Üleeile jõudis posti teel minuni Diana Klasi elulooraamat "NÜÜD JULGEN RÄÄKIDA. Diana Klasi Elulugu." Sellele lisandus peaaegu magamata öö, sest raamat on lihtsalt nii haarav, selgelt ja ausalt kirja pandud, et selle lugemist on raske pooleli jätta. Aga ma jätsin vaid ühel lihtsal põhjusel paarkümmend lehekülge eilseks õhtuks, ma ei saanud tööluusi teha. Aitäh selle võrratu raamatu eest Diana Klas ja Verni Leivak! Esitlusel näeme! Jah, ma mäletan ka seda kui esimese Diana elulooraamatu ilumisest möödus 10 aastat ning Diana plaanis juba siis teist välja anda, sest vahepeal oli niivõrd palju juhtunud, millest kirjutada. Aga Kerttu Rakke oli koos Dianaga juba niivõrd hea "Rahatuulutaja" üllitanud, mina ei julgenud riski võtta, ei olenud lihtsalt valmis. Täna isegi vast oleksin. Aga ma armastan endiselt siiski ilukirjanduslikke teoseid kirjutada kui raamatuid koostada. Aga me jäime kalli Dianaga suhtlema, sest mulle meeldivad ausad ja otseohesed inimesed. Minu silmis ongi Diana üks vapper ema oma kolmele lapsele ja andekas näitleja ning laulmise kohapeal julgen ma öelda, et teist sellise võimsalt erilise häälega lauljat meil Eestis ei ole. Ei tule kah! Siiani meenub kuidas aastate eest oli väiksele Kihnu saarele sattunud üks prantslasest noormees, kes sai (heas mõttes) shoki, kuuldes ja nähes Dianat Edith Piafi laulu esitlemas. Kirjutasin sellest ka artikli toona "Nelli Teatajasse," kus ma kaasautorina töötasin ning tänaseks on see lugu jõudnud ka kaante vahele, raamatusse "Mööda käänulisi radu" (Margit Peterson) See raamat koosnebki minu kirjutatud artiklitest, mis on avaldatud (läbi mitmete aastate) erinevates väljannetes. Oi, aitäh meenutamast neid Tauno Kangro ateljees toimunud sünnipäevasid, mida igal aastal pidasid, kallis Diana! See moedemonstratsioon oli eriliselt äge! Ma nii mäletan kui ühel korral suitsunurgas (kui ma alles suitsetasin) Jüri Aarma naeris, et peame Diana sünnipäeva ikka hommikuni välja, siis üks teekond Pärnusse, sest tema tuli järgmisel päeval Kabli Päikeseloojangu festivalile esinema. Jüri oskas ennast kuulama panna. Olid ajad! Aitäh, kallis Diana, et jääd igas olukorras iseendaks, ei häbene kirjutada otse ja niiöelda filtrita oma elu pahupooltest ja ka säravatest hetkedest. Olen kogu teadliku elu imetlenud su talenti ja samuti oskust ennast kuulma panna. Nagu sa ise mainid, et oled tavaline inimene. Oledki. Sellepärast sind armastatakse ja vihatakse ka. Vihkamine ei ole muud, kui vihkaja enda hinge peegeldus, tema enda puudus, sest ta ei oskagi muudmoodi oma tundeid ja emotsioone näidata. Rong läheb edasi, kas rataste ragisedes või mitte, vahet ei olegi. Oluline on see, et teie kahekesi Kerdoga püsiksite sellel rongil ja rändaksite mööda eluteed ikka tõusvas suunas, sest see sünergia, see armastus, mis teist peegeldub, on harukordne ja edasiviiv jõud. Seda ei oska tunda paljud. Varsti kallistame. Ega ma rohkem ei reedagi, raamatut lugegu huvilised ise. Mina nautisin sajaga. Ja kopeerin siia ka raamatu tutvustuse, et oleks ahvatlevam. Ja loomulikult lisan raamatu pühendustega raamatute riiulisse, kus teda ootavad juba paljud teised raamatud. / vabandan ette, et ma ei saa blogisse taandridu lisada, sestap on tekst pika joruna, aga ehk loetav/ Nüüd siis tutvustus. See ei ole lihtsalt elulugu – see on karje, sosin ja nutulaul läbi aja.
52 peatükki puhast, toorest ja valusat tõde. Diana Klas, üks Eesti teatri- ja muusikamaastiku säravamaid, samas ka vastuolulisemaid naisi, avab lõpuks ukse, mille taga on terve elu peidus olnud teine maailm – tema maailm. See on lugu naisest, kes sündis legendi – dirigent Eri Klasi – varju, ent otsustas ühel hetkel, et tema valgus peab paistma iseseisvalt. Diana on teinud 41 teatrirolli, neist enam kui kakskümmend peaosa, ja mänginud üle kümne filmi ja seriaalirolli, sh „Kodu Keset Linna“, „Kättemaksukontor“, „Õnne 13“ ja teised.Tema suuremateks peaosadeks laval on olnud Edit Piaf lavastuses „Piaf – Pariisi Varblane“, samuti „Kuningas Lear“, „Farss Pastoraadis“, „Kaunis Päev“, „Eraelud“ jppt. Ent tema isiklik elu on olnud suurem, sügavam ja traagilisem kui ükski lavalugu. See raamat paljastab tõed, mida on aastaid sosistatud ja varjatud.
Diana räägib oma sügavast ja valusast võitlusest vaimse tervise, abortide, üksilduse ja sõltuvusega. Ta avab ust suhetesse, mis on kujundanud tema saatust – alates legendaarse Jüri Aarmaga jagatud armastusest kuni salasuhteni Eesti tipppoliitikuga, kelle nimi ei jää enam varju. Diana ei varja ka perekonna päranduse tumedat lugu – kuidas Eri Klasi pärand kadus ootamatult tundmatu „jokkeri“ kätte, kelle olemasolu raputas kogu suguvõsa.
Selles raamatus tuuakse päevavalgele nimed ja asjaolud, mis on seni jäänud rääkimata. See on pihtimus naisest, kes on näinud hiilgust ja hävingut, punaseid vaipu ja Kopli halli tolmu. Naine, kes on elanud lutikate ja prussakate vahel 11 ruutmeetri suuruses toas, ent seisnud samal ajal laval täissaali ees, aplausi keskel. Naine, kes on olnud põhjas ja paradiisis, üksinda ja armastatud. Ja lõpuks leidnud oma tõelise rahu – laulja ja laulukirjutaja Kerdo Mölderiga, kellega ta jagab elu, lavalaudu ja viimaks ka ausust. Sest see raamat ongi ausus ise. „Nüüd Julgen Rääkida“ on kibe ja helge, julge ja haavatav. See on naise tunnistus, kes on kaotanud peaaegu kõik – ja just seetõttu õppinud lõpuks võitma. „Sa hoiad käes raamatut, mille autor on olnud eesti rahva nõudliku tähelepanu all kogu oma elu. Tal ei ole olnud teist valikut – aga ega me keegi ei saa valida oma vanemaid, aega ega kohta, kuhu sündida.“ — Urmas Eero Liiv, filmirežissöör. „‘Nüüd julgen rääkida‘ ei hiili ebamugavate teemade eest. Diana räägib ausalt vaimsest tervisest, sõltuvustest, üksindusest ja isegi enesehävituslikest hetkedest – mitte selleks, et end õigustada, vaid selleks, et lõpuks rääkida.“- Mallu Mariann Treimann-Legrant. „Sellist saatust nagu Dianal ei sooviks oma vaenlaselegi. Valusat lugemist.“
— Aigi Viira, ajakirjanik. 13. detsember 2025. Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar