4 õhtut lugesin seda õhukest, pisikest jutustust, millele on hingamisruumi jäetud tavalisest raamatust tunduvalt rohkem. Üksnes 197 lk on seda raamatut. Mind köidab kõige rohkem selle loo esimene pool, tunduvalt rohkem kui keskkoht, aga lõpuosas tuleb vanaema taas mängu, see paelub jälle. Ka mina olen 4 esimest eluaastat kasvanud koos vanavanaemaga, sestap tunnen ma siin suurt äratundmisrõõmu. Need lõhnad, need tegevused, kõnekäänud, meie oma folkloor, mis vaikselt kipub unustustehõlma haihtuma. Osad nüansid, mis viivad lapsepõlve tagasi, nende lõhn oli mul kogu aeg raamatut lugedes ninas ja ma tundsin ennast väikese tüdrukuna, samastusin Kairi Looki jutustuse Lapsega. Oi, no niivõrd palju äratundmist. Aitäh selle eest! Mina isiklikult otsisin küll kogu loo vältel sellist natuke selgemat ja edasiviivat narratiivi, kuid seda siin ei olegi, ei tulegi. Sestap see raamat eristubki teistest. Kohati lugesin nagu eraldiseivaid novelle, mis on kokku koondatud, milles jookseb küll ühine joon, pisut kaootiline ja eksitav, aga ometigi terviklik. Mind väga-väga paelub rahvaluule ja aegade alguse folkloor, seda oli siin piisavalt. Taas meenub vanavanema, kes mulle ja ilmselt, kellele ka mina olin mingil eluperioodil kõige olulisem inimene. Ta ei lasknud mind üldse silmist. Kui kadusin siis hakkas üks meelitamine;"Petukene (panin endale lapsena nimeks Petu), kallikene, kus sa oled, tule tuppa, sõõma kooki-moosiga!" No ja millisele lapsele ei meeldiks ülepannikook maasikamoosiga? See jutustus on läbi põimitud ka endisaegsest maagiast ja müstikast, need mantrad või võlusõnad elavad siin oma elu, oma aktiivset elu, igas lõigus, igas reas, igas tähes ja ka ridade vahel. Meie eellaste tarkus saabki edasi kesta igas sõnas ja ka tähes jne...Tõsi küll, minu jaoks muutus vahepealne osa raamatust natuke liiga meiditsiiniliseks. Ilmselt on Kairi väga hea füsioterapeut, sest see kumab tugevalt läbi kogu jutustuse, vahel isegi domineerib liiga ulatuslikult. Kohati on ka toas laialivalguv, aga minu taju põhjal taotluslikult. Lisaks veel ka poeetiline, sest ma lugesin kohati nagu proosaluulet. Veidike segadust tekitav ja segadusse ajav. Olgugi, et mind köidavad enamjaolt haaravamad romaanid, on siiski minu elus folklooril ja rahvaluulle suurem ja kandev roll, sestap tundsin ennast lugedes liigagi palju kodus. Tundsin ennast siin ära. Leidsin ennast (lapsepõlvest). Olgu siis mainitud, et seda õhukest jutustust ei saa hoogsalt lugeda, selleks kulub aega rohkem kui mõne mahukama raamatu lugemiseks. Näiteks eelmist raamatut, millel oli 631 lehekülge (Helju Pets "Ära unusta mind. Meelespead 2") lugesin ma ka läbi 4 õhtuga. Võta aega, loe, mõtiskle, adu, vaata kuhu ja kas raamat sind viib või siis ei vii, aga ta kõnetab ja kõneleb kindlasti, kõneleb endale omases keeles, mis ei tarviste igale lugejale sobida, aga minule sobib, sest ta eristub teistest proosaraamatutest, mis on ju erakordselt põnev. Aitäh, armas Kairi, et selle raamatu kirjutasid! Nii armas oli kohtuda ja ka tutvuda. Ja kuna see raamat on pühendusega, läheb riiulisse, kus teda juba üle 400 pühendusega raamatut ootavad. Lisaks lõppeb täna Eesti Raamatu Aasta ning väga armas on seda aastat lõpetada just selle raamatuga. Ja ma ei saa ka mainimata jätta, et taandridade panemata jätmine on minu blogi kiiks, juba aastaid ei lase blogger mul seda teha. Seega taas vabandused ette ja taha. Ja nüüd kopeerin ka raamatupoe lehelt tutvustuse. Aasta Raamat 2025 võitja: Parim eesti autori ilukirjanduslik raamat.
Alguspunktiks korrusmaja pisike tuba, vaatleb Kairi Look oma esimeses romaanis ühe lapsepõlve ruume ja piire 1980ndate murenevas ühiskonnas ja taasiseseisvas Eestis. Vanavanaema elu ja õpetuste toel suundub peategelane välismaale otsima valgust, tantsu ja vabadust. Mõjuv emotsionaalne portree põimib 20. sajandi ajalugu lapse maailmanägemise ja noore naise eneseleidmisega.
„Tantsi tolm põrandast” on ülemlaul inimese julgusele aina edasi minna ja lugu igatsusest kodu järele muutuvas maailmas. See on ühtaegu põlvkonnaportree, jõuduandev vaade üle õla, aga ka lootusrikas pilk tulevikku, mille jaoks autor on leidnud täpse ja poeetilise stiili, korraga õrna ja tormise nagu meie minevik.
Romaan on saanud kiidusõnu nii lugejatelt kui ka kriitikutelt. 2025. aastal pälvis autor romaani eest aasta kirjaniku tiitli.
„Heas ja säravas sõnas on palju jõudu.” Loe intervjuud kirjanik Kairi Loogiga Rahva Raamatu blogist.
Kirjastaja René Tendermann soovitab: „Mööduv aasta oli ühe autori ühe romaani aasta – ilma igasuguse kahtluseta on selleks Kairi Loogi „Tantsi tolm põrandast”. Ma olen kindel, et „Tantsi tolm põrandast” leiab palju lugejaid, kel pärast raamatu lõpetamist on mõttes ainult üks küsimus: „Kairi, millal järgmine?””
„Tantsi tolm põrandast” destilleerib keele ja rafineerib mälestused, jättes alles loo põlvkondadeülesest sidemest, tugevatest naistest ning kõikehõlmavast armastusest elu vastu.“ (Tõnu Karjatse, ERR).
„Tolmust ilmuvad me ette eri põlvkondade lood, aja pinged ja inimelu tähendus sündmuste keerises, mida me ise muuta ei saa. Kairi Loogi napp ja lihtne keel viib sügavama mõistmiseni, teksti jäetud pragudest immitseb sõnul väljendamatu – elu ise oma kihtidega.” (Rebekka Lotman, Tartu Ülikool).
„Tundlik, mõjuv ja värske teos. Et püüda kinni eriline tavalises, on Look olnud julgelt otsinguline teose üldvormist kuni lausetasandini välja. Tulemuseks on jõuduandev tajumisümfoonia." (Eik Hermann, Vikerkaar). 14. märts 2026. Vana-Rääma
