TÄISKUU JA TÄNAVALATERN - Reet Kudu

Reet Kudu raamatuid olen ma ennegi lugenud ja ka nendest bloginud. Eks muljeid jagub äärest äärde, nagu iga kirjaniku teoste puhul - üks kõnetab rohkem, teine vähem. Antud Kudu romaan on sajandi algul romaanivõistlustel äramärgitud teos. Raamatu tutvustus räägib natuke teises keeles, millest mina blogin, aga las ta siis räägib. Minu jaoks domineerivad siin 2 tegelast, kes on omavahel sugulased, üks on üles kasvanud Siberis ja teine Ameerikas. Kokku saavad nad Eestis, kus siberlane oma hullu venelasest naisega elab. Ameeriklane sõidab oma sugulasele Eestisse külla ja see, mis juhtuma hakkab, juhtubki. Ehk siis siin jooksevad kokku isegi kõik külajutud, mis toona ENSV kohta räägiti. Tegelikult domineerib ka alkohol, seks ja alkoholism ning mingi maniakaalne vene eit, kes kepib kõigiga, kes ette juhtuvad, ka oma mehe parima sõbraga ning üritab ka mehe sugulasest oma armukest teha. Üks segane lugu, mitte haarav, aga samas eluline. Mäletan sellist nõukaaegset elu, sest olen ka erinevates külades lapsena elanud ning nii mõnigi tegelane pani, otseses mõttes, ahhetama. Eks selliseid lugusid peab ka vahel kaanetama, et jääb ka selline kultuuriosa kaante vahele ning lugeja saaks tõdeda, et elu ei olegi must/valge. Nõndaks. Nüüd kopeerin ka raamatut tutvistava teksti. Romaanivõistlusel äramärgitud teos jutustab paneelmajadest, kus inimesed end siiski koduselt tunnevad, sest kodutunne on tihti samavõrd seletamatu nagu kodumaa-armastus. Väike ja vaene küll, aga ikkagi oma. Korterid on kogunud elanikeks vägagi erineva kultuuritaseme ja saatusega inimesi, kelle arusaamatused saavad alguse just erinevast suhtumisest nii kodusse, rahasse, tähistaevasse kui ka armastusse. 19. mai 2026. Vana-Rääma

Jaansoni rada 847. päev

Jõudsime kuivana koju. Aga 6 km on jälle ennast liigutatud, tegin rajalt tulles tule pliidi alla ja panin pudru keema. Ehk lõpuks müristab ka ilma nii soojaks, et võib murul istuda. Lootust on. Nüüd on tuba soe ja puder valmis ning pesumasin pesi minu eest pesu ka ära. Mõnusalt soe on, päevatoimingud on ka tehtud, varsti lähen raamatuga voodisse. Tänane teekond kulges kesklinna ja ülejõe piirkonnas. Aga üldiselt on selline vaikne päev olnud, sammuke suvesoojale lähemale. Täna sain ka teada, et mu 5 luuletust avaldatakse "LUULEKEVAD 2026" paremikus, mis ilmub enne jaane. Tõsi küll, ma kunagise laureaadina luulevõistlusel ei osale, ehk siis minu loomingut, mis seal raamatus avaldatakse, ei saa valida 3 parema hulka, nüüd on selline kord, et laureaadid enam ei saa osaleda parima autori( luule) valimistel, aga nende loomet avaldatakse ikka. Vaat siis! Aga mis seal ikka, eks ma vanast nostalgiast osalen. Aastakümned seda juba tehtud ja miks mitte jätkata. Muide, alates aastast 1999 ehk siis juba eelmisest sajandist. Las ta jääb. Sellised lood siis. Aga tegelge teie ka sellega, mis hingele pai teeb ja te tunnete ja näete, kui ilus paik on maailm elamiseks! Olge terved! 18. mai 2026. Vana-Rääma

Jaansoni rada 846. päev

Tunnikese eest jõudsime alles rajalt ja kepikõndisime täna 7,5 km. Tegelikult tahtsin ka välijõusaali minna, aga Germo ei tahtnud, nii jätsimegi minemata. Aga 7,5 km on ka hea vahemaa. Ma ei teagi kui palju hetkel väljas sooja on, sest kahjuks võeti kesklinna silla juurest termomeeter ära. Ei tea miks ja kellele see ette jäi, oli aastaid seal ja ma igapäevaselt rajal käies vaatasin sealt termomeetrinäitu. Nii mugav oli. Jah, Karusselli tänaval on ka, aga see on seal suht uus asi ja mul ei tulnud täna meelde vaadata. Telefoni ma ei usalda, see näitab aiateibaid. Algul liikusime Piiri tänavale, sest mul on pühapäeviti ka kalli ämma päev. Ta on mulle tõesti kallis, nagu teine ema ja ma ei väsi seda kordamast. Kullatükk on minu Helmi ja paremat ning südamlikumat ämma pole olemaksi. Ausõna. Meil ei saa mittekunagi jutt otsa, teemat jagub kogu aeg, võibki kõnelema jääda. Ja sealjuures viskama sekka ka nalja ja naeru. Ma olen siiralt õnnelik, et mulle nii hea ämm antud on ja ämma pojal on ka süda õige koha peal. Nemad ongi minu pere, koos mu kahe pojaga, keda kõike ma väga armastan. Aitäh, Universum! Ju ma olen ikka elus midagi ilusat ja head ka teinud, et mu perekonnas on niivõrd kullast südamega inimesed. Võingi kiitma jääda, aga alati tuleb positiivsust jagada, sest nii lood ka enda ümber positiivse energia ja see ongi see, mis teeb õnnelikuks ja viib edasi. Olge teie ka positiivsed ja terved, mu kallid, kes te minu jaoks olemas olete! 17. mai 2026. Vana-Rääma

Jaansoni rada 845. päev

No väike 6 km pikkune tiir tehtud ja meel hea. Algul olid õhtuks teised plaanid, aga tegin plaanid ümber, sest üksinda ei taha kontserdile minna ja ma ei leia kusagilt ka kontserdikava. No ei leia. Ei taha pidevalt seal väravas ka siiberdada, natuke imelik oleks. Kepikõndisime sealt mööda (jutt käib Aleksandri Pubi tagaosas olevast motoklubist), tehnikat pandi paika. Esinevad Fuctor ja Terminaator. Natuke kahju on aga ma tõesti üksinda ei lähe. Teaks vähemalt, mis kellast bändid mängima hakkavad, sätiks ennast selleks ajaks, aga .. Ju siis ei pea minema. Olemegi kodus, pesumasin peseb pesu ja mina blogin ning Germot ei viinud ma ka selle otsuse järel külapeale, kuigi Urmas oleks ta ka ööseks enda juurde jätnud ning kõik oleks kontrolli all olnud. Liiksusime Härma poole, sealt tagasi, kodust siis taas Piiri tänvale ja sealt tiiruga koju. Lugesin vahepeal ühe raamatu lõpuni. Ehk hakkangi varsti järgmist lugema, sest Eurovisiooni ma täna ei vaata. Nii tahaks teada kas järgmisel aastal Eesti üldse osaleda saab. Ninjade lugu ei meeldinud mulle üldse, olin täitsa jahmunud, kui nad sinna saadeti. Ollie oleks meid vähemalt finaali viinudki. Aga mis seal enam, kaotus käes ja ...Ehk saab täna öösel magada, väike lootus on ... Aga ilusat laupäeva õhtut ja olge terved! 16. mai 2026. Vana-Rääma

class="separator" style="clear: both;">