Imekena näitus "Meie kindad" Pärnu Keskraamatukogu galeriis

Kui te lähipäevil Pärnusse satute, minge kindlasti Pärnu Keskraamatukogu galeriisse osa saama näitusest "Meie kindad." Näitus on üleval 16.- 26. veebruarini. Näitusel on valik Pärnu Keskraamatukogu töötajate toodud kinnastest, mille on kudunud töötajad ise, ka nende emad, vanaemad, tädid ja ämmad. Küll on ilusad mustrid. Osad sarnastest on ka minu kinnastesahtlis auväärsel kohal ning vahel ka kannen neid. Leidub ka Kihnu troi mustris kindaid. Aga oma silm on kuningas, seega ... Aitäh viimast ajas tagasi ja ikka edasi ka! :) 17. veebruar 2026. Vana-Rääma

class="separator" style="clear: both;">

LAVASTAJA - Siiri Laidla

See on kirjanik Laidla romaanidest kolmas, mille läbi lugesin. Vähemalt bloginud raamatutest olen, sest ega kogu elu jooksul läbi loetud raamatute kokkuvõtet mul siin blogis ei ole. Nii nagu iga autori puhul mõni raamat kõnetab vähem, mõni rohkem. "Lavastaja" mulle meeldib väga, sest see on psühholoogiline romaan. Minu lemmikžanr. Olgugi, et peategelase näol on tegu ebastabiilse endise koorijuhiga, kes kohati on nii juhm, et paneb mõtlema kuidas ja kuskohast ta selle hariduse üldse sai. Tundub, et ta tütred, kellega tal head suhet ei ole, on ka temast targemad. Samas on ka teine peategelane, kelle näol on tegu erudeeritud lavastajaga, kes küll huvikorras veel lavastab, on samasugune ebastabiilne tegelane. Natuke häiribki just see nagu oleks loomeinimesed peadpidi pilvedes ja kohtlased, mis on vale. Ei ole ikka küll. Aga seda raamatut lugedes just sellised karakterid autor välja toob. Uhh! Samas süžee on hästi üles ehitatud, on sündi, on surma, on seksi. On ... Mina lugesin selle 407 leheküljelise raamatu vaid mõne õhtuga läbi, sest haaras mind. See ongi oluline. Miski ei veninud, kõik kulges tempokalt. Ja jätkuvalt kiidan kirjanik Laidla sõnavara, sest see on rikkalik. Igal juhul oli sisukas ja haarav lugemine. Aitäh! Keskikka jõudnud Eret on tammumas ummikteel. Juhuslik kohtumine kunagi tuntud, nüüd vananeva üksildase lavastajaga lisab naise ellu värsket hingust ning avab uusi väljavaateid. Ent kas me tegelikult ikka soovime seda, millest unistame? Kas oleme kindlad, et lavastame stseene oma elust ise? Või leidub kuskil Suur Lavastaja, kes ainsana otsustab, kas osaleme draamas või tragikomöödias? Kes ainsana teab, millal on õige aeg tõmmata ette eesriie? 16. veebruar 2026. Vana-Rääma

Sõbrapäeval Häädemeestel võrratu Hedvig Hansoni kontserdil

Jah, mõne nädala eest ma jagasin ka Facebooki ajajoonel, et 14. veebruaril esineb andekas laulja Hedvig Hanson Häädemeestel. Nii meie täna sinna jõudsimegi. Aitäh kutsumast, armas Hedvig! Ja aitäh ka sulle, armas Mai, et alati nii positiivne, vastutulelik ja särav oled! Ja muidugi tänud ka kallile sõbrannale Avele, kes kohe mu Facebookis seda kuulutust nägi ning samuti minna soovis. Ega head asja ei saa ju kõrvust ega silmist mööda lasta. Hedvig Hansoni kontsert toimus Häädemeeste raamatukogu 100. juubeli raames seal samas majas, kus asuvad raamatukogu, lasteaed jne ... Olen minagi paaril korral enne seal hoones oma raamatuid esitlemas käinud ja alati on oma kunagisse koduvalda armas naasta. Möödusid ju minu lapsepõlve ilusamad aastad just Häädemeeste vallas, kus tänaseks käin vaid suviti suvilas puhkamas. Küll oli positiivne Sõbrapäev ja mõnusalt kevadine kodutunne. Ma olen siiralt tänulik ja õnnelik. Aitäh! Hedvig ja kõik teised! Uute kohtumisteni Häädemeestel juba varsti! 14. veebruar 2026. Vana-Rääma

Tänases Pärnu Postimehes

Tänane Pärnu Postimees kajastab möödunud nädalal toimunud Luuleprõmmu Pärnus keskraamatukogu suures saalis, kus ka mina olin taas žüriitööd tegemas. Jäädvustan selle kenasti oma blogisse, et oleks olemas. Prõmmimiseni! 13. veebruar 2026. Vana-Rääma

Jaansoni rada 798. päev

Nonii, lõpuks saan ka rajablogile pihta ehk siis käisime täna umbes 5,5 km tegemas. Ma ei jaksa kevadet ära oodata, sest ma üldse ei talu seda talvekülma tuult. No mitte üldse kohe. Kuigi termomeeter näitas täna Pärnus kõigest -4 külmakraadi, külmetas nägu kesklinna sillal nii, et rebis silmist pisarad välja. Ja ma räägin päris tõsiselt, ma ei vingu. Tean, et looduse vastu ei saa, aga ilmselt on see minu tervise kiiks, ei talu talvekülma tuult. Hakkab nii külm, et peale seda võin mitu tundi kuuma ahju vastus seista, ei saa ka siis sooja sisse. Õudne. Sestap oleme pikalt rajalt maas olnud. Ootan pikisilmi kevadet et taas tuhiseda. Niisiis. Liikusime Ülejõe, Rääma, Kesklinna ja Vanalinna piirkonnast täna. Õnneks on päevad juba pikemad ja päike ka kõrgemal, kevad piilub juba pilve tagant, see teeb rõõmsamaks. Külm ja pikk talv on olnud, aga ehk tuleb ka soe ja pikk suvi siis. Ootan väga. Seniks lihtsalt püüan talve eirata niipalju kui saan. Tunnen, et olen nagu vangis, ei saa ennast nii palju liigutada kui organism sooviks. Oma blogi on nagu iseendaga rääkimine, las ta siis olla, eks ma talletangi siis kõik, mida mõtlen, tajun, näen ja teen. Sina ju minu sisse ei näe, ei tunne minu tundeid, ei näe ka minu mõtteid. Naudi talve ja sära ja võta oma lemmikaastaajast kõik. Onju ;) Mõnusat liikumist ja olge terved! 12. veebruar 2026. Vana-Rääma

class="separator" style="clear: both;">