LOODUSKIRJU - Kristel Vilbaste

Alles hiljuti käisin Pärnu Keskraamatukogus Kristel Vilbaste raamatuesitlusel ning soetasin endale tema 2 raamatut, sest mulle pakub huvi kõik loodusega seonduv, eriti igasugused põnevad hiiekohad, allikad, ohvrikivid ja kõiksugu teised pühapaigad. Lisaks ka veel rahvalaulud ja rahvaluule. Viimasel ajal üha rohkem satub mulle lugemiseks just antud teemaga raamatuid. Põnev. Nagu ka see raamat on huvitav ja ma leian et iga eestlane võiks veidikenegi teada oma maa rahvapärimustest, ennast kurssi viia teatud asjadega, et hiljem ei jääks lolli olukorda. Näiteks ei läheks hiiepaigast muru (heina) niitma ega ohvrikivilt kopikaid korjama. Üleüldse annab raamat teada kus miski hiiepaik või allikas või näiteks kuldsed vood asuvad. Korraks põikab ka Saamimaale huvitavaid ajaloolisi ehk ka rahvapärimuslikke kohti avastama. Kas sina, põline tallinlane üldse tead kus asub Hiru (Iru) ämm? Kui ei tea, siis on päramine aeg endale seda (teda) tutvustada. Piinlik on ju kui näiteks väljamaalasest tuttav küsib ja sa pole sellest midagi kuulnudki. See on vaid üks näide paljudest siin raamatus, mida Kristel Vilbaste lahkab. Raamatut lugedes olin justkui taimede (odööri) lummuses ning tundsin ka nende taimede lõhna, mida ma kunagi tundnud, ega mõnda vast isegi näinud ei ole. Lisaks tundsin ka nende taimede lõhna, mida arvasin mittelõhnavat. Niisis! Võta see raamat lugemiseks ja tutvu meie oma maa loodusega ja see kõik ei võta sinult tükki küljest, pigem lisab tarkuseteri ja kustutab teadmistejanu. Minuga juhtus nii. Aitäh, Kristel! See raamat on pühendusega ja läheb mu eriliste raamatute riiulisse. Ja tutvustus ka. Kas puud kõnelevad Sinuga? Aga lilled, loomad, linnud ja veed? Muidugi! Kõigiga kõnelevad. Tuleb vaid kuulata nii, et kuuled. Ja näha nii, et näed. Nii nagu meie esivanemad. See aitab mõista meie haigusi ja hädasid, aga ka tunda rõõmu ja ilusat tulevikku. Siin raamatus on lugusid meie ravimtaimedest, nõiduslikest allikatest, pühadest kividest, salapärastest haldjatest, aga ka tervislikust toitumisest, keskkonnaprobleemidest, metsahoiust ja säästlikust majandamisest. Viimase foto autor: Heda Piiriste 26. jaanuar 2026. Vana-Rääma

NÄHTAMATUD TRAAGELNIIDID - Aita Kivi

Loetud sai järjekordne Aita Kivi romaan, sedakorda "Nähtamatud traagelniidid." Mõnus ja rahulik kulgemine ning julgemine. Ma arvan, et siin on autorit ennast väga palju sees. Tunnen. Tajun. Kuigi olen Aitaga vaid tunnijagu läbi telefoni suhelnud, kui ta kunagi ühte minust tehtud artiklit toimetas. Toona töötas ta ühe ajakirja peatoimetajana. Hetkel ma ei olegi tema tegemistega kursis, aga see ei olegi oluline. Kordi olulisem on tõik, et ta ikka raamatuid kirjutaks, sest mulle nii väga sobib tema käekiri. Jah, ongi rahulik kulgemine, mis paneb ka raamatut rahulikult lugema, mõtisklema, kaaluma, süžeesse nii detailselt sisse minema, nagu oleks ta kõik selle oma elust maha kirjutanud ja haarab lugeja sellest osa saama. Tõsiselt hea oskus stsenaariume luua ja detailselt ka "taust" kaasa tuua. Peategelase karater on nii võimsalt esile toodud, et mul on nüüd sihuke tunne nagu ma tunneks seda naist kogu elu. Vot nii! Alati (igas raamatus) seda ei juhtu. Loomulikult ma nautisin väga selle raamatu lugemist ja tahaks juba järgmist sama autori raamatut haarata, aga öökapil ei ole. Peab selle vea parandama. Minu poolt soovitus selle raamatu lugemiseks on suur! Aitäh, et kirjutad, hea Aita! Ja nüüd raamatu tutvustus ka. Romaani minategelane Kaari on pärast ema surma otsinud üles oma isa, et temaga kordki elus kohtuda. Kuid ühest päevast ei piisa mineviku selgeks rääkimiseks. Lugudes, mida naine isale ei jõudnud jutustada, analüüsib ta seni elatule tagasi vaadates olukordi, mil midagi tegi või tegemata jättis seetõttu, et kasvas üles ilma isata, kasulapsena. Kust tuli ebakindlus, mida ta püüdis summutada välimust täiuslikumaks tuunides? Või sage süütunne ja vajadus oma olemasolu üha otsekui õigustada? Miks lootis ta leida lohutust ja mõistmist suhtest põlvkond vanema mehega? Kõige tugevamini oleme minevikuga seotud sidemeid pidi, mida me tunnistada ei taha või mille olemasolust meil aimugi ei ole, mõistab Kaari. Kuulujutud, millega ta noored vanemad kord teineteisest lahutati, läbivad ka tema elu otsekui igavesti elujõulised nähtamatud traagelniidid. 24. jaanuar 2026. Vana-Rääma

Jaansoni rada 795. päev

Tallatakso töötas täna suunal Kolde tn ja postimaja ja kõik teele jääv. Kokku tuli ligi 6 km. Olge nii head ja andke mulle ikka teada kui raamat kohale jõuab, muidu ma tüütan teid igapäevaselt. Alles kahjuks oli siin üks juhus et Võrumaale ei jõudnudki, sestap hoiame ühendust. Kurb kui omastatakse teiste asju aga tuleb ette, õnneks küll harva. Seega ootan infot neilt, kellele esmaspäeval raamatu posti panin, tänaseks peaks kohal olema. Ja ma olen siiralt tänulik, et ostate ja loete. Aitäh! Minule, kui autorile tähendab see palju. Pärnus on soe, kõigest -4 kraadi külma. Õhus on kevadet, ootan väga. Aga tänavad on seda sodi nii täis, et raske on läbi sumbata, no ausalt. Sellepärast ei kipugi linnapiirist välja, ei kujuta ette, mis seal veel on. Kõnniteed võiks vähemalt puhtad olla, pole ju ammu enam lund juurde sadanud. Kas maja juurest tänavalt (kõnnitee) peab omanik ise lund rookima? Pudru ja mudru igal pool ... Aga muidu olema ikka rõõmsad, kevad on hinges. Natuke veel ja. Ehk saab siis ka rohkem liikuda. Tunnen puudust. Aga nüüd tuleb taas mitmepäevane paus kahjuks, sest Germo on kaelaradikuliidi saanud, kael kõver nagu kreeka e, aga ma panin omatehtud tinktuuri ja andisin valuvaigistit ka, sest tal oli valus pead keerata. Olge terved ja hoitud! 21. jaanuar 2026 Vana-Rääma

Kristel Vilbaste "Minu Pärnumaa" esitlus

Täna kell 17.00 esitles loodusajakirjanik Kristel Vilbaste Pärnu Keskraamatukogu suures saalis oma raamatut "Minu Pärnumaa." Õigupoolest esitles ta paljusid teisi oma raamatuid ka, rääkis oma juurtest, mis on tal samuti Pärnumaal, Kilingi-Nõmmes ning pajatas põgusalt oma õpingutest. Ta õpib hetkel Maaülikoolis. Kuigi suvekodu asub Kristelil üldse Võrumaal, on ta vahel mõelnud ka oma juurte juurde tagasitulemisest. Lapsed on juba suured ja ... Eelmisel aastal üllitas kirjanik Vilbaste suisa 4 raamatut ning ta on isegi mõelnud romaani kirjutamisele, kuigi hetkel kõrgkooli õpingute kõrvalt on ta oma kirjatööga ajahädas. Ta kirjutab alles siis kui kirjastajaga on leping tehtud. Nii jäi tal täna esitletud raamatu kirjutamiseks aega vaid 1 kuu, kuid ta polnud näiteks Põhja-Pärnumaal (Tootsis) ja Pärnu osavallas Lavassaares enne käinudki. Nii juhtus ta Lavaassaare vana asulat ja muuseumraudteed külastama just ühe ürituse ajal. Ta rääkis palju loodusest ja selle kaitmisest, põgusalt ka tulikutest, mida ta üldse ei poolda. Kristel Vilbaste mainis ka ära, et ta ei kuulu EKREsse kuid on konservatiiv. Ise nimetab ta ennast roheliseks, täpsemalt tumeroheliseks, sest looduse heaolu, seda parimas mõttes, on ka tema heaolu. Talle endale ei meeldi morbiidus ning loodab kunagi kirjutada vähemsüngematest asjadest. Oli üks põnev ja sisukas tunnike ning raamatuostu järjekord jäi minust saali. Soetasin endale ka kaks raamatut Petrone Prindi sarja(de)st. Mõistagi rõõmustan ma kõige rohkem lugemismaterjali üle, sest Pärnumaa heaolu on samuti minu heaolu ja südame asi. Head lugemist ja tänud korraldamast, Pärnu Keskraamatukogu! Käisime ka seal samas kunstinäitst piilumas. 20. jaanuar 2026. Vana-Rääma

class="separator" style="clear: both;">

KÕIK, MIS ÜTLEMATA JÄI - Kertu Kändla

Nagu ma eile mainisin, on luuleraamatutel minu öökapil alati eesõigus, nii ka alles eile soetatud raamatul "Kõik, mis ütlemata jäi." Tõsi küll, ma alles hiljuti avastasin Kertu Kändla luule, aga tundub nagu oleksin kogu aeg seda lugenud, tundnud ja tajunud, sest selles on väga palju oma(st). Need troobid, mida autor julgelt kasutab, on niivõrd õiges kohas, loovad erinevaid nüansse ning isegi kohatine kaootilisus suudab tema loomes luua tervi(kli)ku, sünnitada luuletuse, milles on ka kompa paigas. Nagu ikka romaanis, sest luuletus on ju miniromaan, milles on olulisel kohal, sissejuhatus, sisu ja ka lõpupuänt. Seega kirjanik Kändla teab, mida ta teeb. Ta on andekas. Ta on luuletaja või poetess, kuidas kellelegi meeldib. Ja ma ei väsi kordamast, et ohtralt metafoore kasutades ei sünni luule, kui puudub terviklikkus, aga siin on kõik olemas, paigas. Ja autor on oskuslikult peitnud ka nõrgemad (ilmselt talle armsamad ja omasemad) luuletused tugevamate vahele, nagu me kõik teeme, sest need tugevamad seinad seal ümber varjutavad ja loovad kujutletava "sisu" või luulelisuse ka sellele "armsakesele." Leheküljel 72 on sõna "haisting." Ma ei tea, kas see on autori väljamõeldis (siis oleks eeldanud et luuletuse lõpus on kaldkirjas sõna tähendus) aga minu jaoks kõlab see siin (kon)tekstis isegi sobivalt. Seega ma ei näe erilist vahet sõnadel "aisting" või "haisting" sest ma tõlgendan sõna "haistingut" haistmisaistinguna. Või siis kui tegu on apsakaga (kahe silma vahele jäänud veaga) on see pigem (komistus)kivi toimetaja kapsaaega, mitte autori. Apsakaid ikka juhtub, inimlik. Tegelikult toimetamise kohapeal tahaks veel küsida. Kuna tegu on luuleraamatuga siis miks osad tekstid on hoopis miniatuurina trükitud? Tegelikult ei tarvitse see toimetaja otsus üldse olla, pigem küljendaja. Aga ka proosaluule ja vabavärss vormindatakse tupladena. Sellisel juhul koosneb raamatu esimene pool siiski miniatuuridest. Mõtlemisainet veidike. Aga üldpilt on väga hea ja tegu on kahtlemata väga hea luuletajaga, minu lemmik noorautoriga, kuigi ma nüüd isegi ei tea kas kolme raamatu omanikku sobib enam noorautoriks nimetada. See on siis minupoolne elamus. Aitäh! Raamat läheb eriliste raamatute riiulisse, kus teda ootavad veel sajad sama saatuses (pühendusega) raamatud ja lektüürid. Aitäh, armas poetess Kertu Kändla ja ootan põnevusega mida veel pakud! Tutvustus: Luulekogu „Kõik, mis ütlemata jäi” hõlmab elupilte ning tähelepanekuid, kätkedes minu Viljandis veedetud aega, kus kõik justkui alguse on saanud. See on minu kasvamise lugu, mis on läbi imbunud nii rõõmust kui ka kurbusest. Selles on igapäeva pihtimusi, kaduviku varje, mõtisklusi, inimhingede kuma ning hetki. Tõtt-öelda see on lihtsalt kulgemine läbi ajahetkede, mis on nii andnud kui ka võtnud, kuid aidanud ka väga palju leida ning märgata, luues minust selle, kes olen praegu. 20. jaanuar 2026. Vana-Rääma

Kertu Kändla luuleraamatu "Kõik, mis ütlemata jäi" esitlus Pärnus

Täna esitles poetess Kertu Kändla Pärnus Rahva Raamatus oma kolmandat luuleraamatut "Kõik, mis ütlemata jäi." Eelnevalt on tal ilmunud luuleraamatud "Ehapuna peegeldus minu südamevetel"(2023) ja "Südant puistan ridades" (2021). Mind kutsus kohale üks poetess Kertu Kändla luuletus, mida netiavarustest millalgi lugesin, aga kahjuks hetkel ma ei leia seda üles. Kui leian siis täiendan blogipostitust, aga see ei ole nii eluline või oluline. Kordi olulisem on tõik, et ma läksin täna kohale ja nautisin õhtut väga. Luuletajaid sünnib nagu seeni peale vihma, kuigi alles sajandi algupoolel olid need ikka veel defitsiidi alla kuuluvad produktid. Hea võrdlus, onju? ;) Aga ma oskan terasid sõkaldest eraldada, ausõna! Kahjuks sünnib massiliselt luuleraamatuid, mis ei sisaldagi luuletusi, neid üllitisi on piinlik lugeda ning väga palju on toimetamata luuleraamatuid. Jah, head luuletoimetajat ei olegi lihtne leida, aga väga valus on lugeda ridu, mis koosnevad vaid sõnadest, puudub terviklikkus. Poetess Kändla kasutab ohtras koguses kujundeid ja need on ikka niivõrd ehedad ja võimsad kujundid, et sa jäädki nende sisse, välja saamisega läheb raskeks. Aga ta kasutab neid kujundeid professionaalselt, loob terviku, loob luuletuse. Terviklikkus teebki luuletusest luuletuse, mitte sõnaderägastik, millel ei ole saba ega sarvi. Ma ei hakkas siin näiteid tooma, olen oma raamatublogis neid piisavalt palju toonud ja mõni on ka pahandanud, aga ma jään alati oma arvustuste juures ausaks ja otsekoheseks ja üritan (k)arvustada nii, et (k)arvustus oleks konstruktiivne. Lisaks kirjutab kirjanik Kertu Kändla ka esseesid, /ka presidendile, kui ma õigesti mäletan/novelle ja teisi kirjandusžanre. Mina soovitan seda rada jätkata, sest ampluaa on pirakas ja vaid kogemused on need, mis rikastavad meie silmaringi ning iga katsetus viib kord sihile, see on kindel. Aitäh selle toreda õhtu eest Kertu Kändla ja Jaak Känd. Pärnu kirjamees Jaak Känd oli sellle korral küsitleja rollis ja see tuli tal hästi välja. Minge nüüd vutt-vutt raamatukapulustesse ja soetage ka endale luuleraamat "Kõik, mis ütlemata jäi!" Ja jätke poetessi nimi meelde, sest te kuulete temast veel! 19. jaanuar 2026. Vana-Rääma

class="separator" style="clear: both;">