Olen väga kirglik lugeja nagu mu blogipostitustest näha. Lisaks ma ka blogin juba aastaid kõikidest läbi loetud raamatutest. Antud raamat tekitas segadust, sest laused olid nii ülemõistuse pikad (kõige pikem lausa 3 lehekülge) et panid mind õhku ahmima. Miks küll? Ometi on raamatul nii tasemel toimetaja nagu Jan Kaus seda on. Lisaks ei saanud ka pidevalt aru millises ajas ma olen, millise peategelase elus kondan, sest eelmises lõigus võis juttu olla vanatädi Adele noorusaastatest ja järgmises juba üheksakümnendate meditsiinitudengist Liisist ja siis järgmisel leheküljel põikab aastase 1920, kus loo prototüübiks on vanaema Elfi (noorena). Ühesõnaga mina leian et kui oleks kasvõi peatükkidena need lood välja toodud, kaoks see kaootilisus, mis lugedes suurt segadust tekitab. Toimetajad (neid on 2) oleks võinud rõhku panna süžeele ja ka tekstile, just nende pikkade ja lohisevate lausete pärast. Las ma tunduda kriitilisena, aga no iga kirgliku lugeja paneks selline asi kriitikat tundma, iseasi kas ta seda ka välja öelda julgeb. Mina olen julge. Nendest saaks mitu eraldiseivat raamatut. Aga muidu on tegu põneva looga. Mõnes mõttes kordub ajalugu või oleks targem öelda elumustrid. Kohati viis see raamat mind tagasi minu noorusaegadesse, ka tänapäeva (seiklus toimub ka mu lemmikriigis Portugalis), ka mu ema noorusaegadesse, millest ta mulle palju pajatas. Aga tahaks natuke kõike seda kompaktsemaks teha. Eva Kofi käekiri on omanäoline, põnevate nüanssidega ja haarav ja süvitsi kujuteldav. Paluks järgmises romaanis teha lugu lugejale arusaadavamaks. "Õhuskõndija" on mul plaanis läbi lugeda, eks siis näis kumb neist rohkem kõnetab. "Sinine mägi" on iseenesest hea raamat, kutsub lugema küll. Nüüd kopeerin ka raamatu tutvutuse. Eva Koffi romaanis «Sinine mägi» põimuvad 20. sajandi lõpu- ja alguskümnendid: 90ndad – peategelase, meditsiinitudengi Liisi üliõpilaspõlv, 20ndad – tema vanaema Elfi noorusaeg, Esimese ilmasõja eelne aeg – vanavanatädi Adele noorusaastad. Kolm noort naist, ja nende sõbrad-lähedased eluperioodil, mil tehakse elu suurimad ja tähtsamad valikud, leitakse oma tee ja kaaslased sel teel.
Aga milline ka ei oleks aeg, millistel väljadel ka ei peetaks suuremad lahingud, kuhu ka ei oleks jõudnud teadus, ja mida ka ei suudaks arstid inimese ravimisel, inimese hing oma põhiolemuselt on ikka sama – igatseb õnne, armastust ja lähedust.
Stiilitäpselt kirja pandud «Sinine mägi» suudab ellu äratada lähemad ja kaugemad ajad, sise- ja kahekõned 20ndate keeleuuendusest 90ndate kõnekeeleni.
«Eva Koffi «Sinine mägi» pakub veenva vaate inimlikule lähedusele. Lugedes romaani tegelaste omavahelistest liginemistest ja eemaldumistest, kerkib silme ette köielkõnd, tasakaaluharjutus kahele, mida tuleb õppida käigu pealt – armastuses ei viida läbi õppusi. Läheduse mõistmine on ühtlasi lähedaste lõppematu mõistatamine, ikka jääb midagi üle või vajaka. Ent samas võib Koffi romaan viia mõttele, et isegi kui armastuses pole täielik tasakaal võimalik, võib vääratades avaneda uus suund, kaaluta olekus selguda asjade tegelik kaal.»
Jan Kaus.
Eva Koff (snd 1973) on kirjutanud mitmeid näidendeid ja lasteraamatuid. «Sinine mägi» on tema esimene romaan. Teos pälvis Eesti Kirjanike Liidu 2017. aasta romaanivõistlusel teise koha. 30. oktoober 2026. Vana-Rääma
