POISS, KES MÄNGIS MADUDEGA - Marek Kahro

Oi, noh, unetu öö on selle raamatu lugemist väärt, vastupidi ka! :) Mul on väga-väga kahju, et ma täna selle raamatuga enam voodisse minna ei saa, aga läbi ta loetud sai. Kirjanik Marek Kahrost võin rääkida üksnes ülivõrdes, sest minu jaoks on ta Eesti parim krimikirjanik. Antud sarjas on tal ilmunud 4 raamatut, millest olen läbi lugenud kolm ja need on; "Kuradil on lapse nägu," "Seal, kus näkid laulavad" ja nüüd see raamat ka veel otsa. Lugemata on sarjast üksnes "Ta tuleb läbi seina." Aga kokkuvõttes on see Kahro viies raamat, mille läbi lugenud olen ja need kõik on mul kodus ka olemas. Loetud on veel "Päikseta paradiis" ja "Viisteist naeratust." Ja, ma olen käinud Marek Kahrot ka tänamas, et ta nii häid raamatuid kirjutab ja teeksin seda veel. Ma ei hakka siin ümberjutustust tegema, sest kopeerin siia nagunii raamatut tutvustava teksti ja see ütleb nii mõndagi. Lihtsalt ma olen suures vaimustusest kirjanik Kahro käekirjast, ta oskab oma teostega haarata ja süžee on niivõrd põnev, et võimatu on raamatut käest panna. Kõik tegelased on omamoodi kiiksuga, ühiseks nimetajaks (nagu krimka puhul ikka) on kriminaalsus ning vahepeal tekivad mitmed kahtlused, hakkad stsenaariumi juba ette mõtlema kuid lugedes üllatud korduvalt. Hull üheksakümnendate algus meenub, mil toimus ohtralt roimasid ning allilm oli niiöelda võimul. Marek Kahro oskab imehästi põimida kaasaja romaani ka folkloori ehk luua pinna ka täiskasvanute muinasjutumaailma, milleks seda žanri nimetada võib. Ilmselt on Antsla kirjanikule ka pärimusel oluline koht elus. Ja minule läheb see teema väga hästi korda. Samas võimalik, et sinule ei lähe, mu blogilugeja, aga palun ära arvusta minu arvamust ja nägemust, parem loe ise raamat läbi ja siis tule siia kommenteerima. Ma loen väga palju ja oskan enda tarvis ka parimad raamatud välja sorteerida. Tunnen ära ka halva ja väga halva raamatu ning ütlen ka nende suhtes oma arvamuse välja. Julged kirjutada ja avaldada, pead julgema ka igasugust tagasisidet taluda. See on elu! Aitäh Marek, et kirjutad niivõrd põnevaid raamatuid! Ja nüüd siis see lubatud raamatut tutvustav tekst ka siia. Kohusetundlik vangivalvur Talis Liigandi satub keerulisse olukorda, kui temalt palub abi salapärane eradetektiiv, kes tahab aidata ühel ohtlikul kurjategijal põgeneda. Detektiivil on Talise kohta tundlikku infot, mis ähvardab mehe elu kaosesse paisata. Kumbki pool ei ole nõus võitluseta alistuma. Ka endine politseinik Hando Oras saab detektiivilt kummalise ettepaneku: leida väikeseid poisse jahtiv mõrtsukas enne, kui ametlikud uurijad talle jälile jõuavad. Valusad mälestused kaevatakse taas üles, suhted pannakse proovile ning algab riskantne mäng, mille tulemust ei aima ette keegi. Haarav põnevik „Poiss, kes mängis madudega“ paneb punkti saagale, mis algas seletamatutest sündmustest kummitusliku metsajärve ääres. Varem on sarjas ilmunud „Seal, kus näkid laulavad“ (2016), „Kuradil on lapse nägu“ (2017) ja „Ta tuleb läbi seina“ (2019). 7. detsember 2025. Vana-Rääma

Jaansoni rada 748. päev

7,5 km täna kepikõnnitud. No nii mõnus ilm on lihtsalt, Pärnus hakkab vist kevad tulema, sooja on 6 kraadi. Seiklesime täna rannas. Muuli lõppu just ei kõndinud, aga seal oli päris mitmeid kõndijaid. Ja kui me ära tulime, tuli suur grupp prantsuskeelt kõnelevaid inimesi vastu. Meie liikusime sealt Düüni taha, seda imelist vaadet nautima ja siis keskranda välja, tiirlesime seal veidi ringi ja siis läbi Supeluse koju tagasi, põikega PK Selverisse. Patt on täna toas istuda. Õnneks minuga sama meelt on paljud, sest linn ongi jalutajaid tulvil. Tänane päev on juba korda läinud. No viimasel ajal ei ole aega valges rajal käia, sest päevad on ikka väga lühikesed, kuid täna kasutasin juhust, kuigi magama jäin alles kella nelja paiku, täiskuu öösiti ma ei maga, lihsaks oli mul ka üks superpõnevik lugemisel. Paariks õhtuks jagubki seda vaid, niiiii kahju. Aga nüüd on blogitud ja kaon jälle käsikirja. Olge terved ja minge umbsest toast õue ning liikuge, liikuge ja liikuge! 6. detsember 2025. Vana-Rääma

class="separator" style="clear: both;">

Jaansoni rada 747. päev

Kui ma lõuna paiku töölt tulin, helistasin Pärnu Küttekontorisse ja juba enne poolt kolme olid puud kohal, 50 võrku, täiesti kuivad, klotside nime all, musta lepa klotsid. 50 kotti maksab 175 eurot. Olen aastaid neilt tellinud ja olen väga rahul. Koos autojuhiga viskasime autost maha ja mina siis toimetasin edasi, ladusin kuuri. Enne seda vedasin kuurist ehituselt toodud klotsid kastidega kamorkusse. Arvasin et need on juba otsas, sest puid kuurist toomas käib meil Germo. Aga oli veel paras ports, andis sättida. Nüüd vast enne veebruari lõppu või märtsi pliidipuid ostma enam ei pea, ahjupuud on mul juba suve algusest olemas. Aga eks ma varun rohkem, sest siiani on ülevalt korter tühi, talvel tuleb hagu anda, muidu torud külmuvad. Kinnisvara ei suvatsegi vist ennast liigutada, et annaks ometi selle üürile, igavene jama ikka küll. Tulge mulle ülesse naabriks, seal 3 tuba ja duššikabiin ka sees. Kaks ahju. Mugavusi pole aga ahjuküttega korter ju tegelikult ongi mugav, palju mõnusam kui muu küttega. Tänane rada tuli 5,5 km pikkune. Ma lihtsalt ei saa, pean ennast saama liigutada. Lisaks kaal muudkui tõuseb, ometi söön sama vähe. Igavene jama sellega. No ei taha taas hiigalseks muutuda. Aga muidu on kõik hästi, tuba soe ja õues ka soe, see mulle meeldib. Külma ma ei soovi. Õnneks vist sellel aastal külma ei tule ka. Kuigi linnud käivad aknataga koputamas ja ämma juures lasin naabrikassi aknast sisse, koputas tema ka :) Minu suur sõber. Aga tänaseks siis aitab. Olge terved ja liikuge ka! 5. detsember 2025. Vana-Rääma

VERBALISEERUNUD PISARAD - Heili Meibaum

Aitäh, Heili selle armsa kingituse eest! Loetud sai Heili Meibaumi debüütluulekogu. Mul käib kõik vist tagurpidi, enne loen uuemad raamatud ja pärast vanemad. Isegi triloogiaga on nii juhtunud. Aga põnev ongi, kuigi luuleraamatute puhul ei ole vahet. Lihtsalt vahe on selles, et see luuleraamat on mu kõige lemmikum Heili kolme ilmunud luuleraamatu hulgast. Lugesin seda mitu õhtut, ei tahtnud korraga kõike sisse ahmida. Ilmselt loen seda veel millalgi, sest neid luuleraamatuid, mis mulle korda lähevad ja mille taset ma tugevaks pean, loen korduvalt. Kui üldse millegi kallal norida siis need kaldkirjas tekstid seal luuletuste lõpus pole üldse vajalikud, need pigem võtavad selle salapära ära ja reedavad ridade vahele jäänud teksti. Aga see on pelgalt minu arvamus. Samas küsiks miks need seal üldse on? Nende "arvelt" saaks pigem luuletustele pealkirjad panna. Sisukorda sooviks nii väga-väga. Muu koha pealt olen kõigega nõus, ka sellega kuidas Heili abikaasa maalid teksti sulanduvad. Kõik on korrektne. Minu lemmikluuletusteks on luuletused, mis asuvad antud lehekülhgedel: 40, 55, 70 jne ... Neid on veel ja veel, aga just nende lehekülgede numbrid salvestusid lugedes mällu. Poetess Meibaumi loome kajastab ka meie ühiskonna pahupooli, mis on aus ja otsekohene, sest ega kõik siin ilmas ei olegi ilus ja värviline. Jätkuvalt naudin ma ka seda sõnade mängulisust ja kompat, mis teeb luuletusest luuletuse. Kõik on paigas, autor tunneb luuletehnikat. Seda ei ole vaja õppida, see tuleb seest, andekusest või loomulikust intelligentsist. Luuletajaks halaka ei saa, selleks sünnitakse. Lihtsalt mõnel jooksevad read paberile noorena, mõnel vanemas eas, aga need on kogu aeg meie sees. Sündiud luuletaja eristub neist, kes pastakast luulet välja imema hakkavad. Sündinud luuletaja luulel on hing sees. Ma tean millest räägin, sest minu luuleväravad avanesid juba 4 aastasena, pärast vanavanaema surma ja mul on luulestaaži tänaseks 50 aastat ehk pool sajandit. Heili, mul on nii hea meel, et oma annet jagad, ära väsi jagamast. Siirad ja suured tänud raamatu eest! Ja raamatu tutvustus. Heili Meibaumi debüütluulekogu „Verbaliseerunud pisarad” on segu meie kummalise aja peeglist vastu vaatavast maailmavalust, paradoksidest, märkamistest, kaduvusest, ilust ja võlust, mõtisklustest oleva ja tuleva ainetel. Luulekogu jaotub rubriikidesse - pisar, ajavahe, isamaaline, märkamisi, piiripealne, kole valus, ulme, rõõmupisar.5. detsember 2025. Vana-Rääma