pühapäev, 14. august 2016

Pühapäev pihlaka-õuna moosiga



   Kui tavaliselt käime me teises kodus chillimas, šašlõkitamas, dušši võtmas, loodust nautimas jne...laupäeviti, siis sellel korral lükkus see pühapäeva. No, eile oli ju Augustiunetus, mis kujunes armsaks ja värvikaks, siis täna nautisime, erinevalt eilsest, (ilmast) päikeselist Pärnu suve. Jah, veidike tööd sai ka tehtud, ehk siis õunu ja pihlakaid moosi tarvis korjatud. Jah, te lugesite õigesti, keetsin mõned purgid pihlaka-õuna moosi. Koostiseks:
tooraine potis
pihlaka-õuna moos

pihlakad
õunad
kaneel
suhkur

  Koguseid ma ei ütle, sest teen tavaliselt kõike silma järgi. Mulle meeldib see mõru maitse mille pihlakas moosile annab ning õunamoose ma tavaliselt ilma kaneelita ei tee, sest just kaneeliga need maitsevad mulle kõige enam, kuigi ma just eriline moosi sööja ei ole, vahel talvel tuleb isu peale, siis on hea võtta, mitte poest kalli hinna eest osta. Pealegi, minu meelest on oma tehtud hoidised alati paremad.



ülihea suutäis

  Šašlõkki küpsetamsime Rakvere toodetud punase jogurtimarinaadis lihast. Ütlen ausalt, ma pole ammu nii head šašlõkki saanud! Natuke krepka maitsega mahlakas ja soolaga ka mitte üle pingutatud, just selline see šašlõkk on. Soovitan (soojalt)! Spetsiaalselt blogipostituse tarvis pildistasin ka pakendit. Kõik 5 inimest sõid ja kiitsid.

  4 purki on taas mu sahvris juures kokku 32 ja juba söödud 6 purki. Aga kurgid ja letšod on alles sisse tegemata. Kes teeb-see jõuab!


14. august. 2016.a.
Vana-Rääma

Augustiunetu kirjarahvas Taevatrepil


  No, nii. Paar viimast päeva olen suhteliselt pinges olnud, kuna päris mitu esinejat ütles ära. Hommikul ärkasin sõnumi peale, et veel üks ei tule. Tegelikult oli mul kahju, et paljude lemmik Eik Erik Sikk tulla ei saanud, kuna algul ta pidi tulema kuid....Ta oleks täna isegi tunni võinud esineda...aga. Kuid vaatamata vihmale ja sellest tingitud lava vahetusele, (Sambalalava vahetasime Taevatrepi vastu) kulges kõik kenasti. Ja pealegi paar esinejat haigestus, haigus ei küsi aega ega ruumi, ta lihtsalt tuleb. Ilmataat oleks ju võinud meie vastu armulisem olla, sest Samblalava oli tegelikult väga lahe kohake. Aga Taevatrepp oli ka armas kohake esinemiseks.
 
  Mina isiklikult olin üliõnnelik, et tutvusin mitme facebookisõbraga, Kristina Reinelleriga, Emmi Kõivuga ja Anne-Mari Alveriga. Anne-Marile suured ja siirad tänud raamatu eest! Germo istub alles oma voodil ja vaatab seda, vist võtab ööseks kaissu. Ühesõnaga ta on üliõnnelik. Ka Marge Viirgu oli üle aastate armas taaskohata, kuigi ega me eriti suhelda ei saanud. Ma olen oma korraldatud üritustel (noh, selle korral ma peakorraldaja ei olnud, aga kirjandusesinemist panin kokku küll) veidi pinges ja olen seega ka rohkem omas mullis, no, ikka pöialt hoides, et kõik sujuks. Sujuski. Väga kena päev sai. Aitäh kõikidele kes tulid, esinesid, olid ja nautisid! Ja loomulikult tänud korraldajatele ja kõikidele kes asjaga seotud olid. Jaak, Känd, sa oled ka väga armas sõber mulle!

Taevatrepil astusid üles:

Ants Säde ja Nanomaalia project- Pärnust
Miss Poeesia Pärnu 2016 Merike Adele Mee- Pärnust
Kirjastaja, kirjanik ja toimetaja Anne-Mari Alver- Harjumaalt
Jaak Känd-poeet ja jutuvestja-Pärnust
Jaan Tammsalu- poeet ja punkmuusik- Valgast (Pärnust)
Emmi Kõiv- poetess Tallinnast
Tulihobu- poetess Tallinnast
Maarika Siim- poetess Tallinnast
Kristina Reineller- poetess ja kunstnuk Tartust
Raul Majas- Mister Poeesia Pärnu 2016- Pärnust

  Korra käisin tiiru ka Supeluse tänaval, aga rahvast oli meeletult ning tulin Uue Kunsti Muuseumi tagasi. Fuajeekohvikus müüdi imeliusaid taaskasutatud esemeid. Kalli Leenaga, kes nikerdab ajalehtedest huvitavaid korve, kausse, wc paberihoidjaid jne...tegime vahetuskaupa ning sain imelise topsi omanikuks. Lisan varsti pildigalerii ka. Ja Margus Rebase ning ta imekenad kunstiteosed jäädvustasin ka pildile. Aitäh nend eimeliste emotsioonide eest! Vaikot, Mariet, elekat ja teisi tänan ka. Teinekordki võiksime midagi koos korraldada.

Galerii on siin:
Ants Säde
Ants Säde
maalinäitus ja teadustaja Jaak Känd
Merke Adele Mee
Merike Adele Mee
Jaak Känd
Anne-Mari Alver
Anne-Mari Alver
Jaan Tammsalu
luuletajad ja luulehuvilised
Jaan Tammsalu
rahvas
Margus Rebane
Leena
Leena oma kätetööga
Jaak Känd
Jaak ja Tulihobu
Tulihobu
Jaak Känd ja Maarika Siim
Maarika Siim
Emmi Kõiv
Emmi Kõiv
Kristina Reineller
Kristina Reineller
Kristina koerake
Leena käsitöö
Mister Poeesia Pärnu 2016 Raul Majas
Germo on õnnelik Anne-Mari Alveri raamatu MEIE, TESTMOODI LAPSED üle


13. (14) august. 2016.a.
Vana-Rääma

neljapäev, 11. august 2016

Supelsaksad+ Augustiunetuse Samblalava

Germo, mina ja Janek

    Pärnu suvi juba on kord selline mis meelidb rahvast linna. Kes tuleb siia puhkama, kes sanatooriumisse, kes Weekendile, kes koju käima, kes... Ühel põhjustel nendest on ka ajakirja Vaimupuu asutaja (või lihtsamalt üteldes boss) Janek Muru Pärnus. Täna saime temaga kokku kohvikus Supelsaksad, lahkasime Vaimupuu teemasid, maitsesime kohviku hõrgutisi ja olime niisama rõõmsad. Ühesõnaga tegime pisut tulevikuplaane, et maailma paremaks muuta. Millest täpselt? Sellest on hetkel vara rääkida. Iga asi omal ajal.
Igal juhul oli rõõm kohtuda ja pisut tööjutte puhuda.

Supelsaksade hõrgutised
Supelsaksade hõrgutised
asjalik Janek
Germo värsket Vaimupuu ajakirja sirvimas
see hetk kui Janely meiega ürines
bändide esinemiskoht, Uue Kunsti Muuseuimi tagune terrass
ja Samblalava kirjarahvale, terrassi kõrval. ehe ja ürgne :)

   Germo oli igatahes uute Vaimupuu ajakirjade üle väga rõõmus, nagu ka Janeki ja Janelyga kohtumise üle. Janelyt ma küll nn üldpildile jäädvustada ei saanud, kuna vahel kipub töö ikka jänes olema küll. Aga juba laupäeval Augustiunetusel kohtume me taas.

  Teel koju käisime ka Germoga tiiru Uue Kunsti Muuseumi juures ära, eks ikka selleks, et paljudele hämmingut tekitanud ja huvi pakkunud Samblalava pildile jäädvustada. Germo oli ka sellel nõus poseerima. Nii, et lugupeetud kirjarahvas, just see lava ootab meid laupäeval Augustiunetusel. Kõrval on Uue Kunsti Muuseumi terrass, mis asub kohe muuseuimimaja taga. Inimesed on siin huvi tundnud, et kus kogu üritus toimub paduvihma korral. Ka sellest oli meil Eleka, Maria, Vaiko, Andrese, Maarja ja Geaga juttu. Kui ikka päev läbi ladistab lausvihma, saame esineda muusemuterassi ustest seespool, sest need uksed käivad kenasti lahti. Samblalava kõrvale tuuakse ka koht kus kuningas jala saab käia, seega muretsemiseks ei ole põhjust. Muidugi on ma majas tualettruum avatud, aga sinna saab käia vaid Muuseumi esiuksest. Ühesõnaga tulge kohale ja nautige. Ning hoidkem pöialt, et Rasmus Paesüld saaks ka Läänemaalt kohale tulla, saadame koos talle tervendavat energiat. Jaak Känd juhatab esinejad lavale, neid veidi tutvustades. Mina isiklikult olen lisaks kaaskorraldamisele kellatilistaja. Annan märku, kui on esinejal aeg lava vabastada, sest kava on tihe ja esinemised toimuvad vaheldumisi Terrassilaval ja Samblalaval, seega aeg piiratud. Kohtumiseni juba laupäeval Uue Kunsti Muusemi taga, Augustiunetusel!

küsige neid Augustiunetuse lehti kohvikutest
meie kava


11. august. 2016.a.
Vana-Rääma

kolmapäev, 10. august 2016

Siis, kui kallis õde/tädi Malle külas käib

minu kallis õde Malle ja minu kallis poeg Germo

   Täna on sihuke lebopäev. Olen hommikust saati uimane ja väsinud. Hommikukohvi joomine ka viibis, sest kohvikoor oli kapist otsa saanud ja musta ma ei joo. Ei äratanud ka kohv mind täna üles. Masin tegi minu eest pesemistöö ära, kallid Eve ja Janne käisid ka lobisemas. Terje ikka ka. Peaks täna veel koristama. Tolmuimeja võiks ka suunamata oma töö ära teha, just nii laisk olen täna. Isegi niisama lebotada ei viitsi. Te olete täna ärkvel?
 
   Minu kallis õde Malle oli meile tunnikese seltsiks, paitas Zorrot, kui nii ütelda võib. Igal juhul käed küll tal nüüd narmendavad. Aga oli armas taaskohtuda, kallis õeke! Muide, kui sa ära läksid, ütles Germo hoopis nüüd sinu kohta: "Malle on teine vanaema -Lõpe -Linda ." Ja tal on õigus, sest iga aastaga lähed sa välimuselt emaga sarnasemaks. Muidu kutsub Germo mind vanaema Lõpe-Lindaks siis, kui ma prillid pähe panen. Et mis vanaema-Lõpe-Linda just? Kui Germo oli väike, ei saanud ta aru, et kuidas saab olla 2 vanaemat, nii hakkaski ta isappoolset vanaema vanaemaks kutsuma ja minu ema Lõpe-Lindaks, aga pärast vanaema Hüüe (Paavle) siitilmast lahkumist sai minu ema ühe nn tiitli nimesse juurde. Samas kutsub Germo ka mu kalla ema vahel emaks, vanaemaks, ämmaks, sest ta jäljendab mind ja kasutab tihti minu väljendeid ja isegi liigutusi. No, üks suur segadus nende vanaemade ja emadega.

/Kui võõras inimene loeb esmakordselt seda blogi, siis teadmiseks, et mu vanem poeg Germo on erivajadustega ja seda haiguse tagajärje. Sündis tervena. Lihtsalt vahel selgitan, muidu mõni ei mõista miks ma räägin oma 23 aastasest pojast, nagu lapsest. Ta ongi intellektilt laps, aga minu Päikeselaps, sest ta on aus, siiras ja armas/.

  Germol on vahel segadus. Olen pärit 7 lapselisest perest ning olen noorem õde. Germo kutsub mu õde Reeta ka vahel õeks, seega on mul ka tütar ;) Meid on siis /vanuse järjekorras/ Kalle, Malle, Raivo, Reet, Marge, Margit ja Mati. Minul on au olla noorem õde. Ja väikeseks selgituseks ka see, et minul on 2 poega (mitte 1, nagu paljud arvavad teadvat), Germo ja Geio. Germo on vanem.

  No, kui juba Zorrost jutuks läks, siis siit on näha tema vallatu pool ning Malle narmendavad käed. /No, ei saa ju mitte kassipilti lisamata jätta, mõtleb mõni/.

vallatu Zorro ja Malle käed

Kena kolmapäeva!

10. august. 2016.a.
Vana-Rääma

Ring



   RING

tollel ööl
kui maailma õlgadelt
kukkus
järjekordne katastroof
ei kuulnud me seda
ei näinud me seda
me kuulsime ja nägime
vaid teineteist
sina ja mina

too öö
oli meie jaoks
kirgede nägu
kõneles armatsemise
keeles
kehakeeles
sõnatult
hingega

maailma valu
läks meist mööda
nagu nato hävitaja
meie jäime
jäi veel keegi
südameisse
südame alla

tulijal on valged silmad
lausus memm
ja keeras uue lehekülje

ka eluringid
on lõputud..


10. august. 2016.a.
Vana-Rääma

teisipäev, 9. august 2016

Siis, kui isehakanud laplane ja saarlane külas käivad

Anneli ja Marge

   No, Annelist olen juba oma blogistaari teinud, sest kohtume tihti ja olen sellel suvel ka tema kodus kordi käinud. Varsti ju seda võimalust enam ei avane, sest selle kuu lõpus sõidab ta tagasi oma teise koju, Lapimaale.

  Täna oli taas külalistepäev. Kui olin oma novelli arvutisse trükkimas, tulid 3 külalist põhimõtteliselt ühel ajal, nagu kokkulepitult, kuigi nii see ei olnud. Anneli lapsepõlvesõbranne Marge on juba aastaid isehakanud saarlane. Mis kõige põnevam, ta ju lausa räägib saare keeles, sellise tooniga ja hääldused on ka saarlastele omased. Margega tegime juba ka diili (Anneliga ikka ka), et järgmisel aastal sõidame Saaremaale talle külla, koos Anneli ja Germoga. Margel on ju seal lemmikloomahotell Kuldne Viisik ja pealegi pole mina siiani veel oma jalga Saaremaale saanud. Oi, ootan juba järgmist suve. Germo ootab ka ja muudkui räägib kannatamatult Margest ja Saaremaast. Ja, noh, Anneliga tuleb kenasti läbi saada (muigan!), ehk mahutab meid siis autole. Igal juhul tänud külastamast, kallikesed! Aga ma ei tea kas Zorro ka kaasa saame võtta. Ehk saame.

  Mis ma veel täna tegin? Ausalt üteldes ongi täna selline lebopäev olnud. Võtab ju kirjutamine omajagu energiat ja selle novelli kirjutasin enne paberile ja siis hakkasin arvutisse trükkima. Vahel kirjutan ka otse arvutisse. Kuidas kunagi.

  Olen oma euroaluste hunnikutega vist naabrid ära tüüdanud, sest neid tuuakse mulle siiani. Täna toodi ka. Kuur on puudest suht triiki hetkel, kuid 20. augustil hakkame vennaga alles neid aluseid lõhkuma, saagima ja laduma, sest enne pole temal aega. Ja siis tahaks ka terrassi lõpuni ehitada. Paari tunni eest sain juba pooliku terrassi äärest kotitäie risu, mille tuul kohale tõi. Ja sügisvihmade ajal ei pea siis koju tulles porilompi astuma.
Ahi köeb ja toas on juba teine õhk. Mitte, et meil külm oleks, kaugel sellest, lihtsalt niisked ilmad teevad ka elamise niiskeks ja rõskeks, sellepärast tuleb vahel kütta.

  Ja meie pesamuna, Zorro Peterson-Paavle (Germo pani nime) armastab just nii magada.
Zorro leiba luusse laskmas


9. august. 2016.a.
Vana-Rääma

Armupimeduses



   Armupimeduses

   Istusin linna lõpus bussipeatuses, parem jalg üle põlve, vasakus käes minipeegel, paremas silmapliiats ning joonistasin nägu pähe. On ju kena, kui naine ennast enne peole minekut lille lööb, näo ilmekamaks maalib, see muudab ka enesetunde meelepärasemaks.
  Tuul neelas agaralt mu mummulise kleidi volange. Õnneks olin peatuses üksinda, kuigi tunnetasin, et keegi pidevalt jälgib mind. Ah, mida mul ikka häbeneda!? Las see tuul sasib mind, kõik on ju enda oma. Kleidi ostsin nädala eest Ainazist, kui naabrid mind Lätti odavat märjukest ostes autole mahutasid. Ja kõik mis kleidi alla kuulub, on nii ehk naa puhtalt isiklik, ainuomane. Ma ei vaevle kompleksides, et mu lopsakad vormid ja kurvikas keha läbi kleidi kumavad. Pigem olen õnnelik, et ma alla 50 kilo ei kaalu. Vastasel korral vast pakiksin ennast pikkadesse ja konte varjavatesse ürpidesse, väldiksin kleite ja seelikuid. Naisel peab ikka liha luudel olema, nagu väitis mulle ka mu kadunud vanaonu. Olen temaga sada protsenti nõus. Milline on ideaalne keha? Minu jaoks kindlasti mitte modellilikult sale, vaid ikkagi kurvikam.
  Elu jooksul on korduvalt ette tulnud situatsioone, et mind on lebiks või biseksuaaliks peetud, kuna julgen kallistada ka naisi ja ütelda neile komplimente. Kätt südamele pannes võin ütelda, et ma ei kaldu karvavõrdki omasooihalejate poole, olen sada protsenti hetero. Ma lihtsalt olen aus ja julge, ka komplimente tehes. Naised lihtsalt ei ahvatle mind seksuaalselt, kuid rääkida võin ma ka omasooihalejatega kõigist ja kõigest. Tõtt üteldes on mulle lesbid korduvalt ka üritanud mett moka pääle määrida, kuid mind erutavad seksuaalselt vaid mehed ning juba aastaid üks konkreetne mees, keda armastan nii ihu, kui hingega.
  Lõpuks tuli kollane lõõtsbuss, keeras linna lõpus ringi, avas uksed ning ma astusin tagumisest uksest sisse. Tuul jõudis veel viimast korda mu kleidisaba, enne uste sulgumist, mu kintse paljastades, õhku tõsta. Istusin eelviimasesse pinki ridikülist mobiiltelefoni otsima, kui ilmus tont tean kus kohast välja siilisoenguga, mustas riietuses indiviid ning palus võimalust mu kõrvale istumiseks, kuigi buss oli inimtühi. Vaid läkastav bussijut piilus peeglisse. Ilmselgelt vaatasin juhmi näoga musta riietatud tüüpi, tõmbasin kleidisaba koomale ning suunasin pilgu aknast välja. Järgmisest peatusest tuhises liinibuss mööda, kuna kedagi ei olnud peale tulemas ega maha minemas.
  "Vabandage, neiu, kuhu me sõidame?" avas kummalise falsetthäälega musta riietatud tüüp suu, mis lehkas alkoholi järele. "Meie sõidame," mõtlesin endamisi selle meietamise peale. Viimati kõnetas üks võõras mees kümmne aasta eest sellises võtmes, tüütu noormees, kes üritas mind ära rääkida, kuid tulutult. Veel aastaid hiljem temaga kokku juhtudes kleepis ta sõna otseses mõttes mulle külge, kuid iga korraga muutus ta mulle üha vastuvõetamatuks. Ma lihtsalt ei salli pealetükkivaid tüüpe ja survestamist. Olen siiani seda meelt, et naine valib endale mehe ise, mitte vastupidi. No, kuidas ma saaksin näiteks ühte heita mehega, kes ei ole mulle tutvumise hetkest saati seksuaaltselt erutav? No, ei!
  Olin mõteisse vajunud ega võtnud pinguinaabrit kuulda. Peatus enne minu sihtpunkti märkasin, et mu pinginaabri pilk on klammerdunud mu kintsudele, mis olid kleiti kohendades katmata jäänud. Sinna oligi koer maetud, mõtlesin endamisi. Mul läks süda pahaks. Tõusin sõnatult ja liikusin ukse poole. Kallim ootas mind kokku lepitud bussipaviljonis, kimp kollaseid roose käes.
  Pubis ei näinud ma peale kallima kedagi. No, lihtsalt meil jätkus silmi vaid teineteisele. Tantsuplatsil uhkeid poognaid võttes tundsin sama tunnet nagu bussipeatuses, kui tuul mu seelikusaba silitas. See tunne ei meeldinud mulle, kuigi ma ei lasknud sellest ennast häirida. Olime ju väga õnnelikud, vaid meie kaks.
   Tualettruumist tulles hakkasin, nagu ikka viisakatel inimestel kombeks, käsi pesema, kui tundsin käsi oma tuharatel. Ohtu aimamata erutusin, arvates, et need on mu kallima karused käed.
  "Tead sekspomm, ma olen kõik naised endale saanud, keda olen ihaldanud. Kasvõi üheks ööks!" nägin ma ebameeldivalt üllatudes bussipiginaabrit oma selja taga nihelemas. Ja fakk, tal olid rinnad ees!
  "Hkmhkk," kuulsin ma ühtäkki tuttavat muhelust. Olin sattunud lolli situatsiooni, süütuna kallimale vahele jäädes. Pinginaaber irvitas võidurõõmsalt, tegi silma ja lahkus sõnadega;" Oli armas hetk, kohtumiseni!" Minul oli nutumaik suus, silmad veekalkvel ning klomp kurgus.
  "Meelika, tahad sa mulle äkki rääkida mis siin toimus? Kas sa pead mind idioodiks või?" pahandas kallim, lahkus uksepaukudes meeste ja naiste ühisest tualettruumi eelruumist ning kadus kibekiirelt taksosse istudes, eirataes mu kõnesid. Suurest ahastusest istusin baaripukile ja tellisin pokaali šampuse-vanatallinna kokteili. Kurbade silmadega, habetunud baarmen vaatas tellimust täites mind ehmunud näoga, kui ma peaaegu ühe sõõmuga klaasi tühjaks jõin. "Kas midagi on juhtunud?" küsis ta. "Ah, nii palju siis kihlumisest!" vastasin ning püsti tõustes tundsin, et pind hakkab jalge alt kaduma, kui  tualetti oksele suunduma hakkasin. Õnneks haaras sama baarmen mind embusse, talutas tualettruumi ning peale seda kutsus mulle takso. Sõitsin koju ning voodi lepitas meid kallimaga, nagu ikka see kena kohake suhtesasipuntratesse on lahenduse toonud. Koos dušši võttes tundus, et meil ei saa teineteisest kunagi küll.
  Nädal möödus armastades ja armatsedes. Olin maailma õnnelikum inimene. Või mulle tundus, et mõlemad olime. Iga meie rakk janunes teineteise järgi. Ühel hommikul facebooki avades leidsin ma kurjakuulutava artikli, et meie linna naisi ahistab ja vägistab kriminaalne naine, kes on kahel korral vägistamise eest vanglaleiba maitsnud. Ehmusin ja jäin ammulisui artiklit edasi lugema. Naine, ja vägistaja! Too tegelane  pidavat elama äärelinnas ning ründama terviserajal sporti harrastavaid naisi. Ühel korral aga juhtus sporti tegema pikajuukseline mees, kes vägistajale koha kätte näitas ning hiljem ennast halvasti tundis, et oli naisterahval silma siniseks löönud. Muidugi tundis too sama spordimees ahistajas ära persooni, keda ta oli korduvalt sunnitud turvameeste abiga kakluste ja ahistamsite pärast oma pubist välja viskama.
  "Ah, see on ju see transvestiit!" kuulsin ma uudised lugedes seljataga kihlatu häält.
"Sa tunned teda?" olin jahmunud.
Emneee, noh, kuidas sulle küll ütelda?" kogeles ta seosetult.
"Ütle otse!" nähvasin.
"No, enne sinuga tutvumist..."sai mu kallim uuesti suu lahti teha, kui juba hirmud haarasid mu endasse. Ma ei tahtnud edasist kuulda, haarasin ridiküli ning tormasin taas bussile, hirmunud silmadega ringi vaadates, et ehk ometi mitte...
  "Ma tahtsin sind juba tookord hoiatada, kui te kaks armunut  armsalt pubi tantsupõrandat ehtisite." lausus pikajuukseline baarmen.  Minu kahtlused said kinnitust, olin kihlunud biseksuaalse mehega, kes pikajuukselise baarmeni jutu järgi igal nädalavetusel erinevaid ullikesi rajalt maha tõmbas, koos oma transvestiidist kriminaaliga. Kihlumisega tahtis vaid oma nime puhtaks pesta, kuigi jutud käisid, et nii temal, kui mu bussipinginaabril olla isegi ka zoofiilsed kalduvused. Kus tegijaid-seal nägijaid! Külajutud on ju meist vanemad.
  Nüüdsest ehib minu ja mu pikajuukselise abikaasa ühispubi ust silt "Ainult heterotele!"


9. august. 2016.a.
Vana-Rääma