtud. No suur kõrvitsanunnu järelvalmib siin elamises veel, selle teen ka lähiajal sisse. Siis vast aitab. Või noh tegelikult teeks punast peeti ka purki. Ah, no tegelikult .... ma parem ei räägi :) 5 km liikusime ka. Ja ongi päev märkamatult õhtusse jõudnud, blogin ära ja lähen raamatuga voodisse, sest homseks on juba uued plaanid paika pandud. Olge terved ja hoitud! 14. september 2026. Vana-Rääma
SELMA BRIGAAD - Heili Müüripeal
See on nii naljakas. Kunagi kirjutasin Varblast romaani "Kaks kuud Eestimaa Siberis" ja alles eelmisel kuul jõudsin neid radu seal käima, kus romaani tegevus toimus. Jah, ma polnud tõesti enne Varbla rannikuäärel käinud, läksin meelega neid avastama. Seda tehes sattusin kogemata Taaratamme talu maile, kus elas antud raamatu autor Heili Müüripeal ja nüüd sattus mulle lugemiseks tema romaan "Selma brigaad." Tema abikaasa oli loodusmees Villu Müüripeal ja seal taga-Varblas, Taaratammel nad elasid. Praegu sealt mööda kõndides oli näha, et talus elu käib ja noored veavad seda aktiivselt. Minul isiklikult oli au tunda Villu Müüripeali sõpra Ilo Kinksaart, veel Osvald Müüripeali, kes oli kunagi Koonga kooli direktor ja siis veel ühte nende lähedast, aga ma arvan, et mul pole paslik temast rääkida, sest kõike ei pea maailmale kuulutama. Aga tegu oli nende suguvõsa võsukesega, keda ka kahjuks enam ei ole. Rahu neile kõigile sinna, kus nad iganes viibivad! Oli omamoodi lugemiskogemus, sest sovhoosid ja kolhoosid ei ole ka mulle võõras teema, sest sündisin ja elasin oma 20 esimest eluaastat ju okupatsiooniajal. Lisaks on mu juured maal, ja nüüd siis lausa samas maakonnas, kus raamatu autor ja ta abikaasa elasid, nemad küll endises Varbla vallas Taaratammel, mina endises Koonga vallas. Täna on see üks suur Lääneranna vald. Seega ... Elu on täis üllatusi. Onju? Muide, antud raamat sattus mu teele kogemata, ajal, mil kondasin Kaemuse leheküljel ja sorteerisin milliseid raamatuid osta. Muide, Müüripeal ei ole ainuke autor, kelle raamatu ma soetasin Kaemuse kauplusest. Aga sellest juba siis kui saan ühe teise sama valla autori raamatu leotud. Olgu öeldud, et neid autoreid, kes Varbla kandis on elanud või suisa sündinud, jagub. Ju see läänerannik on ikkagi inspireeriv asupaik kirjanikele. Põnev-põnev! Seda raamatut võiks lugeda ka nooremad lugejad, siis saavad aimu kuidas nende vanemad ja vanavanemad nõuka aja üle elasid. Ja elasid. Antud raamat toob pinnale ka need tõed, mida kiivalt varjata püüti, aga me kõik teame kuidas asjalood tegelikult olid. Majandist loomasööda vargus oli sama tavaline nagu ülemuse purjus olek puldi taga. Ja noh, mida kõike veel. Aga samas mina küll ei kurda lapsepõlve üle nõuka ajal, see oli vägagi ilus, sest minu ealised ei teadnud veel seda valu nii süvenenult, mida meie esivanemad tundsid. Pean silmas represseerimist jne ... Igal juhul lugege seda raamatut, saate teistsuguse kogemuse. Ja üks armastuslugu jookseb ka läbi süžee. Nüüd kopeerin ka raamatut tutvustava teksti. „Selma brigaad“ on Heili Müüripeali romaan, mis ilmus 1978. aastal Eesti Raamatu kirjastuses. Teos kuulub oma aja realistliku proosa hulka ja vaatleb argist elu nõukogude ühiskonna raamides. Pealkiri viitab kollektiivile, kus peategelasteks on inimesed, kes igapäevatöö kaudu loovad suhteid, lahendavad pingeid ja otsivad oma kohta muutuvas keskkonnas. Autor kujutab töökollektiivi kui väikest mudelit suuremast ühiskonnast, kus erinevad iseloomud ja elukäigud põimuvad.
Romaani keskmes on inimeste omavahelised suhted, koostöö ja ka konfliktid. Müüripeal toob esile nii brigaadi tugevuse kui ka nõrkused, näidates, kuidas ühised eesmärgid võivad inimesi liita, aga ka lahku viia. Argised olukorrad ja tööalased probleemid saavad sümboolse mõõtme, peegeldades laiemalt ühiskondlikke muutusi ja väärtusi. Autor kasutab realistlikku jutustamislaadi, mille kaudu avanevad tegelaste iseloomud ja nende sisemised vastuolud.
Heili Müüripeal (1937–2006) oli eesti proosakirjanik, kes avaldas mitmeid romaane ja jutte. Tema loomingus on kesksel kohal igapäevaelu kujutamine ning inimestevaheliste suhete psühholoogiline lahtimõtestamine. „Selma brigaad“ on üks näide tema panusest eesti kirjandusse, pakkudes ühtaegu nii ajastutruud pilti kui ka arutlust inimlike väärtuste ja valikute üle. 14. september 2026. Vana-Rääma
laupäev, 12. september 2026
Jaansoni rada 894. päev
Kui plaanid A,B ja C lähevad vett vedama, on alati varuks plaanid D, E jne ... Ühesõnaga me sõitsime seenele. Sõitke teie ka seenele! Tegelikult kui suur ämber sai seeni täis siis võtsime suuna tagumisse metsa ja liikusime kokku üle 6 km. Kahjuks tagumised metsad on vee all, sestap sealt tõmmuriisikaid me ei leidnud. Pmst ei leidnud ühtegi seent. Aga muidu oli saak hea. No tõmmuriisikaid saime kokku küll 18, sest üks tegelane oli neid lihtsalt massiliselt jalast maha lõiganud. Milleks? Kui sa ise ei tunne või ei söö seda seent, jäta ta vähemalt kasvama! Kukekaid saime ka, tammekaid, männikiad (erinevaid), kamperriiskaid ja ka paar puravikku. Olen rahul, sest nüüd on need ka juba marineeritud ja purkides. Järgmisel korral peaks seened sisse soolama, sest kõige paremd ongi soolatud seened, talvel leotad ja teed kreeka jogurti ja sibulaga salatit. Parim! Nüüd peaks hakkama kõrvitsat hakkima ja tegema marinaadi valmis ning panema homseni laagerduma, alles siis keema. Aga ma vaatan kas teen või lükkan edasi. Kõigepealt vaatan kuidas kuuris purkidega olukord on. No purke jagub, aga kaaned tuleb üle kontrollida. Ma alati pesen kõik purgid peale tarvitamist korralikult ära, kuivatan ja kaanetan, laon kotti ja viin kuuri, et järgmisel hoidistamise hooajal sealt kohe võtta. Aga ma ostsin Magaziinist vales mõõdus kaaned, need müüsin juba maha, parajaid lihtsalt ei olnud. Peab uuesti jahile minema, aga mitte täna, hakkas sadama. Selline päev siis. Vähemalt korda läinud. Ja nüüd ootan nooremat poega, pole teda ka sada aastat näinud, sest ta jõuab kodumaale harva :) Olge terved! 12. september 2026. Vana-Rääma
Tellimine:
Postitused (Atom)































































