teisipäev, 16. juuni 2026

VASTUVOOLU - Anu Jänes

Loetud sai Anu Jänese jutustus "Vastuvoolu." See kajastab ühe vabameelse ent tagasihoidliku kunstniku, kes usaldab üksnes ennast ja vennanaist, kujunemisloost, ühiskonna ja inimeste pahupooltest ning kaootilisest eluteest tervikuna. Tänapäevalgi on meie ühiskonnas loomeinimestel raske toime tulla. Midagi pole muutunud. Ikka ja jälle nähvatakse neile; "minge tööle!" ega suudeta leppida tõsiasjaga, et ka maalimine ja kirjutamine on töö. On selline töö, mida väga paljud, just need nähvajad, teha ei oska. Nagu mingist trotsist või kadedusest viibutatakse pahatahtlikult loomeinimeste suunas näppu. Paratamatus. Nonsenss! Elage ise ja laske teistel ka elada! Ausõna. Kirjanik Anu Jänes on pannud selle raamatu kirja sõltuvalt oma teadmistest ja kogemustest, aga tegu ei ole kohe kindlasti autobiograafilise raamatuga, millest pajatab ka tutvustus. Kui sulle meeldib selline aegalne kulgemine ja julgemine, on see raamat sulle lugemiseks sobiv. Ma usun, et just loomeinimesed leivad seda lugedes ennast tuttavatest situatsioonidest ja hinge seisunditest. Mina täitsa nautisin lugemist, kuigi mulle meeldivad tempokamad raamatud rohkem. Aga jah, olen ju ka loomeinimene. Soovitan seda raamatut lugeda. Eelnevalt olin läbi lugenud sama autori raamatu "Õuekummelist kaduvikku" 2020. aastal. Kopeerin ka tutvutuse. Romaan „Vastuvoolu“ heidab valgust ühe unustatud kunstniku eluteele ning põhineb tema päevikus ja kirjavahetuses talletatul. Põimides mälestusi lapsepõlvest, sõjast ja vangipõlvest Karjalas ning õpingutest kunstikoolis Pallas, kirjeldab autor kaasahaaravalt noore inimese kujunemise lugu; mehe, kellel keeruliste aegade kiuste oli silme ees üksainus siht – saada kunstivallas korralik haridus. Selle tundliku natuuriga looja unistusi ja püüdlusi pärssisid heitlikest aegadest tingitud kitsendused: tal tuli üle elada neli järjestikust riigikorda, mille kõigiga ta pidi kohanema. Tema pealtnäha pehme koore all peitus vastuoluline isiksus, kes ei ajanud taga kerget edu ja kuulsust, vaid jäi kõiges täiuse poole püüeldes ustavaks oma tõekspidamistele ja kunstnikukreedole. Kogenud elu jooksul rohkesti saatuselööke, ei lasknud ta väliselt end neist heidutada, kuid hinge jätsid need seda sügavama jälje. Anu Jänes (snd 1948) on pärit Jõgevamaalt, omaaegsest Laiuse kihelkonnast. Ta on õppinud Tartu ülikoolis ajakirjandust. Varem on temalt ilmunud 1950. aastatest jutustav „Õuekummelist kaduvikku“, luulekogu „Kord olen sirelisuru“ (mõlemad 2018) ja ema noorpõlvemälestustel põhinev „Kaugel tuikab tähesilm. Koolitüdruku radu sõjaeelses Taaralinnas“ (2019). 16. juuni 2026. Vana-Rääma

esmaspäev, 15. juuni 2026

Jaansoni rada 865. päev

Tänae teekond tuli taas tagasihoidlik, liikusime 6,5 km. No hakkasime Raekülast jalgsi tagasi tulema. Kes ikka viitsib järgmist bussi 18 minutit oodata. Mina küll see ei ole. Nr 40 liigub iga 20 km tagant. Aga peale lõunat käisime ka kesklinnas, sest PK Smartposti jõudis üks nunnu Kristel Mägedi maal. Ja loomulikult otsin kolmapäevaks ka bingo. Hommikul liikusime kõigepealt Vaeste Patuste Alevisse ämma juurde, kuskohast naasime alles kella 12 paiku, siis kerge lõuna ja edasi. Aitäh sõbrakesed, et vahetult enne üritust veel korra meelde tuletate, ega mul on ka pea laili otsas, võin vahel alles viimasel minutil mõne ürituse taasavastada. Aga sõber Jüri Kaldmaa tuletas paaril korral postkastis meelde, et täna nende bändi debüütesinemine on. Ausalt öeldes me oleksime sellest peaaegu ilma jäänud, sest mul ei olnud õrna aimugi, et Raeküla vanas koolimajas 2 saali on. Olin enne vaid suures saalis käinud ja selle ukstega ootasimegi. Aga õnneks tuli üks inimene trepist (aitäh, Reet!) ja andis teada, et majal on 2 saali. Korraldajad võiks ikka kuulutusele kirjutada millises saalis üritus toimub. Toimus väikses saalis ja seal oli isegi täna soe. Mul oli väike tõrge sellesse majja minemiseks, sest detsembris suures saalis külmetasin ennast ära. Aga see selleks, täna läks kõik kenasti ja peale pikka istumist oligi hea ennast aktiivselt liigutada. Mina ise oleksin tahtnud Raekülast terve tee jala koju tulla, aga Germo ei tahtnud ja...Niisiis! Jälle üks tore päev õhtus. Veel toredam oleks, kui homme algaks see kaua oodatud suvi. Olge terved! 15. juuni 2026. Vana-Rääma
class="separator" style="clear: both;">

Kogukondade keskuses Raeküla Vanakoolis "Vaimulauludel"

Aitäh kutsumast, hea sõber Jüri Kaldmaa! Kirjanik, muusik Jüri Kaldmaa ning tema sõbrad Silvi Soomets, Margit Reiter ja Eston Talumaa musitseerivad ühisbändis "Ligiolu," mis on, nagu pealkirigi vihjab, vaimusugemetega, kui nii üldse öelda sobib. Küllap sobib. Täna toimus Raekülas nende bändi debüütesinemine, kuhu ka mina kutse sain. Olen südamest tänulik! Tore oli kohtuda ka sinuga, Eston, keda polnud tõesti aastaid näinud. Kunagi, kui ma Pärnu kirjandusõhtuid korraldasin, tutvusin Estoniga Gildi majas. Tegu on ka vaimu- ja loomeinimesega. Igal juhul hing on vaimuväge täis ja meeleolu on väga positiivne. Aitäh selle kõige eest! Tahaks tegelikult tänada ka ikka väe eest! Selles esinemises oli kõike ja erinevad maailmad kõlasid kokku ning ühtisid omavahel. Ka see šamaanitrumm sobitus (kon)teksti. Olete üks põnev punt. Kõrget lendu teile! Ja juba peagi on "Ligiolu" ka Pärnu tänavatel musitseerimas, olge valvsad! 15. juuni 2026. Vana-Rääma
class="separator" style="clear: both;">

pühapäev, 14. juuni 2026

Grillfest Pärnus 2026.

Tulles vastu Germo südamesoovile, läksime eile, vaatamata väga halvale ilmale, Grillfestile. Õigupoolest suurel määral osa saama kontserditest. Kuna kõige odavam šašlõkk maksis juba ise 13 eurot ning tegu oli kanaliha šašlõkiga, siis see kõneleb juba ise enda eest. Me juba aastaid ei osta Grillfestilt peale jäätise midagi. Kõige odavama jäätise saab kätte 3 euroga. Muidugi samal ajal on avatud ka väike MUULI pood, sealt saab TOMi jäätise 1 euroga. Ilm mõjus ja mõjutas palju, müüjaid oli vähem ja rahvast ka tunduvalt vähem. Ometi suutsid 2 purjus naist lava eest igavese jama korraldada, lausa sellise, et Jakko Maltis oli sunnitud hetkeks esinemise pooleli jätma. Õudne, no ärge jooge ennast umbe ja ärge tulge oma joogitopsidega lava ette rahvast häirima siis, kui juba enam millestki aru ei saa! Üks ülejoonud indiviid hakkas lausa üle metallaia ronima, vahetult enne viskas oma õlakoti ja telefoni üle aia. Õnneks turvamees jõudis õigel ajal. Selline halb kogemus eile. Aga muidu ma vägaväga fännasin Maarja Kivi esinemist ja julgen öelda välja ka oma arvamuse, nagu ma kogu aja tundnud olen ja ennegi öelnud. Lisaks minule arvavavd sama väga paljud minu tuttavad. Minu jaoks sai "Vanilla Nilja" kuulamine lõpu siis, kui bändist lahkus minu jaoks üks ja ainus hea häälega laulja, kes on kahtlemata Maarja Kivi. Ja olgu öeldud, et ma vhjan just muusikalisele poolele, sest tal on hääleulatus ikka pika puuga teistest üle. Ehtne ja andekas rokitüdruk, kes on taas laval ja selle üle ma tunnen siirast rõõmu. Aitäh! Maarja Kivi elas kaua aastaid Ameerikas, nüüd on tagasi ja üritab meie kliimaga taas harjuda ning tegeleb õnneks taas üle 10 aasta laulmisega. Vahepeal kandis ta esinejanime MARYA ROXX. Grillfestil esitas ta oma lemmiklugusid, mis erineval määral on mõjutanud teda juba lapseõlvest saati. Ta sai selle kõigega väga hästi hakkama, kuigi vabandas, et on veidi veel roostes. Aga andekas inimene saabki. Mul jätkub tõesti üksnes kiidusõnu talle. Scorpionsi, Roxette ja teiste tuntud tegelaste lood kõnetasid ja kõnelesid juba ise. Soovin Maarjale kõrget lendu ja tere tulemast kodumaale tagasi! Ja siis saime osa armastatud laulja Mait Maltise juubelipeost, kellel täitus veebruaris juba 75. eluaasta. Mait suudab endiselt publiku tantsima panna ja loomulikult ka kaasa laulma, sest enamusel on tema laulusõnad peas. Rahvas mäletab, rahvas armastab. Ja tore on tõdeda, et ka tema järeltulijad muusikaga tegelevad. Eile näiteks oli isa juubeli niiöelda juhtfiguuriks ta poeg Jakko Maltis oma bigbandiga ja lavalt ei puudunud ka "Suured tüdrukud" ehk siis Dagmar Oja ja Kaire Vilgats. Kaire on pärnakas ja esines oma kodulinna publiku ees. Nemad on ka juba aastakümneid hea tuju loojad. Küll taustalauljad enamuse ajast aga andekad tautslauljad. Kontsert lõppes kell 23.44 ja kui ilustulestik hakkas, olime meie Germoga juba Endla teatri juures, piilusime põgusalt sealt. Lihtsalt nii jube külm oli, et me kiirustasime peale kontsrti kohe koju, kuigi olime terve õhtu lava ees tantsinud ja paksult riides. Mul olid isegi justkui kindad käes, nagu osadel pusadel on need pöidlaavaga kohad. Aga ikka käed külmetasid. Õnneks panin kodus villased sokid jalga, jalad olid soojas. Juuksed olid niisked alles hommikul ärgates. Hommik saabus alles kell 11.11, sest ma sain magama alles kell 3.00. Laadisin fotosid ja videoid. Maarja videod tulid välja aga kõik Mait Maltise videod olid ülihalva kvaliteediga kahjuks, need olin sunnitud kustutama. Kahju on, aga emotsioon elab südames edasi. Hääl on ka kaasalaulmisest veidi kähe, aga on, mida meenutada. Oli üks imeline õhtu. Aitäh eelkõige korraldajatele ja kõigile teistele ka! Blogi panin kirja 14. juuni 2026. Kohal käisime 13. juuni 2026.