See on kirjanik Laidla romaanidest kolmas, mille läbi lugesin. Vähemalt bloginud raamatutest olen, sest ega kogu elu jooksul läbi loetud raamatute kokkuvõtet mul siin blogis ei ole. Nii nagu iga autori puhul mõni raamat kõnetab vähem, mõni rohkem. "Lavastaja" mulle meeldib väga, sest see on psühholoogiline romaan. Minu lemmikžanr. Olgugi, et peategelase näol on tegu ebastabiilse endise koorijuhiga, kes kohati on nii juhm, et paneb mõtlema kuidas ja kuskohast ta selle hariduse üldse sai. Tundub, et ta tütred, kellega tal head suhet ei ole, on ka temast targemad. Samas on ka teine peategelane, kelle näol on tegu erudeeritud lavastajaga, kes küll huvikorras veel lavastab, on samasugune ebastabiilne tegelane. Natuke häiribki just see nagu oleks loomeinimesed peadpidi pilvedes ja kohtlased, mis on vale. Ei ole ikka küll. Aga seda raamatut lugedes just sellised karakterid autor välja toob. Uhh! Samas süžee on hästi üles ehitatud, on sündi, on surma, on seksi. On ... Mina lugesin selle 407 leheküljelise raamatu vaid mõne õhtuga läbi, sest haaras mind. See ongi oluline. Miski ei veninud, kõik kulges tempokalt. Ja jätkuvalt kiidan kirjanik Laidla sõnavara, sest see on rikkalik. Igal juhul oli sisukas ja haarav lugemine. Aitäh! Keskikka jõudnud Eret on tammumas ummikteel. Juhuslik kohtumine kunagi tuntud, nüüd vananeva üksildase lavastajaga lisab naise ellu värsket hingust ning avab uusi väljavaateid. Ent kas me tegelikult ikka soovime seda, millest unistame? Kas oleme kindlad, et lavastame stseene oma elust ise? Või leidub kuskil Suur Lavastaja, kes ainsana otsustab, kas osaleme draamas või tragikomöödias? Kes ainsana teab, millal on õige aeg tõmmata ette eesriie? 16. veebruar 2026. Vana-Rääma
