KOHTUMINE EMAGA. JUTUSTUSI JA LAASTE - Helgi Soots

Ja nagu ikka, loen ma jätkuvalt Eesti autorite raamatuid. Helgi Sootsist ma polnud enne midagi kuulnud, aga just sain loetud ta lühijutukogumiku "Kohtumine emaga. Jutustusi ja laaste." Kogumik koosneb 11 lühijutust, millest esimene on kõige pikem, 30 lk. Teised on vägagi miniatuursed. Aga ega alati ei peagi pikka jutukest kirjutama, kui saab lühidalt öeldud kõik, mida öelda soovid. On ju luuletuski nagu üliminiromaan, vähesega kõik öeldud. Tean, millest räägin, kuna kirjutan ju ise ka luuletusi, novelle, jutustusi, romaane, vesteid följetone, artikleid jne ... Ja just kunagi ajakirjade "Saatus & Saladused" ning "Müstilised lood" tarvis ma neid tellimuslugudena kirjutasin. Ongi kuidagi kentsakas, et Anne-Mari Alveri lahkumise järel pole ma enam neid peaaegu üldse kirjutanud, olen keskendunud romaanidele ja luulele. Üks jutustus on ka poolik. Aga Helgi kirjakeel on väga lihtne, kohati isegi lapsemeelne, seega loetav kõigile. Iseasi, kuidas ja kas lugeja ta jutukesed omaks võtab või ei võta. Mina, kes ma olen suure lugevusega, võtsin lihtsast keeles ja lapsiku süžeega jutukesi, mis ei vajanud pikalt mõtlemist, sest need on pmst puust ette tehtud ja suisa punaseks ka värvitud. Aga mis seal ikka. Kopeerin ka teksti: „Kohtumine emaga” on liigutav perelugu: täisealiseks saanud tütar otsib üles oma ema, kes ta tädile kasvatada oli jätnud. Ema elu on läinud aasta-aastalt allamäge, kuid tänu tütre abile suudab ta emotsionaalselt ja füüsiliselt terveneda ning omakorda tütrele ja poegadele toeks olla. Kõik Helgi Sootsi lood on kantud pereväärtustest ning püüdlusest läbi eluraskuste edasi areneda ning uuele põlvkonnale parem elu jätta. 19. mai 2026. Vana-Rääma

Jaansoni rada 848. päev

Ma ei tea kuidas mujal ilmaolud on, aga Pärnusse on suvi jõudnud, sest me kepikõndisime täna üle 12 km. Sooja ilmaga ma lausa naudin enda liigutamist. Germo oli vahepeal t-särgi väel suisa, Lemmetsas. Vana-Pärnusse jõudes pani pusa selga tagasi. Algul plaanisime lennujaama ja tagasi kepikõndida, sest tean, et meie kodust sinna ja tagasi tuleb täpselt 10 km. Kõik on ära mõõdetud. Aga siis 1 km enne lennujaama plaanid muutusid, keerasime otse Audru suunas. Issver, isegi see vana raudtee sild on veel alles! Olen seal kunagi üle 20 aasta tagasi oma Nissan Stanzaga üle sõitnud, päris kõhe oli. Täna jooksime üle, sest üks auto tuli parasjagu vastu, aga ta jäi kenasti sinna taskusse seisma ja ootama. Ja siis olimegi juba otsapidi Lemmetsas. Siis Papsaares ja sealt läksime vana teedpidi (Kambi mõis) linna suunas, kuid keerasime vasakule, sealt jõudsime vanale tuttavale niiöelda metsarajale, kus autodega ei sõideta ja läbi Vana-Pärnu me koju naasesimegi. Veepudel oli kenasti kaasas, aeg-ajalt tegime joomispause ja ma tihti küsisin kuidas Germol on. Ta ei kurtnud üldse, ega ta ei kurdagi kunagi. Mina tunnen kerget väsimust, see on nii mõnus. Mõned aastad ma üldse ei tundnud, võisin päev läbi kõndida, aga nüüd on kaalu tagasi tulnud ja tunnen. Jääks ometi pidama! Ma ei taha taas hiiglaseks saada! Liigun palju, söön tervislikult, hoian igati režiimi ja muudkui kilod tulevad. Täitsa õudne! Ausalt! Arsti juurde ka ei saa, sest mul ei ole haigekassat. See on see meie riik, üldse inimestest ei hoolita. Mina omast taskust ei jaksa neid arstide vahet käimisi kinni maksta. Juuni lõpus nagunii tuleb maksta, sest siin lähen hambaarstile. Aga kallis Urmas maksab selle kinni. Lihtsalt nii kallis on see Eesti elu, pole ime kui siit minema joostakse...Ma ei taha halada, aga vaatan tõele näkku ja ütlen seda, mida ma tunnen ja kogen. Kuigi just liikumine teeb mind rõõmsaks ja lisab positiivset energiat juurde. Liikuge ka, siis saate teada! Nüüd aga suur fotogalerii ka siia ja saabki blogitud. 19. mai 2026. Vana-Rääma

TÄISKUU JA TÄNAVALATERN - Reet Kudu

Reet Kudu raamatuid olen ma ennegi lugenud ja ka nendest bloginud. Eks muljeid jagub äärest äärde, nagu iga kirjaniku teoste puhul - üks kõnetab rohkem, teine vähem. Antud Kudu romaan on sajandi algul romaanivõistlustel äramärgitud teos. Raamatu tutvustus räägib natuke teises keeles, millest mina blogin, aga las ta siis räägib. Minu jaoks domineerivad siin 2 tegelast, kes on omavahel sugulased, üks on üles kasvanud Siberis ja teine Ameerikas. Kokku saavad nad Eestis, kus siberlane oma hullu venelasest naisega elab. Ameeriklane sõidab oma sugulasele Eestisse külla ja see, mis juhtuma hakkab, juhtubki. Ehk siis siin jooksevad kokku isegi kõik külajutud, mis toona ENSV kohta räägiti. Tegelikult domineerib ka alkohol, seks ja alkoholism ning mingi maniakaalne vene eit, kes kepib kõigiga, kes ette juhtuvad, ka oma mehe parima sõbraga ning üritab ka mehe sugulasest oma armukest teha. Üks segane lugu, mitte haarav, aga samas eluline. Mäletan sellist nõukaaegset elu, sest olen ka erinevates külades lapsena elanud ning nii mõnigi tegelane pani, otseses mõttes, ahhetama. Eks selliseid lugusid peab ka vahel kaanetama, et jääb ka selline kultuuriosa kaante vahele ning lugeja saaks tõdeda, et elu ei olegi must/valge. Nõndaks. Nüüd kopeerin ka raamatut tutvistava teksti. Romaanivõistlusel äramärgitud teos jutustab paneelmajadest, kus inimesed end siiski koduselt tunnevad, sest kodutunne on tihti samavõrd seletamatu nagu kodumaa-armastus. Väike ja vaene küll, aga ikkagi oma. Korterid on kogunud elanikeks vägagi erineva kultuuritaseme ja saatusega inimesi, kelle arusaamatused saavad alguse just erinevast suhtumisest nii kodusse, rahasse, tähistaevasse kui ka armastusse. 19. mai 2026. Vana-Rääma