Täna on Pärnus nii mõnusalt soe ilm, et ma esimest korda hoidsin päeva kestel välisust pärani. Ja veel õhtul näitas kesklinna silla termomeeter 17 soojakraadi. Ma olen nii õnnelik, et soe kohale jõudis. Kepikõndisime 9 km. Ja rada oli sportijaid tulvil. Vahepeal läks liikumine nii tihedaks, et oht oli kellelegi jalgu jääda, sest mõni rulatab, rulluisutab, jookseb, kõnnib, kepikõnnib, sõidab rattaga, sõidab tõuksiga jne... Tahtsime tegelikult mõnda jõuksi minna, aga igal pool oli palju rahvast. Eks jõuab. Ma tunnen nii puudust, talje vajaks vormimist ja üleüldse võitlen ma endiselt kaalunumbriga, mis kogu aeg tahab tagasi tulla, elukestev võitlus. Täitsa kurvaks teeb. Sain ju kaalulangusega diabeedist ja hüpertooniast terveks, ma ei taha neid haiguseid tagasi! Ma ei taha seda kohutavat ülekaalu tagasi! Mida küll teha, sest edniselt jälgin mida söön, suuri koguseid ei jaksa ja endiselt ka liigutan ennast. Mitte miski ei aita. Masendav! Minule ei sobinud ka see diabeetikute süst, millega te -rumalukesed- oma tervise tuksi keerate. See on siiski mõeldud vaid diebeetikutele. Mina diabeetikuna proovisin, rikkusin tervise, organism keeldus seedetööd minuga tegemast, võtsin kaalust nädalaga 5 kg hoopis juurde. Siis tekkis pidamatus. Õudne, ja osad kilkavad õnnest oma Ozempiciga. Lollid olete! Vabandust, aga olete! Kui te selle tõttu oma veresuhkru madalaks tõmbate ja kooma langete, on hilja kahetseda! Ma olen mitu korda kooma piiril ära käinud ja seda madala veresuhkru tõttu, kui kiirabi jõudis viimasel minutil ja teie vabatahtlikult tahate ennast kooma viia. Ohjh ...Mõtlemisainet! Igal juhul mina jätan trenniga ja loodan, et ühelt maalt jääb see kaalutõus ometi pidama, sest lootus sureb viimasena. Muidu on enesetunne hea, jõuan ennast liigutada ja tahaks rohkem kui võimalik. Igal juhl olge terved ja liikuge ka! 14. aprill 2026. Vana-Rääma
