
pühapäev, 15. märts 2026
SKVOTTERID - Hugo Vaher
Loetud sai Hugo Vaheri romaan "Skvotterid." See on antud autori 15 ilmunud raamatust 3. mille olen läbi lugenud ja eranditult kõik 3 on mulle väga korda läinud. Sestap mõte liigub juba tema järgmise raamatu lugemise suunas. Väga haarav, tempokas, põnev ja kriminaalsete ja ajalooliste sugemetega romaan, mida nõrganärvilistele ma lugeda ei soovita. Kui te soovite teada, kas mulle miski ka selles raamatus ei meeldinud siis vastan jah, sest autor rõhutab väikekodanlust ja ise jääb kirjutades väikekodanliukuks selles suhtes, et tegelaste maailm muutub ühtäkki väikseks ja piiratuks. Kui raamatu algul saame teada, et iga tegelane õpib neist erineval erialal Tartus, siis pärast ei ole enam juttugi sellest. Mitte ütegi vihjet isegi loengutes kohal käimistest. Selles osas ma väga pettusin. Tõsi küll, peategelane alles õpib õigusteaduskonnas, aga kogu raamatu vältel saab ta vägeva praktika, aga see on ka kõik, kahjuks. Muus osas jään enda juurde, raamat väga-väga meedib, sest tegevust jagub, ei hakka igav, ei teki tunnet nagu oleks tahetud sõžeed pikemaks venitada. Domineerivate tegelaskujude karakterid on hästi välja joonistatud, sestap läks nendega tutvumine kergesti. Ma isegi tundsin selle vana maja lõhna ja kodutu mehe mustuse haisu. Hugo Vaher (see on ta kirjanikunimi) kirjutab väga hästi, ma julgen soovitada ning lähen peagi ta järgmise raamatu jahile. Aitäh! Ja nüüd raamatu tutvustus ka. „Skvotterid” on kaasahaarav noorsooromaan, mis sobib nii noortele kui nooremeelsetele lugejatele.
Hando on just gümnaasiumi lõpetanud tavaline noormees. Või siis mitte päris tavaline. Aga selles eas on ju kõik pisut erinevad. Tartus endale elukohta otsides jõuab juurahuviline poiss koos sõpradega majani, mis peidab endas üht õudset saladust.
„Punk ei ole surnud” autori Hugo Vaheri teine noorsooromaan räägib tühjana seisnud maja hõivanud hakkajatest noortest, kes vaatamata oma vanusele ise oma elu korraldamisega suurepäraselt hakkama saavad. See on jutustus suvest ja sõpradest, hoolimisest ja armastamisest, ei puudu ka tubli annus närvikõdi.
„Mida peatükk edasi, seda põnevamaks sündmused lähevad. Mängu tulevad politseinikud, uurijad, toimub pussitamine, noori rünnatakse ja nad on sunnitud põgenema. Põgenemise käigus satuvad sõbrad vägagi hirmsale leiule. Sündmused arenevad kiirelt ja kulminatsioon on põnev…” – Marko lastekas.ee blogis. 15. märts 2026. Vana-Rääma
laupäev, 14. märts 2026
Jaansoni rada 812. päev
Astusime uksest välja kell 13.45 ja uksest sisse kell 15.41 ning kepikõndisime 10,2 km ja täna on Pärnus soojakraade suisa 11. Mõnus! Mõnus oli ka rajal. Vahepeal tuhisesime kiiremini, vahepeal aeglasemalt. Eks ma pean alati arvestama ka Germoga, ise tuhiseks vist veel kiiremini. Täna olin ikka täitsa omas mullis, sest 10 km kepikõndimist on minu jaoks piisaval paras teekond. Lisaks veel soe ilm. Veidikene on tuult, aga see ei sega. Olgugi, et mina veel ilma talvemantlita ja mütsita liikuda ei suuda. Ikka ka villane sokk jalas ja soojalt riides. Kindaid küll ei olnud täna vaja. Varsti vist läheb ka jää minema, aga no kalamehed võtavad viimast, neid jagub, kuid enam nii palju esnesetapjaid ei ole jõel. Ju hakkas koitma. No nii mõnus on kirjutamise, kirjastamise ja lugemise vahele ennast aktiivselt liigutada, see annab energiat ja inspiratsiooni. Kindlasti ei võta. Mul on üks lubatud töö pooleli, katsun selle ka ära lõpetada. Mõni asi lihtsalt tuleb raskelt, ikka ja jälle ei ole sellega rahul, kuigi tahad endast parimat anda. Aga olen veel ajas sees, kuigi nüüd juba on kiire. Ehk isegi jõuan täna, sest elamist kütta ei ole ka vaja, toas on ligi 24 kraadi sooja. Päike kütab juba ise. Nonii, egas midagi, tööpäevadel jäävad vahemaad liikumiseks poole lühemaks, aga ilmselt kui õhtud lähevad valgemaks ja soojemaks, liigume aktiivsemalt. Liikuge teie ka ja te näete kui ilus paik on maailm elamiseks! 14. märts. 2026. Vana-Rääma
Tellimine:
Kommentaarid (Atom)































































