Vaid üks sõna

VAID ÜKS SÕNA Sumedad augustiööd on Riinu lemmikud. Olgugi, et argipäeviti tuleb ennst juba kell 5 voodist välja ajada, et õigel ajal teise linna tööle jõuda, ei suuda Riin augustis magada või õigupoolest piisab talle vaid neljast ööune tunnist. Kui Riin oli väike, soovitas vanaema alati ööseks külgkardinad akna ette tõmmata, sest vastasel juhul võib inimene kuutõbiseks jääda. Kõlab põnevalt, mõtles Riin juba lapsena. Kui vanaema oli Riinu toa ukse enda järel sulgenud, uskudes, et tütretütar magab, hiilis tüdruk salaja voodist välja ja eemalds paksust mööbliriidest külgkardinad akna eest. Tõsi küll, seda kõike tuli ettevaatlikult teha, sest mõnikord armastas vanaema suisa mitmel korral lapselapse und kontrollimas käia. Lisaks kippusid need poolroostes tsiinid mingit veidrat häält tegema, kui veidikenegi kardinaid liigutada. See oli selline meloodia, mida Riin oli kuulnud augustiöös rohutirtsudelt ja alati siis meenusid vaarisa sõnad „tirtsud mängivad viiulit, on aeg unedemaale minna.“ Ühel augustiööl, mil tirtsud taas viiulit mängisid, unustas Riin ennast seda imelist meloodiat kuulama ja kaasa ümisema. Ta läks süvitsi meloodiasse nii sisse, et tajunud isegi realset maailma. Eksisteerisid vaid tema, tirtsud ja viiulisonaat. „Isvinite, vam spitski jest?“ Võõras hääl lausa ehmatas Riinu reaalsusesse tagasi, aga ta ei mõistnud mida öeldi ja kus kohast see hääl tuli, kui tuli. Ta ei olnud päris kindel kas ta üldse kuulisiki mingit häält või oli, või tuli see hääl tema peast. Aga see hingus, see mehe lõhn, mis oli tema meeled vallutanud, ei saanud tulla üksnes sumeda augustiöö tuulest, sest siiani oli tuulevaikne olnud. „Devotška, isvinite, vsevo horoosevo!“ Taas see sama hääl ja need võõrad sõnad. Riin ei mõistnud vene keelt, kuigi ta vaarisa olla Siberis üles kasvanud eestlane ja nende kodune keel olevat isegi venekeel olnud. Riinu kooliajal domineeris juba inglise keel, vene keel oli üldse üks raskemaid aineid tema jaoks, ainuüksi selle võõrkeele pärast oleks teda isegi kunagi klassi kordama jäetud ja just selle keele mitte külgehakkamise pärast ei ehtinud Riinu foto autahvlit. Olgugi, et mõne hetke pärast noor naine avastas enda kõrval võõrkeelse mehe, vaatas ta teelkäijat ehmunult, sest Riin ei osanud tõesti arvata, et tema kodurannas keset südaööd keegi võõras teda üldse kõnetada võib. Lisaks oli tegu eramaaga, erarannaga, mis oli üldkasutavast rannast piiratud aiapiiretega. Jah, nii mõnelgi korral oli mõni kirglik ujuja kogemata nende randa eksinud, aga vabandanud ning lahkunud. Kuidas nüüd, sumedal augustiööl üks võõras ja ilmselt jultunud meesterahvas tema eravaldustesse sai või tulla julges, oli mõistatus. Kas siis Mauser, kratntsitõugu perekoer, kes iga väiksemagi liigutuse või heli peale verest välja läks, tõesti ei reageerinud, või oli naine nii omas mullis ega kuulnud midagi? Riin tõusis kivilt, tõmbas peoga üle liivste tallaaluste, urgitses varbvahed puhtaks ning mingi kummaline energia haaras teda endasse. Mingi sootuks teistsugune. Nagu ei asuksi ta omas kodus, oma kohu hoovis, lemmikkohas. Nagu viibiks ta võõramaa kliimas, kus ettekandjaist latiinomehed talle oma lumivalget naeratust naeratavad ja latiinotüdrukud postitantsu tansivad ja puusi hõõritavad. Ta nägi vaimusilmas isegi ühe kunagise lemmiknäitleja naeratavat nägu, see ehe tsunglimees Ricardo Leon oli ise lausa kohal. „Hmm ...“ tegi keegi taas häält. „Pagan, mida? Kas Ricardo ise kõhatas? Kas ta hakkab mind nüüd kõnetama? Kas ma saan oma iidoliga tuttavaks? No ei ole võimalik! No ei ole mitte võimalik!“ Mõnikord ongi unistused nii reaalsed, et raske on ennast nendest välja saada, nad tulevad, nagu reaalsena tunduvad unenäodkii, sinuga päevategevusse kaasa ja ei lahku sealt enne kui uus päev silma teeb. „Hmmm, hkmkhh...“ alles nüüd tabas Riin, et on ikkagi kodurannas ja teda piidleb sumedas augustiöös slaavi päritolu meesterahvas, kelle silmaiirised on musta värvi, nagu lõunamaa öö ja hambakaart on nii perfekntne ja valge, milline on üksnes mittesuitsetajale omane. „Mida te tahate!?“ Riin ehmatas ja endalegi ootamatult sähvas. „Miida, miida, miina soovin tuult,“ sõnas võõras, tugev aksent juures. „Tuult ja tuult, mismoodi mina teile tuult anda saan, kummaline!“ Naine oli hämmingus. „Miina ole kuutõ pine, kuutõ pine olen, miina joole kumaaliine!“ Riin manas esimest korda muige huulile ja seda pani tegema vaid üks sõna, nagu lapsena. Ta hakkas suurel häälel naerma ja varsti naersid öised unetud koos. Nüüd nad naeravad koos juba üle kümne aasta ja magavad tähistaeva all, ilma külgkardinate ja ruloota. Vaid üks sõna võib muuta su elu! 9. august 2022.a. Vana-Rääma