Puudutusega läbi mitme öö ja päeva...

ISBN	9789985975282
ILMUMISAASTA	2007
KEEL	eestikeelne
FORMAAT	Pehmekaaneline
LEHEKÜLGI	175 lk
MÕÕT	200x130x (mm)
KIRJASTUS	VERB

9789985975282

2007

eestikeelne

Pehmekaaneline

175 lk

200x130x (mm)

VERB

  Päris mitu ööpäeva olin Peeter Helme romaani "Puudutus" lugemise lainel. Ühest küljest sellepärast, et see vajab süvenemist rohkem kui mõni teine raamat (näiteks rohkem kui  P.Helme "Sügaval läänes" romaan). Autor kirjeldab kõiki hetki, inimesi, asulaid ja olukordi nii detailselt, et paneb sellega tegelaskujund elama ja jääb sihuke tunne nagu tunneks neid.

  Pean tunnistama, et "Sügaval läänes" oli esimene P.Helme raamat mille ma läbi lugesin ja millest vaimustusin. Seega sattsuin taas tema järgmise (õigemini esimese) teose lainele. Pealegi on Rahva Raamatus hetkel "Puudutus" olematu hinnaga ja ma unustasin ennast seda lugema oodates ühte sõpra eelmisel nädalal. Ja loomulikult ei saanud ma seda ju ostmata jätta :)

  Raamatuid ju ilmub väga palju ja kirjutajaid on ka palju, seega ei jaksa nii ehk naa kõikide teoseid läbi lugeda. Aga kui haarad "esimese" raamatu kätte ja see sulle meeldib siis loomulikult tekib huvi ka autori  järgmiste vastu.

  Lugeja peab varuma kannatust, kuna tegevus ei toimu kiiresti. Minul tekkis alguses lugemisele 5 päevane paus. Olin vaid 16 lk ära lugenud ja peale pausi alustasin algusest, et mitte segadusse sattuda.

  Peetri käekiri on äratuntavalt ( võin ka eksida) huvitav. Tal on harukordne võime tunda inimest, näha tema sisse ja elada tema sees. Ta mängib poeetiliselt inimeste tunnete ja olustikuga. Toob elavalt olustikus valitsevad aroomid lugejas esile ja paneb lausa üle lugema.

  Teksti ma loomulikult üle kirjutama ei hakka, vaid lähen järgmise raamatu "Varastatud aja lõpus" jahile.

Peeter Helme esinemas Euroopa päeva tähistamisel Vabaduse väljakul7. mail 2011

Järmine tekst kirjanik Peeter Helmest on pärit Vikipeediast.

Peeter Helme (sündinud 6. septembril 1978 Tallinnas) on eesti kirjanik, esseist ja publitsist.

Helme on õppinud Tartus, Göttingenis ja Berliinis ajalugu, kunstiajalugu ja usuteadust ning uurinud ja avaldanud peamiselt20. sajandi poliitilist filosoofiat ja Saksa kirjanduslugu käsitlevaid artikleid. Andnud välja võrguajakirja Kriteerium ja annab välja võrguajakirja Uus Kriteerium. On varem töötanud Eesti Instituudis ning tegutsenud vabakutselise ajakirjaniku ja kriitikuna.

Sisukord

  [peida] 

• 1 Loominguline tegevus
  • 1.1 Kirjandus
  • 1.2 Ettekanded
• 2 Ühiskondlik tegevus
• 3 Isiklikku
• 4 Teosed
  • 4.1 Näidendid
  • 4.2 Toimetatud raamatud
• 5 Välislingid
  • 5.1 Helme artiklid
  • 5.2 Helme kohta
• 6 Viited

Loominguline tegevus[muuda | muuda lähteteksti]

Peeter Helme esinemas Tallinna Kirjandusfestivalil 16. mail 2009
Foto: Ave Maria Mõistlik

Aastatel 2007–2010 tegi Helme Vikerraadios igal kolmapäeval kõlanud uudiskirjanduse tutvustussaadet. 2010. aasta sügisest alates on sama saade eetris Klassikaraadios^[1]

2010. aasta sügisest kuni 2014. aasta kevadeni tegi Vikerraadios kirjandussaadet "Loos on asju" koos Jan Kausiga^[2]. 2014. aasta sügisest juhib kirjandussaadet "Tõlkes leitud" ja koos Urve Eslasega kultuurisaadet "Vasar".

On lisaks aktiivselt tegev kriitiku ja publitsistina, avaldades eelkõige kirjandusteemalisi artikleid Eesti ajalehtedes jaajakirjades. Töötas 2010. aasta kevadest kuni 2013. aasta detsembrini töötas Areenis kirjandustoimetajana. 2014. aasta jaanuarist alates on Helme Vikerraadio kirjandustoimetaja.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Helme, Chaneldior ja Toomas Verrev moodustasid aastatel 2002–2003 tegutsenud kirjandusrühmituse MUNG. 2007. aasta detsembris ilmus kirjastuses Verb Helme romaan "Puudutus", mis leidis äramärkimist 2006. aasta romaanivõistlusel.

Ajakirja Looming 2008. aasta veebruarinumbris trükiti ära Helme lühijutt "Lihtne Buxtehude" ja 2010. aasta juulinumbris lühijutt "Laps". Märtsis 2013 avaldas Looming Helme õudusjutu "Saemehe töö" ja mais 2014 lühijutu "Pringlikütid Vabaduse väljakul".

Ettekanded[muuda | muuda lähteteksti]

Samuti on Helme pidanud loenguid, rääkides EELK Tallinna Kaarli koguduse loengusarja "Jalutades Jumala aedades" raames 2005. aastal konservatiivsest revolutsioonist ja Ernst Jüngerist. 2007. aastal pidas Helme välismaa ülikoolide eesti keele ja kultuuri õppejõududele ülevaateloengu uuemast Eesti kirjandusest ning rääkis 2008. aasta märtsis Eesti Kirjanduse Seltsi ülevaatekoosolekul 2007. aasta Eesti proosast. Ta on esinenud ka raamatukogutöötajatele ülevaadetega Eesti proosa ja luule hetkeseisust.

Ühiskondlik tegevus[muuda | muuda lähteteksti]

Helme on 1999. aastast üliõpilaskorporatsiooni Sakala liige ja 2004. aastast MTÜ Eesti Instituut liige. Samuti kuulub ta Eesti Kirjanike Liitu, mille juhatuse liige ta on alates 2012. aastast. Helme on üks Siugja Sulepea kirjandusauhinna asutajaid.

1999–2004 kuulus Helme Sotsiaaldemokraatlikku Erakonda.

Eesti PEN-klubi taasasutamisel 3. veebruaril 2010 valiti ta selle juhatuse liikmeks^[3].

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Peeter Helme on Rein Helme poeg, Mart Helme vennapoeg ja Martin Helme onupoeg.

Teosed[muuda | muuda lähteteksti]

• "Puudutus". Romaan, Verb, Tallinn 2007, 174 lk.
• (Koostaja ja üks autoreid) "Kriteerium. Valitud artikleid 2006–2007". Valik artikleid, Eesti-Kambodža Ühing, Tallinn 2007, 191 lk.
• "September". Romaan, Pegasus, Tallinn 2009, 284 lk.
• "Varastatud aja lõpus". Romaan, Tuum, Tallinn 2011, 160 lk.
• "Tuleviku mäletajad. Sofia". Romaan, Pegasus, Tallinn 2013. 224 lk.

Näidendid[muuda | muuda lähteteksti]

• "Eestlaste endeemilistest haigustest: Karl Ernst von Baeri põhjal" (Näidend Baerist) Looming 12, 2009, lk 1608–1634
• "Kafkamäng" (avaldamata, kanti ette Draamateatri sarjas "Esimene lugemine" 8.12.2010 ^[4])

Toimetatud raamatud[muuda | muuda lähteteksti]

• (koos Andres Langemetsa ja Rein Helmega) Carl von Clausewitz "Sõjast". Tõlkinud Krista Räni, sari "Sõjandusvaramu klassika". Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn2004, 1114 lk.
• Grete Kutsar "Nukud ja õunad". Kirjastus Pegasus, Tallinn 2009, 295 lk.
• Margus Karu "Nullpunkt". Kirjastus Pegasus, Tallinn 2010, 365 lk.
• Igor Kotjuh (koostaja) "Kius olla julge. Luuletajad luulest. 21 esseed". Kirjastus Kite, Tallinn [2011]], 237 lk.

 Peeter, Vikipeedia vajab täiendust? :) "Sügaval läänes" on ka sealt puudu jmm...
 Soovitan siiralt seda raamatut lugeda!

5. oktoober. 2015.a.
Mai

Uus tass otse mu Unistustemaalt Austraaliast! :)

tass otse mu Unistustemaalt Austraaliast. aitäh, kallis Ene! :)

   Juhuu! Täna täienes minu tassikollektsioon taas ühe tassi võrra! Selle eest võlgnen siirad tänud Ema Enele, kellega kohtusime ja tutvusime aasta algul, kui käisime koos Heli Künnapasega Kuremaal oma raamatuid esitlemas.

  Ema Enel on ka juhtumisi Margiti nimeline tütar kes elab Austraalias ja keda Ene hiljuti külastas. Kõige põnevam on selle asja juures veel see, et Austraalia on minu Unistustemaa ja ma elasin seal eelmises elus! Mind on lapsest saati tõmmanud mingi seletamatu jõud sinna ja juba Austraalia nime kuuldes saab minu päev päikeseliseks.

  Kui ilmus kunagi raamat millest sai uurida oma eelmiste elude kohta, siis selgus tõsiasi. Ma üldse ei imestanud. See tundus mulle vägagi kodune teave.

  Olen juhtumisi ka oma teostes Austraaliat maininud, ikka väga sügav side selle maaga. Tahaks nii väga kasvõi korra elus seal ära käia. Tahaks kodus ära käia.

  Ma ei oskagi kirjeldada mis tunne mind valdas siis, kui Ema Ene teatas, et on Austraalias ja toob sealt mulle tassi. Ja tänast emotsiooni on ka väga raske paberile panna, kuna lisaks Auatraalia tassile (nagu pildilt näha) jõudsid minuni ka teokarbid ja kübemed Austraalia liiva. Ohh!!! Kommid olid ka, aga need pildile ei jõudnud, kuna tassi kätte saamise ajastus oli ka imeline, just Germo sünnipäeva ja need läksid temale.

  Tänud ka Tootsi Aiandi kauplusele ja Kristi Hansarile (kes seal töötab) kes eile õhtul juba mulle teatas, et mind ootab poes pakk. Ja loomulikult tänud sellele kes paki sinna toimetas ja mu väga kallile inimesele kes selle mulle tunni aja eest koju kätte toimetas.

  Täna on lausa mitmepäikeseline päev!
Aitäh! :)
Armastan!

3. september. 2015.a.
Mai

Juhuuu! Germo 23! :)

23 aastane Germo

   Uskumatu, aga tõsi, mu vanem poeg Germo sai täna kell 11.15 juba 23 aastaseks! Palju õnne, kallis pojake!

Germo 1.a. ja 10 kuune Murru külas, Pärnumaal. Pildil veel mina (lapseootel) ja mu laste isapoolne vanaisa Raimond Paavle

  Alles see oli. soe ja pikk suvi, mis ulatus lausa oktoobrisse välja. Elasime toona Suigus ja tulime jalgsi Murru külast Germo isapoolsete vanemate juurest, kui Germo andis märku, et on tulekuks valmis. Sügis oli tõesti lausa suviselt soe, kuna olin toona kittelkleidis, hiigelsuures kittelkleidis...Germo sündis laupäeval. Ta ei olnud suur laps, erinevalt vennast. Kaalus kõigest 3.300 ja pikkust oli 53. Vend kaalus 4.600 ja pikkust oli 55.

6 aastane Germo Tartus, Oru tänava haiglas

  Mäletan, et kahe aastaselt mõõtsin Germo ära ja sain täiskasvanu pikkuseks 2 meetrit ja nii ka läks, peaaegu. Germo on 1.98 pikk!

6 aastane Germo Tartus, Oru tänava haiglas

  Ta on mul vaatamata, kõigele mis ta läbi on pidanud elama täielik Päikesepoiss, siiras ja heasüdamlik. Raskemad ajad jäävad puberteediikka, kui toimusid kehas hormonaalsed muutused ja epilepsiahood kestsid 8 kuud järjest, sellel ajal ma ei maganud ka ise peaaegu üldse.

6 aastane Germo koos onutütre Stenelyga Tartus lähistel Mellistes. Saime nädalalõpus haiglast korra välja.

  Germo haigusloost kirjutas Hille Kõrgesaar kunagi 2009 aastal Naistelehes ja seda saate lugeda SIIT.

14 aastane Germo Pärnus, Kooli tänava kodus

Tänaseks on haigus kontrolli alla ja oleme taas rõõmsad! :)

3 aastane Germo Suigus, sünnikodus

  Lisan siia ka väikse ja armsa pildigalerii Germost läbi aegade.

1996. aastal mina lastega oma kodukandi kiriku, ehk Mihkli kiriku ees, Mihkli laadal. Geio 2 aastane ja Germo 4 aastane

4 aastane Germo Lavassaares, kodus. Ahvi ja palmipuuga vaip minu tikitud. Germo on ahvi aastal sündinud

Vaid ühest puudutusest piisab...

  Tänase naeratusepäeva ristiksin mina meelsamini puudutusepäevaks. Kas hingelise või vaimse, see polegi oluline. Minule piisas ühe kalli inimese füüsilisest (kallistusest) puudutusest ja kõik teised puudutused tulid riburadapidi ise minu juurde.

  Olen täna palju puudutanud. Esmalt puudutasin ma riideid, sest ma ju neid ei pesnud, kuna tänapäeval teeb seda masin.

  Teisalt puudutasin ma õunu, koorisin need paljaks, et pliit saaks need minu eest valmis keeta. Loomulikult enne seda puudutasin õunakotti, mille kallis inimene mulle tõi. Ja purke puudutasin ka, sest sellist võimet moosil ei ole, et ise purki hüpata :) Siin ta on, minu õuna-kaneeli moos!

  Kolmandaks puudutasin ka kahte raamatut, millest ühe lugemisega alustasin juba raamatupoes. Juhtumisi on selle raamatu pealkiri ka "Puudutus" ja seda puudutades lähen ilmselt ka ööunele. Sest see puudutab mind nii, et lugesin lausa õunu koorides. Ja Toomas Raudami luuleraamatust "SEE ON T" ma juba kirjutasin. See puudutas mina ka väga ja viis tagasi lapsepõlve.

  Mind puudutas ka vahepeal hirm, sest Pärnus on kaskadöörtüdrukud, kes mööda katuseid kõnnivad ja kõrgust ma kardan, seda isegi vaadates. Aga vähemalt puudutasid nad maapinda ilma kohutavate vahejuhtumisteta. Viienda korruse võlud, näha seda mida nägema ei peaks :)

2. oktoober. 2015.a.
Mai

Minu tänane lugemine: SEE ON T- Toomas Raudam

  Täna lugesin lausa ühe hingetõmbega või õigem oleks ütelda õhku ahmides, läbi Toomas Raudami luuleraamatu SEE ON T. Kena punasevärviline kaas, millel ilutseb kuldne T täht lausa kutsus ostma. Muidugi on kahju, et selle hind lausa olematu on, kuna tegu on väga hea ja kompakstse raamatuga. Hetkel maksab Rahva Raamatus lausa 1.41 €. Jookske tormi! :)

  Raamat on õhuke ja kergesti loetav, aus ja julge. Mitte midagi ei voola kusagilt üle, ei lohise, ei veni...ei....
Toomas maalib sõnadega nii ehedad pildid, et neid on raske mitte ette kujutada. Isiklikult minu viis see teos tagasi lapsepõlve, vana(vana)emada ja vana(vana)isade aega. Oli palju äratundmist.

  Aitäh selle raamatu eest, Toomas!

ISBN 9789985795859
ILMUMISAASTA 2014
KEEL eestikeelne
FORMAAT Pehmekaaneline
LEHEKÜLGI 52
 lk MÕÕT2 10x125x6 (mm)
KIRJASTUS EESTI KEELE SIHTASUTUS

Lisan siia omalt poolt ühe minu lemmikluuletuse sõnad, kuigi raamatut tutvustuses on teised.See on minu lemmik!

OOD EESTI RAHVALE

Montaigne räägib
ühes oma essees
rahvast
kelle naised
kasvatasid endale
nii suured rinnad
et need ulatasid selja taha
Montaigne ei teadnud
mis rahvas see oli
Mina tean
See oli eesti rahvas
Tema hiigelrinnad
on toitnud
nelja presidenti
Pätsi
Rüütlit
Merd
Buldogit
Kommunisti
Kaamelit
Praegu ripub nibu
Pika soolika otsas
Ilves
Nii on see alati olnud
Tiss ees
Imeja taga
Hea piim
Hea isu

Verd, higi ja pisaraid!

   Kui mitu ööd ma ei saanud magada! Kui mitmel kiirel päeval ma ootasin õhtut, et seda raamatut edasi lugeda! Ütlen ausalt, ma ei ole ammu enam nii valusalt ehedat raamatut lugenud!

  Nädalajagu päevi tagasi käisin Kerttu Rakke poolt kirja pandud Janek Muru elulooraamatu "Pimedusest välja" esitlusel, mis juba iseenesest oli nii südamlik ja originaalne, et pärnakad ei tahtnudki saalist lahkuda. Lausa üle kahe tunni toimus esitlus, kus Kerttu luges ette katkendeid raamatust ja mõlemad autorid vastasid lugejate küsimustele. Loomulikult soetasin ka endale selle raamatu. Juba mitmeid kordi enne käisin Rahva Raamatu kaupluse kohvikus Piano seda lugemas. Nii haarav lugu, et lausa valus oli seda käest panna.

  Muidugi on Kerttu raamatu ikka nii ehedalt kirja pannud, justkui oleks ise seal õõvastavas Imastu lastekodus ära käinud, kohati tundsin lausa neid "aroome" mis selles kohutavas majas olid. Janekist ma üldse ei räägi, tegu on lausa üli-inimesega!

  Neile kes veel pole jõudnud lugeda, soovitan siiralt! Lihtsalt kohutav kuidas kunagi nõuka ajal saadeti lapsed teatud asutustesse surema ja pandi neile valed diagnoosid. Loomadega ei käituta ka nii hullult, kui lastega! Ma lihtsalt ei saa aru kus on osade inimeste süda???? Kui palju silmakirjalikkust ja vale (mida sanitar Maie ise ka ilmselt uskuma jäi, kuna ta ise on ilmselt sügava vaimupuudega) ja mida kõike Imastu lastekodu lapsed on pidanud üle elama....Uhh! Need töötajad (andke andekes!) ei vääri inimeseks olemist. Grammigi ei vääri!

  Olles ise erivajadustega poja ema olen ka puutunud väga palju kokku valede ja silmakirjalikkusega. Ei lähe iial mul meelest minu poja saaga Lavassaare valla/aleviga, kuskohast ma Pärnu Toimetuleku Kooli õpetajate soovitusel lausa Pärnusse 10 aasta eest põgenesin. Kahjuks või õnneks ei leia ma toonast Pärnu Postimehe artiklit enam google kaudu, aga võimalik, et ongi parem. Aga täpselt minu sünnipäeval 28. augustil 2009.a.kirjutas Hille Kõrgesaar minust ja mu pojast Germost loo "Naistelehes" ja seda saate lugeda SIIT.

  Ei ole ka tänapäeval veel sellised kohutavad staganaaegsed inimesed maapealt haihtunud! Ka tänapäeval leidub alatuid inimesi kes võtaks emalt lapse ja saadaks ta "surma".

  Ma olen pisarateni liigutatud Janek Muru loost ja sellest kui hästi Kerttu Rakke selle meieni tõi.
Loodan südamest, et selliseid "inimesi" nagu seal Imastus (ja ka mujal) töötavad või töötasid ei sünniks meie niigi haigesse ühiskonda. Psühholoogilist abi vajavad nemad, mitte Janek, kes on inimene suure algustähega (kui nii üldse ütelda saab). Uhh!

  Lisan siia ka väikse raamatut tutvustuse:

„Pimedusest välja“ on lugu Janek Murust, poisist, kel ei olnud sündides kedagi ega midagi. Ainult oma jonni ja elutahte najal jõudis ta surema saadetud laste hulgast tavainimeste sekka. Ta oli esimene, kes Imastu lastekodu puuetega laste rühmast omal käel välja pääses. Loomulikult heade inimeste abiga. 
Raamat toob lugejani valusalt ausa loo lastekodulapse elluastumisest aastatuhandevahetuse Eestis, meenutades, et unistused on selleks, et neid täita. Iial ei tohi alla anda, tuleb endasse uskuda, välja murda pimedusest nii enda ümber kui enda sees.

Aitäh Janek ja Kerttu, et te olemas olete! 

1. oktoober. 2015.a.
Mai

Pediküür, ripsud ja Cafe Grand!

  Jah, te lugesite õigesti! Käisin täna siis Triinule varbaküünemodelliks :D Ühesõnaga käisin esimest korda elus ja täiesti tasuta pediküüri(ma)s. Tulemus on pildilt näha. Ja ikka E-Küünestuudios Pärnus, peaaegu koduhoovil asub see mul. Tänud, Triin kena töö eest! :)

  Ja nagu arvata võis, tahtsid  jalad üha rohkem astuda, seega astusin täna nendel ka "Melanie ripsmepikendustesse", et ennast lille lüüa. Jah, "kodune ülesanne" jäi tegemata ja kuna meil Melaniga jätkus juttu kauemaks kui kauaks, siis fotosüüdistus on olematu. Järgmisel korral. Lill olen nüüd sellegi poolest ;)
Infot "Melanie ripsmepikenduste" kohta saate SIIT.

  Ja nagu arvata oligi, tahtsid jalad veel edasi kõndida ning silmad "uues kuues" linna vaatamisväärsusi näha, nii jõudsin edasi "Cafe Grandi". Grandi kohta infot saate SIIT.

 Paljud mäletavad Cafe Grandi restoran "Võit" nimega ja paljud "Victoria." Saage siis "uue" kohaga tuttavaks! Tänased sõjaplaanide pidamised toimusid meil Sveniga just seal. Ilus, hubane ja hea auraga restoran Pärnu südames. Aga sõjaplaanidest ma ikka ei räägi, vara veel ;)

  Ja veel olen ma tänasest 3 raamatu võrra rikkam. Kolme trükilõhnalise raamatu võrra rikkam ;) Esimene neist on Veiko Belialsi luuleraamat "Asfalteeritud inimesed", teine Margo Mägi ahjusoe luuleraamat "Pealehakkamise küsimus" ja kolmas kaua oodatud kaunikene, isand (:)kivisilndiku hittraamat " See õige luuleõpik", mis peaks ka varsti poodidesse jõudma.

   Ma kohe ei saa täna siin netis pikalt olla (avasin selle maailma uksed täna alles kell 19.45) sest vastu hommikut jäi Kerttu Rakke ja Janek Muru raamat "Pimedusest välja" pooleli ja see lausa karjub mu järgi. No, lisaks on terve suur virn raamatuid mind öökapil ootamas ja need lausa undavad :) Aina virn kasvab ja kasvab, aga ma katsun neid ikka võimaluse piires "neelata". Täna tuleb ennast varem magama ajada, ei tohi kella viieni hommikul lugeda, kuna homme on tööpäev.

  Aga nüüd luulesõbrad, luulefännid, luule....kadestage! ;) Siin on kõikidele luuletajatele vajalik raamat!


30. september. 2015.a.
Mai

Minu Maailma Kallim Sõbranne! :)

mina oma maailma kallima sõbrannega

   Ega ma oma avalikus päevaikus ikka kõigest ja kõigist ka ei kirjuta. Näiteks ei ole ma oma Maailma Kallimast Sõbrannest Jaanikast kirjutanudki.
  Jah, me kohtume tihti ja koos peame ka järgmisi "sõjaplaane" ;) Kunagi kuulete.

Jaanika on mulle väga, väga kallis inimene, sõbranne kellega läheks luurele iga ilmaga. Sõbranne kellega saame rääkida paljudest asjadeest...ühesõnaga südamesõbranne ja juba aastaid. Usaldan teda täiesti ja elan südamega kaasa tema asjadele.

  Teate, mu sünnipäev kestab juba kuu aega :) Ühesõnaga tänase postituse point on veel selles ka, et mu kallis sõbranne tuli mulle kingitusega külla. Ja väga armsa kingitusega. Septembris on kallid inimesed mulle mu lemmikvärvi kingitusi kuidagi lausa mitmel korral ja mitmeid teinud. Varsti olen üleni türkiisitar :)

  Ma tegelikult armastan väga palju kanda musta värvi riideid. Ühest küljest on nad ilusad ja teisest küljest varjan nendega veidi oma korpulentset keha. Aga musta riietust ei tohi inimene kogu aeg kanda. Eriti depressiivne inimene, kuna must värv blokeerib energiaid ja ei mõju hästi ka vaimsele tervisele. Aga alati on võimalik selle juurde lisada värvilisi aksessuaare, nipsasjakesi või ehteid. Need ei lase energiakanaleid sulgeda ja seega on inimense energeetika tasakaalus. Mina olen läbi aegade kandnud musta juurde erinevat värvi ehteid vmm...Vahepeal oli puna-musta hullustus, pungivärvid :) Aga tegelikult armastan juba kaua aastaid türkiissinist ja mu lähemad sõbrad teavad seda ning seda uudist ei ole ma ka fb-s varjanud. Aitäh teile, kes te mulle türkiissiniseid kingitusi teinud olete! Armastan teid! :)


28-29.september. 2015.a.
Mai

armaskallis sünnipäevakingitus Jaanikalt

Kikutohter, Marco ja tass, ning lõpuks linnavalitsus ja kodu

(stippar) Marco Tasane ja minu uus tass temalt ;) väga armas pilt! jee!

   Justkui oleks pikk tööpäev seljataha jäänud.
Sellest ma loomulikult piti ei teinud kuidas ma kikutohtril käisin ja taas ühe hamba võrra vaesemaks jäin. Teine ehitati üles ja näeb välja nagu pärishammas. Tahate pilti? Ei saa ;) Kade olen. Lahedad instrumendid on kikutohtritel. Kuigi tehti mitu süsti, ei olnud ma peast soe :) ja kuulsin väga hästi kuidas arst assistendi käest tigu küsis. Mõtelge, tigu pandi mulle suhu. Ühesõnaga varsti olen juba nii tark, et hakkan ise hamaarstiks. Tegelikult, kui aus olla siis mulle väga meeldiks see assistendi amet. Päriselt ka. No, ikka kisub sinna meditsiini poole...

  Õnneks on ka Pärnu Hambapolikliinikus võimalus järelmaksule ja seda võimalust ma täna ka kasutasin, kuna hammaste ravi on väga kallis. Aga usaldan Hamabapolikliinikut, teevad vähemalt kvaliteetset tööd, kuigi ravi on seal veidi kallim kui mujal. No ja hetkelgi on mul pool nägu tuim ja keel pehme. Aga see ei takista elamast.

  Peale kikutohtrit sain kokku Marco Tasasega, kes on Pärnut väisamas. Salamisi ütlen, et tegime selfisid ka, aga ma lubasin Marcole, et ma avalikuks ei pane. Aga oli armas taaskohtuda ja järgmiste kordadeni! :)
Ja suured tänud ka tassi eest! Nüüd on taas üks väga kena tassike mu kollektsioonis juures.

No, ja tagatipuks jõudsin (tegelt jõudsime) veel ka linnavalitsusse. Mina, pudikeelne Margit ja sõber Sven. Jätkuvalt sõjaplaanide pärast, kuid missusguste sõjaplaanide, sellest ma ikka veel ei räägi. Ärge kurvastage, sõda tuleb! :P

28.09.2015.a.Mai

Mees minevikust

   Illustreerisin veel ühe oma lühijutu...

MEES MINEVIKUST

Looklev rada viis metsatukka. Sinna kus lapsena mängimas käisime, kus toona asusid taluhooned ja metsakuiva kuuse otsas istus must ronk kes varastas läikivaid esemeid ja riputas need nagu jõuluehted puu okstele. Toona meie, lapsed kartsime et ronk nokib meil silmad peast, kuna need ka helgivad. 

  Talu perenaine oli pime nagu tuntud selgeltnägija Vanga ja küla kurimutid armastasid rääkida, et ronk olla perenaise nägemishäires süüdi. Veel pajatati, et lind olla perenaisele teejuhiks olnud, istunud ta õlal ja toksinud nokaga selles suunas kuhu mutt liikuda tahtis. Rääkida ju perenaine mõistis. Kas see ka nii oli, ei oska ütelda kuna oma silm ei ole näinud. Räägitakse ka, et talus olla olnud üks kambrike lausa ronga poolt varastatud kulda ja hõbedat tulvil, et ronk olla nagu metalliotsija olnud, minnes kohale kus maapinnas metall asus, hakkas lind rahutult seda kohta nokaga uuristama ja jalgadega augustama. Nii kaevanudki kord sulane vana aida tagant välja sõjaaegse rahapaja, mille väärtus ulatunud tuhandetesse. Küla teab mis küla räägib! Tihtilugu on külajuttudel tõepõhi all. Igal juhul peale seda hakkas talus kõik õitsema. Isegi vana roostes käsiader visati ulualuse nurka ja talupidamisse ilmusid traktorid. Ka sulane, kes muidu käis aastaringselt ühtede ja samade, paigatud roobadega, sai endale uued riided. Pole siis ime, et külarahvas ei tundnud poe ees märjukest kuukavat meest äragi.

  Jõudnud taluplatsile kus iidse talumaja olemasolust andis märku vaid aastakümneid tuult ja tormi trotsiv korsten, jutustasin ma kaaslasele järgmise loo.

"Ühel päikeselisel suvepäeval kui me koos kahe sõbraga vargsi taluhoovile hiilisime, komistas üks kamraadidest vastu kivi ja kukkus auku. Mina ehamtasin näost lubivalgeks kuna silme ette kangastus repliik "Viimse reliikvia" filmist, kus üks tegelastest maaalusesse sügavikku kukkus. Mu hulljulge sõber, kes armastas ekstreemsusi, viipas mulle käega et hüppaksime kaevikusse kukkunud sõbrale järele. Mina lõin põnnama ja äkki nägin oma seljataga pimedat perenaist seismas, kes ähvardas meile miilitsa kutsuda kui me kohe võõrastest valdustest ei kao. Kõrvad ludus lahkusime kahekesi lagendiku suunas, ise hirmul ja teadmatuses mis saab lõksu langenud kambajõmmist. 

  "Oota! Vaata, meie kadunud sõber istub perenaisega pihlapuu all ja puhub ilmselt mullikesi!" semu ulatas mulle binokli. Jah, pidin rõõmust tõdema, seal nad tõesti istusid, kuid kuidas see kõik juhtus, see pani imestama. Ega me ei saanudki teada kuna sõber väitis et ta ei tea midagi. Meil tekkis muidugi kahtlus, et perenaine sundis teda vaikima, kuid kahtlus ei leidnudki kinnitust. Spekuleerida võib ju mitmeti, kuid tõde teavad ilmselt vaid kaks asjaosalist. Igal juhul peale seda keeldus päästetu meiega kampa löömast ja üleüldse nähti teda harva maal vanavanemate juures aega veetmas. Tänaseks olla temast saanud ufoloog ja ta pidavat tegev olema ulmemaailmas. Küllap nii ka on, aga kas sellel on mingi seos antud intsidendiga või mitte, seda teab ilmselt vaid vanajumal taevas. Ja kui aus olla siis me ise ka enam selle talu hoovile ei kippunud, ehkki unistus ratsa rikkaks saamisest püsis meelis."

   Kui olin oma lapsepõlvelegendi jutustamisega ühele poole saanud, avastasin, et olin vestelnud tuulega. Minu teekaaslane istus vana pihlapuu all ja oli süvenenud lahti harutatud paberist panderolli lugemisse. Tema kõrval istus must ronk ja askeldas kateloki kallal mille sisse teekaaslne oli tühjendanud vana roostes paja sisu.

   Ütle veel, et ajalugu ei kordu!

27.12.2014.a.

Mai

27. 09.2015.a.

Mai