Jaansoni rada 795. päev

Tallatakso töötas täna suunal Kolde tn ja postimaja ja kõik teele jääv. Kokku tuli ligi 6 km. Olge nii head ja andke mulle ikka teada kui raamat kohale jõuab, muidu ma tüütan teid igapäevaselt. Alles kahjuks oli siin üks juhus et Võrumaale ei jõudnudki, sestap hoiame ühendust. Kurb kui omastatakse teiste asju aga tuleb ette, õnneks küll harva. Seega ootan infot neilt, kellele esmaspäeval raamatu posti panin, tänaseks peaks kohal olema. Ja ma olen siiralt tänulik, et ostate ja loete. Aitäh! Minule, kui autorile tähendab see palju. Pärnus on soe, kõigest -4 kraadi külma. Õhus on kevadet, ootan väga. Aga tänavad on seda sodi nii täis, et raske on läbi sumbata, no ausalt. Sellepärast ei kipugi linnapiirist välja, ei kujuta ette, mis seal veel on. Kõnniteed võiks vähemalt puhtad olla, pole ju ammu enam lund juurde sadanud. Kas maja juurest tänavalt (kõnnitee) peab omanik ise lund rookima? Pudru ja mudru igal pool ... Aga muidu olema ikka rõõmsad, kevad on hinges. Natuke veel ja. Ehk saab siis ka rohkem liikuda. Tunnen puudust. Aga nüüd tuleb taas mitmepäevane paus kahjuks, sest Germo on kaelaradikuliidi saanud, kael kõver nagu kreeka e, aga ma panin omatehtud tinktuuri ja andisin valuvaigistit ka, sest tal oli valus pead keerata. Olge terved ja hoitud! 21. jaanuar 2026 Vana-Rääma

Kristel Vilbaste "Minu Pärnumaa" esitlus

Täna kell 17.00 esitles loodusajakirjanik Kristel Vilbaste Pärnu Keskraamatukogu suures saalis oma raamatut "Minu Pärnumaa." Õigupoolest esitles ta paljusid teisi oma raamatuid ka, rääkis oma juurtest, mis on tal samuti Pärnumaal, Kilingi-Nõmmes ning pajatas põgusalt oma õpingutest. Ta õpib hetkel Maaülikoolis. Kuigi suvekodu asub Kristelil üldse Võrumaal, on ta vahel mõelnud ka oma juurte juurde tagasitulemisest. Lapsed on juba suured ja ... Eelmisel aastal üllitas kirjanik Vilbaste suisa 4 raamatut ning ta on isegi mõelnud romaani kirjutamisele, kuigi hetkel kõrgkooli õpingute kõrvalt on ta oma kirjatööga ajahädas. Ta kirjutab alles siis kui kirjastajaga on leping tehtud. Nii jäi tal täna esitletud raamatu kirjutamiseks aega vaid 1 kuu, kuid ta polnud näiteks Põhja-Pärnumaal (Tootsis) ja Pärnu osavallas Lavassaares enne käinudki. Nii juhtus ta Lavaassaare vana asulat ja muuseumraudteed külastama just ühe ürituse ajal. Ta rääkis palju loodusest ja selle kaitmisest, põgusalt ka tulikutest, mida ta üldse ei poolda. Kristel Vilbaste mainis ka ära, et ta ei kuulu EKREsse kuid on konservatiiv. Ise nimetab ta ennast roheliseks, täpsemalt tumeroheliseks, sest looduse heaolu, seda parimas mõttes, on ka tema heaolu. Talle endale ei meeldi morbiidus ning loodab kunagi kirjutada vähemsüngematest asjadest. Oli üks põnev ja sisukas tunnike ning raamatuostu järjekord jäi minust saali. Soetasin endale ka kaks raamatut Petrone Prindi sarja(de)st. Mõistagi rõõmustan ma kõige rohkem lugemismaterjali üle, sest Pärnumaa heaolu on samuti minu heaolu ja südame asi. Head lugemist ja tänud korraldamast, Pärnu Keskraamatukogu! Käisime ka seal samas kunstinäitst piilumas. 20. jaanuar 2026. Vana-Rääma

class="separator" style="clear: both;">

KÕIK, MIS ÜTLEMATA JÄI - Kertu Kändla

Nagu ma eile mainisin, on luuleraamatutel minu öökapil alati eesõigus, nii ka alles eile soetatud raamatul "Kõik, mis ütlemata jäi." Tõsi küll, ma alles hiljuti avastasin Kertu Kändla luule, aga tundub nagu oleksin kogu aeg seda lugenud, tundnud ja tajunud, sest selles on väga palju oma(st). Need troobid, mida autor julgelt kasutab, on niivõrd õiges kohas, loovad erinevaid nüansse ning isegi kohatine kaootilisus suudab tema loomes luua tervi(kli)ku, sünnitada luuletuse, milles on ka kompa paigas. Nagu ikka romaanis, sest luuletus on ju miniromaan, milles on olulisel kohal, sissejuhatus, sisu ja ka lõpupuänt. Seega kirjanik Kändla teab, mida ta teeb. Ta on andekas. Ta on luuletaja või poetess, kuidas kellelegi meeldib. Ja ma ei väsi kordamast, et ohtralt metafoore kasutades ei sünni luule, kui puudub terviklikkus, aga siin on kõik olemas, paigas. Ja autor on oskuslikult peitnud ka nõrgemad (ilmselt talle armsamad ja omasemad) luuletused tugevamate vahele, nagu me kõik teeme, sest need tugevamad seinad seal ümber varjutavad ja loovad kujutletava "sisu" või luulelisuse ka sellele "armsakesele." Leheküljel 72 on sõna "haisting." Ma ei tea, kas see on autori väljamõeldis (siis oleks eeldanud et luuletuse lõpus on kaldkirjas sõna tähendus) aga minu jaoks kõlab see siin (kon)tekstis isegi sobivalt. Seega ma ei näe erilist vahet sõnadel "aisting" või "haisting" sest ma tõlgendan sõna "haistingut" haistmisaistinguna. Või siis kui tegu on apsakaga (kahe silma vahele jäänud veaga) on see pigem (komistus)kivi toimetaja kapsaaega, mitte autori. Apsakaid ikka juhtub, inimlik. Tegelikult toimetamise kohapeal tahaks veel küsida. Kuna tegu on luuleraamatuga siis miks osad tekstid on hoopis miniatuurina trükitud? Tegelikult ei tarvitse see toimetaja otsus üldse olla, pigem küljendaja. Aga ka proosaluule ja vabavärss vormindatakse tupladena. Sellisel juhul koosneb raamatu esimene pool siiski miniatuuridest. Mõtlemisainet veidike. Aga üldpilt on väga hea ja tegu on kahtlemata väga hea luuletajaga, minu lemmik noorautoriga, kuigi ma nüüd isegi ei tea kas kolme raamatu omanikku sobib enam noorautoriks nimetada. See on siis minupoolne elamus. Aitäh! Raamat läheb eriliste raamatute riiulisse, kus teda ootavad veel sajad sama saatuses (pühendusega) raamatud ja lektüürid. Aitäh, armas poetess Kertu Kändla ja ootan põnevusega mida veel pakud! Tutvustus: Luulekogu „Kõik, mis ütlemata jäi” hõlmab elupilte ning tähelepanekuid, kätkedes minu Viljandis veedetud aega, kus kõik justkui alguse on saanud. See on minu kasvamise lugu, mis on läbi imbunud nii rõõmust kui ka kurbusest. Selles on igapäeva pihtimusi, kaduviku varje, mõtisklusi, inimhingede kuma ning hetki. Tõtt-öelda see on lihtsalt kulgemine läbi ajahetkede, mis on nii andnud kui ka võtnud, kuid aidanud ka väga palju leida ning märgata, luues minust selle, kes olen praegu. 20. jaanuar 2026. Vana-Rääma

Kertu Kändla luuleraamatu "Kõik, mis ütlemata jäi" esitlus Pärnus

Täna esitles poetess Kertu Kändla Pärnus Rahva Raamatus oma kolmandat luuleraamatut "Kõik, mis ütlemata jäi." Eelnevalt on tal ilmunud luuleraamatud "Ehapuna peegeldus minu südamevetel"(2023) ja "Südant puistan ridades" (2021). Mind kutsus kohale üks poetess Kertu Kändla luuletus, mida netiavarustest millalgi lugesin, aga kahjuks hetkel ma ei leia seda üles. Kui leian siis täiendan blogipostitust, aga see ei ole nii eluline või oluline. Kordi olulisem on tõik, et ma läksin täna kohale ja nautisin õhtut väga. Luuletajaid sünnib nagu seeni peale vihma, kuigi alles sajandi algupoolel olid need ikka veel defitsiidi alla kuuluvad produktid. Hea võrdlus, onju? ;) Aga ma oskan terasid sõkaldest eraldada, ausõna! Kahjuks sünnib massiliselt luuleraamatuid, mis ei sisaldagi luuletusi, neid üllitisi on piinlik lugeda ning väga palju on toimetamata luuleraamatuid. Jah, head luuletoimetajat ei olegi lihtne leida, aga väga valus on lugeda ridu, mis koosnevad vaid sõnadest, puudub terviklikkus. Poetess Kändla kasutab ohtras koguses kujundeid ja need on ikka niivõrd ehedad ja võimsad kujundid, et sa jäädki nende sisse, välja saamisega läheb raskeks. Aga ta kasutab neid kujundeid professionaalselt, loob terviku, loob luuletuse. Terviklikkus teebki luuletusest luuletuse, mitte sõnaderägastik, millel ei ole saba ega sarvi. Ma ei hakkas siin näiteid tooma, olen oma raamatublogis neid piisavalt palju toonud ja mõni on ka pahandanud, aga ma jään alati oma arvustuste juures ausaks ja otsekoheseks ja üritan (k)arvustada nii, et (k)arvustus oleks konstruktiivne. Lisaks kirjutab kirjanik Kertu Kändla ka esseesid, /ka presidendile, kui ma õigesti mäletan/novelle ja teisi kirjandusžanre. Mina soovitan seda rada jätkata, sest ampluaa on pirakas ja vaid kogemused on need, mis rikastavad meie silmaringi ning iga katsetus viib kord sihile, see on kindel. Aitäh selle toreda õhtu eest Kertu Kändla ja Jaak Känd. Pärnu kirjamees Jaak Känd oli sellle korral küsitleja rollis ja see tuli tal hästi välja. Minge nüüd vutt-vutt raamatukapulustesse ja soetage ka endale luuleraamat "Kõik, mis ütlemata jäi!" Ja jätke poetessi nimi meelde, sest te kuulete temast veel! 19. jaanuar 2026. Vana-Rääma

class="separator" style="clear: both;">