KUI TULED, ÄRA KOPUTA - Kätlin Kontor - Kirss

Kui sulle lugemiseks satub niivõrd hea raamat, nagu seda on Kätlin Kontor-Kirsi debüütromaan "Kui tuled, ära koputa," loed sa selle paari õhtuga lihtsalt läbi ja jääd põnevusega uut osa ootama. Jah, tegu on sarjaraamatu esimese osaga, sest autor tunnistas, et ta on harjunud sarju kirjutama, sestap ei saanud ka kogu stsenaariumi ühte raamatusse panna. Ehk siis, kes veel ei tea, kirjanik Kätlin Kontor-Kirss kandis kunagi pseudonüümi Eleonora Berg. See nimi peaks eestlasele väga palju ütlema. Näiteks "Kelgukoerad," "Kartulid ja apelsinid," "Pilvede all" jne... Aga raamatuid kirjutab autor nüüd oma nime alt ja hästi kirjutab. Väga hästi. No lihtsalt niivõrd hea sõnavara ja niivõrd põnev teema arendus, lause ülesehitus, haarav süžee, tohutult hea psühholoogiline tundmus jnejne... Ühesõnaga kõik on väga paigas. Kui vaid millegi kallal norida, siis toimetaja kapseaeda viskasks kivi. Aga ma ei loobi neid ka, sest raamat läheb kindlasti mu lemmikute hulka, eriliste riiulisse ka, sest on armsa pühendusega ja seal riiulis ootavad teda juba teised sama saatusega raamatud, mida on kaugelt üle 400. Võin põgusa raamatuesitluse järel öelda, et tegu on siira ja sooja inimesega, sellise positiivse ja jutuka naisega, keda tunneks juba ammu-ammu. Vat selline tundmine siis. Ja ma üldse ei imesta, et see raamat läheb ka meeslugejatele peale, nagu Kätlin kohtumisel mainis. Lähebki, sest siin on väga palju mõtlemisainest just meestele. Ei ole tegu naistekaga. Pigem kogupere raamatuga. Jah, kui inimene on eelnevalt kirjutanud aastakümneid mitmeid telesarju, kajastubki see suurel määral tema loomes, sest ka neid telesarju kirjutas ta kogu perele. Kusjuures raamat pole raskesti loetav, haarab kohe ja on kirja pandud lihtsas ja armsas eesti keeles. Suured tänud Kätlin, et selle loo meieni tõid! Aga nüüd jään pingsalt ootama õhku visatud lubaduse täitmist, kaugel see aasta lõpp enam on! :) Ja ma ei hakka raamatut ümber kirjutama, jagasin üksnes enda emotsiooni, sest tutvustus, mille kohe siia kopeerin, kõneleb juba ise. Aitäh! Oma sünnipäeval teeb Linda endalegi ootamatult kingituse hoopis abikaasale. Selleks on ettepanek kuulutada nende veerandsajandit kestnud abielu lõppenuks. Tunnistamata endale, et see on viimane, mida ta tegelikult tahab. Kuidas eksisteerida edasi, kui “meie” on korraga kadunud ning alles on jäänud vaid “mina”, keda õigupoolest ei tunnegi? Mida teha, kui tulevik näib sõltuvat kõigist teistest, kuid mitte sinust? Keda usaldada, kui lähimateks sõpradeks on korraga su enda enesehaletsus, süütunne ja ebakindlus? Endine abikaasa liigub oma eluga jõudsalt edasi, täiskasvanud lapsed elavad välismaal, saamatu vend tekitab probleeme, veider naabrimees jälgib … “Kui tuled, ära koputa” on uue raamatusarja esimene teos. “Autori tundlik oskus märgata elu ja inimest avab tee mõistmisele. Aus kohalolu ilma hinnanguteta annab võimaluse samastuda. Kindlasti jään järge ootama.” Rita Rätsepp – psühholoog, näitleja ja koolitaja. “Mees, tee nagu mina. Loe seda raamatut oma naisele.” Rauno Märks – raadiosaatejuht, abikaasa ja kolme tütre isa. “Kätlin Kontor-Kirss kui kogenud telesarjade stsenarist teab, millistele nuppudele vajutada.” Lauri Liiv – laulja ja näitleja. Kätlin Kontor-Kirss sündis 24.03.1979 Tartus, kasvas üles väikelinnas Elvas ning sai kõrghariduse Tallinnas, kus elab siiani. Tema teekond elukutselise lugudejutustajana sai alguse 2006. aastal, kui tele-eetrisse jõudis esimene Kätlini kirjutatud seriaal, krimisari “Kelgukoerad”. Stsenaristina on ta Eesti telemaastikule toonud sarjad “Pilvede all”, “Kartulid ja apelsinid”, “Üheotsa pilet”, “Sinu. Minu. Meie”, “Kümnest kümme” ja “Mees majas” ning mängufilmid “Pilvede all. Neljas õde”, “Õigus õnnele” ja “Salmonid. 25 aastat hiljem”. Ka telesaated ja dokumentaalfilmid on olnud Kätlini viis tuua inimesteni lood, mis väärivad jagamist. Nüüd on aeg küps esimeseks raamatusarjaks. Lisaks lugude jutustamisele läbi erinevate meediumite on Kätlin tegev turundaja, õpetaja ning produtsendina. Ta on ema kahele täiskasvanud lapsele, tädi kolmele õelapsele ning perenaine ühele corgi tõugu koerale. 29. märts 2026. Vana-Rääma

Jaansoni rada 819. päev

Nonii, sekka kirjatööle ma pean saama rajale ennast liigutama, sest see inspireerib ja motiveerib, annab energiat, ei võta. Nii me täna 9,5 km liikusimegi. Veidi üle kahe tunni aktiivselt rajal. Ahjaa, Bingo võiduraha võtsin välja ja siis lubasin endale Super Summi, võitsin sellega 2 eurot ning kõik kiidavad Kullapada, ostsin ka esmakordselt selle, võitsin ka 2 eurot, ehk siis sellel aastal olen saanud 7 lotovõitu. Iganädalaselt mängin Bingot, vahel harva ka Super Summi. No Bingo võidud jäävad üha nigelamaks, hakkab ära tüütama, nad on selle mängu nii vastikuks muutnud, ilmselt see keskruudu ja 1 puudu mäng rebib summasid olematuks. Lisaks mulle mitteüldse ei meeldi see uus Bingo saade ETV2-s. Kõige esimene saada hilines lausa poole tunni võrra. Sinna saatesse ise iial sattuda ei tahaks, see on nõmedaks tehtud ja saatejuhina oli ikka Kristjan Jõekalda väga hea, julgustav ja positiivne. Aga see on pelgalt minu arvamus, mille ka välja ütlen. Rajal oli mõnus, ehkki Pärnus on kogu aeg nii külm ja termomeeter üle 6 soojakraadi minna ei taha, täna oli vaid 5 sooja. Õnneks pole seda vastikut tuult, mis mitu päeva võidutses. Nii me täna rannarajooni läksimegi. Meri ja muuli ümbrus on kohati jäävaba, aga mitte päris veel, riismeid jagub. Nii mõnus oli vaadata, osad kõnnitee ääred kesklinnas on juba puhtaks riisutud ja väikesed prügihunnikud seisid veel seal samas. Tahaks ka maale riisuma, aga ma tean, et seal mere kaldal on veel liiga külm. Pean natuke kannatama veel. Igasugust prahti on lume alt välja sulanud, kohati korjame Germoga ja viime lähimasse prügikasti. No kole on vaadata. Täna sain selle eest premeetitud ka 6 sendiga :) Kassapõrsas saab jälle suutäie. Muidu on kõik kenasti, väsimust ei tunne. Võtan ühe käsikirja uuestilugemisele, vaja on ammu lubatud nn konspektiga ühele poole saada. Kirjastamine on aktiivselt käsil, aju vajab järgmisteks kirjatöödeks tuulutamist. Aga nii see päev on vaikselt õhtu poole kulgenud ja meie koos temaga julgenud. Olge terved! 27. märts 2026. Vana-Rääma

class="separator" style="clear: both;">

FÖÖNIKSI VIIMANE LEND - Helen Käit

Tahaks öelda, et sellest sarjast, aga see oleks vale. Ütlen siis teisiti, mul on peaaegu ühtemoodi kaantega (sellega sarnaseid) riiulis juba 13. Need kõik on Tänapäeva romaanivõistlustel märgilisele kohale tulnud teosed. Muljeid jagub äärest äärde. See on üks neist raamatutest, mis mulle korda läheb ja mille lugemist ma nautisin ning mõne õhtuga ka läbi lugesin. Jutt on sorav, haakuv, edasiviiv, ei veni ega nämmuta ühel kohal. Kui kogu aeg midagi toimub, on raamat minu jaoks korda läinud ja hea. Olgugi, et sellel romaanil on eriline sisu, aga tegu on romaaniga, minu lemmikžanriga, mida ma ei väsi kordamast. Erilisuse annab sellel teosele tõik, et iga peatükk võtab ette ühe tegelastest, laseb teda peensusteni tundma õppida, siis võtab järgmise prototüübi ja järgmise. No väga hästi toimib nii raamat, kutsub lugema. Seega oli see väga hea vaheldus eelmise raamatu lugemisele. Ja teos on ka ära märgitud sealsamal romaanivõistlusel, millest ennegi pajatasin. Ühiseks nimetajaks on lend ühes lennukis, kus ernevast rahvusest tegelased tutvuvad, hakkavad oma lugu jutustama. Millega kõik lõppeb või ei lõppe, sellest loe juba ise, ma ei raatsi midagi ette reeta. Hea raamat on. Kolm erinevast rahvusest, erineva vanuse ning elusaatusega naist – eakas hispaanlanna, noor eestlanna ja plikaohtu sakslanna –, istuvad Barcelonas lennukile, et lennata Saksamaale. Saatuse tahtel kõrvuti istuma sattunud naised otsustavad lennuaja lõbusamaks muuta ning räägivad üksteisele lugusid oma elu olulisematest ning meeldejäävamatest seikadest, alates varasest lapsepõlvest kuni kõige värskemate juhtumisteni välja. Paralleelselt jutustatud lugudega arenevad sündmused lennukis aga omasoodu, võttes ühel hetkel täiesti ootamatu pöörde ning liikudes seejärel kindlalt, ent vääramatult vältimatu lõpplahenduse suunas. Helen Käit on üks neist autoritest, kes alustas oma kirjanikukarjääri lasteraamatutega, mis pälvisid mitmetel võistlustel auhinnalisi kohti. „Fööniksi viimane lend” on tema esimene täiskasvanutele mõeldud lugu. Romaan sai ära märgitud Tänapäeva 2016. aasta romaanivõistlusel. 27. märts 2026. Vana-Rääma

Kätlin Kontor-Kirss esitles Pärnu Rahva Raamatus oma debüütromaani "Kui tuled, ära koputa"

Kas sina teadsid, et Kätlin Kontor-Kirss on kirjutanud stsenaariumi lausa 7-8 seriaalile? Kindlasti on iga eestlane neist mõnda kasvõi korra näinud. Ja nüüd sai ta maha oma esimese romaaniga, kuid ega see ei jää ka üksikuks, sellest tuleb sari ja sarja teise osa suhtes viskas autor õhku lubaduse - see ilmub juba sellel aastal! Põnev! Kas sa tead mis on Kätlin Kontor-Kirsi pseudonüüm? Kas sina tead, kes on Eleonora Berg? Jah, Kätlin jagas muljeid, et antud romaani hakkas ta kirjutama maailma teises otsas reisides, Malaisias. Tuli kirjastuse poolt pakkumine ja sellistel pakkumistel, on mõistagi, tähtajad. Aga üsna kohe hakkas tal teema jooksma ja autor väidab, et ta ei ole kellegi elust midagi maha kirjutanud, kuigi nii mõnigi võib tema lugudes ennast ära tunda. Ise peab autor ennast fantaasiavaeseks inimeseks. Ma tean seda tunnet, see on ka mulle tuttav, samas ei saa seda iial väita, vahel ikka tuleb neid lugusid massiliselt, ega ma muidu ei oleks 41 raamatu autor. Ootan juba põnevusega millal saan seda raamatut lugema hakata, aga enne on vaja üks lugemisel olev teos lõpetada. Võtan järgmisena ette, sest see on ikkagi pühendusega raamat ja läheb mu eriliste raamatute riiulisse, kus teda ootavad juba sama saatusega raamatud, mida on umbes üle 400. Aitäh selle põneva, positiivse ja sisuka esitluse eest ja uute kirjutamisteni, lugemisteni ja kohtumisteni, armas Kätlin! 26. märts 2026.

KUUM. LUGU NOOREST ARMASTUSEST - Jaan Undusk

Ja lõpuks sai öösel läbi loetud Jaan Unduski raamat "Kuum. Lugu noorest armastusest." Jah, ma lugesin seda kaua, sest tahaks nii öelda, et seda raamatut on väga kaua kirjutatud. Või üldse, minu jaoks ei ole tegu romaaniga. Tundub nagu kaks (või enam) eraldiseisvat novelli oleks põimitud omavahel, sooviga nendest romaani luua. Väga vabandan, aga no romaan on minu lemmikžanr ja siin ma romaani ei lugenud. Nii suurt kirjanduskorüfeed ei taha ju kritiseerida. Kes mina tema kõrval olen. Aga ma olen eelkõige inimene, lugeja, kes väga palju loeb ja, mõistagi, on kujunenud mul välja oma lemmikkirjanikud, lemmikžanrid jne... Optimistliku inimesena ja otseütlejana ütlen, et mind see raamat üldse ei köida, no tõesti, ei köida. Venib ja venib, ei taha see tegevus üldse edasi minna, on tüütult igav ja nämmutav. Oi, nüüd ma saan selle otsekohesuse eest! Lihtsalt lepin tõsiasjaga et igale lugejale on omad lemmikud, minu lemmikute hulka see raamat ei kuulu, kuigi austusest kirjaniku vastu lugesin ma selle lõpuni. Ka lootuses, et ehk hakkab midagi toimuma. Lõpus natuke toimus. Kindlasti on sellele raamatule ka lugejaid, sest sai ju nii suure kirjadusauhinna. Teist korda ma seda ei loeks ja minu soovitatud raamatute hulka ta ka ei kuulu. Lisaks ma ei leia siin armastusest midagi, ausõna. Kuid ma ei ole armastusspetsialist, ei oska võibolla seda ülevat tunnet lahti kirjutada, sestap ma ei ütle taas midagi. Aga olengi juba palju öelnud, nüüd kopeerin raamatupoe lehalt ka teksti. Raamat sisaldab romaani „Kuum. Lugu noorest armastusest” (1990, Betti Alveri kirjandusauhind) ja seitset novelli, mille seas on ka 1986. aastal teravaid vaidlusi põhjustanud „Sina, Tuglas” (Friedebert Tuglase novelliauhind 1987). Köite lõpetab esmakordselt ilmuv pikem proosakatke „Vienna”. KUUM, OLI KUUM Kuulsid, kord olid sammud, kord oli suvi, kord oli kuumav trepp, leekis su elu frontoon? Hingede aeg küpses õelalt, mühinal laulsid lipud, näppudes valutas õnn, sõnus ei luksunud vaht. Meil oli koridor linnas, kus valgust jäi üle, needusest taotud kui torn, kurbusest vaba kui lill. Saigi ju üllas Helveetsia, muusikat saigi kui vihma. Saigi ju Paabeli torn, tundus kui sõrgade lõhn. Murti me lipp ja me suled, kuminal uttu veeti me kilgete torn. Rahutus lakkus maad, viljus kui salalik loom ja hõivas me rõõmude koja: sääl sul nüüd oblika-aas, sääl sul nüüd hapu ja hää. 25. märts 2026. Vana-Rääma

Jaansoni rada 818. päev

Nonii, 8 km niikui niuhti kepikõnnitud! Pimedaks jõudis vahepeal minna. Sooja näitas termomeeter kesklinna sillal 5 kraadi ning esimese hooga liikusime postimajja, raamatud läksid teele. Siis tulime Ülejõele seiklema. Polnud tükk aega Vagabondi loftide kandis käinud. Tundub, et need on valmis saanud seal Siimu (Siimo) silla juures. Ja siis tegi kurvaks see maja, mis hiljuti põles ... Seiklesime igasugustel niiöelda kõrvateedel, mis ühtäkki hoovis otsa said. Üks auto pidas lausa kinni ja autojuht passis kuhu me tõttame, aga me vist varga moodi ei ole :) See elidis aset Rahu tänava kandis, kus üritasime mööda sopast rada kusagile jõuda. No mulle meeldib aegajalt mööda avastamata radu seigelda, põnev on. Omast arust oleme Pärnu risti-põiki läbi kepikõndinud aga ikka ma avastan uusi kohti. No täna on ka pingelangus, sest mu kuues lasteraamat läks trükki. Minu käest osta saavad need, kes ennast mu Facebooki lehel mu kinnitatud postituse alla soovist teada annavad, sest Apollo raamatusoov on lähipäevil tulemas ja Rahva Raamatule ma ei ole veel teinud. Kiirustage, kes te minu käest raamatud soovite, sest ülejäänud lähevad poodidesse müüki aga seal on hind juba soolasem. Olen niivõrd põnevil, sünnib lasteraamat "Käpapikk ja Pikakäpp matkamas." Illustratsioonid joonitas taas võrratu Jana Valge ja toimetas minu toimetaja Ülle ning trükib trükikoda Vali Press ning välja annan ma oma kirjastuse Kröömike kaudu. Niisiis! Ega kirjastamine veel käib ja trükkimine võtab ka kaks nädalat aega, nii ma panin valmimise kuupäevaks 13. aprill, aga usun, et sünnivad enne. Aga mõnus on olla, pesumasin peseb minu eest pesu ja kohe lähen teen ka tule ahju sest pesu teeb elamise muidu niiskeks, väljas ju veel ei kuiva, olen katsetanud, linad lehvisid 5 päeva ja ikka tõin märjana tuppa kuivama. Olge terved! 24. märts 2026. Vana-Rääma