kolmapäev, 2. aprill 2025

Jaansoni rada 650.päev

Ja nii nagu ikka, nii ka täna liikusime me raamatute postipanemiseks algatuseks kesklinna, sest postimaja asub Port Artur 2 hoones. Siis tulime uuesti üle jõe ja tiirlesime siin piirkonnas, põhiliselt Ülejõe linnaosas ja Siimu sillalt keerasime koju tagasi. Kokku tuli umbes 6,5 km. Mõnus ilm on, termomeeter näitas 16 soojakraadi. Ma terve hommikupoole tegelesin ühe raamatu käsikirjaga ja see väsitab kordi rohkem kui füüsiline liikumine. Õnneks on alati võimalus ennast peale seda liigutada. Eks ma tegelen edasi, sest hetkel on asi seal maal, et kahte mu raamatut illustreeritakse, millest üks on ka toimetatud. Lisaks on ühe raamatu käsikiri trükikojas, ootan hinnapakkumist, mis peaks lähipäevil saabuma. Tööd on kuhjaga. Suvel tahaks kirjatöö pausile panna, sestap hetkel siin asjalik olengi. Ma ei oskagi öelda milline raamat jõulude eel ilmub, see oleneb paljudest asjadest, aga veel kevadel ilmub (võibolla juba aprillis, aga mais kindlasti) mu kõige mahukam raamat, artiklid, küsitlused ja usutlused läbi aastate, ja seda erinevates ajakirjades ja ajalehtedes. Olen vist seda juba maininud korduvalt, aga küll küllale liiga ei tee. Tiraaž tuleb väike, sestap ootan teie soove juba hetkel, sest vaid eelsoovijad saavad otse, teised peavad poodidest ostma, aga seal on hind juba krõbedam. Mis seal ikka. Varsti algab Bingo, võidan taas :) Olge tervd! 2. aprill 2025. Vana-Rääma
class="separator" style="clear: both;">

teisipäev, 1. aprill 2025

Jaansoni rada 649. päev

Ja niikui niuhti 8 km kepikõnnitud! Muide, me tulime rannast, seene juurest koju (3 km) täpselt 30 minutit, sest jahedaks läks, tuul tuli, nahk oli märg, oli vaja ennast kiiremini liigutada. Nagu näha tegin ma ka seal seene ligidal termomeetrist pilti, näitas ( kell 18.29) 13 soojakraadi, sama näitas ka kesklinna silla juures. Ja nii armas on jälgida kuidas Supeluse tänav aina ilusamaks muutub, jäädvustasin taas. Käisime ka POKO juures, aga ma päris rannaribale ei kippunud, sellised õredamad tossu olid jalas, raudteed on alles talvekorteris ning rannas käivad endiselt hooldustööd, jalad oleks lihtsalt liiga liivaseks saanud. Aga päike säras mõnusasti ja rahvast liikus palju. Üha enem on ka enda liigutajaid rajal, eriti palju oli täna sportijaid rannapargis. Kitsaks kipuvad need rajad jääma, kui ka neid rulatajaid juurde tuleb. Aga vägev,et rahvas liigutab ennast, ei mossita toas ja ei ole maailma peale vihased. Just liikumine hoiab meeled rõõmsad ja tervise korras. Liikuge teie ka. Mõnusat teisipäeva õhtut! 1. aprill 2025. Vana-Rääma
class="separator" style="clear: both;">

TIIU TALU TÜTREKENE - Marje Ernits

Jätkub Eesti autorite loomingu lugemine ja loetud sai järjekordne jutustus Marje Ernitsa sulest, mis kannab pealkirja "Tiiu talu tütrekene." See on 18. raamat, mille Ernitsa sulest läbi lugenud olen. Tema raamatud on hästi lihtsad ja haakuvad, lausa jooksevad otsast lõpuni. Kaks õhtut ja ... See on isegi veidi mahukam, 191 lk. Aga enamus on õhemad. Samas ega pikka ja lohisevat raamatut parem lugeda ei ole, tavaliselt on tellisepaksustes raamatutest teksti ülearu palju, pideva lugejana olen seda korduvalt kogenud. Toimetaja kapsaaeda viskaks kivi. No ei ole olemas sõna "tekkiks!" Aga muidu on lugu, mida Ernits jutustab väga eluline, nagu kõik ta lood. Selles raamatus on rohkem nõidust, maagiat jne...eks vanasti juba öeldigi, et nõiad on punapäised rohesilmad. Aga ega seda üks ühelt võtta ei saa, sest enamus punapäid ongi rohesilmsed. Orvuks jäänud peategelane on üks mõistlikumaid tegelasi selles loos, tark ja järjekindel naine, kes näed asju ette, tihtilugu just unes. Kõik see on niivõrd tuttav maailm, et minu jaoks imestusmomendid jäid ära, aga eks raamatute tutvustav tekst kõnele juba ise. Minu poolt soovitus lugemiseks on olemas. Ühel õhtul põleb väikese Tiiu kodutalu maani maha ning ta ema ja väikevend hukkuvad. Orvuks jäänud tüdruk kasvab üles võimuka tädi peres koos täditütre ja kaksikutest tädipoegadega. Tal pole justkui millestki puudu, pigem vastupidi, sest saatuse poolt on talle antud erilised võimed. Samas on ta ilma jäänud ema õpetussõnadest, mida Tiiu talu naised põlvest põlve oma tütardele edasi andsid. Lõpetanud talutöö kõrvalt Maaülikooli, jääb neiu endiselt seotuks kasuvanemate taluga, kuid iidse suguvõsa otsese järeltulijana otsustab ta kunagise kodutalu taastada. Romaan toob haaravalt lugejani väikese tüdruku naiseks kujunemise loo ning kirjeldab tänapäeva maaelu rõõmusid ja muresid ning keerulisi inimsuhteid. 1. aprill 2025. Vana-Rääma

esmaspäev, 31. märts 2025

Jaansoni rada 648. päev

No vott-vott, täna on 17 kraadi sooja ja kohe rõõmsam oli rajal liikuda. Tegime 9 km pikkuse tiiru. Isegi vast veidi peale. Aga no oli mõnus, kuigi sall on mul endiselt kaelas, aga panime täna õhemad joped selga ning mina käisin ilma mütsita, sest ka rannas oli soe. No muidugi on ka palja kehaga päikesevõtjaid juba keskrannas, aga .. prr :) Lisaks käivad rannas hoogsad hooldustööd, koristatskse liiva ja parandatakse uunikiviteid. Et ikka rannahooajaks oleks kõik perfektselt korras. Nii mõnus, juba mõte, et varsti saab merre, teeb rõõmsaks ja õnnelikuks. Homme on juba ju 1. aprill! Täna oli ka palju jooksjaid ja lisaks meile veel ka kepikõndijaid. No jooksjad vudisid lausa lühikeses dressis ringi, natuke vara veel, kevad on salakaval. Aga mis seal ikka, nüüd on enesetunne nii hea, nagu oleks puurist lahti pääsenud :) Liikuge teie ka, siis tunnete kui hea on peale seda olla! Olge terved! 31. märts 2025. Vana-Rääma

pühapäev, 30. märts 2025

EGO - Kadri Kõusaar

"Ego" on Kadri Kõusaare debüütromaan, aga mina jõudsin selle lugemiseni alles nüüd, kuigi raamat ilmus juba aastal 2001. Muide, kirjanik Kõusaar oli siis alles 21 aastane. Ja üleüldse on ikka hästi kirjutatud küll debüüdi kohta. Kadril on rikkalik sõnavara. Oi, kuidas mulle hakkas meeldima paljutähenduslik sõna - mütlema. Seda kasutab autor julgelt, nagu ka muid väljendeid ja situatsioone. Tegelikult peab ka olema suur reisikogemuste pagas, et kirjutada selline raamat. Ja julges. Julgus on ka üks kirjanik Kõusaare teoseid iseloomustav sõna. Ja tarkus. Tark naine kirjutab selliseid raamatuid. Aga nagu me mõne päeva eest ühte seltskonda sattudes ja pimedas koju jalutades vestlesime, on Kadri tõesti reisinud palju ja eks need teosed kipuvad ka ju autorite nägu olema, kuid (kordan) mitte alati. See siin on natuke Kõusaare "Alfa" nägu, seega ... Süžee tiireb raamatu kirjutamise ümber ning kõneleb elust võõrsil ja endast 20 aastat vanema mehe armukeseks olemise staatusest. Kummastaval kombel laseb tugeva egoga tunduv naine ennast ikka ja jälle ära kasutada, aga eks naine on kord selline, et kui ta armastab siis ta armastab. Ja paraku kui armastus on ühepoolne, hakkab vastaspool seda oma kasuks ära kasutama. Üleüldse on see meespeategelane nii vastik tüüp (autor kutsub neid sägadeks), et ... no vähemalt Kadri oskab selle kõik esile tuua ja paljutki veel. Mulle meeldib kirjanik Kõusaare käekiri väga. Igatahes! Aitäh, Kadri! Ja nüüd kopeerin siia ka raamatu tutvustuse. Kadri Kõusaare esikromaan «Ego» ületab mitmeid kirjanduslikke vastandeid. Kui literaadid eristavad «keeletundjaid» ja «elutundjaid», annab Tartu ülikoolis hispaania keelt ja kirjandust õppiv Kõusaar silmad ette enamusele elulähedikele. Kõusaar on maailmarändur, mitte tugitooliharitlane. Tundes hästi siinset olustikku, omat ta ometi ka märksa avaramat kultuuritaju ning käsitleb terase kaasaelamisega kõiki ühiskonnakihte. Samas on tema stiil erakordselt särtsakas «Ego» intensiivsus tuleneb rohkeist vaimukaist kujundeist ja mõistujuttudest. Nõnda pakub teos huvi nii ideegurmaanile kui lihtlugejale. «Ego» on lugu dramaatilistest suhetest ja eksootilistest paikadest. Kuid see on ka romaan ühe romaani sünnist; see sünd lükkub aina edasi -- ent kui raamat lõpeb, avastab lugeja, et on just sedasama romaani lugenud. «Ego» on liikumise eleegia -- püsiv iha tabada midagi teispool silmapiiri, ühtviisi kauget ja hingelähedast nii tuhatnelja ratsutajale kui ratastooli aheldatule. Seda püüdlust ümbritsev maskeraad on kohati groteskne, kuid maskide alt kumavad põnevalt inimlikud pärisnäod. «Ego» särtsuva, sädeleva ja paiguti okkalise päälispinna all on soe süda. Berk Vaher 30. märts 2025. Vana-Rääma

laupäev, 29. märts 2025

Jaansoni rada 647. päev

Selline veidi üle 6 km rada tuli täna. Tiir kesklinna ja tagasi tulles tiirutasime ülejõel. Algul oli plaan randa minna, aga ma suutsin ilma mütsita ja õhema salliga minna ning rannas on alati tuult rohkem, sestap sisemaal liiklesimegi. Mina ei saa veel talvejopet seljast, no ei saa, kuigi termomeeter kesklinna silla juures näitas 10 soojakraadi. Aga juba aprill koputab uksetaga, peaks ikka soojemaks ka minema. Kevad tundubki pikk, sest juba teist aastat pole pmst talve, mis on minu jaoks iseenesest hea, korvab igatsust minna talveks soojale maale elama. Aga unistan suurelt edasi. Lähinädalatel plaanime ka maale tiiru minna ja ma nii loodan, et ka sellel aastal saab juba mai kuus merre. Südamest loodan. Aprillis on veel mõned üritused tulemas, mis mind Pärnus hoiavad, aga püüan nüüd rohkem hakata Lemmes käima. Nojah, tegelikult tuleks ka raamat trükki saata. Olengi asja unarusse jätnud, võtan ennast käsile. Kuidagi kiired ajad on olnud. Muide, luuleraamat on toimetatud ja illustraator tegeleb. See siis infot neile, kes mu luulet loevad ja ikka ka ostavad. Aga mis seal ikka, päev kustutab juba tuld, kuigi päevad on pikemad. Ärge siis unustage öösel kella keerata. Arvuti ja telefonikell peaks ise õigeks minema. Ja kellad keeratakse ikka ette. Homme samal ajal saab kell juba 9 õhtul. 29. märts 2025. Vana-Rääma
class="separator" style="clear: both;">