laupäev, 27. mai 2023

Šašlõkitamine Vaeste Patuste Alevis

Nagu ma lõunases blogis mainisin, et me lähme ise šašlõkitama, nii me ka tegime. Aias oli ülimõnus, kuigi mul oli täna kogu aeg meeletult külm, ka isegi siis kui kandsin seest karvast kardigani. Lisaks külmestasid käed ja nina ka. Eks see vereringe sai shoki, sest -48 kg lihtsalt mõjub nii, ehk mingil ajal ma enam külmavares ei ole. Loodan vähemalt. Igatsen 25-30 sooja, mis ehk varsti ka saabub. Olen väsinud külmetamast. Täna liikusime 8000 sammu ja 4,6 km. Ja pedomeeter (telefon) mõõtis vaid toidufestivali ajal ja šašlõkitama minnes ja tulles. Mul käekella pole. Mõõdangi üksnes telefoniga. Tunnen ennast suurepäraselt ning usun, et iga päevaga läheb elu ilusamaks, sest peagi algab suvi, minu lemmikaastaaeg. Olen üdini suve ja kuumade ilmade laps. Ja varsti saab merre, jeee! Oleme ikka õnnelikud, onju? ;) 27. mai 2023. Vana-Rääma

Pärnu südames peetakse toidufestivali Suur Pärnu Toidutänav 2023

Täna kell 12.00 avati Pärnu südames toidufestival Suur Pärnu Toidutänev 2023. Festival toimub Laial tänaval, et siis pmst maabussijaama ja teatri vahelisel alal, aga kõrvaltänavas ehk siis jõepoolsel (infoks mittepärnakatele) alal. Mis seal ikka, tavaline söömapäev, ei midagi erilist. Kultuurikava oleks võinud olla. Lastele on mõningad atraktsioonid aga üldiselt on telk telgis kinni ning pakutakse saiakesi ja šašlõkki nagu ikka. Rahvast on küll murdu ning vähemalt Germol oli põnev, sest esimesena nägi ta kohe Mihkel Rauda ja vahetult peale seda ka kohe Peeter Ojat. Veel nägime mõnda armsat tuttavat ja sugulast ning jalutasime koju tagasi. Enne sõime kodus kenasti kõhu ka täis ja varsti plaanime ise šašlõkitama hakata. Toidutänaval ahvatles armeenia šašlõkk, mille telgi juures oli ka kõige suurem saba, aga üldiselt tundus, et inimesed tulid korraks läbijalutama. Kultuuriprogrammist on puudus, see hoiaks rahvast kohal. Eks tulge ja saage ise osa! 27. mai 2023.a Vana-Rääma

teisipäev, 16. mai 2023

KAKS KUUD EESTIMAA SIBERIS - Margit Peterson

Öösel sain loetud oma kümnenda romaani Kaks kuud Eestimaa Siberis. Jah, see on tõesti mu kümnes romaan, aga kolmekümne viies raamat ning teine raamat mu omaenda kirjastuselt Kröömike. Ja nagu mul kombeks on, blogin ma kõikidest läbiloetud raamatutest. Antud romaan kõneleb mitmest Pärnumaa külakesest ning tegevus toimub Lääneranna vallas. Ei saa üle ega ümber ka ajaloolistest paikadest ning inimestest, kes on väiksemal või suuremal määral Eestit maailmakaardile jäädvustanud. Näiteks Trossmann (Palusalu), Ristikivi jne ... Raamat käsitleb veidike ka pungi hiigelaegu, pioneerilaagreid Pärlseljal, Puhtulaidu, Varbla rannas asuvat restorani Grooti, nõukaaegset külaelus sovhoosides ja kolhoosides, rajusid pidusid, ühte kuulsat raadiopidu Varbla kultuurimajas üheksakümnendate algul. Veidike on mainitud ka Paadremaa, Paatsalu, Vatla jne... külasid. Lugu on muidugi väljamõeldis, aga saanud alguse ühest mu unistusest: osta suvekodu Eestimaa Siberiks kutsutavasse külla, mis läks küll vett vedama. Ja nagu saatuse kiuste asuvad minu juured täna just selles vallas, kuigi tollel ajal ei asunud ehk siis peale valdade liitumist sündis mammutvald Lääneranna. Kirjendatud on ka lõikuspidusid, tantsulkasid kultuurimajas makimuusika saatel, külaelu toonases Nõukogude Liidus ning tänapäeval. Täna elab selles külas üks minu pikaajaline sõbranna, kellelt laenasin peategelasele nime. Romaan kätkeb endas ka mõnda tõestisündinud juhtumit, näiteks seiklust Lõpelt Varblasse raadiopeole jne... Väga põnev oli seda kõike kirjutada, nagu ikka. See on kogupereraamat, mis hõlmad suurel määral suhteid ehk siis tegu on küll haarava aga psühholoogilise ajaviiteromaaniga, mille seikused võivad paljudele tuttavad olla. Eks elus ole ikka nii, et seigad, mis talletuvad alateadvusesse, nõuavad ennast paberile. Vähemalt minu elus on nii. Teiste eest ma sajaprotsendiliselt kõnelda ei oska. Oskan vaid lubada põnevust raamatu lugemisel. Tänan südamest oma toimetajat Ülle Varikut, kes on olnud ka kunagi Pärlselja laagritega seotud ning aitas mõnda seika täpsustada ja juurde lisada. Ka faktikontroll omast käest võtta. Siirad tänud! Ja muidugi tänud ka Margus Leibakule, kellega koostöö sujub meil kenasti. See on minu kirjastuse teine raamat ja taas trükitud trükikojas VALI PRESS ning usun, et meie koostöö jätkub, sest selle trükikoja hinnakiri on palju sõbralikum kui mõne teise trükikoja oma. Minu käest saab veel raamatut osta. Hind on 20.- Apollo tellis kohe pooled raamatud ära ning suurem ports läks ka Rahva Raamatusse, sestap mul endal neid enam vägapalju ei ole. Soovija - kiirusta! Ja ma südamest tänan teid kõiki, kes te juba positiivset tagasisidet andnud olete, te olete mu motivaatorid ja inspiraatorid, aitäh! :) Raamatu tutvustus raamatupoodides: Kusagil Eestimaal on üks väike armas külake, mida rahvasuu kutsub Eestimaa Siberiks. Veidike ajalugu leiab lugeja ka sellest romaanist, sest ka igal külal on oma lugu rääkida. Nii mõnigi Eestile nime teinud inimene või asukoht vajab kajastamist, olgu selleks kasvõi ilukirjanduslik teos. Oma maa ja küla ajalugu võiks iga eestlane teada, nii elab see edasi ka meie järeltulevates põlvkondades. Lugu saab alguse sellest, kuidas Eestimaa patrioodist piiga abiellub ennast Hispaaniasse. See on tema lugu, aga ka paljude teie lugu, kes te tunnete hingesugulust või igatsete elust troopilises kliimas. Klaus, pruunisilme õbluke noormees, kes enamuse aastast veedab Hispaanias, mis on ta sünnimaa, armastab suvesid nautida vanavanemate juures, Eestimaa Siberiks kutsutavas männimetsa hõngulises, rohelusest rõkkavas, mereäärses külas. 16. mai 2023. Vana-Rääma

reede, 12. mai 2023

Ilmus viimane Nelli Teataja ...

Viimasel ajal on väga palju kurba juhtunud ja ainuüksi sellel nädalal on järgemööda lahkunud mu 3 tuttavat. Ajakirjade MÜSTILISED LOOD ja ajalehe Nelli Teataja saatus on nüüd teadmata, ehk siis katkes, lisaks kalli Anne-Mari lahkumisele ka nende väljaannete elutee. Mis saab edasi? Veel ei tea. Seda näitab aeg. Üks on kndel, kallist Anne-Marit enam tagasi ei saa. Minu sügav kaastunne tema lähedastele. Ja mudugi tahan ma lugejaga jagada mõnda mälestust, olgugi, et mu blogi ei tunnista ammu taandridu ning siinne süsteem jätab ammu soovida. Töö ajakirjadesse Lemmik, Saatus & Saladused ja Müstilised lood tuli mulle põhimõtteliselt koju kätte, sest Anne-Mari pakkus mulle ajakirjanikutööd nende ajakirjade ja lisaks ajalehe Nelli Teataja kaasautorina. Just kaasautorina, sest ajakirjanikuks siiski õpitakse ülikoolis pikki aastaid ning üksnes ajakirjanikuks õppijal on õigus seda tiitlit kanda. Seega jään meelsasti nende väljaannete kaasautoriks, sest see ma ju olengi olnud pikki aastaid. Nelli Teatajasse olen artikleid kirjutanud 10-12 aastat ning ajakirjade kaasautor olen veel pikemalt olnud. Olen selle kõige eest tohutult tänulik, sest kalli Anne-Mariga suhtesime tihti ning ma olen teadlik, et mu kirjatöö läks paljudele väga korda ning aastate pikku oli tekkinud hulganisti fänne, kes mõnikord harva, kui mu kirjatükki väljaajndes ei olnud, tundis muret, et mis ei ole. Lisaks olen tohutult tänulik nende väljaannete siseringkonnale, sest mind valiti mitmel korral ka parimaks kaasautoriks, kuid julgen seda avalikult välja öelda alles nüüd, et kallile Anne-Marile ei tekiks pahandajaid, nagu neid niigi oli. Ja ma olen südamest tänulik võimalustele, mis nende tiitlitega kaasnes. Aitäh, aitäh, aitäh! Ühel aastal saime selle tiitli ka koos Greta Kaupmehega. Tegin neile väljaannetele ka tellimustöid, mida Anne-Mari palus. Ja alati oli ta vastutulelik ning siiras ja aus, kes oli suureks abiks ka minu kirjastuse Kröömike loomisel ning jagas meelsasti juhtnööre kuidas ning mida edasi teha. Sain väga palju abi. Tänud ka Anne-Mari kirjastsele Kentaur, mille kaudu on ilmunud mu 2 esimest lühijutu- ja novellikogu Virtuaalmees ja Röntgennägemisega mees. Seda tühimikku ei täida enam mittemiski ega mittekeski. Kallis Anne-Mari oleks saanud sellel aastal 50 aastaseks ja Nelli Teataja 35 aastaseks. Loodan siiralt, et need väljaanded kestavad pärast elutee katkemist edasi, teeks meelsasti kaasautorina edasi kootööd. Viimasesse (täna ilmunud) Nelli Teatajasse saatsn ka oma luuletuse, järelhüüde Anne- Marile, mis sündis 1 päeva peale tema lahkumist. Tänan südamest ka mu uue raama reklaami eest, kallis Nelli Teataja toimetus! Ma ei jõudnud isegi mitte reklaami raamatu tarvis emailile saata. Alati avaldati reklaam ka Müstilistes lugudes. Veel nii palju on rääkida, niivõrd palju ütlemata sõnu, tunded, emotsooni, tänutunnet ja ... aga kõik ei tule korraga meelde ja kõigest ma ei räägi ka, eks inimestel on palju saladusi, mis ei ole kirjapanemiseks ja lugemiseks kogu universumile, iseasi kui ilukirjanik neid alateadlikult oma teostes ei kasuta, mine tea ... Jään ootama edasist saatust ja loodan südamest, et leidub õige inimene, kes nende väljaannetega edasi tegeleb ja olen südamest tänulik, et olen saanud kaua aastaid teiega koostööd teha. Inglid valvavad sind, kallis Anne-Mari! 12. mai 2023.a. Vana-Rääma

reede, 5. mai 2023

Nelli teatajas

Mõnikord Hillar küsib ja mõnikord mina ka vastan. Ma austan väga Maire Aunaste fenomeni, sestap ütlesingi sõna sekka. Ja nii ma ka arvan. Olgugi, et väga palju häid saatejuhte on meil Eestis. Nimetaksin kohe, Pireti, Jüri ja Roberti ning loomulikult ka Roaldi. Neid on veel, aga Maire on legend, elav legend ja jääb selleks. Mina eraelus ei torgi, jäägu see kõigi enda elada, aga ma austan seda naist ja saatejuhti. Aitäh, Hillar! 5. mai 2023.a. Vana-Rääma

neljapäev, 4. mai 2023

Imearmas päev Uulu raamatukogus

Täna käisin lugejatega kohtumas Pärnumaal, Uulu raamatukogus. Olin ennegi just selles armsas raamatukogus lugejatega kohtunud, aga oma kõige eakamat sugulast kohtasin seal esmakordselt. Kahjuks on elu nii läinud, et osade sugulastega polegi nii aktiivselt suhelnud, kuigi olen soovinud. Jah, me kohtunud olime enne, aga see oli niiii ammu ... Aitäh meenutamast! Kallis ema oli hea suhtleja ja ega minagi armastan seda "ametit." Arkadi saab juba 100 aastaseks, aga teeb silmad ette endast palju noorematele. Südame tegi soojaks teadmine, et ta käis enne kohtumist oma aiamaalt oma kätega mulle oma kasvatatd tulpe toomas. Olen pisarateni liigutatud. Siirad tänud sulle, sa hea hing! Nii palju on rääkida, ehk õnnestub millalgi taas kohtuda. Oled armas mulle! Ja siirad tänud kõikidele, kes kohale tulid ja meiega olid. Te olete kõik siirad ja armsad seal Uulus. Uute kohtumisteni! Ja Uulust lahkudes tegin Arkadi Kallastest pildi kuidas ta kodu suunas liigub ning vajusin mõtteisse, et on ikka häid inimesi maailmas, oma suguvõsas ... Nagu oleks oma isaga kallistanud ja kohtunud. Olin tulvil õnne Uulust bussile astudes ... 4. mai. 2023.a. Vana-Rääma

teisipäev, 2. mai 2023

Jaansoni rada 329. päev

Vot jah, sellised ulakad Pagaripoistes. Tänane rada jäi lühkeseks, vaid 3 km pikkuseks, sest Pärnus kestab talv ja no kesklinna sillal viis tuul Germol mütsi peast, hea, et veel kätte sai. Nii väga külm on ja minul on hetkel kael veidi kange. Seega me nüüd õhtul lisakõndi ka tegema ei lähe, lepime selle vähesega täna. Lisaks hakkasin ma nikerdama, sest paras ports ehteid ootas uut elu. Nüüd on need valmis ja tunne on hea. Ahi ja pliit köevad ning ootan millal kell saab pool kümme, siis algab mu lemmiksaade. Kõik osad olen ära vaadanud saatesarjast Eluga Hispaaniasse. Mõnus! Positiivne ja unistama panev saade. Üks väheseid saateid, mida vaatan. Pagaripoistes saime veel kalli Daisyga kokku, aga nii palju oli rääkida, et fotosid ei tulnud meelde klõpsata. Siis tegme veel ühe väikse ringreisi Papiniitu ja sealt otse koju tagasi. Ahjaa, postimajas käisime ikka ka. Aga olge rõõmsd ja õnnelikud. Meie oleme. Aitäh, Daisy! 2. mai 2023.a. Vana-Rääma

esmaspäev, 1. mai 2023

Sindis peetakse laata

Ma e tea küll kas laadaks seda nimetada võib, aga laat ta on. Väga võimas laat ja üldiselt parkimisega on raskusi, teadmiseks, kui teil tekib plaan minna. Kogu Eestimaa on vist kokku tulnud :) Jõuate veel, kell 15.00 hakkavad pealaval Kukerpillid meelelahutust pakkuma. Aga minge vaadake ise, meie käisime. Hääd laadatamist! 1. mai. 2023. Vana-Rääma