Jaansoni rada 747. päev

Kui ma lõuna paiku töölt tulin, helistasin Pärnu Küttekontorisse ja juba enne poolt kolme olid puud kohal, 50 võrku, täiesti kuivad, klotside nime all, musta lepa klotsid. 50 kotti maksab 175 eurot. Olen aastaid neilt tellinud ja olen väga rahul. Koos autojuhiga viskasime autost maha ja mina siis toimetasin edasi, ladusin kuuri. Enne seda vedasin kuurist ehituselt toodud klotsid kastidega kamorkusse. Arvasin et need on juba otsas, sest puid kuurist toomas käib meil Germo. Aga oli veel paras ports, andis sättida. Nüüd vast enne veebruari lõppu või märtsi pliidipuid ostma enam ei pea, ahjupuud on mul juba suve algusest olemas. Aga eks ma varun rohkem, sest siiani on ülevalt korter tühi, talvel tuleb hagu anda, muidu torud külmuvad. Kinnisvara ei suvatsegi vist ennast liigutada, et annaks ometi selle üürile, igavene jama ikka küll. Tulge mulle ülesse naabriks, seal 3 tuba ja duššikabiin ka sees. Kaks ahju. Mugavusi pole aga ahjuküttega korter ju tegelikult ongi mugav, palju mõnusam kui muu küttega. Tänane rada tuli 5,5 km pikkune. Ma lihtsalt ei saa, pean ennast saama liigutada. Lisaks kaal muudkui tõuseb, ometi söön sama vähe. Igavene jama sellega. No ei taha taas hiigalseks muutuda. Aga muidu on kõik hästi, tuba soe ja õues ka soe, see mulle meeldib. Külma ma ei soovi. Õnneks vist sellel aastal külma ei tule ka. Kuigi linnud käivad aknataga koputamas ja ämma juures lasin naabrikassi aknast sisse, koputas tema ka :) Minu suur sõber. Aga tänaseks siis aitab. Olge terved ja liikuge ka! 5. detsember 2025. Vana-Rääma

VERBALISEERUNUD PISARAD - Heili Meibaum

Aitäh, Heili selle armsa kingituse eest! Loetud sai Heili Meibaumi debüütluulekogu. Mul käib kõik vist tagurpidi, enne loen uuemad raamatud ja pärast vanemad. Isegi triloogiaga on nii juhtunud. Aga põnev ongi, kuigi luuleraamatute puhul ei ole vahet. Lihtsalt vahe on selles, et see luuleraamat on mu kõige lemmikum Heili kolme ilmunud luuleraamatu hulgast. Lugesin seda mitu õhtut, ei tahtnud korraga kõike sisse ahmida. Ilmselt loen seda veel millalgi, sest neid luuleraamatuid, mis mulle korda lähevad ja mille taset ma tugevaks pean, loen korduvalt. Kui üldse millegi kallal norida siis need kaldkirjas tekstid seal luuletuste lõpus pole üldse vajalikud, need pigem võtavad selle salapära ära ja reedavad ridade vahele jäänud teksti. Aga see on pelgalt minu arvamus. Samas küsiks miks need seal üldse on? Nende "arvelt" saaks pigem luuletustele pealkirjad panna. Sisukorda sooviks nii väga-väga. Muu koha pealt olen kõigega nõus, ka sellega kuidas Heili abikaasa maalid teksti sulanduvad. Kõik on korrektne. Minu lemmikluuletusteks on luuletused, mis asuvad antud lehekülhgedel: 40, 55, 70 jne ... Neid on veel ja veel, aga just nende lehekülgede numbrid salvestusid lugedes mällu. Poetess Meibaumi loome kajastab ka meie ühiskonna pahupooli, mis on aus ja otsekohene, sest ega kõik siin ilmas ei olegi ilus ja värviline. Jätkuvalt naudin ma ka seda sõnade mängulisust ja kompat, mis teeb luuletusest luuletuse. Kõik on paigas, autor tunneb luuletehnikat. Seda ei ole vaja õppida, see tuleb seest, andekusest või loomulikust intelligentsist. Luuletajaks halaka ei saa, selleks sünnitakse. Lihtsalt mõnel jooksevad read paberile noorena, mõnel vanemas eas, aga need on kogu aeg meie sees. Sündiud luuletaja eristub neist, kes pastakast luulet välja imema hakkavad. Sündinud luuletaja luulel on hing sees. Ma tean millest räägin, sest minu luuleväravad avanesid juba 4 aastasena, pärast vanavanaema surma ja mul on luulestaaži tänaseks 50 aastat ehk pool sajandit. Heili, mul on nii hea meel, et oma annet jagad, ära väsi jagamast. Siirad ja suured tänud raamatu eest! Ja raamatu tutvustus. Heili Meibaumi debüütluulekogu „Verbaliseerunud pisarad” on segu meie kummalise aja peeglist vastu vaatavast maailmavalust, paradoksidest, märkamistest, kaduvusest, ilust ja võlust, mõtisklustest oleva ja tuleva ainetel. Luulekogu jaotub rubriikidesse - pisar, ajavahe, isamaaline, märkamisi, piiripealne, kole valus, ulme, rõõmupisar.5. detsember 2025. Vana-Rääma