Jaansoni rada 582. päev

Täna me ei käinud küll kepikõndimas aga rajal käisime ikka, sest kui sellise ilmaga tuleb õue minna, siis tuleb ju ka ennast aktiivsemalt liigutama minna. Ühtlasi viisime suurema raamatuportsu PK Apollo raamatupoodi, väiksema portsu postimajja ja siis liikusime Jahisadamasse piiluma kuidas olukorda on. Kilomeereid tuli tagasihoidlikult, vaid 5,1 ja samme 8 300. Mul on palve autojuhtidele, kui te jõuate inimestega kohakuti, ärge tuhisege niimoodi sopaloigust läbi, et inimesed üleni sopaseks saavad! Enda pärast ma väga ei muretse, aga Germo püksid olid ka läbimärjad ja ... mõelge natuke ikka ajudega ka! Järgmisel korral panen pildi avalikult sotsiaalmeediase üles. Täna tean auto omaniku nime ja, aga ei hakka omakohut tegema ... Mäletan, kui minul endal veel load olid ja ma pidevalt ringi sõitsin, võtsin alati hoo maha, kui suuremad sopalioigud teele jäid ja ... Üldiselt merevesi on taandunud jah, vaata Jahisadama juures veeskamise alal tehtud fotot, seal on näha. Õnneks. Ehk kaob ka see lumelobjakas, sest rõõmu teeb see, et esimene lumi maha ei jää. Sooja on 2 kraadi Olge hoitud! Ahjaa, Piret, sind oli nii armas näha! 20. november 2024. Vana-Rääma

Jaansoni rada 581. päev

Ligi nädalajagu päevi olen sundasendis aktiivselt arvutis käsikirjaga tööd teinud, õlad on lausa valusad. Täna oli karjuv vajadus rajale minna, sest kodus treenimine või igasugustel treenimisvahenditel treenimine pole poolt ka see, kui aktiivselt puhtas looduses liikumine. Tänane rada tuli 8,5 km pikkune ja samme tuli 13 900. Tahtsime jah muulile ka minna, aga vesi on tohutult palju tõusnud, ei saanud sinna ligilähedale ka mitte. Aga ilm oli imeline, päike pimestas silmi ning termomeeter kesklinna silla juures näitas 4 soojakraadi. Hedon SPA juures on seenemeri :) Üldiselt rannas käib koristus, kopp lükkab liiva aga Rannakohvik ootab endiselt külalisi ja neid seal liikvel ka oli. Päev kirjas, tuju mega, enesetunne veel megam, söök valmis tehtud ja isegi pliidi alla tegin tule. Nüüd on kõik vajalik tehtud ja käsikiri juba karjub. Otsustasin lugemisse seniks pausi teha, kui mammutkäsikiri arvutisse saab, halastan silmadele. Aga olge terved ja rõõmsad ning tegelge ka ikka sellega, mis positiivset energiat loob ja toob! :) 19. november 2024. Vana-Rääma

class="separator" style="clear: both;">

Täna käisime üle saja aasta Urmasega kohvitamas

Kui me mõne aja eest Urmasega ühel üritusel, kus tema tööd tegemas oli, kokku põrkasime, leppisime kokku, et kohtume millalgi mõnes kohvikus. Täna tegime selle teoks. Piano kohvik, mis asub Port Artur 2 kolmandal korrusel, Rahva Raamatu poe kõrval, on kohvitamiseks mõnus kohake. Urmas kunagi kajastas pidevalt minu korraldatud toonaseid ülimenukaid Pärnu kirjandusõhtuid kirjas kui pildis (Maalehes, Külauudistes). Olid ajad! Mida me plaanime? Kes teab, kes teab ... :) Aa, Germo oli ikka ka meiega! Aitäh, hea Urmas nende sisukate tundide eest! Ja jätkuvat õnne ja tervist! Siit maalt jään kidakeelseks ;) 18. november 2024. Vana-Rääma

KOOPAURKAST SOOJALE MAALE - Aivar Lembit

Nii hea, on vahelduseks jutustustele oma lemmikžanris kirjutatud raamatut ehk romaani lugeda! Lugesin tegelikult selle tellisepaksuse põneviku vaid 4 õhtuga läbi, aga kuna mul on käsil mahukas kirjatöö, siis mitmel õhtul ma ei suutnud enam lugeda, sest silmad olid liiga väsinud. Ma olen 4 päevaga trükkinud arvutisse 50 arvutilehekülge materjali, ehk siis koostan raamatut. Aga Aivar Lembitu põnevik "Koopaurkast soojale maale" on niivõrd põnev, et seda ei taha üldse käest panna. Raamat on 462 leheküljeline. Siit käib mitmel korral valus teema läbi - kuhu kaovad inimesed. Lisaks on siin palju-palju muudkui elulist. Aivar Lembitu raamatud on valdavalt kriminulli sugemetega või tegelikult võib neid kriminullide alla liigitada küll. Minu lemmikud (tegutsevad) krimikirjanikud Eestis on Aivar Lembit ja Ketlin Priilinn. Kirjuta selliseid põnevaid raamtuid veel, hea Aivar. Ja suurimad tänud selle raamatu eest! Läheb ka eriliste raamtute riiulisse, sest pühendus on kenasti olemas. Kui te soovite midagi tõeliselt põnevat ja haaravat lugeda, minge ostke või laenutage just see romaan ja te ei pea kahetsema! Nüüd kopeerin raamatut tutvustava teksti Apollo lehelt. Mõnusat lugemist! Romaanikolmik vaatleb elu ja inimesi läbi oma aastate ajas, kuhu nad saatuse poolt paisatud on – oma elu rööbastesse sättiva Eesti Vabariigi taasiseseisvumisaja algusaaegades. Üldinimlik on tung alustada teekonda, et jõuda välja “soojale maale”, olgu selleks siis heaolu, isiklik õnn, armastus, ihaldatud elukutse, perekond… Kitsal rajal ristuvad teed ja soovid, märkamatult saab võistlusest võitlus, aga idülliliste piltide varjust ujuvad välja madalale peitunud hingede tumedad varjud. Tagasilöögid saabuvad lihtsamini kui edu ja need on valusad. Romaanikolmikus käsitletud sündmused võivad küll paljuski tunduda üledramatiseeritute, isegi “jabuartena”, kuid enamik neist pärinevad ometi siitsamast, elust meie eneste ümbert. 18. november 2024. Vana-Rääma

Käidud ja süda rahul

Võtsime pikalt hoogu, aga nüüd on tõesti süda rahul. Ega bussiga ei õnnestu eriti Mihklis käia, aga Urmas sai auto korda ning täna me tegime Pärnu-Mihkli-Pärnu-Jaagupi- Pärnu tiiru. Õigupoolest ringi. Nüüd on hauad lehtedest puhtad, ajastus väga hea, sest tänaseks on kalmistutel puud alasti ja veel pole maapind külmunud ja lumi maas. Riisusime viimsed lehed kalmudelt. Usun, et nemad - sealpool- on rahul ja meie süda on ka rahul. Minu suguvõsa, ehk siis kallis Ema, vanaema ja vanavanaisa puhkavad Mihkli kalmistul, aga Urmase isa, vanaema, vanaisa jt ... Pärnu-Jaagupi kalmistul, osad Uduveres ja osad Vana-Vigalas. Põnev on see, et meie mõlemate mitmete põlvkondade tagused juured viivad Vana-Vigalasse, mis asubki Mihkli taga, ehk siis sealt läheb otsetee Vana-Vigalasse, mida mööda mu vanavanaisa käis Vana-Vigalast vanavanaema kosimas. Põnev. Väga põnev. Urmase isa juured on siis seal samas. Hoolimist! 16. november 2024. Vana-Rääma

class="separator" style="clear: both;">