kolmapäev, 20. märts 2019

Jaansoni rada 136.päev


 Täna saime lõpuks rajale. Ma pean ju kombineerima oma aega ja sellepärast oleks armas, et need, kes lubavad külla tulla (kasvõi raamatute järgi!) ka tuleks, või annaks teada, kui ei tule. Muidu ma ootan ja ootan ja ei saa omi asjatoimetusi teha. Nagu eilegi. Kuigi tänane ilm Pärnus on kohutavalt tuuline, läksime me siiski rajale. Tunnen, et vajan liikumist ja need tagasi tulnud kilod tuleb maha kepikõndida.

 Läbisime kõigest 4,4 km (vist), sest tuul oli liiga vali, nina, lõug ja kintsud külmetasid, niimoodi nõelus see tuul, et algselt plaanidtud 6 km jäi kepikõndimata. Samas oli nahk nii märg. Loodame, et me külma siiski ei saanud. Peale blogimist teen tule pliidi alla ja soojenen üles. Ja siis juba ootan ühte armsat inimest külla, kes vähemalt tuleb.

 Mul on ju mõned kilod ka veel tagasi tulnud, võttis juba teisel kilomeetril võhmale. Eks tuul tegi oma töö ja mantliga pole ka just kõige mugavam, aga mul ongi oma rajamantel.

 Germo ei kurtnud üldse, oli ülirõõmus ja muudkui lollitas. Tahab ju temagai liikuda rohkem, kui oma hoovis. Ja eks ole temalegi neid kilosid turjale tulnud.

 Mis seal ikka, üks päev jälle kirjas! Vähemalt enesetunne on mõnus. See ongi tähtis.

 Mõni foto ka, nagu ikka:
tundub vaikne, aga tegelt on meeletu ja nõeluv tuul rajal...
rajal
Sõudeklubi juures...
2 km läbitud...
olin, olin sisse pakit...
tagasi tulime Rääma tänavat pidi


20. märts. 2019.a.
Vana-Rääma

teisipäev, 19. märts 2019

24 PÄEVA UUE JA PAREMA ELUNI - Meelike E.-Villup


 Väga raske on kirjutada arvustust raamatust, mis sind kohe mitte üldse ei kõneta. Väga raske...
Olen tänaseks läbi lugenud kõik "Mõni õhtu romantikat" sarja raamatud, ka sama autori eelneva raamatu, mis kõlbas lugeda, aga...See on minu jaoks üks nõrgemaid. Ühesõnaga ma ilmselt oleksin pidanud lugemata jätma Meelike E.-Villupi raamatu "24 päeva uue ja parema eluni."

 Tohutult vasturääkiv raamat! Peategelane Aili on ilmselt, kas bipolaarse tervisehäirega, või vähemalt labiilse tervisega. Mitte ükski 27 ega 28 aastane ei käituks nii, nagu tema. Pigem nii labiilsed on õrnas eas, et puberteedieas mürsikud, kellele elamine teeks justkui valu, kelle hormoonid möllavad ja maailm tundub ebaõiglane koht tema jaoks.

 Aili on kohati nagu valusas eas pubekas ja siis nagu elatanud naine, täiesti vastuoluline tüüp, kes oma vigu ei näe, ega ka ilmselt ei tunnista, aga teisi sildistab küll. Lisaks ei oska sellises eas naine süüa teha, appi!

 Siis teeb ta sõbranna ettepaneku elumuutusteks, kuid ei suuda oma sõbranna Aili elumuutustega ise leppida. Ka kahtlane tüüp.

 Lisaks on raamat kohati kaootiline ja tohutult igav, romantikast ei midagi! Ja kindlasti ei ole tegu romaani, ega jutustusega. See on igav ja veniv, mitte kuhugile viiv novell, mis ei andnud vähemalt mulle midagi juurde, pigem võttis. Imestan, et selliseid tegelasi isegi olemas on, aga õnneks on see raamat fiktsioon ja sai ruttu läbi, lugemiseks kulus kõigest poolteist tundi.

 Läheb kõige igavamate raamatute punti, sest see ta minu jaoks on. Vabandan oma teravuse pärast, aga kirjutan raamatublogisid just selliseid, millise emotsiooni nad mulle andsid.

Jah, ka minu romaan "Rist teel" ei ole ilmselt paljudele vastuvõetav, aga see on vähemalt neile õpetlik, keda nn nõiateema huvitab, aga...No ma luuleraamatutes peidan ka mõne nõrgema luuletuse tugevate vahele, aga...

See Villupi jutuke sobiks pigem blogipostituseks...

24 päevast annab kohe kindlasti raamatu kirjutada! Ka kahest ööpäevast annab, nagu Urve Tinnuri on kirjutanud ülipõneva romaani "Kaks ööd mahajäetud majas." Seega...

Sorry, halb raamat!

Rahva Raamatu lehelt.

Raamat

24 PÄEVA UUE JA PAREMA ELUNI

 1 Google +0  0 Share0

Kaks sõbrannat, Aili ja Viola, otsustavad oma elu käsile võtta ning 24 päeva jooksul iga päev midagi uut teha. Ja seda juba detsembris, mitte uue aasta algul. Kas sellest väljakutsest ka asja saab või annavad nad juba eos alla? Kas igapäevased pisimuudatused toovad ellu ka suuremaid pöördeid või on tegu vaid järjekordse moevooluga? Kas teadlikult tehtud väikesed sammud viivad lõpuks parema eluni? See selgub juba raamatus.
Romantiline lühijutustus „24 päeva uue ja parema eluni” on kirjaniku ja blogija Meelike E. Villupi teine avaldatud teos ning sarja ,,Mõni õhtu romantikat” 9. raamat. Kirgliku reisisõltlase ja life coachi tegevusel saab silma peal hoida blogis www.villupwritings.com, kus autor (kes on tegelikult hoopiski suur koerasõber) kirjeldab oma argipäeva ning elu Zwolles hollandlasest abikaasa Marco ja kahe (kasu)kassiga.
ISBN 9789949732159
Ilmumisaasta 2019
Keel eestikeelne
Formaat Pehmekaaneline
Lehekülgi 136 lk
Mõõt 190x130x9 (mm)
Kirjastus HELI KIRJASTUS
Sari MÕNI ÕHTU ROMANTIKAT
Lisamise aeg: 14.03.2019    
15.2014.44 €
Kaupluses püsikliendile: 14.44 €
Kaupluses: 15.20 €
Kaup kätte: Kiirtellimusega: homme, 20.03



19. märts. 2019.a.
Vana-Rääma

laupäev, 16. märts 2019

MAARJAMÄE LOSSI KUMMITUSED - Aime Maripuu


 Oehh! Mõni raamat võiks poole pakem olla! Ma sain siit selle "vau" efekti kätte! No väga,väga põnev lugemine oli, igatahes! Tegu on siis Aime Maripuu lühijuttudest ja novellidest koosneva raamatuga. Kokku on raamatus 9 jutukest.

 Küll on sellel autoril rikas sõnakasutus ja põnev kirjakeel! Täiesti erakordne ja müstiline! Tohutult paelus mind! Päriselt! See on PärisRaamat!

 Kui ma möödunud öösel seda lugesin, sundisin enne kella 4 raamatut käest panema, kuigi oleksin vast lõpuni lugenud. Hommikul tuli natuke varem tõusta, üks sõit ootas ees ja see distsipilneeris mind õnneks. Head raamatut ju ei saa mitte käest panna!

 Kui sa tahad oma ellu müstikat, tahad hallist argipäevast eemale, võta ja loe seda raamatut! Niivõrd põnev! Tõsieluline, reaalne jne... Autor on sündinud 1934. aastal ja nii-öelda pealugu "Maarjamäe lossi kummitused" on ka kirjutatud tõsielu ainetel, nende kummitustega kohtus autori lihane tädi. Põnev! Põnev! Põnev! Ei reeda rohkem, raamat on ülisoodsalt ka müügil, tasub osta ja lugeda!

Rahva Raamatu lehelt:
Raamat

MAARJAMÄE LOSSI KUMMITUSED

Autor: AIME MARIPUU
 2 Google +0  0 Share0
Aime Maripuu uuest raamatust võib leida tundelise tüdruku hirmujudinaid tekitavaid lapsepõlvemälestusi, noore naise kummalise ja üllatusliku enese otsimise ja leidmise loo ning salapärase loo Maarjamäe lossi kummitustest. Kirjanik ütleb, et kõigil neil lugudel on tõepõhi all, kõiki neid enam või vähem müstilisi sündmusi ja juhtumusi on kogenud ta ise või tema lähedased.
ISBN 9789985656938
Ilmumisaasta 2008
Keel eestikeelne
Formaat Kõvakaaneline
Lehekülgi 140 lk
Mõõt 212x135x15 (mm)
Kirjastus EESTI RAAMAT
Lisamise aeg: 30.04.2016 
3.79 3.60 €
Kaup kätte: Kiirtellimusega: esmaspäev 18.03






16. märts. 2019.a.
Vana-Rääma

neljapäev, 14. märts 2019

MÄRKMIK - Heldur Lääne

 Sain just loetud Heldur Lääne raamatu "Märkmik." Ma ise nimetaksin seda raamatut salmikuks, mitte märkmikuks. Kooliajal sai salmikuid peetud, üks neist on mul siiani alles. Sai lastud sõpradel sinna salme kirjutada ja salmide juurde pidikesi joonistada. Umbes selline on ka see Helduri raamat.

 Nagu ma alati otse blogin ja iga oma arvamuse välja ütlen, teen seda ka nüüd. Suurem osa luuletustest on konarlikud, algus on väga hea, juba loodad, et tegemist on nn luulepärliga, aga lõpp vajub...vajub kohe väga ära ja läheb vinklist välja. Läheb ka riimist välja, mis on kurb.

 Liiga palju tehnilisi sõnu! Tehnilised sõnad ei ole poeetilised ja ei kõlba luule (kon)teksti mitte kohe. Ka ei kõlba sõna "okse," mida, paraku leidub selles raamatus palju.

 Raamatu viimane veerand mulle täitsa meeldib. See koosneb erootika- ja armastusluulest. Tundub, et see stiil sobib autorile kõige paremini. Aga kahjuks taas väga hästi alanud luuletus jääb lõputa või vajub lõpp ära...

 Ma küll ei tea kes selle raamatu illustreeris, aga need illustratsioonid meeldivad mulle väga, kohe palju rohkem, kui raamatus olevad luuletused. Ja väga põnev oli ka see, et osad illustratsioonid korduvad mitme luuletuse juures ja sobivad, sobivad päriselt! Luule olemus ongi mitmeti loetav või võetav või arusaadav, sestap ei pea illustratsioon olema n. ö. üks ühele.

 Mind pani see raamat veidi nostalgitsema, sest kunagi ma kirjutasin laulusõnu üles, lõikasin isegi ajalehest välja laulja (või millise pildi iganes!) pildi ja kleepisin laulu juurde. No neid pilte nii väga ka saada polnud ju nõukaajal, sellesse aega jäi minu lapsepõlv.

 Aga tundes Heldurit, võin vaid häid sõnu tema, kui inimese kohta öelda. Sõbralik, heatahtlik ja viisakas mees, kes kohe kindlasti naudib seda mida teeb. Aitäh selle raamatu eest, Heldur! Läheb taas mu eriliste raamatute riiulisse, sest on pühendusega.

 Ahjaa, raamatupoodidest ma seda raamatut ei leidnud, sestap ei saa ka Rahva Raamatu lehelt siia midagi kopeerida, aga ega see polegi väga oluline.

 Mõnusat Emakeelepäeva lõppu!


14. märts. 2019.a.
Vana-Rääma

...(luuletus)

foto netiavarustest

  * * *

Kirjutan üht
kirjutan teist
miski ei saa
valmis

Lõpuks avastan
iseend
omaenda
salmis


14. märts. 2019.a.
Vana-Rääma

Emakeelepäev Rääma Põhikoolis


 Tänasel Emakeelepäeval käisin 7-9. klassi õpilastega (ala 150 last!) kohtumas Rääma Põhikoolis.
See kool on aastatega mulle kuidagi eriti armsaks saanud, aga aulas esinesin esmakordselt. Eelnevatel aastatel olen käinud Liivi luule konkursil žüriitööd tegemas, raamatukogus ja täna tutvustasin Rääma õpilastele oma loomingut, lugesin luulet, rääksin raamatute sünnist ja koostamisest. Vahelduseks said õpilased kuulata ka minu sõnadele loodud lastelaulu "Ärgake" (muusika Margrit Kits).

 Jah, ma olen nüüd avatud uutele kutsetele, uutele esinemistele. Tervis lubab, kuigi sügisest siiani olin sunnitud lausa 9 esinemisest loobuma. Nüüd saan juba hakkama, tanane esinemine andis teada:) Kippusin juba üleaja rääkima.

 Rääma õpilased on armsad, kuulavad ja oskavad ka küsimusi esitleda. Mina osakasin ka, nii loosisin välja ühe oma VIHMATÜDRUKU. Kui ma nüüd õigesti mäletan, võitis Ranar. Palju õnne!

 Tänud kutsumast Kadri Killing ja Joanna Jakobson! Uute kohtumisteni!

...
ikka täissaalile...


14. märts. 2019.a.
Vana-Rääma

kolmapäev, 13. märts 2019

MARUKOER - Jaan Tangsoo


 Vapustav raamat! Igas mõttes vapustav! Sain just loetud Jaan Tangsoo romaani "Marukoer." Uhh! No igas reas on põnevust, haaravust ja isegi hirmu. See rõlge sisuga raamat haarab sind nii endasse, et lausa unustad ennast lugema. No, vahelduseks naistekatele ja leebematele raamatutele, tuleb sekks lugeda põnevikke, ja seda see raamat on.

 Nõrganärvilistele ma seda raamatut lugeda ei soovita!

 Alles hiljuti mainis kooliõde Aili, kellega me saame tihti raamatutest rääkida, sest loeme palju, et ta luges ühe Jaan Tangsoo raamatu läbi, mis oli väga põnev ja paelus teda. Mina siis sain mainida, et üks sama autori raamat on mul just öökapil lugemisjärjekorda ootamas. Ootaski. Läbi sai. Kahjuks.

 Ma ütleks, et Tangsoo on väga hea inimeste tundja, inimeste psühholoogia tundja ja üleüldse üks vapustavalt hea sõnaga kirjanik. Päriselt! Kindlasti loen ma tema raamatuid veel.

 Sisuliselt algab romaan sellega, et üks kooliõpetaja on valel ajal ja vales kohas, osutudes kuriteo tunnistajaks. Kriminaal hoiatab teda, et kui ta kunagi vabaneb, pole naisel midagi head oodata. Kooliõpetaja unustab intsidendi sootuks, kuid siis hakkavad toimuma igasugused kahtlased asjad, mis laastavad naise ehk kooliõpetaja tervist niivõrd, et ta lähedased soovitavad naisel psühholoogilt abi otsima minna. Öised telefonikõned, kus telefonist kostub vaid hingamist, elamisse sissemurdmised ja musta pesu vargused....uhh! Ma ei taha reeta rohkem, lugege ise! Tohutult põnev raamat!

Rahva Raamatu lehelt:
Raamat

MARUKOER

Autor: JAAN TANGSOO
 0 Google +0  0 Share0
Marukoer on julm raamat, sealhulgas vangla ja ka sõja muserdavast mõjust, kuid see pole kirjutatud siiski mitte elujulmuse väljavalamiseks. See on kirjutatud just nimelt vastupidisel eesmärgil. Et lugeja võiks romaani lõpetades tunda mõnesugust kergendust ja isegi rõõmu elust kui sellisest.
ISBN 9789985656006
Ilmumisaasta 2007
Keel eestikeelne
Formaat Pehmekaaneline
Lehekülgi 190 lk
Mõõt 205x140x (mm)
Kirjastus EESTI RAAMAT
Lisamise aeg: 31.10.2008  Toode pole saadaval




13. märts. 2019.a.
Vana-Rääma

teisipäev, 12. märts 2019

Siis, kui kirjutad menulauliku raamatusse...



 Eelmise aasta märtsis panin punkti oma lühiromaani "Vihmatüdruk" käsikirjale ning saatsin kirjastusse. Mõnikord ma armastan oma kalleid sõpru raamatusse panna, aga küsin ka selleks luba ja kingin hiljem vastutänuks raamatu. Nii jäädvustasin igaveseks raamatukaante vahele ka menulaulikust sõbra Ergo Korbi ning eile oli see päev (õhtu), mil sain heale Ergole raamatu üle anda.

 Videot Ergo musitseerimiseks saate vaadata SIIT!

 Pole üldse enam uudiseks, et oman pianiinot ning kõik mu külalised, kes soovivad ja oskavad pianiinot mängida, saavad selleks võimaluse. Nii Ergogi meile eile mõningad lood mängis. Germo on täna veel väga õnnelik, et Ergo talle neid laule laulis, mida ta suisa iga päev plaadilt kuulab. Emotsioonid on siiani laes. Kallis Ergo, me väga täname sind! Aitäh!

 Kui ka sina (ka Ergo fännid!) tahad endale mu lühiromaani "Vihmatüdruk" soetada, saad selle otse minu käest vaid 8 euro eest! Poodides on poole kallim! Ja pühenduse kirjutan ka. Posti panen 9.45 euro eest! Ole kiire!

   VIHMATÜDRUKU tutvustus:

Vahel, tunnistame seda endale või mitte, on nimemaagial meie elus vääramatu jõud. Ka kohtadel, kus inimene elab, on võime domineerida ja inspireerida. Nii sündis ka see lühiromaan.
"Rain on ju inglise keeles veel Vihm, sellisel juhul oledki sina, mu kallis tütreke Vihmatüdruk, Raino on Vihmapoiss ja noh, mina olen sellisel juhul Vihmataat,vana mees juba ju,“ muigas Rainold.
Margit Peterson on Pärnu kolumnist, literaat, poetess, kirjanik, vabakutseline ajakirjanik ja ema kahele täiskasvanud pojale.

* * * 

 Raamatu tegevus toimub Pärnus ja Lavassaare alevis, kus ma elasin 10 aastat. Hea, kui endised kodukohad inspireerivad! Lugu ise on väljamõeldis, ei ole tegu ühegi reaalse tegelasega. Aga Ergo kohe sobis sinna sisse, sest ka mina käin hea meelega teda kuulamas, nii Bum-Bumis, kui ka mujal. 
  Tervitused Ave Kinksile, sest inspiratsiooni sain ma tookord, kui me sinuga Bum-Bumis Maarja sünnipäeval käisime. Mäletad ju? ;)  

 Nüüd aga jäädvustused õhest armsast õhtust:
ei selfi, ei endel, ei enekas. sõbrapilt!
mina, Ergo ja Vihmatüdruk
hurmur musitseerimas :)
süvenenult..
Ergo, pianiino ja emotsioonid :)
meie ja VIHMATÜDRUK
Germo on üliõnnelik, et Ergo talle laulis :)
seltskond

 Ahjaa, minu juuksed sirgendas Kristiina ja kulmud värvis ning kitkus Urve. Mõlemad Ülejõe ilusalongist. Aitäh!

12. märts. 2019.a.
Vana-Rääma

Ma olen pisarateni liigutatud


 Mis saab päevahaku veel kaunimaks teha, kui leiad pärispostkastist päriskirja, mille on oma kätega kirjutanud ja joonistanud armas lasteraamatu lugeja Bretlyn, keda kutsutakse ka PETUks? Just selline armas üllatus ootas mind täna postkastis! Siirad ja suured tänud, armas Bretlyn - PETU!

 Oma PETU lugu olen ma ennegi jaganud, panin päriselt ka endale lapsena sellise nime, tuletasin selle oma perekonnanimest - Peterson. Ja olen ka maininud, et mu lasteraamatutesari PETU, PETU LÄHEB KOOLI ja PETU VAHETAB ELUKOHTA (kirjutamisel) on kirjutatud mu lapsepõlvest, ei, mitte üks -ühele, olen ikka ka fantaasiat juurde lisanud, nagu ilukirjanduslikes teostes ikka.

 Armsal Bretlynil on nüüd olemas nii PETU, kui ka PETU LÄHEB KOOLI. Ma usun, et ta on nende raamatute üle õnnelik. Ehk avaneb kunagi võimalus ka minul temaga kohtuda ja tutvuda. Siiralt sooviksin!

 Pisikesi fänne omada on üliarmas tunne! See motiveerib ja julgustab edasi kirjutama. Lähitulevikus ongi minu sulest ilmumas lasteraamat MIA LOOD.

 Minu lasteraamatu PETUga saate tutvuda SIIN!
Minu lasteraamatuga PETU LÄHEB KOOLI saate tutvuda SIIN!

 Päikeseline päev on alanud!
ma olen sõnatu...see on ju päris meie Simba :)

lihtsalt võrratu!





12. märts. 2019.a.
Vana-Rääma

laupäev, 9. märts 2019

Armunud kaitseinglisse

foto netiavarustest
                           ARMUNUD KAITSEINGLISSE

 
  Märt ärkas, ringutas, sügas voodiotsal istudes kukalt. Ta ehmatas, nähes võõrast blondiini oma voodis magamas, kes oigas läbi une, nagu näeks erootilist und. Märt oli suures segaduses, tõusta oma voodist, võõras naine kogu alastuses tema kõrval...ja püskikud vedelemas magamistoa ukselävel, see ei olnud just tavaline olukord. Ta mäletas, et läks peale lahutust kõrtsu pummeldama, aga edasine on tühi maa.
   „Kuidas ma küll võisin mingi lehtsaba endaga kaasa tarida? Ma pole Varjest siiani üle saanud, aga juba magab mingi linnuke mu voodis õndsat und! See pole üldse minu moodi! See peab mingi eksitus olema!“ oli Märt hämmingus.
   Mees tõusis, haaras nagist hommikumantli ja tuiutas tualetti, kui avastas oma genitaalid verisena.
  „Pagan! Kas ma olen hulluks läinud või!? Omast arust ma kasutan alati kondoomi, kui asi kipub vinklist välja minema! Ma kordan- kui kipub! Ma pole ometi mingi naistemees, kes esimesi ettejuhtuvaid eitesid koinima kipub! Kas ma tõesti rappisin seda võõrast eite ja veel ilma kaitsevahendita ja päevade ajal? Kuidas muidu mu suguelund ja kintsud verised on? Fakk! Olen ikka idioot küll! See joomine tuleb ära lõpetada!“ vandus Märt tulist kurja, kui nägi voodikaaslast oma seljataga seismas, jalad ristis.
   Märt lõpetas kusemise, tõmbas hõlmad koomale, vaatas kipras kulmudega naisele otsa ja kadus vannituppa ennast pesema. Ta nühkis ennast nii kõvasti, et lausa valus hakkas.
   „Mis siis saab kui ma mõne suguhaiguse endale kallale olen saanud? Mis küll ometi saab? Varje tundus üsna nukker olema, kui me kohtumajast välja astusime, ehk oleks mul lootust siiski temaga veel ära leppida? Fakk! Ma olen ja jään ikka täielikuks idioodiks! Tormasin kohe lahutama, kui Varje ühe eksimusega hakkama saanud oli ja ise kordan sama viga! Ja tõele au andes, juhtus tema tiivaripsutus ka umbjoogisena, sest mu eksnaine ei kannata alkoholi aga lapsepõlvesõbrannaga kokku saades sattusid naised liiga hoogu ja siis see juhtus, ta magas mu ülemusega ning mina ei suutnud andestada. Lisaks sellele, et ma lahutuse sisse andisn, kandsin keelt ja rikkusin ka ülemuse abielu ära. Olen hullem kui mõni armukade naine, kes ise igal võimalusel võõra mehega voodisse ronib, aga oma truus mehes abielurikkujat näeb.“
   Kui Märt vannitoas magamistuppa naases, oli võõras naine ennast juba riidesse pannud ning vaatas häbeliku näoga Märti.
   „Märt, ma hakkan minema. Kui sa tahad minuga suhelda, siis võta see,“ulatas ta Märdile visiitkaardi ja läinud ta oligi.
  Segadus aiva süvenes Märdis.
  „Kummaline naine, kas ta siis peale vahekorda, eriti veel pahade päevade ajal, ennast ei pesegi? Jeebus, äkki oligi tegu mõne lohakaga, kes vett kardab ja alaliselt mehi kargab?“
   Märt lukustas korteriukse, ampsas külmkapist lõigu heergingat ning värskavee pudeli ning loivas magamistuppa tagasi. Uni ei tahtnud enam tulla.
   „Angela Laader – psühholoog,“ luges ta visiitkaarti.
   „Püha jumal, kas tänapäeva psühholoogid ronivadki esimesel õhtul kohe võõraga voodisse? Kas neil pole üldse mingit austust enam, ei enese, ega patsiendtide vastu? Oot, oot, ma ju pole tema patsient! Või? Pagan, millega ma küll eile hakkama sain!?“ tagus mehe pea nagu trumm üha tugevamini ja tugevamini. Ta ajas ennast uuesti voodist välja, läks võttis karbist lahustava aspiriini ning kulistas klaasi põhjani.
   „Oi, kurat, Varje lemmik hommikumantel ripub siiani nagis! Ananks jumal, et ta sellele täna järgi ei tuleks!“ ehmatas Märt. Hirm tema sees aina kasvas. Ta ajas ennast uuesti voodist välja, kontrollimaks, et ometi ta eksabikaasa hommikumantel verine ei ole. Õnneks oli see puhas ja ilmselt ka võõra poolt puutumata.
   „Angela Laader, Angela, Angela...no ma ei mäleta, et mul oleks tutvusringkonnas mõnda Angelat olnud! Oot, üks kooliõde oli küll Angela-nimeline, aga see polnud kindlasti tema, ma pidanuks kooliõe ära tundma. See naine on või oli mulle täiesti võõras. Aga siiski...Midagi ei klapi. Kui ma meenutama hakkan, tantsisin ma üldse ühe brüneti slaavitariga, pagan! Me isegi amelesime ja panime tantsu ajal tatti! Uhh, mu pea tahab lõhkeda! Mis pagana sodi ma endale eile küll sisse jõin?“
   Märt oli tunnetesegaduses magama jäänud ning paari tunni pärast ärkas ta telefonihelina peale.
   „Mjardikene, sjina kjuuled vjoi?“ kuuldus läbi telefoni aktsendiga naisterahva hääl.
   „Pagan, kes see nüüd veel on?“ mõtiskles Märt.
   Mees arvas, et tegu on vale ühendusega, aga ta ei katkestanud ka kõnet, sest küsiti ju teda.
   „Mis minuga küll toimub? Kes see küll on? Kes oli see võõras naine mu voodis? Mida nad kõik minust tahavad?“
  „Mjardikene, mju kjallis Mjardikene, mina rjaegin, Niina oljen. Mjaletad ju?“oli helistaja järjekindel.
  „Mäletan ikka. Miks ma ei peaks mäletama. Ega ma purjus ei olnud.“ tahtuis Märt ennast õigustada, kuigi tal polnud õrna aimugi kellega suhtleb. Ta ei tundnud ühtegi Niinat omateada.
  „Kjeera siss juks ljukust ljahti, ma oljen sju jukse taga.“ vastas hääl.
  „Mida paganat! Üks eit alles lahkus ja nüüd on järgmine ukse taga! Mida kuradit need naised minust tahavad? Äkki Varje keerab käru?“ lausa värises süda Märdi rinnus. Mees ajas ennast voodist välja ja läks ust avama.
  „Tjere, kjallis, ljasid mjind njii kaua ootaja, oij, oij, oij,“ rippus juba Niina Märdi kaelas.
  „Mis kuradi kallis ma sulle olen!? Kes sind saatis? Varje, jah?!“ vihastas mees.
  „Rjahune, kjallis, rjahune! Kjes veredega on kjokku juhendatud, njeed kjokku ka jaevad!“ ütles venelanna sõnad, mis meest ehmatasid. Talle meenus kuidas ta hommikul tõustes ennast verisena avastas, kuid see polnud ju ometi see naine kes ihualasti ta kõrval magas.
  „Issand küll, mu gurust sõber jahus, et mul pidi mingisugune kaitseingel kogu aeg kaasas käima, kas üks neist naistest ongi mu kaitseingel? Usu siis neid teadjamehi või asju! Või siiski?“
  „Tjead, mjina prjaegu ljahkun, vjota oma sjormus, mjina ei jole vjaras. Aga kjui sa tjahad mjinuga kohtuda, jelista,“ ulatas Niina enda visiitkaadri ja lahkus.
  „Müstika! Ühe hommikuga olen kahe visiitkaadri omanik ja lausa kaks naist pakuvad mulle ennast! Küll ma olen ikka kuum mees! Vaat, mida tähendab lahutus!“ ei jaganud Märt ikka matsu.
Märt näppis veerand tundi Angela visiitkaarti ning lõpuks otsustas helistada sellel olevale numbrile.
  „Psühholoog Angela Laader kuuleb. Kuidas saan teile kasulik olla?“
  „Sedand, tere, tere Angela, mina helistan,“ kratsis Märt kõne ajal kukalt.
  „Vabandage, neid minasid helistab mulle päeva jooksul väga mitu, kes te olete?“ oli naine väga konkreetne.
  „Märt noh, Märt olen.“
  „Teie perekonnanimi?“ oli niase hääl veel kärsitum.
  „Kas sa mängid lolli vä? Ise käskisid helistada!“ oli mees vihane.
  „Vabandust, töö ajal ei ole mul kombeks lolli mängida ja oma patsiendtidel ma oma eraellu sekkuda ei lase! Kas vajate numbrit või millest te rääkida tahtsite? Mul ei ole pikalt aega vestelda, patsiendid ootavad.“ andis psühholoog teada.
  „Ahh, persse...!“ nähvas mees ja katkestas kõne.
  „Mitte midagi ei saa aru! Mitte midagi! Kes pagan see naine küll on? Mängib minuga lolli või? Ise ärkas mu kõrvalt, andis visiitkaardi ja nüüd mängib võõrast! Oi, appi, no tegelt ta ongi võõras!“
  „Peaks äkki hoopis gurule helistama? Või ravitsejale, nagu ta ennast nüüd nimetab, peale seda kui koomast tagasi tuli ja väidetavalt endale võimed sai. Seda ma teengi!“
  „Tere, tere Märt-poiss!“ oli ravitsejast sõber kohe teiselpool telefoni, nagu ootaks sõbra kõne.
  „Sedand, noh, kuidas ma...“ üritas Märt ennast väljendada, aga see ei tulnud tal adekvaatselt välja.
  „Ohh, sõbrake, tuled ehk minu manu? Kodeerime sind ära? Sellest tahtsidki rääkida? Ma ju ütlesin, et kaitseingel käib sinuga alati kaasas, sestap oledki nagu õnnesärgis sündinud. Aga tee kärmelt, muidu surnud energia võtab kogu su keha enda valdusesse. Kiirusta, poiss!“ lõpetas guru kõne.
  „Ahh, sa kurat! Sa kuradi kurat! Ma siis ikkagi...? No kus mu kaitseingel siis oli kui ma seda naist panin?“ vandus Märt tulist kurja.
  „Lase ennast nüüd lõdvaks. Lase, lase! Sa ei tohi pingul olla, muidu ma ei saa sind aidata. Kõigepealt puhastame su organismi alkoholist, siis vere ning peale seda suurt puhastust kodeerin sind ära, muidu hakkad uuesti hallutsinatsioone nägema, ega see diliirium pole naljaasi!“ ladus guru sõnu nagu makilindilt.
„Sa tahad siis öelda, et ühtegi Angelt ega Niinat pole minu elus viimasel ajal olnudki? Kuidas see võimalik on? Kas ma mõtlesin nad ise välja? Kas ma hakkan hulluks minema või?“ ei suutnud Märt gurut uskuda.
„Inimesed mõtlevad teatud seisundis veel hullemaid asju ja tegelasi välja, sul veel vedas, et sa ellu jäid!“
Möödus kuu. Märt oli juba pikalt kaine olnud ning ta ei tundnudki enam alkoholi järele vajadust.
  „Tere, Märt! Ma tulin hommikumantli järgi!“ astus Varje ootamatult mehe lukustamata uksest sisse.
Märt ehamtas, ega lausunud sõnagi.
  „Kes see Angela Laader veel on? Uus naine juba või? Arvata oligi...“ võttis Varje riideeseme ja haaras välisukse lingist, et lahkuda.
   „Oota, oi, appi! Luba palun, ma selgitan!“ peatas Märt eksabikaasa, kuigi selgitada ei osanud ta midagi. Märdil polnud õrna aimugi kuidas psühholoogi visiitkaart Varje hommikumantli taskusse sai, sest ta uskus guru, ta uskus, et ta oli need naistegelased ise teatud seisundis välja mõelnud, aga ...?
  „Äkki guru luiskas? “ pidas ta endaga monoloogi, mille peale Varje lausus;“ mees, sa võta ennast tõsiselt käsile, endal on kaitseingel seljataga, aga kõneleb ikka iseendaga!“
  „Jälle see kaitseingli jutt! Pagan! Mitte millestki ei saa aru!“ vandus ta.
  „Küll sa siis hakkad aru saama, kui alkohol su verest kaob“ sähvas Varje ja sulgesenda järel ukse.
Angela Laaderi vastuvõtule tal saad ei õnnestunudki, isegi mitte aega kinni panna, sest psühholoog vastas ise kõnedele, tal oli eraprsksis. Märdi kõned oli ta aga telefonis blokeerinud.
Niinast lahti saamiseks kulus lausa mitu kuud, sest naine oli järjekindel ja vastik. Ni Märt ainult sõbrast guru ettepanekutele truuks jäigi.
  Möödus pool aastat. Märdist oligi poissmees saanud, kui ühel õhtul tutvus ta kinos, „Tõde ja õigust“ vaadates Angelaga , kes häirivalt ta kõrval popkorni krõbistas.
  „Kas te tõesti kodus ei saa kõhtu täis süüa, et tulete kinno teisi kinolisi häirima?!“ pahurdas Märt.
  „Tead, broneeri olame aeg psühholoogile! Sinu sugused närvihaiged ei pea kaooralike inimeste seas olema!“ nähvas naine.
  Märt haaras võõral naisel ümbert kinni ja andis talle otsaette musi. Siis hakkasid mõlemad naerma. Angela pakkus Märdile popkorni ning mees võttis hea meelega.
  „Ohooo, uus abielu terendab!“ tögas guru sõpra.
Märt muigas, tegelikult oli ta sõbrale väga tänulik, sest temast ja Angelast oligi paar saanud.
  „Oi sõber, ma olen tõesti armunud!“ lausa säras Märt.
  „Armunud oma Kaitseinglisse!“ väitis guru.

9.03.2019.a.
Vana-Rääma