Jaansoni rada 907. päev

Oli plaan natuke pikem tiir teha, aga üks meil siin on vist suhkrust, sest vihma hakkas tibama ja ta mitte ei taha seda. Ausalt öeldes minule endale meeldib vihm. On kogu aeg meeldinud, erinevalt lumest. Aga jah, päike eelkõige, kuum ilm ja päike. Unistused on ilusad asjad. Aga 6 km tegime ikka. Mõnus ilm on, tuulevaikne ja selline unine, vaikselt ja vabalt kulgemise ja julgemise aeg. Meie ka võtame nüüd veidi rahulikult, magasime isegi kaua, Germo suisa 10 tundi. Ju oli vaja. Nüüd oleks justkui juba õhtu käes, peab tule vist põlema panema, et näeks trükkida. Aga sügis ongi selline kole ja pime aeg, mina olen valguselaps, mitte pimeduse, sestap armastan kevadet ja kõige rohkem suve. Sügis ei meeldi, talv võiks üldse olemata olla. Ma elan ja toitub valgusest ja seda igas mõttes. Armastan valgust ja ei fänna pimedust, ka surnuaedu üldse mitte, sest seal on must ja pime energia, sealt ma energiat ei ammuta, nagu teevad seda musta maagia austajad. See on rahupaik, kus käin korra lähedast mälestamas ja kõik, miski muu (see surmaenergia) mind sinna ei kutsu. Las see olla ja jääda lahkunute viimaseks koduks. Õigupoolest nende füüsisse viimaseks koduks, sest hing teatavasti kehastub uuesti. Aga see on hoopis teine teema. Meil on mõnus olla, veidike ennast liigutatud ja maailma kallimale ämmale ka porgandi- ja kapsapirkuad viidud. Need on ta lemmikud ja oma kallist Ämma armastan ma sama palju kui oma kallist Ema. Olge hoitud! 17. oktoober 2026. Vana-Rääma

class="separator" style="clear: both;">

16. oktoobril maakodus

Aitäh, armas Karin vahva seikluse eest ja et sa meid lõpuks maakoju viisid! Tänane maale sõit oli jah üks mõnusalt paras seiklus. Teatud põhjusel ei saanud me hommikuse bussiga minna, sõitsime ühe teise bussiga ühte teise kohta, seal saime armsa Kariniga kokku, sõitsime veel ühte teise kohta ja siis maandusime maakoju. Vot nii! Oli armas sinuga kohtuda. Uute kohtumisteni! Meie jõudsime täna duširuumist, esikust ja köögi seinalt kahhelkivid maha lõhutud ja ma veidike isegi lõhkusin vannitoa vana tsemendi osa, seda mis nende kahhelite alla jäi. Aga umbes pool jäi veel. Ei jaksanud, sest Germole ma sellist tegevust igaks juhuks ei luba. Välisukse eest sain ka kahhelid maha, need tulid üllatavalt kergelt, aga kõige rohkem vaeva nägin ma pliiditaguse seinaga, seal olid need kahhelid ja tsement ikka nii kõvasti kinni, ehk mul sai mitmel korral lausa võhm otsa. Aga hakkama sain. Lisaks kraapisin ikka seda köögi soojamüüri veel, oranži. Veidi on veel kraapida. See ei taha üldse maha tulla. Täna tegime vaid 4,5 tundi tööd, rohkem ei jõudnudki. Keldrisse ka ei jõudnud, kuigi nüüd oleks paras aeg sealt viimne taara konteinerisse viia, sest konteinerid on tühjaks tehtud. Pean poolvenda appi hüüdma. Praegu pakast veel ei ole ja kui tõesti uuest aastast need konteinerid kaotatakse, siis praegu oleks hädasti vaja need täis laduda, saab ükskord ometi keldrist sajandi taara minema viidud. Ja siis on vaja keldri aknale ja keldri luugile talveks peno soojustuseks ette ning rohkem polegi sellel aastal midagi teha. Talveks jääb elamine hingama ja tuulduma, ehk on kevadel puhtam õhk ka sees. Muidugi enne on vaja sodi keldrist välja, sest sealt see lehk tulebki. Kevadel siis alumise ja keldrikorruse akende vahetus, terrassiuks ka veel lisaks. Ja siis edasised sammud. Talvel külmaga ma ei suudagi seal midagi teha, kiiret ka ei ole, iga asi omal ajal. Jah, novembri algul lähme osasid asju sinna viima. Ja noh, eks ma aegajalt külastan maakodu ikka ning mu kallis sõbranna hoiab nagunii majal silma peal. Nüüd, kui seinad on kõik vanast ehitusprahist vabad, saab elamine paremini hingata ja ehk kuivavad ka niiskemad kohad ära. Korra mõtlesin, et võtan nüüd veel alumise korruse vana põranda ka üles, tuuldumise mõttes, aga siis mõtlesin ümber, sellega on aega. Pealegi on seda põrandat vaja remondi käigus. Õnneks ülemise korruse põrand on tugev, sinna panen vaid laminaadi peale. Trepp on ka sajanditeks. Tõsi küll, keldri trepil on alumine aste katki, aga mind see ei häiri, ulatan kenasti liikuma. Ja neljast keldriruumist on üks täiesti puhas, tühi ja korralik, sinna lasen riiulid hoidiste tarvis teha. Teate, nii mõnus tunne on, olgu mu elamine nagu lahinguplats, aga ta on oma, teen kõik oma silma ja käe järgi, küll aastaid, aga ükskord saab mu kodu valmis, siis olete kõik soola ja leivaga külla oodatud! 16. oktoober 2026. Vana-Rääma. P. S. Minu kalli sõbranna küülikud Tanna ja Pamma, saage tuttavaks!

Jaansoni rada 906. päev

Täna oli selline oravrattas päev, nagu ma kiireloomulisi päevi kutsun. Kõigepealt hommikupoole käisin ennast armsa Kätlini käe all Bellissima ilusalongis lille löömas, siis sealt otse ruttasin maailma kallima ämma 86. sünnipäevale ja sealt kohe Endla teatrikohvikusse "Gulliveri kultuurikilbi" mälumängu. Aga ikka jalgsi, et oma kilomeetreid täis liikuda ja neid tuli täna 5,5. Nüüd on nägu peas, trenn tehtud, kõht head ja paremat täis ning meeleolu mälumängust erk ja tänulik. Tegin just tule pliidi alla, sest soojakraade on elamises alla 20, mis on minu jaoks lausa külm. Homme varahommikul me juba lahkume kodust ja naaseme alles õhtul, seega oli karjuv vajadus täna pliiti kütta. Aitäh ka teile, kea te ikka mu raamatuid ostate, ports läks teele ja üks ports läheb varsti Norra. Ma olen teile siiralt tänulik. Ja endiselt saate mu raamatuid endale soetada ka Bellissima ilusalongist, sealt ruumist, kus aega kinni panete või küsige armsate töötajate käest. Aitäh, aitäh, aitäh! Aitäh ka sõbrad teile, kes te meie ukstaguse õunte ja banaanidega kaunistasite! :) Ruttan nüüd homseks asju pakkima ja täna katsume varakult magama minna, et juba kell 5.45 ärgata ning särada. 15. oktoober 2026. Vana-Rääma

Mälumäng "Gulliveri kultuurikilb" (5)

Jah, tõsi ta on, et täna osalesin juba 5. korda "Gulliveri kultuurikilbi" mälumängus ja ikka "Vanade Sõprade" võistkonnas. Ausalt öeldes on päris hästi läinud ja hasart aina kasvab. Täna osalesid 8 võistkonda ja meie saavutasime auväärse 3. koha. Tõsi küll, võitis võistkond "Lühis," ja meie (Vanad Sõbrad) jäime 2-3. kohta jagama Paikusega aga seal ühes pluss/miinus 3 mängus oli Paikuse täpsem, nii saimegi lõppkokkuvõttes 3. koha ja aitäh ka auhinna eest! Mängisime täna kolmekesi: Jarko Jelinkin, Jaak Eamets ja mina. Küsimusi oli äärest äärde, nii raskemaid kui kergemaid, nagu ikka. 8 võistkonda + Andrus Vaarik, nagu korraldaja Jaak Känd mainis. Tõsi, Andrus oli ka Endla teatrikohvikus einestamas. Ja Karmen Mikiver ja ... Tambet Seling, sind oli nii armas üle pika aja näha! Järgmine "Gulliveri kultuurikilb" toimub juba 19. novembril, samal ajal ja samas kohas. Uute kohtumisteni! 15. oktoober 2026. Vana-Rääma

MÕRSJALINIK- Karl Ristikivi

Siin on üks raamat, mida ei saa ega ei tahagi ühe hingetõmbega läbi lugeda. Lugesin seda mitu nädalat lausa, sest üle paarikümne lehekülje korraga ma ei lugenud, meelega ja heameelega. Tõsi on seegi, et ma muudkui kõnnin kirjanik Karl Ristikivi radadel, kes sündis Sipkta talus, Uue-Varbla asunduses, Saulepi vallas, Varbla kihelkonnas, Läänemaal. Ta suri küll 19. juulil 1977. aastal Rootsis, Solnas, aga ta urn tuhaga toodi 15. septembril 2017. aastal Eesti Kirjanike Liitu ning maeti 28. oktoobril 2017. aastal Paadremaa kalmistule. Karl Ristikivile püstitati 1987. aastal mälestusmärk Varblas. Tartus tegutses Karl Ristikivi muuseum Tähtvere linnaosas aadressil Hermanni 18 aastail 1987–2007.[6] 2003. aastal kavandati ka Uue-Varbla mõisa eraalgatusel Ristikivi muuseumi. Ühesõnaga Vikipeedias on piisavalt infot tema elutee kohta, uuri ise lähemalt. Mina nautisn lugemist, sest selliseid raamatuid suudab ja oskab kirjutada üksnes tark inimene. Teema on ka väga spetsiifiline, ulatub 14. sajandisse ning tegevus toimub põhiliselt Toskaanas ja peategelaseks on jumalakartlik piiga, lihtne ja kirjaoskamatu pühak, kes suudab muuta maailma. Nii võtaksingi sisu kokku. Ise nõuka ajal sündinud ja kasvanud inimesena paelub mind väga jumalakartlike teema, mis justkui nõuka ajal oleks tabu olnud. Oligi. Igal juhul põnev lugemine ja tark raamat. Võta kätte ja loe sinagi. Nüüd kopeerin siis ka sisututvustuse. Katarina, kellele kord oli valu teinud, kui Niccola Giannelli oli kasutanud vandesõnu, ei pannud nüüd enam tähelegi, missuguse sõnastusega vana krahv oma tõotuse andis. Selle sisu oli tähtsam kui vorm, ja polnud põhjust hakata arutama, missugune samm vana kirikuründaja ümberpööramisel pidi olema esimene. Räägitakse, et Francesco Saracini pidi auväärset isa Benedettot mööda kloostriõue taga ajama, et temalt lepitust otsida, sest viimane oli kindlas arvamises, et krahv tuli kurjade kavatsustega. Sellest võib järeldada, et isa Benedetto ei olnud Sienas eriti armastatud ja et Saracinid talle vahest põhjuseta viha ei kandnud. Aga selle lõpus oli igatahes ühe vana ja paadunud patustaja pöördumine ning nüüdsest peale ei seisnud vanahärra enam eemal, kui Katarina sõbrad ta tuppa kogunesid, vaid viibis sageli nende keskel. Vaatamata oma muutunud meelelaadile, oli ta siiski veidi reserveeritud jutlustajavendade suhtes, kes järjest suuremal hulgal Katarinat külastasid. Seda isalikumalt suhtus ta aadlinoormeestesse, nagu Neri või Francesco Malavolti. Eriti viimane muutus talle südamelähedaseks, sest tuliseloomuline noormees, kelle süda ja suu alati asusid väga lähestikku, näis talle meenutavat ta enda noorust. Ta oli sellepärast niisama kurb kui Katarina, kui Malavolti külaskäigud äkki katkesid. Ja siis ilmus ta ühel päeval jälle Saracini majja, otsides seekord üles vana krahvi. Ta oli kahvatu ja õnnetu näoga ega teadnud, kust otsast juttu alustada. Karl Ristikivi ajaloofilosoofiliste romaanide sarja biograafilise triloogia avateos jutustab 1347-1380 elanud ja 1461 pühakuks kuulutatud Caterina Benincasa eluloo. Triloogia järgmised romaanid on «Rõõmulaul» ja «Nõiduse õpilane». 15. oktoober 2026. Vana-Rääma

12. oktoobril maakodus

Ma ei suuda ilma pildistamata elada! :) Jälle üks sisukas päev seljataga. Küll varjukülgedega, aga eks tuleb neidki ette. Detailsemalt sellel teemal ma ei peatu, isiklik. Aitäh teile, head inimesed, kes te kohe olemas olite! Peamine on see, et ma täna lõpetasin kipsi eemaldamine ja see on minu jaoks nagu mingist taagast vabanemine, sest kipsiprahti enam ei tule. Küll vajab veel vana värv eemaldamist ja veel ka kahhelkivid ning vannitoa ja esiku põrandalt põrandaplaadid, mis on ikka nii kõvasti kinni, et täna lõhkudes pildus lausa sädemeid. Üleüldse pidin pausitama, sest see meeletu lõhkumine võttis jõu ja hakkas vahepeal liigestele. Ma ei kujuta ette millega pandi 1970. aastal plaat vannitoa ja esiku põrandale? Liimiga? No kõõgi seinas on seguga, aga ka väga kõvasti kinni, kuid palju enam eemaldada ei ole jäänud, õnneks. Võtsime ka keldri akna möödud, et külmaperioodiks ajutiselt soojustuseks sinna ühtteist ette panna ning samuti keldriluugi mõõdud. Ka sinna tuleb soojustus. Ajutine. Talveks. Samas on keldist veel omajagu prahti vaja eemaldada, aga olen optimist. Õnneks pole keller vett täis, pigem on seal ohtralt aastakümnete tagust sodi, mida on sinna kunagi taritud ja jäetudki. Sellest hoone ehitamise ajast /1970/ on veel teatud aamid, paagid ja tont teab mis seal. Üks suur roheline tünn on vett täis, aga arusaamatu on kus kohast see vesi sinna sai ja millal. Üks keldriruum /neljast/, mis on täiesti tühi ja täiesti puhas, sinna plaanin teha hoidiste riiuli. Ma ju olen hull hoidistaja. Leidsin veel neli punti alumiiniumlusikaid, taas paistsid uueväärsed, läksid konteinerisse. Tasapisi tarin laualt neid väheseid kööginõusid, mille säilitan, koju, pesemiseks, sest veel mul seal vett ei ole ja üleüldse on need mul ehitustöödel ees. Kunagi viin tagasi. Täna urgitseime "kadunud asjade hulgast" välja ühe armsa Öökulli, kelle sõbranna puhtaks pesi ja see tegelane jäi mu kanarbikupotti meie kodukaitseks valvesse. Aga aitab ka blogimisest, ehk liigume veel sellel nädalal maakodus. Olge terved ja hoitud! Mõne pildi lisan ka. 12. oktoober 2026. Vana-Rääma

Puud kuuris

Jaajahh sellel peatsis oleval fotol on alles 2 ruumi ahjupuid mul kuuri laotud, aga tegelikult ladusin 4 ruumi, millest umbes ruumijagu oleks vihma alla jäänud, kui Urmas poleks mulle koormakatet toonud. 1 tund ja 20 minutit ja kuuri need saidki. Homme tuleb veel 1 ruumi jagu ahjupuid ja siis on talvepuud kuuris. Sellel aastal jõuavad tõesti kõik asjad minuni palju hiljem. Ka talvepuud ostan ma tavaliselt juunis või juulis, aga seekord siis oktoobris. Aga õnneks head inimesed jõudsid oodata. Mul on lihtsalt muid sahmimisi nii palju, aga õnneks pole veel pmst kütteperiood alanud, olen vaid 2 kord kütnud, seega oli ajastus ju õige. Sain väga hea hinnaga ehk sõbrahinnaga, 65 eurot ruum ja täiesti kõlisev kuiv puu. Aitäh! Ladusin üksi, sest mulle tohutult meeldib puid laduda ja ega ma ei taha kedagi omale jalgu, tahan ise riita teha, perfektset riita, see on minu kiiks, ainuke pedantne joon vist minus, või on neid veel. Kõik peab korrektne olema. Tegelt on mul neid kiikse veel, pesu kuivama panemise järjekord jne...aga see selleks. Aga ega see ei tähenda, et ma talve ootaksin, vastupidi, minu pärast võiks ta taeva jäädagi. Vähemalt ei pea külma kannatama ja sellle aastal ma lisakütet elektriradiaatori näol ei kasuta, lihtsalt ei jaksa maksta. Eelmisel kütteperioodil kasutasin jaanuaris ja veeruaris ja no arvest ma parem ei räägi. Elame üle, paneme pakasega ksvõi paksemalt riidesse ja võtame ööseks mitu tekki peale. Tegelikult sellest, et mul natuke kaalu tagasi tiksunud on, on omamoodi abi, ma ei tunne enam nii palju külma. Plussid seega. Mitte, et ma tahaks et seda juurde veel tuleks. Ei. Nüüd peseb masin tööriideid ja mina naudin sooja kodu. Oli plaan minna ühele raamatuesitlusele ja tegelikult ka näituse avamisele, aga seekordsed plaanid läksid vett vedama, aga vähemalt kasuliku asja tehes, seega pole hullu, elame üle, nagu öeldakse. Olge teie ka rõõmsad ja õnnelikud! 10. oktoober 2026. Vana-Rääma