Nädalajagu päevi olen tegelenud Aadu Musta koostatud ja kirjutatud raamatu "Perekonnaloo uurija käsiraamatu" lugemisega. Siin on väga palju fakte ja uurimustöid Eesti ajaloost, ka Liivimaa ja Moskva kubermangust, kus lõviosa arhiveeritud ajaloolisi käsiraamatuid asuvadki. Nii, et paraku neile, mis Moskvas asuvad, ilmselt meil enam ligipääsu pole. Või? Sain näiteks teada, et minu perekonnanimi oli juba sajandeid tagasi väga levinud perekonnanimi, seda ei soovitatud sellel põhjusel oma perekonnanimeks valida. Jah, raamat kätkeb ka neid aegu, kus meil perekonnanimesid ei olnudki veel, raske oli tuvastada, kus või millisest suguvõsast me põlvneme. Sellega olis uur segadus ning kui perekonnanimesid hakati panema, tekkis ka palju erinevaid segadusi, nagu on neid ka siiani igasugustes arhiivimatejalides, millest üks kõneleb ühes ja teine hoopistükkis teises keeles. Igal juhul, kui sul on huvi perekonnaloo vastu, loe seda raamatut, aga võib juhtuda, et sa ei saa siit vastust oma küsimusele, kuid lugeda võid ikka. Raamat sisaldab palju ka eelnevalt kirjutatud materjali antud teemadel ning pajatab sellest ajast, mil paljud eestlased mujale elama asusid, mitte üksnes repressioonist. Kas sina teadsid et ammustel aegadel suundus palju eestlasi Lätti elama? Salacgrivasse. Ühesõnaga loe ise, ma pikemalt ei peatu. Ja nüüd kopeerin ka raamatu tutvustuse: Oma perekonnaloo tundmine on võtmeks, mis aitab mõista kogu rahva ajalugu ja kultuuri. Meie esivanemate lood, põnevad ja õpetlikud, on paraku peidetud kümnete erinevate arhiivide sadadesse toimikutesse.
Nende ülesleidmine on tõeline kunst.
Aga just seda kunsti Tartu Ülikooli arhiivinduse professor Aadu Must meile käesolevas raamatus õpetabki. 9. aprill 2026. Vana-Rääma
