EGO - Kadri Kõusaar

"Ego" on Kadri Kõusaare debüütromaan, aga mina jõudsin selle lugemiseni alles nüüd, kuigi raamat ilmus juba aastal 2001. Muide, kirjanik Kõusaar oli siis alles 21 aastane. Ja üleüldse on ikka hästi kirjutatud küll debüüdi kohta. Kadril on rikkalik sõnavara. Oi, kuidas mulle hakkas meeldima paljutähenduslik sõna - mütlema. Seda kasutab autor julgelt, nagu ka muid väljendeid ja situatsioone. Tegelikult peab ka olema suur reisikogemuste pagas, et kirjutada selline raamat. Ja julges. Julgus on ka üks kirjanik Kõusaare teoseid iseloomustav sõna. Ja tarkus. Tark naine kirjutab selliseid raamatuid. Aga nagu me mõne päeva eest ühte seltskonda sattudes ja pimedas koju jalutades vestlesime, on Kadri tõesti reisinud palju ja eks need teosed kipuvad ka ju autorite nägu olema, kuid (kordan) mitte alati. See siin on natuke Kõusaare "Alfa" nägu, seega ... Süžee tiireb raamatu kirjutamise ümber ning kõneleb elust võõrsil ja endast 20 aastat vanema mehe armukeseks olemise staatusest. Kummastaval kombel laseb tugeva egoga tunduv naine ennast ikka ja jälle ära kasutada, aga eks naine on kord selline, et kui ta armastab siis ta armastab. Ja paraku kui armastus on ühepoolne, hakkab vastaspool seda oma kasuks ära kasutama. Üleüldse on see meespeategelane nii vastik tüüp (autor kutsub neid sägadeks), et ... no vähemalt Kadri oskab selle kõik esile tuua ja paljutki veel. Mulle meeldib kirjanik Kõusaare käekiri väga. Igatahes! Aitäh, Kadri! Ja nüüd kopeerin siia ka raamatu tutvustuse. Kadri Kõusaare esikromaan «Ego» ületab mitmeid kirjanduslikke vastandeid. Kui literaadid eristavad «keeletundjaid» ja «elutundjaid», annab Tartu ülikoolis hispaania keelt ja kirjandust õppiv Kõusaar silmad ette enamusele elulähedikele. Kõusaar on maailmarändur, mitte tugitooliharitlane. Tundes hästi siinset olustikku, omat ta ometi ka märksa avaramat kultuuritaju ning käsitleb terase kaasaelamisega kõiki ühiskonnakihte. Samas on tema stiil erakordselt särtsakas «Ego» intensiivsus tuleneb rohkeist vaimukaist kujundeist ja mõistujuttudest. Nõnda pakub teos huvi nii ideegurmaanile kui lihtlugejale. «Ego» on lugu dramaatilistest suhetest ja eksootilistest paikadest. Kuid see on ka romaan ühe romaani sünnist; see sünd lükkub aina edasi -- ent kui raamat lõpeb, avastab lugeja, et on just sedasama romaani lugenud. «Ego» on liikumise eleegia -- püsiv iha tabada midagi teispool silmapiiri, ühtviisi kauget ja hingelähedast nii tuhatnelja ratsutajale kui ratastooli aheldatule. Seda püüdlust ümbritsev maskeraad on kohati groteskne, kuid maskide alt kumavad põnevalt inimlikud pärisnäod. «Ego» särtsuva, sädeleva ja paiguti okkalise päälispinna all on soe süda. Berk Vaher 30. märts 2025. Vana-Rääma

Jaansoni rada 647. päev

Selline veidi üle 6 km rada tuli täna. Tiir kesklinna ja tagasi tulles tiirutasime ülejõel. Algul oli plaan randa minna, aga ma suutsin ilma mütsita ja õhema salliga minna ning rannas on alati tuult rohkem, sestap sisemaal liiklesimegi. Mina ei saa veel talvejopet seljast, no ei saa, kuigi termomeeter kesklinna silla juures näitas 10 soojakraadi. Aga juba aprill koputab uksetaga, peaks ikka soojemaks ka minema. Kevad tundubki pikk, sest juba teist aastat pole pmst talve, mis on minu jaoks iseenesest hea, korvab igatsust minna talveks soojale maale elama. Aga unistan suurelt edasi. Lähinädalatel plaanime ka maale tiiru minna ja ma nii loodan, et ka sellel aastal saab juba mai kuus merre. Südamest loodan. Aprillis on veel mõned üritused tulemas, mis mind Pärnus hoiavad, aga püüan nüüd rohkem hakata Lemmes käima. Nojah, tegelikult tuleks ka raamat trükki saata. Olengi asja unarusse jätnud, võtan ennast käsile. Kuidagi kiired ajad on olnud. Muide, luuleraamat on toimetatud ja illustraator tegeleb. See siis infot neile, kes mu luulet loevad ja ikka ka ostavad. Aga mis seal ikka, päev kustutab juba tuld, kuigi päevad on pikemad. Ärge siis unustage öösel kella keerata. Arvuti ja telefonikell peaks ise õigeks minema. Ja kellad keeratakse ikka ette. Homme samal ajal saab kell juba 9 õhtul. 29. märts 2025. Vana-Rääma

class="separator" style="clear: both;">

Kreeka Iseseisvuspäeva ja Eesti Raamatu Aasta tähistamine Oreganos

Täna tähistasime Pärnus Oregano restoranis Kreeka Iseseisvuspäeva ja Eesti Raamatu Aastat. Suured ja soojad tänud kutsumast! Laua kattis maitsvate Kreeka roogadega restoran Oregano ja muusikalise etteaste tegi mitmekülgne muusik Olavi Kõrre. Kreeka suursaadik Eestis Gerorges Papadopoulos tutvustas Konstantinos Petrou Kavafise kreeka ja eesti keeles ilmunud luulekogu. Ja samas sai ka Kreeka muusika järgi tantsu lüüa. Ja Kadri, nii vahva oli läbi õhtuse linna koos koju jalutada. Aitäh ka sulle! Ning Merele, aitäh Koidula märgi eest! 27. märts 2025. Vana-Rääma

JUMALAL EI OLE AEGA - Marje Ernits

Loetud sai valusalt psühholoogiline raamat, Marje Ernitsa sulest kirjutatud romaan "Jumalal ei ole aega." Selles loos on kõike, on sündi, surma, seksi, elu ... kus peategelasteks on kaks õde, kelle elusaatused on täiesti erinevad, edukal õel karmim kui nooremal ja vaesemal õel. Siit jookseb läbi ka aktuaalne teema - kuhu kaovad inimesed. Ja ka raamatu pealkirjale vihjav teema. Ernits kirjutaks nagu otse elust maha oma osad lood, need on niivõrd usutavad ja haaravad, et sa kasutad igat võimalust raamatu lugemiseks. See on 17. raamat Ernitsa sulest, mille olen läbi lugenud ja loen veel. Neile, kes ei armsata kriminaalsete sugemetaga raamatuid lugeda ma seda ei soovita, kuigi tegu ei ole krimkaga, aga teatud jooned jooksevad läbi. Raamat paneb mõtlema ja elu teises valguses nägema. Ausalt öeldes elu teeb meid kõiki stabiilsemaks, kui teeb. Eks nooremas eas oleme kõik kärsitumad, aga eluõppetunnid panevad maailma teise pilguga vaatama ning seda teab ka kirjanik Ernits hästi ning oskab meid juhendada läbi oma kogetu ja kirjutatu. Aitäh! Nüüd ka tutvustus. „Jumalal ei ole aega“ on kaasaegne lugu kahest väga erineva saatusega õest, kelle elu põimub olukordades, mida kumbki neist poleks osanud ette näha. Aet, õdedest vanem, on edukas ärinaine, tema nooremal õel Teal pole elus justkui mingeid ambitsioone. Aet on omandanud hea hariduse ning elab kiiret elu. Ta on oma neljakümne teiseks eluaastaks saavutanud pea kõik, mida soovis – jääb veel vaid lahutus tarbetuks muutunud mehest. Neli aastat noorem õde Tea pole aga suutnud selleks ajaks endale isegi peret luua, elukutse omandamisest rääkimata. Ometi on nad mõlemad pärit samast keskkonnast ja neis voolab ühiste vanemate veri. Ainus, mida neile pole võrdselt antud, on aeg. 25. märts 2025. Vana-Rääma

MEES - Merca (Merle Jääger)

Kunagi, tänaseks juba 10 aastat tagasi, aastal 2015, kui ma veel Pärnu Kirjandusõhtuid korraldasin, kutsusin ma oma uut raamatut esitlema ka Merca ehk Merle Jäägeri. Siis ilmusid tal "Jututulbad" ja seda esitlesime restoranais Kolhethi. Lisan siia ka paar fotot. Aga kunagi jäi mul Merca "Mehe" lugemine pooleli, sest hakkasin seda lugema vahetult peale Olavi Ruitlase "Naise" lugemist ja no ... aga eile õhtul sain selle loetud. Omamoodi raamat, pungilik, nagu Merca raamatud ikka. Tema luulet lugesin juba aastakümneid tagasi ning Mercaga esimene kohtumine jääb Tartu aegadesse sinna kaheksakümnendate lõppu. "Mees" on ikka läbi huumoriprisma kirjutatud. Kuigi autor väidab, et kõik on väljamõeldis, on osad teosed autori nägu, kas siis kaudselt või ... Ise kirjutades tean ka seda, et kõik raamatud ei ole autori nägu, autor loob prototüübi, kellest saab niiöelda ta muusa teose vältel. Aga selles raamatus on palju Mercat, isegi vägapalju. Aga, nagu ma juba mainisin, selline eriline lugemine, vahelduseks täitsa kosutav. Mercaga viimati kohtusime juba ligu 3 aastat tagasi ning sellest, kui me Luulelahingus fnaali jõudsime on ka juba hulga aastaid (2015). Mina kahjuks küll haiguse tõttu Tallinna finaalivõistlustele minna ei saanud. Aga nelja parema hulgas me olime. Finaalis olime koos Triin Tasuja, Johanna-Mai Vihalemi,(Margit Peterson ehk mina) ja Mercaga. Ilusad mälestused. Ja nüüd raamatut tutvustav tekst. See lugu on pullisitt, midagi sellist ei ole kunagi juhtunud, kirjeldatud tegelasi pole reaalelus olemas: ei Abielukat, ei Arvutiga Tehtud Meest, ei minu Vibraatori (selle suurema) Vanemat Venda, ei Sõbrannasid ega Mercat ehk mind ennast. Mulle meeldiks käsitlus, et sellel lool pole ka autorit. Iga lause taga on tarviline korrutada: fiktsioon ning kunstiline tõlgendus. Olgu see ilukirjandus või antropoloogiline uurimus, (nagu autorile meeldib rõhutada) pole kindlasti tegemist erootilise teosega. Nalja peaks keskmist sorti rammusa huumorisoonega inimene siiski saama.

Jaansoni rada 646. päev

Tänaseks raja pikkuseks tuli 7,5 km. Algul liikusime kesklinna, sest ma käisin ennast Bellissimas Kätlini juures lille löömas :) ehk siis Kätlin joonistas mulle uued kulmud ning eile värvisin ka juuksed ära, kevad ju. Kiidan endiselt Bellissimat, sest nii ilusaid kulme pole mul ammu olnud. Viimati käisin suure raha eest mujal ja sain shoki, aga sellel ma pikemalt ei peatu. Lõpp hea ja kõik hea. Termomeeter näitas hommikul kesklinna silla juures 7 soojakraadi, aga Pärnus on jätkuvalt jahe, külm lausa, selle kevade tuulekülm on eriline. Aga aprill astub varsti uksest sisse, ehk läheb ka soojemaks. Meie liikusime veel Vana-Pärnus ja Ülejõe linnaosas, käisime ka Evega paari sõna juttu ajamas ning kulgesme mööda Uus-Sauga tänavat koju tagasi. Nüüd ongi päev õhtus, samm taas suve poole. Olge terved ja hoitud! 24. märts 2025. Vana-Rääma