Jaansoni rada 571.päev

Täna on nii mõnusalt soe sügisilm. Vahepeal rajal kepikõndides kippus päike silmi pimestama, aga las pimestada, sest kaugel ei ole enam aeg, millal ta magama läheb. Naudime seda vähest päikest, mida meile veel antakse. Naudime ka enese liigutamist, mida saab meist igaüks teha. See annab ülihea enesetunde ja motiveerib ning inspireerib. Nagu näete, pole täna siin blogis fotosid meist. Ei tulegi enam, nii ma otsustasin ja nii jääb. Vaid fb sõbralisti omad näevad meid pildis, blogilugejad ei pea nägema. Sõprade jaoks oleme ka reaalselt olemas. Tulge külla. Raja pikkuseks tuli 6,9 km ja samme tuli kokku 11 300. Piisav. Nagu näha, jäid meile kusagil looduses tindikud ette, nüüd need on juba või ja sibulaga praetud ning ootavad söömist. Ülihead. Sellel aastal saab neid korjata eriti kaua ja ma ei mäleta, et ma oleks tindikuid oktoobri lõpus nii massiliselt näinud ja korjanud. Aga no on ikka maitsvad küll. Mis seal ikka. Pool päeva on möödas, kütsin isegi pliiti, sest puder tahtis valmis keetmist ja tindikud praadimist. Nüüd on elamine nii soe, 28,5 sooja on hetkel. Panin just välisukse kinni, oli söögitegemise ajal pärani, nagu suvel. Niiiiiii mõnus soe sügis on. Olge teie ka terved ja õnnelikud, kallid sõbrad! 28. oktoober 2024. Vana-Rääma

:)

Blogilugeja arvab, et ma ei näe kes mu blogi loeb. On nii? Aga ma näen. Ebasobivate lugejatele teadmiseks, et edaspidi saate lugeda üksnes mu raamatublogi ja rajalkäiku, igapäevased toimingud lisan siia nii, et näen neid üksnes mina ise, ei keegi teine. Tänan tähelepanu eest!

Jaansoni rada 570. päev

10 km ja ligi 17 000 sammu oli tänase raja pikkuseks. Tegime üle pika aja Jaansoni rajale ringi ümber ja veidikene ka juurde. Nii mõnusalt soe ilm on. Küll veidi udune, aga õnneks sajuta ja suht maheda imepisikese tuuleiiliga. Nii sai mõlemad suuremad sillad ka ületatud. Papiniidu sillal oli isegi veel vaiksem, kuigi tuulise ilmaga ma sinna sattuda ei taha. Heh, rada annab nii palju energiat, muidugi annab seda ikka rajal enda liigutamine, aga samas ka küllus, mida lahked inimesed jagavad, mida loodus jagab. Nii me tulimegi koju küllust täis Germo seljakotiga, sest 1.Jõe tänava otsast kastist saime õunu ning raja äärest ka 5 tindikut, mis oli kõlblikud. Neid oli muidugi rohkem, aga vanemad, need, mis juba tindised on, ei kõlba süüa. Ma praadisin koos kana ja juurviljadega need pannil ära. Maitsevad ülihästi. Kuigi või ja sibulaga praadides on nad eriti head, viivad keele alla. Nüüd olen enrgiat tulvil, ei teagi mis ära teeks. Ühte asja hakkan ma nagunii tegema, täna võtan lugemiseks juba uue raamatu, järgmise. Mul hakkab juba paanika tekkima, sest öökapil on ootel üksnes vaid 9 raamatut :) Lugemistuhin on peal ja nii see virn väheneb. Tuleb juurde soetada. Aga olge mõnusad ja tegelege ka sellega, mis positiivset energiat juurde annab ning paneb unustama kõik negatiivse, mida on paratamatult meie ümber liiga palju, üks näide on juba hinnatõus, mis kuidagi peatuda ei taha. 26. oktoober 2024. Vana-Rääma

KROONIKA - Jaan Tangsoo

Eile õhtul panin öökapilt riiulisse järjekordse Jaan Tangsoo poolt kirja pandud raamatu "Kroonika," mis on läbi põimitud mõnusast huumorist. Olgu mainitud, et see huumorisoolikas on ärritusasendis kogu raamatu lugemise aja. Samas leiab sellest teosest ka kurbust, hetki ja olukordi tõsielust, sest kohati ongi inimesed nii lollid, kasuahned ja liiderlikud, kui selles teoses. Oma soovi täitumise nimel ollakse valmis kõigeks, absoluutselt kõigeks. Olles ise elanud paljudes külades, alevikes ja linnades, olen täheldanud, et antud prototüübid (nagu selles raamatus) on täitsa olemas. Latataraliidud ja asjad on ka olemas ja mitte üksnes naisliikmetega. Kohati on mehed isegi aktiivsemad. Aga need paraku ei ole ka pärismehed. Ühesõnaga Jaan oskab seda sobivat joont hoida lõpuni, kruvida vahepeal asja nii põnevaks, et ma lugesin lausa poolkinniste silmadega. Ühes heas raamatus peab olema kõike, peab saama naerda ja isegi pisaraid valada. Siin saab. Väga tabavalt kirjutatud! Soovitan lugeda! Ja nüüd kopeerin ka raamatut tutvustava teksti. Teose keskmes on ühte Eestimaa väikelinna saabunud “Ameerika miljonär”, keda kõikvõimalikud kohalikud aferistid tahavad oma huvides ära kasutada ja tema varandusest osa saada. See humoorikas, kohati groteski laskuv romaan äratab lugejas meie iseseisvusaja esimeste aastate sumbuuri kõigi tollaste illusioonide, unistuste ning samas ka hullude ideedega. 26. oktoober 2024. Vana-Rääma

Kodu, kallis suvekodu

Täistööpäev maal! Hommikul sõitsime üle 3 nädala Lemme. No nii kiired ja kirjud ajad on olnud, polnud vahepeal üldse aega minna, kuigi soov oli suur. 27 ämbrit männiokkad, ja juuri sai suvila juurest minema taritud, aga neid tuleb veel ja veel ... Mul on kevadeks suured plaanid juba tehtud, ootan juba kevadet :) Seniks käin aeg-ajalt maal kõpitsemas ja hoian kodukese korras. Täna olime kahe vahepeal, kas jääda homseni või tulla koju. Aga kuna ma endiselt, õigupoolest Germo endiselt ei saa seal telekat vaadata, päevad on juba lühemad ja tal hakkab lihtsalt igav, istub, samal ajal kui minul on teha tohutult palju. Ma ju telekat ka ei vaata, pigem loen, seal maal ma olen neti- ja telefonivaba, levi lihtsalt pole. Kui saan antenni suvila katusele, saab ka Germo telekat vaadata, vabakanaleid, aga praegu on kahjuks nii. Minul ei hakka iial seal igav, pigem saan ennast füüsiliselt liigutada, täna liigutasin suisa 8,8 km jagu ning samme tuli 14 400. Nii hea tunne on. Peaaegu oleksin ka merre läinud, aga ei tahtnud viimasele bussile jääda, tahtsin tööga ühele poole saada, lisaks on seal samal kohe võrgud vees, sestap seekord jäi minemata, aga tahan uuesti hakata jahedas vees käima, nagu kunagi mõne aasta eest. Viimati käisin täpselt kuu aja eest, 25. septembril. Nii sai tänane päev kasulikult ära kasutatud,sest linnakodus oli 4 tunnine voolukatkestus. Eile oli Lemmes. Hea on jagada ennast kahe kodu vahel. Aitäh, universum! 25. oktoober 2024. Vana-Rääma