esmaspäev, 16. november 2026

Jaansoni rada 918. päev

Täna ei andnud enam hüppeliigesed tunda ja me otsustasime mõne km liikuda, kokku tuli 6 km. Läks õnneks. Selline vastik tuul oli, kui me lennujaama poole liikusime. Lagendikul just tuulitab aga majade vahel on isegi parem, sestap tulimegi tagasi mööda Tallinna maanteed. Või noh mitte just mööda sõiduteed, aga saate aru küll. :) Tuulistel ilmadel on majade vaheline liikumine Pärnus palju etem. Ausalt öeldes oli aasta esimene pool kordi tuulisem. Pärnu pluss on see, et meil on hästi palju kergliiklusteid siin. Oli vaja ennast tuulutada enne homsest vähemalt viie tunnnist ajude ragistamist, sest lähen homme juba traditsioonilist žüriitööd tegema ja ma usun, et alles kella kuue ajal õhtul jõuame koju, sest osalejaid on palju. Vaene Germo, peab need tunnid ka paigal istuma, aga koju ma teda ka jätta ei saa. Küll saame hakkama, ennegi saanud. Aga nüüd aitab lobisemisest, selle eest ju palka ei maksta. Täna hakkas uue romaani käsikiri sündima, eks näis kas jookseb otse või jääb seisma. Iial ei tea. Olge terved! Poolikuid on niigi mitmeid. 16. november 2026. Vana-Rääma

KÄTTEMAKSU BALLAAD -- Monika Rahuoja-Vidman

Vaatasin blogist järgi ja selgus, et see on juba viies raamat, mille ma antud autori raamatutest läbi lugenud olen. Üks neist on Aare Nappusega kahasse kirjutatud. Miks ma just selle autori loomingut loen? Aga vaata sellepärast, et tema raamatuid tuleb tihti Uuskasutuskeskusesse müüki ja seal raamaturiiuli ees ma tihti käin. Samas, kui aus olla, siis Uuskasutuskeskuses maksavad tihti raamatud poole rohkem kui neid raamatupoest uuena osta saab. Juhataja, või kes selle hinnaga tegeleb, võiks ennast enne paremini kurssi viia, sest massiliselt neid uusi raamatuid sinna müüki ka ei tule, ma ju näen. Ausalt öeldes mul pole tegelikult aimugi selle raamatu autorist aga väga noor ta kindlasti ei ole. Seda reedab tema käekiri. Loogikavigu on tohutult palju kahjuks. Keegi võiks sisutoimetust teha. Tean omastkäest, et autor neid ei tarvitse ise näha. Siis veel riivas silma moskva sai. Sellist nime need imemaitsvad saiakesed enam ammu ei kanna, need on juba kaua aastaid kreemisaiad. Aga raamat ise on nagu on, kaasaegne kirjandus. Üks kohtlane abielunaine on haige, haiglaselt armukade ja bipolaarne. Ikka päris soe peast. Vahepealne stseen ajab mind lausa öökima, kuidas ta armub teise naisesse ja mida kõike nad teevad. Jeerum küll, milleks? See rikkus minu jaoks raamatu täitsa ära ja ma ei saa aru miks selline totakas stseen seal üldse olema peab. Lisaks ma ei mõista mismoodi bipolaarse tervisega indiviid tohib tööd teha vanuritega??? Üle mõistuse!!! See on raamat, mida ma lugeda ei soovita ja ise ka enam kunagi ei loeks. Rohkemat ma ei blogi, sest kopeerin tutvustuse ja see kõneleb ise. Mul on selle sarja (4 raamatut) üks osa veel öökapil ja lugemise ootel, loen muidugi läbi. Kui Jolanda mees ööseks koju ei tule ja naine selle asemel hoopiski viite võimalikule truudusemurdmisele leiab, solvub ta väga ja otsustab mehele kätte maksta. Ja ka armukesele. Selgub aga, et Riiko armsamat pole sugugi lihtne leida. Mis saab edasi... Kas Jolanda leiab saladusliku armukese üles? Miks tema parim sõbranna planeeritavast kättemaksust kõike teada tahab? Kuidas on Mikelina ja Jolanda omavahel seotud? Mis juhtub X-baaris? Seda kõike saad teada, kui loed neljaosalise sarja teist raamatut „Kättemaksu ballaad.“ 16. november 2026. Vana-Rääma

laupäev, 14. november 2026

14. novembril maakodus

Nonii, lõpuks ometi saime maakodu keldri puhtaks! Tõsi see on, et need 3 ja pool kuud oleme me maal muudkui sodi välja viinud ja täna saime lõpuks nii kaugele, et kelder on puhas. Oi neid koormaid kivisütt, mida välja veetud sai. Keldris on 3 väikest ruumi ja 1 suur. Sealt on veel vaja torusid ja vana keskkütte katel välja viia, aga see töö jääb kevadeks. Ruumid on puhtad, see on kõige olulisem, sest nüüd pääseb kevadel ka aknamõõtja keldriaknale ligi ja siis ka elektrik ja torumees. Kuni tänaseni oli see suht raskendatud. Kevadel pannakse siis keldrikorrusele ka üks ja ainus uus aken, kööki uued aknad, wc-sse ja elutuppa tuleb siis mitu uut akent ja ka terrassiuks. Aga sealt on selle tarvis vaja veidike seinast eemaldada. Kuna keldri trepi alumine aste oli mäda, tegime sinna telliskividest uue astme, kõik toimib. Keldri aknale panime talveks peno ette ja lahke naabrimees andis ka montaaživahtu ehk makrofleksi, nüüd on keldriaken kindlalt paigas. Aitäh! Peno panime ka keldriluugile ette ja raskuseks vana keldriukse sellele peale. Nüüd ei tohiks ka veetorud ära külmuda. Muide, keldris oli täna üldse kõige soojem. Olime tööpäeva lõpuks ikka päris higised. Nüüd enam elamises muud prahti ei ole, kuid vaid alumise korruse vana laudis, mille kunagi üles võtan ja alles siis saab teada kas on vaja ka uuele põrandale uusi prusse alla või on vanad veel tugevad, milles ma kahtlen. Ülemisele korrusele jääb sama põrand, alumise oma oli just "tänu" sellele keldripasale, mis seal aastakümneid kõdunes, mäda ... Vaja on muidugi veel kuivkäimla seinad uuesti valada, aga selle teen ma nagunii ümber, tuleb veega wc nii ülemisele kui ka alumisele korrusele. Märtsi algul ilmselt lasen alumise ja keldrikorruse akende mõõdud võtta, siis saab ehk mai kuuks uued ette ja siis sealt algavad järgmised sammud, eks ikka võimete kohaselt. Ehk õnnestub peale seda ka välisuks ära vahetada jne... Elektrik, torumees, pottsepp, ja no katusele tuleb ka minna, sest korstnapitsil on osad kivid lahti ja sinna pleki vahele on naginii seda /no ei tule nimi meelde/ vedelikku panna, mis ei lase vihmaveel vahele pääseda. Aga eks see katusele minek on ka nagu on, vana maja ja vana eterniit ... Kuid ma ei heitu, üks asi korraga. Ja siis läheb meeletus koguses kipsi ja penopaneele vaja, sest kavatsen kõik seinad ja ka põrandad ära soojustada. Nii tohutult palju on teha, aga kui ka sina tunned, et tahad jõu ja nõuga toeks olla, võtan kõik pakkumised vastu. Ja eks ma nii ehitan et kogun jälle järgmise sammu tarvis raha ja teen, nii kasvõi 10 aastat. Ükskord saab valmis ja see on meie päriskodu. Ahjaa, kuur on veel laeni kipsiprahti täis. Kui keegi oskab nõu anda kuhu selle viia saaks, on kõik pakkumised teretulnud. Praegu on jah olukord karm, sinna enam midagi juurde ei mahugi. Aga aitab tänaseks, olen 4 tundi maganud ja 7 tundi rasket füüsilist tööd teinud, hüppeliigesed on juba kanged, loivan siin kuidagi. Varsti tuleb raamatuga voodisse minna ja ennast välja puhata, sest - nagu kka - hommik on õhtust targem! 14. november 2026. Vana-Rääma

TULI JA RAUD - Karl Ristikivi

Olen jätkuvalt Varblast pärit menukirjaniku Karl Ristikivi teoste lugemise lainel. Õnneks on mul õnnestunud neid endale soetada erinevatest taaskasutuskauplustest. Nii ma neid nüüd uuesti loen, sest aastakümnete eest loetud ja pooleldei unustatud teosed, mis sulle meeldinud on, kutsuvad uuesti lugema. Ja ma tõesti väga naudin tema käekirja ja fantastilist olustikukirjeldust lisaks, läbi mille Ristikivi suudab lugeja viia sajandi tagusesse aega, sest sajandi eest, täpsemalt 1927. aastal suunduski Varbla mees Karl Ristikivi elama Tallinna, täpsemalt Kopli elamurajooni. Ja edasise kohta saab huviline lugeda kasvõi Vikipeediast. Minu jaoks on tegu ühe eelmise sajandi andekama kirjanikuga, kelle teoseid võiks ka tänapäeva noored lugeda, saavad aimu kuidas nende esivanemad elasid. Ehk läbi selle raamatu õpivad nad paremini mõistma ka neid. Nii huvitav ja ehe süžee ülesehitus, liiga reaalne, et paneb uskuma nagu oleks elust endast maha kirjutatud. Eks iga autor paneb ennast veidi raamatusse, aga tegu on siiski ilukirjandusöliku teosega, seega väljamõeldisega. Uhke tunne on, et Pärnumaalt on võrsunud nii andekas kirjanik nagu seda Karl Ristikivi kahtlemata on. Lugege ise. Mina panin oma emotsiooni kirja ja kohe kopeerin ka tutvustuse, mis annab aimu romaani teemast. Karl Ristikivi Tallinna triloogia esimene raamat. Romaan on monument eestlase sitkusele, visadusele, edasipüüdlikkusele, tööarmastusele, ausale ja kõlblalt tervele meelelaadile. Tegevus toimub XIX sajandi lõpuaastatest kodanliku vabariigi algaastateni. Teose keskne kuju Jüri Säävel on sulaspoiss, kelle unistuseks on oma maalapike, oma talu. Kuid elu tõelisus enamasti ei arvesta unistusi ja nii satub Jüri Säävel olude sunnil linna vabrikutööliseks. Meil ainulaadse puhta ja hingestatud realismiga annab autor Jüri Sääveli eluromaani. Tallinna triloogia: “Tuli ja raud” (1938; sai Looduse romaanivõistlusel esimese auhinna). “Õige mehe koda” (1940; algselt ilmus pealkirjaga “Võõras majas”). “Rohtaed” (1942). 14. november 2026. Vana-Rääma

neljapäev, 12. november 2026

Jaansoni rada 917. päev

5,5 km liikusime ikka ka. Ikka ja alati jalgsi, kui vähegi võimalik. Täna oli tegelikult ilm Pärnus natuke niiöelda krõbedam ja kesklinnast Rääma sillale suundudes oli tuul ikka ka väga nõeluv, kuigi hetkel vihma väikesed sõrmed siluvad aknaid. Käisin veel järgmiseks nädalaks Bingot ostmas ja tunne oli, et pean Super Summi ka võtma, tunne oli õige, võitsingi. Ja ühtlasi käisime ka kesklinna Rimis tiiru, piim oli kodust täiesti otsas. Ja nüüd oli lõpuks ka odavamat piima müüki tulnud. Eks me oleme parajad piimavasikad, mina olen kogu elu olnud kuigi rammusat niiöelda maapiima ma enam ammu juua ei saa, lööb lihtsalt põhja alt. Ja algul liikusime siin Ülejõe ja Rääma linnaosas, ka tiiru kalli ämma juures. Nii see päev möödus. Natukese aja eest tundsin et elamine on külm, vaid 19,9 sooja sees, tegin tule ahju. Aga tegelikult saabki varsti raamatuga voodisse minna, ma nii kibelen lugema ja õnneks on viimaste päevadega mu raamatuvirn täienenud ning selles on lausa 3 pühendusega raamatut, mis on mulle eriti kallid. Aga paaril õhtul on veel ühe klassiku romaani lugeda, eks kui läbi saan, blogin jälle. Olge teie ka rõõmsad ja terved ja võimalusel liikuge jalgsi! 12. november 2026. Vana-Rääma
class="separator" style="clear: both;">

Ene Rämmeldi raamatu "Hingelt ära" esitlus Pärnus

12. novembril kell 17.00 esitles Ene Rämmeld, kes on rahva südamesse ennast "Libahundi" Tiinana jäädvustanud, oma raamatut "Hingelt ära." Raamatu idee sai alguse kirjavahetusest Kaire Kaur Danieliga. Danielit ennast isiklikel põhjustel kohal ei olnud, seega sai rahvas otse autoriga suhelda ja küsimusi esitada, mida ka aktiivselt tehti. Ene on väga jutukas, aeg kadus kätte, kui ta juba teatas, et tahab Endla teatrisse veel jõuda. Kohal oli ka näitleja Andrus Eelmäe, kes ka aktiivselt küsimusi esitlas ja mälestusi jagas. Oli põnev dialoog. Ene vestles oma elust nii Pariisis kui Eestis. Ta peab oma koduks Pariisi, kuigi ta viibib ka tihti Eestis ning Pärnus meeldib talle väga, Tallinnas aga mitte. Otsekohese inimesena ütleb ta välja oma arvamuse ega karda tagasisidet. Samas väidab ta et ta pole pikk vihapidaja. Pigem on ta õrna hingega ja võib kergelt pisara poetada. Ta kõneles oma pojast, keda ta väga armastab ning ka sellest, kui armsalt teda Prantsusmaal ehk Pariisis koheldi, kui ta uudise peale, et "Libahunt" jõuab Prantsusmaale asjapulkadele helistas ja need esimese hooga ei uskunud, et filmidiiva ise telefonis kõneleb. Uhke vastuvõtt nii temale kui ka tema pojale. Ene ei ole enam materialist, nagu ta noorena oli. Talle meeldib lihtsus ja askeetlik eluviis, sest haudu ju materiaalseid väärtusi kaasa ei võta. Samas on ta külalislahkuse eest saanud ka kibedat keelt tunda just eestlaste poolt, kellele ta Pariisis lahkelt öömaja pakkunud on. Nüüd ta enam seda teenust võõrastele ei paku. Ta rääkis palju Leida Laiusest, keda ta suisa oma kasuemaks peab, sest nad said väga hästi läbi, küll pidi kahjuks Leida Laius palju kõõrdpilke taluma. Veel rääkis ta ka Fridast. Oli üks väga südamlik ja ma ütleks isegi et tüüne kohtumisõhtu, kuigi Ene on temperamendilt lausa juba pariisitar, mis pariisitar. Aitäh! Olen taas ühe pühendusega raamatu võrra ka rikkam. 12. november 2026. Vana-Rääma
class="separator" style="clear: both;">