Jaansoni rada 798. päev

Nonii, lõpuks saan ka rajablogile pihta ehk siis käisime täna umbes 5,5 km tegemas. Ma ei jaksa kevadet ära oodata, sest ma üldse ei talu seda talvekülma tuult. No mitte üldse kohe. Kuigi termomeeter näitas täna Pärnus kõigest -4 külmakraadi, külmetas nägu kesklinna sillal nii, et rebis silmist pisarad välja. Ja ma räägin päris tõsiselt, ma ei vingu. Tean, et looduse vastu ei saa, aga ilmselt on see minu tervise kiiks, ei talu talvekülma tuult. Hakkab nii külm, et peale seda võin mitu tundi kuuma ahju vastus seista, ei saa ka siis sooja sisse. Õudne. Sestap oleme pikalt rajalt maas olnud. Ootan pikisilmi kevadet et taas tuhiseda. Niisiis. Liikusime Ülejõe, Rääma, Kesklinna ja Vanalinna piirkonnast täna. Õnneks on päevad juba pikemad ja päike ka kõrgemal, kevad piilub juba pilve tagant, see teeb rõõmsamaks. Külm ja pikk talv on olnud, aga ehk tuleb ka soe ja pikk suvi siis. Ootan väga. Seniks lihtsalt püüan talve eirata niipalju kui saan. Tunnen, et olen nagu vangis, ei saa ennast nii palju liigutada kui organism sooviks. Oma blogi on nagu iseendaga rääkimine, las ta siis olla, eks ma talletangi siis kõik, mida mõtlen, tajun, näen ja teen. Sina ju minu sisse ei näe, ei tunne minu tundeid, ei näe ka minu mõtteid. Naudi talve ja sära ja võta oma lemmikaastaajast kõik. Onju ;) Mõnusat liikumist ja olge terved! 12. veebruar 2026. Vana-Rääma

class="separator" style="clear: both;">

POOLTOONID - Annika Lõhmus

Täiesti kogemata kutsus ennast ostma ja lugema romaan "Pooltoonid," mis on selline mahukas, ligi 400 lk paksune, aga no nii haarav, et raske on seda käest enne panna, kui tagakaas paistab. Armsaks üllatuseks tuli peale lugemist info, et tegu on pärnakaga. Rõõm. Mitte, et mittepärnakad mind ei rõõmustaks, aga üha enam tutvun (kasvõi läbi loome) pärnakatega, kes on endale nime teinud. Annika Lõhmusest ma enne tõesti midagi ei teadnud, vaid romaan reetis, et tegu on üdini muusikuga ja lugemisjärgne info tõestas seda. No aitäh selle võrratu lugemiselamuse eest! Kindlasti loen ma ka antud autori teisi raamatuid. Ütlen kohe ära, et kui te soovite armastusromaani lugeda, siis siin ongi tegu 100% armastusega, seda mitmes mõttes, nii mehe ja naise vahelise kui ma armastusega muusika vastu. Tohutu kirg vaatab siit ka vastu, seega... Lugema! Niivõrd hea käekiri, teema loomine, igasugune arranžeering, muusikamaailma pisinüansside tundmine, inimese psühholoogia tundmine. Oehh ... Ma olen tõesti õnnelik selle raamatu lugemise üle ja loodan siiralt, et kunagi saan selle sisse ka pühenduse. Lootma peab ju, onju? ;) „Pooltoonid” on mitmekihiline raamat, mis räägib ennekõike armastusest – armastusest mehe ja naise vahel ning armastusest muusika vastu. Ent teose peateemaks kujuneb tahes-tahtmata lähisuhtevägivald, mis kipub varjutama kõike muud. Raamatu peategelane, nooruke Elis õpib laulmist ja saab töökoha mainekas barokkansamblis. Elis on õnne tipul, kuid muusikamaailma telgitagused ei osutugi teab kui roosilisteks: siin tuleb ette nii intriige, haiglast auahnust kui ka kadedust. Ka Elise armuasjad hakkavad tegema kummalisi siksakke ja mõne aja möödudes avastab ta, et elab koos mehega, kes kasutab tema kallal vägivalda. Raamat näitab ilmekalt, kuidas mõjub lähisuhtevägivald naise psüühikale – veel aastaid hiljem on Elisel raske elust rõõmu tunda. Et traumast üle saada, läbib ta pika ja keerulise tee, mis nõuab tohutut tahtepingutust. Tumedast alatoonist hoolimata mõjub romaan elujaatavalt ja helgelt ning sisaldab ka kelmikaid ja humoorikaid noote. „Pooltoonid” on Annika Lõhmuse esimene romaan. Varem on tema sulest ilmunud luulekogu „Halo” ja reisinippide käsiraamat „Passist reispassini”. 11. veebruar 2026. Vana-Rääma

Mängufilmi "MEIE ERIKA" pidulik esilinastus 9. veebruaril 2026. aastal Tallinnas Solarise Apollo 1. saalis

Ma olen sulle südamest tänulik, kallis Erika, et kutsusid mind oma filmi pidulikule esilinastusele. Tulime koos kalli sõbranna Avega seda nautima ja usu või ära usu, sa olid kohal, sest ma ei kujuta ettegi, et keegi teine võiks veel rohkem sinulikumalt mängida sinu elurolli, kui seda teeb võrratu Karolin Jürise! No Erika, mis Erika! Siirad tänud Karolin! Ja muidugi superäge tiim, tänu kellele see võrratu mängufilm valmis. Jäin filmiga 100% rahule ja soovitan nüüd kõikidel kinno tormata. Super! Lisaks tahan tänada ka sõbralikku ja toredat Dagmar Reinoltit ning pinginaabreid Dianat ja Annat! Peagi jõuab film ka teistesse linandesse ja ma ei imesta, kui ennast juba varsti uuesti kinost leian. Nii väga loodan üle pika aja ka sinu endaga taaskohtuda, kallis Erika. Seniks soovin sulle tugevat tervist ja ole ikka see sama Erika, keda kogu Eesti rahvas armastab, armastas ammuenne ja armastab ka nüüd. Sa oled Eestimaa rikkus, uhkus ja eeskujuks meile kõigile. Ega sõnadega ei oskagi seda tänutunnet kirja panna, millest süda kõneleb. Aga ta kõneleb, ja ma julgen öelda, et meil kõigil. Minu suur kummardus kogu hiigelsuurele kollektiivile, kes te nii võrratu filmi tegite. Ma pole ammu midagi nii südamlikku ja ausat näinud. Selline ongi meie Erika, selline ongi meie Karolin. Aitäh! 10. veebruar 2026. Vana-Rääma

class="separator" style="clear: both;">