pühapäev, 7. jaanuar 2024
LAVASSAARE LÄBI AEGADE - Marie Ronimois
Ja möödunud öösel sain loetud ühte imearmsat Eestimaa alevit tutvustava raamatu "Lavassaare läbi aegade," mis mulle kunagi kingiti. Toona lugesin ka selle läbi, kuid mõni raamat, nagu ka asukoht, saab nii armsaks, et sa loed teda veel ja hea, kui on raamaturiiulist võtta. Lisaks figureerivad siin ka head lavassaarlased Ülle Varik ja Liia Gentalen jt... No ma ise ka elasin selles armsas alevikus suisa 10 aastat. Lapsed kasvasid seal ja Geio alustas koolitööd toonases Lavassaare Algkoolis. Ja me elasime selles korterelamus, mis ehitati uude asulasse ehk mäe otsa kõige esimesena, aadressil Võidu 4-3. Üks toonastest naabrinaistest Salomia (Salme) Baranina pajatas Lavassaare ajaloost tihti, ta oli esimene, kes sinna majja kolis, esimene uue asula elanik. Kolisid vanast asulast rongiga, sest otse maja eest läks toona veel kitsarööpmeline raudtee. Isegi uksi ei olnud veel majal ees. Ja ma nii mäletan kui meie pere 1995. aastal Lavassaarde kolis ning trepipeal tuli vastu üks memm, kelle kohta ma ütlesin, et tema vist on küll 100 aastane. Oligi. Nime ma enam ei mäleta, aga tegu oli Salomia 100 aastase emaga, üks mu naabritüdruk siis :) Ma töötasin mõned aastad veel edasi Lavassaares peale Pärnusse kolimist 2005. aastal. Ilusad ajad olid ja see raamatuke pani neid taas meenutama. 1995. aastal tutvusin ka ühe sõbranna Gaudiga, kellega suhtelem siiani ja 29 aastat hakkab sellest saama juba. Siin tahaks meenutada ka kuidas me tutvusime. Olin äsja Lavassaarde kolinud, kui Gaudile helistas üks mu hea sõber Marco, kes elab tänaseks juba aastakümneid Ameerikas, palus et Gaud mind telefonile kutsub. Nii Gaud mind leidsiki ja sealt sai alguse meie sõprus. Ja kalli Jaanikaga tutvusin ma ka Lavassaares, teda ma olen nimetanud oma "maailmaparimaks" sõbrannaks. Ei teagi kus kohast see alguse sai, aga nii see on. Ilusad ajad olid. Ja ka kalli Annega tutvusime just selles armsas alvesi. Ja paljude teistega ka. Kui hakkaksin kõiki nimetama ja memuaare kirja panema, saaks neist paksu raamatu :) Aitäh, mu kallid sõbrad, kes te olemas olete! Ega õige sõprus ei kao ka siis, kui pikalt ei näe, see pigem süveneb. Oluline on see, kui sa saad inimesi usaldada ja seda ka läbi aastakümnete. Aitäh, Lavassaare! Võtke siis mu uus sõber Aljona ka omaks, kes oma armsa (7 liikmelise) perega hljuti sinna kolis. Onju!? ;) 7. jaanuar 2024. Vana-Rääma
laupäev, 6. jaanuar 2024
MIDAGI IGAVEST POLE OLEMAS - Asta Salumaa
Kui mul juba hakkas tekkima seis mulpolemittemidagienamlugeda, läksin ma poisi toa raamaturiiuleid sorteerima ja leidsin sealt ühe elulooraamatu, mille sündi ma kunagi ühisplatvorm Hooandja kaudu toetasin. Mulle lihtsalt väga meeldib lugeda erinevaid Siberi lugusid ja Asta Salumaa on need nii siiralt ja otse kirja pannud, et koostaja ja toimetaja ei raatsinud eriti muuta. Tean seda tunnet minagi. Siin on osad sõnad nn saare keeles, sest peategelane ongi pärit ühelt saarelt, Kihelkonna kaptenite suguvõsast. Lisaks on tema saatus veel selline, et teda küüditati suisa kahel korral. Väga karm. Aga väga hea lugemine. Lisaks on kaasas veel CD-plaat lauludega, mida ma veel kuulanud ei ole, sest raamat ju ka seisis aastaid, olin ta unstanud, oli jäänud riiulisse oma aega ootama aga tasus oodata nii minul kui temal, nüüd me oleme suurimad sõbrad. Aitäh selle raamatu eest! Kopeerin siia nüüd ka tutvusava teksti: Saaremaalt Kihelkonnalt laevaehitajate ja - kaptenite suguvõsast pärit Asta Salumaa (sünd. Teär) on kirja pannud oma mälestused. 1941. aasta juunis küüditati ta koos venna ja kooliõpetajast emaga Siberisse Kirovi oblastisse. Asta oli siis seitsmeaastane ja vend Heikki kümnene. 1947. aastal lubati alaealised lapsed tagasi Eestisse, kust nad 1950. aastal ülekohtuselt läbi vanglate nagu kurjategijaid tagasi Siberisse küüditati. 1949. aastal tutvus Asta Heino Salumaaga, kes arreteeriti 1951. aastal ja Nõukogude vastases tegevuses süüdistatuna sai karistuseks 25+5 ning saadeti vangilaagrisse Vorkutasse. 1956. aastal pärast amnestiat tulid Asta ja Heino tagasi Eestisse, kus abiellusid ja asusid elama saatuse tahtel Asta lapsepõlvekoju Viita tallu. Raamatuga on kaasas ka illustreeriv CD-plaat. 6. jaanuar 2024. Vana-Rääma
reede, 5. jaanuar 2024
Jaansoni rada 426. päev
Kuna ma väga selliste külmadega välja ei kipu, oli vaja täna minna. Kepikõndisime kokku 6,6 km ja 10 800 sammu. Lisaks kühveldasin lund, tassisin puid tuppa, käisin poes, apteegis ... Ahjaa, postimajas käisime ka, viisime raamatud posti ja ma ostsin ühtlasi Bingo ka. Väga külm oli, kella 17.03 ajal näitas termomeeter kesklinna silla juures -17 külmakraadi. Ripsmed jäid üksteise külge lausa kinni ja näpud hakkasid läbi paksude labakinnaste külmetama. Nii me oma raja pikkuse lühemaks kärpisimegi, algselt olid plaanid üldse teised, nagu tavaliselt. Ma jah nüüd igapäevaselt ei liigu postimaja vahet, sestap peate raamatute jõudmist veidi kauem ootama, kogun portsu kokku ja siis lähen. Aga mõnus oli ennast liigutada, sest kodune trenn ja lisaks veel võimlemine pole üldse nii mõnusad kui kepikõndimine. Muide, ma saan varsti jala kaela taha panna, nagu kunagi :D Enesetunne on ülihea, tervis on täiesti korras, kõik analüüsid on ka korras ning kaal kõigub kolme kilo piires, mis on ka normaalne. Aga ma ikka toitun väga tervislikult ja võtan vajalikke vitamiine ka. Ja üldiselt kindlatel kellaaegadel. Meie oleme õnnelikud, olge teie ka! Ja täna saab veel head uut aastat soovida, aga mina soovin, et teie alanud aasta oleks õnnelik ja, et te kõik oleksite terved ja rõõmsad. 5. jaanuar 2024. Vana-Rääma class="separator" style="clear: both;">
neljapäev, 4. jaanuar 2024
VEREVALLA VARANDUS - Helga-Johanna Kuusler
Möödunud ööl sain loetud Helga-Johanna Kuusleri järjekordse jutustuse "Verevalla varandus," mis on taas ulmejutustus. Sellel korral vaimustust ei tekkinud, nagu tekkis antud autori eelmise raamatu lugemisel. Eelmine raamat on "Puhkus koomas," ning see võitis Bestselleri konkursil 1. koha. Aga selle raamatuga oli samamoodi, algul ei saanud ega saanud lugeda, liiga ulme. Kuid eelmine on ikka tunduvalt parem ja põnevam, kui "Verevalla varandus," mida võib võrrelda laste õudusulmeraamatuga. Mitmel korral tahtsin lugemist pooleli jätta, aga austusest autori vastu lugesin ikka lõpuni ja lootuses, et ehk hakkab asi tööle, läheb põnevaks, aga ... kindlasti on ka sellistel raamatutel lugejaid, aga mina lihtsalt ei fänna ulmet, kuigi mind paneb hämmastama kuidas saab üldse midagi sellist välja mõelda, sest mina ei oska, tunnistan ausalt, no ei oska. Pole grammigi huvi ka. Mul pole aimugi kui vana on autor ja kas tal on veel raamatuid välja antud (peale kahe) aga igal juhul soovin talle edu. Tean, kui suur töö on raamatu kirjutamine ja sellepärast juba austan autorit. Aga mis ma siin ikka heietan, no ei oska midagi tarka kosta ka, pigem kopeerin Apollo lehelt tutvustava teksti ja olengi blogimisega ühel pool. Head lugemist! 17-aastane Ivo kolib koos oma ema ja õega Lõuna-Eestis asuvasse Verevalla külla. Esmapilgul rahulikul külakesel on aga nii mõnigi saladus, mis ähvardab Ivo elu pea peale pöörata. Miks lukustavad Kersti ja Kärt oma jalgväravat? Miks käsib Luukas Ivol kardinad ette tõmmata? Miks on peaaegu kõigil külaelanikel sinised silmad? Miks kirjutas kohalik rahvaluulehuviline noormees kurjakuulutava pealkirjaga loo „Verevalla vajub alla“? See müstiline põnevik on Helga-Johanna Kuusleri teine noorteromaan. 4. jaanuar 2024. Vana-Rääma
Tellimine:
Postitused (Atom)