neljapäev, 2. aprill 2026

Jaansoni rada 822. päev

Nagu ma hommikul hõi(s)kasin, jõudsid täna koju mu lasteraamatud "Käpapikk ja Pikakäpp matkamas." Tegu on siis tõesti mu 6. lasteraamatuga ja luban, et see ei jää viimaseks, Käpapika ja Pikakäpa seiklused jätkuvad veel mitmes raamatus. Raamat ise on pisikeses formaadis, pehmete kaantega, hea lapsel kaasas kanda. Ja meie just jõudsime raamatuid adressaadini viimast, kellele koju, kellele tööjuurde, kellele postkasti ja ports läks ka postimajast teele. Muide, järgmise portsu saan panna alles esmaspäeval, sest homme on Pärnu postimaja suletud. Veel on minu käest ka saada neid, kuid mitte palju. Kui soovid, aga veel maksta ei saa, broneeri, muidu jääd lihtsalt ilma. Aga rada tuli meil 5,2 km pikkune, tallatakso teekond siis, seekord ilma kõnnikeppideta, sest need oleks seganud. Aga täna on veidi soojem, 6 soojakraadi näitab Pärnus, kuigi ma juba hommikul kütsin ahju ära, sest elamises oli ainult 18 soojakraadi, prrr ... Varsti teen ka pliidi alla tule, saab elamise normaalseks. 25+ on minu jaoks normaalne, alla selle ma lihtsalt lõdisen. Sellised lood siis. Olge terved, olge rõõmsad ja tegelege ka ikka nende asjadega, mis teile sobivad, nii on maailma helgemad ja selgemad pildid nähtavamad! 2. aprill 2026. Vana-Rääma
class="separator" style="clear: both;">

HALLID LUIGED - Herta Laipaik

Herta Laigapaiga teoste lugemine on kindla peale minek, sest tema teoste puhul pole mul iial tekkinud tunnet, et tahaks nende lugemise pooleli jätta. Kõik on nii haaravad ja haakuvad, et raske on öösel neid käest öökapile tagasi panna. Jah, tal on neid ilmunud väga palju ja mina olen läbi lugenud üksnes 7. On veel mida avastada. Teda ennast olen ma juba avastanud ning olen täheldanud ka seda, et ta paneb oma teostesse hästi palju ennast, teades põgusalt tema elulugu, nagu lemmikkirjanike oma ikka. Küll oleks tahtnud teda tunda! Kui ma kunagi Tallinna Metsakalmistule satun, lähen otsin üles tema haua. Kindlapeale! Ilmselt on teose prototüüp Herta ise, sest ka tema õppis Tartus meditsiini noil aastail, mil sama raamatu peategelanegi. Ja kogu see traagiline elu, teatud ajavahemik, millel polegi vaja pikemalt peatuda ja kogu see Tõrva-Hummuli energia vormub siin lahti. Küll harva, aga Herta teoste puhul tahaks käia nendel radadel, millest ta kirjutab ja seista ta Tõrva kodumaja ees. Kunagi ehk. Lootust ei tohi kaotada. Miski minu sees otsib tema lähedust, ka nüüd, kui suur kirjanik juba 18 aastat maamullas on. Väga palju soojust, äratundmist ja ülimõnus niiöelda vanaaegne kirjakeel, mis mulle kuidagi eriliselt hingelähedane on. Igal juhul mina ei peatu, pean saama läbi lugeda kõik Herta Laipaiga teoseid ja tahan neid ka omada! Kokku peaks neid olema 53. Mul on veel minna, sest kohe-kohe jõuab mu 43. raamat koju, kuller juba andiski teada. Mõnusat lugemist ja Herta Laipaiga võrratute teoste avastamist! Mina kopeerin siis taas teksti, et saaksite aimu millest raamat kirjutab, sest ise ma ei maininudki, emotsioon ja fookus oli mujal. Romaanis on kesksel kohal ühe noore inimese isiksuse kujunemine. Tegevus toimub Valgas 1942. aasta alguskuudel, mil peategelane Ingrid Hunnius viibib vanglas eeluurimise all. Seal üleelatu, samuti Ingridi suhted vanematega, oma keskkonnaga, ülikooli- ja vanglakaaslastega, «imeliku» sakslase Herbert Lemmiga – see kõik kokku viib tütarlapse tõdemuseni, mis on sõnastatud raamatu lõpus: «Ingrid tundis äkki teravalt, et tal ei ole enam tagasipöördumist endise muretu ja lapseliku elu juurde.» 2. aprill 2026. Vana-Rääma

kolmapäev, 1. aprill 2026

Jaansoni rada 821. päev

Nii mõnus on kepikõndida erinevaid radupidi, nii ei saa arugi kuhu kilomeetrid kaovad. Läbisime veidi üle 8 km. Mõnus on ennast liigutada. Germo esimese hooga tõrjus täna, aga kui soovitasin koju jääda, pani kibekiirelt ennast riidesse, võttis kõnnikepid ja juba ootas mind maja ees. Kui küsisin millist rada liigume, valis tema Voorimehe. Nii me selle tänava lõppu liikusime, sealt lennujaama poole, siis Vana-Pärnusse, mööda Kahva teed alla, Traavi jne...Aga väga hea, et müts ikka peas oli, ilma selleta ma praegu õues liikumist ette ei kujutagi. Jope panin õhema, aga koju jõudes olin ikka higine. Ei oska üldse selliste ilmadega riietuda, on küll lumevaba on õhk on külm. Kuidagi liiga külm minu jaoks. Aga õnneks särab ka päike, see teeb tuju veel rõõmsamaks. Nüüd on rada käidud ja aeg on lugemisse sukelduda, sest ikka veel on mul üks töö lõpetamata, no sellel korral on kahjuks nii, et pean pastakast välja imema. Mõnikord, minu puhul küll harva, mõni (tellitud) kirjatöö venib, endal ei ole just hea tunne selle pärast, aga pole parata. Annan endast parima. Lubasin ju. Aga hing, süda ja keha on rahul, et treenitud sai. Laen veel fotod ka siia ja kaon asjatama. Olge teie ka rõõmsad, minge õue ja liigutage ennast, nii saab olemine paremaks ja rõõmsamaks. 1. aprill 2026. Vana-Rääma
class="separator" style="clear: both;">

teisipäev, 31. märts 2026

Jaansoni rada 820. päev

Mõnusalt soe ilm on lõpuks, isegi 10 soojakraadi näitas Pärnus. Käisime 6 km tegemas. Ja silkasime ka postimajast läbi, seega raamatud on teel. Ehk on ka uued raamatud teel koju, jõuavad näiteks homme või ülehomme. Nii väga ootan juba. Meie liikusime Kesk- ja Vanalinnas ning siis Ülejõel ja Räämal. Jalutasime kallile Avele külla, sest üks plaan tuli lõpuni teostada. Nüüd on valmis, homme võid järgi tulla ;) Ja siis see teine ja siis see kolmas, neljas ka :D Olgu-olgu, ega kõigist ja kõigest ka blogima ei pea. Iga kunst ka rahvale ei kuulu, mõni kuulub salalaekasse ja nelja seina vahele, mõningale silmapaarile. Vot nii kidakeelseks jäängi. Pole vaja kõigil kõike teada. Muide, õues on lahmakas täiskuu. Aga õnneks hakkab kargus õhust kaduma, kuigi mina käin ikka paksu mantli ja villase mütsiga, ei julge veel õhemalt riidesse panna, kardan külma. Üldiselt oli selline positiivne päev, millest kitsamas mastaabis rääkida, suuremas mastaabis toimuvat ma ei ahmi lihtsalt endasse. Milleks? Õnneks on mul närvikava ka korras. Elage teie ka rohkem enda elu ja näete ka maailma kaunemaid varjuppoli. Ausõna! Olge terved, nautige elu ja liikuge aktiivselt! 31. märts 2026. Vana-Rääma

pühapäev, 29. märts 2026

KUI TULED, ÄRA KOPUTA - Kätlin Kontor - Kirss

Kui sulle lugemiseks satub niivõrd hea raamat, nagu seda on Kätlin Kontor-Kirsi debüütromaan "Kui tuled, ära koputa," loed sa selle paari õhtuga lihtsalt läbi ja jääd põnevusega uut osa ootama. Jah, tegu on sarjaraamatu esimese osaga, sest autor tunnistas, et ta on harjunud sarju kirjutama, sestap ei saanud ka kogu stsenaariumi ühte raamatusse panna. Ehk siis, kes veel ei tea, kirjanik Kätlin Kontor-Kirss kandis kunagi pseudonüümi Eleonora Berg. See nimi peaks eestlasele väga palju ütlema. Näiteks "Kelgukoerad," "Kartulid ja apelsinid," "Pilvede all" jne... Aga raamatuid kirjutab autor nüüd oma nime alt ja hästi kirjutab. Väga hästi. No lihtsalt niivõrd hea sõnavara ja niivõrd põnev teema arendus, lause ülesehitus, haarav süžee, tohutult hea psühholoogiline tundmus jnejne... Ühesõnaga kõik on väga paigas. Kui vaid millegi kallal norida, siis toimetaja kapseaeda viskasks kivi. Aga ma ei loobi neid ka, sest raamat läheb kindlasti mu lemmikute hulka, eriliste riiulisse ka, sest on armsa pühendusega ja seal riiulis ootavad teda juba teised sama saatusega raamatud, mida on kaugelt üle 400. Võin põgusa raamatuesitluse järel öelda, et tegu on siira ja sooja inimesega, sellise positiivse ja jutuka naisega, keda tunneks juba ammu-ammu. Vat selline tundmine siis. Ja ma üldse ei imesta, et see raamat läheb ka meeslugejatele peale, nagu Kätlin kohtumisel mainis. Lähebki, sest siin on väga palju mõtlemisainest just meestele. Ei ole tegu naistekaga. Pigem kogupere raamatuga. Jah, kui inimene on eelnevalt kirjutanud aastakümneid mitmeid telesarju, kajastubki see suurel määral tema loomes, sest ka neid telesarju kirjutas ta kogu perele. Kusjuures raamat pole raskesti loetav, haarab kohe ja on kirja pandud lihtsas ja armsas eesti keeles. Suured tänud Kätlin, et selle loo meieni tõid! Aga nüüd jään pingsalt ootama õhku visatud lubaduse täitmist, kaugel see aasta lõpp enam on! :) Ja ma ei hakka raamatut ümber kirjutama, jagasin üksnes enda emotsiooni, sest tutvustus, mille kohe siia kopeerin, kõneleb juba ise. Aitäh! Oma sünnipäeval teeb Linda endalegi ootamatult kingituse hoopis abikaasale. Selleks on ettepanek kuulutada nende veerandsajandit kestnud abielu lõppenuks. Tunnistamata endale, et see on viimane, mida ta tegelikult tahab. Kuidas eksisteerida edasi, kui “meie” on korraga kadunud ning alles on jäänud vaid “mina”, keda õigupoolest ei tunnegi? Mida teha, kui tulevik näib sõltuvat kõigist teistest, kuid mitte sinust? Keda usaldada, kui lähimateks sõpradeks on korraga su enda enesehaletsus, süütunne ja ebakindlus? Endine abikaasa liigub oma eluga jõudsalt edasi, täiskasvanud lapsed elavad välismaal, saamatu vend tekitab probleeme, veider naabrimees jälgib … “Kui tuled, ära koputa” on uue raamatusarja esimene teos. “Autori tundlik oskus märgata elu ja inimest avab tee mõistmisele. Aus kohalolu ilma hinnanguteta annab võimaluse samastuda. Kindlasti jään järge ootama.” Rita Rätsepp – psühholoog, näitleja ja koolitaja. “Mees, tee nagu mina. Loe seda raamatut oma naisele.” Rauno Märks – raadiosaatejuht, abikaasa ja kolme tütre isa. “Kätlin Kontor-Kirss kui kogenud telesarjade stsenarist teab, millistele nuppudele vajutada.” Lauri Liiv – laulja ja näitleja. Kätlin Kontor-Kirss sündis 24.03.1979 Tartus, kasvas üles väikelinnas Elvas ning sai kõrghariduse Tallinnas, kus elab siiani. Tema teekond elukutselise lugudejutustajana sai alguse 2006. aastal, kui tele-eetrisse jõudis esimene Kätlini kirjutatud seriaal, krimisari “Kelgukoerad”. Stsenaristina on ta Eesti telemaastikule toonud sarjad “Pilvede all”, “Kartulid ja apelsinid”, “Üheotsa pilet”, “Sinu. Minu. Meie”, “Kümnest kümme” ja “Mees majas” ning mängufilmid “Pilvede all. Neljas õde”, “Õigus õnnele” ja “Salmonid. 25 aastat hiljem”. Ka telesaated ja dokumentaalfilmid on olnud Kätlini viis tuua inimesteni lood, mis väärivad jagamist. Nüüd on aeg küps esimeseks raamatusarjaks. Lisaks lugude jutustamisele läbi erinevate meediumite on Kätlin tegev turundaja, õpetaja ning produtsendina. Ta on ema kahele täiskasvanud lapsele, tädi kolmele õelapsele ning perenaine ühele corgi tõugu koerale. 29. märts 2026. Vana-Rääma