Margit Petersoni kirjalaegas

Olen Margit Peterson, kolumnist, literaat, poetess, kirjanik, lastekirjanik, Pärnu kirjandusõhtute peakorraldaja ja ema kahele täiskasvanud pojale. Minu sulest on ilmunud luuleraamatud: 1. "Õitsvate pärnade alleel" 2. "Avali aegadesse" 3. "Veerekese pääl" 4. "Külalood ehk vaaderpass" 5. "Ööde Tütar" 6. "Vana-Rääma uulitsal" Novellikogud: 1. "Virtuaalmees" Romaanid: 1. "Segavereline" 2. "Rist teel" (2015) 3. "Westoffhauseni häärberi saladus" (2017) Lasteraamat: 1. "PETU"

reede, 2. oktoober 2026

Jaansoni rada 901. päev

Aitäh! Nii armas, kui inimesed jagavad küllust ja jagatava nii armsalt aia külge riputavad. Võtsime ka ühe kotikese kaasa. Käisime 6,5 km tegemas. Olgugi et ilm on täna hall, isegi värvifotod jäävad nagu mustvalged või musthallid, aga vähemalt on Pärnus tuulevaikne ja mõnus ilm enese liigutamiseks. Täna oli lisaks ka ämmapäev. Ja üleüldse üks mõnus ja positiivse päev, millesse mahtus nii mõnigi armas uudis. Aga ega ma kõigest ka ei pajata, eraelu on eraelu. Lähen ja hakkan pigem nüüd eile korjatud seentega tegelema, kuna jätsin need meelega likku, sest tõmmuriisikas vajab just eriti leotamist. Meil on rajapäev kirjas ja tuju hea, seega on päev kord läinud. Head liikumist ja enese liigutamist ka teile! 2. oktoober 2026. Vana-Rääma

class="separator" style="clear: both;">

neljapäev, 1. oktoober 2026

Jaansoni rada 900. päev

Vott, jah, selline juubelipäev siis! 6 km liigutamist ja seenelkäik ühes, mida sa hing veel ihaldad? :) Aga jah, vahepeal me ei jõudnud seenemetsa ja kahjuks peaaegu kõik tõmmuriisikad olid vanaks läinud ja ussitanud. Vaid kümmekond saime. Üldiselt tammeriisikate aeg on peaaegu ümber, männiriisikate ja kamperriisikate aeg samuti. Tahaks tegelikult nii väga porgandi-, kase- või männiriisikaid, aga Pärnu metsades neid eriti ei ole. Samas Pärnu on suhteline mõiste, lõppeb ju tegelikult alles peale Kastnat, Vaiste kandis. Aga ma pean ikka linna silmas, mitte linna ümbrust. Ühe kukeka saime ka, see on isegi korralik, pole läbivettinud. Ja erinevaid puravikke sain, neid oleks ka rohkem saanud, aga samuti vanad ja ussitanud. Ei tohi ikka mitmenädalast pausi pidada, peab iganädalasest metsas käima. Mul on lihtsalt hirmus seenekorjamise kirg, aga pane mind marju metsast korjana, hkmmm... Ja eks ennast liigutada oli ka mõnus. Viimasel ajal läbime ju väiksemaid vahemaid ja vähem, sest meie fookus on mujal, liigutame ennast mitu korda nädalas aktiivselt maakodu ehitades, see on paras treening, üks päev mitme päeva eest. Varsti on ju see tobe kellade keeramine ka, siis läheb varem pimedaks ja algab üldse see nõme sügiskaamos, energiavaene aeg, mil paljud haigestuvad ja väga paljud põevad pimedusest tingituna ka depressiooni. Õnneks olen ma ise nii tugev vaimselt, et seda kurja haigust ei põe. Mul on piisavalt tegeust, hoian ennast ikka positiivses energias ja ei lase negatiivset ligi. Hoia sinagi ja liigu, liigu, liigu! 1. oktoober 2026. Vana-Rääma

class="separator" style="clear: both;">

kolmapäev, 30. september 2026

30.septembril maakodus

Vot nüüd siis olemegi akende ootel. Kohe-kohe jõuavad. Ja nagu ma ennegi maininud olen, järjekord on siiski 2 kuud, mitte 4-6 nädalat. Täna sai vanade akende ülevalt ka kips maha, laenasin selleks redelit. Ja üks soojamüür on nüüd värvist täiesti prii. Lisaks sai need traatsõrestikule loodud duširuumi seinad puruks tambitud ja välja viidud. Õudne, päris karm töö. Saatsin Germot ka vahepeal puhkama, õue jalutama. Nagu sai ka telliskivid, lauad ja muud ehitusjäägid elamisest minema taritud. Varsti enam kuuri ei mahu. Duširuumi puiduosa sai lõkkesse veetud, sest see on süsimust. Kunagi oli seal vanniahi, see vist on sisse ajanud või tont seda teab mis ja kus. Igal juhul vannituba on ka suht must, eriti kooruv lagi, mida ka täna sai pahtlilabida abil kraabitud. Mul on mõlema käe pöidlad suht hellad ja nõrgad sellest kraapimisest ja t(r)ampimisest aga õnneks enne esmaspäeva me maale ei lähe, saavad vahepeal terveneda. Sõbranne oli ka abis ja vahetas ka ukseluku ära, igaks kümneks juhuks. Ja laenas mulle tööriistu: redelit, pahtlilabidat, sõrgkangi, ise müttas jõhkra haamriga seal. Aitäh, mu kallis, et sa mul olemas oled! Ja veel nii armsa lahednuse leidsid mu lillepostamendile, mullamutihunnikust mulda tuua ja postament sellega täita, sest kõik kohad on mullamutihunnikuid täis ja mul just oli mulda vaja. Varsti toon ka kanarbiku kasvama. Et oleks silmale veidikenegi ilusam. Järgmisel nädalal juba ongi, sest uued aknad annavad ka teise väljanägemise. Laua tarisime ka kööki, suurest toast eest ära ning ülemisel korrusel peegli sikutasime ahju juurde nurka, et aknameestel oleks vaba liikumine. Tulevad esmaspäeval kell 9.00 ja väidetavalt lahkuvad juba kell 12.00. Et siis 3 akent vahetatakse, 1 tund siis kulub akna vahetusele. No nad eemaldavad ka vanad ja utiliseerivad. Alumise korruse aknad, terrassiukse ja keldri akna vahetan alles kevadel ilmselt või suvel. Eks näis. Plaanid on suured ja vaikselt viin neid ellu, võimete kohaselt. Kui sa tunned, et tahad abiks olla või tulla, anna julgelt teada. Seltsis ongi segasem. Tegelikult me töötame halastamatult need 7 tindi, peame vaid kohvi- ja söögipause. Niisiis! Üks pilt ka lisaks ja ülejäänud lähevad vastavasse albumisse arvutis.

teisipäev, 29. september 2026

Jaansoni rada 899. päev

Nonii, 7 km kõnnitud, raamatud posti viidud ja Germo ravimid välja ostetud. Ahjaa, hommikul ikka armsa ämmaga ka. Korstnapühkija käis. Ma viisakalt küsisin, ega tal juhuslikult lahtist nööpi ei juhtu olema. Kahjuks ei olnud. Ei julenud ise näppima ka minna, saab veel nii ahistamissüüdistuse :) Just sellel teemal me korstnapühkijaga rääkisime. Vanasti olid natuke teisemad lood ja tänapäeval kipuvad kahjuks ka rahvapärimused ajale jalgu jääma ...Aga meile tuleb alles tuleval nädalal korstnapühkija. Õnneks pole veel kütta vaja olnud, päike kütab. Ja ongi päev õhtus. Hommikul ärkame vara ja sõidame maale tööle. Ehk tuleb ilus ilm, sest maal meil hetkel küttekoleded kasutuses ei ole ja kolmest on alles vaid 1 ahi. Seda ka ei küta enne, kui korstnapühkija on loa andnud. Aga ilmselgelt tuleb enne korsten korda teha jne ... Igal juhul täna on ilus päev olnud. Olen rahul. Olge teie ka rahul ja rõõmsad ning õnnelikud! 29. september 2026. Vana-Rääma

class="separator" style="clear: both;">

esmaspäev, 28. september 2026

28. septmebril maakodus

Hommikul oli Pärnumaal nii paks udu, et isegi läbi ei näinud, aga antud foto (peatsis) on tehtud juba kell 8.15, siis udulaamid taandusid ja päike tõusis. Aga külm oli, krdi-krdi külm oli! Samas maal oli mõnus. Täna jõudsime vanaraua elamisest välja tarida. Käru sai liiga raske, aga abivalmis naabrimees aitas lükata. Siis said osad liistud veel välja viidud ja nipet-näpet. 7 tundi kadus kuidagi jube ruttu kätte ära. Täna enamuse ajast nokitsesime alumisel korrusel. Mul on 3 soojamüüri, üks neist on värvist puhas, teine pooleldi ja kolmandaga tegin ka algust. Germo oli täna ülitubli, sai alumise korruse elutoa akna kohalt kipspaneelid tervena kätte. Oli ise ka nii õnnelik. Ja üldse ta sõrgkanguis kogu päeva. Mina vahelduva eduga. Päeval hakkas juba nii palav, et vahepeal tegime ka akna ja välisukse lahti, aga siis hakkas kusagilt meeletult sääski tulema ning sulgesime. Lisaks üks põdrakärbes otsustas mu kaelale kolida, aiiiiii... Homme on ämma päev ja ülehomme oleme juba taas maal töötamas. Olge teie ka ikka rõõmsad ja tegelge sellega, mis positiivset energiat juurde toob. P.S. Täna 2 kuud tagasi sain maakodu võtmed kätte, juhhuuuuu! 28. september 2026.

pühapäev, 27. september 2026

PIPRATOOSI TONDID - Herta Laipaik

Loetud sai ühe oma lemmikkirjaniku Herta Laipaiga 6 jutukesest koosnev kogumik. Tõsi küll, lugemise käigus avastasin, et olin seda raamatut enne ilmselt lugenud. Mis muu selgitaks tõsiasja, et need lood on tuttavad. Või on ta neid ka mujal avaldanud? Igal juhul oli palju äratundmisrõõmu. Ja no kirjanik Laipaiga käekiri on klass omaette. Tema loomingus on kõike, pisut ka kriminaalseid sugemeid, müstikat ja elu ennast, kõige ehedamas tähenduses, ilma maskideta. Ma vist ei väsi iial ta teoseid lugemast. Lugesin just üle, mu koduraamatukogus on suisa 9 kirjanik Herta Laipaiga teost. Need lihtsast satuvad mu teele, kas taaskasutuskauplustest või netipoest Kaemus.ee. Ise ma naeran, et jätan Laipaiga raamatud magustoiduks ja tihtilugu nii ka teen. Selle raamatu lemmikuim on minule nimilugu, et "Pipratoosi tondid," mis kätkeb endas kurba lugu ühest lastekodulapsest. Rohkem ma ei reedagi, lugege ise, väga soovitan. Ja nüüd siia ka raamatut tutvustav tekst: Kogumikus on kolm päevateemalist ja kaks ajaloolist jutustust ning üks muinasjutt. Jutustusest «Nõiavits» kiirgub kodusoojust ja põlvkondade järjepidevuse turvalisust. Kahes järgmises tänapäevaloos valutab autor südant tõusikluse, sellest tuleneva südametuse pärast ning lastekodulapse kiivakiskunud lapsepõlve pärast. Nii ajalooainelistes jutustustes kui ka muinasjutus on ilmne rõhk eetikaprobleemidel. 27. september 2026. Vana-Rääma