KASEVÄLJA - Erik Tohvri

Spikerdasin blogist, see on kolmas Erik Tohvri romaan, mille läbi lugenud olen. Ma naudin just seda, et romaane, mis on mu lemmikžanr, saab harva lugeda, sest enamus Eesti kirjanikke kirjutab siiski jutustusi, mitte romaane. Ma usun, et Tohvri menu fenomen seisneb sellest, et tema teoseid loevad just vanemad inimesed. Olen seda meelt, et umbes 20 aasta pärast hakkavad need ka mulle meeldima. Aga paralleele ja sarnasust ma neis oma romaanidega ei näe, ei tuvasta, väga kaugel sellest. Meil on siiki täiesti erinev maailm, sest Tohvri looming on liiga reaalne minu jaoks, aga minu loomingus on alati ka see müstiline joon sees. Kuid jah, kordan ennast, armastan romaane! Siin on mingi kummaline stsenaarium, üks naaber paneb ühte, teine teist, üks paras segasummasuvila. Samas saaks öelda et tegu on tüüpilise külaeluga. Kui saab. Vastik. Vastik on ka see, kui su vanemad sinu elu elavad ja su elukaaslast tunnistada ei taha. Kunagi ei tohiks ükski lapsevanem kindlameelselt oma arvamust peale suruda, see peletab lapsed just kodust eemale. Nii on. Aga see on tegelikult teema, m illest peab kirjutama. Minule isiklikult selline naabermagabnaabriga teema üldse ei sobi. Lõpp jäi ka minu jaoks segaseks. Lahti võib ta jääda, lugejale fantaasiaks, mis on tegelikult novellidele omasem, kui romaanidele, aga siiski soovin teada, mis siis lõpuks sai. Kuidas asi lehenes või siis ei lahenenud. Romaan jäi minu jaoks poolikuks. Aga muidu on ladus, läheb kenasti edasi, ei ole üleliigset nämmutamist ja ilmselt staažikas kirjanik teadis, kuidas ja millest kirjutada. Minu austus selles suhtes ja loodan, et ta saab seal pilvepiiril postuumselt mu kiidusõnad kätte. Tohvri kindlasti rikatsab oma raamatutega eakmate lugejate maailma. Eks lugege ise ka. Sisu: Kes luges romaani «Kollaste lehtede aegu», on Kasevälja ja Otsa talu elanikega juba tuttav. Uues romaanis näeme, kuidas nad näpivad lahti vanu keerdsõlmi ja pistavad rinda uute probleemidega. Nende kõrval otsivad oma kohta noored ning põlvkondadevaheline üksteisemõistmine ei tule kergelt. Realistlikus elupildis annavad tooni soojus ja muhedus ning traditsiooniliste eluväärtuste hindamine. 11. juuni 2026. Vana-Rääma

Jaansoni rada 863. päev

Ooo, peab vist metsa seenejahile minema, kui juba igasugused puuseened oma olemasolust teada annavad. Üldiselt, tulime rajalt ja täna liikusime 7 km. Olen kolmel korral täna juba vihmamärjaks saanud, aga õnneks on suvi, see ei häiri. Ja nüüd on lõpuks vihmasadu taandunud. Juba alates pühapäevast ehitatakse Vallikääru aasal Grillfesti linnakut. Töö käib täies hoos. Pisikese MUULI poe müüja väitis, et selle poe lahti hoidmine olevat ta elustiil ning Grillfest on ka tema jaoks kõige magusam aeg suvel. Usun teda. See on vist Pärnu kõige väiksem pood ja ma isegi ei tea kui mitme aastane see on, aga ikka hingitseb. Tore! Aga, nagu näete, linnak kerkib ja nad ehitavad Grillfesti ajaks lausa väikesed majakesed. Täis töönädal. Täna hommikul tööle minnes saime paraja paduka kaela ja tulles küsis ämm nõutult, et kas meil vihmavarjusid ei olegi. On ikka, aga kes neid taga viitsib vedada, selles on küsimus. Osad on maal suvilas, aga üks pirakas on linnas ka. Nagu ma ennist mainisin, et tee suvine vihm midagi kurja. Me ei kiirusta isegi riideid vahetama, küll seljas ära kuivavad. Selline päev siis. Aga ilusat liikumist ja olge ikka terved ning rõõmsad! 9. juuni 2026. Vana-Rääma