Lilli Luugi "Ööema" on esimene teos tema seni ilmunute hulgast, läbi mille mina kirjanik Luugiga tutvusin. No muidugi käisin ma eelnevalt ka temaga kohtumisel ning soetasin sealt raamatu ning see raamat läheb mu eriliste raamatute riiulisse, sest on pühendusega. Pean mainima ka, et ma oma raamatublogi kirjutan ka rohkem enda tarvis, et oleks hea spikker läbiloetud raamatutest siit võtta, enne kui hakkan uusi raamatuid soetama. Siltide järgi on hea vaadata ja silte kasutan ma iga blogipostituse juures. Kui minu käest tellitakse arvustus, kirjutan sisukama ja konstruktiivsema arvutuse, aga siin blogis ma reeglina panen kirja oma emotsioonid, mis mind neid raamatuid lugedes valdavad. Sestap ei tarvitse need emotsioonid ühtida sinu omadega. Me kõik oleme erinevad, võimalik, et saame raamatutest aru ka erineval moel ning see, mis ühele meeldib, ei tarvitse teisele meelejärgi olla ja vastupidi. Ise ma aktsepteerin samuti konstruktiivsemat laadi arvustust, kuigi arutori jaoks võiks iga arvutus vajalik olla, nii saab ta läbi teise inimeste teada ka oma nõrgematest ja tugevamatest külgedest läbi loome. Aga see kõik on pelgalt minu arvamus ja taju. Olen kiire aga emotsinaalne lugeja. Kui ühe autori raamat väga meeldib, ei pea ma paljuks soetada koju kõik tema raamatud, mida olen ka teinud. Aga suure lugemusega, nagu ma olen (vähemalt 100 raamatut aastas) ei jaksa ma kõiki kalleid raamatuid osta, sestap ostan neid soodukaga ja loen aastaid hiljem, sest tahan endiselt raamatuid omada ja mu koduraamatukogu kasvab aastas lausa 100 raamatu võrra. Mõnus! Ja no boonuseks veel need pühendustega raamatuid, mida mul on kodus mitusada. Pean varsti uuesti üle lugema, enam täpset arvu ei mäleta, sest neid tuleb pidevalt juurde. Mulle tundub, et ma ise tunnen juba pooli Eesti kirjanikke, osadega me vahetame raamatuid. Aga see selleks, nüüd raamatu juurde. Aga näete, mille see raamat esile kutsus. Nii kutsus "Öööema" lugemine esile ka minu lapsepõlve, sest oleme autoriga pmst ühevanused. Ma täiesti jahmusin, sest suuremalt jaolt oleks see raamat kirjutatud nagu minu lapsepõlvest. Olin siiani 100% kindel, et mittekeegi peale minu (ja mu õe) pole iialgi maal piimapukil istudes autosid loendanud, aga võta näpust! Siin raamatus üks tegelane tegi sama. Lisaks ühtib veel nii mõnigi seik, mulle on lausa uskumatu, et keegi suudab nii minu lapsepõlve jäädvustada, lisaks veel ka mu vanemate ja vanavanemate lapsepõlve, nooruspõlve, aga mis teemal, seda ma ei ütle, sellest saab aimu iga lugeja ise, kui saab. Ma olen nii seda usku, et see raamat hakkaks loorbereid lõikama ka paljudes teistes tuhendetes keeltes, sest see on ülihea raamat. On igasugust tunnustust väärt. No ausõna. Aitäh, Lilli, et kirjutad ja meie lugemielamusi täiendad. See kõik on nii oluline iga eestlase jaoks, vähemalt võiks olla. Oma isamaa ajalugu võiks iga endast lugupidav eestlane teada, kasvõi põgusalt, kasvõi läbi "Ööema." Ma ei taha üldse millelgi ega kellelgi kauem peatuda, lihtsalt soovitan raamatut lugeda ja mõelda ja mõelda ning vajadusel ka öelda, kuigi mina ise tahaks sellest arvustusest vaikselt mööda põigelda, mõne aja pärast taas selle raamatu lugeda võtta ja ... õnneks on ta mu raamaturiiulis olemas! Tänud univensum, Pärnu Keskraamatukogu ja kirjnik Lilli Luuk selle raamatu eest! Nüüd kopeerin ka tutvustuse. „Ööema“ on romaan naiste ja meeste võimatutest valikutest II maailmasõja järgses Eesti külas, lugudest, mida ei räägita, ja küsimustest, millele pole õigeid vastuseid. Ääretute rabade ja hämarate metsade keskel tuleb elada ja elu edasi kanda ka siis, kui sõda on senise elukorralduse purustanud.
„SEL talvel oli kõik raskem, vaevalisem kui eelmistel, selle talvega oli midagi valesti. Ehk oli viga selles, et Leo oli olnud kindel, et seda talve enam ei tule. Et seda ei tule enam metsas, midagi muutub, maailm pöördub, teisiti pole lihtsalt võimalik, see, mis toimub, ei saa kestma jääda. Aga lehed kolletasid, langesid, lumi tuli maha ja kõik jäi samaks. Õigemini läks halvemaks, surve oli läinud kõvemaks, kand kõri peal raskemaks. Uue punkri saare teise serva olid nad ehitanud kiiruga veel hilissügisel, vahepeal jõudis lumigi korraks maha sadada.“
Lilli Luuk (1976) tuli eesti kirjandusse 2017. aastal. Tol hetkel veel tundmatu autori debüütnovell „Auk“ pälvis Tuglase novelliauhinna ning mõni aasta hiljem sai sama tunnustuse osaliseks tekst „Kolhoosi miss“. 2022. aastal ilmunud samanimeline novellikogu nomineeriti Eesti Kultuur kapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemiale. 2023. aastal sai Luuk Loomingu aastapreemia novelli „Mäed“ eest. Luugi esimene romaan „Minu venna keha“ võitis 2022. aastal ajalooliste romaanide võistlusel III koha, nomineeriti Tammsaare kirjandusauhinnale ning 2023. aastal pälvis Luuk sama teosega aasta kirjaniku tiitli. „Ööema“ on Luugi teine romaan. 14. mai 2026. Vana-Rääma
