HUNDIRADA - Katrin Johanson

Loetud sai Katrin Johansoni romaan "Hundirada." Olen tänaseks kõik kirjanik Johansoni romaanid läbi lugenud, vaid jutukogumik on veel lugemata. Selle romaani 223 lehekülge said liiga ruttu loetud. Olgugi, et raamat haarab endasse, jäi õhku väga palju vastuseta küsimusi, mõne tegelaskuju kohta oleks tahtnud rohkem teada, aga ise raamatute autorina tean, et vahel jätan meelega mõne teema lõpuni rääkimata ja mõne tegelaskuju tutvustus jääb ka napisõnaliseks, meelega. Autor teab alati ise, kas või kui palju ta tahab või ei taha tegelaskuju karakterit nähtavamaks luua. Lugejal jääb vaid leppida olemasolevaga. Mina lepin ka. Samas oli ju põnev lugemine, sest lugemisega tegin algust eile ja täna juba blogin. Ja Johansonil on eriline käekiri, pisut müstilise alatooniga, pisut ka mütoloogiasse ja pärimusse kalduv, mis on juba iseenesest haakuv. Lugu algab sellega kuidas ühe meesterahva ellu satub üks lapsega naine, naine kaob ja eriskummaline laps jääb võõra mehe kasvatada. Mis saab edasi? Sellest loe juba ise. Aga tutvutus reedab juba mõndagi.„Hundirada” on lugu sellest, kuivõrd juhib meie elukulgu päritolu ja kui vaba on inimene ise oma elu üle otsustama. Paari aasta eest leseks jäänud Teppo on saanud talviseks ajaks tööotsa järve saarel. Ühel päeval haagib end Teppole sappa bravuurikas naine koos väikese lapsega. Üle öö muutunud ilmaolud on järgmiseks hommikuks tagasitee külla ära lõiganud ja Teppo on saanud endale vastu tahtmist uue perekonna. Kui naine ühel ööl kaob, jääb võõras veidralt tõsiste silmadega Sasha Teppo hooleks. Mida vanemaks Sasha saab, seda enam kerkivad üles küsimused tema päritolu kohta: kes ta on, kus on ta juured ja kes oli ta ema, see kummaline naine, kelles pulbitses ühteaegu nii meeletu elutahe kui ka raevukas enesehävituslikkus. Kui välja ilmub Gregor, ema kunagine kallim ja sõber, hakkab Sasha üha enam aimama, kuivõrd eriskummalist päritolu ta tegelikult on. Katrin Johanson (snd 1972) on lõpetanud Viljandi Kultuurikolledži näitekunsti erialal, töötanud õpetaja ja ajakirjanikuna ning illustreerinud raamatuid, praegu töötab ta inglise keele õpetajana. „Hundirada” on Katrin Johansoni kolmas romaan. Kirjastuses Varrak on varem ilmunud tema romaanid „Läbikäidavad toad” (2015) ja „Atlantis abajas” (2016). 11. jaanuar 2026. Vana-Rääma

ANGARA ÄÄRES. ANNO 1950 - Herta Laipaik

Ühel päeval uurin ma järgi, kui palju üks mu lemmikkirjanik Herta Laipaik jõudis oma elu jooksul raamatuid kirjutada. Ma olen neid ikka palju lugenud aga jälle leian uusi ning ikka ja jälle leian lemmikuid. Kui hingestav ja tohutult rikkalik ning erilise karakteriga käekiri. Kui eriline kirjanik minu jaoks! Uhh! Jah, sain just loetud tema romaani "Angara ääres. Anno 1950." Teos kõneleb elust Siberis, kus peategelane läks oma küüditatud mehele vabatahtlikult järele. Kuidas see minek ja elu seal hargneb või ei hargne üldse, sellest loe ise. Minul on nii kahju, et raamat loetud sai, aga kuna ma ostsin selle, saan alati vajadusel uuesti lugeda, nagu ma lemmikraamatute puhul vahel teen. Kahjuks ei olnud mul au autorit tunda, aga ma julgen öelda, et meil on mingi sarnasus, vast hingesugulus, sest ma tunnen nii, tunnen temaga väga palju ühist. Oleksin kordi õnnelikum, kui oleksin teda tundnud aga olen õnnelik ka selle üle, et mul on läbi tema loomingu võimalik teda tundma õppida. Nii vähe ongi vahel õnneks vaja. See oli üks imeline seiklus Siberis ja mitte üksnes Siberis, see oli üks imeline avanemine, enese tundmaõppimine, kaotamine ja valguse ning selguse saamine. Selle raamatuga sai vast ka peategelane täiskasvanuks ning ma julgen ennustada et oht on ka lugejal täiskasvanuks saada seda lugu lugedes. Aitäh selle maailmatasemel raamatu eest, Herta! Ja nüüd kopeerin ka põgusa tutvutuse siia. Kuigi teose pealkiri viitab nn. laagriainestikule, on sedapuhku tegemist pigem isikuromaaniga. Peategelane Kirke, elukutselt kunstnik, sõidab vabatahtlikult Angara äärde oma asumisele saadetud mehe juurde, Siberi-piltides on esiplaanil Kirke läbielamised, keerulised suhted mehega, igatsus kodu ja tütre järele, loominguprobleemid. Teineteisele vastanduvad kaevandusasula ängistav räpasus ja hallus ning Siberi kaunis loodus, sunnitööliste ja väljasaadetute traagiline saatus ning mälestused kunagisest õnnelikust elust. 10. jaanuar 2026. Vana-Rääma

Jaansoni rada 792. päev

Võrratu õhtutaevas on Pärnus! Sai 5,5 km ennast liigutatud, ka postimajja taas, nüüd kütan elamist soojaks, 14,5 sooja vaid sees. See on õudne! Kas kinnisvara ei peaks leidma kütja tühjade korterite tarvis? Ülemine korter on tühi ja naabrid panid poe kinni, ehk siis Pärnus enam seda Santehnika poodi ei ole. Nii et ei köeta enam ülevalt, ei kõrvalt. Lisaks on keegi võõras oma suure sinise bussi meie kuuri ukse ette parkinud, raske on kuurist puid kätte saada ja ma ausõna ei lükanud selle bussi parkimise jaoks oma kuuriesist lumest tühjaks. Mida teha, kui võõrad masinad pargivad hoovi kinni? Üks bemm on ka juba varsti nädalajagu päevi siin hoovis. Ma ei tea kellele need kuuluvad, tean vaid, et meie maja elanikele mitte. Väike kahtlus on, et Aare house üürnikele, kuid ei tea ka seda täpselt. Olen nõutu. Istun arvuti taga nagu kubujuss, tsärk, pusa, kampsun ja paneks ka mantli selga. Nina ka külmetab. Igapäevaselt kütan ahju ja pliiti, aga tundub, et sellest pole midagi kasu. Hommikul näitas termomeeter õues -21 kraadi aga nüüd õhtul oli -10 kuid kohutavalt külm on. Hommikul on raske teki alt välja tulla. Samas olen ma siin elanud üle 10 aasta ja ka -30 pakasega ellu jäänud kuid sellist külma pole enne pidanud taluma. Andke nõu? Kuhu või kelle poole pöörduda selle murega? Homme üritan kinnisvara haldajaga ühendust võtta ja uurida, kuid teades nende reaksiooni, siis ... Äkki keegi oskab midagi targemat soovitada? Aga elame edasi, muud võimalust ei olegi. Olge terved ja ärge külmetage! 8. jaanuar 2025. Vana-Rääma

class="separator" style="clear: both;">

Jaansoni rada 791. päev

Tänane 5 km pikkune rada kulges Ülejõel ja Räämal. Päeval oli päike nii ere, et tundsin päikeseprillidest puudust. See on ju mõnus, päike on kõrgel ja kevad ei ole enam mägede taga! Hommikul tööle minnes näitas termomeeter -12 aga kummalisel kombel mul ei olnud üldse külm. Eile -5-ga oli külmem. Aga täna sain vaid 1 tikuga tuled nii ämma ahju alla kui ka enda kodu ahju alla, eile jurasin mõlemaga. Seega mida jahedam, seda parem tõmme? Aga ikkagi mulle meeldib see rõõm, mis õues on, taevast vastu vaatab. Päevad on ka juba tsipa pikemad. Ja nüüd ka elamine soojeneb. Vaatan kuidas ma oma bingoloto tulemused teada saan, peavõit peaks täna tulema :D Üldiselt ega ma rohkem ei pajatagi, möödunud ööuni jäi vaid 5 tunni pikkuseks, ma ei saa midagi teha, kui täiskuu aeg on, mul pole siis lihtsalt und. Hommikul vahtis Piiri tänaval selline suur lahmakas taevast vastu. Nõidadel on kõrgaeg :) Aga olge mõnusad, terved ja positiivsed ning liikuge ka see 5 km, see ei ole üldse pikk maa! 7. jaanaur 2026. Vana-Rääma

Jaansoni rada 790. päev

Ja tänane 5,5 km pikkune rada on ka nüüd kirjas! Ilm on ka täna sõbralikum, Pärnus vaid -5. Kuid eks see igapäevaselt muutub. Nagu hommikul tööle minnes oli taas veidi külmem ja sadas jäävihma ja lõunast tulles oli juba soojem. Kui kella 15.00 ajal taas läksin siis oligi juba veel soojem. Nii hea on mõelda, et ehk juba 2 kuu pärast saab aktiivsemalt liikuda. Mul on hetkel tihedad tööpäevad, aga samas on ka inspiratsioon peal, ehk kirjutan ka veel lisaks. Ja lugemisest ma üldse ei räägigi. Kirjutamine ja kirjastamine aitavadki seda pikka pimedat perioodi kiiremini kevadesse viia. Aga nüüd laengi fotod ka blogisse ja lähen romaani. Olge terved ja õnnelikud! 6. jaanuar 2026. Vana-Rääma

TÕMBA UTTU! - Helga Nõu

Loetud sai traagiline lugu noormehest, kes tunneb ennast peres musta lambana ja mitte üksnes peres. Tegelikult hargneb siin mitme inimese traagiline lugu saatus või jookseb hoopis kinni. Igal juhul väga südamlik ja haarav lugemine, kiskus ka pisarakanalid mitmel korral kalkvele. Kirjanik Helga Nõul on väga hea käekiri, lihtne, ahastavalt südamlik ja põnevust kruttiv. Seda raamatut peaks kõik pereliikmed lugema, et nad oskaksd ennast kõrvalt vaadata, mida on hädasti vaja. Väga-väga hea lugemine, soovitan soojalt, kuumalt! Ehk koputab nii mõnegi lapsevanema südametunnistusele ja mitte üksnes lapsevanema. Ma ei tahagi rohkem reeta, kopeerin tutvustuse, is annab aimu. Aitäh selle raamatu eest, kirjanik Helga Nõu! Mida teha, kui koolis läheb halvasti ja armastuses ei vea? Kui keha kasvab kiiremini kui hing? Joonas, Evelin, Liana, Marko ja teised elavad ühes Eesti väikelinnas ja käivad kaheksandas klassis. Milline tulevik ootab neid? Igaühel on oma unistus ja igaüks püüab probleeme omamoodi lahendada. Mõnele neist saavad aga nende enda kavatsused saatuslikuks... «Tõmba uttu!» on põnev lugu tänapäeva noortest, ühtaegu naljakas ja tõsine, koomiline ja traagiline, peaaegu õudukas... Võib-olla on pärast lugemist isegi põhjust hakata võimatut uskuma. Tsau! 6. jaanuar 2026. Vana-Rääma