5 - 6. juuli Lemmes

Umbestäpselt 12 km jäi täna seljataha. Jah, sõitsime viimase bussiga Lemmest Pärnusse tagasi. Terve päev oli vihmavaba ja nüüd välgutab ja sajab vihma, maal ei sadanud. Täna ärksime kell 7.21, sõime hommikuputru, jõime kohvi, siis läksin kallile kooliõele vastu ja võtsime suuna metsa - seenemetsa! Jaa, tõsi ta on, et kukekad pistavad juba nina mulla seest välja ja need pisikesed on veel eriti nunnud. No ja metsaalused on metsmaasikaid tulvil. Neid käisime ka veel õhtul korjamas. Mustikad juba ka valmivad, aga veel on vähe, suhu korjasime, magusad olid. Ja metsvaarikad alles moodustavad õisikutest valgeid marju, nende valmimisega läheb veel aega. Nagu ka põldmarjade valmimisega. Aga koos maasikatega korjasin ma ka paar pihutäit muulukaid, mida pole ammu aastaid saanud. Mõnus. Saatsime millalgi Aili tema pesitsemispaika tagasi, tegime kerge lõunauinaku, kusjuures mina magasin mingi 45 minutit ja Germo poolteist tundi suisa. Siis vaatasin, et merre ikkagi minna ei kannata ja võtsime suuna maasikale. Kui õhtul kella kuueks olid kõik toimetused tehtud, tegin otsuse, et sõidame linna tagasi. Ja viimane buss väljus Lemme peatusest kell 20.17. Eile tutvusin ka naabrinaise Laura tütretüte Helenaga, kes muidu elab Soomes, aga ta oli koos tütre ja elukaaslasega ka suvilas suvitamas. Ahjaa, eile õhtul vaatasime mängufilmi "Naerata ometi." Selline mõnus nostalgialaks. Minul ei pea üldse telekat olema, aga Germo ilma selleta ei saa. Kuid õnneks lepib ta ka videote vaatamisega. Muide, Laigeste (guugle annab Majaka küla nime) on ka suht asustatud koht, alles täna avastasime tänu Ailile selle kauni kaldakülakese. Eks avastamist ole küll ja veel. Annaks kõigevägevam suve, oleme niikui niuhti maal tagasi. Praegu on seal jube torm ja raju, kõrvus lausa kohiseb, meri on liivase osa enda alla matnud ja kive on ka vähe näha. Naabrid käisid vahepeal mõneks tunniks sellest meremöllust Lätis puhkamas. Raju tuul on meil seal kaldapealselt tõesti, samas metsa minnes selline leitsaku moodi tunne. Ja merre ei kisu just sellepärast, et kohutav raju on, siis ei tahaks veest enam väljagi tulla. Aga siin me oleme ja varsti jälle seal, ülevarsti vee peal! :) 6. juuli 2026. Vana-Rääma

class="separator" style="clear: both;">

VAREDA - Sven Mikser

Loetud sai Sven Mikseri romaan "Vareda" ja nüüd on kuidagi tühi tunne. Lugesin selle küll lausa kolme õhtuga läbi, sest tegu on mitte üksnes hea vaid väga hea romaaniga. Milline osav sõnakasutus, milline perfektne süžee areng, milline rikkalik sõnavara, kui hea lauseehitus. No ikka täielik tase. Kui te soovite peensusteni silutud romaani lugeda, lugege "Varedat!" Tõsi küll, ühelt maalt sain ma küll aru kuhu või mis suunas romaan tüürib ja see tegi natuke niiöelda nõutuks, sest heterona oleks ma meelsamini lugenud romaani noormehe ja neiu või naise ja mehe vahelisest tärkavast armastusest. Aga siit ehk järgmine idee kirjanik Mikserile. Ühesõnaga, las ma kõlan küüniliselt, aga minu seksuaalne orientatsioon on hetero ja ma usun vaid naise ja mehe vahelisse armastusse. Aga raamat on loetav, väga loetav. Ma loen selle kindlasti kunagi uuesti läbi. Käisin ka 2023. aastal esitlusel, kus Kaupo Meiel Sven Mikserit küsitles. Toona ma seda raamatut ei ostnud, nüüd ostsin ega kahetse üldse. Jääb vaid loota, et kirjanik Mikser pastakat nurka ei viska, et tema sulest sünniks raamatutid veel ja veel! Aitäh, et kirjutad! Nüüd kopeerin siis raamatukaupluse lehelt ka raamatut tutvustava teksti ja lisan foto, mille Pärnus esitlusel ise jäädvustasin. Ja siin samas blogis on ka sellelt esitluselt blogipostitus olemas, leiate sildi kaudu. Vahest ei tea kuueteistkümneaastane Johannes isegi, kas see on lõpuni läbi elamata lein surnud mentori pärast või hoopis segastest peresuhetest põhjustatud ängistus, mis ta keset palavat suve võõrasse maanurka pagendusse ajab. Siin, tühjas koolimajas, mis kunagi oli mõisahäärber, tahab ta püüda oma unistust, ainsateks seltsilisteks pliiatsid, pintslid ja raamatud, Raffael, Tizian ja Caravaggio – ning paar kentsakavõitu kohalikku vanainimest. Kusagil kaugel eemal pöörleb maailm meeletute muutuste keerises, aga Varedal seisab aeg otsekui paigal. Vähemalt niikaua, kuni ilmuvad Margit ja Andreas… «Vareda» on lugu mälestustest, unistustest ja armastusest. See on lugu suurest suvest ja ühe noore inimese eneseavastamisest, mis on ühekorraga vabastav ja hirmutav, joovastav ja segadusse ajav. Eesti Kirjanike Liidu 2023. aasta romaanivõistluse võitja Tegemist on küpse ja väljakujunenud stiiliga kirjanikuga, kes selle teosega astub kohe tänapäeva Eesti kirjanduse kõrgliigasse. Rein Raud, romaanivõistluse žürii esimees. 5. juuli 2026. Vana-Rääma