Adieu

   ADIEU

Üle luidete viib rada mere poole
Hulkur valssi tantsib keset kaldakaid
Tantsind aastaid ta, ka kaugeid sadamaid
Nagu vestaks lõppu oma eluloole

Hõljub taevasinas üksik Tuulelohe
Hing tal paelaga on kaelas, vildak samm
Elu lõpuhelid kostvad, raugem ramm
Püüab Hulkur teda elustada, öhe

Tähelaekast langeb ilma pääle rahu
Mille ehteiks köidan sõlme kurakätt
See on minu poolt pelk jumalagajätt

Tinataevas päästab valla valge vahu
Hulkur vaevu püüab tantsida kankaani
Habe rinnuni tal, juuksepahmas maani...


9.01.2018.
Vana-Rääma

Matheo

   MATHEO

Kuu heitis kuldseid loore
üle vana räämas kuuri
mille katus helkis
esimese pakase käes
nagu tähekuld
praksus ja sillerdas
säras ja särtsus
nagu säraküünal

Matheo
samblaroheline hõlst õlgadel
piip suus
tänas ja palvetas
kõigevägevamat
et tali taeva ei jäänud
kummardas ja loitsis
läbisegi

Matheo oli
lapsest saati Kuulaps
kuu kultuse kummardaja
öölaps kes päikest eiras
tõrjus ja palava ilma
korral viludas istus
ikka piip suus
mis koos temaga
hauda pandi

Talvehakul
igal täiskuu ööl kui
kuu kumejad sõrmised
sisse kukkunud kuuri katust
silitama tulevad
istub ta koduvärava ees
Kuulaps Matheo
ja popsib piipu
nagu kultusfilmis

Kuu heitis kuldseid loore
üle vana räämas kuuri
nüüd helendab kuuri taga
Maaisa vari
Matheo tegu
Matheo nägu...


9.01.2018.
Vana-Rääma

ELU PÄRAST ELU 3. (22.pt)

22. peatükk

  „Venna! Emme, venna tuli koju!“ säras Kusti silmnähtavalt. Ta imeltes oma suurt venda sellise vaimustusega, et unustas lausa suu lahti.

  „Oi, minu kallis pojake on tagasi!“ kargas Mirell Tervorile kaela. Kusti mossitas, sest tema oleks tahtnud enne emmet vennat kallistada-

  „Tule siia, mu pisike hurmur! Tule kallista vennat! Või sul ei olegi hea meel, et ma koju tagasi tulin?“ imestas Trevor, samas ta sai aru väikevenna tujust, sest Kusti tahtis alati igal pool esimene olla.

  „Üks artist sinust kasvab!“ haaras Trevor venna sülle ja kallistas teda kõvasti.

  „Venna, kes on artist?“ vaatas väikevend ehmunult venda.

  „Artist on see, kes tahab igal pool esimene olla, armastab esineda ja shõud teha, nagu sina!“ muigas vend.

  „Aga millal siis minust artist saab? Kas kohe?“ ei saanud Kusti aru.

  „Nooh, võib ka kohe, aga elu õpetab ja küllaps sa kinagi saad selle sõna tähendusega hiljem sõbraks.“ lubas vend.

  „Aga venna, kas sa mulle midagi magusat tõid sealt kaugelt maalt?“ muretses Kusti.

  „Kusti, ma ei unustanud sind, kuigi koju tulemisega läks väga kiireks.“ võttis vend käsipagasist terve kilekotitäie ninni-nänni, ning juba silkaski väikevend kotiga oma tuppa.

  „Räägi nüüd. Mis sundis sind tagasi tulema? Mitte, et sa mu küsimusest valesti aru saaks, aga olid ju nii entusiasmi täis, kui läksid ja nüüd äkki...“ muretses Mirell.

  „See on nii pikk ja mitte just hea alatooniga jutt. Ma ei teagi kust otsast alata.Ausalt. Kõik oli nii vale, ka minuk minek. Tegelikult ei olnud ma üldse entusiastlik, pigem ikka vastupidi, aga tööle minna ju tuli, kuigi ma ei jõudnud, nagu sa tead, üldse tööle. Kas sa Maxi mäletad?“ küsis ta ema käest.

  „Muidugi mäletan. Tema kaudu ju sa läksidki sinna. Mis juhtus? Läksite tülli? Miks?“ tahtis ema täpselt poja käekäigust teada.

  „Tüli tüliks, aga ega me otseselt tülli ei läinudki. Väljas käisime küll koos, ööpubis, aga mina märkasin õigel ajal koju minna, kuid Max jäi edasi hängima, ning otseses mõttes potsatas purujommis peaga koju. Tead ema, see on ja on kohutav!“ kippus nutuklomp mehele kurku ja ta ei saanud enam edasi rääkida.

  „Mis asi on kohutav? Ära ehmata!“ oli naine mures.

  „Kohu-tav..tav...on see, et, et...Maxi ei ole enam!“ hakkas Trevor nutma.

  „Ohh, õudust! Räägi pojake! Ega sina sellega seotud mingit moodi ei ole? Max surma pean silmas.“ pidi Mirelli süda sees lõhkema, just selline tunne pakitses tal rinnus.

  „Mina olen Maxi surmas süüdi!“ lausa ahastas mees.

  „Eiiiii! Sina pole võimeline kedagi tapma, mu kallis pojake! Eiiii!“ kajas ema ahastus läbi maja nii, et Kusti jooksis hirmunult oma toast välja.

  „Emme, mis on?“ hakkas ka laps nutma.

  „Eiii, Trevor, eiii! Sa valetad!!! Ma ei usu!!“ ei suutnud Mirell painavaid emotsioone varjata.

  „Rahune, ema, ajad muidu Kusti ka närvi!“ pühkis Trevor silmanurgast pisara, et mitte näidata väikesele vennale oma nõrkust.

  „Kusti, ole pai ja mine mängi oma toas. Sa ei tohi alati vanemate inimeste juttu pealt kuulata!“ keelustas ema last.

  „Tule siia, väikevenna!“ kutsus Trevor Kusti oma sülle ning paitas teda.

  „Rahune, kallike, rahune! Ja sina ema, võta ennast kokku!“ ei tahtnud Trevor kellelegi hingepiinu valmistada, aga tegelikult tundis ta ka ennast sõbra surmas süüdi olevat.

  „Venna, miks emme nutab?“ oli Kusti mures.

  „Sellepärast, et ma rääksin talle ühest asjast, mida laste kõrvad kuulda ei tohi. Osad asjad lihtsalt ei ole laste kõvadele, need teevad haiget. Kui sa kunagi suureks saad siis alles mõistad. Praegu sa ei peagi aru saama millest täiskasvanud inimesed räägivad. Lapse hing on teatud juttude jaoks veel liiga hell ja haavatav, sellepärast vanemad ei tahagi, et laps osasid jutte pealt kuulaks. Kui sa lähed oma tuppa tagasi, siis saan mina emaga selle jutu ära rääkida, siis hakkab emal parem ja ta ei nuta enam. Meeldiks sulle see?“ selgitas suurem vend.

  „Jaa, venna, ma niiii tahan, et emme naeraks! Ja sina pead ka naerma. Onju sa ei hakka nutma, kui ma oma tuppa lähen?“ esitas väiksem vend suuremale ulthimaatumi.

  „Luban, et ei hakka. Luban, et pärast naeran koos sinuga. No kas nüüd lähed mängima? Või sulle ei meeldi need kingitused mille sulle Rootsist tõin?“ küsis Trevor kavalalt.

  „Meeldivad väga palju! Ma lähengi mängima, muidu need robotid on kurvad, et ma ei mängi nendega.“ teatas Kusti uhkelt ning läkski.

  „Ema, me käisime Maxiga väljas, no ööpubis, aga ma ei talunud seda kohta, läksin minema ja jätsin sõbra sinna. Kujutad sa ette? Ma jätsin oma sõbra lihtsalt unarusse, ei hoolinud temast!“ täitusid Trevori silmad taas pisaratega.

  „Noh, aga siis sa ju ei ole tema surmas süüdi. Pealegi on või oli Max täiskasvanud mees, sina ei pea ühelegi täiskasvanud mehele lapsehoidjat mängima!“ tõreles Mirell.

„Ei, ei! Kulla edasi! Max jäi pummeldama, aga mina läksin koju. Öösel kuulsin kuidas ta umbjoonuna koju potsatas ja seda otseses mõttes. Tõttasin talle appi ja siis liitus minuga veel üks norrakas, kõik tundus korras olevat. Järgmisel päeval läksid töökaaslased tööle, koju jäime vaid mina ja Max. Kui mu sõber ärkas, oli tal kohutavalt paha olla, otse öeldes kohutav pohmell. Loomulikult soostusin talle poest õlut tooma. Siis me veidi vaidlesime, ma jätsin ta köögilaua taha magama, ise pakkisin asjad ja kiirustasin bussile, et koju tulla. Ja kujutad ette, kui töökaaslased töölt naasesid, leidsid nad eest surnud Maxi! Ma isegi ei tea kas ta oli siis juba surnud, kui ma sealt lahkusin! Mina olen ta surmas süüdi!“ oli sõbra hing väga haige.

  „Ei ole ju sina süüdi! Kuidas sa saad süüdi olla? Miks sa süüdistad ennast selles, milles sa süüdi ei ole?“ ei saanud Mirell aru.

  „Sellepärast, et õige sõber ei jäta iial sõpra üksinda ööpubisse, ega ka mitte laua taha magama, eriti veel, kui ta on teadlik sõbra haigusest. Aga mina jätsin. Ainult mina oleksin suutnud päästa Maxi elu! Mõistad? Ainult mina!“ oli Trevor endast väljas.

  „Aga palun ära süüdista sellegi poolest ennast! Max on ise oma surmas süüdi, kui ta endast, ega oma tervisest ei hoolinud, nagu sa väidad. Mis tal siis viga oli, lisaks pohmellile?“ tahtis ema teada.

  „Ema, tead, ma küll ei taha eriti sellest rääkida, aga ....Max oli viirusekandja. Saada aru? Ta oli HIV! Kui jube, kui su oma sõber ei hooli oma tervisest üldse!“ pühkis Trevor pisaraid.

  „Oh sa püha müristus! Kus kohast ta sellise hullu haiguse endale kallale pookis?!!“ imestas Mirell.

  „Ema, haigused käivad inimestelet inimestele, nagu ikka! Max hävitas oma elu teadlikult ja meie ühine töökaaslane, norrakast Thorstein teadis rääkida nii mõndagi, püüdis Maxi korduvalt korrale kutsuda, aga Max ei hoolinud. Ta ei hoolinud ei endast ega ka teistest. Tema seksuaalne aktiivsus sellise diagnoosi juures oli tegelikult juba kriminaalne, aga ta ei hoolinud ka sellest. Kui inimene vahetab pidevalt seksuaalpartnereid ja ei hooli naise-mehe suhtest, siis ongi suurim soodumus haigestuda suguhaigustesse. Rootsi on pealegi vabameelne maa, propageerivad seda sooneutraalsust, varsti ei saagi seal enam aru kes on naine ja kes on mees. Varsti seksivad kõik kõigiga ja igasugused haigused hakkavad aktiivsemalt vohama kui pärmiseen! See on kohutav!“ oli mees väga mures, aga samas õnnelik, et sellelt maalt minema sai. Mitte kunagi ei soovi Trevor enam isegi Rootsit hetkeks väisata, sest ta tunnetas, et see maa ei sobi talle karvavõrdki.

  „No sellegi poolest pole sina oma sõbra surmas süüdi“ hakkas Mirellil parem.

  „Ema, sa ei saa aru, mina olin kõige viimasena Maxiga koos, ma oleksin saanud ta elu päästa!“ oli poja hing haige.

  „Seda küll, aga mõrvar sa ei ole!“ vaidles Mirell.

  „Teoreetiliselt mitte, aga...kui mind nüüd hakatakse Maxi surmas süüdistama, siis vastan, et olen süüdi jah!“ teatas poeg.

  „Kas sa oled hulluks läinud või? Sa ei lase vabatahtlikult ennast Rootsi trellide taha panna, sest sealt sa juba eluga ei pääse!“ hakkas ema taas nutma.

Siis tuli Trevorile kõne.

  „Tere, Trevor, Thorstein siin. Lahkamistulemused näitasid, et Max suri aidsi. Kahjuks nii on. Aidsist oli tingitud ta südamepuudulikkus, pohmellist kõrge vererõhk ja nii ta süda töötamast lakkaski. Minu sügav kaastunne su sõbra kaotuse puhul!“

  Trevoril u telefon peost ja ta läks näost lubivalgeks. Mirell jooksis ruttu suhkruvett tegema, sest poja olukord ehmatas naise ikka väga ära.

  „Joo, joo see klaasitäis suhkruvett põhjani! Joo, joo!“ sundis ta poega.

  „Ema, ma olen kohutav inimene! Kohutaaav!“ oli mees nõrkemisini vaevatud.

  „Ei, sa oled minu kallis poeg, väga kallis!“ vaidles Mirell.

  „Ema, tead...Max suri aidsi...“ lasi Trevor häälega nutu endast välja.

  „Rahu talle sinna ülesse! Rahu ta noorele hingele!“ soovis Mirell head.

Järgmisel päeval alustas Trevor tööd uuel töökohal ja elu läks rööpaisse tagasi. Maxi põrmu kodumaale jõudmisega tegelesid tema töökaaslased ning ülemus lubas katta kõik kulud. Mirell võttis peielaua organiseerimise enda peale ning pani ka surmakuulutuse lehte.

*

  Nädala pärast toimusid Maxi matused ja ta sark sängitati kodumaa mulda. Kohal olid ka kõik töökaaslased, kes Maxi, kui tublit töömeest väga taga leinasid.

  Trevor ja Reivo jätsid ka oma liivakastikaaslasega hüvasti ning lubasid peiedel, et hoiavad oma lähedastega rohkem ühendust, sest iga hetk võib olla viimane. Me ei ole kunagi kaitstud surma eest, aga me saame, endast ja oma tervisest hoolides, seda ära hoida või eluiga pikendada. Väga kahju, kui lähevad noored, kellel on oma elu elamata, või kellele saatus on andnudki vähe eluaastaid.

9. jaanuar. 2018.a.

Vana-Rääma

ELU PÄRAST ELU 3. (21.pt)

21. peatükk

  „Maris, kallis, mida sa arvad kahekesi päeva veetmisest? Liiga palju pingeid on viimasel ajal, võtaks kätte ja sõidaks loodusesse? Läheks Portost veidi välja, ma tean kus asub otseses mõttes palmimets. Palmid on ju su lemmikpuud ja ma usun, et sa tunneks nende all ennast õnnelikuna. Millal sul vaba päev on?“ tegi Rinaldo ettepaneku, kui ta peale emotsioonikat tööpäeva Marist koju saatis.

  „See oleks väga vahva! Aga kuidas me Rahulile sellest räägime?“ oli naine mures.

  „Just nii räägimegi, otse, ilma keerutamata. Ütleme, et tahame kahekesi olla ja ta peab seda mõistma. Ega meie ka ju ei longiks tema sabas, kui ta tahaks oma pruudiga kahekesi aega veeta.“ selgitas Rinaldo.

  „Tead, mul on Rahulist isegi kahju. Ta võiks tõesti omale sellise pruudi leida kes teda tõsiselt võtab. Ma usun, et siin ei ole kasu ainult kenast välimusest, Rahul on loomult liiga kärsitu ja loomust muuta ju ei saa. Nii tore oleks neljakesi loodusesse sõita ja puhata!“ põikles Maris vastusest kõrvale, sest ta pisut kartis Rinaldoga kahekesi olla. Naine kartis, et ta lõpuks annab oma ihadele alla ja ta polnud kindel kas ta selleks veel valmis on. Platooniline suhe rahuldas naist väga, aga varem või hiljem, kui nende suhe edasi areneb, võiks ta mehele, kes teda tõesti armastab, anduda. Maris polnud ise kindel kas ta oma põhjamaisest armastusest üle saanud on, ta tundis südames, et armastab ikka veel Tervorit ning see tekitas valu. Marise ja Rinaldo vahel valitses ülitugev seksuaalenergia, mida naine küll Trevori puhul nii väga ei tundnud, aga ta hing oli siiski Trevoris kinni. Praegu vajanuks ta enda kõrvale ühte head sõbrannat, kellele muret kurta, aga sõbrannat ei olnud ja Eestisse helistama ta ka ei kavatsenud hakata, sest läbi telefoni suheldes pole südamepuistamine päris see, mida naine vajas.

  „Kas ma pean seda vastust eitavalt tõlgendama?“ oli mees pisut pettunud.

  „Tead, las ma kaalun seda asja, annad mulle aega ju?“ vastas mõtteisse vajunud Maris.

  „Loomulikult, mu arm!“ oli Rinaldo naisega nõus.

  „Homme olen viimast päeva koos Rahuliga tööl, siis tuleb lausa 3 vaba päeva. Kõik on mõeldav. Aga esimese päeva magan ma ilmselt maha, või tahan endaga olla, pesu pesta ja kodu koristada. Ma tunnen, et vajan oma tunnetes ja mõtetes selgusele jõudmist.“ teatas Maris.

  „Mõistan sind, mu kallis! Igal juhul minu pakkumine on jõus ja ma väga ootan seda päeva, või neid päevi. Ma tõesti hoolin sinust, mu elurõõm, mu päikesevalgus, mu maailma kauneim tüdruk!“ oskas mees suuri sõnu teha ja Maris taas heldis. Naine klammerdus mehe kaela ja nad suudlesid Marise kodu ukse eest pikalt.

  Järgmisel päeval oli Maris tööl nagu äratehtu. Rahul mõtles, et laseb naisel nüüd juba üksinda tööd teha, aga Maris eksis peaaegu igal sammul. Portugalikeelsed sõnad ja väljendid, mis tal olid seged, läksid segamini ja osad sõnad ei tulnud meeldegi. Rahul käis korduvalt naist aitamas ning klientide ees vabandamas.

  „Maris, kas juhtus midagi? Mis sinuga täna lahti on? Ma olen su sõber, võid mulle rääkida. Ja pealegi tahtsin ma sind täna juba iseseisvalt tööle jätta, aga ma ju näen, et sinuga ei ole kõik korras. Oled hoopis teistsugune kui eelnevatel päevadel.“ kurtis boss.

  „Rahul, ma olen kuidagi ajameelne jah, aga ma saan hakkama. Meil kõigil tuleb elus ette selliseid päevi kus me ei ole justkui meie ise. Iga asi kipub vett vedama. Aga õnneks sellised päevad mööduvad ja siis oleme oma mõtetega taas enda juures. Ilmselt on minul täna see päev. Mitte midagi halba ei ole juhtunud ja ma loodan, et ei juhtu ka. Sa ei pea minu pärast muretsema, võid vabalt endale vaba päeva lubada. Usalda mind, ma saan hakkama.“ selgitas Maris.

  „Jumal tänatud! Ma mõistan sind, kallis sõber! Aga olen siesta alguseni siin sinuga ning õhtupooliku jätangi sind üksinda. Mõtlesin, et lähen jalutan natuke mööda Portot. Päevad on kõik nii hallid viimasel ajal minu jaoks olnud, ainult töö ja töö. Loodus laeb ja rahustab,“ teavitas Rahul.

  „Muidugi mine! Ma luban, et ei kuritarvita su usaldust.“ rõõmustas naine, et ta sõber sellise otsuse tegi.

  „Ohh, sa mu kullatükk!“ tegi indu Marisele, nagu väikesele lapsele, pai. Marist see ei häirinud, ta lootis südamest, et mees oli temast üle saanud ja suhtus Marisesse nagu sõbrasse.

  „Kas teil on Rinaldoga lähiajal suuremaid plaane ka? Kas mina mahuksin ka nendesse plaanidesse või tahate kahekesi aega veeta?“ tundis indu juba huvi.

  „Ütlen ausalt, Rinaldol on plaanid, aga minul mitte, sest võtsin mõtlemisaega. Aga kindlasti anname me teada, kui sina ka meie plaanidesse mahud. Lihtsalt asi on nüüd ju selles, et me ei saa sinuga kusagile koos sõita, kuna kui minul on vaba päev, oled sina tööl, ja vastupidi. Muidugi kui su vanemad juhtumisi vahepeal Indiast ei naase. Siis oleks mõeldav ju isegi.“ oli Maris sõbralik.

  „Oi, sa oled mul terane tüdruk!“ ei olnud Rahul komplimetidega kade, eriti veel kui naisel nii hea ja terane mõtlemisvõime on. Mehe enda mõtted olid vist mujal, sest ta ei arvestanud sellega.

  „Heh! Ma tänan! Ja ega me ju kusagile ei kao, jõuame koos möllata küll ja veel! Armsam oleks muidugi neljakesi, siis ei ole üks meist nagu kolmas ratas jalgratta all!“ tegi naine silma.

  „Millele sa vihjad?“ ei saanud indu pihta.

  „No, et nagu mina ja Rinaldo, sina ja...sul võiks kallim olla, ma usun, et saaksin siis ka endale siia linna sõbratari. Ja neljakesi oleks armas matkata.“ selgitas naine.

  „Seda küll, jah! Maris, ma tõesti vajan armastust ja peret. Olegi nagu üksildane hunt väljal ning ma ei saa tegelikult aru miks tüdrukud mind kardavad. Kas ma olen sinu arust inetu hindu?“ meelitas indu taas komplimente välja. Aga ega Maris polnud enam kade ka, ning ta vastas ausalt.

  „Sa ei ole üldse inetu. Oled kena mees. Liigagi kena. Aga katsu natuke tagasihoidlikumalt tüdrukutega käituda, sest pealetükkivus ei meeldi, no vähemalt põhjama tüdrukutele mitte. Jah, ma ei oska lõunamaa tüdrukute eest seista, äkki neile meeldib, aga rääkisin oma seisukohalt. Tead, kui sa leiaksid Eesti tüdruku...muide, Eesti tüdrukutele meeldivad väga India poisid! Ausõna. Ka minule on kogu teadliku elu meeldinud ja ilmselt selle vasikavaimustuse pärast jätsingi sulle ehk algul mulje nagu ma flirdiks. Sa lihtsalt olid ja oled ainuke India mees kellega ma elus suhelnud olen. Olin algul ikka väga vaimustuses, et lõpuks täitus üks mu unistus, leida endale hindust sõber. Ja ma ei osanud arvatagi, et sa minusse ära armuda võid, sest ma ei mõelnud sellele, kuigi su sharm ja kena välimus köitsid juba algusel mind.“ avameelitses naine.

  „Ausalt või? Ohh, küll mu sõbral on ikka pruudiga vedanud! Sa süstisid minusse praegu enesekindlust, kulla kallis sõber! Aitäh! Ma tõesti siiralt tänan sind, Maris! Ohh, nüüd ma julgen rohkem ringi vaadata ja ehk leian minuagi oma armastuse.“ Marisele tundus, et indu silmadesse valgusid pisarad.

  „Ausalt ikka. Rääkisin südamesõnadega. Ma olen õnnelik, et mul siin, väga kaugel kodust, on olemas kaks head sõpra, et ma pole üksinda võõrsil. Eks koduigatsus painab ka, aga ma armastan seda maad ja tunnen, et tahan siin olla. Kui midagi ei muutu, siis tahaksin oma erialale tulevikus tööle minna, eht siis meditsiinivaldkonda. Kas sa oskad portugali keelt? Tead, mulle tuli idee, kuidas ma saaksin kohaliku keele rutem selgemaks. Ainuüksi tähtede ja lausete õppimine, ning nende mittepraktiseerimine ei õpeta mind, kuigi targemad väidavad, et mul on keelte peale annet. Kui teeks nii, et te Rinaldoga hakkaksite minuga ainult portugali keeles rääkima?“ tuli naisele enda arust geniaalne idee.

  „Kallis Maris, ma pean sulle pettumuse valmistama, sest ka mina oskan nii palju seda keelt, kui palju mul poes vaja läheb. Aga samas, ehk sama taktika aitaks ka minul paremini keelt selgeks saada. Me võiksime Rinaldole sellest mainida küll, sest tema valdab ju nii hispaania, portugali kui ka inglise keelt puhtalt.“ meeldis sõbratari aade indule väga.

  „Geniaalne!“ lausa hõikas Maris.

  „Mis on geniaalne?“ seisis korraga Rinaldo poe uksel.

  „Heh, luksusid ka või?“ muigas Maris.

  „Kes? Mina või? Pidanuks?“küsis Rinaldo.

  „Muidugi, muidugi,“vastas Rahul rõõmsal häälel.

  „Ma näen, et te tahate millestki minuga lähemalt rääkida. Kas on nii?“muigas Rinaldo.

Indu ja Maris vaatasid teineteisele otsa ning muigasid.

  „Noohh, ärge hoidke mind teadmatuses!“ muutus Rinaldo kärsituks.

  „Prae omas mahlas, prae-sõbrake!“ itsitas Rahul ning Maris naeris kaasa.

  „Okei, okei, tegelikult nii kui hundist räägid, nii ta ka kohal on! Ehk siis hetkel pidasin ma hundiks sind, Rinaldo, kui sa juhtumisi aru ei saanud. Meil on sõber Rahuliga geniaalne plaan, aga ilma sinuta on seda plaani võimatu teostada. Noh, kas hakkas kergem?“ tegi Maris Rinaldole silma.

  „Mitte mõhkugi ei saa aru! Aga hea teada, et te siin minust puudust tundsite!“ muheles mees.

  „Tundsime, tundsime, ja kuidas veel!“ oli Rahul salalik.

  „Hea küll, ei me piina sind enam! Kas sa oleksid nõus meiege edaspidi vaid portugali keeles rääkima? Nii mina, kui ka Rahul oskame vaid vähesel määral portugali keelt, praktika puudub just minul. Aga me siin arutasime, et sa võiks meiega ainult portugali keeles rääkida, nii õpiksime mõlemad keele paremini selgeks. Mida sa arvad? Kas sulle sobiks?“ selgitas eestlanna.

  „Ooo, see oleks ülimau! Ausalt! Kas te mõlemad soovite tõesti kohalikku keelt selgeks õppida?“ oli Rinaldo meeldivalt üllatunud.

  „Loomulikult!“ vastasid indu ja eestlanna ühest suust.

  „Millal me alustame siis? Kas kohe?“ tahtis Rinaldo teada.

  „Mina natuke õpiksin või vaataksin laused ja sõnad, mille olen endale selgeks teinud, enne korra veel läbi.“ teatas Maris.

  „Sama siin.“ oli indu nagu Marise suuvooder.

  „Teeks mingi nädala pärast?“ tuli naisele idee.

  „Teeme jah!“ sobis see ka indule. Nii see suusõnaline diil sõlmitigi.

  „Okey, sõbrad, ma nüüd lähen!“ teatas Rahul ja marssis uksest välja.

  „Mis tal hakkas?“ehmatas Rinaldo.

  „Ei midagi!“ teatas Maris.

  „Ahahh, ammendav vastus.“ oli Rinaldo segaduses.

  „Rahul läks ja lõpetas tänaseks. Mina tuleb peale siestat üksida tööle. Vaat sellised on lood.“ oli naine põnevil.

  „Kuhu ta läks?“ ei saanud Rinaldo ikka pihta, sest indu lahkumine oli ootamatu.

  „Koju läks ilmselt või ma ei teagi kuhu, ei uurinud. Küllap ikka koju pessu ja siis jalutama.“ arvas naine.

  „Jalutama?“

  „Aa, miks ka mitte? Või oli see küsimus mulle suunatud? „ jäi naine salakavalks.

  „Miks ka mitte?“kordas mees.

  „Näehh, sa tögad mind!“ alles nüüd sai Maris pihta.

  „Aa, miks ka mitte?“ noris mees edasi.

  „Lõpetaaaa!“ naeris naine.

  „No lõpeta siis. Pane kenasti uks ka lukku. Või tahad siia jääda ja soovid, et jääksin koos sinuga?“ uuris Rinaldo.

  „Ei, ma tahan koju pesema minna, et peale siestat üksinda oma tööpäeva nautida.“ oli Maris resoluutne.

  „Ahnii!? Ja mina, loll, lootsin juba, et saan terev õhtu sinuga veeta.“ tegi Rinaldo pettunud nägu.

  „Totu! Aga jah, lootus olla lollide lohutus. Vähemalt meil Eesti öeldakse nii.“ tögas naine.

  „Ahahh, aitähh, sõber!“ sai mees naise tögamisel pihta.

  „Liigume?“ küsis mees.

  „Liigume,“vastas naine.

  Rinaldo, nagu tšentelmehel ikka kombeks, saatis Marise ta kodu ukseni, suudles, lehvitas ja läks. Ei trüginud ta vägisi ise naise koju.  

9. jaanuar. 2018.a.

Vana-Rääma

Märka märke!

MÄRKA MÄRKE!

  Erle tõusis varahommikul, tõmbas köögikardinad eest ning nägi, et üle öö oli talv saabunud. Siidpehmed lumehelbed mänglesid vana talumaja aknaklaasidel, nagu meelitaks perenaist õue. Erlel ei olnud valikut, ta pidi niikuinii minema, kõndima maha viis kilomeetrit, et jõuda rongile, mis teda pealinna sõidutab. Tähtsale töövestlusele ei tohtinud ju hiljaks jääda!

  Hommikukohv joodud ning kerge meik tehtud, asus naine teele. Juba esimesel kilomeetril kattis naist lumekiht, mida iga hetkega hakkas taevast alla sadama üha enam. Kogu teerada mattus valge vaibaga, aga ühtegi lumesahka liikvel ei olnud. Kummaline, mõtles naine, sest tavaliselt töötasid sahamehed selliste ilmade korral lausa öösiti, et teed puhtaks saada.

  Umbes kahe ja poole kilomeetri pealt ilmus naise teele vares, kes hakkas temaga ühte sammu astuma. Erlele tundus nagu tahaks lind talle midagi öelda või koguni millegi eest hoiatada. Naine kohmetus, sest tänane päev pidi panema tema saatusenumbrid õigetesse tulpadesse, sest ta vajas seda töökohta lausa ellujäämise nimel, sest rahatagavarad olid otsakorral, aga tühja kõhtu kannatada ei taha ju keegi.

Vares kõndis umbes veerand tundi naise kannul, mis tekitas Erles kõhedust, kuigi muidu ta neid linde armastas ja isegi toitis, aga täna tekitas see lind temas vastakaid tundeid, millele ta selgitus anda ei osanud.

  Paari kuu eest kaotas Erle rekkaõnnetuses oma kihlatu, kellega neil oli pulmakuupäev isegi paika pandud. Oktoobrikuu ootamatu jäitekiht maanteel, mille tagajärjel oli liiklus eluohtlik, ta kallim elu kaotaski, vaid kolm kilomeetrit enne koju jõudmist. Erle maailm varises põrmu, lausa nii, et ta ei mäleta kuud aega oma elust. Meenuvad vaid udused hetked sellest kuidas ta mööda elamist veavu ringi vegeteeris, teadmata kas ta selle aja jooksul üldse sõigi, aga igal juhul hing sees tal püsis.

  Vana talu, kus noorpaar elas, olid nad poole aasta eest mehe vanatädilt päranduseks saanud, kes üheksakümne viieselt vanadususrma suri. Talu asus tiheda metsa sees, viie kilomeetri kaugusel järgmisest talust. Sestap Erle eriti kellegagi ei suhelnud. Lastekodus kasvanud lapsena hoidis ta minevikust kõrvale ning püüdis seda unustada, kuigi kihlatu haritlasest vanemad, kes elasid õnneks hoopis teises Eesti otsas, tuletasid naisele ta minevikku meelde, ega pidanud raske saatusega miniast lugu. Nii saigi Erlest üksik hunt, kelle jaoks eksisteeris maailmas vaid tema kihlatu.

  Umbes kilomeeter enda raudeejaama jõudmist oleks naine justkui teise riiki sattunud, lumest ei olnud kübetki ning teid kattis kiilasjää. Ennast vaevu jalgel hoidnud naine pidi seal samas elu kaotama. Rekka, mis talle kiilasjääga kaetud kurvi siseküljel vastu sõitis, sattus külglibisemissse ja paiskus vahetult peale naisest möödumist kraavi. Erle sai shoki. Kui ta kraavipervelt istumast ennast mäletama hakkas, olid operatiivmasinad juba kohal ning rekkameest püüti elustada, kuid tulutult.

  Erle rong oli läinud, ühes sellega ka töökoht, mida ta endale väga ihaldas. Aga elurong oli õnneks rööbastel tagasi! Muu polnudki enam tähtis.

  Paar kilomeetrit enne koju jõudmist ilmus taas kusagilt vares, kas toosama, või keegi teine, polegi vahet. Lind lendas üle naise pea nii, et oleks seda peaaegu riivanud. Alles siis taipas Erle mida vares öelda tahtis! Alles siis jõudis talle kohale, et vares hoiatas teda, aga naine ei märganud isegi lindu tänada. Koju jõudes, süütas Erle küünla ja viiruki. Küünlaid põletas ta igapäevaselt, aga viirukeid erandjuhtudel.

Kui viirukisuits oli taluköögi mõnusat aroomi täis laotanud, tuli Erelele teadmine, et tema kihlatu päästis mõne tunni eest ta elu. Alles siis taipas naine kelle sisse läks ta kihlatu hing pärast maise teekonna lõppemist!

  Aitäh, vares Armand!

8. jaanuar. 2018.a.
   Vana-Rääma

ELU PÄRAST ELU 3. (20.pt)

20. peatükk

  Pärast paaritunnist sõitu jõudsid Lembit ja Mathilde Tallinna lennujaama. Ilm oli suhteliselt tuuline ja varahommik lennujaamas oli kuidagi morn ja kõle, olgugi, et inimesed silblisid ringi nagu usinad mesilased. Lembitule tundus nagu hakkaks iga hetk lund sadama, sest karge õhk nõelus ta nägu, kui ta õe käsipagasist auto pagasnikust välja võttis.

  „Sina võid ära minna. Ärs sa ometi ootama jää. Küll mina ise hakkam saan! Ega ma mingi väeti imik ei ole!“ saatis õde venda koduteele.

  „Ega mul see tuli nüüd nii takus ka ei ole, et kõrvetama hakkaks. Aitan sind kenasti minema saata ja mul aega küll kojusõiduga. Ja kes mind ikka seal ootab. Tühi ja kõle maja ning neli seina, ei muud!“

  „Tohohh, egas ma siis maja päris tühjaks ka ei tarinud, kõik eluks vajalik jäi ju alles!“ oli õde jahmunud.

  „No seda küll. Ah, mis me siin ikka vaidleme, lähme sisse sooja, külm tahab ära võtta!“tegi vend õele ettepaneku.

  „Mille ta sult ikka ära võtab? Kardad, ei Reilile ei jätku, jah?“ muheles õnnelik Mathilde.

  „Jah, Seda ma just mõtlesingi.“ oli vend päri.

  „Kuule, mine nüüd! Muidu veel mõni noormees vaatab kes see vana ätt mind saadab!“ oli memm endast heal arvamusel.

  „Olgu, olgu, lähen, lähen!“ kallistas vend oma õde, soovis head lendu, läks, istus autosse ja pani tümaka põhja. Vana mees armastab üle kõige hard rock bändi AC/DC-d kuulata, eriti autos. Pealegi oli teda nooruses kutsutud Dave Evandsiks, AC/ DC laulja järgi, sest Lembit olevat temaga äravahetamiseni sarnane olnud, mustade pikkade ja kahuste juukstega musklimees. Aga ennist ta ei saanud kuulata, sest õde ütles, et seda vaibakloppimist kuulates hakkavad tal kõrvad virtsavett jooksma. No kujatad sa ette milline virtsa hais autos oleks olnud? Lembit säästis mõlemat reisijat sellest, aga nüüd oli tal vaba voli. Ta oli nagu vaba mees, vabal maal. Vaba õe tujudest ja käskudest. Lembit sõitis kodupoole ja unistas kuidas ta Reili oma koju viib ja teda Mathilde hiigelsuures ja pehmes voodis võtab. Märkamatult läks sõidukiirus nii kiireks, et ta ei saanud arugi kui sõitis juba 120 km tunnis. Vot nii võib mehele vanadusetunne mõjuda! Ja naised, naised, naised!

  „Ohh, varsti ma jõuan paradiisi, ei mingit tagasiteed! Jätan oma mineviku, mis mind üha enam painama hakanud on, kus see ja teine, ning kaon! Minu elu alles algab!“ oli Mathilde paadunud optimist.

  „Tere, mu maailma kenan daam!“ ulatas Lembit roosibuketi kollaste roosidega oma südamedaamile, ise muheledes ja silma tehes.

  „Sohh!? Mille puhul siis?“ ehmatas naine.

  „Eks ikka selle puhul, et sa olemas oled ja saatus sind taas minu teele juhatas!“ säras mees nagu ehtes jõulupuu.

  „Ohhoo, ma ei teadnudki, et selline romantik sinus peidus on! Lembit, sa üllatad mind iga päevaga üha enam! Millega ma selle kõik välja küll teeninud olen?“ tahtis Reili meelitusi kuulda ja sai ka.

  „Naised kipuvad Eesti mehi matsideks ja romantikavaeseteks pidama, aga oma vingumistega nad just tõrjuvad neid. Milline mees ikka tahab naisele lilli tuua, kui saab kogu aeg sõnadega peksa. Küll ei sobi üks ja küll ei sobi teine, kolmandast rääkimata. Tegelikult on Eesti mehe tugeva koore all peidus hiigelsuur romantikalaegas, mida ta vahel ka poikvel hoiab, ja seda teeb ta teatud inimeste tarvis. Alati, kui ma sind näen, hakkab minus miski avanema, lisaks sellele, et veri tõuseb teatud kohtadesse. Ütle naine, mis võime sul minu üle küll on? Sa oled maailma ilusam, ahvatlevam , targem ja seksikaim naine! Minu armas Reili!“ lausa ülistas mees teda.

  „Mis kell sa vabaned?“ uuris Lembit.

  „Umbes pooleteist tunni pärast. Kas sul on mingid salakavalad plaanid minu suhtes?“ tahtis Reili teada.

  „Kas sa arvad, et ma räägiks praegu nendest? Eksid, mu arm, eksid!“ kavaldas mees naise üle.

  „Oh sind, kavalpead!“ muigas Reili.

  „Ma tulen siis pooleteist tunni pärast sulle järgi. Diil?“

  „Diil!“ muigas naine.

  Lembit sõitis koju ja hakkas ettevalmistusi tegema. Tema kokakunst ei olnud just kõige parem, aga selle mure lahendas market, kus kohast saab tänapäeval valmistoitu osta. Lembit ostis grillkana, pistis pooleldi täis õllepudeli kana sisse ning pistis ahju, et enne Railile järgi sõitmist ahi tööle panna, nagu oleks selle ise küpsetanud. Õnneks oli Mathilde keller head ja paremat täis, sealt tõi mees soolaseened, pani need kupatama, et nii soolased ei oleks. Segas kokku sibula, seene ja hapukooresalati. Ja kartulate koorimine ning keetmine ei käinud Lembitul üle jõu. Nii see poolteist tundi mööduski.

  „Mathilde, aee, Mathilde! Ava uks, mina olen, postiljon!“ käis postikana ümber maja, nähes, et praeahi töötab, kartulad keevad, aga keegi ei kuule teda.

  „Oh heldeke, loodan, et Mathildega ei ole midagi juhtunud! Viimase visiidi ajal nägi ta väga halb välja. Kõige imelikum on veel see, et telefon üldse ei kutsu. Peaks ju ütlema vähemalt kui on levist väljas või välja lülitatud, aga vaikib täielikult. Nüüd jääb mul küll süda valutama, äkki on memme elu ohus ja just mina olen see kes teda veel päästa saaks? Kus see Lembit jälle on? Mul pole ta telefoninumbrit ka kahjuks..“ oli naine püsti hädas, kuid ta oli sunnitud lahkuma, sest tööpõld ootas.

  Teepeal tundis ta ära Lembitu auto, postiljon andis signaali ja peatas selle.

  „No, mis sinuga juhtus?“ ehmatas Lembit.

  „Tead, Mathildega on midagi lahti. Ta telefon ei vasta, lõhkusin uste ja akende taga, kui ei mingit liikumist majas. Ma kardan, et ta tervisega on tõsised lood!“ vadistas postiljon ühe hingetõmbega.

  „Mathildega on kõik hästi, ära muretse. Ma jõuan kohe koju ja vaatan mis seal sünnib.“ jäi Lembit kidakeelseks ja pani autol hääled sisse tagasi.

  Postiljon seisis tükk aega tee pervel, sest ta ei teadnud mida teha. Hirm oli teda segadusse ajanud. Kuid ta oli sunnitud liikuma, muidu oleks ta enda töökoha ohtu seadnud.

  „Ohoo millised hõrgud lõhnad siit vastu tulevad! Õde on sul ikka hea kokk küll!“ kiitis Reili, kui ta juba vöörusel olles toidulõhnasid tundis.

  „Reili, mina korraldasin sulle ikka selle piduliku pärastlõuna, mitte Mathilde!“ oli mees isegi natuke pettunud, et naise kiitust ei saanud. Aga kus oleks võinud naine arvata, et mees selle taga seisab?

  „Kus Mathilde ise on? Mõne sõnranna juures? Kas tal on juba niipalju parem, et suudab ise pikki maid läbida?“ muretses meedik.

  Lembit pani oma karused käed ümber Reili õlgade ja suudles teda kaelale.

  „Lemps, lõpeta!“ oli Reili pisut tõre.

  „Ma pole veel alustanudki!“ teatas mees.

  „Aga võta istet, praad peaks valmis oleme, serveerin kohe.“ juhatas ta naise pehmele sohvale istuma.

Reili istuski ja jäi huviga ootama mis edasi toimuma hakkab.

  Lembit võttis kana ahjust välja, kuid see oli veidi üleküpsenud, aga nägi ahvatlev välja. Ja kartulad olid ka kenasti keenuks saanud. Mees kurnas need ära, ehkki tal oli sellega tükk tegu, aur tahtis vägisi käed ära kõrvetada. Siis tõi ta külmkapist seenesalati ning külma shampuse. Reili oli vaimustuses sellise vastuvõtu eest.

  „Lembit, kas ma saan sulle kuidagi abiks olla?“ pakkus naine.

  „Ei, ei! Sina oled täna minu kuninganna ja mina teenindan sind. Soovida võid kõike!“ tegi mees naisele silma.

  „Kavalpea! Meelitaja!“ naeris naine.

  „Kui oled sina mängus, siis teen mida iganes. Tead, ma vist armastaks su vigu ka, kuigi ma pole kindel kas sul neid üldse on. Kui inimene teist inimest armastab siis ta reeglina ei näe armastatu vigu, ja tihtilugu enda omi ka. Aga minul on hetkel selline tunne, et kui sa isegi saadaks mingi hullu asja korda, mis oleks lausa julm, siis ma ikka kiidaks su teguviisi heaks, sest ma jumaldan sind, mu kallis!“ muutus mees nii avameelseks, et Reili läks lausa näost punaseks. Just seda samat tunnet oli ta kogu elu Lembitu vastu tundnud ja talle tundus, et mees oleks justkui tema sõnad suust välja öelnud. Reili hakkas sellest hetkest uskuma, et tõeline armastus on ikkagi olemas. See on tunne mida ei saa sõnadesse panna, see on situatsioon kui sa iga kord armastatud nähes armud temasse enam ja enam, tahad teda kogu aeg näha, temaga koos olla ja oleksid nagu kinni liimitud tema külge, ei jagu õhku, kui ta juba paar tundi sinust eemal on viibinud. Naine unustas isegi, et nad võivad Lembituga sugulased olla, sest armastusetunne oli kõigist üle, see haaras ta üleni endasse ning reili sõi hiigelprae ära ning pärast lausa ägises. Ja shampus läks ka nii suurte sõümudega alla, nagu oleks mahla joonud. Naisel lihtsalt oli suur janu, nii toidu, joogi, kui Lembitu järgi. Ning kõik ta isud said järgemööda rahuldatud

  „Lembit, sa oled parim mis minuga elus juhtunud on!“ tunnistas naine hommikul, kui ta mehe kaisust kellatirina peale ärkas.

  „Tõesta seda?“ oli mees kaval, ning asi jätkus sealt kus vastu hommikut pooleli oli jäänud.  

7. jaanuar. 2018.a.

Vana-Rääma

Armastus võidab kõik!

   ARMASTUS VÕIDAB KÕIK!

  „Oota, Rain, oota! Kuhu sa jooksed!? Me peame rääkima!“ hüüdis Evela üha kaugenevat meest, kes alatihti armastas oma murede eest põgeneda.

  Evela ja Raini kooselu oli kestnud ligemale aasta. Selle aja sees olid nad lausa kolmel korral kokku-lahku mängu mänginud. Nii kui mõni erimeelsus nende suhtesse mõra lõi, Rain põgenes, nagu põlvepikku poisike, kes memme põllesaba alla nutma ja pugema läks.

  Evela mõistis Raini, sest vanemad olid ta mehe titena, peale sündi hüljanud ja vanavanemate kasvatada jätnud. Ise reisisid mööda maailma ja laps pidi vaeste vanavanemate juures elama ja talus tööd rügama.

Tõsi küll, vanaisa hoidis poissi väga ja oli talle ka isa eest, aga vanaema seevastu oli nagu kuri nõid või vihkav kasuema, kes ei suutnud oma lapselast armastada. Ta ei sallinud üldse lapsi ning Raini ema oli ka, niiöelda, kogemata sündinud, sest abordi tegemiseks oli juba liiga hilja. Pole siis ime, et Raini emas oma ema geenid välja lõid ning ta saatust kordama kippus.

  „Millest meil rääkida on? Kõik on niigi selge, et sa tahad minust lahti saada!“ porises Rain.

„See on sinu arusaam. Kui mina tahaksin lahku minna, siis ma ju ei jookseks su sabas, vaid laseksin sul minna. Aga igal asjal on piir! Tulenüüd, räägime erimeelsused selgeks!“ nõudis Evela.

  Sellel korral Rain kuuletus, ta istus vana, kolletava vahtra alla pingile ning hakkas jalaga maha kukkunud värvilisi puulehti, mis sügise värvikirevaks muutnud olid, sorkima.

  „Ma saan aru, et sul on tööl pinged, palk väike ja sellepärast pole sul ka raha. Aga mina käin ju ka tööl, lepi sellega, et ma maksan ise vähemalt põhiüüri ja sina kommunikatsioonimaksed. Ma saan aru, sind on vanavanemad kasvatanud, väga tublid inimesed, kes oma lapselapsele õigeid kogemusi õpetavad. Aga minu palk on suurem ja sa ei pea rahade pärast üldse põdema. Lase ennast, või õigemini meid aidata!“ luges Evela moraali.

  „Kuidas ma siis sõpradele otsa vaatan, kui nad sellest teada saavad?. Ma vajun sellisel juhul häbi pärast maa alla.“muretses Rain.

  „Oota, kas sa elad minu või sõpradega koos? Kas sõbrad on sulle tähtsamad kui mina? Ja üleüldse, kus kohast nad teada saada võiksid, kui sa ise ei kurda?“ ei mõistnud Evela meest.

  „No tead ju isegi seda küla, kus ühes otsas peeretad ja teises otsas räägitakse, et lasid püksid täis.“puges mees vana tõe taha varju.

  „Ei ole ikka alati nii küll! See on siiski meie peresisene asi. Kui sa seal õllekas joogisena oma suud üleliia ei pruugiks, ei teaks keegi meie pereasjadest midagi. Pealegi võib mõni sulle head sõpra mängida, aga tagantselja naerab ja näitab näpuga. Ole ettevaatalik ja analüüsi keda pead oma sõpradeks ja keda mitte!“manitses Evela.

  „Mida sa sellega öelda tahad? Kas keegi on tulnud sulle midagi ütlema?“ jahmatas mees.

  „Kuule, mul on endal silmad ja kõrvad peas, kui sa juhtumisi pole näinud.Kus tegijaid-seal nägijaid!“ tegi Evela Rainile tagasi, vastates vanasõnaga.

  „Ah, ma ei viitsi vaielda! Pealegi on mul kiire, auto hakkab jõudma ja me peame puukoorma peale laadima.“ühmas Rain ja tormas saekaatrisse, kus teda töö ootas.

  Evela tahtis sellest külast minema saada. Ta soovis südamest, et Rain saaks tasuvama töökoha, nii tunneks ta ennast ka kasulikumana. Evela unistas pangalaenuga maja ostmisest, aga Rain oli sellele kategooriliselt vastu, väites, et tal on kodu olemas, kuid kahjuks ei teadnud mees tõde, et ta voodihaige memm, kes teda ei armastanud, suvatses talu üldse enda hooldajala pärandada.

  Rain jõudis koju alles hilisõhtul ning oli päris purjus.

  „Ohjah, ma tegin lõunasöögi valmis- meest ei kusagil, tegin õhtuoote valmis- meest ei kusagil! Räägi, mis sulle probleemi valmistab?“ oli Evela väga pettunud ja mures.

  „Evela, me lähme lahku. Nii on parem. Ma ei vääri sind!“ teatas Rain pehmel keelel.

  „Rain, kuidas sa saad meie eest otsustada? Kui selline asi peaks aset leidma, on see ikka kahe inimese vaheline otsus. Mida ma siis jälle valesti tegin, et sa üritad ka minu eest otsust langetada?“ oli naine solvunud, kuigi teadis, et purjus mehega maid ja ilmu jagada on nagu hane selga vesi. Aga purjus Rain vähemalt rääkis, julgustus oli ju sees.

  „Sina pole midagi valesti teinud. Pigem mina olen see patuoinas. Vaata kui saamatu ma olen, pole isegi põhikooli lõpetanud. Sina aga oled kõrgharitud daam. Me ei ole võrdsed.“ tundis mees ennast taas alaväärselt. See oli seitsme aasta eest. Lõppeks kandis Evela järjekindlus vilja. Mees lõpetas põhikooli viimase klassi, keskkooli ja ülikooli.

  Nüüd nad peavad oma puidfirmat ning kasvatavad kahte põngerjat ning on õnnelikus abielus.

Vaat mida tähendab see, kui naine on pere pea ja kael, ning tal on süda aige koha peal.

  Armastus võidab kõik!

7.01.2018.a.

Vana-Rääma

ELU PÄRAST ELU 3. (19.pt)

19. peatükk

  Max ärkas alles peale pärastlõunat. Läbi lahtise akna kostus autode mürinat ja üks tüütu orav silkas mööda aknalausa edasi-tagasi. Ilm oli sombune ja mahele tundis, et samasugune on ka tema. Hall ja abitu. Ta enesetunne oli väga räbal. Mees hakkas oma rahakotti ja dokumente otsima, kuid ei leidnud. Kassihastus tuli peale. Lisaks oli tal kohutav pohmell ning iga liigutus ajas öökima. Max püüdis meenutada mis eile juhtus ja kuidas ta koju sai, kuid pilt oli ikka täiega taskus, ta ei mäletanud mitte midagi. Sellest hetkest, kui Trevor ta üksinda ööpubisse jättis, kadus mehe mälu.

  Max ajas jalad alla, aga väga raske oli käia, sest kõik luud ja liigesed tegid valu. Lisaks nägi ta peeglist möödudes suurt muhku otsmikul. See andis märku, et mees oli kukkunud, kuid kuhu ja kuidas, selle kohapeal haigutas tühjus, nagu kogu ta hinges. Kuigi jalad ei tahtnud sõna kuulata ja kogu organism kõrbes, loivas ta kööki, haaras kükmkapist mullivee pudeli ja kulistas vett nii, et hing pidi kinni jääma.

  „Fakk, olen oma dokumendid ja rahakoti ka ära kaotanud! Minuga on lõpp!“ puhkes mees nutma.

  „Rahu, rahu, sõber!“ seisis Max ta seljataga, sõbrad dokumendid käes.

  „Oehh, ole sa tänatud, sõber!“ oli mees tõesti tänulik.

  „Trev, kas sa viitsiksid mulle poest õlut tuua? Ma kõrben lihtsalt ära! Kohutav janu on!“ kaebles Max.

  „Istu rahulikult maha, ma käin ruttu ära.“ ruttaski sõber poodi.

Õnneks olid korterikaaslased kõik tööl ja sõbrad said omakeskis päeva mööda saata. Oli ju Max õnneks võtnud endale paar vaba päeva, sest sõber oli tulemas ja ta tundis ette, et asi läheb korrast ära. Mõne minuti pärast oligi Trevor õlledega tagasi.

  „Aitäh, sõber, aitäh! Sa oled mu elupäästja!“ tänas Max.

  „Oma elu saame päästa ikka me ise, kui endast hoolime, kulla sõber!“ oli Trevor konkreetne.

Max vaatas sõpra kummastava pilguga, aimates, et trevor on midagi ta haigusest kuulnud, muidu poleks ta ju sellise iseloomuga moraali talle lugenud. Või siiski?

  „Mida sa sellega öelda tahad?“ vaatas punasilme mees oma sõpra nagu vaenlast.

  „Seda tahangi öelda, mid ütlesin! Sa ei hooli grammivõrdki oma tervisest, kaanid ennast umbjoobe ja ei tea pärast midagi! Tahad öelda, et mäletad kõike?“ noomis Trevor.

  „Eriline moraalijünger! Olen ju kodus ja terve, pole midagi hullu juhtunudki!“ tegi Max süütu näo.

  „Pole juhtunud, pole juhtunud! Mõnes mõttes peaksid mind pigem tänama selle eest, et pole juhtunud!“ torises sõber.

  „Tahad öelda, et sa tulid siiksi tagasi pärast ärapõgenemist?“ uuris Max.

  „Einoh, isegi seda sa enam ei mäleta! Mul on siiralt kahju sinust, et sa oma elu nii hävitad!“ sai Trevor teada, et juba peale lahkumist viskas Maxi pilt tasku.

  „Ah, ära hala! Oma elu, teen sellega mis tahan!“ pahandas pohmellis sõber.

  „Jah, seda küll. Aga sa oled mu sõber ja ma tunnen su pärast suurt muret!“ andis Trevor teada.

  „Millele sa sihid?“ oli Maxil niigi paha olla.

  „Kas ma väljendasin ennast halvasti?“ värahtasid Trevori näolihased nähtavalt.

  „Jah. Väljendasid.“ andis sõber teada.

  „Vaata, Max, sa oled noor mees, minu kauaaegne sõber, loogiline on ju see, et ma muretsen sinu pärast. Või sa arvad, et olen sellepärast ilmelik?“ urahtas Trevor.

  „Mis see sinusse puutub!?“ piugus Max.

  „Hea küll, joo oma õllet siin, mul on asjatamist!“ keeras sõber selja ja lahkus oma tuppa.

  „Õite mul isa tuli välja, ise alles piimaraamatult välja saanud, aga juba mängib repetiitorit! Hakkan juba kahjatsema, et talle vastu tulin.“ porises Max.

  „Pagan küll! Mida teha? Praegu on just see hetk, et kas lasta siit varvast ja otsida uua töökoht või jääda? Oleks ma ometi teadnud, et Maxist on saanud võõras inimene mulle, siis ma poleks tulnudki. Hea küll, me kõik muutume, elu muudab, aga, et ta nii oma tervisesse suhtud ja meile ka ohtlik on, seda just oma haiguse suhtes, no ma ei tea. Pealegi pole ka minu tervis just kõige tugevam. Kas mul on vaja järgmist hoopi? Tundub, et ka mina ei suuda sõbrale mõistust pähe panna, ega muidu norrakas poleks nii mures olnud. Pagan, pagan, pagan!“ vandus segaduses olev Trevor.

  „Halloo, ema! Vajuta nüüd kõne kinni, ma helistan ise tagasi. Ei, ei!“ oli Trevor mures, et ema ei pidanud oma lubadustest kinni ning ikka kippus talle ise helistama.

  „No nii, kurda!“ pakkus poeg.

  „Mis ma siin ikka kurdan, tahtsin su häält kuulda. Ja siin on üks marakratt, kellel on sama soov.“ andis Mirell telefoni algastuseks Kusti kätte.

  „Venna, kas sa tuled juba varsti koju? Või me tuleme emmega sulle külla? Kas me saame sulle külla tulla?“ oli väikevend kärsitu.

  Trevor jäi esimese hetkega vait. Teades mis olukorras ta sõber Max on, oli küllasõit sajaprotsendiliselt vastu näidustatud. Trevor ei saa nud lasta sellel juhtuda, nii oleks ta ema ja venna elu ka ohtu seadnud, niigi oli Mirell nõrga tervisega. Mees vaikis hetke ja siis otsustas, otsus tuli välkkiirelt.

  „Venna, vennake, praegu ei saa te mulle kohe kindlasti külla tulla, sest ma ei tea kas ma isegi siia jään.“ Aga kuna telefon oli valjuhäädi peal, kuulis Mirell kõike millest vanem poeg rääkis.

  „Anna, Kusti, anna telefon nüüd mulle!“ lausa kiskus ta mobla poja käest.

  „Mis juhtus, pojake? Räägi? Kas midagi on viltu? Kas sinu endaga on kõik korras?“ oli ema ähmi täis.

  „Ära sa nüüd kohe üle ka mõtle! Minuga on kõik korras, aga ma tulen koju, ma ei jää siia tööle. Aga ma ei hakka sellest pikemalt läbi telefoni rääkima, räägin kodus.“ oli mees konkreetne.

  „Ohh, see on väga hea! Ma tahtsingi sulle öelda, et sind käidi otsimas. Su sõber, noh see liivakastikaaslane, mäletad Reivot?“ uuris ema.

  „Jah, mäletan väga hästi. Mis temaga juhtus?“ oli Trevor mures.

  „Mitte midagi ei juhtunud. Temaga on kõik kõige paremas korras. Ta käis sind ju otsimas, kuna avas oma ehitusfirma ja pakkus tööd. Lubasin, et helistan sulle. Oleksingi peaaegu unustanud. Tule koju tagasi ja saad kodus tasuvat tööd. Isegi 8 eurot tunnis lubas algatuseks maksta, ja see on Eesti kohta ju normaalne. Ega sul elu seal odavam ei tule.“ oli ema ootaval seisukohal.

  „Okei, rahusta Kusti maha, ma hakkan asju pakkima. Sauh!“ katkestas mees kõne, pakkis oma seitse asja kokku ning ruttas bussijaama. Ilma hüvasti jätmata lahkus mees majast, sest Max oli köögilaua taha magama jäänud ja teisi ju ei olnudki kodus. Kui ikka keskkond ja õhkkond kuhu satud sinu energeetikaga kokku ei sobi, siis pole mõtet ennast vägistada, tuleb sellest kohast lahkuda, sest sinu jaoks negatiivse energiaga koht hakkab su eluenergiat röövima ja tagajärjed võivad väga karmid olla.

  Viimasel minutil jõudis Trevor bussile, sest ta seikles ikka väga kaua Västerosi vahel, et bussijaam üles leida. Lõppeks palus ta abi ühelt neegrinaiselt, kes meelsasti Trevori õigesse kohta juhatas. Paari tunni möödudes astuski ta Stockholmi sadamast laevale ning algas taas pikk sõit kodumaale.

  Trevor imetles laeval saarekesi mis Rootsi pealinnast välja sõites silmapiirile jäid. Need olid võrratud. Rikkurite saarekesed, millelt liikuma sai vaid paadi või laevaga, asuvad tihedalt üksteise kõrval ning need on nii muinasjutuliselt müstilised. Meri oli nii sile ja vaikne, meenutas laugjat maapinda, ning mees unistas ennast lainetele kõndima. Vaadates tagasi kaugenevale Stockholmile, tundus talle justkui mööduvad saared lehvitaks talle ja tänaks, et ta nend eemalinna Stockholmi väisas. Mees tundis ennast väga õnnelikuna ja oli saanud õppetunni, et kui sa ikka ei taha mõnele maale, manrile või linna minna, siis ära mine. Nii nagu inimestevaheline energeetika, ei sobi iah paik ka teatud inimeste energeetikaga kokku. Et aeg kiiremini kulges, läks ta lõpuks laeva, istus mänguautomaadi taha ja hakkas mängima. Mees oli teel koju ja ta oli selle üle õliõnnelik, ning panustas pahaaimamatult üha raha automaati, kuid kaotas palju, ei võitnud kordagi. Õnneks sai ta õige ajal sealt minema, enne kui mängupõrgu rahakotirauad endaase haarab.

  „Ei ole võimalik! Kas ma näen õiget inimest või tema klooni!?“ seisis korraga Trevori ees naine, keda ta oli Rootsi sõites laeval kaitsnud. Münusad ühised tunnid möödusid kiiresti ning juba paistiski kodumaa pealinn Tallinn. Et mitte bussiga seigelda, tellis ta sõbra autoga vastu ning juba autos tegi Reivo Trevoriga diili, et alagatuseks maksab ta talle 8 eurot tunnis ning katseaja lõpus, ehk nelja kuu möödudes tõstan tunnihinnet 10 euroni. Diil oli tehtud ja mõlemad õnnelikud, ka taaskohtumise üle.

  „Oot, sa siis ei saanud tööle üldse hakatagi?“ uuris Reivo.

  „Ei saanud jah, õnneks. Ja tegelikult tunnetasin ka, et olen valel ajal ja vales kohas. Rootsi lihtsalt ei ole minu maa.“ jäi Trevor napisõnaliseks, sest ta polnud nõus avalikustama õõvastavat juhtumit Maxiga seoses. Ka Reivo ja Max olid omavajel tuttavad, kuid Trevor ei olnud ka keelekandja. Pealegi läks tal sõber Maxiga seonduv väga hinge, ta püüdis sõpra mõistusele tuua, kuid sai ikka halva emotsiooni osaliseks. Seda kõike oli korraga liiga palju. Mis ei tähenda seda, et ta poleks sõbrast hoolinud, aga ta ei helistanud Maxile laevast kordagi, ega ka Max talle mitte. Küllap mees arvas, et Trevor magab pikalt, arvas Trevor ise.

Niikui oleks Trevori mõte kõne esile kutsnud, nägigi ta Maxilt tulevat kõnet.

  „Tere! Kas ma räägin Trevoriga?“ küsis keegi läbi telefoni, keegi, kelle hääl tundus tuttavana, aga see ei olenud teps mitte Maxi hääl.

  „Jaa, Trevor kuuleb. Kes küsib?“ uuris ta.

  „Trevor, ma pean sulle kahjuks teatama, et Maxi ei ole enam.“ teatas Thorstein väga kurva häälega.

  „Mida? Misasja? See on eksitus!!“ ei uskunud Trevor.

  „Kahjuks on see tõsi. Kui me töölt naasesime, oli ta köögi laua taga surnud.“ mainis norrakas.

  „Appi! Mida ma tegin!!?? Ma ei oleks tohtinud ära minna ja teda sinna magama jätta! Mina olen sõbra surmas süüdi!“ röökis Trevor.

  „Ei. Kindlasti mitte. Sina ei ole Maxi surmas kohe kindlasti süüdi. Sa püüdsid teda just aidata. Ära ennast süüdista! Mis tähendab ära läskid? Millal koju jõuad?“ oli Thortseinil huvi uue sõbraga suhelda.

  „Ma jõuangi kohe koju. See tähendab et jõuan oma koju, Eestisse. Ma sõitsin koju tagasi, sest mulle tuli siin hea tööpakkumine.“ andis Trevot teada.

  „Oi, kui kahju! Saime justkui sõpradeks, kui mitte öelda hõimlasteks, pidades viikingite teemat meeles, ja siis sa kadusid. Aga pole parata. Kas ma võin su telefoninumbri oma mällu salvestada ja vahel helsitada?“ küsis norrakas.

  „See oleks armas. Muidugi võid! Ja siis tee mulle vastakas, et saaksin sinu oam ka ära salvestada,“ palus ta.

  „Aga okei, ma lõpetan, ei taha võõralt telefonilt pikalt rääkida. Katsun Maxi omakestega ühendust saada. Ole siis vapper!“ ja kõne katkeski.

  „Mis juhtus, sõbrake? Kes suri? Või sain ma valesti aru?“ tahtis Reivo teada.

  „Ohjah, mäletad Maxi? Ta suri...“

  „Misasja? Mei kamraad Max on surnud? Trevor!?“ ehmatas Reivo.

  „Tema jah. Kahjuks lahkus Max me juurest igaveseks!“ nuttis Trevor.

  „Issand küll! Mis küll ometi juhtus?“ pidas Reivo auto kinni, sest pisarad segasid roolimist.

  „Ei teagi. Eks lahkamine näitab. Töökaalased läksid töölt koju ja seal ta magaski, Max, köögilaua taga, oma igavest und.“ nutsid nüüd juba mõlemad.

  „Annaks jumal, et saladus ta haigusest läheks Maxiga hauda kaasa!“ mõtles Trevor endamisi.

7. jaanuar. 2018.a.

Vana-Rääma

ELU PÄRAST ELU 3. (18.pt)

18. peatükk

  „Rinaldo, kallis, oota! Kui sa oled mu sõber siis ootad ja lased selgitada! Oota nüüd!“ nuttis Maris nii, et terve tänav kajas.

  „Tule, kullake, tule tuppa. Ära karju nii, sellest võib jama tulla, praegu on siesta ja ei tohi karjuda. Tule tuppa ja rahune maha, teen sulle sidrunivett.“ haaras Rahul Marisel õlgadest ja juhatas nõrkemiseni nutva naise puhkeruumi.

  „Näe, võta sidruni-suhkru vett, see rahustab. Ma vaatan mida ma selle uksega teen. Peab vist remondimehed kutsuma, sest muidu ma peangi siia elama jääma.“ tahtnuks Rahul nagu Marisele hingevalu juurde tekitada.

  „Vabandust, Rahul, ma väga vabandan, see kõik juhtus minu pärast!“ nuuksus naine.

  „Ei, ei, ei juhtunud, ma ise olen süüdi, ise maksan remondimeestele ja lasen asja korda teha. Kuid oma sõbrast ma tõesti aru ei saa. Mis tal hakkas?“ uuris indu.

  Rahuli jutt ajas Marist veel rohkem närvi, aga Maris ei tahtnud hingepiinadega üksinda jääda, ta vajas hetkel väga sõpra. Samas tundis ta, et tema peab remondimehele maksma ja ikkagi tundis ta ennast selles ebameeldivas intsidendis süüdi. Miks küll Rinaldo ei öelnud, et ta tuleb siesta ajal mulle vastu? Ma oleksin siis Rahuli pakkumist eiranud. Miks? Miks?

  „Maris, armsake, kas sa saad nii kaua siin olla, kui ma käin tänava nurgal ära. Remondimehel on ilmselt telefon hääletuks siesta ajaks pandud, katsun ta kodust kätte saada, ehk on nõus kohe ust remontima tulema.“ palus indu.

  „Muidugi saan! Mina käi ära, olen siin.“ loomulikult Maris vastas Rahuli palvele.

Maris valis Rinaldo numbri, kuid Rinaldo ei vastanud ka peale mitmekordset kutsumist. Viimaks lülitas telefoni üldse välja. Marise hing tundis, et see ei tähenda head. Ta oli sõbra pärast päris mures, aga ei saanud minema ka minna, sest lubas Rahulile nii kaua poes olla, kui ta naaseb. Naine jäi nukraks, pisarad tikkusid uuesti silma ning meel oli väga morn. Ta otsis tegevust, võttis laualt kasutatud nõud ja viis kraanikaussi. Korraga kuulis ta seljataga liikumist ning ehmatas.

  „Rahul, juba oled tagasi või?“ hõikas ta taha vaatamata.

  „Maris, see olen mina. Anna mulle andeks! Andke mõlemad mulle andeks!“ pani Rinaldo käed ümber Marise piha, mille peale naine esimese hooga tahtis küünarnukiga lajatada, kuid nähes oma kallimat, taltus.

  „Oi, Rinaldo, sina! Jumal tänatud!“ hüppas naine sõbrale kaela. Sellel hetkel astusid Rahul ja remondimees uksest sisse ning Maris nägi neid ning kartis kõige hullemat.

Rahul vaatas asja vaikides ega ei ärritunudki.

  „Anna andeks, sõber! Palun saada arve mulle, maksan oma lolluse kinni.“ andis Rinaldo teada.

  Sõbrad kätlesid ja kallistasid, nagu poleks midagi juhtunudki. Lõppude lõpuks sidus neid aastatepikkune sõprus ja see maksis ka midagi.

  Vaid Maris tundis ennast halvasti, tundis ennast sõprade tülis süüdlasena. Naine oli suures segaduses.

  „Läheme joome tassi kohvi. Või on tel kiire?“ pakkus Rahul.

  „Ei ole!“ vastas Maris.

  „Ei ole minul ka kusagile kiiret!“ vastas Rinaldo.

Kohvitamine algas vaikuses, sõbrad põrnitseid remondimehe tööd.

  „Kallid sõbrad, palun valgustage mind. Maris, anna mulle andeks, et ma olen teistsugune! Olen hindu ja ilmselt on mul teised arusaamad elust. Rinaldo, anna sina ka mulle andeks, kui ma olen suutnud sind solvata! Tegelikult ma tahaks teada kas teie olete omavahel paar? Kui see nii oleks, siis ma ei hakkaks kunagi sõbra pruudile silmi tegema.“ pihtis indu.

Rinaldo ja Maris vaatasid sõpra ja vaatasid teineteist. Rinaldo tundis, et ta peab esimesena sõna võtma.

  „Rahul, sõber, kui ma oskaks üheselt sellele küsimusele vastata, siis ma vastaks. Jah, ma olen Marisesse armunud või isegi armastan teda. Aga kas me oleme paar?...“ jäi ta nõutuks.

  „Jah, me oleme paar, aga me ei ole seda ilmselt endale tunnistanud, sest meie suhe on alles alguses ja platooniline. Eks see ole vast ka üks põhjuseid mis sind segadusse ajad, Rahul. Ja see on ka üks raskemaid küsimusi. Meie habras suhe on alles lapsekingades ja oli seda juba siis, kui Rainaldo mind sulle tutvustas, Rahul. Palun ära pane pahaks, et ma su tunnetele ja soovidele ei vasta!“ lõpetas Maris Rinaldo jutu.

  „Teate, sõbrad, selle nimel võtame! Palju, palju õnne, noored!“ leidis aset puntrakalli. Alles nüüd taipas indu, et ta oli väga karm ja valelik olnud, aga teda häiris, et sõbrad midagi ei räägi. Sõbrad ju ikka jagavad omavahel selliseid asju. Indu tõmbas tagasi, sest lõppude lõpuks ei tahtnud ka tema sõpru kaotada. Ja ega tal neid Portos eriti ei olnud ka. Just Rinaldo oli ta parim sõber. Indu ju rügas tööd teha ja oli olnud nagu vanemate ori. Ja nüüd oli ta leidnud endale asendaja, kauni naise, kellesse ta ära armus, aga õnnetult.

  „Maris, kas sul on mõni vaba sõbratar, kes võiks minusugust koledikku tahta?“ uuris indu.

  „Näehh, sa ei ole üldse kole mees, pigem vastupidi! Aga mu sõbratarid elavad kõik Eestis, siin oli, kuni sinuga tutvumiseni mul vaid üks sõber, Rinaldo.“ andis naine teada.

  „Tegelikult on mul teie üle hea meel ja ma soovin kogu südamest õnne!“ tegi indu indiapärase žesti, kummarduse näol.

  Rinaldo istus vaikides. Ühest küljest oli tal häbi, et ta polnud suutnud sõbrale enda ja Marise suhet kirjeldada, aga teisalt oli ta õnnelik, et Maris nende suhet tunnistas ning selle nii lahti seletas, nagu oli. Aga mees tundis ennast saamatuna ning tal oli isegi kahju, et avatud hingega sõber, kes ka tema tüdrukusse armunud oli, pettumuse osaliseks sai. Rinaldole tundus, et Rahul on rohkem Marist väärt kui tema. Sõbrad olid palju avatumad, kui tema ise. Aga mees vaikis ja jälgis toimuvat.

Remondimees nokitses vaikselt oma töö kallal, ega sekkunud noorte vestlusesse, kuigi kuulis kõike pealt ja mõistis hästi inglise keelt, kuna oli isapoolte juurte poolt Kanadast pärit.

  „Cory, tuled ja teed ka väikse kohvipausi?“ pakkus indu remondimehele.

  „Aitäh, sõber! Suurima hea meelega!“ läks ta käsi pesema.

  „Tere. Mina olen Cory, keda kutsutakse Jumalaks, sest seda mu nimi tähendabki!“ tutvustas mees, lai naeratus näol. Ta oli nagu päikesepoiss, pani kogu seltskonna mhelema.

  „Maris!“

  „Rinaldo!“

Tutvus käis ruttu ja juba saigi seltskond endale uue sõbra, sest Cory oli ülimalt sõbralik ja natuke isegi liiga sõbralik ja jutukas, ei lasknud kellelgi enam sõna sekka öelda.

  „Cory, kaua sina juba Portos elad? Või oled siin lausa sündinud?“ sai isegi Rinaldo sõnad suust.

  „Sündisin Kanadas, Torontos, Ontario järve kaldal. Kui olin viie aastane siis meie perekond kolis Portosse, sest mu kallis ema tahtis koju tagasi. Nii jäimegi paikseks. Aga ma armastan Portot, tunnen siin ennast kodus, kuigi lapsepõlvest mäletan kuidas linn oli tühje ja nukraid hooneid täis ning tänavad prahti täis. Ajapikku muutus kõik, ning ma ei koliks siit, maailma ilusamast ja hubasemast linnaks mitte kunagi ära! Siin on muj kodu! Muidugi ka Torontos, mida külastan igal aastal vähemalt paar korda. Isa elab mul küll taas Kanadas, nad ei ole emaga lahutatud, aga isapoolsed vanavanemad on haiged ning sellest selline visiitabielu. Sellised lood siis!“ tutvustas remondimees ennast.

  „Aga sina, kaunis daam, kus kohast sina pärit oled?“ tundis Cory Marise vastu huvi.

  „Mina olen eestlane, pärit Eestist. Tulin siia umbes pooleteist kuu eest ja armusin sellesse linna ära. Ma ei tahagi tagasi minna, ausõna! Aga oma kodumaad armastan ma muidugi üle kõige. Tegelikult põgenesidn sealt, mitte halvas mõttes. Põgenesin eelkõige enda eest. Samas tahtsin maailma näha. Ülikooli diplom sai taskusse pandud ja kodumaa tolm jalgelt pühitud. Kõige armsam oleks kui ma leiaks siit erialast tööd, aga ma ei oska veel portugali keelt. Pean selle keeleõppe tõsisemalt ette võtma, kui plaanin siia pikemalt elama jääda. Aga praegu ma veel ei tea kas jään. Eks ma igatsen oma kodumaad ja sõpru ning lähedasi ka taga, kuid ma annan endast parima, et jääda. Poisid, kas keegi teab mis on Eestimaa pealinn?“ esitas ta ootamatu küsimuse.

  „Panen käed rinnale ja ütlen puhtast südamest, et ma isegi ei ole Eestist midagi enamat, kui vaid riigi nime, kuulnud.“ avameelitses Cory.

  „Kauni Eestima, kus elavad maailma kenamad naised, pealinn on Tallinn!“ hõikas Rinaldo. Mees, kes oli Marisesse armunud, oli põhjalikku kodutööd teinud, ning hakkas seltskonnale tutvustama Eestit. Ta rääkis selliseid asju, mida isegi kõrgharitud Maris ei teadnud. See kõik üllatas naist ja pani teda meest veel rohkem imetlema. Armastus teeb imesid!

  „Eesti, Eesti, oot, minu sugulane elab Eestis, Tallinnas! Kas teil on seal üks kuulus kantrilaulja, kelle nimi on Aire või Airi või...?“ meenus Rahulile.

  „Airi Allvee või?“ küsis Maris.

  „Airi...hmmm, no ta abiellus mu sugulasega. Airi on küll eesnimi, aga äkki ta oligi enne abiellumist Allvee, kuid praegu on tal mu sugulase perekonnanimi.“ oli hindu segaduses.

  „Aa, ma tean keda sa mõtled! Airi Vipulkumar Kansarit? Endist Airi Ojametsa. Tema on jah meie kuulus ja andekas kantrilaulja!“ rõõmustas Maris.

„Jah! Just! Tema!“ rõõmustas ka Rahul.

„Nad käivad ikka Indias ka tihti, sest mu suguvõsa elab seal. Ja ma olen kuulnud, kui eriline ja tugev hääletämber Airil on. Ta laulab väga hästi!“ oli indu vaimustuses.

„On! Airi ongi üks tugevamaid ja andekamaid kantrilauljaid Eestis!“ kiitis naine.

„Tõesti, tõesti, Eesti naised on maailma kaunimad naised!“ oli Rahul sõbra väitega päri.

„Oot, kas Eestis elab negriidne rahvas?“ sekkus Cory.

„Eiii! Jah, tänaseks on sinna palju pagulasi, endisi sõjapõgenikke, emigreerunud, aga mitte nii palju kui Rootsi või Soome. Kuid eestlane on ikka valgetverd ja just blonde on palju.“ selgitas Maris.

  „Ah, siis ma ajan midagi sassi. Vabandan! Lihtsalt mäletan, et kunagi võitis Eesti vsit eurovisiooni lauluvõistluse ning võitjad olid kaks meest, üks neist negriidne ja teine europiidne. Ilmselt mu mälu petab mind. Sorry!“ Muudki vabandas Cory.

  „Ahjaa, ei, ei, sul on täiesti õigus! Üks Arubalt pärit laulja elab jah meil, ta on üsna tuntud meie riigis. Koos kohaliku laulumehega nad tõesti eurovisiooni lauluvõistlusel käisid. Aruubalane on Dave Beton ning tal on Eesti anine ja neil on ka lapsed. Ning teine laulja, kellega nad koos seal esinesid, oli Tanel Padar, Eesti nõutumaid ja tuntumaid rokkareid!“ meenus naisele.

  „Okey, poisid, aitäh kohvi eest! Teiega on nii mõnus vestelda, aga ma pean tööle hakkama!“ tänas kanadalane ja läks ust parandama.

  „Rinaldo ja Maris, te pole mulle üldse rääkinud kuidas ja kus te tutvusite. Kas jagaksite sõbraga või on see vaid teile kahele tähis ja kõrvalistele isikutele mitte?“ oli Rahul huvitatud.

Noored vaatasid teineteist ning Msri luges Rinaldo silmadest välja, et tema peab asjast rääkima.

  „Tead, rahul, me tutvusime Porto vaateplatvormil. See on minu lemmikoht, kus ma tihti käin. Platvormilt avaneb minu arust üks ilusamaid vaateid Porto ja Gaia linnale. See koht rahustab mind.“ selgitas naine.

  „Jah. Just. Seal mulle see veetlev leedi silma jäigi!“ kinnitas Rinaldo.

  „Oi, kui romantiline! Peaks ka seal käima hakkama, äkki nökkab!“ lõõpis indu.

  „Vaata, et sa esimest ettejuhtuvad ei püüa! Kõik naised ei ole nii kenad ja sharmikad, kui minu Maris!“ tögas Rinaldio, kuigi lause viimast poolt mõtles ta tõsiselt.

  „Poisid! Mina olen ka siin!“ hüüdis naine ennast nähtavaks.

  „Aga kas te tahaks minuga Indiasse tulla? Kui vanemad tagasi jõuavad, võtaksin väikese puhkuse ja köiksin kodumaal ära. Hea meelega tutvustaks ka sõpradele oma kodumaad.“ pakkus indu.

  „Oihh, tead, ma kunagi väga unistasin sellest maast, unistan tegelt siiani!“ näitas Maris huvi üles.

  „Muidugi, muidugi, sõber, miks ka mitte!“ oli ka Rinaldo nõus.

  „Nii armas teist!“ rõõmustas indu.

  „Tead, semu, kui sa iga tüdrukut kohe omada ei tahaks, siis saaks sinust mulle maailma parim sõber, siis sa enam poleks minu silmis indu, vaid hindu!“ teatas Rinaldo.

  „Ha-ha-haa, naljatilk! Ma isegi olin unustanud, et sa mind mingiks indlejaks pidasid! Aga mida ma teha saan? Kuum veri sees, see kipub kiiresti keema minema ja selline ma kord olen!“ vabadnas Rahul.

  „Jahutust on sulle vaja! Jahutust! Sellist lumist, nagu Eestimaa talved on!“ pakkus Rinaldo, vaatas Marisele otsa ja tegi silma.

  „Ohohh, keegi on ikka väga kursis Eestimaaga! Aga muideks, ma ei tea kas selles on süüdi kliima soojenemine, kuid me elame ka vasrti nagu lõunamaal, iga aastage näeme ühe vähem lund. Lapsed ei teagi juba vasrti mis on lumi, jää ja kes on lumememm.“ oli Maris pisut mures.

  „Lumememm? Kes too veel on?“ oli mõni avastus jäänud ka Rinaldole kahe silma vahele.

  „No, see on lumest tehtud memm, otseses mõttes. Lumi pakib sula imlaga, siis tehakse peo vahel lumest pall, pannakse see maha, lume sisse ja hakatakse veetetama, nii sünnib suur pall. Neid veeretatakse kolm tükki, tõstetekase üksteise otsa. Siis ninaks pannakse porgand, suuks kasvõi kuu kujuline paprika lõik, silmadeks näiteks oliivid või viinamarjad ning vits pannakse ka kätte, see nende laste tarvis, kes kipuvad lumememme lõhkuma.“ selgitas Põhjamaa naine.

  „Ohohh! Põnev!“ hüüdsid sõbrad justkui ühest suust.

  „Nii jah!“ naeris naine.

  „Ja sa tahad öelda, et se memm püsib koos? Ära ei sula?“ uuris Rahul.

  „Sulab ikka, kui ilmad soojaks lähevad, aga kui on külm talv, võib ta mitmeid kuid seal seista.“ muigas Maris.

  „Oi, teil on põnev seal! Nüüd jääb veel oodata millal sõber Maris meid külla kutsub.“ tegi Rinaldo Rahulile silma.

  „No kui enne mitte, siis pulmadeks ikka vast?“ oli indu kaval.

Noored imetlseid teineteise pilku ja seda nüüd juba Rahuli häbenemata. 

7. jaanuar. 2018.a.

Vana-Rääma 

ELU PÄRAST ELU 3. (17.pt)

17. peatükk

  „Noh, kas oled valmis? Hakkan pileteid broneerima?“ lausa hõikas Tenerifel elav sõbaratar läbi telefoni.

  „Oot, oot nüüd, kuss!“ keelas Mathilde oma temperamenetset sõbarnnat, kes lausa õitses teiselpool telefoni.

  „No mis nüüd on? Ära ometi ütle, et oled ümber mõelnud??!! Mul on sulle üks potsnetsiaalne peigmehekandidaat ka välja vaadatud ja puha!“ jahvatas ta ikka läbi telefoni, nagu kroonilist lobapidamatust põdev koduväi, kes esimeste minutite jooksul juba pererahva energiast tühjaks imes.

  „Sõbranna, ma annan sulle teada kus ja millal saan targemaks. Sul ei ole üldse enam kannatust või?“ ei meeldinud Mathildele kui teda tagant torgiti.

  „Mul on sulle niiii palju rääkida, lisaks kõigele. Ja sa ei kujuta ette milline paradiis siin on! Mis sa seal näruses kliimas ikka vireled, mul hakkab sinust lausa hale.“ vadistas värske pruut.

  „Oot, oot, ära sa meie kodumaa kohta nüüd nii ka ütle! Ise oled siin sündinud ja kasvanud, ei tohi oma isamaad maha teha!“ pahandas Mathilde.

  „Sa oled ikka paadunud patrioot! Kogu maailm on tänapäeval valla ja tema konutab niiskes kliimas, mis meiesuguste eakate inimeste tervist ikka väga palju laastab. Sina just peadki soojale maale kolima, saab sust ka normaalne inimene, muidu mandud sinna ära ja mu sõbrannast saabki elatanud vanur, kes pole elu näinudki!“ tõreles sõbranna.

  „No olgu, olgu, ära siis kohe nii! Sa ju tead küll, et mul on aega ja ruumi vaja, ma pole nii tormakas nagu sina. Vaikselt koristan elamist ja pakin asju. Ma ei taha, et mu kodu päris rokaseks ka jääb. Pealegi, kui Lembit siia elama jääb, egas tema märka ometi koristada. Teen ikka enne oma häärberi korda, viskan vanad ja mittevajalikud asjad minema, ostan uued roobad ja alles siis hakkab looma. Sul oleks tõesti nagu tuli perses, tule ja tule, nii ikka ei saa!“ noomis Mathilde sõbrannat, nagu oma last.

  „Oi,oi, kohe nii krõbedalt! Aga mulle tegelikult see krõbedus istub, vana Mathilde on tagasi, jesss! Muide, mu mees juba kogu aeg küsib su järgi, ka tema ootab sind siia.“ teavitas sõbranna.

  „Mis sa ajad! Sinbu mees ja nüüd küsib minu järgi? Ja sa veel nii vapralt annad sellest teada! Vaata, kui tulen ja löön su kavaleri veel üle, angu kunagi nooruses, mida sa siis kostad?“ tögas Mathilde.

  „Ha-ha-haa! Paljutki, mis nooruses juhtus! Ei teda anna üle lüüa! Tal jätkub silmi ja südant üksnes mulle! Paras hurmur on mul. Eks paljud piigad viskavad talle silma, aga minu mees on mulle truu, sest me sobime ka voodis ideaalselt. Täna hommikul, kui mina alle smagasi, hakkas ta....“ tahtis sõbranna taas oma intiimsematest asjadest pajatada, kuid Mathilde peatas jutu.

  „Lõpeta! Midagi jäägu ikka voodisse ja teie vahele ka! Intiimasjad on ikka intiimasjad, neid ei tohiks keegi laia lõuaga kolmandale isikule rääkida! Pole sünnis!“ pahandas Mathilde.

  „Sa oled ikka liiga vanamoodne! Kes siis tänapäeval omi asju enam salajas hoiab!? Ava internett ja mine surfa selle avarustes. Noored blogivad isegi sellest mitu raundi nad öö jooksul tegid. Eriti popp on nende hulgas veel poos nr 69. Hmmm, see on ka meie lemmikpoos! Ma pidin nii vanaks elama enne, kui sain teada misasi see õige mõnu on! Egas minu vanamees ju ometi seda poosi harrastanud. Ta ei julgenud mind isegi katsuda. Asi toimis ainult pimedas ja teki all ning suviti pidin ma seksinälga ära surema, sest ta kara oleks nagu valgust kartnud, või kartis ta seda ise, ma ei oskagi nüüd arvata. Ka mina kujutasin ette, et sekitakse vaid pimedas ja teki all, kuigi oleksin tahtnud oma ilusat keha eksponeerida. Nüüd teen selle kõik topelt tasa, sest meil on tõesti voodis ideaalne klapp, ei mingit valehäbi ega varjamist. Seksime söögi alla ja söögi peale, vahepealegi!“ selgitas sõbranna.

  „Mis poosidest sa kõneled? Kas nüüd on siis seksimine ka ära nummerdatud? Ma ei usu iialgi, et keegi on võimeline öösel 69 korda sekisma! Sa, sõbranna, oled ikka päris hulluks seal troopikas läinud!“ tundis vana naine häbi oma sõbranna pärast.

  „Kes sul 69 seksikorrast rääkis? Ma pole küll üle lugenud mitu korda päevas me seksime, aga nii palju vast mitte. Ma rääkisin poosidest. Tead, osta raamat nimega „Kamasutra“ ja saad aimu millest ma räägin.“ soovitas sõbranna.

  „Oh, heldeke, kas nüüd õpetatakse raamatutes juba seksimist ka või!? Maailm on ikka päris hulluks läinud ja minu kalli sõbranna ka kaasa viinud! Kas tohib, et ma sõidan sulle külla ikka ilma raamatuta? Ja ausalt öeldes oleks mul piinlik sellist raamatut laenutada, osta ja lugeda ka! Mis see siis olgu!“ ei mõistnud Mathilde kuidas tema sõbranna, juba eakas memm, küll selliste lollustega kaasa võib minna.

  „Õpitu tuleb alati kasuks, ei iialgi kahjuks! Raamat annab juhtnööre, praktiseerid ikka sina ise! Ja praktiseerimiseks vajadki partnerit, või kummimeest!“ oli sõbranna avameelne.

  „Tohohh tont, aee! Juba kummimehed ka mängus! Ohh sina püha peetrus küll!“ sai Mathilde lausa shoki.

  „Kui näed tonti laita-tule ja aita!“ armastas tenerifelanna vanasõnu ümber nikerdada. „Ja püha peetruseid me ei vaja! Ma ju räägin, et üks noormees ei jaksa sind juba ära oodata, lisaks minu kõhuvennale! Anna vähemalt vihje millal sa plaanid lennata. Aga ära kaua mõtle, sest paremad printsid võivad käest libiseda!“ oli sõbranna ikka kärsitu.

  „Oh sind!“ muigas memm.

  „Oh, mind, jah! Aga pärast ei jaksa sa mind ära tänada. Olen selles rohkem, kui kindel!“ oli Kanaaridel resideeruv sõbranna liiga entusiastlik ja opitimistlik, erinevalt Mathildest.

  „Aga ma hakkan lõpetama, olemegi liiga kauaks jutustama jäänud. Ajad oma telefoniarved nii lakke, et pärast pean hakkama sul neid kinni ka veel maksma.“ tögas Mathilde.

  „Olen ma su käest kunagi raha küsinud, kulla sõbrannakene? Mitte ei mäleta! Ja minu pärast ei pea küll muretsema, arved on olematud ja elu on siin palju odavam. Muretse pigem enda pärast, et jõuaksid juba rutem kohale. Oot, kas oled teisi ka sellest teavitanud? Lempsi näiteks?“ ei tahtnud sõbranna kuidagi kõnele punkti panna.

  „Olen, olen, kuulmiseni!“ ei viitsinud Mathilde enam suhelda.

„Noh, mõni peiku sulle tekkinud või, õtse?“ tögas Lembit, kui Mathilde oli kõne katkestanud. Alles siis julges Lembit toast kööki tulla, sest ta oli viisakas mees, alati, kui keegi õele helistas või õde kellelegi, läks Lembit eemale.

  „Ma sulle teen siin peikut! Muide, ma lendan varsti Kanaaridele.“ avaldas Methilde vennale elles nüüd oma saladuse.

  „Ha-ha-haaa, minu õde hakkab ära pöörama!“ hirnus vend.

  „Hirnu, hirnu, kui sa mind ei usu!“ oli õde solvunud.

  „Ega sa ju seda anekdooti ju ise peast välja ei mõelnud?“ oli vend hämmingus.

  „Ise sa oled üks paras anekdoot! Räägi talle tõtt, siis ka ta ei usu! Mida või keda sa üldse usud? Ainult oma Reilikest või?“ noomis õde.

  „Õtse! Jätaks ehk selle Reili rahule?“ Nüüd pahandas vend.

  „Olgu, olgu! Aga mis Kanaaride teemasse puutub siis ma tõesti lendan sinna, Tenerifele. Sõbranna kutsus. Saan seal terveks, sest meie kliima ei mõju mu tervisele hästi.“ selgitas õde.

  „Misasja? Kas mu vanad kõrvad ei kuule hästi või? Sul on siis tõesti tõsi taga? Jah, ma tegelikult olen kursis, et paradiisis on alati mõnus käia, aga oma kodu on oma kodu. Kauaks kavatsed reisile minna?“ uuris Lembit.

  „Sa ei saanud aru. Ma lähen Knaaridele elama!“ andis Mathilde teada.

  „Päriseks või? Aga mis sellest majast siin saab? Müüd maha?“ ehmatas Lembit.

  „Kes siis oma kodu maha müüb!? Ei müü. Sa võid siia elama jääda. Ei mina oma venda kusagile viska, lisaks kasututele asjadele, millest ma siin üha lahti üritan saada.“ rahustas õde venda.

  „Ah soo! Ah-ah soo! Nojah, mis ma ikka öelda oskan. Arvad, et saad hakkama? Ikkagi pikk lend ja puha. On sul seal siis elamine olemas?“ oli Lembit mures.

  „Ära muretse, ma ei jää lageda taeva alla! Ja kui jäängi, siis seal on soe!“ tögas memm.

  „Ohjah, millal siis plaan minna on? Sa ju mõtled enne ikka hoolega järgi?“ ei meeldinud õe otsus vennale üldse, aga tal tuli leppida.

  „Eks näis, homme veel ei lähe!“oli õde konkreetne.

  „Mis seal ikka, õnn kaasa!“ soovis vend õele ainult head, samas ise oli segaduses. Vennal hakkas isegi kurb, ning talle tundus, et äkki põgeneb õde oma mineviku eest. Äkki tegi Lembit valesti, Reilist talle rääkis. Aga polnud parata, nad olid õega väga lähedased ning jagasid omavahel peaaegu kõike. Samas mõistis vend õde väga hästi, ka temale oleks teinud selline saatus haiget, või õigemini tegigi, sest jutt käis tema õe, ehk kõige lähedasema inimese minevikust, mis ka teda puudutas.

  „Venna, oskad sa ehk soovitada mida käsipagasisse panna? Ma olen nii loll selle koha pealt. Mida üldse kaasa võtta?“ oli Mathilde hädas.

  „No kuna kogu su elu sinna ei mahu, siis soovitan vaid hädavajalikud asjad kaasa võtta. Ja talvepalitu võid julgelt koju jätta!“ tögas Lemps.

  „Vaat, just selle talvepalitu ma sisse pakingi! Aitäh abi eest!“ muheles õde.

  „Ja kui sa kavatsed mulle külla tulla, pane talvesaapad ka ikka jalga, sest seal on väga lumerohked talved!“ naeris õde juba häälega. 

5.jaanuar. 2018.a.

Vana-Rääma