Õnnemees tõi õnne majja

  Täna ärkasin hirmsa kolina ja trampimise peale. Olin küll kell 8 juba ärkvel, aga tuba oli mõnusalt jahe ja jahedas toas on ju hea magada. Eile ju kütta ei saanud. Nii  ma kella 10-ni edasi põõnasingi. Kokku 7 tundi, sest kell 3 vaatasin viimast korda kella.

  Aprilli kuust saati oli mu köök kütmata. Midagi juhtus aprillis, sest viimase kütmise ajal ajas kõik sisse. Lausa nii, et terve elamine haises peale seda päris tükk aega, kuigi sai tuulutatud uste ja aknede kaudu ning ka kardinad vahetatud. Oma vaaritasmised vaaritasin (hoidised) kõik elektripliidil, seega oli selle kuu elektriarve lausa 32 eurot. Aga nüüd läheb kergemaks.

  Kell 11.30 püüdsingi hakkaja korstnapühkija, ehk Õnnemehe, kinni. Mäletan, et lapsena armastasin ikka korstnapühkijat Õnnemeheks kutsuda ning võimaluse korral sai Õnnemehe nööpi katsutud, siis pidi kõik soovid täide minema. Veel parem oli, kui leiad Õnnemehe nööbi. Jah, täna ma seda enam ei teinud kuid Õnnemehega vestlesin küll. Ta rääkis, et isegi tänapäeval pidavat lapsed koolist vaba päeva lunima, kui Õnnemees on tulemas. Aga teda nähes pidavat lapsed kartma ja ei julge mitte nööpi katsuma minna. Minu jaoks on ta täna ka Õnnemees, kuna ma ikka väga kartsin, et jään talveks külma, et ehk on pliidiga midagi nii viltu, et läheb pottseppa vaja. Kohe, kui Õnnemees tuppa astus ja mu mure kuulis, lubas ta kõik kenasti korda teha. Ja tegigi! Seega on ta tõeline Õnnemees! Selgus, et pliidimüüri sees oli kivi lahti tulnud ning õnneks hirmsa rabistamise peale (kui Õnnemees harjaga truupi puhastas) kukkus see kivi alla ja kohe oli tõmme taas olemas. Jeee!

tänane lõunasöök, praetud lihapihvid ja kartulad, kõrval kodukootud konservtomatid, mis tulid mul sellel aastal ülihead välja. üle poole aasta esimene toit puupliidilt...

alles hiljuti hakkas mulle neljaviljapuder maistma, kuigi enne ei võtnud seda suus sissegi. neljaviljapuder kodukootud vaarikas-kirsi moosiga

 Niisiis, täna on mul 25 sooja toas, ahi ja pliit kenasti köetud ja ka esimene söök üle poole aasta puupliidil tehtud. Nii hubane ja soe on. Mu köök asub ju sellises kohas kuhu päike ei paista ja see oli niiskust ja rõskust täis. Nüüd on köök soe. Nii vähe ongi õnneks vaja. Ja seda tänud Õnnemehele,. Aitäh, aitäh, aitäh!

suvel õpetas Ave mind kodujuustu sööma ja eile tegin esimest korda elus  kodujuustu-heerginga(sibula) salatit ja maitses hää. kõrval kodukootud kõrvitsasalat ja keedukartul

 Päev on alles lapsekingades. Aga mul on pesu pestud ja söök valmis. Ehk sünnib midagi veel mu sulest, sest tunnen, et inspiratsioon hiilib mu poikvel ukse vahelt sisse.

Kena kolmapäeva!

12. oktoober. 2026.a.
Vana-Rääma

Vaid ühest sõnumist piisab...

    Vaid ühest sõnumist piisab...

 Ragne jõi terrassil hommikukohvi, kui helises telefon. Naine võpatas, neelas lonksu auravat kohvi alla ning kaalus kas vastata võõra numbriga kõnele või mitte. Reeglina ta ei vastanud võõrastele kõnedele, kuid juba eelmisel õhtul oldi samalt numbrilt helistatud ning see tegi naise rahutuks.

„Jaa, Ragne kuuleb,“ vastasta ta ärritatult kõnele. Telefonis kuuldus vaid sügavat hingamist, naine ehmatas ning katkestas kõne. Ragne läks värisedes duši alla, pani eelmisel päeval soetatud türkiissinise kostüümi selga, tegi näole kerge meigi, kohendas soengut ning käivitas auto ja sõitis tööle.

„Pagan, telefon jäi koju!“ avastas ta sekretärilaua taha istudes. Ragne töötas suures puidufirmas sekretärina. Kena naisena ei visanud talle silma ainult kõhukas, slaavi juurtega suurfima boss, vaid ka enamuste lihttööliste pilgud peatusid Ragne peal. Ükskord olla lausa üks giljotiinipingil töötav, muidu viisakas ja tagasihoidlik meesterahvas endal kaks sõrme maha lasknud, jäädes tikkkontsadel ja miniseelikus tööle tõttavat Ragnet piiluma.

Tõsi küll, töölised sosistasid, et sekretäril olla laomees Raunoga, nelja lapse isa ja abielumehega armuafäär olnud. Peale nende vahelist tüli olla laomehele sulg sappa löödud. Küllap see nii võis ka olla, kuigi nende jalgu polnud keegi kinni hoidmas käinud. Aga nii nagu ikka, kus suitsu-seal tuld! Külajutud selles firmas levisid kulutulena, kuigi reeglina kiputakse arvama, et naised on suuremad külajuttude tegijad. Mehed on tegelikult suuremad, aga neid mehi meesteks nimetada oleks lausa patt. Nendel on loll komme uhkustada kui paljude naistega nad maganud on ja mis poosi nad harrastanud on. Need mehed teevad tihti suuga suuri sõnu, aga voodis on nad eikeegid, saamatud ja külmad jorsid, kes ainult endale mõtlevad. Pole siis ime, et neil naistega ei vea. Missugune naine ikka tahaks, et tema intiimelu sõpradega lahatakse?

Ragne mees Roland töötas kaugsõidukaptenina. Kodus viibis ta kahe kuu tagant kaheks kuuks. Siis ehitas ta usinalt enda ja Ragne ühiskodu suuremaks, ise naljatades, et igal tema kolmel tulevasel lapsel peab oma tuba olema. Ragne ainult noogutas ja muigas, kuna oli kunagi naistearsti käest teada saanud, et tal on ülipisike võimalus emaks saada, kuid viimasel ajal tundis ta ennast veidralt. Rolandile ta sellest rääkida ei söandanud, kuna kartis paaniliselt kaotada oma abikaasat, meest, kelle ta oma parimalt sõbrannalt kunagi vaid paari suudluse eest üle lõi.

Sellest, et Ragne poole aasta eest Rolandist aborti tegi, vaikis ajalugu.

Tööpäeva lõppedes oli Ragnel koju minemisega väga kiire, kohe nii kiire, et ta unustas kodu võtmed töölaua sahtlisse ning pidi firmasse tagasi sõitma. Ragne avas töökabineti ukse hetkel, kui boss päästikule vajutas. Naine röögatas, kummardus mehe najale nutma ja lubas Rolandile;“ma luban, et meie laps, keda ma südame all kannan, ehitab maja lõpuni.“

Kuidas kõik edasi kulges ja kuidas Ragne koju jõudis, seda ta enam ei mäleta, aga auto oli kenasti maja ette pargitud ja köögilaualt avastas ta telefonist avatud sõnumi.

Tere, Ragne!

Ma ei saanud, ma pidin meie armuafäärist su abikaasale rääkima. Ma jätsin meie armastuse nimel oma naise ja neli last maha, kuna selgus, et need ei olegi mu bioloogilised lapsed. Kahtlesin selles ammu, kuna lapsed läksid iga päevaga aina naabrimehe nägu. Ma ei ole hetkekski loobunud sind armastamast. Anna mulle andeks, et ma Rolandile oma nime valetasin, aga meie armastuse nimel...

Sind armastades, Rauno.

Selline sõnum ootas naist telefonis, mille Roland oli koju jõudes naise telefonist leidnud.

Unusta veel telefon koju, või midagi!

11. oktoober. 2016.a.
    Vana-Rääma

Tagasi aega...

pilt netiavarustest

    TAGASI AEGA...

mustad pilved sõudsid
üle räämas talu
kaevu ääres askeldas
küürus vanamemm
kalossid jalas
põll ees
lilleline rätik peas

oh tütreke oleks vaid aeg
mulle armuline
suudaks mu silmad
veel näha kes president
Rüütli asemele tuleb
pole ma juba aastaid
televiisorit näinud
tolmab teine mu
elutoa nurgas nagu ka
vana transistor raadio
kaebas memm teelkäijale

memm elab vanas metsatalus
kaugel tsivilisatsioonist
kaaslaseks vaid vana
ühesilmaga kass

juba aastaid pole ta pidanud
valutama südant
meie riigis toimuva pärast
tema elab alles Rüütli
valitsemisajas
erakuelu

vaid kaugeltnurga sulane
toob talle nädalas korra
leiba ja kala mis neid
kassiga hinges hoiab
silgusoolvett leiva kõrvale
pakub ta ka teelkäijale

ah et naine sai
Rüütli asemel presidendiks
oh sina helde aeg
kuhu see kõlbab
ei ole ta Ilvese
valitsemisajast
kuulnudki

valged pilved sõuavad
ja peatuvad koos teelkäijaga
täna homme ja ülehomme
memm vaatab sokki kududes
televiisorit ning köögis
pliidi ees askeldab
teelkäija juba
teist nädalat



11. oktoober. 2016.a.
Vana-Rääma

Sellised sõnumid postkastis teevad hingele pai...

  Täna ootas mind facebooki postkastis taas üks armas sõnum. Mul on jätkuvalt siiras heameel, kui mu loomingut ja raamatuid kasutatakse õppematerjalina. See on juba umbes 4-5 kord. Jagan teiega rõõmu.
Aga algatuseks, tegu on mu viienda luuleraamatuga "Ööde Tütar" mida on veel ka suurimates poodides saadaval. See on raamat lembelüürikutele, mis sisaldab sonette, laulusõu, riimiluuletusi, vabavärsse, proosaluuletusi, haikusid, tankasid...jne....Ühesõnaga, olen saanud tihti meeldivat tagasisidet just selle kohta, et ma kirjutan erinevates zanrites. Üks inimene, kellel oli vaja taas koolitöö teha riimiluule kohta, otsis päris tükk aega kauplusest luuleraamatuid, et õiget leida ja siis otsustas ka minu kasuks.

Minu luuleraamatuga saate tutvuda siin: Ööde Tütar

Poetess Anneli Lamp on kirjutanud nii:

Margiti luule äiutab sind koduses talutares, kannab võõrastele maadele, viib muinasjuttu. Heidetud sõna või kujund tabab alati täpselt. Otse hinge.
See võib tulla väga kaugetest algaegadest ja kanda endas Täiuslikku Tarkust või Ülemlaulu või Loomise Lugu või veel midagi, mida tunned, kuid millel pole nime.

  Aga nüüd tänane tagasiside:

Tsauki Margit! Õpin magistratuuris eesti keelt ja kirjandust. Luule- ja proosatekstianalüüsis on mul vaja analüüsida ühe kirjaniku luuletusi. Valik oli vabatahtlik. Niisiis valisin sinu luuletused. Muidugi ka väike elulugu sinu kohta :Millist luulet kirjutad jne. Valisin Ööde tütar sonettide raamatust ühe luule Naerata ometi. Tundus selline ilus sonett olevat. Nagu armastuse tärkamine, on see nii.

Tiina Lall



10. oktoober. 2016.a.
Vana-Rääma

Mööda vee äärt

imeline Pärnu muul

  Täna tõdesin, et varahommikul ärgata on ikka päris tore. Esiteks saab päev pikem ning kuidagi rohkem tahtejõudu on päevaga midagi ette võtta. Teiseks lõuna ajal tõustes tundub, et kohe, kohe hakkab pimedaks minema ja, kui olen unehõlmast ennast lahti rebinud, tuleb kütma hakata ja ongi õdak kohal.

  Täna otsustasime Germoga väikese jalutuskäigu teha. No, tuli teine tsipa pikem, kui plaanisime, aga tore oli. Jalutasime üle silla ning võtsime suuna Jahtklubi poole. Tegelikult oli minu eesmärgiks oma silmaga näha kuhu vesi Pärnu lahest kadunud on, kui on. Noh, ma ju ei näinud kuhu ta kadunud on, aga kadunud ta on.

veesõiduk Vallikraavis

ilus majake Vallikraavi jalamil

sild mis kulgeb üle Vallikraavi, sealt saab Jahtklubisse

ja sama sild (koos Germoga) Jahtklubi poolt vaadatuna

purjekad Jahtklubi juures

Germo ja purjekad-jahid...

Kihnu Jõnn Jahtklubi ees

Kihnu Jõnn

Jahtklubi

  Jahtklubi juures sai ka mõned fotojäädvustused teha. Miskine purjekate võistlus või asi toimus seal. Igatahes mingid tegelased andsid mingeid sireene jne...Sügispäevane Jahtklubi on iseenesest vaikne ja inimtühi. Puhkajaid ju pole enam.

mälestusminutid kalli varalahkunud Diana Aitaiga

Parvlaeval Estonia hukkunute mäletusmärk Pärnus rannas

hukkunute nimekiri...

28.09. 1994 oli see valus ja traagiline päev (öö)...

  Mööda rannajoont jalutasime ka kalli Diana Aitai (hukkumiskoha) juurest läbi. Vestlesin temaga veidi ja jalutasime edasi. Peagi olime Estonial hukkunud mäletusmärgi juures, millest jäädvustasin ka mõne pildi. Minul oli au tunda õdesid Veidesid, kes hukkusid Estonial. Kohe selle juurest algab Pärnu kesklinna muul. Ausalt üteldes on hetkel ligipääs sinna suhteliselt hea, sest sademeid on viimase kuu jooksul ikka väga vähe tulnud ja Atlandi tuuled on vee minema viinud. Sihuke tunne oli, et astu mõnele saarekesele ja juba oledki Vana-Pärnu muuli juures.

ajalugu...

Pärnu logo (kui nii võib ütelda)

siit algab muul...

nagu näete, vesi muuli kõrvalt on kadunud...

imeline muul...

no, ja ilma selfita ei saa ju :)

õppige Naisteranna reeglid pähe :)

väike jalapuhkamise paus (Germo)

  Muuli lõppu me muidugi minema ei hakanud, kuigi rahvast ringles rannas palju. Tuuline oli ka, aga me olime ennast hästi varustanud ja pigem hakkas mul palav. Muuli kõrval saab lausa pikalt jalutada, kuna need Atlandi tuuled on tõesti meie lahest mere kohati minema viinud. Aga seda põnevam oli.

elevant suhteliselt kuival...

  Siis jalutasime piki kallast Elevanti kaema. See vaeseke oli suhteliselt kuival ning inimesed jalutasid veel tükk maad kaugemal (tavalisest mere piirist) mööda kallast.

Germo promenaadi pingil istumas

teokarbid promenaadil

renoveeritud (uusehitatud) Rannastaadioni hoone väljapoolt vaadatuna

ja imekena tribüün...

  Veidi jalutasime ka promenaadil. Ning ka kenasti renoveeritud Rannastaadionist tegin paar pilti. Ausalt üteldes ei leidnud me kusagilt kohta kus kuningas jala käib ning sellepärast astusimegi Aia tänava bussipeatusest bussile. Muidu oli ikka plaan jala koju tagasi tulla. Pärnus võiks tualettruumi rohkem olla, sest isegi tuulisel sügisilmal on rannarajoon inimestest tulvil.

  No, ja koju jõudes olime päris näljased. Eve toodud hapukapsasupi jätame nn õhtuseks magustoiduks. Tänane menüü sai selline.

keedukartul, oma tehtud kõrvitsasalat, pihvid juustuga ja hapukoore- sibula-(oma korjatud)seenesalat

9. oktoober. 2016.a.
Vana-Rääma

Kui sa ümber veel ei kuku siis nurga taga ootab Uku

Lokaalil UKU (Vana-Rääma 5) on lausa oma takso olemas

See hommik kus Pärnu kuumema lokaali "Uku" külastajad ehk ukulased pidid kell 8 läbi mu akende lendama. Noh, lihtsalt uni läks. Kadestan Germot kes siiani sügavat und magab.

Seesamune Uku Ekspress on tihedam külaline mu akna taga, kui nr 14 linnaliini buss.

Uskuge mind, minu hommikud on just laupäeva ja pühapäeva hommikuti põnevad, kohati uskumatud. Kui ma viitsiks ja tahaks paparatsot mängida ja mõne fotosüüdistuse teha, siis nii mõnigi abielu puruneks, aga ma ei ole õel ;) Või siis kirjutaks raamatu "Uku memuaarid," aga keda see huvitaks? Sünniks menuk? (no, see oli naljaga üteldud)

"Kui sa ümber veel ei kuku siis nurga taga ootab Uku!" -see loosung on endiselt jõus.

Tõsi küll, olen kunagi ise ka paaril korral seltskonnaga hommikul kell 7 (siis avatakse) sinna jõudnud, sealt saab häid võikusid! Aga üldiselt...jah.

Tänapäeval on see koht saanud noorte meelispaigaks, kuigi veel aastate eest oli valdav enamus külastajatest vanemad mehed, kes hommikul käisid sealt "päästerõngast", päeva esimest pitsi ostmas. Ajad muutuvad.

Ise olen valinud endale elukohaks nn Pärnu Bermuda kolmnurga, tuleb leppida.

Tegelikult on hommikusel tõusmisel omad võlud. Eriti veel täna, kuna eile ajasime ennast voodist välja ikka väga hilja. Kahju ajast, sest iga päevaga läheb varem pimedaks ja varsti on nii ehk naa kellade keeramine ees ootamas.


Kena pühapäeva!


9. oktoober. 2016.a.
Vana-Rääma

Kirju laupäev

kumb on (:)kivisildnik?

   Jah, tänane päev on olnud tõesti kirju, kirjud lehed tuulavad mööda hoovi ringi, kord sajab, kord murrab raju oksi, kord...Meie hommik algas täna tegelikult päris hilja. Ma ei mäleta millal ma viimati nii kaua magasin. Alles peale 11 lõime Germoga silmad lahti. No, siis muidugi hommikukohvi ja peale selle panin pesu masinasse. Ma ei saa ütelda, et pesin pesu, sest masin tegi minu eest selle töö ära. Kui sain pesu välja kuivama pandud, hakkas sadama. Nii tavaline.

lihast (isegi) koosnevad imeõhukesed kotletid oma tehtud kõrvitsasalati- ja punapeedisalatiga

  Ahjaa, süüa tegin ka, või õigemini tegi praeahi minu eest ka söögi valmis, nii lihtne on ikka inimese elu :) Midagi erilist ei teinud, need imeõhukesed (aga ka imemaitsvad ja koosnevad lihast mitte jahust, nagu enamused) kotletid ostsin kõrvalmajas asuvast poest, sest seal poes on toidukraam väga odav ja mitte halb. Näiteks 5 hiigelpirakat kanakoiba sain vaid 2 euro eest. Nii ma olengi suurel määral nurgataga asuva poe kliendiks jäänud. Rimi on ju kallis ja mulle see ka üldse ei meeldi, vaid hädaolukorras käin seal. Täna käisin ka, kartulaid ostmas käisin, need on seal soodsad, kilo kõigest 19 senti. Ja õhtusöögiks tegin oma korjatud seentest, sibulast ja hapukoorest salatit keedukartula kõrvale. Muud polegi ju vaja.

9. veebruari (2013) kirjandusõhtu pilte näete ka SIIT.

 Räägin siin söögist ja olmeasjadest. Miks siis nn kaanelpildiks on (:)kivisildnikud? Kumb neist on (:)kivisildnik,? Jäägu teie otsustada. See pilt on tehtud Pärnu kirjandusõhtul 9. veebruaril, 2013 aastal kui ma peaesinejaks kutsusin kohale Olavi Ruitlase ja Kaur Kenderi. Tegelikult kutsusin Olavi, aga ta võttis Kauri ka kaasa, nii nad siis koos (muidugi ikka erinevatel aegadel) peaesinesid. Tollel korral sai (lisaks sellele pildile, kus (:)kivisildnikud naeruga Kenderi esinemist naudivad) nalja ka. Algul astus saali nn liba(:)kivisildnik, rahvas vaatas oooo, (:)kivisildnik ka kohal! Aga siis astus järgmine (:)kivisildnik uksest sisse ja kõigil oli hämming, et nad paljunevad. Olgu siis üteldud, et liba(:)kivisilndik on tegelikult Raul Majas, Mister Poeesia Pärnu 2016. Aga miks ma sellest kõigest just täna kirjutan? Kui pool tänasest päevast oli suhteliselt rahulik, külas käis vaid üks inimene, siis õhtul sattus pmst 5 külalist korraga tulema. Mina, väike magusasööja tundsin täna Rimis käies, et tahaks mingit shoksi ja ostsingi, kaks shoksi ostsin, ühe endale ja teise Germole. Hakkasin siis köögis kivikõvat shoksi purema, kui koputati Germo toa aknale. Hea, et mul maiustus kurku ei läinud. Üllatuskülalised, 2 (:)kivisildnikku olid koputaja rollis. Õnneks Germo läks julgelt vaatama ja tundis nad ära. Ja juttu jätkus kauemaks, kui kauaks. Vahepeal, kui Geio meile jõudis, vaatasin, et miks ta (:)kivisildnikke nii veidralt vaatab, kuid hiljem sain teada, et ta oli ka nende sarnasusest hämmingus. Ja ma mitte ei saa mainimata jätta, et (:)kivisildnikud on juba aastakümneid omavahel sõbrad ja vist ka koolivennad Tartu päevilt. Tavaliselt pidavat kaua koos elanud abikaasad sarnaseks muutuma, aga miks nemad? Küsige nende käest :)

  Täna käivad kõik ennast väljas tuulutamas, no, tuuline ilm ju. Aga mina ei jõudnud ennast tuulutama ei Kentuki kõrtsu ega Aleksandri pubisse, sest peale teisikute ja noorema poja lahkumist tuli veel 2 külalist, kaks kallist külalist. Ärge siis seal pubides ennast väga ära väsitage, olge head lapsed! ;)

Kena nädalavahetuse jätku!

8. oktoober. 2016.a.
Vana-Rääma

Iga hetk, mis antud elada...

pilt netiavarustest...

   IGA HETK, MIS ANTUD ELADA

Tuul viskab vemmalt üle vana sara
Päev mureneb, kui vettind kasepakk
Veab palukesi noka vahel hakk
Neab päevi õdakusse väsind tara

Ees kuuri kõnnib vana nälgind peni,
kel`hallid karvad pulstund, silmil kae,
hing otsib kohta teel all taevalae
Oh, tule öö ja kesta hommikuni!

Kui sõgenevad sügisesse elud
ja päevadeks vaob tume silmapiir,
sa ohata, et oled, oled elus!

Siis alles taipad iga valgusviir(g)
ja iga hetk, mis antud elada,
jääb sinu sisse kiivalt elama!



7. oktoober. 2016.a.
Vana-Rääma

Tagasiside blogide kohta

foto: Tiina Azojan

  Tihti tänaval (või kus iganes)tuttavaid kohates läheb jutt mu blogide ja blogimiste peale. Minul, kui blogijal on alati hea igasugust tagasisidet saada ning tihti ma ei teagi kes mu blogimisi loeb ja kes mitte, sest kõik ei ole laikijad. Ma ise näen küll kohati kui palju mu blogisid loetakse ja kus loetakse ja kes loeb, ning just Germost ja Germoga seoses kirjutatud blogid on kõige minevam kaup. Piisab isegi juba sellest, kui mainin Germo nime või panen ta pildi nn kaanepildiks ja lugejate arv tõuseb lakke.

  Jah, ma kirjutan kõigist ja kõigest, kuna tegu on mu avaliku päevikuga. Kirjutan otse ja ei muuda sõnaseadet ka hiljem, nagu see raamatute kirjutamise puhul kombeks on. Tean paljusid, kes ootavad mu nn menüüpostitusi, sest saavad nendest n-.. inspiratsiooni. Kuigi ma ise ei ole eriline kokk, armastan ma vahel ise retsepte välja mõelda, kuid pirukate ja kookide küpsetaja ma ei ole, kuna ma neid lihtsalt ei armsata ka. Paljud ootavad mu hoidiste retsepte ja rõõm on kuulda, kui paljud mu tuttavad on andnud tagasisidet ka nendel teemadel. Samas on mul ka palju luulefänne, romaanifänne ja lühijutukeste fänne. Rõõm on tõdeda, et paljud ostavad ka minu jutukeste pärast ajakiru, mille kaasautor ma olen, või siis ka ajalehte Nelli Teataja, kus ma vahel kirjutan.

  Täna sain postkasti armsa tagaiside oma blogimiste kohta ja jagan ka seda teiega.
__________________________
Tere armas Margit

See pole küll sinu jaoks vast eriti huvitav kuid olen lugenud su blogisid ja kuna ma ise õpin koolis sotsiaal ja tervishoidu ehk soome keeles sosaal ja-terveys ala siis meil oli üheks ülesandeks teha blogi kommentaar ja veel iseloomustada ning hinnata .Õpetaja lasi mul teha selle suuliselt .Mina valisin sinu blogi selle töö jaoks,Ja õpetaja jäi väga rahule.

Loodan et see ei ärrita sind ega pahanda. Ma õpin tegelemist ka erivajadustega lastega, seega väga huvitav on lugeda kuidas sul ja pojal läheb ning kuidas sa temast räägid.

Just positiivsest küljest.

Helena Koitla

____________________________

Mul on siiralt hea meel, et mu blogi sobib ka ideaalselt n.ö õppematerjaliks. Et saan sellega kasulik ja abiks olla. Olles ise 4 aastat töötanud sotsiaaltöötajana, on see teema ja amet mida Helena õpib mulle eriti südamelähedane ja mu blogid on ka suurel määral sotsiaalse alatooniga.

Kui keegi tahab seoses minu blogimistega midagi mulle ütelda või vajab ta ka nende materjali õppetööks, piisab sellest, kui ta mainib mulle. Mis mul saab selle vastu olla? Igati tänuväärne amet, Helena! Ja suured tänukallid minu ja Germo poolt!

P.S. Oleme Helenaga juhtumisi õppinud ka kunagi ühes koolis, aga erinevatel aegadel. Suhtlema hakkasimegi just selle kooli ehk Metsapoole koolis grupis.

7. oktoober. 2016.a.

Vana-Rääma

...

kütan ahju ja nostalgitsen...

    ...

ahjus praksuvad halud
päike mängleb õrnalt
tups-rohtliilia lehtedel
nagu sina kui sa mu
juuksekiharaid hellitasid
heites siivutuid pilke
voodipeatsis kõikenägevale
unenäopüüdjaist
indiaanlasele nagu
iharale kassnaisele

tuulekell võtab
võimsamaid helisid
nagu mängiks südamega
ühes taktis

ahjumuusika vaikib
nagu kitarrikeel mis on
äsja hinge heitnud
vaikib nagu
jäätunud suudlus
aegade labürindis

jäävad vaid kustunud sõed
mis vaid kevade hakul
korra hõõgvele löövad
kuni leiad minevikust
kuldkalakese
kes täidab su kolm soovi


7. oktoober. 2016.a.
Vana-Rääma