31. august maakodus

Hommikul oli see lauakoorem alles seinte eest, aga no me kalli sõbrannega unustasime täna ennast sõrgkangima. Tema oli siis Suur Sõrgkang ja mina Väike Sõrgkang. Halastamatu laamendamine kella 8.30 - 15.30 vaid pisikeste kohvipausidega ja no lõunatasime ikka ka, Germoga. No me ju peame enne nelja juba bussis olema, pole aega puhata. Kodus jõuab. Alumise korruse ahjukõrvalt sein sai ka maha võetud ja wc sein samuti. Mõttetu neid hoida, kui koipuru juba tolmab. Kõige hapramas olukorras ongi köök ja kohe seal see wc. Seal pole mõtet neid seinu hoida. Millalgi lõhun pliidi ja ahju ka välja. Alumiselt korruselt. Ülemisele jääb ahi alles, lasen pottsepal üle vaadata. Ka tubade seinte lõhkumisega jõudsime ühele poole. Nüüd on veel kohati kipsi vaja eemaldada. Kohati on see väga kinni, kohati saab paneelidena kätte. Aga seinadega on nüüd õnneks kööga-mööga ja ustega ka. Vannitoas oli täielik porno, õudus. Germo toa poolne vannitoa sein on tehtud vineersõrestiku peale, sinna ka minimaalselt segu pandud. Naelad, millegi lauad seina löödud on, on jõhkrad, punnitasime ikka kõvasti, et neid kätte saada, kahe sõrgakangiga korraga. Aga teine sein on veel hullem, see jäi ainukesena veel alles, sest see on tsemenditud traatsõrestiku peale ja jälle need meeletult suured naelad. Võimatu lausa kätte saada. Lisaks on soojamüüris suur auk, see tuleb kinni müürida, sest kunagi asus vannitoas vanniahi, sellest ajast on auk jäänud. Aga üldiselt tegime meeletu töö täna ära, kaks kangi on ikka kaks kangi ja kaks hullu naist, kes ka meeste tööd ei pelga. Korrale tuleks meid kutsuda :) Aitäh, mu kallis! Rohkem ei lobisegi. Paar maavaba päeva tuleb, sest linnatöö ootab ja siis nädala teises pooles juba vaatab edasi. Pilte tegin lõpus portsu, aga kogu maailmaga ei jaga. 31. august 2026. Vana-Rääma

PIANOBAAR BIZARRE - Eduard Tüür

Loetud sai Eduard Tüüri romaanitriloogia 3. raamat "Pianobaar Bizarre." Noh, ma ilmselt ei armasta eriti novellromaane, sest minu teadmiste põhjal see romaan koosnebki novellidest, iga uus novell on järgmine peatükk. Aga ju mõnele sobib ja lausa meeldib. Kahtlemata on kirjanik Tüüri näol tegu väga targa ja laia silmaringiga inimesega, aga kas klišeedest kubisev novellromaan just põnevust loob... kuidas kellelegi, minule kahjuks mitte. Olgu siis aus tunnistus ka, et ma enam ilmselt antud autori loomingut ei loe, sest tänaseks olen läbi lugenud 2 triloogia osa no ja üldse ei köida. Sõnavahtu ja kõike muud on rohkem, kui tahaks lugeda. Mõte jookseb liiva ja ma isegi kohati julgen väita, et kirjanik Tüür plagiateerib teisi teoseid või ütlusi. Võibolla ma eksin, aga no minu arust on nii. Vabandan otsekohesuse pärast, aga väga halb lugemine. Eks lugege ise, mina kiidukoori siia taustale laulma ei oota, sest ... Nüüd kopeerin ka raamatut tutvustava teksti. „Pianobaar Bizarre“ on Eduard Tüüri absurdilähedaselt humoorika novellitriloogia viimane osa, mille kaante vahel kohtub esimese teose „Nägemine on nähtamatu“ (2016) minategelane teise köite, „Mamma Engalandi miraaži“ (2017), Juliusega, kes oli Roland. Kolmekesi kokku saavadki – ikkagi triloogia. Üllatudes, et igaühes elab mitu inimest. Ka selline, kes seda ei usu. Tema ennekõike. Teose – milles puuduvad poolitatud lõigud või sõnad! – novellid ja laastud ei ole, nagu triloogia eelmisteski osades, süžeelt ajaldasa seotud, neid saab lugeda meelevaldses järjekorras – nagu ka triloogia eelmisi köiteid. 31. august 2026. Vana-Rääma

Jaansoni rada 890. päev

6,2 km kepikõndisime täna. Rahvas kogunes juba mitu tundi enne Muinastulede ööd randa, aga meie tulime enne ära, ei jäänud. Pigem eelistan väikest seltskonda väikse ja armsa kodulõkke ääres. Nii õigel ajal jõudsime koju, sest vahetult peale seda jõudis ka kallis Jaanika. Oli üks imearmas õhtu teiega, mu kallikesed: Germo, Urmas ja Jaanika. Ja täna keetsin ka Germole õunamoosi, valgetest klaaridest. Ausalt öeldes ei olnud üle kuu aja Pärnu randa saanud, aga kõik on omal kohal ja suvi kestab veel, ehkki siit minnes tundus nagu oleks rannas torm ja raju. Kaugel sellest, väga rahulik oli ja ma pakkisin ennast liiga sisse, koju jõudes oli tsärk üleni higine. Ja nüüd on mul üks Ingel kollektsioonis juures, kallis Jaanika Sloveeniast tõi. Ma pole ise neid ostnudki, mulle kogu aeg kingitakse Ingleid ja kollektsioon suureneb. Nii armas, sest ma olen neid eluaeg endale igatsenud ka. Unistada tulebki suurelt, nii lähevad unistused täide. Ja kimp mu lemmiklilli - kollaseid roose -, ehib nüüd ka mu kodu. Olen õnnelik. Olge teie ka õnnelikud, terved ja ikka positiivsed! 29. august 2026. Vana-Rääma

class="separator" style="clear: both;">

Jaansoni rada 889. päev

Tehtud! Juba eile kibelesin randa, sest Pärnus on endiselt rannailmad. Õnneks täna viisin oma soovi täide. Ja vesi on Vana-Pärnu rannas tõesti soe nagu supp. Tundus soojem kui juulis oli. Ja kepikõndisime üle 8 km. Milleks otse minna, kui ringiga saab? :) Suundusime Ülejõe linnaosas Uus-Sauga tänavale, sealt sinka-vonka Laeva tänavale, Vana-Saugasse, üle jalakäijate silla Vana-Pärnusse ja mööda Põllu tänavat randa. Mõni karavan seisis seal ja mõned sõiduautod ka aga õnneks ei olnud palju rahvast. Germo tahtis niiväga rannalehmi näha, aga nad olid ilmselt kusagil peidus, me ei näinudki täna. Ju peesitasid kusagil viludas, sest soe oli tõesti. Mina käisin ka üleni vees, Germo vaid jalgupidi. Õhusooja on ka parajalt, meil ei olnud saunalinasid kaasas, lihtsalt kuivasime päikese käes. Selline mõnus päev siis. Eks minge ja nautige ka, kuniks suvi kestab, aga ma loodan, et kestab ja peale suve algab veel vananaistesuvi, mis kestab oktoobri lõpuni. Peale seda las see sügis siis loivab kohale. Olge terved! 28. august 2026. Vana-Rääma

class="separator" style="clear: both;">