IGAVENE POISIKE - Andrus Eelmäe

Loetud sai Andrus Eelmäe elulooraamat "Igavene poisike." Kõigepealt tänan Sind Andrus, selle võrratu kingituse eest "Raamatu ja Roosi päeval!" Aitäh, aitäh, aitäh! Oli üks imehea lugemine! Veel eile ei olnud mul õrna aimugi, et satun seiklema just mööda Sinu koduradu, sest Taageperale sõites me ei saanud lossi juurde otset teed pidi, sild on remondis, teeviit näitas Holdre 7 km ja me isegi sõitsime Holdre suunas, et ehk läheb sealt mõni teine tee lossi juurde, aga ... tulime tagasi, siis leidsime ühe kitsukese tee, mis viis läbi Taagepera kalmistu ... Oleks teadnud, et Su armsa isakese juured Holdres on ja ta Taagepera kalmistul puhkab, oleks mõne metsalille ikka leidnud ja kalmugi üles otsinud. Aga miski kutsus just seda teed pidi Tartust Pärnus suunas sõitma ja Taageperra põikama. Alles eile õhtul mõistsin, mis see miski on. Sinu isapoolsed juured on seal. Ja mul oli Su elulooraamatu lugemine pooleli. Ma oleks selle juba vastu eilset peaaegu läbi lugenud, aga pidin sundima ennast magama, et hommikul Tartusse startida. Ma südamest tänan selle raamatu eest, hea Andrus! Oled meie pere silmis ja südames olnud väga hea näitleja ja olen mõelnud, miks Sind pole rohkem kaasatud rollidesse. Aga aitäh, et nende rollidega, mida sul mängida on tulnud, oled meie südameisse pugenud! Ega muidu Germo ei oleks küsinud, kuidas su Mihhailoval läheb! Lillelaps, nagu Germo mul on. Pean ennast ka kohati lillelapseks, sest luulehingega inimesed seda tõesti on. Teema tüürib raamatust eemale, aga ma ei saa oma emotsioone jagamata jätta, oma blogi, ehk oma elulooraamat, siia ju ometi võib! Lisaks teeb Kerttu Rakke ka võrratut kirjatööd, nii kirjanikuna kui ka toimetajana. Oleme koostööd teinud ja juba pikki aastaid suhelnud. Seega olete minu jaoks teie mõlemad üks imeline kooslus (täpsustan: Kerttu toimetas antud raamatu), mis ei pane üldse imestama, et niivõrd hea raamat sündis. Käisin aastate eest ka esitlusel, kirjutasin sellest isegi nupukese "Nelli Teatajasse" ning see on ka avaldatud minu artikliraamatu "Mööda käänulisi radu" 161-162 lehekülgedel. Igavesti kaante vahel! Ja no ei saa mainimata jätta ka tõsiasja, et Herta Elviste ja Lembit Eelmäe olid näitlejad, keda ma lapsena juba alt üles vaatasin (mitte selleks,e t ma laps olin), sest nad olid andekad. Oled ka sina andekas, Andrus! Lisaks mulle väga meeldivad positiivsed ja rõõmsameelsed inimesed, sest need eristuvad meie hallis ühikonnas ja seda kõike on ka Sinus. Ma usun, et vaatamata vintsutustele on ka Pärnu õnnelik, et ta andekas poeg koju tagasi naases. Võõrsil on põnev, aga kodus alati armsam. Raamatu kohta ei tahagi midagi rohkemat öelda, soovitan kõigil seda lugeda, sest see on kindlasti raamat, mis peaks panema inimesi mõtlema, oma käitumismustreid vaagima või ümber muutma, kui see võimalik on. Lisaks, Andrus, ma tunnen nii mõndagi näitlejat, kes on töötanud teatud ametis, näiteks varalahkunud Margus Oopkaup, kes sai ka kunagi teatrist sule sappa ning seisis valikute ees. Aga ta ei suutndu kaua antud töö teha, eriti siis kui ta silme ees kirstus lebas lapse surnukeha ... Sa oled nii vapper, sooja ja suure südamega ning ma julgen väita, et tegelikult eestlane armastab sind ja ainuüksi eestlased ei ole vaid need, kes on teatrite eesotsas, väga palju olulisem on tõsiaasi, kuidas sa saalisistujale mõjud ja hinge poed või siis ei poe, kuigi jah, ega saalisistuja näitlejatööle ei võta, aga temast võib ikkagi abi olla ja tulla. Ühesõnaga, ma võingi siia kirjutama jääda, sain nii suure ja positiivse energialaengu selle raamatu lugemisest, milles eest ma tõesti südamest Sind tänan! Ja nüüd kopeerin siia ka raamatut tutvustama teksti ning lisan pühenduse, sest see raamat on pühendusega ja läheb teiste saatusekaaslaste juurde riiulisse, kus ootavd teda kõik erilised raamatud. Aitäh! Näitleja Andrus Eelmäe elulugu. Kuulsate näitlejate Herta Elviste ja Lembit Eelmäe ainsa pojana on Andrus Eelmäel ainulaadne vaatenurk Eesti teatrimaailmale. Südamliku aususega jagab autor mälestusi nõukogudeaegsest Tartust, Vanemuise teatrist, omaaegsetest suurkujudest ja tollastest raskustest noorte elus, aga avab ka teemasid, millega tuleb kokku puutuda vabakutselisel näitlejal tänapäeva Eestis. See lugu näitab, et iial ei tohi lakata unistamast, kuna mõned unistused täituvadki alles pärast esimest noorust. Põhiline on aidata end ise, osata olla tänulik ja rõõmus, unustamata uudishimulikku poisikest enda sees. 26. aprill 2026. Vana-Rääma

Väike seiklus Tartus ja Taageperal

Ja nii me startisime juba kell 9.00 Pärnust Tartusse. Ave ja Aet läksid Tartu loodusmajja ja meil Germoga oli 5 tundi linnas aega surnuks lüüa. Kuna loodusmaja on kohe Kalevi tänava lähedal, kulgesimegi algul Kalevi tänavale, sealt treppi pidi üles, seiklesime pisut Tähe tänaval, siis tulime alla tagasi, käisime nostalgiast mõnda kohta külastamas, peatusime ka kunagise "Noortemaja Sõpruse" ees, sealt piirkonnast liikusime juba Tartu Kaubamajja ja Raekoja platsile. Nagu alati, ei leia ma kunagi sobivat söögikohta kahjuks Tartus. Ma tahan seda ehedat toitu, mitte kebabi, pitsat, pannkooki jne...Tartlased, palun soovitage üks normaalne ja taskukohane söögikoht kesklinnas, olen alati selle leidmisega väga hädas. Lõpuks ei jäänudki muud üle, kui läksime Kaubamaja alumisele korrusele toidupoodi, ostsime salatit ja sõime lihtsalt õues pingil istudes. Külm oli, ebamugav oli. Ja kartulisalat alla ei läinud, ei maitsenud, ma üldse kartulat peaaegu ei söögi .... Sealt jalutasime mööda Rüütli tänavat Botaanika aiani, sealt veel mööda Emajõe äärt edasi, kulgesime üle silla Eedenisse, mis asub seal kaugel Annelinna lõpus või kuuleb see juba Hiinalinna alla, ma ei tea isegi seda. Käisime Eedenis Edale tere ütlemas. Ahjaa, sillal trehvasime eemalt ka Contralt abikaasaga. Contra on nagu Tartu vaim või sümbol, kui teisi tuttavaid ei kohta siis teda ikka. Ahjaa, mõnda tuttavat nägime veel, mina poleks tähele pannukdi, Germo oli Irene nägemise üle väga õnnelik. Aga üldiselt keegi härjal sarvest ei haaranud, kooliõde ma ka ei näinud, ilmselt ei saanud ta tulla. Ja ega ma ei helistanud ka, aeg lihtsalt kulus kiiresti kätte, ühesõnaga nappis. 13 km pealt unustasin juba jälgida mitu killomeetrit meil liikumist tuli, aga see ei olegi oluline. No aga tuli, sest me liikusime pmst 4,5 tundi järjest, kui maha arvestada see hetk, kui me kiiruga kaubamaja nurgataga salatit sõime ja Edaga lobisesime. Lõpuks hakkas vihma sadama ja me tegimegi aega parajaks Tartu kaubamajas. Heh, piltide järgi olen kõige rohkem jäädvustanud ühte Kalevi tänava maja, aga see on üks ilusamaid maju ka Tartus ja siis see Tigutorn, seda pildistasin igast nurgast, justkui tiirlesin ümber selle. Lõpuks kaubamaja juurest astusime ka Merzule, kus me juba koos Ave ja Aeduga Valga maanteed pidi koju sõitma hakkasime. Just sealt, sest see on mu lemmikum, tulla läbi Tõrva, Helme, Karksi-Nuia, Abja-Paluoja jne... Ja mõistagi põikasime ka Taageperale Wagenkülli lossi juurde, aga siis hakkas meeletu padukas, sekundite jooksul saime märjaks, Aet ja Germo ei pistnud nina bussist üldse välja. Meie Avega ikka saime sahmaka vihma. Muide, Taagepera sild on renoveerimisel, otseteed sinna ei pääsegai, aga meie teame salajasi teid :D Oli üks armas seiklus, tee möödus imekiiresti, sest lauldes on alati lõbus ja aeg kaob kätte. Aitäh, mu kallid Ave ja Aet selle imelise päeva eest ja aitäh ka Edakene, et leidsid veidikene ikka aega! 25. aprill 2026. Vana-Rääma