Pärnu Bluusipäevad 2026 (22. juuli)

Te ju ikka teate, mis tunne on üle kahe aasta oma lemmikbluusariga kohtuda? Kui ei tea, siis peatsis olev foto kõneleb. Jah, ma ei ole seda salanud, et Läti Bluusibänd "Lavrix BB" on üks mu lemmikuid ja fotol olengi selle bändi laulja Vladimir Lavrinovichiga. Ma ei teagi kui kaua aastaid me juba tunneme, aga tunneme ja mul on ka paar nende plaati kodus, aegadest ammustest. Üllar Kallaud tuleb tänada, et ta taas pärnakatel bluusi nautida võimaldab. Eelmisel suvel jäid bluusipäevad vahele ja kohe oli suvi täiesti puudulik. Nagunii oli, või jäi üldse vahele. Aga see, mida Üllar Pärnu heaks teeb, noh ... sõnu ei jagu. Aga tulge homme õhtul kell 20.00 taas Jahtklubisse ja saate ise osa. Meie igatahes nautisime sajaga ja naudime homme ka. Täna esinesid "Kapten Jack," kus laulab endine Pärnu poiss Lauri Uus, kes nüüd küll aastaid juba Võrus resideerub. Koos temaga astus üles ka Erik Reinold, kes pärnakatele on juba tuttav teistest bändides, ka "Multifungist." Kõigepealt tuli lavale "RäämaBlue," kus laulab pärnakas (elab aastaid Tootsis) Alari "Papa" Janson ja kitarri mängib korraldaja Üllar Kallau ise. "Lavrix BB" astus lavale kolmandana. Nemad tegutsevad Lätis, Riias (Tukumsis) ja on juba alalised Pärnu Bluusipäevade esinejad. Siin neid väga armastatkse, kaasa arvatud mina ise. Ja õhtu lõpetas "Multifunk,"kus esmakordselt astus üles ka Ariel Marksalu, keda mina isiklikult tunnen juba sellest ajast, kui ta põlvepikkune oli, sestap ongi Germo pildil koos Areiliga üliõnnelik, ikkagi üks lemmiktüdruk lapsepõlvest :) Imeline õhtu oli, öö on juba käes, kell on üle kahe ja mina alles blogin, fotod ka veel laadida ja alles siis saan päevaga ühele poole. Kohtumiseni juba täna! Kirja panin 23. juuli 2026. Vana-Rääma

Jaansoni rada 879. päev

Tänane 5 km on juba liigutud, aga me liigume nagunii veel, sest õhtul kell 20.00 algavad Pärnu Bluusipäevad. Oi, kuidad ma olen neid igatsenud, sest eelmisel aastal jäid suvised ära. Sestap mõnel õhtul järjest meid kodus ei ole. Ilmselt öösel ühe paiku jõuame alles. Oi, mul oli täna üks armas kaaslane. Kella 13.00 ajal, kui ämma juurde Piiri tänavale läksin, haakus üks nunnukas meile sappa, punane õnne ja rikkuse kass, nagu väidetakse. Kas ma nüüd saad õnnelikuks ja rikkaks, et ta kogu aeg meid jälitab ja mind nagu oma emaks peab? :D No ausalt, haakus Piiri tänaval külge, tuli ämma juurde kaasa, isegi aias käis koos minuga sibulat ja tilli toomas, no ei jää sammugi maha. Ja paari tunni pärast tuli meiega veel Tallinna maanteele ka, minu koju ja nõudis süüa. Pool kaussi piima pani ka nahka. Ajas 5 linavästrikku taga, kes mul siin pmst esikus juba elavad. No tõesti, kõik loomad ja linnud kutsuvad ennast juba meie koju elama. Aga ma armastan neid ka, väga. Ahjaa, kassil oli aadress ja telefoninumber kaelas, helistasin omanikule ja talle tuldi kenasti järgi. Aga ta jälitab meid juba umbes 5 korda. Nühib vastu mu jalgu, ronib sülle, nõuab pai, nurrub ja uneleb. Pisike punane kassitüdruk. No küll on armas. Vägisi tahavad kassid meie perre tagasi tulla, aga me veel ei võta, jagame ennast kahe kodu vahet ja mina ei ole nõus toakassi pidama. Selline põnev seikus. Nüüd on tööpäev lõppenud, ei kirjuta ka enam täna midagi, vaim on bluusimiseks valmis ja varsti me liigume Germoga seda ka nautima. Nautige teie ka seda, mis tele positiivsust toob ja olge terved! 22. juuli 2026. Vana-Rääma

class="separator" style="clear: both;">

KOIDIKUTE LUMMUSES - Marje Ernits

Sellise ilmaga on kõige targem tegu raamatute lugemine. Nii saigi loetud Marje Ernitsa romaan "Koidikute lummuses." Muide, ma pean tule ahju alla tegemise plaani. Külm on. Aga antud romaan ka sooja ei andnud, on nii teistsugune. Nagu poleks Ernitsa sulest tulnud. Aga on. Algul arvasin, et olen lasteraamatut lugema sattunud aga lõpp näitab, et lastekirjandusest on asi kaugel. Väga kaugel. Teose keskmeks on üks katkise hingega naine, kes pole tunda saanud vanemate armastust, ostides seda meestelt füüsilisel teel. Juhuste tahtel saab temast näitleja, kes elab oma rollidesse nii sisse, et armub partneritesse. Õigupoolest ühte neist. Pidevad kolimised ühe mehe juurest teise juurde viitavad tema labiilsele olekule ning ega siin midagi targemaks ei lähegi. Ütleks et tänapäev. Segane maailm. Nii ilmselt ongi. Aga ega ma rohkemat ei reedagi. Lugege ise. Nüüd kopeerin ka tutvustava teksti. Minule lugemiseks sobis. Mina ju ei unista. Pole kunagi unistanud. See on nõrkadele, kes ei suuda elus oma tahet teostada. Ma tean, mida ma tahan. Jah. Ma ei pruugi seda saavutada, mida ma tahan, aga teen kõik endast oleneva või … või siis vähemalt usun sellesse, kui saatus vastupidist ei väida. Ma tahan endale kodu, mille aknad avanevad hommikusse. Tahan ärgata vara ja näha, kuidas päike tõuseb. Tahan armastada ühte inimest, kes mind armastab ja … ja võibolla siis kunagi tahaksin ma endale ka last, kes ei unistaks, vaid oleks ka päriselt minust järgmine. Seda ma tahan, aga unistamine – see on mõttetu aja raiskamine. „Koidikute lummuses“ on lugu otsimisest – teise inimese otsimisest, elu mõtte otsimisest, oma koha ja kutsumuse otsimisest, armastuse otsimisest. Leidmine polegi alati nii tähtis, sest kui sa otsid, püsib vaim virge ja sa võid veel kaua elada … Eesti ühe loetuma kirjaniku Marje Ernitsa uue romaani peategelane on Rotinägu, väikelinna vaesest perest pärit Emma Lohor, kes saatuse kiuste sammub läbi elu parema tuleviku poole. Pärast kutsekooli lõpupidu satub Emma juhuslikult seltskonda, kus jääb silma filmiprodutsendile, kes pakub talle osa oma uues, viikingitest jutustavas filmis. Emmale hakkab elu filmimaailmas meeldima, ta läheb näitlemist õppima ning talle pakutakse ikka ja jälle uusi rolle. Kas oma kutsumuse leidmine sillutab ka teed armastusele ja unistuste kodule tõusva päikese majas? Marje Ernits on Eesti kunstnik ja üks produktiivseimaid kirjanikke. Tema sulest on ilmunud üle 50 teose: luuletusi, jutustusi ja romaane, sh kümme krimilugu uurija Ira Teveri põnevike sarjas. 21. juuli 2026. Vana-Rääma