Siis kui kohtad kallist kooliõde ligi 30 aastat hiljem...

Aili ja mina ligi 30 aastat peale viimast kohtumist...

 Elu on täis üllatusi. Olgu tänatud inimesed kes mind täna välja kutsusid ja keda mina välja kutsusin. Eelkõige tänukallid sulle kallis Ergo tervituste ja imetoreda esinemise eest! Püüan ikka edasi su lemmikkirjanik olla!

 Kuna ma elan nn Bermuda kolmnurgas (Uku kõrts, Aleksandri Pubi, Kentuki kõrts naabruses) siis vahel tuleb juba viisakusest naabreid külastada. Sellel korral siis sai Kentuki kõrtsus Ergo pilli järgi tantsitud. Aga oli vahva ka, sest lisaks mõnele meesinimesele, kes tahtsid tantsuplatsil vaid kõikuda sain tantsu lüüa ka mehega kes käib peotantsui kursustel. Küll oli hea! Ausalt. Ma armastan üle kõige valssi tantsida, siis rumbat, siisa sambat. Ja uskuge või mitte, täna sain ma ikka ennast parajalt higiseks tantsida.(korvas selle, et pole mitu päeva Jaansoni rajale saanud).

 Aga see pole kõige põnevam uudis. Kõige põnevam on ikka see, et ma sain juhuslikult kokku ligi 30 aastat mittekohtunud kooliõega kellel oli juhtumisi koht broneeritud ka just meie lauas. Täielik müstika! Küll oli rõõm üle pika aja kohtuda, armas Aili! Tõsiselt. Ja me mõlemad tõdesime, et me polegi vanemaks jäänud. Vaata, et isegi nooremad oleme. Küll oli armas kokkusattumus! Aitäh ka sulle, Ergo, et sa rahva Pärnusse kokku tood! Täna oli kuulda, et Kentukis oli rahvast Vigalast, Lihulast, Nuiast, Paidest jne...Täitsa põnev!

 Aitäh ka Evele, Maarjale, Annele, Aivarile, Ailile ja Peeterile! Uute kohtumisteni!

no too onu rääkis et oskab ka valssi tantsida, aga vaid rääkis...

see (nagu ka eelmine) pilt kalli Eve tehtud

minu kallis sõber Ergo

nad tantsivad ;)

minu kallis kooliõde Aili

meie ;)

P.S. Peagi lisan ehk mõne pildi juurde...


23. aprill. 2017.a.
kell 2.03
Vana-Rääma

Uus tass Hollandist!

 Täna sain taas uue tassi omanikuks ja selle tõi Hollandist mulle Triin. Aitäh, kallis!

 Jah, ma kogun endiselt tasse või kruuse, kuidas keegi neid asjandusi nimetab. Lähiajal katsun üle lugeda palju mul neid on.

 Kui ma ükskord rikkaks saan ja endale mingi nipiga riiulid või konksud seina saan, teen pilti ka. Luban.

 Sõbrad, kui keegi teist läheb reisile ja mahutab oma pagasisse tassi, siis vahetan selle hea meelega oma romaani Segavereline vastu. Ette tänades!

Amsterdam

Jõudu ja jaksu rajal, Triin ja Anu!
Mina katsun ehk juba homme või ülehomme rajatamist jätkata.

Kena laupäeva!


22.aprill. 2017.a.
Vana-Rääma

Veidi teistsugune blogipostitus...

 Eilsest saati olen ma olnud nagu vatist ja möödunud öösel jõudsin järeldusele, et ilmselt sain eile ühes kohvikus suitsukana salatist toidumürgituse. Terve öö öökisin ja elasin vetsus. Täna olen ka alles näost lubivalge ja jõuetu. Valud olid öösel kohutavad, kuid kiirabi kutsuda ei saanud kuna ei saanud ju Germot üksinda jätta. Pealegi pole mul ravikindlustust, kui vajadusel haiglaravi oleks vaja läinud. Kella poole viie ajal sain vast mõneks tunniks sõba silmale ja täna ka magan vahelduva eduga. Natuke veel iiveldan, kuid õnneks pole valusid. Sõin öösel kõik paracetamolid ka ära, et natukenegi leevendust saada. Kuid praegu olen ööga võrreldes juba pärisinimene ja vaatamata kõigele on meeleolu hea. Sõber helistas ja kutsus oma lavastatud esietenudusele, mis algab kell 18.00 Raeküla Vanakooli keskuses, kuid sinna minekuks olen kahjuks jõuetu.

 Meie kõigi poolt armastatud näitleja, poeet, lavastaja jmm...viibib ise hetkel haiglas kuid esietenduse ajaks sai koju. Järgmisel laupäeval, 29. aprillil mängivad nad sama tükki samas kohas ja samal ajal. Ehk jõuan siis, kui midagi ette ei tule. Margusele aga tervist ja taastumist!

lavastaja ja autor: Margus Oopkaup

ja nende trupp...

 Jõuetul olekul on oma plussid. Öösel lõpetasin Saale Väesteri romaani "Mees minevikust" lugemise (kirjutasin ka eraldi blogi) ning nüüd loen Reelika Lootuse "Jälitatavat" mille jätsin n.ö. magustoiduks.

 Meie majas elab kuulus ja andekas kunstnik Aleksei Jastrebov, kes küll eesti keelt ei räägi, aga aega-ajal kingib Germole head ja paremat. Täna tõi ta puuvilju. Ma ikka naeran, et ühte majja mahuvad ära hudoošnik ja pisaatelnitsa. Kopeerin wikipeediast siia lõigu, kuigi tundub, et seda pole viimastel aastatel keegi täiendanud.

Alksei Jastrebov. foto: Ants Liigus (taustal tema maalid)

Aleksei Jstrebov. foto: Mailiis Ollino

Aleksei Jastrebov

Aleksei Jastrebov (sündinud 1957 Tšuvaššias Aibetši külas Ibressi rajoonis) on tšuvaši vabakunstnik, kes on pikka aega elanud ja tegutsenud Eestis.

Ta ema on rahvuselt tšuvašš, isa tšetšeen; vastavalt sellele esitleb end kord tšuvaši, kord tšetšeenina. Usutunnistuselt vene õigeusku, kusjuures on loomingulistel eesmärkidel viibinud erinevates Eesti ja Venemaa kloostrites, sh Pühtitsa kloostris. Omandanud Venemaal põllumajandusliku keskerihariduse, olles lõpetanud põllumajandustehnikumi. Tema kunstialase ettevalmistuse ja loometee kohta on avalikus teabes andmeid ülinapilt.

Jastrebovi kunstialane haridus piirdub teadaolevalt vaid mingi Moskva kultuurikeskuse juures asunud rahvaülikooli juures tegutsenud lühiajaliste kunstikursustega. Saabus Eestisse 1980ndatel. 1991. aasta septembris toimus Kuressaares Viktor Kingissepa Memoriaalmuuseumis tema maalide näitus, mis oli tema esimeseks taoliseks ülesastumiseks Eestis ja võib-olla ka kogu maailmas. Korduvalt on ta oma töid eksponeerinud Pärnu sanatooriumis "Tervis". Tšuvaššias on ta esinenud näitusega vaid 1994. aasta jaanuaris Tšeboksarõs. Paistis silma üliproduktiivse ja müügi alal eduka tänavakunstnikuna, paraku kannatas selle produktiivsuse all tema peamiselt visandlikest kohavaadetest koosneva loomingu kvaliteet.

Elas ja tegutses peamiselt Pärnus, kuid 2005. aastal selgus, et tema Eestis viibimiseks puudub seaduslik alus, kusjuures talle välja antud Venemaa pass oli aegunud juba 2003. aastal. Pärast kaks aastat väldanud kohtuvaidlusi saadeti Jastrebov 2007. aasta juunis Eestist välja ning tema suhtes kohaldati kümneaastane viisakeeld. Alates septembrist 2008 on ta poolteiseaastase loaga jälle Eestis^[1].

*****************************************************************************

 Muidu kulgeb vaikselt. Rajast unistan endiselt ja nii kui kosun, asun taas teele. Isegi haigus ei murra maha mu kirge kepikõndida. 

 Ahjaa, süüa tegin ka, pajarooga. Komponendid:

lõuna kahele...

puuviljad kunstnik Jastrebovi varasalvest...

šampinjonid
kartuladsibul
juust
hernes
porgand

  Olge hoitud!

21. aprill. 2017.a.
Vana-Rääma

MEES MINEVIKUST- Saale Väester

 Kell 3.15 lõpetasin Saale Väesteri romaani "Mees minevikust" lugemise. See on juba neljas romaan mille selle autori sulest läbi lugesin. Nüüd võin julgelt öelda, et minu jaoks on Saale käekiri tuntav.

 Saale Väester armastab oma raamatutes kasutada hästi palju kordusi ja imekombel need kordused üldse ei häiri, pigem mõjuvad nagu mantrad või koguni nagu meditatsioon mida tihti harrastad ja läbi mille üritad maailma paremaks muuta. Kuigi tema raamatud on haaravad ja mahult mitte just paksud, aga kui lugeja ei jaksa neid siiski ühe korraga läbi lugeda, tulevad kordused veel eriti kasuks. Eriti siis kui pole mitu päeva aega saanud sama raamatut edasi lugeda.

 Minu jaoks on autor läbi oma teoste hea inimestetundja ja psühholoog, kes oskab lahti harutada selliseid suhete sasipuntraid mida paljud meist ei oskaks.

 Ilmselt on Saale lemmiksõnadeks masinlik, soostuma ja lemmikriietuseks pükskostüüm, sest neid kohtab mitmes tema raamatus. Ma tean seda tunnet, sest autor ei pruugi ise üldse märgata kui ta ennast kordama hakkab, nii juhtub ka minuga. Asjas, et teoses sees olles on ju tähtsam see, et saaks kirja selle mida öelda tahad, väiksem rõhk jääb väljenditele.

 Tema raamatud on loetavad ja haaravad pühholoogilised romaanid elust enesest, inimestest meie ümber, armastusest, petmisest, valust, meeleheitel koduperenaistest, kuid samas võiks ka tema raamatuid ka  mehed lugeda, sest need on väga õpetlikud.

 Mina tunnen alati Saale raamatutest Tartu hõngu ja see paneb mind selle linna järgi igatsust tundma. Tartu on teine linn Eestis kus ma elaks (olen kunagi ka elanud):

 Igal juhul hea raamat.
Suured tänud sulle Saale selle eest!

SOOVITAN!

21. aprill. 2017.a.
Vana-Rääam

Rahva Raamatu lehelt:

 13.74 €

• LISA EEMALDA 
• RAAMAT

  MEES MINEVIKUST

  Autor: SAALE VÄESTER

  **********HINDA JA ARVUSTA (0)

   1 Google +0  0 Share0

  Kätlini elus on kõik hästi – ta teeb unistuste tööd, tal on ilus kodu, kolm toredat last ja tubli mees. Vaid tema teab, et tegelikult on midagi siiski puudu.
  15 aastat tagasi sai ta ootamatult emaks. Lapse isa oli tema elu esimene suur armastus Jaanus, kes aga Kätlini rasedusest kuuldes jäljetult kadus. Oma murega üksi jäänud teismeline ei leidnud ka vanematega ühist keelt ja veidi peale tütre Kadri sündi põgenes ta lapsega vanematekodust. Minna polnud aga kuhugi. Ja nii jäi ta lihtsalt pargipingile istuma, teadmata, mis temast edasi saab. Õnneks leidis Virgo ta pargist ja kutsus enda juurde. Alguse sai meeldiv ja turvaline suhe ning mõne aja pärast Kätlin ja Virgo abiellusid. Kuid Kätlini hinge jäi püsima mälestus tema esimesest suurest armastusest, igatsus mehe järele, kes oli tema jaoks kunagi kõike tähendanud. Seda enam, et Kätlini silmis on Virgo küll igati tubli ja tore, aga midagi on nagu ikkagi puudu, midagi sellist, mis Jaanuses oli, aga Virgos pole.
  Kui Jaanus ühel õhtul ootamatult Kätlini ukse taha ilmub ja naisele abieluettepaneku teeb, lööb see Kätlini senise täiusliku maailma kõikuma. Mida ometi teha? Kas valida aastaid kestnud turvaline suhe või mees, keda Kätlin on kõik need aastad endiselt salaja armastanud? Ja kuidas mõjutab Kadrit tema bioloogilise isa väljailmumine?

  ISBN	9789949551415
  ILMUMISAASTA	2017
  KEEL	eestikeelne
  FORMAAT	Kõvakaaneline
  LEHEKÜLGI	170 lk
  MÕÕT	215x152x14 (mm)
  KIRJASTUS	KENTAUR
  LISAMISE AEG:	28.03.2017

Haigused ei küsi aega, vanust ega...

 Kuna viimati käisin rajal eile hommikul, olid mul täna õhtuks suured plaanid. Hommikul tõustes oli kõik korras, jalutasin üle silla kesklinna, Emaga kohtuma. Sillal hakkas kohutavalt külm, tuul oli nõeluv ja tugev, pidin käega kapuutsi peas hoidma. Siis tänasin, et ei olnud kõnnikeppe kaasa võtnud.

 Olin hetke tunnistajaks kui kopp löödi maabussijaama platsi asfaldisse. Bussid peatuvad nüüd maabussijaama piletimüügi maja ees ja väljuvad sealt ligidalt, Rüütli tänavalt, suht hotell Pärnu juurest.

 Veidike kondasime Emaga ringi ja umbes veerand tundi Ema bussi väljumist tulin ära. Kui algne plaan oli taas jala üle silla tulla ja veidi Jaansoni rada väisata siis see plaan muutus sekundi pealt, sest mul hakkas külm, kohutavalt külm. Kõik mu luud, liigesed ja lihased hakkasid nii äkki valutama, et ma ei suutnud ennast üldse liigutada. Astusin bussi ja sõitsin 2 peatust koju. Jõin klaasitäie keefiri ja kadusin ligi kolmeks tunniks teki alla, kuid ikka ei saanud sooja. Ka praegu on kohutavlt külm, kuigi köögi termomeeter näitab 25,6 ja külaline ütles, et mul pidi siin täielik saun olema. Aga minul on külm ja istun villastes sokkides ning pleed õlgade peal. Pea kumiseb ja kohutav väsimus on. Nägu huugab ja kõrvad kipuvad lukku minema. Tahaks kogu aeg ainult magada.

 Tulingi korraks siia, blogin ära, vastan kirjadele ja meilidele ning ilmselt kaon raamatuga teki alla, sest vaid seal saan natuke sooja.

  Hoidke ennst selle kohutava tuule eest! Selle kevade tuul on eriti negatiivne ja valus.

bussijaamaplats on aedadega piiratud...

kopp löödi maasse...

töö käib...

ja nii see veebruarini ketav töö peale hakkaski...uue bussijaama ehitus

teine ehitus käib ka hoogsalt kesklinna rinstmikul...

20. aprill. 2017.a.
Vana-Rääma

Jaansoni rada 9.päev

(:)kivisildnik

 Täna hommikul käks kell 6.14 uni. Natuke vara oli minu jaoks üles jääda, seega otsustasin raamatut lugeda. Umbes seitsme ajal jäin uuesti magama ning lõin silmad lahti alles peale kümmet. Tõsi küll, parema jala hüppeliiges oli tohutult valus, lausa nii, et ma ei saanud esimese hooga jalale toetudagi. Kuid natukese aja pärast juba komberdasin toas ringi. Otsustasin teha rajavaba päeva ja taastuda, kuni helistas Sven.

 Olen Svenile väga tänulik, et ta mind välja ajas. Tõdesin nüüd ise ka, et parim ravim kangele hüppeliigesele on liikumine. Või on Sveni sõnadel võluvõime?- mine võta kinni! Igal juhul tunnen ennast peale 4 km läbimist väga hästi. Keefiri jõin ka Sveni soovitusel. Kõht on täis ja meel on hea. Uute rajatamisteni!

 Germo jäi esmakordselt rajalt kõrvale. Ta on enda jaoks päevarežiimi välja mõelnud ja kuna tal polnud rajale mineku ajaks puud kuurist tuppa toodud, jäi ta seda tööd tegema. Kui ma koju jõudsin, olid puud kenasti toas ja Germo pumpas köögis kraanikaussi, mis kipub viimasel ajal umbe minema. Mina aga panin pesumasina järjekordselt tööle sest iga päev peale trenni lähevad mu higimärjad riided otse masinasse.

 Ilmselt täna õhtune rajatamine jääb ära, sest homme hommikul saan kalli Emaga kesklinnas kokku ja lähen sinna, nagu ikka, kepikõndides. Kõnnikeppidest on saanud minu lahutamatud kaaslased.

 Nüüd aga käsikirja üle lugema!

2 km me täna kulgesimegi (peale Sõudeklubi) ja 2km tagasi. kokku 4. rääkida oli nii palju, et rohkem ma ei klõpsutanudki pilte

Imelist kolmapäeva!


19.aprill. 2017.a.
Vana-Rääma

Jaansoni rada 8.päev. Poeedid rajal!

patsid pähe, spordidress selga ja rajale...

 Täna pakkisin ennast korralikult sisse, lausa mütsulotu panin pähe ja salli kaela, sest natuke annab veel kaelaradikuliit tunda, aga üldiselt vähe.

 7 kilomeetrit rada kulutasime täna, sest teisel kilomeetril saime luulerahvaga (ava blogi ja näed kellega!) kokku ja läbisime ühiselt kilomeetrijagu rada. Kui kolm ja pool kilomeetrit oli kepikõnnitud, tundsin kerget väsimust ning otsustasime, et ei lähe üle üsna lähedalt asuva uue silla vaid pöörame tagasi. Tervet rada poleks suutnud läbida ja igaks juhuks Papiniidust bussile minna ei oleks julenud, sest meil polnud ühtegi dokumenti kaasas ja trahvi nagu ka maksta ei viitsiks.

 Jätkuvalt tunnen ma rõõmu, et rajal kohtab loomeinimesi. Hommikul kirjutasin Leonora ja Sveni luuletusse sisse ja õhtu tõi nad rajale. Telepaatia? Mis iganes, aga oli armas.

 Kui 5 km oli läbitud oleks tahtnud puhata, aga otsutasin edasi liikuda, sest higisena tuule käes istuda ei ole just hea. Suitsetamist üritan ka piirata, seega vaid ühe suitsu tõmbasin.

  Germo pidas vapralt vastu, vaid Kuu peatuse juures tuli kaks koera vastu ja siis oli oht, et poiss jookseb sõiduteele, kuna Sõudeklubi juurest kulgeb rada mööda maantee äärt (kes veel ei teadnud).

 Hästi mõnus ja kerge on olla.
Tulge teie ka rajale!

Väike fotogalerii ka tänasestrajatamisest:

minek. masinatehase aed veel alles...

1 km läbitud...

kohe 2 km läbitud..

2 km läbitud...

Poeedid rajal: Sven (30 kg kergem)  ja Leonora :)

3 km läbitud...

esimene puhkus...(umbes 3,5 km)

päike loojub...

päike loojub vol 2...

hea teada...

pmst kodus...

18. aprill. 2017.a.
Vana-Rääma

KÕIK ON TÄHTIS- Anneli Lamp

 Eile leidsin postkastist poetess Anneli Lambi luuleraamatu "Kõik on tähtis," mida hakkasin juba eile lugema. Öösel jätkasin ja just lõpetasin. Olin eelnevalt läbi lugenud A.Lambi luuleleraamatu "Igal oma saatus"(2015), millele kirjutasin ka eessõna.

 Anneli luule köidab mind endiselt, viib ajas tagasi lapsepõlve ja vanavanemate aega. Sellest on tunda sooja lehmapiima- ja sõnnikulõhna. Anneli maalib sõnadega, paneb oma luuletustega looduse elama ja ma hetkeks tundisin isegi metsa lõhna, ahmisin seda endasse ja tundsin et mu suitsetamisest ummistunud kopsud said puhtaks. Vot nii!

 Kaanekujundus on ka imeline, sama habras ja naiselik nagu autor ise. Jah, meil õnnestus mõne aasta eest Anneliga ka reaalselt tutvuda, kui imelises Toilas oma raamatuid esitlemas käisin. Sellest esinemisest on mul ka Facebooki album tehtud, kuid vaadata saate ka SIIT. Ma lausa armusin Toilasse ja sealsetesse inimestesse ära! Tänusõnad võlgnen ka kallile Lea Rannale.Aitäh!

 Kuna Anneli Lambi raamatuid poodidest ei leia ja neid saab osta kirjutades tema emailile või Facebkko, siis panen siia tema emaili: anneli.lamp@mail.ee

 Autori tegemisi saab jälgida tema blogist, aadressilt: puhkekylamisantroop.blogspot.com.

 Tema sulest ilmunud raamatud:

1. "Minu lapsepõlve Kotinuka" (2013)
2. "Olen iseenda õde"(2014)
3. "Igal oma saatus"(2015)
4. "Jõhvi, mu arm! Linn ja inimesed"(2016)
5. "Kõik on tähtis"(2017)

 Leidsin ka mõned oma lemmikluuletused sellest raamatust ning tegin pilti.

Lisan siia ka väikse galerii:

pühendus kallilt luuleõelt...

üks lemmikluuletus...

ja teine lemmikluuletus...

sept 2015. a. Toilas koos Anneliga...

sept. 2015.a. Toilas kalli Anneliga...

selles majas asub imeline Toila raamatukogu

kalli Toila raamatukogu juhataja Lea Rannaga

Tänud, armas Anneli selle imelise raamatu eest!


18. aprill. 2017.a.
Vana-Rääma

Jaansoni rajal...

  JAANSONI RAJAL...

Pärnu jõe äärest
sealt kus kesklinna sild
ühendab kahte linnaosa
algab Jaansoni rada
üheksa koma kolme
kilomeetrine tervisareada
mis on tuulte räsida
vete kasida

tee mis neelab endasse
üleliigsed kilod
seedib neid ja
situb välja
nagu veekeeris elusid
ikka lõmps ja lõmps
äähh ja päähh

sealt on saanud kosutust
spordilembikute kullakogu
memmede ja taatide tervis
Jaansoni rada on nakatanud
väikelapsed spordipalavikku

sinna on jäänud 31 kilo
(:)kivisildniku tselluliiti
mõningad Leonora Palu
higiloigud
Raul Majase jääknähud
ja hulgimas koguses
minu vedelat rasva
mis kui õli kaitseks
pinda

kui sa tuled
astu vaiksemalt
sest kavatsen enda
paarikümne kiloga
vähemalt veel seda
rada värskendada

täna lähen
taas keppima


18. aprill. 2017.-a.
Vana-Rääma

Jaansoni rada 7. päev

pilt eilsest rajal käigust...

 Täna juhtus siis see asi, et telefon ununes koju. Õigupoolest ütlesin Germole: "Ole hea ja pane mu telefon oma kotti," aga oleksin pidanud ütlema;"Germo, ole hea ja võta minu telefon ja pane see Germo kotti," siis oleks ta aru saanud ja pannud ka. Tegelikult paljud ei saa aru, et Germo mõnda asja ei mõista, sest ta noogutab alati kaasa ja kordab vestleja sõnu. Samas on ta hästi viisakas ja saab elementaarsemate asjadega hakkama, aga see selleks, ma tegelikult ei tahtnud siin Germo teemat lahata, ikka kepikõndimisest blogin.

 Täna läbisime 5 kilomeetrit ja enesetunne on lausa kohutavlt hea. Pole mõtet rohkem läbida, kui hakkab liigestele. Hommikul ma veel seda meelt ei olnud, et täna ka rajale läheme, kuna eilne jäine tuul sai mind kätte ja tegi ära ning seda otseses mõttes, nimelt olen üle pika aja kaelaradikuliidis. Kuid rada kutsub endiselt. Pakkisin ennast täna korralikult sisse ning olin nagu kubujuss. Ausõna! Mõni vastutulija vaatas vist küll veidi viltuse näoga, aga mul oli hea ja soe, muu polegi nii oluline. Isegi kael ei tee enam nii palju valu. Ja väsimust ei ole üldse, kuigi alles paar nädalat tagasi väsitas mind isegi üle silla kesklinna jalutamine kohutavalt ära. Energiat on kordi rohkem ja riided jäävad seljas ühe suuremaks.

 Tänud komplimendi eest (et ma olla ka juba näoest "õhem") kallis Ingrid! Koksisime Germoga peale sinu lahkumist mune ja sihukesed armsad mehikesed väljusid nendest. Tegin isegi pattu, sõin pool šokolaadimunast ära ning loodan, et need kalorid jätsin nüüd rajale.

nunnud, onju? ;)

meie uued pereliikmed :)

vaniljelõhna täis on kogu meie kodu...

 Täna liikusime vana Visu taga oleva sillani ja tagasi, usun, et see teeb 5 km või isegi veidi rohkem. Vaatame mis tuuled homme toovad, aga tahaks iga päev liikuda, kuid lühemaid kilomeetreid. Neljapäeval saab 2 nädalat alustamisest ja see kõndimiskirg pole kusagile taandunud, elab minu sees aktiivset elu. Ma ütlen-see on kättevõtmise asi! Kui oled korra rajale saanud- hakkab see sind kutsuma. Vähemalt Pärnu Jaansoni rajal on see võluvõime olemas.

Armastan!

17. aprill. 2017.a.
Vana-Rääma