Üksinda Maailmas 1-4. pt

 (Jah, see on hoopis tükkis teine romaan, ärge oodake ELU PÄRAST ELU uusi peatükke, sest ma 4 viimast peatükki siia ei lisanud, saab lugeda raamatust. Kõigi 3. raamatu /romaanitriloogia/ käsikirjad on toimetaja käes ja raamatud hakkavad riburadapidi ilmuma)

  1.peatükk

Loriett nägi juba teismelisena välja nagu täiskasvanu. Lopsakate kehavormidega ja konservatiivse eluhoiakuga neiu ei jätnud ühtegi külameest külmaks. Eriti tänapäeva ühiskonnas, kus viisakus oleks nagu devalveerunud sõnakõlks. Noored justkui kardaks aupaklikkust üles näidata. Või tuleb see kasvatusest, kus tihti üks vanematest on komandeeringus ja teine ei suuda vabakasvatuslikus maailmas oma kohutustega toime tulla.
Olgem ausad, ega vanematel ei olegi aega masendavalt pikkade tööpäevade kõrvalt lapsi kasvatada. Nad kasvavad ise, omapäi. Pole siis ime, et üha rohkem teismelisi saab lastevanemateks. See hellus ja armastus, millest neil koduseinte vahel vajaka jääb, tõukab neid varakult kõike mujalt otsima. Pole siis ime, et need viietestkümneaastased neiud kes juba emaks saanud on, lapse endast poole vanemale mehele sünnitavad. Mitte küll reeglina kõik, aga suurem enamus. Ehk otsivad nad vanemates kaasades isaarmastust? Või on seal muud huvid mängus? Kahju on vaid sellest, et noorisasid, kes pubekate õnge lähevad, kiputakse tihti vastutusele võtma alaelaisega magamise eest, nägemata teise osapoole süüd. Nii juhtus ka Lorieti kaksikõe Marietiga, vanemate lemmiklapsega, keda erinevalt Lorietist jumaldati ja hellitati.
Ühe munaraku kaksikuna ilmale tulles, olid küll õed äravahetamiseni sarnased, ainult Lorietil on punased juuksed ja Marietil valged. Iseloomud olid neil aga sootuks erinevad. Loriett, kellest sai ka ilmselt juuksevärvi tõttu justkui pere must lammas, oli sõnakuulelik ja töökas, erinevalt Marietist, kes viitsis ennast ainult mukkida ja haiglaslikult, vahel lausa kuus korda päevas, küürida, justkui kardaks kõikjalt pisikuid saada. Loriett aga armastas juba algklassides käies ise oma pesud puhtaks pesta ja ei pidanud paljuks ka koolist tulles koristada ning süüa teha. Aga ikka uskus ema sinisilmselt lemmiklaps Marietti, kes oskas esivanemaid kavalalt ümber näpu keerata ja oma tegemata jätmites Lorietti süüdistada.

"Sa oled ikka täpselt vanamehe suust kukkunud!" armastas tüdrukute ema, blondist bitšist Tiffani Lorietiga tõrelda, kui emal juhtus paha tuju olema. Lorietti tegelikult see kõik hämmastas ja solvas hingepõhjani. Talle ei mahtunud pähe, et ema neil vahet tegi. Paljukest see isa teda oma komandeeringute kõrvalt kasvatas, õigupoolest ka elaski rohkem Soomes, kui Eestis, aga sinisilmselt uskus temagi oma silmakirjalikku abikaasat ja hoidis Marietti rohkem. Tavaliselt pidavat ju lapsed armastusest sündima, nentis Loriett, kui pidevalt põhjuseta nuhelda sai. Tema tutvusringkonnas oli enamasti peredes just nii, et see laps kes oli isa moodi, seda hoidis just ema rohkem ja see kes oli ema moodi, seda isa. Sellest võis veel aru saada, kui oma armastatuga sarnasust oma lapses näed, eriti muidugi kui oma abikaasat armastad.

Kaksikute isa oli punaste juustega, endine muusik, kes pärandas lastele oma peened näojooned, aga Lorietile ainukesena punased juuksed. Loriett oli kuulnud, et kaugel nõuka ajal tehti tihti punapeade jalgealune just koolis tuliseks ja ühiskond olevat neid vihanud nagu neegrid albiinoneegrit, kes oli juba sündides surmale määratud. Õnneks enam tänapäeval punapeadest koolivägivalla ohvreid ei ole saanud, või kui ongi, siis on see nii maha salatud, et avalikkuse ette pole jõudnud. Siin tekib küsimus, et mille poolest on punapea halvem blondide ja brünettide juustega inimesest? Mille poolest on albiinoneeger halvem ja koledam mustanahalisest neegrist? Kamoon, maailm!

Tiffanil oli jultumust kaksikutele rääkida kuidas ta punaste juustega mehi põlgas, kuid siiski abiellus punapeaga. Et kunagi olla üks õõvastavamaid filme olnud "Magamistoa aken," kus punapeast peategelasest meesterahvas naisi tappis. Selle rääkimise hetkel ajas Mariett nina nii püsti, et ta pead blondid juuksed katsid, et vihmavesi võinuks ka ninna tilkuda. Ja loomulikult ei puudunud ta näolt vastikult mõnitav irve, mis kaksikõele valusalt mõjus, kuid õnneks oskas Loriett seda valu petvalt varjata, kuigi tegelikult oleks tahtnud ta hoopis röökida. Loriett õppis pisaraid alla neelama juba nelja aastasena. Selles oli talle abiks isapoolne vanaema Salomia, keda hellitavalt Salme- memmeks kutsuti. Salmele julges Loriett juba maast madalast oma muresid pihtida. Õigupoolest poleks memme sellilsele käitumisele jälile jõudnudki, kui asi poleks juhuslikult avalikuks tulnud.

Kaksikute noored vanemad, kelle isa Soomes pappi kokku kühveldas ja ema lasteaiakasvatajana leiba teenis, armastasid juba reede õhtuti lapsed maale, vanavanemate juurde saata. Isa tegelikult ei olnud koduse eluga väga kursis, tema hängis reedeti mööda Soome kõrtse ja ei löönud ka millegi ees risti ette. Meestelemb pereema, kes tööjuures osutus autoriteediks, ei suutnud aga ka tanu alla saades minevikule selga pöörata. Aina koorusied lahti tema minevikuvarjud, mis ei näidanud teda just kõige paremas valguses. Peaga tüdrukuna rajude pidude pärast ülikoolist välja heidetuna, suutis ta küll hiljem pisipeda lõpetada ja üheksa kuud abikaasale truu olla, kuid abikaasa Soome tööle minek, lausa kutsus teda endise elu juurde tagasi, kuigi tööpäeviti oli ta hoolas ja võimekas lasteaiaõpetaja, kellest väga lugu peeti.

Tiffani vanemad kes juba Eesti aja alguses kodumaa tolmu jalgelt pühkisid ja Iirimaale rasket pappi teenima suundusid, olid harjunud laristava eluviisiga. Tõsi küll, seda said nad endale lubada seinini, kuni võimud nende mahhinatsioonidele jälile said ja jalgealuse tuliseks tegid. Seega otsustas abielupaar jäädavalt minna, jättes ainukese tütre sugulaste kasvatada. Oma tütre Tiffani olid nad juba varases nooruses üle kuldanud, seega ei pidanud Tiffani vaeva nägema, kui ta näiteks kasvõi omanimelisi ehteid tahtis, mis ei maksnud just leivahinda. On sellel kuulsusejanul mingi seos nimemaagiaga või millegi muuga, seda teab vast vanajumal teavas, kui temagi. Igal juhul esimesed Iirimaa aastad ei olnud Tiffani vanematele just meelakkumise killast. Lihatööstuses, kuhu nad tööle asusid, ei suutnud siidikäed hakkama saada ja elatusid mõnda aega oma säästudest. Kui aga rahakotirauad hakkasid koomale tõmbuma, pöördus isa lihatööstuse orjaks tagasi ja ema leidis tööd hiigelköögi abitöölisena, mille töökohustuste alla kuulus ka käsitsi suurte prügikonteinerite küürimine. Aga kes see ütleb, et elu meelakkumine on? Eks iga algus ole raske ja närvesööv. Pikapeale pidi inimene ka surmaga ära harjuma. Tänaseks on Tiffani vanemad omale Iirimaale kauni kodumaja soetanud ja uskuge või mitte, nad ei puhka loorberitel ka täna, vaid ajavad labidaga pappi kokku, et Eestimaal vireleva tütre peret toetada.

Kaksikute isa, andekas muusik, kes kunagi filharmoonia all leiba teenis ja kellele kõik maailma uksed valla olid, käis läbi lausa tulest ja veest, lõpetas Wismaris. Tänaseks on ta küll alkoholisõltuvusest prii, kuid õnneks või kahjuks mitte naistesõltuvusest. Kurjad keeled räägivad, et omal ajal, kui meie vabariik veel lapsekingades oli ja lõbumaju sündis rohkem kui seeni peale vihma, olla just tema, kelle pealkirjaks on Mairold, üks jõukamaid bordelliketi omanikke olnud. Väidetavalt tutvunud ta seal ka viieteistkümneaastase Tiffaniga, kes peale vanemate kodumaalt emigreerumist ennast hüljatuna tundis ja bordellist lohutust otsima läks. Nii temast kuueteistkümneaastasena ema ja kolmekümnekaheselt vanaema saigi. Kohatu oleks vast siinkohal ütelda, et veri on paksem kui vesi, kuna Marieti varajane emadus võis olla tingitud ka sellest, et nad ühes kaksikõega kasvasid justkui ilma vanemateta, kuigi just Mariett oli see kes neist vanemate hoolt rohkem tunda sai. Võimalik, et asi on ka geenides, pole välistatud. Ema valed, et pärast tööpäeva lasteaias läks ta öövahi ametit pidama, tulid päevavalgele üsna ruttu, kuna meie, peopesa suuruses riigis paraku tunnevad kõik kõiki ja ema esimene armastus, kellega tal juba kolmeteistkümneaastasena romaan oli, tundis bordelli külastades Tiffani paremal tuharal asetseva südamekujulise sünnimärgi järgi ära. Ema suutis küll mehe suu vaikima panna igakuise summa maksmisega armukesele, mille vanemad talle Iirimaalt elamiseks saatsid. Küll aga said asjast haisu ninna ta oma tütred, kes algul selle teadmisega kuidagi leppida ei tahtnud, kuid hiljem harjusid, kuna uhke maja ja kallid kingitused, millega ema nad ära ostis, olid tütardele meeltmööda, kuid läbi hädavale, justkui oleks ema endale rikka armukese soetanud. Lorietil oli küll mitmeid kordi tahtmine isale tõde näkku öelda, kuid teades, et tema jääb alati kaotajaks, otsustas ta vaikida. Veider oli see, et isa sinisilmselt uskus oma abikaasa valesid, arvates, et ema tõesti on suutnud tema Soomest teenitud papi ja Iirimaalt saadetud raha kõrvale panna ja selle eest kinnisvara soetada.

Isand Mairold, kes heal juhul kuu või paari tagant kodu külastas ja Soomes kaksikelu elas, tundis vaid uhkust oma pere ja kodu üle Eestis. Tal oli alati koht kuhu tulla ja pereelu nägi ta ju heas valguses, kuna peretütar Loriett suutis nende hiigelkodu filigraanselt puhtana hoida. Hämmastav on see, et isa valedest haisu ninna ei saanud. Küllap oli tal ka omakasu mängus, omad valed, mida ta suutis aastaid varjata ja millest teadis vaid ta parim sõber Robert. Robertiga sidus neid, lisaks põhitööle suur saladus. Üheskoos olid nad sada vakka tangusoola ära tarbinud nii, et keegi ei märganudki tangusoola kadu. Robert oli endine allilma suller, keda Eestis tunti Kelmi nime all. Tänu kelmustele ja tutvustele vedas ta ka edukalt Soomes oma salaäri, milles ka Mairoldil käpp sees oli. Teate ju isegi, käsi peseb kätt!

Eestit ei külastanud Robert üldse, kuna siin ei oodanud teda keegi. Kui siis, ainult surm, mille suust ta imekombel oli pääsenud kui üks jahimees ta peale võigast ihunuhtlust hingevaakudes metsast koomaseisundis leidis ja haiglasse toimetas. Hiljem olla leidja väidetavalt vagaseks tehtud, kuna kardeti, et nägi ettekavatsetud roima pealt ja võis oma häälepaelad valla päästa. Kas ta ka nägi? Pole teada. Rahu talle seal taevas!

Kelm olla peale Rummust naasemist hakkanud lausa sõprade seljast seitset nahka koorima, läbi mille mustad jõud ta põrgusse saata tahtsid. Mis valemiga või tont teab kelle dokumendiga ta igal juhul üle piiri pagulusse pääses. Aga seal ta elab päris jõuakat elu, vaatamata minevikuvarjudele, jõudes elatada samuti nagu Mairold kahte pere Soomes. Ja villa, mida ta Hispaanias omab, on pandud ka bordellina raha teenima, kus nad, ühes Mairoldiga aeg-ajalt lisaks puhkusele oma ihulisi vajadusi rahuldamas käivad. Mõelda vaid, kuum kliima ja temperamentsed Hispaania piigad! Milline mees sellest ei unistaks!?

Hispaanias asuvast villast olid teadlikud vaid Robert ja Mairold. Sinna sõitsid nad rutiini murdma, kui neil Soome riigi orjamisest villand sai. Mehed ju, teadagi, murravad rutiini suuremalt jaolt seksuaalihade rahuldamisega ja alkoholi tarbimisega. Viimane meelemürk on küll Mairoldile tänaseks võõras, kuid seda enam on temas süvenenud seksuaalsõltuvus. Ja ega Kelmilgi seda sõltuvust metsas seest pekstud, pigem süvendas eluohtlik saaga tema kelmust ja viha maailma vastu. Ja teadagi, naised, tugevam sugupool, on suutnud meeste mistahes haigusi, kui just mitte välja ravida, siis leevendada kindlasti.

Kui ühel päeval leidis Salme patja nutva Lorieti keset päeva toast, tuli tõde päevavalgele.

2.peatükk

"Ähä- ää, ähä-ää, ähä-äää," nuuksus õnnetu Loriett, kui vanaema talle peale juhtus.

"Mis on, kullake? Kas mõni mürgine putukas hammustas sind või? Või tuli emme igatsus peale?" püüdis Salme- memm lapselast rahustada, kuid tulutult.

"Eiii, ähä-ää, ähä-äää! Ma ei taha enam elada! Ma tahan mulla alla! Ähä-ää, ähä- ää-ää,"nuttis Loriett edasi tundmisega, justkui vanaema tahaks ka teda mõnitada.

Neljaaastane tüdruk tundus oma ea kohta vägagi tark, kuid Salme ei mõistnud mis viis ta lapselapse nii ahastuse äärepeale, et ta lausa surmale mõtles. Memm tundis, et midagi on päris korrast ära, midagi, millest tema kõrvad polnud veel kuulnud ega silmad näinud. Ta võttis nuuksuva Lorieti sülle ja hakkas ta pead silitama, et viimane rahuneks, kuid unustas õue mängima jäänud Marieti sootuks. Lapselapsed olid kõige kallimad kes memmele jäänud olid, kuna poega nägi ta heal juhul paari kuu tagant korra, kui viimane suvatses maale lastele järgi tulla või üldse kodumaad väisata. Salomia elas juba tosin aastat üksinduses, kuna lesestunud küla kultuurimajajuhataja, abielumeestelemb Ireen pani Salomia abikaasale Ülole üheskoos akordionimängu harrastades käe peale, mille järel viimane kodu tolmu jalgelt pühkis.

Kuidas ikka vananenud mees suudab endast kakskümmend aastat nooremale, prinkis rindadega siresäärsele naisele ei ütelda, kui viimane ise provotseerib ja kodune elu on rutiiniks muutunud, seda enam, et eit enam seksida ei taha? Jah, teatud mehed püsivad tõesti surmani vormis. Samas, mida teab kahekümneaastane seksist? Nad seksivad justkui seksimise pärast, et partneritearvuga eakaaslastele ära teha. Teada, tuntud on ka tõde, et naiste seksikus aastatega tõuseb, kuid meeste potents langeb. Seega oleks asi tasakaalus pigem nii, kui naine oleks mehest paarkümmend aastat vanem, et asi toimiks? Jah, tänapäeval kubisevad sekspoed potsntsirohtudest, kuid nende tarbimisel võivad eluohtlikud tagajärjed olla. Kole ka kui su oma mees su selga ära sureb. Seega mõelge noored naised!

Salmel sai abikaasast tema korduvate ringiaelemiste pärast isu täis ja igasugune läheduseisu kadus. Eks taadil omad vitsad peksid. Pole siis ime, et nende poeg Mairold kunagi kõrtsus ühe mehega tutvudes tutvus oma poolvennaga, isapoolse sohilapsega. Küllap sellel ka tõepõhi all on, kuna Ülol oli komme peale palgapäeva nädalaks kaduda ja seejärel koju naasta tühjade kätega. Väitis küll, et olla joomatsüklisse sattunud, kuid keegi ei välista, et kadumise taga võis ka mõni naine olla, kes Ülo rahast tühjaks tegi ja seejärel jalaga perse andis. Salme seda igal juhul ei teadnud, polnud ta ju kellelgi jalgu kinni käinud hoidmas. Samas Salme suhtes näitas Ülo välja haiglaslikku armukadedust, kui kolhoosipidudel mõni jorss julges ilma Ülo käest luba küsimata Salme tantsima võtta. Siis alles sai armukadedusstseen alguse, kus loomulikult Ülo ennast naerualuseks tegi. Kuid ikka leidus mõni kurikeelne külamutt kes stseeni peale külajutte levitama ja Salme peale näpuga näitama hakkas. Salme aga oli vanarahu ise, ei teda heidutanud külajutud, ta pigem naeris need välja või andis kõneaineks hoogu juurde, kasvõi hakates mõne külamuti nähes suvalist külajorssi kallistama, mida jorss muidugi ise valesti tõlgendama kippus ja kimbatusse sattus. Õnneks ei olnud Ülo vägivaldne seega kannatas Salme ta stseenid välja, hoides madalamat profiili. Küllap nii oli ka õige.

Mitmeid kordi olla Ülo, aastate eest,koju tagasi naasta tahnud, kuna ta noor naine väidetavalt tegevat talle sarvi. Salme kuulas küll mehe ära, kuid salamisi itsitas pihku ja mõtles, et tegu on saatuse kättemaksuga. Salme poolt jäi koduuks siiski Ülo ees suletuks. No ja küla räägib, et kultajuhataja, siresäärne Ireen ootavat Ülo surma, et maja päranduseks saada ja sinna armukesega sisse kolida, aga ta vaeseke ei tea, et ühel päeval, kui Ülo taas ahastuse äärel oli, läks ta Salme juurde ja tegi kinkelepingu Lorieti nimele. Suud juba Salme pidada oskas, erinevalt teistest külamuttidest, kellega ta suhtlema ei kippunud. Küllap kartis Ülo ka, et pärandusejahtijaid hakkab kohale potsatama nagu mädanenud õunu puuotsast ja säästis sellega ennast jamadesse sattumast. Külarahvast muidugi hämmastas, et Salme üldse sellele küla täkule truuks jääda suutis, kuigi kena naisena tiirles ta ümber mitmeid potsentsiaalseid kavalerikanditaade.

"Aijaa-ai,ai,ai!" tuli Mariett suure kisaga tuppa. Salme, kes oli Lorietiga jutusoonele sattunud, ehmatas näost lubivalgeks, kui nägi karjuvat Marietti tuppa jooksmas.

"Mis juhtus, kallike!?"haaras memm Marieti teisele põlvele.

"Memm, kälbes hammustas. Aiii-ajjaaa, nii valus!" ei suutnud Mariett rahuneda.

Memm kasutas ikka oma ravitaktikat, mis alati toiminud oli. Ta puhus Marieti käele ja lausus;"Nüüd läks see valu varesele. Varesed kannatavad kõik valud välja!" ja uskuge või mitte, see toimis, valu oligi justkui peoga pühitud.

"Vanama, aga miks Loliett toas on?"küsis r-tähte mittehääldav Mariett, nähes nutetud silmadega kakiskõde.

"Kulla Mariett, tead, Lorietti hammustas samuti kärbes, aga see oli palju suurem kärbes. Kui ka tema valu on üle läinud, tuleb ta õue mängima. Oled nõus? Ainult luba, et sa aiast välja ei lähe, ma seiniks võtan õe valu ka ära."

Mariett noogutas ja jooksis tagasi õue mängima. "Aga memm, mind ju kärbes ei hammustanud," tegi imestunud silmadega Loriett vanaemale märkuse, mille peale vanamemm selgitas:

"Täiskasvanutel on vahest sellised ütlemised, millest lapsed ei pruugigi aru saada. Antud hetkel hindasin sinu valu suuremaks, kuna vahel on hingevalu palju valusam, kui füüsiline. Füüsiline valu on valu mille on tekitanud mõni putukas või kui oled näiteks kivi vastu varba ära löönud. Füüsisiliset valust on võimalik võitu saada, aga hingevalu jätab südamesse kas haavad või armid, mis aegajalt ennast meelde tuletavad, valutades. Praegu mõtlesin kärbse all sinu emmet, kes su hingele haiget on teinud. Ei, ei, ma ei nimeta teda kärbseks, aga antud hetkel tõin selle lihtsalt võrdluseks. Tegin seda kõike Marieti rahustuseks. Mõistad?"

"Jaa! Mõistan! Memm, sa oled mulle maailma kallim inimene!" säras Loriett, nagu polekski midagi valusat ta elus juhtunud.

Edasine pooltund möödus memmel ja Lorietil pikalt vesteldes. Salme püüdis lapselapsele selgeks teha, et ta vanemad siiski armastavad teda, et iga lapsevanem armastab oma last. Kuid terane Loriett tõi taas ühe ootamatu näite mis memme hämmastas.

"Aga kõik vanemad ju ei armsata oma lapsi. Minu parim sõber ei tule enam mitte kunagi lasteaeda, ta viidi lastekodusse. Me ei kohtu enam mitte kunagi. Kas mind viiakase ka lastekodusse, kui ma vanemate sõna ei kuula?"

"Oh, ei kallis Loriett! Sind ei vii küll mitte keegi lastekodusse! Sul on vanemad, kes sind armastavad ja sul olen mina. Mina ei lubaks seda iialgi teha!" rahustas memm lapselast.

"Aga kas sa saaksid Tobiase lastekodust ära tuua? Ma nii tahaks temaga mängida.." esitas Loriett vanaemale ultimaatumi, mille peale memm tükk aega vaikis, kuid ta ei saanud ju lapselapsele vastamata jätta.

"Mina kahjuks ei saa su sõpra Tobiast lastekodust enda kasvatada võtta. Aga tead, lastekodus käib palju täiskasvanud inimesi, kes ise lapsi ei saa ja võtavad sealt kasulapsi. Hoiame nüüd pöidlaid pihus, et Tobias saaks endale head vanemad. Kui saatus tahab, siis te kohtute kunagi veel. Ma küll ei tea põhjust miks ta lastekodusse viidi, kuid usun, et ka tema vanemad armastavad teda, kuid saatus tahtis teisiti."

"Aga memm, mis või kes see saatus üldse on? Miks saatus tahab, et osad lapsed lastekodus elaksid? Kas ta on nagu paha poiss, kes kogu aeg kõike kiusab?" ei andnud ninatarga Lorieti hing rahu.

"Just! Mõne jaoks on saatus tõesti nagu paha poiss, aga mõne jaoks mitte. Sina võid mind oma saatuseks mõelda. Mind, kes sind väga, väga armastab. Ja kui mina juba su saatus olen, siis tea, et sul on alati olemas memm, kellele võid oma muredest rääkida. Pealegi oskad sa juba oma nime kirjutada, ning kui päriselt kirjutama õpid, võid oma mure paberile kirjutada, siis mure läheb minema. Kujuta, et ma olen see paber millele mure kirjutad ja sa saad sellest jagu. Vanemad inimesed armastavad ikka öelda, et jagatud mure on pool murest, seega ei ole sa oma murega üksinda. Teine võimalus on oma paha tuju või mure paberile joonistada. Pahas tujus joonistatud pildid tulevad sünged ja kurjad, mis ei tarvitse sulle meeldida. Rebi need katki ja viska minema, nii viskad ka mured ja pahad tujud minema. Küll sa näed, sul hakkab kergem!"

Loriett kuulas ammulisui elutarga vanaema õpetlikke sõnu ja korraga säras nagu kevadpäike. Kogu hingevalu oli kadunud. Valesti mõtlevad need kes arvavad, et neljaaastasel lapsel ei ole hingevalu ja ta ei suuda maailmaasjadest aru saada. Tihti kiputakse lasteaiaealisi lapsi alahindama. Loriett oli üldse nagu väike vanainimene, kellel meeldis ka kasvatajatega targutada ja vahel pani ta sellise killu maha, et kasvatajad ei osanud midagi vastata. Näiteks ühel hommikul lasteaeda minnes lausus ta oma lemmikkasvatajale: "Te näete täna nii sharmantne välja!",mille peale terve lasteaiarühm jäi hiirvaikseks. Kasvataja aga, kes pidi poolest päevast ühele pidulikule sündmusele minema ja oli selle tarvis pidulikumalt riietunud, lihtsalt vaikis ja seedis komplimenti, mida ta polnud ka oma kõige kallima inimese suust kuulnud. Lõunauinaku ajal lippas kasvataja poodi ja tõi Lorietile südamekujulise pulgakommi, mille talle tänutäheks peale lõunauinakut kinkis, paludes selle tasku panna ja alles kodus avada. Loriett oli sõnakuulelik ja viisakas laps ja seda ta ka tegi, kuigi poole kommist andis kaksikõele.

Vahel on lapse hingevalu palju valusam kui täiskasvanu oma. Lapseea sündmused talletuvad alateadvusesse ja jäävad sinna kogu eluks. Täiskasvanuna ketrab lapsepõlvemaailm ennast lahti ja paraku just selle maailma pahupooled, mis tihti jäävad komistuskividena eluteele ette. Sellepärast võiks täiskasvanud enne mõelda, kui nad laste hingi lõhkuma hakkavad. Katkise hingega lapsel on raske ennast leida, kuna hirmud süvandavad depressiooni, mis paraku on kõikide haiguste algallikaks. Ka vanemate endavaheline halb suhtumine jätab lapse hinge haavad või armid. Ainult laste pärast kooselu on kurjast. Peremudel on juba lõhutud ja laps saab just kodust kaasa oma eeskujud. Paljud katkises perekonnas kasvanud lapsed ei oskagi enam peremudelit väärtustada, nad alateadlikult käituvad nii nagu nende vanemad omal ajal. Hea, kui on olemas Salme taolisi vanaemasid, kes lapselaste mured enda kanda võtavad ja positiivsust neisse süstivad. Samas ainult vanavanemate peale lootma jäämine oleks patt.

Salme võttis Lorieti suhtes teise hoiaku. Nad tegid tüdrukuga moodsalt üteldes diili omavahel, et kui Lorietil on paha tuju või tunneb kodus ennast õnnetuna siis ta helistab vanaemale ja ja nad räägivad mure lahti. Memme õpetusest oli Loriett igatahes vaimustuses ja tundus nagu kõik mured oleks teda maha jätnud. Ta tormas Marietti otsima, kuid ei leidnud kusagilt. Loriett hüüdis memme appi õde otsima ja õnneks leidsid nad üheskoos Marieti vanaema loomalaudast, kus tüdruk oli sigade sõime roninud ja vaatas sealt pulliga tõtt ning röökis täiest kõrist. Salme tänas jumalat, et lapselaps pulli aeda polnud roninud, see oleks võinud kurvalt lõppeda. Memm tundis muidugi ka hingevalu, et oli Lorietti rahustades teise kaksiku unarusse jätnud, kuid lõpp hea ja kõik hea. Õnneks! Eks inimene pidavat ju õppima kogu elu ja seda just oma vigadest, ka vanaema staatuses olles.

"Äla tee, äla tee, ma vihkan sind, memm! Kao minema loll Loliett!" jonnis loomasitane Mariett, kui memm teda laudast välja taris.

"Mariett, kallis, ära kunagi õele nii ütle! Õde armastab sind väga! Lähme peseme sind nüüd ilusasti puhtaks ja teeme su lemmikmagustoitu. Nõus? Mis su lemmikmagustoit täna oleks?"rahustas memm jonnivat lapselast.

"Mina tahan mannaputlu ja hästi palju maasikamoosi peab peale panema," pühkis Mariett pisarad silmist.

"Aga mina tahan roosat mannavahtu," lisas Loriett.

"Jaa, loosat mannaputlu," kordas Mariett talle omasel viisil. Lapsed sõid juba teist taldrikutäit mannavahtu piima ja moosiga, kui välisuksel oleva lehmapea kujulise koputiga koputati uksele.

   3.peatükk

Selles, et Tiffani Marietti rohkem armastas, võis olla ka teine põhjus. Mariett oli sündides äbarikum ja jõuetum kui Loriett. Kahekilosena ilmale tulles, vajas ta pidevalt meditsiinilist sekkumist, samal ajal, kui Loriett juba ema piima imedes jõudaslt kosus. Seega veetis Tiffani juba sünnist saati Marietiga rohkem aega koos, kui Lorietiga. Loriett võõrdus üsna ruttu rinnast kuna Marietiga tuli tihti haiglas ravil käia. Seega sai Lorietist tahtmatult juba imikuna rohkem vanaema laps. Aastaseks saades olid tüdrukud juba küll ühes kaalus, kuid Marietil ilmnes veel tervisehäireid, mis vajasid ravi. Tal avastati, et keelekida on kinni ja see vajas väikest lõikust. Sealt ilmselt pärines ka see pudikeel, mille pärast Tiffani aastaid Marietiga logopeedi juures ravil käis. Tihti juhtub peredes nii, et kui üks lastest on haige, siis paratamatult läheb suurem osa ema tähelepanust talle ja teised lapsed saavad vara täiskasvanuks, kuna kasvavad omapäi. Seega võib teistel lastel jääda mulje, et ema eelistab ühte teistele. Tegelikult päris nii see ei ole, pigem tunneb ema teiste laste saavutuste üle siirast heameelt valutades haige lapse pärast südant, et temaga nii läinud on, nagu ta on.
Väga tähtsal kohal elus on ema ja lapse lähedane kontakt, aga haiget last kasvatades kasvavad ema ja laps justkui kokku, jättes teised lapsed tähelepanuta. Muidugi ei saa kõike üldistada. Kahjuks on ka selliseid emasid kes ei suuda last armastada ja loobuvad temast juba peale sündi. Samas võib suurel määral tegu olla ema sünnitusjärgse depressiooniga mis vajab viivitamatut ravi. Siinkohal meenub kuidas üks venelannast sünnitaja sünnituslaual karjus:"maamaaa, maamotška!" Õnneks ei olnud ämmaemand suupeale kukkunud ja ta küsis:"kas te siis ka ema appi kutsusite, kui te seda last tegite?". Koomiline, eksole? Asja tuleb naljaga võtta, nagu seda ka ämmaemand tegi.

Ilmselt oli Tiffani Marieti tervise pärast mures ja sundis sellepärast Lorietti juba maast madalast kodutöid tegema. Võimalik, et seeläbi kasvasid neist täiesti vastandike iseloomudega lapsed, aga võimalik ka, et erinevused olid tingitud geenidest. Kes seda täpselt teab mis Tiffani sees toimus, aga isegi ta tuttavatele ei jäänud märkamatuks, et ta Marietti Lorietile eelistab. Kes teab mis toimub üldse puberteedieas tüdruku hinges, kui vanemad ta sugulase kasvatada jätavad ja kodumaalt lahkuvad? Meil, kes me oleme kasvanud korralikes peredes on seda kõike raske mõista, kuid tõele näkku vaadates võimalik, et me ei teagi mis on õige valu? Ilmselt see laste ülekuldamine varases nooruses oli ka Tiffani elus valesti läbitud etapp, aga rahaga ju armastust ei osta.

Teisalt võis Tiffani põdeda sünnitusjärgset kroonilist depressiooni, millest ta välja tulla ei suutnud. Üldse oli ta labiilse närvisüsteemiga naine, kelle üks tuntud nõid pani diagnoosiks bipolaarse isiksusehäire, kuid Tiffani vandus kurja ja saatis posija kus kurat ning haihtus nagu vits vette, langes sügavasse deprssiooni ja oli paar nädalat justkui elust välja lõigatud. Tiffani tunnistas emale, et ta närvidega ei ole kõik korras, kuid kange naisena ei kannatanud ta sildistamist, vajudes peale vihahoogu oma mulli. Kes teab mis tema peas täpselt toimus aga igal juhul oli nendel perioodidel õnne, et Salme-memm olemas oli ja kaksikute eest hoolt kandis.

Mis toimus lapse südames kelle ema pidevalt komandeeringus on? Seda tunnet oskab väljendada vaid inimene, sest ta on seda kogenud. Ühelgi inimesel ei ole õigust teist hukka mõista. Igal ühel on oma elu. Mida tunneb laps kui teda pidevalt vanavanemate kasvatada saadetakse, ka siis kui ta julgeb vastu põigelda? Kas ta mitte ei tunne ennast hüljatuna? Kas ta mitte ei tunne ennast üleliigsena? Lastel nagu polekski sõnaõigust. Kui vanematel tuleb tuju pidu panna, saadetakse lapsed otseses mõttes jalust.Eriti mõistmatu on see peredes, kus näiteks perepea töötab kõrge koha peal ja pereema on kodune, aga võetakse lapsehoidja, kuna emal oleks justkui valus on last kasvatada. Meigisalongid, massaasid ja sõbrannedega tühja jutu puhumised on talle tähtsamad kui oma lihast ja verest lapsed. Siis pärast imestatakse, et jõukas peres kasvanud lapsest saab paadunud kurjategija. Vanemate armastusest ilma jäämine õhutabki lapsi kuritegelikule teele. Lapsehoidja ei asenda iialgi oma vanemaid! Iialgi! See on pisut sama nägu nagu kasvaks võsuke lastekodus, või isegi hullem, sest vanemad on lähedal, aga armastust ei ole. Miks tänapäeval liiga vähe panustatkse laste kasvatamisele? Ärge tulge mulle ütlema, et süüdi on vaid kiire elutempo ja ülipikad tööpäevad. Inimesed on lihtsalt apaatsed ja külmad. Ameerikalikud naljad, näiteks, kus inimene õmbleb teist inimest valusid vaigistamata, sellised tobedused ajavad tänapäeval inimesi naerma, kuid pigem peaks nutma ajama. Milles on asi? Kas üha enam sünnib ilma empaatiavõimetuid inimesi või tuleb see külmus kodust kaasa? Arvan, et empaatiavõimet saab lapsevanem lapses võimendada, juhul, kui lapsevanemal endal see ikka olemas on. Aga lapsevanemat ei asenda keegi! Mitte kunagi ei saa sa tasa teha aega, mil oma lapsest, kui ta sind just kõige rohkem vajas, eemaldusid. Mitte kunagi! Viieteistkümneaastane laps on ikka täielik laps. Olgugi, et paljud meist kujutavad ette, et nad on juba selles vanuses täiskasvanud.

Liiga ruttu tahetakse täiskavanuks saada. Tiffani puhul ei jäetud talla valikuvõimalust. Vanemad lihtsalt läksid ja hülgasid oma lapse. Pole siis ime, et temast kasvas eluvõõras inimene, kes ei suutnud endaga toime tulla. Kes ei lasknud lahti vanadest harjumustest. Kes otsis armastust seksist, kuna sealt ta sai lähedase kontakti, millest vanemad ta ilma olid jätnud. See oli hinge löödud mõra mille jaoks puudus ravim.

  4.peatükk

"Issi, kallis issi!" tormas Loriett Mairoldile sülle.

"Issi, Mailold! Mine minema, loll Loliett,“ lükkas Mariett kaksikõe armukadedusest isa sülest ja lõi teda jalaga.

"Häbi, häbi, Mariett. Kes siis nii oma kalli õega käitub!" püüdis Salme- memm Marietti korrale kutsuda, mille peale viimane käratas:

"Loll vanamutt, mine pelsse!" Salme solvus ja haaras Lorieti oma embusse. Seda enam, et Mairold vaid naeris pahatahtliku tütre sõnade peale. Mees musitas ja kallistas oma lemmiklast ning tundus, et tal ei ole sooja ega külma Lorieti ja oma lihase ema olemasolust.

Kui Mairold oli Marieti oma sülest maha pannud, võttis ta kotist arbuusid ja ulatas kaksiktütardele. Suurema andis ta Marietile, justkui oleks kahju mõlemale tütrele ühesuuruseid arbuuse osta. Mariett läks kadedusest Lorieti juurde, haaras õe arbuusi ja viskas selle vastu taluköögi põrandat katki. Alles siis avanesid Mairoldi silmad. Ta võttis jonnaka tütre arbuusi ja ulatas selle Lorietile ning kamandas Marieti harja ja kühvlit tooma, kuid Salme-memmel olid väledamad jalad.

"Loll, Mailold, loll vanamutt!" karjus Mariett läbi pisarate.

"Las ta karjub oma karjumise ära," manitses Mairold, kuid Mariett hakkas läbi kisa memme süüdistama. Ta valetas, et memm oli koos õega ta lauta kinni pannud ja loomakakaseks teinud. Selle peale oli Salomia oma pojale sunnitud tõtt tunnistama, aga vaid lauta põgenenud Marietist, mitte saladusest mis tema ja Lorieti vahel oli, see oli nende saladus.

"Memm, ma tahan Tobiase juurde. Ma tahan lastekodusse." hakkas Loriett nuuksuma.

"Mis jutt see on!?" Mis lastekodusse?! Rumal oled vä!?"ehmatas Mairold, kellel ei olnud aimugi, et ta kunagise pinginaabri poeg oli lastekodusse viidud.

"Millisest Tobiasest sa räägid, totuke?" suunas mees küsimuse Lorietile ja tegi talle esimese pai, mis pigem Lorietile haiget tegi, sest isa eelistas ta kakskikõde Marietti.

"Ma ei ole mingi totuke! Ma olen Loriett, sinu tütar, aga ma ei taha enam sinu tütar olla!. Ma ei taha enam emme tütar ka olla! Ma armastan ainult memme ja Tobiast!" muutus tagasihoidlik Loriett ühtäkki väga jutukaks ja impulssiivseks. Memm lausa ehmatas elle peale, kuid oli valmis lapselast igati kaitsma.

"Hea küll, lapsed, teil on aeg magama minna! Ma pean veel enne Soome tagasi minekut ühe asja korda ajama. Külastan teid varsti jälle," justkui põgenes Mairold oma lähedaste eest ja sulges enda järel ukse.

"Parem oleks, kui ta ei oleks tulnudki! Käis nagu õli tulle valamas."mõtiskles Salme-memm endamisi. Ta tundis, et ta lihane poeg on temast ja oma lastest võõrdunud. Memm tundis valu hinges ja ta silmadesse valgusid pisarad. Kõik oleks olnud nagu halb unenägu, millest püüad ärgata kuid ei saa. Mis kordub, nagu kurva stsenaariumiga seebiseriaal, mille tunneli lõpus on valguse asemel pimedus. Memm tundis esimest korda elus, et ta õlgadele on laskunud üliraske taak, mida ta kanda ei jaksa, kuid valikut ei ole. Ta istus kasside poolt ära kraabitud tugitooli ja neelas justkui keele alla, unustades, et pidi lastelaste eest hoolt kandma. Salme vajus mõtteisse kuni toimus haiglaseinte vahel, kus oli viibinud lausa kuu aega.

*

„Kus ma olen? Mida ma siin teen? Kes te olete?“ väljus Salme koomast. Teda hoiti kunstlikus koomas, sest vana naise süda oli juba suhteliselt nõrk.

„Te viibite haiglas. Olete siin juba kaua lamanud. Tere tulemast tagasi!“ tervitas naist meeldiva olekuga, siresäärne, pnuunide pikkade juustega meditsiinitudeng.

„Oih, kus mu lapsed on? Loriett ja Mariett, mis neist saanud on?“ meenusid memmele lapselapsed, temale kõige kallimad inimesed.

„Kui kaua ma siin haiglas olnud olen?“ tahtis ta teada.

„Kuu aega. Teeme teile nüüd uuesti kõik analüüsid ja kui need on rahuldavad, saate koju.“ andis tudeng teada.

„Selge.“ ei osanudki memm midagi rohkemat öelda, sest ta oli nõrk ja segaduses. Salomia ei teadnud isegi mis tal viga on ja millepärast või kuidas ta haiglasse sattus. Ta ei jaksanud sellele isegi mõelda, kui uni teda taas maha niitis.

„Tere. Millal mu ema koju viia võin?“ ilmus Mairold haiglasse mõned minutid peale ema uinumist.

„Kuna teie ema elas läbi miniinfarkti, siis me teda veel koju lubada ei tahaks. Kui lähima nädala aja jooksul ei esine komplikatsioone ja patsient on kosunud, siis tuleva nädala algul saame ehk ta koju lubada. Seniks peab ta veel järelvalve alla jääma.“ selgitas raviarst.

„Mis, tea tahate öelda, et vähemalt nädala pean ma ise oma jõmpsikatega hakkama saama?!“ Mairold tõstis lausa häält.

„Vabandust! Kuidas, palun?“ ei saanud raviarst päristäpselt mehe pahatuju põhjusest aru.

„Kuidas, palun, kuidas, palun, kurat, mul on vaja tööle ka lõpuks minna!“ Mairolt ägestus veel enam.

„Kui te tahate, et teie ema elaks, siis peate teda lapselaste kasvatamisest säästma vähemalt kuu, sest patsient on liiga nõrk, et endaga toime tulla. Vähemalt kuu peab ta veel tubasel voodirežiimil terevnema, alles siis saame edasisest kõnelda.“

„Einoh, jõle targad tahavad kõik olla!“ torises mees, vangutas pead, pomises veel midagi habemesse ning kadus pika haiglakoridori lõppu, ise muudkui kätega vehkides ja endaga torisedes.

„Fakk, ma ütlen, need arstid ei kõlba karu persse ka! Tuleb mutt vist mujale viia, tapavad siis kolkahospidalis teise veel ära!“ lõi Mairold koju jõudes välisukse sellise pauguga kinni, et tütred ja naine lausa ehamatasid.

„Mida? Tahad öelda, et Salmet ei lastudki veel koju? Kuhu ma need jõmpsikad panen siis? Lastekodusse vä? Mina igatahes pean tööle minema, võta sina haigusleht, kui tahad!“ läks ka Tiffani närvi.

„Ole normaalne, ma ei peaks nendega poolt päevagi vastu! Sina jääd nendega koju!“ kamandas mees.

„Emme, issi, ma ei taha, et te riidlete! Millal memm koju saab?“ sekkus Loriett.

„Millal saab, millal saab, mis see sinu asi on! Sõna tuleb kuulata, mitte toppida oma nina sinna kuhu ei tohi!“ nähvas Tiffani.

„Tiffani, lõpeta, nad on ikka sinu lapsed!“ kutsus mees naist korrale.

„Sinu lapsed ei olegi vä?“ nähvas viimane.

„Emme, issi, me oleme juba suuled tüdlukud, saame ise hakkama. Onju Loliett?“ tegei vanemate lemmiktütar suu lahti.

„Oh sa mu kukkununnuke, emmekallike, musimopsike, ma pole iialgi sinus kahelnud!“ musitas ja hellitas Tiffani Marietti. Lorietil oli kohutavalt kade meel, ta oli väga kurb, tundis selles maailmas ennast juba ei tea mitmnedat korda üksinda. See oli juba liig. Ta ei suutnud, hakkas nutma ja jooksis oma tuppa.

„Aitab, vanamutt! See läheb juba üle piiri!“ hakkas Mairoldil Lrietist kahju, ta läks tuppa ja haaras lapse sülle. Loriett lausa nuuksus nutust ja värises ülekere.

„Ära pahanda emme peale, ära pahanda minu peale ka, me mõlemad tegelikult armastame sind. Mõlemad.“ Oli vist Salme jutt mehele kohale jõudnud, või hakkas tal tõesti tütrest kahju. Meil kõigil on ju tegelikult hing sees, loodetavasti oli Mairoldil ikka tütrest kahju, sest teine oli heatahtlik ja murelik, kui oma arvamust avaldas, kuid Tiffani näitas oma tõrelemisega ikka väga vaenulikku suhtumist temasse.

„Issi, ma armastan sind!“ nuuksus Loriett ja esimest korda elus kallistas isa teda nii tugevasti ja see oli südamega kallistatud.

12. jaanuar. 2018.a.

Vana-Rääma

Me tegime seda jälle!

foto: Tamara Talks Podcast lehelt

 Täna sai strippar Marco Tasasel valmis uus lugu, mis on taas minu sõnadele loodud. Luban, et meie koostöö jätkub.
 Need on 7. sõnad, mille Marcole kirjutanud olen.
 Jätkuvalt imetlen inimese teotahet, üllameelsust, positiivsust, julgust erineda hallist massist ja teha oma artisti- ja stripparitööd täie kirega, olles veel karsklane ja mittesuitsetaja. Paljud meist nii suudaks ja julgeks? Ma arvan, et mitte paljud.

 Värsket intekat Marcost saate kuulata SIIT.

 Alustasin Marcole sõnade kirjutamisega 2015. aastal ning tänaseks olen kirjutanud 7. sõnad, nagu ennist mainisin, vaid paarile loole on Marco ise refrääni osa juurde kirjutanud, üks neist on see Rita lugu ja teine hetkel ei meenugi. Aga vahet pole.

1. "Kepikas" ning seda saate kuulata ja vaadata SIIT.
2. "Staar" ning seda saate kuulata ja vaadata SIIT.
3. "Rita Rita vana lita" ning seda saate kuulata ja vaadata SIIT.
4. "Nälg" ning seda saate kuulata ja vaadata SIIT.
5. "Ma vajan rohkem" ning seda saate kuulata ja vaadata SIIT.
6. "Verejanu" ning seda saate kuulata ja vaadata SIIT.
7. "Maailmanaba" (UUS!) ning seda saate kuulata ja vaadata SIIT.

 Ja nagu kombeks, jäädvustan oma blogisse ka laulusõnad:

MAAILMANABA- MARCO

Mul hullupööra meeldib esineda
ja oma keha eksponeerida
Kui vahel tuleb isu teen ka seda...
mul vahel meeldib kurameerida

Ref:
Mina olen, mina olen maailmanaba
mind ei koini üldse sinu arvamus
Tihti on mu, tihti on mu ukse taga saba
täna sobid sina, homme algab elu uus

Ma läbi nädala teen räiget trenni
et näeksin välja kuum ja seksikas
Ei ole vahet, teenin ma kas tonni
mis tähtsust sel`, kui sind ma eksitan

Ref:...

Ma olen särav meelelahutaja
kel` korda läheb iga egotripp
Sa võid mu suhtes lootust hellitada
mul enda kaitseks olemas on nipp

Ref:...

Kui tahan, sõidan shoppama Pariisi
kui tahan, tantsin üksi peegli ees
Ei koti mind, ei alkohol, aktsiisid
Ma olen kena, olen uhke mees

24.nov. 2017.a.
Vana-Rääma

  Tänud meeldiva koostöö eest, hea sõber!

11. jaanuar. 2018.a.

Vana-Rääma

Adieu

   ADIEU

Üle luidete viib rada mere poole
Hulkur valssi tantsib keset kaldakaid
Tantsind aastaid ta, ka kaugeid sadamaid
Nagu vestaks lõppu oma eluloole

Hõljub taevasinas üksik Tuulelohe
Hing tal paelaga on kaelas, vildak samm
Elu lõpuhelid kostvad, raugem ramm
Püüab Hulkur teda elustada, öhe

Tähelaekast langeb ilma pääle rahu
Mille ehteiks köidan sõlme kurakätt
See on minu poolt pelk jumalagajätt

Tinataevas päästab valla valge vahu
Hulkur vaevu püüab tantsida kankaani
Habe rinnuni tal, juuksepahmas maani...


9.01.2018.
Vana-Rääma

Matheo

   MATHEO

Kuu heitis kuldseid loore
üle vana räämas kuuri
mille katus helkis
esimese pakase käes
nagu tähekuld
praksus ja sillerdas
säras ja särtsus
nagu säraküünal

Matheo
samblaroheline hõlst õlgadel
piip suus
tänas ja palvetas
kõigevägevamat
et tali taeva ei jäänud
kummardas ja loitsis
läbisegi

Matheo oli
lapsest saati Kuulaps
kuu kultuse kummardaja
öölaps kes päikest eiras
tõrjus ja palava ilma
korral viludas istus
ikka piip suus
mis koos temaga
hauda pandi

Talvehakul
igal täiskuu ööl kui
kuu kumejad sõrmised
sisse kukkunud kuuri katust
silitama tulevad
istub ta koduvärava ees
Kuulaps Matheo
ja popsib piipu
nagu kultusfilmis

Kuu heitis kuldseid loore
üle vana räämas kuuri
nüüd helendab kuuri taga
Maaisa vari
Matheo tegu
Matheo nägu...


9.01.2018.
Vana-Rääma

ELU PÄRAST ELU 3. (22.pt)

22. peatükk

  „Venna! Emme, venna tuli koju!“ säras Kusti silmnähtavalt. Ta imeltes oma suurt venda sellise vaimustusega, et unustas lausa suu lahti.

  „Oi, minu kallis pojake on tagasi!“ kargas Mirell Tervorile kaela. Kusti mossitas, sest tema oleks tahtnud enne emmet vennat kallistada-

  „Tule siia, mu pisike hurmur! Tule kallista vennat! Või sul ei olegi hea meel, et ma koju tagasi tulin?“ imestas Trevor, samas ta sai aru väikevenna tujust, sest Kusti tahtis alati igal pool esimene olla.

  „Üks artist sinust kasvab!“ haaras Trevor venna sülle ja kallistas teda kõvasti.

  „Venna, kes on artist?“ vaatas väikevend ehmunult venda.

  „Artist on see, kes tahab igal pool esimene olla, armastab esineda ja shõud teha, nagu sina!“ muigas vend.

  „Aga millal siis minust artist saab? Kas kohe?“ ei saanud Kusti aru.

  „Nooh, võib ka kohe, aga elu õpetab ja küllaps sa kinagi saad selle sõna tähendusega hiljem sõbraks.“ lubas vend.

  „Aga venna, kas sa mulle midagi magusat tõid sealt kaugelt maalt?“ muretses Kusti.

  „Kusti, ma ei unustanud sind, kuigi koju tulemisega läks väga kiireks.“ võttis vend käsipagasist terve kilekotitäie ninni-nänni, ning juba silkaski väikevend kotiga oma tuppa.

  „Räägi nüüd. Mis sundis sind tagasi tulema? Mitte, et sa mu küsimusest valesti aru saaks, aga olid ju nii entusiasmi täis, kui läksid ja nüüd äkki...“ muretses Mirell.

  „See on nii pikk ja mitte just hea alatooniga jutt. Ma ei teagi kust otsast alata.Ausalt. Kõik oli nii vale, ka minuk minek. Tegelikult ei olnud ma üldse entusiastlik, pigem ikka vastupidi, aga tööle minna ju tuli, kuigi ma ei jõudnud, nagu sa tead, üldse tööle. Kas sa Maxi mäletad?“ küsis ta ema käest.

  „Muidugi mäletan. Tema kaudu ju sa läksidki sinna. Mis juhtus? Läksite tülli? Miks?“ tahtis ema täpselt poja käekäigust teada.

  „Tüli tüliks, aga ega me otseselt tülli ei läinudki. Väljas käisime küll koos, ööpubis, aga mina märkasin õigel ajal koju minna, kuid Max jäi edasi hängima, ning otseses mõttes potsatas purujommis peaga koju. Tead ema, see on ja on kohutav!“ kippus nutuklomp mehele kurku ja ta ei saanud enam edasi rääkida.

  „Mis asi on kohutav? Ära ehmata!“ oli naine mures.

  „Kohu-tav..tav...on see, et, et...Maxi ei ole enam!“ hakkas Trevor nutma.

  „Ohh, õudust! Räägi pojake! Ega sina sellega seotud mingit moodi ei ole? Max surma pean silmas.“ pidi Mirelli süda sees lõhkema, just selline tunne pakitses tal rinnus.

  „Mina olen Maxi surmas süüdi!“ lausa ahastas mees.

  „Eiiiii! Sina pole võimeline kedagi tapma, mu kallis pojake! Eiiii!“ kajas ema ahastus läbi maja nii, et Kusti jooksis hirmunult oma toast välja.

  „Emme, mis on?“ hakkas ka laps nutma.

  „Eiii, Trevor, eiii! Sa valetad!!! Ma ei usu!!“ ei suutnud Mirell painavaid emotsioone varjata.

  „Rahune, ema, ajad muidu Kusti ka närvi!“ pühkis Trevor silmanurgast pisara, et mitte näidata väikesele vennale oma nõrkust.

  „Kusti, ole pai ja mine mängi oma toas. Sa ei tohi alati vanemate inimeste juttu pealt kuulata!“ keelustas ema last.

  „Tule siia, väikevenna!“ kutsus Trevor Kusti oma sülle ning paitas teda.

  „Rahune, kallike, rahune! Ja sina ema, võta ennast kokku!“ ei tahtnud Trevor kellelegi hingepiinu valmistada, aga tegelikult tundis ta ka ennast sõbra surmas süüdi olevat.

  „Venna, miks emme nutab?“ oli Kusti mures.

  „Sellepärast, et ma rääksin talle ühest asjast, mida laste kõrvad kuulda ei tohi. Osad asjad lihtsalt ei ole laste kõvadele, need teevad haiget. Kui sa kunagi suureks saad siis alles mõistad. Praegu sa ei peagi aru saama millest täiskasvanud inimesed räägivad. Lapse hing on teatud juttude jaoks veel liiga hell ja haavatav, sellepärast vanemad ei tahagi, et laps osasid jutte pealt kuulaks. Kui sa lähed oma tuppa tagasi, siis saan mina emaga selle jutu ära rääkida, siis hakkab emal parem ja ta ei nuta enam. Meeldiks sulle see?“ selgitas suurem vend.

  „Jaa, venna, ma niiii tahan, et emme naeraks! Ja sina pead ka naerma. Onju sa ei hakka nutma, kui ma oma tuppa lähen?“ esitas väiksem vend suuremale ulthimaatumi.

  „Luban, et ei hakka. Luban, et pärast naeran koos sinuga. No kas nüüd lähed mängima? Või sulle ei meeldi need kingitused mille sulle Rootsist tõin?“ küsis Trevor kavalalt.

  „Meeldivad väga palju! Ma lähengi mängima, muidu need robotid on kurvad, et ma ei mängi nendega.“ teatas Kusti uhkelt ning läkski.

  „Ema, me käisime Maxiga väljas, no ööpubis, aga ma ei talunud seda kohta, läksin minema ja jätsin sõbra sinna. Kujutad sa ette? Ma jätsin oma sõbra lihtsalt unarusse, ei hoolinud temast!“ täitusid Trevori silmad taas pisaratega.

  „Noh, aga siis sa ju ei ole tema surmas süüdi. Pealegi on või oli Max täiskasvanud mees, sina ei pea ühelegi täiskasvanud mehele lapsehoidjat mängima!“ tõreles Mirell.

„Ei, ei! Kulla edasi! Max jäi pummeldama, aga mina läksin koju. Öösel kuulsin kuidas ta umbjoonuna koju potsatas ja seda otseses mõttes. Tõttasin talle appi ja siis liitus minuga veel üks norrakas, kõik tundus korras olevat. Järgmisel päeval läksid töökaaslased tööle, koju jäime vaid mina ja Max. Kui mu sõber ärkas, oli tal kohutavalt paha olla, otse öeldes kohutav pohmell. Loomulikult soostusin talle poest õlut tooma. Siis me veidi vaidlesime, ma jätsin ta köögilaua taha magama, ise pakkisin asjad ja kiirustasin bussile, et koju tulla. Ja kujutad ette, kui töökaaslased töölt naasesid, leidsid nad eest surnud Maxi! Ma isegi ei tea kas ta oli siis juba surnud, kui ma sealt lahkusin! Mina olen ta surmas süüdi!“ oli sõbra hing väga haige.

  „Ei ole ju sina süüdi! Kuidas sa saad süüdi olla? Miks sa süüdistad ennast selles, milles sa süüdi ei ole?“ ei saanud Mirell aru.

  „Sellepärast, et õige sõber ei jäta iial sõpra üksinda ööpubisse, ega ka mitte laua taha magama, eriti veel, kui ta on teadlik sõbra haigusest. Aga mina jätsin. Ainult mina oleksin suutnud päästa Maxi elu! Mõistad? Ainult mina!“ oli Trevor endast väljas.

  „Aga palun ära süüdista sellegi poolest ennast! Max on ise oma surmas süüdi, kui ta endast, ega oma tervisest ei hoolinud, nagu sa väidad. Mis tal siis viga oli, lisaks pohmellile?“ tahtis ema teada.

  „Ema, tead, ma küll ei taha eriti sellest rääkida, aga ....Max oli viirusekandja. Saada aru? Ta oli HIV! Kui jube, kui su oma sõber ei hooli oma tervisest üldse!“ pühkis Trevor pisaraid.

  „Oh sa püha müristus! Kus kohast ta sellise hullu haiguse endale kallale pookis?!!“ imestas Mirell.

  „Ema, haigused käivad inimestelet inimestele, nagu ikka! Max hävitas oma elu teadlikult ja meie ühine töökaaslane, norrakast Thorstein teadis rääkida nii mõndagi, püüdis Maxi korduvalt korrale kutsuda, aga Max ei hoolinud. Ta ei hoolinud ei endast ega ka teistest. Tema seksuaalne aktiivsus sellise diagnoosi juures oli tegelikult juba kriminaalne, aga ta ei hoolinud ka sellest. Kui inimene vahetab pidevalt seksuaalpartnereid ja ei hooli naise-mehe suhtest, siis ongi suurim soodumus haigestuda suguhaigustesse. Rootsi on pealegi vabameelne maa, propageerivad seda sooneutraalsust, varsti ei saagi seal enam aru kes on naine ja kes on mees. Varsti seksivad kõik kõigiga ja igasugused haigused hakkavad aktiivsemalt vohama kui pärmiseen! See on kohutav!“ oli mees väga mures, aga samas õnnelik, et sellelt maalt minema sai. Mitte kunagi ei soovi Trevor enam isegi Rootsit hetkeks väisata, sest ta tunnetas, et see maa ei sobi talle karvavõrdki.

  „No sellegi poolest pole sina oma sõbra surmas süüdi“ hakkas Mirellil parem.

  „Ema, sa ei saa aru, mina olin kõige viimasena Maxiga koos, ma oleksin saanud ta elu päästa!“ oli poja hing haige.

  „Seda küll, aga mõrvar sa ei ole!“ vaidles Mirell.

  „Teoreetiliselt mitte, aga...kui mind nüüd hakatakse Maxi surmas süüdistama, siis vastan, et olen süüdi jah!“ teatas poeg.

  „Kas sa oled hulluks läinud või? Sa ei lase vabatahtlikult ennast Rootsi trellide taha panna, sest sealt sa juba eluga ei pääse!“ hakkas ema taas nutma.

Siis tuli Trevorile kõne.

  „Tere, Trevor, Thorstein siin. Lahkamistulemused näitasid, et Max suri aidsi. Kahjuks nii on. Aidsist oli tingitud ta südamepuudulikkus, pohmellist kõrge vererõhk ja nii ta süda töötamast lakkaski. Minu sügav kaastunne su sõbra kaotuse puhul!“

  Trevoril u telefon peost ja ta läks näost lubivalgeks. Mirell jooksis ruttu suhkruvett tegema, sest poja olukord ehmatas naise ikka väga ära.

  „Joo, joo see klaasitäis suhkruvett põhjani! Joo, joo!“ sundis ta poega.

  „Ema, ma olen kohutav inimene! Kohutaaav!“ oli mees nõrkemisini vaevatud.

  „Ei, sa oled minu kallis poeg, väga kallis!“ vaidles Mirell.

  „Ema, tead...Max suri aidsi...“ lasi Trevor häälega nutu endast välja.

  „Rahu talle sinna ülesse! Rahu ta noorele hingele!“ soovis Mirell head.

Järgmisel päeval alustas Trevor tööd uuel töökohal ja elu läks rööpaisse tagasi. Maxi põrmu kodumaale jõudmisega tegelesid tema töökaaslased ning ülemus lubas katta kõik kulud. Mirell võttis peielaua organiseerimise enda peale ning pani ka surmakuulutuse lehte.

*

  Nädala pärast toimusid Maxi matused ja ta sark sängitati kodumaa mulda. Kohal olid ka kõik töökaaslased, kes Maxi, kui tublit töömeest väga taga leinasid.

  Trevor ja Reivo jätsid ka oma liivakastikaaslasega hüvasti ning lubasid peiedel, et hoiavad oma lähedastega rohkem ühendust, sest iga hetk võib olla viimane. Me ei ole kunagi kaitstud surma eest, aga me saame, endast ja oma tervisest hoolides, seda ära hoida või eluiga pikendada. Väga kahju, kui lähevad noored, kellel on oma elu elamata, või kellele saatus on andnudki vähe eluaastaid.

9. jaanuar. 2018.a.

Vana-Rääma

ELU PÄRAST ELU 3. (21.pt)

21. peatükk

  „Maris, kallis, mida sa arvad kahekesi päeva veetmisest? Liiga palju pingeid on viimasel ajal, võtaks kätte ja sõidaks loodusesse? Läheks Portost veidi välja, ma tean kus asub otseses mõttes palmimets. Palmid on ju su lemmikpuud ja ma usun, et sa tunneks nende all ennast õnnelikuna. Millal sul vaba päev on?“ tegi Rinaldo ettepaneku, kui ta peale emotsioonikat tööpäeva Marist koju saatis.

  „See oleks väga vahva! Aga kuidas me Rahulile sellest räägime?“ oli naine mures.

  „Just nii räägimegi, otse, ilma keerutamata. Ütleme, et tahame kahekesi olla ja ta peab seda mõistma. Ega meie ka ju ei longiks tema sabas, kui ta tahaks oma pruudiga kahekesi aega veeta.“ selgitas Rinaldo.

  „Tead, mul on Rahulist isegi kahju. Ta võiks tõesti omale sellise pruudi leida kes teda tõsiselt võtab. Ma usun, et siin ei ole kasu ainult kenast välimusest, Rahul on loomult liiga kärsitu ja loomust muuta ju ei saa. Nii tore oleks neljakesi loodusesse sõita ja puhata!“ põikles Maris vastusest kõrvale, sest ta pisut kartis Rinaldoga kahekesi olla. Naine kartis, et ta lõpuks annab oma ihadele alla ja ta polnud kindel kas ta selleks veel valmis on. Platooniline suhe rahuldas naist väga, aga varem või hiljem, kui nende suhe edasi areneb, võiks ta mehele, kes teda tõesti armastab, anduda. Maris polnud ise kindel kas ta oma põhjamaisest armastusest üle saanud on, ta tundis südames, et armastab ikka veel Tervorit ning see tekitas valu. Marise ja Rinaldo vahel valitses ülitugev seksuaalenergia, mida naine küll Trevori puhul nii väga ei tundnud, aga ta hing oli siiski Trevoris kinni. Praegu vajanuks ta enda kõrvale ühte head sõbrannat, kellele muret kurta, aga sõbrannat ei olnud ja Eestisse helistama ta ka ei kavatsenud hakata, sest läbi telefoni suheldes pole südamepuistamine päris see, mida naine vajas.

  „Kas ma pean seda vastust eitavalt tõlgendama?“ oli mees pisut pettunud.

  „Tead, las ma kaalun seda asja, annad mulle aega ju?“ vastas mõtteisse vajunud Maris.

  „Loomulikult, mu arm!“ oli Rinaldo naisega nõus.

  „Homme olen viimast päeva koos Rahuliga tööl, siis tuleb lausa 3 vaba päeva. Kõik on mõeldav. Aga esimese päeva magan ma ilmselt maha, või tahan endaga olla, pesu pesta ja kodu koristada. Ma tunnen, et vajan oma tunnetes ja mõtetes selgusele jõudmist.“ teatas Maris.

  „Mõistan sind, mu kallis! Igal juhul minu pakkumine on jõus ja ma väga ootan seda päeva, või neid päevi. Ma tõesti hoolin sinust, mu elurõõm, mu päikesevalgus, mu maailma kauneim tüdruk!“ oskas mees suuri sõnu teha ja Maris taas heldis. Naine klammerdus mehe kaela ja nad suudlesid Marise kodu ukse eest pikalt.

  Järgmisel päeval oli Maris tööl nagu äratehtu. Rahul mõtles, et laseb naisel nüüd juba üksinda tööd teha, aga Maris eksis peaaegu igal sammul. Portugalikeelsed sõnad ja väljendid, mis tal olid seged, läksid segamini ja osad sõnad ei tulnud meeldegi. Rahul käis korduvalt naist aitamas ning klientide ees vabandamas.

  „Maris, kas juhtus midagi? Mis sinuga täna lahti on? Ma olen su sõber, võid mulle rääkida. Ja pealegi tahtsin ma sind täna juba iseseisvalt tööle jätta, aga ma ju näen, et sinuga ei ole kõik korras. Oled hoopis teistsugune kui eelnevatel päevadel.“ kurtis boss.

  „Rahul, ma olen kuidagi ajameelne jah, aga ma saan hakkama. Meil kõigil tuleb elus ette selliseid päevi kus me ei ole justkui meie ise. Iga asi kipub vett vedama. Aga õnneks sellised päevad mööduvad ja siis oleme oma mõtetega taas enda juures. Ilmselt on minul täna see päev. Mitte midagi halba ei ole juhtunud ja ma loodan, et ei juhtu ka. Sa ei pea minu pärast muretsema, võid vabalt endale vaba päeva lubada. Usalda mind, ma saan hakkama.“ selgitas Maris.

  „Jumal tänatud! Ma mõistan sind, kallis sõber! Aga olen siesta alguseni siin sinuga ning õhtupooliku jätangi sind üksinda. Mõtlesin, et lähen jalutan natuke mööda Portot. Päevad on kõik nii hallid viimasel ajal minu jaoks olnud, ainult töö ja töö. Loodus laeb ja rahustab,“ teavitas Rahul.

  „Muidugi mine! Ma luban, et ei kuritarvita su usaldust.“ rõõmustas naine, et ta sõber sellise otsuse tegi.

  „Ohh, sa mu kullatükk!“ tegi indu Marisele, nagu väikesele lapsele, pai. Marist see ei häirinud, ta lootis südamest, et mees oli temast üle saanud ja suhtus Marisesse nagu sõbrasse.

  „Kas teil on Rinaldoga lähiajal suuremaid plaane ka? Kas mina mahuksin ka nendesse plaanidesse või tahate kahekesi aega veeta?“ tundis indu juba huvi.

  „Ütlen ausalt, Rinaldol on plaanid, aga minul mitte, sest võtsin mõtlemisaega. Aga kindlasti anname me teada, kui sina ka meie plaanidesse mahud. Lihtsalt asi on nüüd ju selles, et me ei saa sinuga kusagile koos sõita, kuna kui minul on vaba päev, oled sina tööl, ja vastupidi. Muidugi kui su vanemad juhtumisi vahepeal Indiast ei naase. Siis oleks mõeldav ju isegi.“ oli Maris sõbralik.

  „Oi, sa oled mul terane tüdruk!“ ei olnud Rahul komplimetidega kade, eriti veel kui naisel nii hea ja terane mõtlemisvõime on. Mehe enda mõtted olid vist mujal, sest ta ei arvestanud sellega.

  „Heh! Ma tänan! Ja ega me ju kusagile ei kao, jõuame koos möllata küll ja veel! Armsam oleks muidugi neljakesi, siis ei ole üks meist nagu kolmas ratas jalgratta all!“ tegi naine silma.

  „Millele sa vihjad?“ ei saanud indu pihta.

  „No, et nagu mina ja Rinaldo, sina ja...sul võiks kallim olla, ma usun, et saaksin siis ka endale siia linna sõbratari. Ja neljakesi oleks armas matkata.“ selgitas naine.

  „Seda küll, jah! Maris, ma tõesti vajan armastust ja peret. Olegi nagu üksildane hunt väljal ning ma ei saa tegelikult aru miks tüdrukud mind kardavad. Kas ma olen sinu arust inetu hindu?“ meelitas indu taas komplimente välja. Aga ega Maris polnud enam kade ka, ning ta vastas ausalt.

  „Sa ei ole üldse inetu. Oled kena mees. Liigagi kena. Aga katsu natuke tagasihoidlikumalt tüdrukutega käituda, sest pealetükkivus ei meeldi, no vähemalt põhjama tüdrukutele mitte. Jah, ma ei oska lõunamaa tüdrukute eest seista, äkki neile meeldib, aga rääkisin oma seisukohalt. Tead, kui sa leiaksid Eesti tüdruku...muide, Eesti tüdrukutele meeldivad väga India poisid! Ausõna. Ka minule on kogu teadliku elu meeldinud ja ilmselt selle vasikavaimustuse pärast jätsingi sulle ehk algul mulje nagu ma flirdiks. Sa lihtsalt olid ja oled ainuke India mees kellega ma elus suhelnud olen. Olin algul ikka väga vaimustuses, et lõpuks täitus üks mu unistus, leida endale hindust sõber. Ja ma ei osanud arvatagi, et sa minusse ära armuda võid, sest ma ei mõelnud sellele, kuigi su sharm ja kena välimus köitsid juba algusel mind.“ avameelitses naine.

  „Ausalt või? Ohh, küll mu sõbral on ikka pruudiga vedanud! Sa süstisid minusse praegu enesekindlust, kulla kallis sõber! Aitäh! Ma tõesti siiralt tänan sind, Maris! Ohh, nüüd ma julgen rohkem ringi vaadata ja ehk leian minuagi oma armastuse.“ Marisele tundus, et indu silmadesse valgusid pisarad.

  „Ausalt ikka. Rääkisin südamesõnadega. Ma olen õnnelik, et mul siin, väga kaugel kodust, on olemas kaks head sõpra, et ma pole üksinda võõrsil. Eks koduigatsus painab ka, aga ma armastan seda maad ja tunnen, et tahan siin olla. Kui midagi ei muutu, siis tahaksin oma erialale tulevikus tööle minna, eht siis meditsiinivaldkonda. Kas sa oskad portugali keelt? Tead, mulle tuli idee, kuidas ma saaksin kohaliku keele rutem selgemaks. Ainuüksi tähtede ja lausete õppimine, ning nende mittepraktiseerimine ei õpeta mind, kuigi targemad väidavad, et mul on keelte peale annet. Kui teeks nii, et te Rinaldoga hakkaksite minuga ainult portugali keeles rääkima?“ tuli naisele enda arust geniaalne idee.

  „Kallis Maris, ma pean sulle pettumuse valmistama, sest ka mina oskan nii palju seda keelt, kui palju mul poes vaja läheb. Aga samas, ehk sama taktika aitaks ka minul paremini keelt selgeks saada. Me võiksime Rinaldole sellest mainida küll, sest tema valdab ju nii hispaania, portugali kui ka inglise keelt puhtalt.“ meeldis sõbratari aade indule väga.

  „Geniaalne!“ lausa hõikas Maris.

  „Mis on geniaalne?“ seisis korraga Rinaldo poe uksel.

  „Heh, luksusid ka või?“ muigas Maris.

  „Kes? Mina või? Pidanuks?“küsis Rinaldo.

  „Muidugi, muidugi,“vastas Rahul rõõmsal häälel.

  „Ma näen, et te tahate millestki minuga lähemalt rääkida. Kas on nii?“muigas Rinaldo.

Indu ja Maris vaatasid teineteisele otsa ning muigasid.

  „Noohh, ärge hoidke mind teadmatuses!“ muutus Rinaldo kärsituks.

  „Prae omas mahlas, prae-sõbrake!“ itsitas Rahul ning Maris naeris kaasa.

  „Okei, okei, tegelikult nii kui hundist räägid, nii ta ka kohal on! Ehk siis hetkel pidasin ma hundiks sind, Rinaldo, kui sa juhtumisi aru ei saanud. Meil on sõber Rahuliga geniaalne plaan, aga ilma sinuta on seda plaani võimatu teostada. Noh, kas hakkas kergem?“ tegi Maris Rinaldole silma.

  „Mitte mõhkugi ei saa aru! Aga hea teada, et te siin minust puudust tundsite!“ muheles mees.

  „Tundsime, tundsime, ja kuidas veel!“ oli Rahul salalik.

  „Hea küll, ei me piina sind enam! Kas sa oleksid nõus meiege edaspidi vaid portugali keeles rääkima? Nii mina, kui ka Rahul oskame vaid vähesel määral portugali keelt, praktika puudub just minul. Aga me siin arutasime, et sa võiks meiega ainult portugali keeles rääkida, nii õpiksime mõlemad keele paremini selgeks. Mida sa arvad? Kas sulle sobiks?“ selgitas eestlanna.

  „Ooo, see oleks ülimau! Ausalt! Kas te mõlemad soovite tõesti kohalikku keelt selgeks õppida?“ oli Rinaldo meeldivalt üllatunud.

  „Loomulikult!“ vastasid indu ja eestlanna ühest suust.

  „Millal me alustame siis? Kas kohe?“ tahtis Rinaldo teada.

  „Mina natuke õpiksin või vaataksin laused ja sõnad, mille olen endale selgeks teinud, enne korra veel läbi.“ teatas Maris.

  „Sama siin.“ oli indu nagu Marise suuvooder.

  „Teeks mingi nädala pärast?“ tuli naisele idee.

  „Teeme jah!“ sobis see ka indule. Nii see suusõnaline diil sõlmitigi.

  „Okey, sõbrad, ma nüüd lähen!“ teatas Rahul ja marssis uksest välja.

  „Mis tal hakkas?“ehmatas Rinaldo.

  „Ei midagi!“ teatas Maris.

  „Ahahh, ammendav vastus.“ oli Rinaldo segaduses.

  „Rahul läks ja lõpetas tänaseks. Mina tuleb peale siestat üksida tööle. Vaat sellised on lood.“ oli naine põnevil.

  „Kuhu ta läks?“ ei saanud Rinaldo ikka pihta, sest indu lahkumine oli ootamatu.

  „Koju läks ilmselt või ma ei teagi kuhu, ei uurinud. Küllap ikka koju pessu ja siis jalutama.“ arvas naine.

  „Jalutama?“

  „Aa, miks ka mitte? Või oli see küsimus mulle suunatud? „ jäi naine salakavalks.

  „Miks ka mitte?“kordas mees.

  „Näehh, sa tögad mind!“ alles nüüd sai Maris pihta.

  „Aa, miks ka mitte?“ noris mees edasi.

  „Lõpetaaaa!“ naeris naine.

  „No lõpeta siis. Pane kenasti uks ka lukku. Või tahad siia jääda ja soovid, et jääksin koos sinuga?“ uuris Rinaldo.

  „Ei, ma tahan koju pesema minna, et peale siestat üksinda oma tööpäeva nautida.“ oli Maris resoluutne.

  „Ahnii!? Ja mina, loll, lootsin juba, et saan terev õhtu sinuga veeta.“ tegi Rinaldo pettunud nägu.

  „Totu! Aga jah, lootus olla lollide lohutus. Vähemalt meil Eesti öeldakse nii.“ tögas naine.

  „Ahahh, aitähh, sõber!“ sai mees naise tögamisel pihta.

  „Liigume?“ küsis mees.

  „Liigume,“vastas naine.

  Rinaldo, nagu tšentelmehel ikka kombeks, saatis Marise ta kodu ukseni, suudles, lehvitas ja läks. Ei trüginud ta vägisi ise naise koju.  

9. jaanuar. 2018.a.

Vana-Rääma

Märka märke!

MÄRKA MÄRKE!

  Erle tõusis varahommikul, tõmbas köögikardinad eest ning nägi, et üle öö oli talv saabunud. Siidpehmed lumehelbed mänglesid vana talumaja aknaklaasidel, nagu meelitaks perenaist õue. Erlel ei olnud valikut, ta pidi niikuinii minema, kõndima maha viis kilomeetrit, et jõuda rongile, mis teda pealinna sõidutab. Tähtsale töövestlusele ei tohtinud ju hiljaks jääda!

  Hommikukohv joodud ning kerge meik tehtud, asus naine teele. Juba esimesel kilomeetril kattis naist lumekiht, mida iga hetkega hakkas taevast alla sadama üha enam. Kogu teerada mattus valge vaibaga, aga ühtegi lumesahka liikvel ei olnud. Kummaline, mõtles naine, sest tavaliselt töötasid sahamehed selliste ilmade korral lausa öösiti, et teed puhtaks saada.

  Umbes kahe ja poole kilomeetri pealt ilmus naise teele vares, kes hakkas temaga ühte sammu astuma. Erlele tundus nagu tahaks lind talle midagi öelda või koguni millegi eest hoiatada. Naine kohmetus, sest tänane päev pidi panema tema saatusenumbrid õigetesse tulpadesse, sest ta vajas seda töökohta lausa ellujäämise nimel, sest rahatagavarad olid otsakorral, aga tühja kõhtu kannatada ei taha ju keegi.

Vares kõndis umbes veerand tundi naise kannul, mis tekitas Erles kõhedust, kuigi muidu ta neid linde armastas ja isegi toitis, aga täna tekitas see lind temas vastakaid tundeid, millele ta selgitus anda ei osanud.

  Paari kuu eest kaotas Erle rekkaõnnetuses oma kihlatu, kellega neil oli pulmakuupäev isegi paika pandud. Oktoobrikuu ootamatu jäitekiht maanteel, mille tagajärjel oli liiklus eluohtlik, ta kallim elu kaotaski, vaid kolm kilomeetrit enne koju jõudmist. Erle maailm varises põrmu, lausa nii, et ta ei mäleta kuud aega oma elust. Meenuvad vaid udused hetked sellest kuidas ta mööda elamist veavu ringi vegeteeris, teadmata kas ta selle aja jooksul üldse sõigi, aga igal juhul hing sees tal püsis.

  Vana talu, kus noorpaar elas, olid nad poole aasta eest mehe vanatädilt päranduseks saanud, kes üheksakümne viieselt vanadususrma suri. Talu asus tiheda metsa sees, viie kilomeetri kaugusel järgmisest talust. Sestap Erle eriti kellegagi ei suhelnud. Lastekodus kasvanud lapsena hoidis ta minevikust kõrvale ning püüdis seda unustada, kuigi kihlatu haritlasest vanemad, kes elasid õnneks hoopis teises Eesti otsas, tuletasid naisele ta minevikku meelde, ega pidanud raske saatusega miniast lugu. Nii saigi Erlest üksik hunt, kelle jaoks eksisteeris maailmas vaid tema kihlatu.

  Umbes kilomeeter enda raudeejaama jõudmist oleks naine justkui teise riiki sattunud, lumest ei olnud kübetki ning teid kattis kiilasjää. Ennast vaevu jalgel hoidnud naine pidi seal samas elu kaotama. Rekka, mis talle kiilasjääga kaetud kurvi siseküljel vastu sõitis, sattus külglibisemissse ja paiskus vahetult peale naisest möödumist kraavi. Erle sai shoki. Kui ta kraavipervelt istumast ennast mäletama hakkas, olid operatiivmasinad juba kohal ning rekkameest püüti elustada, kuid tulutult.

  Erle rong oli läinud, ühes sellega ka töökoht, mida ta endale väga ihaldas. Aga elurong oli õnneks rööbastel tagasi! Muu polnudki enam tähtis.

  Paar kilomeetrit enne koju jõudmist ilmus taas kusagilt vares, kas toosama, või keegi teine, polegi vahet. Lind lendas üle naise pea nii, et oleks seda peaaegu riivanud. Alles siis taipas Erle mida vares öelda tahtis! Alles siis jõudis talle kohale, et vares hoiatas teda, aga naine ei märganud isegi lindu tänada. Koju jõudes, süütas Erle küünla ja viiruki. Küünlaid põletas ta igapäevaselt, aga viirukeid erandjuhtudel.

Kui viirukisuits oli taluköögi mõnusat aroomi täis laotanud, tuli Erelele teadmine, et tema kihlatu päästis mõne tunni eest ta elu. Alles siis taipas naine kelle sisse läks ta kihlatu hing pärast maise teekonna lõppemist!

  Aitäh, vares Armand!

8. jaanuar. 2018.a.
   Vana-Rääma