MUSTA OPAALI RADA - Herta Laipaik

Minuga veetis mitu õhtut Lemmes aega ka ühe mu lemmikkirjaniku Herta Laipaiga romaan "Musta opaali rada." Tegu on romaanitriloogia 3. raamatuga. Loetud on mul triloogiast veel "Angara ääres, Anno 1950" aga lugemata veel "Pärlid surevad pikkamisi," mille ilmumisaastaks loen siin 1993. Ehk saan ka selle endale soetada ja läbi lugeda. Antud romaan kõnelebki väga palju vääriskivide teemal ja üleüldse kivide. Aga ma ju olen ise ka paras kivihull. Meenub kuidas ma kunagi Tallinnas ära eksisin, suur kivikott ka kaenlas, aga minema neid visata ka ei täinud. Ja no veel mõne aasta eest valmistasin ma aktiivselt poolvääriskividest ehteid. Sestap on selles raamatus väga palju äratundmisrõõmu ja ma isegi mõistan peategelast, kuigi ei lepi ta alkoholilembusega, sest seda on nii raamatus nii palju, et jää või ise ka purju. Aga muidu on Hertal ülihea kirjakeel, mõnus müstika on põimitud ta toestesse ja aukohal on folkloor - rahvapärimus. Siin viljeleb autor ka libahundi teemat. Aga üldises on tegu siniverelistega, kes siniboad kannavad ja teatud tegelane magatab ka mehi kena kopika eest. Hull veidi! Rohkem kui veidi. Samas mind ei häiri ka need pahed, sest neid on kirjeldanud üks Eesti parimaid nais(romaani)kirjanikke. No on ikka andekas küll! Kui te ei ole ühtegi Herta Laipaiga teost lugenud, ei teagi te, mis on hea kirjandus. Stsenaariumi ma ümber kirjutama ei hakka. Mainisin piisavalt ja soovitan lugeda, sest tegu on väga hea raamatuga! Kopeerin raamatukaupluse lehelt teksti. Herta Laipaiga (sünd. 1921) "Musta opaali rada" lõpetab triloogia, kuhu kuuluvad 1992 ilmunud "Angara ääres, Anno 1950" ja 1993 ilmunud "Pärlid surevad pikkamisi". Sündmustiku loogika järgi oleks pidanud esimene olema "Pärlid surevad pikkamööda", ent iga triloogia osa on nauditav ka omaette ning peaasi, et nüüd on ilmunud kogu Freyja-saaga. 16. juuli 2026. Vana-Rääma

12.- 13. juuli Lemmes

Jah, sellel korral juhtus nii, et me läksime päris mitmeks päevaks maale aga ma ei jätnudki sotsiaalmeediasse teadet. Ja nüüd on kõikvõimalikud postkastid umbes. Aitäh ka kõikidele teile, kes te 13. juulil mu nimepäeva puhul mulle õnne soovisite! Teid on palju, oleks nagu tähtis päev olnud :D Jõudsime maale kella 20.00 paiku õhtul ja siis jõudsime veel metsmaasikale ka. Merre ikka ka, kuigi vesi on jube külm. Tulime suht kohe välja. Muide, vaarikad peaks lähinädalail valmima ja metsmaasikate aeg hakkab ümber saama ning mustikad muudkui värvuvad. Mets on rikas, ta toidab sind alati ära. Ja pühapäeva õhtul imetlesime seda võrratut päikeseloojangut taas. Meiega oli maal ka naabrinaine Maarja. Esmaspäeva (13. juuli) hommikul läksime metsa seeni korjama. Ausalt öeldes sellel korral oli saak väiksem, aga vaikselt neid tupsunupusukesi ikka tuleb, läheb aega. Siis saatsime Maarja poole ühesele bussile ning läksime RMK-lt vett tooma. Peale seda hakkasin kokkama. Ega ma ei viitsi igal hommikul putru keeta, teen mitme hommiku pudru valmis, see seisb külmkapis ja hommikuti soojendan uunis. Esmaspäeva hommikul sõime kiirputru, see pole kaugeltki see. Söök valmis tehtud, magas Germo veidi lõunaund ja siis me liikusime taas Lemme vahel, vaatasime kuhu järgmine ja järgmine tee viib ning metsas sattusime taas portsu seente otsa, õnneks oli ämber kotis. Õhtul panin DVD peale ja "magasin" päikeseloojangu maha, ai-ai-ai. Ja merre jälle ei saanud, sest mul on tunne, et vesi ei olnud 17 kraadi ka mitte. No jube külm. Ja talisuplejat (sügissuplejat) minust enam ei saa, sest minu jaoks peab vesi nagu supp olema, muidu enam ei talu. Need ajad on möödas, kus ma oktoobri lõpus ja novembri algus meres käisin. Ja loomulikult kuulub maal olles iga päeva hulka käsiti pesu pesemine. Omamoodi nauding. Nii möödus mu nimepäev ja kalli Ema 91. sünniaastapäev. 12. juuli õhtul sai Ema lahkumisest juba 7 aastat. Meenutasin, mõtlesin ta peale, nagu ma seda pidevalt teen ja mul oli au need üle 3 päeva viibida kungisest lapsepõlvekodust vaid 1 km kaugusel, seal asubki mu suvila. Kujutlesin kuidas kallis Ema oleks koos minuga õnnelikult Lemmes....ja tundsin ka Ta lähedalolu. Uni saabus Herta Laipaiga musta opaali radadel. 16. juuli 2026. Vana-Rääma

VALGED KILLUD - Lee Täht

Ülihea romaani lugemisega sain ühele poole. Kahju isegi, nagu ikka. Tõsi ta on, et reeglina meeldib mulle rohkem haaravaid ja tempokamaid romaane lugeda, aga see vaikne ja rahulik kulgemine oli niiiii mõnus. Jah, teema ise on kurb, isegi väga kurb. Tegu on psühholoogilise romaaniga, mis läbi loo kätkeb endas ühe naise saatust. Tihtilugu elus ongi nii, et kui sa pole kohtunud ühe oma esivanemaga ning ei tea isegi, kes ta on ja kus ta on, oleks sinust justkui mingi osa puudu või siis tahaks kasutada väljendit "peidus pool." Selles loos on asi veel dramaatilisem, aga ma üldse ei taha reeta kuhu asi tüürib, jätan selle lugeja avastada. Lihtsalt nii kurb, kui vanemad otsustavad oma lapsele mitte rääkida, kes on nende pärisvanemad, antud juhul peategelane ei tea, kes on ta isa. Lisaks sinna juurde veel see alandus, mida ta on pidanud kogu elu tundma, sest elumustrid kipuvad korduma ja reeglina korduvadki. Ohh, no ma ei saa rohkem kirjutada, muidu reedan veel midagi ette. See on raamat, mida soovitan lugeda kõigil. Autori nime lugesin ja kuulsin esmakordselt ning loodan, et ta kirjutab veel romaane. Tegu on väga hea romaaniga. Ja nüüd kopeerin ka tutvustuse. „Valged killud“ on lugu suurtest saladustest, rääkimata jäänud asjadest ja elu keerdkäikudest. See on ka lugu emade ja tütarde vahelistest keerulistest suhetest, eneseohverdusest, kannatustest ja armastusest. Elise elus on üleelamisi, mis on varjutanud ta tegemisi ning jätnud jälje igaveseks. Ta hinges on igatsus, mida elu ei ole suutnud täita. Ja just siis, kui ta arvab lõpuks rahu leidnud olevat, osutub see järjekordseks tragöödiaks. Lugeja otsustada jääb, kui palju on saatus Elisele liiga teinud ja milles on ta ise süüdi. 12. juuli 2026. Vana-Rääma

LUULEKEVAD 2026 - Eesti Luuleliit

Eile õhtul sai loetud järjekordne luulekogumik sarjast "Luulekevad 2026." Nagu ikka, vanast nostalgiast, olen ka mina sellel konkursil osalenud ja juba aastakümneid, eelmisest sajandist ja tulnud ka laureaadiks. Aga ilmselt sellel korral osalesin viimast korda, sest reegelid on muudetud ja mulle need ei sobi. Nagu kogumik kõnelb, on tegemist luulevõistluse parimate luuletuste kogumikuga, siis on see raamat vasturääkiv, sest sellel aastal esmakordselt ei saa osaleda konkursil need, kes on juba laureaadiks tulnud. Ma leian, siis peaks üldreegelid muutma, et ka luulet saata saavad vaid need, kes pole laureaadiks tulnud. Praeguse seisuga trükitakse ka nende luuletused kogumikus ära, kes on parimad, aga nad ei saa osaleda laureaadi valmistel. Nojah ... Mitte, et ma mingit laureaadikohta igatseksin, kaugel sellest, ma olen ammu välja kujunendud poetess, annan ise oma raamatid välja, aga asi on põhimõttes, vasturääkivuses ja reeglite eiramises. Sellistes asjades olen mina ise väga täpne, ei salli valesid otsiseid, jään lõpuni ausaks. Veel eriti luuleteemal, mis on suur osa minu hingest, sest olen luuletanud peaaegu sama kaua, kui ennast mäletan ja nii mõnelgi võistlusel häid kohti ja finalistide hulka tulnud. Tean, mis on luule ja ei lase ka seda solkida. Aga, ausalt öeldes, selle kogumiku tase on väga nõrk. Iga aastaga jääb nõrgemaks, mis on ka üks põhjustest, miks ma osaleda ei taha. Väga paju on plagiaati või vanainimeste luulet, kus jääb lausa hirm, et peale neid ridu ongi kõik ... Luule on toimetamata, esineb kirjavigu ja osad üllitised koosnevadki üksnes kujundidest, mis tervikut ei loo, need read jäävad luulest kaugete valgusaastae kaugusele. Jah, ma võin kõlada karmilt, aga ma kordan - jään alati luule teemal ausaks. Avaldada raamatus nn luulet, mis kuidagi luule alla ei kvalifitseeru, no jah ... Ma teen igal aastal väga paljudes luulega seonduvates žüriides tööd ja nii nõrka taset ma ei mäletagi. Ausalt öeldes tunnen isegi piinlikkust. Väga vabandan, aga ütlesin välja kõik, mida arvan antud kogumikust, mille hind ja sisu ei ole kaugeltki tasakaalus. Aga ega midagi, tänulikuks jään ma ikka Ingvar Luhaäärele, sest ma tõesti ei tea, kes veel selle valiku taga on. Tänu temale tulin ma oma luulega sahtlist välja juba eelmisel sajandil. Ja aastakümnete pikku on mu riiulid neid luulevõistluse vihikud täis, kus on minu luulet ka avaldatud. Selle kogumikuga sai lihtsalt üks etapp minu elust ühele poole, aga luule elab minus edasi, see ei kustu kunagi, kui sa oled luuletaja, ja just luuletajaks ma ennast pean, lapsest saati, kuigi lapsena häbenesin seda "sõna." Ja nüüd kopeerin ka raamatukaupluse lehelt tektsi raamatu kohta. Luulevõistlusel Luulekevad 26 osalenute parimad luuletused. 10. juuli 2026. Vana-Rääma