3. september maakodus

Täna viibisime maakodus kõigest veidi alla 3 tunni, aga jõudsime enamvähem koristatud. Vaid vannituba jäi veel koristada. Ma lihtsalt jäin haigeks ja me sõitsime koju. Nii harva, kui mina külmetushaigusi üldse põen. Aga tegelikult juba teisipäeval andis kõrv tunda. Mõtlesin, et kuidagi imelik, miks mu kõrv pisteliselt valutab. Aga kunagi, enne nina karbikute ja vaheseina oppi haigestusin ma alati keskkõrvapõletikku, ju andis nõrk koht märku. Täna hommikul bussis jäin haigeks. Päriselt. Meeletu padukas saatis meid bussile ja umbes pool tundi peale sõitu tundsin, et midagi on imelikku. Nii ei jaksanud ma trepilt ballooni ja pliiti ära tarida, mille tegelikult tahtis üks naabrimeestest endale, aga seisavad seal juba kuu aega ja on silmale valusad. Tuleb minema tarida. Aga õnneks oli teine naabrimees kenasti lauakoorma, mille me sõbrannega esmaspäeval tekitasime, aknast välja visanud ning osa neist ootab veel trantsportimist. Nii jäigi meil Germoga täna põrandate kraamimine teha. No veidi üle ühe prügikoti rullist läks minema. Ja, - uksuge või mitte!- ma käisin täna keldris. Esimest korda. Seal on suisa 4 ruumi, aga need kõik on ka meeletut sodi ja prahti täis. Ei tea millal ma selle ükskord puhtaks saan. Ja keller vajab aknaid. Ruumi on tegelikult päris palju, ehita või saun keldrisse, aga ma ei salli sauna lõhna ka mitte. Hetkel mul ei ole keldrile luuki, lõhkusin selle ukseümbruse ära, sest see oli nii sodi, et lihtsalt kukkus kokku. Uks on veel ees, sest seda on raske kätte saada, minu jõud peale ei hakka. Aga ju ma ükskord kuidagi ikka saan. Tegelikult enne uue kipsi ja karkassi panemist oleks vaja ka need raudtorud, mis veel seinast välja turritavad ja ka radiaatorite konksud ära lõigata. Naabrimees lubas, kui talle radikad andsin, aga ju on tal ka palju tööd ja ma sundida ei saa. Juba sellel kuul peaks uued aknad tulema, selleks ajaks tahaks ikka asjaga ühele poole saada. No ja vannituba on ka veel õudsas olukorras, ütlen ausalt - minu jõud peale ei hakka. Aga ülemine korrus on nagu üks suur tuba, sest ma lõhkusin kõik vaheseinad ega plaani neid uusi ka ehitada. Sinna tulevad piirded, nagu rõdu piirded. Nii jagub õhku ja valgust rohkem ning seda vajame me kõik. Ja vannitoa, millest ehitan dušširuumi, teen veidikene suuremaks, näpistan Germo pisikesest toast ruumi juurde. Aga ega magamistuba ei peagi väga lahmakas olema, peaasi, et on valgust, õhku ja koht, kuhu voodi panna. Aken ka muidugi. Germo pisikeses toas on üks aken. Niisiis. Aga järgmisel korral järgmised asjatoimetused. Ilmselt alles kolmapäeval sõidame taas maakoju, 9. septembril, seniks kosun ja katsun haigusega sõbralikke sidemeid hoida. Olge teie ka terved ja hoitud! Ja nüüd juba podiseb pliidil õuna-pirni moos. 3. september 2026. Vana-Rääma

Jaansoni rada 891. päev

Noh korilased, kas Tõmmuriisikas või Seaseen ahvatleb, ah? :) Jah, mitu asja taas ühes, läksime oma 5 km kõndima metsa. Alles nädala eest ei olnud tõmmuriisikaid ja täna juba olid, 4 tükki lausa saime. Aga enamus olid tammeriisikad, kamperriisikad, mõni kukeseen, mõni pihkane liimik, üks puravik ja pilvikud olid tänaseks ussitanud. Kuid saak oli väikse aja kohta päris suur. Ja olgu õeldud, et niiöelda tagametsa me pole sellel aastal seenele veel saanud. Marineerisin 4 purki ja hommikul tegin toomesalatit 6 purki sisse, seega sahver täieneb. No hommikul olin kella 5 juba jalgel, režiim on veidi sassis ja hommikuhämaras käisin kuurist purke toomas. Vist keegi ei näinud. Lõuna ajal tõttasin ämma juurde, veendumaks, et temal on kõik korras ja olemas ning peale ämma juurest naasmist tõttasime metsa seenele. Bingot kesklinna ostma ei jõudnudki, aga homme on ka päev. Taas tegelikult ämmapäev. Nüüd on päevatoimingud tehtud. Luban, et magan homme hommikul kauem, sest juba ülehomme peame taas vara ärkama, sõidame maale. Reede on aga jälle linnas hõivatud. Logistika on paigas ja mõnus on olla iseenda logistik. Olge teie ka vaprad, aktiivsed, liikuge ja olge lihtsalt õnnelikud ning terved! 1. september 2026. Vana-Rääma

31. august maakodus

Hommikul oli see lauakoorem alles seinte eest, aga no me kalli sõbrannega unustasime täna ennast sõrgkangima. Tema oli siis Suur Sõrgkang ja mina Väike Sõrgkang. Halastamatu laamendamine kella 8.30 - 15.30 vaid pisikeste kohvipausidega ja no lõunatasime ikka ka, Germoga. No me ju peame enne nelja juba bussis olema, pole aega puhata. Kodus jõuab. Alumise korruse ahjukõrvalt sein sai ka maha võetud ja wc sein samuti. Mõttetu neid hoida, kui koipuru juba tolmab. Kõige hapramas olukorras ongi köök ja kohe seal see wc. Seal pole mõtet neid seinu hoida. Millalgi lõhun pliidi ja ahju ka välja. Alumiselt korruselt. Ülemisele jääb ahi alles, lasen pottsepal üle vaadata. Ka tubade seinte lõhkumisega jõudsime ühele poole. Nüüd on veel kohati kipsi vaja eemaldada. Kohati on see väga kinni, kohati saab paneelidena kätte. Aga seinadega on nüüd õnneks kööga-mööga ja ustega ka. Vannitoas oli täielik porno, õudus. Germo toa poolne vannitoa sein on tehtud vineersõrestiku peale, sinna ka minimaalselt segu pandud. Naelad, millegi lauad seina löödud on, on jõhkrad, punnitasime ikka kõvasti, et neid kätte saada, kahe sõrgakangiga korraga. Aga teine sein on veel hullem, see jäi ainukesena veel alles, sest see on tsemenditud traatsõrestiku peale ja jälle need meeletult suured naelad. Võimatu lausa kätte saada. Lisaks on soojamüüris suur auk, see tuleb kinni müürida, sest kunagi asus vannitoas vanniahi, sellest ajast on auk jäänud. Aga üldiselt tegime meeletu töö täna ära, kaks kangi on ikka kaks kangi ja kaks hullu naist, kes ka meeste tööd ei pelga. Korrale tuleks meid kutsuda :) Aitäh, mu kallis! Rohkem ei lobisegi. Paar maavaba päeva tuleb, sest linnatöö ootab ja siis nädala teises pooles juba vaatab edasi. Pilte tegin lõpus portsu, aga kogu maailmaga ei jaga. 31. august 2026. Vana-Rääma

PIANOBAAR BIZARRE - Eduard Tüür

Loetud sai Eduard Tüüri romaanitriloogia 3. raamat "Pianobaar Bizarre." Noh, ma ilmselt ei armasta eriti novellromaane, sest minu teadmiste põhjal see romaan koosnebki novellidest, iga uus novell on järgmine peatükk. Aga ju mõnele sobib ja lausa meeldib. Kahtlemata on kirjanik Tüüri näol tegu väga targa ja laia silmaringiga inimesega, aga kas klišeedest kubisev novellromaan just põnevust loob... kuidas kellelegi, minule kahjuks mitte. Olgu siis aus tunnistus ka, et ma enam ilmselt antud autori loomingut ei loe, sest tänaseks olen läbi lugenud 2 triloogia osa no ja üldse ei köida. Sõnavahtu ja kõike muud on rohkem, kui tahaks lugeda. Mõte jookseb liiva ja ma isegi kohati julgen väita, et kirjanik Tüür plagiateerib teisi teoseid või ütlusi. Võibolla ma eksin, aga no minu arust on nii. Vabandan otsekohesuse pärast, aga väga halb lugemine. Eks lugege ise, mina kiidukoori siia taustale laulma ei oota, sest ... Nüüd kopeerin ka raamatut tutvustava teksti. „Pianobaar Bizarre“ on Eduard Tüüri absurdilähedaselt humoorika novellitriloogia viimane osa, mille kaante vahel kohtub esimese teose „Nägemine on nähtamatu“ (2016) minategelane teise köite, „Mamma Engalandi miraaži“ (2017), Juliusega, kes oli Roland. Kolmekesi kokku saavadki – ikkagi triloogia. Üllatudes, et igaühes elab mitu inimest. Ka selline, kes seda ei usu. Tema ennekõike. Teose – milles puuduvad poolitatud lõigud või sõnad! – novellid ja laastud ei ole, nagu triloogia eelmisteski osades, süžeelt ajaldasa seotud, neid saab lugeda meelevaldses järjekorras – nagu ka triloogia eelmisi köiteid. 31. august 2026. Vana-Rääma

Jaansoni rada 890. päev

6,2 km kepikõndisime täna. Rahvas kogunes juba mitu tundi enne Muinastulede ööd randa, aga meie tulime enne ära, ei jäänud. Pigem eelistan väikest seltskonda väikse ja armsa kodulõkke ääres. Nii õigel ajal jõudsime koju, sest vahetult peale seda jõudis ka kallis Jaanika. Oli üks imearmas õhtu teiega, mu kallikesed: Germo, Urmas ja Jaanika. Ja täna keetsin ka Germole õunamoosi, valgetest klaaridest. Ausalt öeldes ei olnud üle kuu aja Pärnu randa saanud, aga kõik on omal kohal ja suvi kestab veel, ehkki siit minnes tundus nagu oleks rannas torm ja raju. Kaugel sellest, väga rahulik oli ja ma pakkisin ennast liiga sisse, koju jõudes oli tsärk üleni higine. Ja nüüd on mul üks Ingel kollektsioonis juures, kallis Jaanika Sloveeniast tõi. Ma pole ise neid ostnudki, mulle kogu aeg kingitakse Ingleid ja kollektsioon suureneb. Nii armas, sest ma olen neid eluaeg endale igatsenud ka. Unistada tulebki suurelt, nii lähevad unistused täide. Ja kimp mu lemmiklilli - kollaseid roose -, ehib nüüd ka mu kodu. Olen õnnelik. Olge teie ka õnnelikud, terved ja ikka positiivsed! 29. august 2026. Vana-Rääma

class="separator" style="clear: both;">