5. peatükk
Kaks aastat oli möödunud nagu linnulennult
ja kätte oli jõudnud kaksikute sünnipäev. Mariett tähistas seda
pereringis, koos kaheaastase poja, ema ja isa ning Iirimaalt külla
sõitnud vanavanematega, Tiffani ema ja isaga.. Lapse isaga Mariett
kokku ei jäänud, sest mehel ei olnudki kooselu plaane ja tema öeldu
kohaselt juhtus tal tookord tööõnnetus.
Kaks aastat sai ka mööda Salomia-memme
surmast ja Lorieti kodust lahkumisest. Tõsi küll, see
lahkumiseotsus sündis toona puhtast protestist vanemate vastu, sest
niikuinii tundis Loriett peale Salme surma ennnast siin maailmas
üksinda. Teda küll otsiti isegi televisioonis ühe saate kaudu, aga
ei leitud jälgegi. Loriett sai vanaemalt päranduseks kopsaka
ümbriku suurema rahasummaga ning haihtus nagu vits vette. Tutvuse
kaudu sebis ta endale võltsdokumendid ning leidis kodu ühes
mahajäetud majas, Venemaa piiril. Sellest hetkest sai temast Laureen
ning selle nimega tuntakse teda juba aastaid. Pealegi ei meeldinud
talle oma endine nimi, sest kaksikõde Mariett, kes lapsena
pudikeeles kõneles, kutsus teda Lolietiks ja hiljem lausa Lolliks
või Lolitaks. See nimi polnud talle midagi head, peale Salomia, elus
toonud, ning ta tegi õige valiku. Kui sa võtad endale teise,
meelepärasema nime, mõjutab see ka su eluenergeetikat, samuti
perekonnanime muutus. Sestap peaks igale inimesele, kes oma nimega
ennast hästi ei tunne, jääma alatiseks valikuvõimalus seda muuta.
Saage tuttavaks Laureen Kannikesega!
Kannikese perekonnanime valis ta endale lemmiklille järgi.
Laureen oli oma 18. aastaseks sünnipäevaks
elanud lausa kaks aastat erakuelu Eestimaa lõpus, ühes vanas
metsamajas, mille ta enese jaoks korda kohendas. Naine ei kartnud
tööd ning nii ehitas ta vanale majale isegi uue laudise ümber.
Selle ostmise tarvis, nagu ka toidumoona pärast kõndis ta maha
kilomeetreid ning sõidutas vana aiakärguga üksinda kõik vajaliku
kohale. Ta ei suheldnud kellegagi, ning kilomeetreid eemal asuvas
külas peeti teda imelikus või koguni nõiaks ning poesabas räägiti,
et taevast olevat potsatanud alla üks luua seljas lendav nõid, kes
nüüd ääremaa küla oma kaitse alla võttis. Pealegi elas selles
metsamajas kunagi üks kohalik taimetark, kes ravitses maarohtudega
inimesi. Kohalikud uskusid ka oma väljamõeldud legendi, sest külast
kadusidki vargad ja vargused. Mitte keegi isegi ei julgenud
iitsatadagi, kui Laureeni küla vahel liikumas nägi. Ning mitte
keegi ei näinud ta nägugi, sest see oli alati musta looriga, mille
ka Salme talle pärandas, kaetud. Küll peeti teda Piirinõia, mis
oli endise elaniku hüüdnimi reinkarnatsiooniks, küll kusagilt
välja ilmunud kaugeks sugulaseks, küll koguni nõis lapseks, keda
ta polevat ise kasvatanud, aga mite keegi ei osanud aimata isegi kes
selle naise taga tegelikult peitus. Ja ega keegi peale endise nõia
surma sinna maja juurde minna ka ei julgenud, kardeti, et võib
needuse kaela saada ning kuna see piirkond oli rästikutest tulvil,
kardeti ka nõelata saada.
Mis või kes naise sinna juhatas? Ilmselt
saatus, sest kusagil tuli ennast varjata ja päris mitu kuud toitus
Laureen vaid taimedest ja marjadest, sest ta kartis, et teda
leitakse. Aga nüüd, kus ta oli täisealine, ei kartnud ta enam
midagi, kuid kellegagi sõbrunema ka ei kippunud, sest ta ei tahtnud
minevikku oma ellu tagasi.
Ühel päeval, kui ta järjekordsel poetuuril
oli, võttis ta poemaja kõrvalt, millega ühes majas asus ka kohalik
kultuurimaja, kaasa patsaka vanu ajalehti, eks ikka tule tegemiseks.
Need olid külarahva poolt sinna kokku taritud, sest korra või paar
aastas pidavat üks suur furgoonauto külarahvalt vanapaberit ära
viima. Koju jõudes ehmatas naine ennast hingetusk, sest leidis
ennast päris mitmest lehest, tagaotsitavana. Küll oldi teda ühes
linnas liikumas nähtud, küll teises, küll nähti teda Soome viival
laeval, küll üldse Amstedamis. Aga tema kaksikõde olevat väitnud,
et õde on kindlalt elus, sest nad on ühe munaraku kaksikud ning ta
tunneb seda. Tegelikult tundis ka Laureen, et Mariett igatseb teda,
aga midagi polnud parata, hingevalu, mille kakikõde talle aastate
jooksul tekitanud oli, püsis liiga värske ja valusana, et enda
olemasolu reeta. Loriett oli Laureeni jaoks surnud ja ka maha maetud,
teda ei eksisteerinud niikuinii enam ja ta ei kavatsenud oma nime
kunagi tagasi vahetada, sest talle meeldis üksinda maailmas elada.
Kevadisel pööripäeval, siis kui päike
juba kõrgel oli ja päevad pikemad, nägi Laureen talu poole
lähenemas ühte kogu. Hirm, mis sügaval naise südames elas, hakkas
teda kimbutama, kuigi muidu ta ei kartnud üksindust ega metsloomigi.
Aga ikka ja jälle meenusid talle vanema sõnad, et loomi ja surnuid
pole mõtet karta, karta tuleb elavaid.
Sammud aina lähenesid ning Laureen pani
igaks juhuks pisargaasi pudeli oma taskusse. Ja kõlaski koputus
vööruse uksele. Naine mõtles veidi, katsus hirmu endast eemale
ajada ning keeras vana poollagunenud ukse lukust lahti ning avas
selle.
„Tere. Ma väga vabandan, et teid nii hilja
tülitan, aga janu tuli peale. Kõmpisin oma kümme kilomeetrit maha
ning iga sammuga janu kasvas. Nägin maanteelt, et kitsuke rada toob
metsa ja arvasin siin maja olevat ning ma ei eksinud. Kas võib
tassikese juua paluda?“ seisis naise eest pikk, saledapoolne
mustapäine, umbes kahekülmne aastane noorsand, rohelised silmad
siirust täis ja muudkui neelatas.
Laureen ei lausunud sõnagi, ta läks ja
võttis ämbrist toobriga külma vett ja ulatas selle noormehele.
Võõral oli tõsine janu, sest ta jõi kopsiku tilgatuks.
„Aitäh! Olge te tuhandest tänatud!“
tänas ta südamest, keeras selja ja hakkas lahkuma. „Vabandust,
kas noor neiu elabki üksinda siin metsas? Kas sa loomi ei karda?“
küsis ta uudishimust.
Laureen haaras masinlikult toobri, tema näos
ei liikunud ükski lihast ja tal oli tunne, et ta ei oskagi enam
kõnelda, aga ta testosterooni tase oli ilmselt laes. Laureen muutus
kohmetuks ja tahtis vastata, kuid keel oli nii kramplikult suu laes
kinni, et ei suutnud. Naine kartis, et mees märkab ta kohmakust ning
arvas, et ongi vast parem, et keel temaga koostööd ei teinud.
„Vabandan veelkord tülitamast!
Kohtumiseni!“ tegi sümpaatne mees silma ja lahkus õhtuhämarusse.
„Aa, eee, iii, oooo...“ tulid siiski
häälikud tal üle huulte. Kuid naine oli hirmul. Kes see mees oli?
Kes saatis võõra ta teele? Või oli tõesti tegu vaid janulise
teelisega?
15. jaanuar. 2018.a.
Vana-Rääma
