VÄGISTATUD JÄÄMÄGI - (:)kivisildnik

Aitäh naerutamast, Sven! Hakka nüüd ometi uuesti luuletama! See raamat oligi puudu, aga täna õnnestus olla õigel ajal ja õiges kohas, nii ma selle omanikuks saingi. Üleüldse pean ma sind, Sven millalgi kinni püüdma, mul on terve ports sinu autogrammita raamatuid kodus, see viga tuleks parandada. Aga no seda jäämäge lugedes ma lausa südamest naersin, Germo tuli vaatama, kas ma hakkan juba hulluks minema. Kahju, et ma ei saa korralikult mõnda luuletust siia blogisse jäädvustada, tulpadena, aga ma siiski tükin, jätan kaldkriipsud ridade vahedeks. Lk 39 /Lumehelbeke/ Tasuta / Tasuta /Ei ärge/ Ostke/ ..... või siis Lk 51 / Muresid mul / Mitusada/ On kuis / Mahajäetud ma/ Kivi kukkus / Kivi juure / Mardi juure / Mõistate/ ... ja samalt ehk LK 51 /Kui mina / Olin veel/ Väikene mees/ Siis oli mul/ Brežnev rinna sees / Ja kui mina sirgusin / Suuremaks läks/ Brežnev/ Mulle hinge/ Brežnevi viis on see/ jnejne...no esimese osa raamatust võtavad enda alla jaapanipärase haikud ja tankad, mis on ühed minu lemmikuid luule lühižanre. Muide, ka minu luuleraamat "Külalood ehk vaaderpass" on (:)kivisildniku toonase kirjastuse Ji ehk Jumalikud Ilmutused kaudu välja antud, kulub samasse sarja. Aitäh, Sven, ootan su uuemat loomet! :) 10. mai 2025. Vana-Rääma

Jaansoni rada 672. päev

Tänane rada tuli 5,5 km pikkune kõigest, aga igasuguseid muid sahmimisi on rohkem olnud. Linn on ülerahvastatud, sest täna avati ka motohooaeg. Kunagi sai kogu aeg avamisel käidud, nüüd olen loobunud. Lisaks on külm ka, kuigi hetkel oli 11 soojakraadi. Imelik on talvejopesse ennast pakkida. Täna siis hulgilaos käidud, näitusel, raamatuesitlusel, korraks Apollos, külapeal, toidupoes, mõni raamat leidis uue omaniku, kodus kirjastamistööd tehtud ja rajal ka käidud. Masin pesi pesu ära. Tegelikult nagu polekski midagi erilist teinud. Tavaline laupäev. Aga tuleb ennast lohutada, et ehk ei ole enam soojad ilmad mägede taga ja saab rohkem looduses viibida. Muide, ma pole kunagi enne tahtnud mai kuus talvepalitut selga panna, lõuna ajal käisingi poolpalitus. Nii külma kevadet ei mäletagi, aga lootus on, et ehk kestab siis suvi novembrini välja või siis tuleb talveks ikkasgi siit minema minna, ma ei talu üldse enam külma. Mõnele võib tunduda see virisemisena, aga ma räägin kuidas asi on. Kui sul ikka kogu aeg on külm, hakkab see ajudele. Las ma siis virisen. Omast ajast virisen. Kõige rohkem on kahju, et sellise külmaga ma ei suuda maale ka minna. Aga mul on õnneks mu raamatud, saan lugeda nii palju kui süda lustib ja see on üks parimaid tegevusi. Tohutult naudin. Ma ei kujuta elu ilma raamatuteta. Ausõna. Aga mis seal ikka, varsti saabki taas raamatuga nurka pugeda. Olge terved ja ärge külmetage! 10. mai 2025. Vana-Rääma

Timo Talviku ulmeromaani "Sulid ja sulased" esitlus

Täna kell 13.00 oli huvilistel võimalus Pärnu keskraamatukogu suures saalis osa saada kirjanik Timo Talviku ulmeromaani "Sulid ja sulased" esitlusest. Teda küsitles Hannele Känd. Rahvast oli saalis küll vähevõitu, aga eks mai kuus naudivadki inimesed juba rohkem aiamaadel ja looduses viibimist ning täna on Pärnus isegi veidi soojem, termomeeter kesklinna silla juures näitas 13 soojakraadi. Mina isiklikult mäletan Timo Talvikut autorina Tim Horneti nime alt, mida ta ka täna kasutab, aga lühijutukeste ja vast ka novellide kirjutamiseks. Timo rääkis kuidas nad umbes 20 aasta eest otsustasid sõber Siimuga et neist saavad kirjanikud. Ma küll ei tea millisest Siimust jutt käib, aga millegipärast arvan, et Siim Kasest, aga see on üksnes minu poolne spekulatsioon, sest pärnakana tean ja tunnen omast arust loomeinimesi. Aga see polegi oluline. Talvik vestles oma loometee algusest ja tundub, et ka tema häbeneb oma algseid kirjutisi, samas mina leian, et neid ei peaks häbenema, pigem vastupidi, need tekitavad nostalgiat ja viivad just ajas tagasi. Omamoodi rariteetsed kirjutised. Aga Talviku loomet on avaldatud ulmekirjanduse lehes "Reaktor" ning ka Fantaasia kirjastuse poolt. Muide, minu romaani "Rist teel" andis ka kunagi välja kirjastus Fantaasia. Aga üldiselt ma väga palju ulmet endasse ahmida ei suuda, kuid aegajalt siiski naudin selle lugemist. Ja sellised mütoloogiasse, kui mitte öelda folkloori või rahvaluulesse kalduvad kirjutised lähevad mulle väga korda. Ma ise armastan neid liigitada täiskasvanute muinasjuttude alla. Raamatu vastu tekkis ka huvi, aga ma kahjuks ei teadnud, et raamatud esitlusel müügis on ja nii jäigi see soetamata. Timo Talvik on oma loome eest noppinud ka auhindu ja ta kirjutab juba järjeraamatut ning raamatuid on ilmumas teisigi tema loominguga. Ei olnud kaasas sularaha ja mina telefoniga netti ei kasuta. Timo luges ka katkeid ette ning teda oli väga hea kuulata, hea diktsiooniga kirjanik, sobiks ettelugemisega tegelema või kui juhtumisi näitleja Veljo Reinikul hääl ära läheb siis teda asendama, hääles on neil sarnasusi. Aitäh! Olid sisukad 45 minutit! 10. mai 2025. Vana-Rääma