Jaansoni rada 881. päev

Nuvat sul vanamuttide kott. Poleks seda abilist mul täna, oleksin vist juba küürselg-sälg valmis! :) Jah, jõudsime Germoga kõik raamatud Pärnu Rahva Raamatust ( korjati kõikidest Rahva Raamatu kauplustest kokku) seljakottidega ja sellesama ratastega kotiga koju taritud. Kröömikese omad siis. 3 tiiru käisime. Nüüd siis enam Rahva Raamatus mu raamatuid müügis pole. Ahjaa, kirjastuses Kröömike on ilmunud 10 raamatut. Aga on olemas Apollos ja äkki isegi Raamatukoi ja Krisostomuse raamatukauplustes. Kirjastuses Kröömike ja ja praegu / ühesõnaga varsti/ mujal veel, kuid annan teada kus. Mul on lihtsalt nii kiire päev olnud, pole aega saanud. Aga vähemalt kilomeeterid tuli vägevalt. Liikusime täna 8,7 km. Viimase tiiruga saime läbimärjaks ja masin teebki meie eest tööd praegu. Õnneks see memmede rataskott peab ka vett ja raamatud jäid täiesti kuivaks. Kiidan seda kotti tõesti taevani. Ka maal on sellest suur abi, just veekanistrite tarimisel. Abiline igaks elujuhtumiks. Ausõna. Aga nüüd on päev õhtus. Homme on juba uued seiklused ees ootamas, lisaks veel töö ja siis veel ja veel ja veel.... Rohkem ei räägi, vähem ka mitte :) Liikuge ja olge ikka positiivsed! Ahjaa, oma 14. lotovõidu sain ka sellel aastal, küll pisikese, aga abiks ikka. 27. juuli 2026. Vana-Rääma

25. juuli 2026. Uulu Lamba Vest

Sõitsime õhtul spetsiaalselt Uulu Lamba Vestile ehk Tanel Padari kontsredile. Ja seda tegid peale meie veel väga paljud, sest rahvast oli tõesti palju. Mina pole nii palju rahvast seal enne näinudki, kuigi olen korduvalt käinud. Tanel Padari kontserdist käisin seal osa saamas juba teist korda ja ma loodan samuti, et kunagi tuleb ka kolmas kord, nagu Tanel ise mainis. Käisime koos kallite Ave, Aedu, Küllikese ja Germoga. Jõudsime suhteliselt kontserdi alguse ajaks ja lahkusime vahetult peale seda. Armsa poetess Kertuga jooksime ka kokku, tema oli Tanelit kuulama tulnud Viljandimaalt. Kindlasti oli seal veel väga palju tuttavaid. Tagasi naastes põikasime läbi Pärnus Bum-Bumi pubi esiselt alalt, kus esines Saksamaalt tulnud MODER TALKING. Rahvast seal oli, pidasime bussi kinni ja ma läksin lausa vaatama, no ei olnud laval Dieter Bohlenit ja Thomas Andersit, täiesti võõrad olid. Aga ma usun et enamus rahvast läks reklaami ohvriks. Kas nad ka pettusid, seda ma ei tea, sest bänd laualbki MODERN TALKINGU lugusid. Aga minu jaoks puudub nendes lugudes see hing, mis originaalis olemas on. Ja tegelikult, olgem ausad, võtta endale peaaegu sarnane bändinimi ja viljleda nende muusikat ehk tõmmata sellega endale kuulust oleks nagu loome vargus minu meelest. Aga meie saime originaalkontserdist Uulus osa ja see oli kordi parem ja ehedam, hingega asi. Muide, need tegelased sealt saklaste bändist olid isegi oma juuksed vastavalt värvi värvinud, sest ka Thomasel on suht musta värvi juuksed ja Dieteril blondid. Uhh! Võlts! Ma saan aru kui nooremad inimesed ei tea, kes Mordern Talkingu liikmed on, aga ma olen juba selles eas, kes ikka mäletab ja kunagi väga neid fännas, seda enam on kuidagi kentsakas seda kõike kõrvalt vaadata. Bum-Bum muidugi teeb natuke ülepaisutatud reklaami ka, eks ikka Modern Talkingu arvelt. Olgem ausad, nõme tegelikult.Väga nõme! 26. juuli 2026. Vana-Rääma

class="separator" style="clear: both;">

DEKADENT PIMEDUSES - Rometh Torm

Loetud sai Rometh Tormi romaan "Dekadent pimeduses." Ausalt öeldes ma isegi ei oska liigitada, kas tegu on romaani või jutustusega, aga see selleks. On, mis ta on, aga raamat vajaks korralikku toimetamist. Keeletoimetus on kirjade järgi tehtud, aga tekst on ikka väga kaootiline ja segadust tekitav. Üks lõik räägib ühest situatsioonist, teine teisest, kolmas kolmandast. Hullem, kui Silja Vaheri esimesed raamatud. Lisaks jääb mulje nagu autor tahaks kirjutada midagi sarnast nagu Sass Henno kirjutanud on, näiteks romaani "Mina olin siin," aga selle üllitusega ei jõua ta antud romaanile ligilähedalegi. Muide, ta isegi mainib antud romaani selles raamatus. Aga võibolla on Rometh Tormil ka juba lugejaskonda. Mina lihtsalt olen nii suure lugevusega, et oskan terasid sõkaldest eraldada ja ... No ma loodan, et see raamat leiab lugejaid, sest ise kirjanikuna loodan seda alati, loomulikult ka oma raamatute puhul. Kusjuures asjast võib asja saada, kui autor neid järgmisi osi (mainib triloogiat) kirjutab ja leiab endale korraliku sisutoimetaja. Praegu on nagu on. Olemas juba on ju ja midagi enam muuta ei saa. Kaaned ei meeldi, ebaloomulikud ja AI tehtud Kohutavad! Üldiselt stsenaarium vestab narkomaanide ja kriminaalide elust, sisaldab liiga palju klišeed ja kohati kubiseb plagiaatidest, mida me minevikust teame ja ammu kuulnud oleme. Näiteks see Männiku teema, kassi süstimine jnene...Kaks pahelist noort armuvad, üks on joodikust kriminaal ja teine narkomaan. Nad soeavad veel lapse ka. Uhh! Nojah, kui tahta, saaks sellest vihjest hea raamatu. Aga see on pelgalt minu arvamus ja võimalik, et järgmisest antud autori raamatust saab nn kassahitt, mida peavoolumeedia pidevalt reklaamina hakkab. Võibolla ... Kuid jah, minu arvustus tuli selline. Igal juhul jätan autori nime meelde ja jälgin põnevusega, mis toimuma hakkab. Kopeerin ka raamatut tutvustava teksti siia. Alkohol ja narkootikumid, vargused ning peksmised, SMS-laenud ja valetamine … Tõsieluliste fragmentidega hoogne ning kaasahaarav lugu, jutustab nii üllatustest varastele, kui ka naiivsetest tütarlastest, kes pangakaardi võõrastele usaldavad jne … Vahelduseks pakub temaatika aga naistevastane vägivald, mis on alati olemas olnud. Ei kohtusüsteem ega ka avalik arvamus ei suuda selles osas midagi olulist ära teha või muuta. Teema on nii delikaatne ja tekitab ühiskonnas vastakaid arvamusi, kuni jõuame vaieldes ikka välja olukorrani, et naised ise on nii otseselt kui ka kaudselt süüdi – seega paratamatult vähemväärtuslikud … Siit ka olukord, et iga süsteemi saab manipuleerida, kuni jäädakse vahele, aga see viimane ei olegi oluline. Oluline on tunne, et midagi sai teha ja ette võtta ehk siis muuta ... Pikemas perspektiivis aga selle tundega kaua elada ei suudeta … Nii mõnigi mees saab oma karistuse, kuid mitte õigusriigile kohaselt – lugege ja otsusta. 25. juuli 2026. Vana-Rääma

Jaansoni rada 880. päev

Täna on minu jaoks selline seisev päev olnud. Õhtul enam ei kannatanud kodus passimist ja läksime rajale, tegime 6,8 km, sest rohkem Germo lihtsalt ei tahtnud. Ja koju ta ka jääda ei taha. Natuke olen mures selles suhtes, tahaks pikemaid vahemaid läbida. Aga mul on endal ka režiim hetkel sassis, peale bluusimist olen öösel kell 3 alles magama saanud ja enne magasin lausa 1,5 tundi. Ei saanud maale, sest ootan ühte väga olulist emaili ja ei saanud kusagile, sest ootan ühte olulist telefonikõne ja maal ei ole alati levi. Oi, kuidas mulle ei meeldi need ootamised, ja katteta lubadused, mis aheldavad kodu külge kinni. Ja nüüd on nädalavahetus ees, jälle niiöelda seisev aeg. Eks näis kas suvilasse jõuame, lubab suurt sadu ja külm on. Homme jooksvalt vaatan. Lihtsalt üks tähtaeg surub omamkorda peale, sestap on tavalisest natuke rohkem hetkel mul pinget peal. Nii mõnus oli ennast liigutada. Sellised lood siis. Eks ma hoian endiselt oma saladused avalikkusest eemal, iga asi omal ajal, kui ... Igal juhul midagi on sündimas, midagi, mida ma tõeliselt ootan ja sünnib niikuinii, lihtsalt vahel tuleb kauem oodata. Nii on. Muide, Pärnus on nüüd sääsed täitsa olemas, üks piniseb mul ka kõrva ääres siin. Aga ega ma rohkem ei lobisegi, täna saan ilmselt raamatu ka loetud, kahel eelneval õhtul lugesin vaid paarkümmend lehekülge, sest see raamat nagunii ei ole mu lemmikute killast, ei haara ega haaku, on suht kaootiline ja toimetamata sisuga. Aga raamatust endast blogin ilmselt juba homme. Olge terved ja tegele ikka sellega, mis teile meeltmööda on ja positiivsust juurde toob. 24. juuli 2026. Vana-Rääma

class="separator" style="clear: both;">