Jaansoni rada 13. päev

ma ausõna ei ole peale 6 km väsinud. pigem pulbitsen energiast ;)

 Täna õhtul saab 3 nädalat rajal käima hakkamisest. Järgmise nädala lõpul aga juba kuu aega ja siis teen ka statistikat.

 Läbisime täna 6 km. Mul läks järjekordselt juba varahommikul uni, ärkasin kell 8.05. Jälle ootasin millal Germo ärkab. Kui mina aina kaotan kaalu siis tundub nagu Germo kõht kasvab üha suuremaks. Ta on vähem ülekaaluline, ei kepikõnni, seega langeb ta kaal vaevaliselt, kui üldse. Katsun nädalavahetusel ka Germo kaalule saada.

 Ma olen kindlmast kindlam, et mida ülekaalulisem on inimene, seda rutem ja rohkem seda alla tuleb. Esiteks annab kepikõnd topeltkoormuse kui niisama jalutamine või jalgrattaga sõit. Teiseks on mul ikka kohutavalt palju ülekaalu (mille avalikustan kunagi hiljem) seega pean olema eriti ettevaatlik, et endale liiga ei tee.

 Kui ma ausalt tunnistan siis enne rajale minekut oli mu tervis ikka päris käest ära. Kuna mul ravikindlustust ei ole, ei saa ma ka arstidel käia. Pitsitused rinnus ja lõualuu värisemised ja krambid (lõualuus)kordusid juba iga nädal, oli aeg midagi ette võtta. Olen õnnelik, et seda teekonda alustasin ja ma ei ole väsinud sellest. Rada ongi üks põhjuseid mis mul hommikuti une viib, kuigi enne armastasin vähemalt kella 11-ni magada. Tõsi küll, mõned hommikud tagasi ärkasin ka 11.15, aga siis olin öösel üleval olnud ja raamatut lugenud ning uuesti uinunud.

 Täna alustasime kodutänavast. Eks ikka selleks et vältida tuult mis kogu aeg rajale minnes puhub just paremalt poolt ja just paremalt poolt on kael radikuliidist veel õrn, lausa muna on üleval. Ja eile jõudsin ma selgusele, et miks algul kogu aeg just parema jala hüppeliiges ära väsis, alustan rada kesklinna silla juurest ja see on pisut paremale kaldu. Seega raskus surub ka paremale ning tuuled on paremalt. Aga tänaseks ei tee isegi hüppeliiges enam haiget. Küll oli ikka algus raske, aga vastu pidasin.

 Täna tundsin kiire tempoga liikumise juures kerget väsimust alles peale 5. km-t. Alles siis tegime ka esimese istumispausi.

 Uus "trend" on rajale saabunud- nooreme emad jooksevad titekärudega. Jah, täna kohasin lausa kolme.

Uskuge, ma tahaks mägesid juba paigast liigutada.

teekonna alguses..

koolilapsed spordivad rajal, 2. km-l

3 km läbitud, ots ringi ja tagasi..

selfi neljandal kilomeetril. katsu teha, kui Germo on ligi 2 m pikk

esimene istumine 5. km-l

umbes 1 km veel koju...

taamal minu lemmikmaja, mis kahjuks laguneb...

1 km veel koju...

ja masinatehas kaob ajaloo prügikasti...

Germo kesklinna silla juures ehk finišis

Kõik rajale!

27. aprill. 2017.a.
Vana-Rääma

Rada 12. päev

Kodutänav ehk siis Vana-Rääma tänav

 Täna tõusin hommikul kell 8.08. Oli tahtmine kohe rajale minna, aga ootasin Germo ärkamist. Ta ärkas poole kümne paiku ja siis keeras ilm ära. Avasin arvuti ja avastasin ühe kohutava uudise ning veetsin selle pärast netis pikki tunde, kuni lõpuks rajale läksime.

 Otsustasin, et täna liigume teist teed. Esiteks on Jaansoni rajal tuuline ja ma juba üle nädala põen kergekujulist kaelaradikuliiti. Ei mingit tuult.

 Kodust lahkudes otsustasin kohe pildi ära teha, sest hakkasin samme lugema. (ma ei tea kas mu telefonis sammulugeja ona ja ma ei oska kasutada) Bestri poe juures, kui olime pooltesit kilomeetrit ära käinud, avastasin, et rahakott oli koju jäänud. Nii palju siis poodi minekust. Tänane rada jäigi vaid 3 km pikkuseks ja homme plaanin vähemalt 6 km kepikõndida.

 Tagasi tulles avastasin, et olin unustanud pilti teha, tegin ja siis ununesid sammud. Selline tuulepea olin siis täna. Juhtub. See on see kui su kadunud sõbranne luuletused varastatakse ja antakse oma nime all välja. Loodan, et saame koos sõprade abiga peatada plagiaadiraamatu sünni.

 Eile ja üleeile olid mul pingelised päevad arvutis, lugesin pikki tunde peagi ilmuva novellikogu ja romaani käsikirju üle. Pea oli paks ja enesetunne halb. Rada korvab kõik.

 Minu raamaturiiul aina kasvab öökapil. Endiselt loen Reelika Lootuse "Jälitatavat" mis on tohutult põnev, aga mul läheb aega, ajanappus on.

 Olge kõik hoitud!
Ja avalikustage vargad, see on kõige leebem karistus veel neile.

Mina olen ikka endine, aga ma ei salli valsklust, sellepärast on mu fb ajajoon hetkel kirju.

Kena kolmapäeva õhtut!

teel koju...Germo. taamal masinatehase varemed

raamatud minu öökapil...

26. aprill. 2017.a.
Vana-Rääma

Jaansoni rada 11.päev

Germo 2,5 km-l

 Täna ärkasin kell 7.55. No lihtsalt uni läks ära ja kohe tuli tahtmine rajale minna, aga Germo ärkas täpselt tund aega hiljem, ehk siis 8.55 ning pidin ootama kuni ta sööb, ennast riidesse paneb, voodid ära teeb jne...Mina ju ei tohi teha, sest tema on need kohustused endale loonud. Rajal muidugi oli ta natuke õnnetu, et hambad pesemata unustas ning tuletas seda mulle korduvalt meelde. Selline ta mul kord juba on. Aga nalja saab ka, vahel ta matkib mind, et kuidas ma kepikõnnin. Ju on siis naljakas kõrvalt vaadata. Pool rada kandis ta kindaid ning peale poolt rada loobus nendest. Kuigi tuul on ikka natuke liiga külm veel, olid osad rajal juba lühikestes pükstes. Ja üleüldse oli täna rajal väga palju rahvast.

 Mina otsustasin täna fliisi väel minna ja õigesti tegin, sest lõpuks vist hakkab kevad Pärnusse jõudma. Rätiku panin ikka kaela, et kaelaradikuliit uuesti ei süveneks.

 Kuna eile tundsin, et 4 km läbida on vähe mis vähe siis täna läbisime 8 km. Enesetunne on väga hea, kuigi algul koju jõudes olid täna päkad kanged, eriti siis kui ennast veidikeseks ajaks istuma unustasin ja siis järsku tõusta tahtsin. Eve jalutas meile kilomeetrijagu maad vastu ning siis tulime meile. Nüüd saatsin naabrinaise ära kes lausa ehmatas kui teda saatma läksin, päris ülimeeldiv tunne oli. Ehmatas miks? Sest avastas, et mu kõhuke hakkab taanduma ja ütles ka mulle seda otse. Möönis, et peab ka rajale minema. Nii on, taandub jah, voorusevöö tõmbab koomale. Kuidagi väga kerge on olla juba nüüd.

 Bestri poe juurest keerasime teisele rajale, eks ikka selleks et tuult trotsida. Praegu nad seal kaevavad ja teevad seda kergteed edasi ilmselt. Aga sellel tuhakattel on ka hea kepikõndida.

 Germo heitis juab pikali, ju tunneb, et vajab lõunauinakut. Ilmselt vajan mina ka seda, sest öö jäi 6 tunniseks, mis tegelikult viimasel ajal ongi ilmselt mulle sobiv aeg. Aga õhtul on vaja veel vaimset tööd teha ja pean puhkama. Vaimne töö väsitab kordi rohkem kui füüsiline eneseliigutamine. Ootan veel ühe raamatusoovija ära ja kobin tunniks kotile, kui just üks lugemisel olev raamat mind endasse ei haara. Aga kahtlus on, et ma ennast lugema unustan, sest tegu on ühe põneva raamatuga. Sellest blogin siis kui õige aeg.

 Mul on juba tohutult hea olla! Tahaks kogu maailma kallistada.

3 km läbitud...

üks põnev puu 4. km-l...

4 km läbitud...

metsa taga uus sild ja Sillakeskus...

esimene puhkepaus 5. km-l...

5.km-l...täitsa elus

tagasi Sõudeklubi juures....

Bestri poe juurest keerasime sellele rajale...

Kõik rajale, rsk!


24. aprill. 2017.a.
Vana-Rääma

Jaansoni rada 10.päev

Germo ja Eve

 Ma olen 11 kg kergem, juhuuu!
 Sõnuseletamatu tunne on, ausalt! Eelmisel nädalal tekkis tagasilöök, ehk siis 1 kg oli tagasi tulnud, aga ma ei heitunud. Ei murdunud ma ka siis kui 3 päeva rajal käimata jäi ja toidumürgitus mind rajalt maha murdis. Tänaseks olen rajal käinud 10 korda kahe ja poole nädala jooksul ja tõesti, tõesti, olen juba 11 kg kergem. Kuigi minna on veel väga pikk teekond. Ideaalis tahaks kokku 52 kg alla saada, seega tuhisen edasi. Samas kui saaks 30 kilo alla nagu Sven sai, oleks ma ka üliõnnelik. Unistan suurelt, ausõna! Sellest, kui palju ma enne rajale minekut kaalusin, räägin kunagi hiljem.

 Jätkuvalt olen ma seda meelt, et mina ennast näljutama ei hakka, sest organism tunneb ise ära mida ta vajab ja mida mitte. Ma ei taha kuulda mingitest dieetidest (võibolla kunagi tahan) hetkel, ega ka toitumiskavadest. Ei taha ma ka nälja tunnet tunda. Kui patustan (nagu täna) siis lihtsalt liigutan ennast rohkem. Igasugused jõusaalid ja asjad ei ole ka minu jaoks, mul kulub raha mujale kui sinna. Olen elu jooksul palju igasuguseid dieete pidanud, "tänu" neile (kiirest kaalu langusest, näiteks Herbalife kaudu) sapikivid saanud ja opile sattunud jne...Veedieeti pidanud jnejne...Ilmselt minu edu pant on liikumine ja just kepikõnd, sest see paneb kõik lihased ja liigesed liikuma ja ma higistan nagu mahlakask. Mis sest, et kaelale on tekkinud kortsud ja kätel on juba sellised tiivad, et tõuse või lendu, aga enesetunne on kordi parem ja enegiat on juba nii palju, et liigutaks mägesid paigast.

 Olen jätkuvalt ka seda meelt, et minu ülekaalu juures on korraga 10 km käia liiga suur koormus, kuigi olen seda mõned korrad teinud. 4, 5 km on paras. Ja kui endiselt on mul eesmärk külastada rada vähemalt 3 korda nädalas, külastasin ma sellel nädala juba 4 korda.

 Täna läksime rajale koos Germo ja Evega. Nemad kõndisid niisama ja mina ikka endiselt keppidega. Jõe ääres toimusid mingisugused kalastusvõistlused ja tuul oli endiselt valus. Aga pakkisin ikka veel tunda andva kaelavalu salli sisse, jätsin juuksed lahtiselt tuult trotsima ja tuhisesime minema.

 Õudsalt armas on kohata rajal tuttavaid. Kui eile läksid Triin ja Anu rajale ja läbisid selle lausa 1.40 minutiga, siis pani ahhetama küll. Tublid naised! Täna kadus see 4 km nii ruttu kätte, tagasiteel külastasime juba tuttavat Bestri poodi ja kodu poole naasesime juba mööda kõnniteed mis selle poe juurest tuleb ja on värskelt tuhakatte peale saanud. Jookseb paralleelselt Jaansoni rajaga, kuid on tunduvamalt tuulevaiksem. Tagasiteel kohtusime ka armsa Kariniga kes oli tervet ringi tegema minemas. Vapper naine! Oli armas. No, ja kus ma siis sain fotosüüdistamast!

 Kuna mul endal kodus kaalu ei ole ja laupäeviti või pühapäeviti on meil nn saunapäevad ja kaalupäevad, siis just täna ma oma tulemust nägingi. Ja pühapäevad on ka minu jaoks patupäevad, ahjupraepäevad. Täna sai tehtud kaelakarbonaadi ahjukartulatega. Fotosüüdistus on ka olemas. Seega elagu kõigesööjad ja endaliigutajad!

Rajal näeme, raisk!

väikne jõgi

miskine kalameeste üritus...

...

müstilised puud...

2 km läbitud...

2 km läbitud...

Germo ja Karin :) 

tee Bestri püoe juurest on nüüd pinnatud...

ja ahvatlev lõunasöök: ahjukartulad ja seakaelakarbonaad

23. aprill. 2017.a.
Vana-Rääma

Siis kui kohtad kallist kooliõde ligi 30 aastat hiljem...

Aili ja mina ligi 30 aastat peale viimast kohtumist...

 Elu on täis üllatusi. Olgu tänatud inimesed kes mind täna välja kutsusid ja keda mina välja kutsusin. Eelkõige tänukallid sulle kallis Ergo tervituste ja imetoreda esinemise eest! Püüan ikka edasi su lemmikkirjanik olla!

 Kuna ma elan nn Bermuda kolmnurgas (Uku kõrts, Aleksandri Pubi, Kentuki kõrts naabruses) siis vahel tuleb juba viisakusest naabreid külastada. Sellel korral siis sai Kentuki kõrtsus Ergo pilli järgi tantsitud. Aga oli vahva ka, sest lisaks mõnele meesinimesele, kes tahtsid tantsuplatsil vaid kõikuda sain tantsu lüüa ka mehega kes käib peotantsui kursustel. Küll oli hea! Ausalt. Ma armastan üle kõige valssi tantsida, siis rumbat, siisa sambat. Ja uskuge või mitte, täna sain ma ikka ennast parajalt higiseks tantsida.(korvas selle, et pole mitu päeva Jaansoni rajale saanud).

 Aga see pole kõige põnevam uudis. Kõige põnevam on ikka see, et ma sain juhuslikult kokku ligi 30 aastat mittekohtunud kooliõega kellel oli juhtumisi koht broneeritud ka just meie lauas. Täielik müstika! Küll oli rõõm üle pika aja kohtuda, armas Aili! Tõsiselt. Ja me mõlemad tõdesime, et me polegi vanemaks jäänud. Vaata, et isegi nooremad oleme. Küll oli armas kokkusattumus! Aitäh ka sulle, Ergo, et sa rahva Pärnusse kokku tood! Täna oli kuulda, et Kentukis oli rahvast Vigalast, Lihulast, Nuiast, Paidest jne...Täitsa põnev!

 Aitäh ka Evele, Maarjale, Annele, Aivarile, Ailile ja Peeterile! Uute kohtumisteni!

no too onu rääkis et oskab ka valssi tantsida, aga vaid rääkis...

see (nagu ka eelmine) pilt kalli Eve tehtud

minu kallis sõber Ergo

nad tantsivad ;)

minu kallis kooliõde Aili

meie ;)

P.S. Peagi lisan ehk mõne pildi juurde...


23. aprill. 2017.a.
kell 2.03
Vana-Rääma

Uus tass Hollandist!

 Täna sain taas uue tassi omanikuks ja selle tõi Hollandist mulle Triin. Aitäh, kallis!

 Jah, ma kogun endiselt tasse või kruuse, kuidas keegi neid asjandusi nimetab. Lähiajal katsun üle lugeda palju mul neid on.

 Kui ma ükskord rikkaks saan ja endale mingi nipiga riiulid või konksud seina saan, teen pilti ka. Luban.

 Sõbrad, kui keegi teist läheb reisile ja mahutab oma pagasisse tassi, siis vahetan selle hea meelega oma romaani Segavereline vastu. Ette tänades!

Amsterdam

Jõudu ja jaksu rajal, Triin ja Anu!
Mina katsun ehk juba homme või ülehomme rajatamist jätkata.

Kena laupäeva!


22.aprill. 2017.a.
Vana-Rääma

Veidi teistsugune blogipostitus...

 Eilsest saati olen ma olnud nagu vatist ja möödunud öösel jõudsin järeldusele, et ilmselt sain eile ühes kohvikus suitsukana salatist toidumürgituse. Terve öö öökisin ja elasin vetsus. Täna olen ka alles näost lubivalge ja jõuetu. Valud olid öösel kohutavad, kuid kiirabi kutsuda ei saanud kuna ei saanud ju Germot üksinda jätta. Pealegi pole mul ravikindlustust, kui vajadusel haiglaravi oleks vaja läinud. Kella poole viie ajal sain vast mõneks tunniks sõba silmale ja täna ka magan vahelduva eduga. Natuke veel iiveldan, kuid õnneks pole valusid. Sõin öösel kõik paracetamolid ka ära, et natukenegi leevendust saada. Kuid praegu olen ööga võrreldes juba pärisinimene ja vaatamata kõigele on meeleolu hea. Sõber helistas ja kutsus oma lavastatud esietenudusele, mis algab kell 18.00 Raeküla Vanakooli keskuses, kuid sinna minekuks olen kahjuks jõuetu.

 Meie kõigi poolt armastatud näitleja, poeet, lavastaja jmm...viibib ise hetkel haiglas kuid esietenduse ajaks sai koju. Järgmisel laupäeval, 29. aprillil mängivad nad sama tükki samas kohas ja samal ajal. Ehk jõuan siis, kui midagi ette ei tule. Margusele aga tervist ja taastumist!

lavastaja ja autor: Margus Oopkaup

ja nende trupp...

 Jõuetul olekul on oma plussid. Öösel lõpetasin Saale Väesteri romaani "Mees minevikust" lugemise (kirjutasin ka eraldi blogi) ning nüüd loen Reelika Lootuse "Jälitatavat" mille jätsin n.ö. magustoiduks.

 Meie majas elab kuulus ja andekas kunstnik Aleksei Jastrebov, kes küll eesti keelt ei räägi, aga aega-ajal kingib Germole head ja paremat. Täna tõi ta puuvilju. Ma ikka naeran, et ühte majja mahuvad ära hudoošnik ja pisaatelnitsa. Kopeerin wikipeediast siia lõigu, kuigi tundub, et seda pole viimastel aastatel keegi täiendanud.

Alksei Jastrebov. foto: Ants Liigus (taustal tema maalid)

Aleksei Jstrebov. foto: Mailiis Ollino

Aleksei Jastrebov

Aleksei Jastrebov (sündinud 1957 Tšuvaššias Aibetši külas Ibressi rajoonis) on tšuvaši vabakunstnik, kes on pikka aega elanud ja tegutsenud Eestis.

Ta ema on rahvuselt tšuvašš, isa tšetšeen; vastavalt sellele esitleb end kord tšuvaši, kord tšetšeenina. Usutunnistuselt vene õigeusku, kusjuures on loomingulistel eesmärkidel viibinud erinevates Eesti ja Venemaa kloostrites, sh Pühtitsa kloostris. Omandanud Venemaal põllumajandusliku keskerihariduse, olles lõpetanud põllumajandustehnikumi. Tema kunstialase ettevalmistuse ja loometee kohta on avalikus teabes andmeid ülinapilt.

Jastrebovi kunstialane haridus piirdub teadaolevalt vaid mingi Moskva kultuurikeskuse juures asunud rahvaülikooli juures tegutsenud lühiajaliste kunstikursustega. Saabus Eestisse 1980ndatel. 1991. aasta septembris toimus Kuressaares Viktor Kingissepa Memoriaalmuuseumis tema maalide näitus, mis oli tema esimeseks taoliseks ülesastumiseks Eestis ja võib-olla ka kogu maailmas. Korduvalt on ta oma töid eksponeerinud Pärnu sanatooriumis "Tervis". Tšuvaššias on ta esinenud näitusega vaid 1994. aasta jaanuaris Tšeboksarõs. Paistis silma üliproduktiivse ja müügi alal eduka tänavakunstnikuna, paraku kannatas selle produktiivsuse all tema peamiselt visandlikest kohavaadetest koosneva loomingu kvaliteet.

Elas ja tegutses peamiselt Pärnus, kuid 2005. aastal selgus, et tema Eestis viibimiseks puudub seaduslik alus, kusjuures talle välja antud Venemaa pass oli aegunud juba 2003. aastal. Pärast kaks aastat väldanud kohtuvaidlusi saadeti Jastrebov 2007. aasta juunis Eestist välja ning tema suhtes kohaldati kümneaastane viisakeeld. Alates septembrist 2008 on ta poolteiseaastase loaga jälle Eestis^[1].

*****************************************************************************

 Muidu kulgeb vaikselt. Rajast unistan endiselt ja nii kui kosun, asun taas teele. Isegi haigus ei murra maha mu kirge kepikõndida. 

 Ahjaa, süüa tegin ka, pajarooga. Komponendid:

lõuna kahele...

puuviljad kunstnik Jastrebovi varasalvest...

šampinjonid
kartuladsibul
juust
hernes
porgand

  Olge hoitud!

21. aprill. 2017.a.
Vana-Rääma

MEES MINEVIKUST- Saale Väester

 Kell 3.15 lõpetasin Saale Väesteri romaani "Mees minevikust" lugemise. See on juba neljas romaan mille selle autori sulest läbi lugesin. Nüüd võin julgelt öelda, et minu jaoks on Saale käekiri tuntav.

 Saale Väester armastab oma raamatutes kasutada hästi palju kordusi ja imekombel need kordused üldse ei häiri, pigem mõjuvad nagu mantrad või koguni nagu meditatsioon mida tihti harrastad ja läbi mille üritad maailma paremaks muuta. Kuigi tema raamatud on haaravad ja mahult mitte just paksud, aga kui lugeja ei jaksa neid siiski ühe korraga läbi lugeda, tulevad kordused veel eriti kasuks. Eriti siis kui pole mitu päeva aega saanud sama raamatut edasi lugeda.

 Minu jaoks on autor läbi oma teoste hea inimestetundja ja psühholoog, kes oskab lahti harutada selliseid suhete sasipuntraid mida paljud meist ei oskaks.

 Ilmselt on Saale lemmiksõnadeks masinlik, soostuma ja lemmikriietuseks pükskostüüm, sest neid kohtab mitmes tema raamatus. Ma tean seda tunnet, sest autor ei pruugi ise üldse märgata kui ta ennast kordama hakkab, nii juhtub ka minuga. Asjas, et teoses sees olles on ju tähtsam see, et saaks kirja selle mida öelda tahad, väiksem rõhk jääb väljenditele.

 Tema raamatud on loetavad ja haaravad pühholoogilised romaanid elust enesest, inimestest meie ümber, armastusest, petmisest, valust, meeleheitel koduperenaistest, kuid samas võiks ka tema raamatuid ka  mehed lugeda, sest need on väga õpetlikud.

 Mina tunnen alati Saale raamatutest Tartu hõngu ja see paneb mind selle linna järgi igatsust tundma. Tartu on teine linn Eestis kus ma elaks (olen kunagi ka elanud):

 Igal juhul hea raamat.
Suured tänud sulle Saale selle eest!

SOOVITAN!

21. aprill. 2017.a.
Vana-Rääam

Rahva Raamatu lehelt:

 13.74 €

• LISA EEMALDA 
• RAAMAT

  MEES MINEVIKUST

  Autor: SAALE VÄESTER

  **********HINDA JA ARVUSTA (0)

   1 Google +0  0 Share0

  Kätlini elus on kõik hästi – ta teeb unistuste tööd, tal on ilus kodu, kolm toredat last ja tubli mees. Vaid tema teab, et tegelikult on midagi siiski puudu.
  15 aastat tagasi sai ta ootamatult emaks. Lapse isa oli tema elu esimene suur armastus Jaanus, kes aga Kätlini rasedusest kuuldes jäljetult kadus. Oma murega üksi jäänud teismeline ei leidnud ka vanematega ühist keelt ja veidi peale tütre Kadri sündi põgenes ta lapsega vanematekodust. Minna polnud aga kuhugi. Ja nii jäi ta lihtsalt pargipingile istuma, teadmata, mis temast edasi saab. Õnneks leidis Virgo ta pargist ja kutsus enda juurde. Alguse sai meeldiv ja turvaline suhe ning mõne aja pärast Kätlin ja Virgo abiellusid. Kuid Kätlini hinge jäi püsima mälestus tema esimesest suurest armastusest, igatsus mehe järele, kes oli tema jaoks kunagi kõike tähendanud. Seda enam, et Kätlini silmis on Virgo küll igati tubli ja tore, aga midagi on nagu ikkagi puudu, midagi sellist, mis Jaanuses oli, aga Virgos pole.
  Kui Jaanus ühel õhtul ootamatult Kätlini ukse taha ilmub ja naisele abieluettepaneku teeb, lööb see Kätlini senise täiusliku maailma kõikuma. Mida ometi teha? Kas valida aastaid kestnud turvaline suhe või mees, keda Kätlin on kõik need aastad endiselt salaja armastanud? Ja kuidas mõjutab Kadrit tema bioloogilise isa väljailmumine?

  ISBN	9789949551415
  ILMUMISAASTA	2017
  KEEL	eestikeelne
  FORMAAT	Kõvakaaneline
  LEHEKÜLGI	170 lk
  MÕÕT	215x152x14 (mm)
  KIRJASTUS	KENTAUR
  LISAMISE AEG:	28.03.2017