Eesti kirjanduse päeva lauba: Villu Kangur, Laur Lomper (Tõnu Oja)

Pärnu Keskraamatukogu tutvustab: Pärnu Keskraamatukokku tulevad 29. jaanuaril ehk kirjanduse päeva lauba (nagu siinkandis laupäeva nimetatakse) külla kirjanik Villu Kangur ja näitleja Tõnu Oja (tuntud ka kui luuletaja Laur Lomper). Ja nii see sündis, saal oli puupüsti täis. Üritus oli seda ka väärt. Üks üleni positiivne, lõbus ja informatiivne õhtupoolik, igatahes! Aitäh korraldamast! Ja loomulikult ei tulnud ma ilma raamatuta ära, kuigi Tõnul olid müügiks vaid üksikud raamatud. Mul vedas. Ja kuna Laur Lomperi luuleraamat on niiöelda kahepoolne, kirjutas Tõnu ehk Laur pühenduse ka mõlemale poole, alusta lugemist kummalt poolt tahes, ikka vaatab pühendus vastu. Aitäh! Ostsin raamatu, mis kannab nime "Vahi kuue paiku vahi kuue paiku. Vaata umbes kellkuus valvuri pintsaku paranduslappe." Vot nii! Kibelen juba lugema, kuigi täna pean varakult ennast magama ajama, ärkan kell kuus, lähen Varblasse lugejatega kohtuma, Eesti kirjaduse päeva raames. Alustan hommikul kell 9.00. Tulge kohtuma! Muide, kas sina teadsid, et Villu Kangur on pärnakas? Veel täpsemalt - räämakas, siit meie rajoonist. Uhke tunne on, et meie armsast kodulinnast on nii palju andekaid inimesi tuult tiibadesse saanud. Villu elab nüüd Muhus ja Tõnu Harku vallas. Tõnu osutas tõsiasjale, et ta oma sõbra, sellesama Villu eeskujul hakkaski luuletama. Väga tore eeskuju. Jääme ikka ootama ka Villu Kanguri luuleraamatu sündi. Peatsis oleva foto eest tänud Heda Piiristele! Ühesõnaga 4 esimest fotot tegi Heda. 29. jaanuar 2026.

Viimaste fotode autor ka Heda Piiriste

MINU PÄRNUMAA - Kristel Vilbaste

Loetud sai Kristel Vilbaste kirjutatud raamat "Minu Pärnumaa. Karulaante keskel, soode süles." Liiga ruttu sai loetud. Jagus vaid kaheks õhtuks. Pärnumaa on tegelikult väga suur ja sellest annaks vähemalt 3 sama paksu raamatut kirjutada, aga Kristel Vilbaste pani suurema rõhu oma kodukandile, Kilingi-Nõmme ja selle lähiümbruse piirkonnale ja ka oma suguvõsale, kellest suurem osa on meie oma kauni loodusega väga suurelt seotud, kõik on looduslapsed niikuinii, osad ka loodusteadlased. Eks mina paneks ka rohkem rõhku oma kodukandile, kunagisele Koonga vallale, millest on nüüd juba aastaid ühtne Lääneranna vald saanud. Mina hoian ikka neid eraldi, endist Läänemaa osa ja Pärnumaa osa, nagu ka Vilbaste selle kohta oma arvamuse mainis. Endisest Koonga vallast oleks armas olnud lugeda pikemalt ka näiteks ajaloolisest Oidremaa mõisast (kirjutan Oidremaa meelega lõpus kahe aa-ga, sest kunagi kirjutati nii ja mulle sobib nii paremini), Veltsa pargist, Mihklist jne...Aga kui mina peaksin sellise raamatu kirjutama siis paneksingi nendele kohtadele rohkem rõhku. Lisaks ka veel Kablile, Lemmele, Orajõele, Treimanile jne...neid kohti on vähe mainitud ja Kabli pagar just väga ajalooline koht ei ole, kui mina lapsena Kablis elasin, ei olnud seda olemaski. Ja tegelikult Kosmonautika suvila asub ikka Penu külas. Kuid samas oli haarav lugemine ikka. Lihtsalt meie maakond ongi nii suur, et kuu ajaga seda raamatu tarvis läbi ei käi. Selleks on vaja palju rohkem aega, aga autorile, nagu ma ta jutust aru sain, antigi 1 kuu raamatu kirjutamiseks. Sellest on ikka väga vähe, samas Kristel jõudis väga palju kohti läbi käia ja mina sain lugedes paljde kohtade kohta veelrohkem teda, kui enne teadsin. Mul endal on Pärnumaa risti-põiki läbi käidud, siin oma mu juured, olen päris mitmes kohas elanud, nüüd juba ligi 21 aastat pärnakas, muidu ikka pärnumaakas. Aga mitte kunagi pole ma sõnade lõppu pannud t tähte, nagu Kristel mainib. Ausalt öeldes polnud ma sellest enne midagi kuulnudki. Ilmselt siis vaid seal Kilingi-Nõmme kandis on see komme. Pigem paneksin rõhku tõsiasjale et Kabli kandis jäetakse d lõpust ära, näiteks; käinud-käinu, näinud-näinu, tulnud-tulnu, olnud-olnu jnejne...ee on selline omapära või eripära, mis tasuks mainimist. Kõige naljakas et Kabli asub suht Läti piiri ääres, oleks loogilisem kui näiteks s lisanduks, aga võetakse hoopis d ära. Liskas kuulus Ainaži kunagu Eestile ja kandis nime Heinaste. Palju-palju oleks veel Pärnumaast kirjutada, aga Kristel tegi alguse, keegi võiks nüüd kirjutada "Minu Pärnumaa 2." Ja liskas veel legendaarne Varbla küla, seal ligidal Tõstamaa. Legendaarne Pärlselja pioneerilaager, Palusalu, Ristikivi jne... aa nendest mainin oma romaanis "Kaks kuud Eestimaa Siberis." Lugege! Raamat pani mind meenutama, aga muidu on siin lugemist küllaga ja ma olen raamatuga väga rahul. Kristel Vilbaste tegi suure töö ära, loodan, et keegi kirjutab kunagi järje. Esitlus oli ka põnev, käisin oma silmaga kaemas ja kõrvaga kuulamas. Ostsin raamatud, võtsin pühendused ja need täiendavad nüüd mu pühendustega raamatute riiuleid. Muide, sellest sarjast on minu riiulis olemas veel ( pühendustega) "Minu Brüssel"-Vahur Afanasjev ja "Minu Ghana"- Ethel Aoude. Öeldakse, et kõik inimesed lähevad lõpuks oma sünnipaika tagasi. Julgen öelda, et Pärnumaa on minu jaoks tuhat korda huvitavam Itaalia mäetippudest ja Rooma vanalinnast, Pariisi tänavamelust ning Vahemere kuldsetest liivadest. Pärnumaal on kõike. Siin saab kõhuliblikad rippsillal kõikudes, muistse maailmaga aitavad ühenduse luua allikad ja hiiesaared. Kui linnamelust on küllalt saanud, võivad Soonatagana raba metsisekuked hoopis teistlaadse elu keskel olemise elamuse pakkuda. Pärnumaa liivarannad võtavad põlved nõrgaks ka palju näinud rannalõvidel ning marjasood ja Nedrema seeneniit teevad hinge hellaks korilastel. Pärnumaal on veel võimalik saada ettekujutus, kuidas oli aururongiga jaamast jaama kulgeda, ja proovida tundma õppida Tori hobuse maailma. Sindi taastatud kärestik on süstaslaalomi harrastajate Meka ja Kabli küla pirukasõprade paradiis, kõheduseotsijatel õnnestub Kihnus ja Puhtus vaimudega trehvata ... 29. jaanuar 2026. Vana-Rääma.

HUNDIHÜÜDJA - Mari Tammar

Loetud sai Mari Tammari romaan "Hundihüüdja." Jõudsin vahepeal ka guugeldada ning sain teada, et tal on ilmunud 3 raamatut. Teised vast huvi ei paku. Soovin nii väga, et kirjanik Tammar kirjutaks veel romaane. Väga põnev lugemine. Eks ikka hundiks käimisest. Mütoloogiale põhinevalt kirjutatud romaan on niivõrd kaasahaarav, paneb uneajast lugemisaega näpistama. No ei saa raamatut käest. Hakka või ise Hundihüüdjaks või Libahundiks, kuidas keegi nimetab. Nii mõnus, kui pärimis ehk folkloor ka tänapäeval ikka kirjanikke mõjutab ja seda kajastatakse. Aitäh selle võrratu raamatu eest, kirjanik Mari Tammar! Eks igas külas on mõni külanõid või teiste jaoks mõistmatu tegelane. Külal on oskus õli tulle valada, nii sünnib neid legende (ka rahvapärimust) üha juurde. Mõnes mõttes on see isegi põnev, kuigi ise küll küla põlu alla sattuda ei sooviks. Raske oli selle peategelase elu ja ta ta eelemade elu, küla kiusas, kool kiusas, kogu ühiskond kiusas. Pole siis ime ka inimene iseg ahastusse sureb. Rohkem ei reeda, võta see raamat ja loe. Poodides on hetkel alla hinnatud ja raamatukogudest saab ka laenutada. Lummavalt hea raamat! „Hundihüüdja” jutustab loo noorest naisest, kes on otsustanud pärast aastaid eemalolekut naasta oma kodutallu ja vaadata tõtt seal aset leidnud sündmustega. Tema mälestuste kaudu koorub lahti lugu ühest nõukogude külast ja seal elanud perekonnast, kellel on salapärane side huntidega. See on lugu armastusest, andestusest ja oma juurte leidmisest, loodusest, inimesest ja Jumalast, saatuslikest kohtumistest ja kolme inimelu ühtepõimumisest. „Siin ei ole midagi, isegi mitte toidupoodi, ometi on siin hingamisruum ning kontsentraat millestki, milles on kummaline vägi, mis paneb luuüdini tundma, et see on minu oma. See on miski, mida peidab maapõu, ürgmets ja meie enese veri.” 28. jaanuar 2026. Vana-Rääma

Jaansoni rada 796. päev

Täna liigutasime ennast 6 km jagu. No Germol hakkab vaikselt kaelaradikuliit järgi andma, oleks ka juba aeg. Ta ei taha mind üksinda rajale ka lasta. Aga ma olengi hullul kirjutamislainel olnud viimase nädala ja ega ma pole just ka talvega sinasõber. Hakkan vaikselt inimeseks saama, sest jõudsin isegi Bellissimasse. Aitäh, Kätlin! :) Eelmisel kuul ma ei jõudnudki kulme värvima, aeg kadus kätte, aga kohe on ikka teine tunne kui kulmud pähe joonistatud. Mul need ju valged. Õudne. Ja aprillis saab aasta juuste tuunimisest. Eks näis kas siis, suveks võiks. Olen lasknud neid varsti aastajagu puhata värvist, veidike on ka halli tulnud, ehk siis halli-blondi segu on juuksed eest ja tagant kartulikoore värvi. Aga vähemalt mõnusalt terved ja taas paksud, nagu kunagi. Enam ei pea pikendusi ka vast kandma, nagu peale oppi mõnda aega kandsin. Aga mis seal ikka, peale blogimist peaks tule ahju tegema ja siis taas kirjatööle. Peale rajal käimist on alati enesetunne hea ja inspiratsioon õhus. Üks Salvo nukk lisandus ka, aitäh, Marika! Nad on mul ikka nii armsakesed ja vaikselt pere suureneb. Olge terved ja head liikumist! 26. jaanuar 2026. Vana-Rääma