Pisike Eesti Maailmakaardil!

   See siin on suur ja siiras tänuavaldus mu väljamaal elavatele sõpradele! Aitäh, aitäh, aitäh!
Viimase nädala jooksul olen kõnelenud oma 5 sõbraga kes on saatuse tahtel Eesti tolmu jalge alt pühkinud ja väljamaale elama läinud. Üha enam ja enam kuulen ma kuidas nad lausa ootavad mu uusi blogipostitusi.
  Paar päeva tagasi teatas üks Hispaanias elav sõber, et ta on väga tänulik, et toon läbi oma blogimiste pisikese Eesti Maailmakaardile. Ohh, uskuge või mitte, seda lugedes kandsin tibutagi ja silmad olid veekalkvel.
  Mul on siiras heameel sellist õnne pakkuda teile, mu armsakesed! On ju blogimine mulle teraapia nii nagu iga kirjatöö. Ja kui ma suudan läbi selle inimesi oma juurte juurde tagasi tuua, no mis saab veel parem tagasiside olla? Uhh! :)
  Jah, jätkuvalt võlgnen tänu Heli Künnapasele, keda, ma usun, et võin oma sõbraks pidada. Tänu temale saigi kolme kuu eest minust blogija. Ja Heliga läheks kasvõi luurele ka koos, aga läheme hoopis Jõgevamaale turneele oktoobris :) Jätkuvalt võib meid esinema/ raamatuid esitlema kutsuda, aga teatage pikemalt ette. Jõgevamaa kutsus juba kevadel ja 28. oktoobril kohtume lugejatega Palal ja Elistveres.
  Aitäh sõbrad, et te mul olemas olete! Armastan! :)

21. september. 2015.a.
Mai

Minu lasteraamat PETU tahab sündida!

Lasteraamat PETU tahab sündida! Hea sõber, aita kaasa mu lasteraamatu PETU sünnile! Sõprade soovitusel tegin siia nn oma Hooandja. Nimelt, paljud mu sõbrad ei ole nõus läbi Hooandja mu lasteraamatu sündi toetama ja seega otsistasin nende soovil siia toetuskampaania teha. Teisalt ei meeldi mulle endale ka Hooandja raamid ja sellepärast otsustasin toetajaid siit otsida. Hea sõber, jaga või toeta mu lasteraamatu sünnikampaaniat! Minu pangakonto number on : EE381010902003166000 Margit Peterson. Kui toetad mu raamatut enne 15. novembrit saab ehk raamat jõuluks valmis ja saad oma lapsele või lapselapsele ilusa jõulukingi. Kui soovid raamatut käest kätte siis saad selle 10 euro eest ja postiga saates 12 euro eest. Iga euro on teretulnud! Lisasin siia ka mõned illustratsioonid sellest raamatust. Nende autor on Signe Lauk. Kõikidele alla 10 euro toetajatele kingin oma romaani "Segavereline!" Raamat on ka juba toimetatud ja ootab küljendamist. Ette tänades, Margit! Siia ka väike katkend:

"Pet-uu, Pet-uu! Tule vanaema juurde tuppa! Ära jää võrkkiigele magama! Muidu tulevad varesed ja nokivad su silmad peast!" hüüdis vend oma õde.
Oli augusti lõpp. Päike paistis kõrgelt ja ninatark tüdruk armastas lesida võrkkiigel. Ta lasi taevavalgusel oma tedretähnilist nägu paitada, tuulepoistel juukseid silitada, sest nii oli kõige mõnusam unistada. Seda enam, et ema oli lausunud, et päike armastab tedretähnilise näoga lapsi. "Juhuuu! Mina olengi päikeselaps!" rõõmustas tüdruk.Ja korraga see kisa, see raamidesse surumine. Petu oli juba lapsena isiksus, kes ei kannatanud keelde ja käske. Ta unistas ennast kollaseks liblikaks, kes lendab õielt- õiele ja värvib maailma ühe tiivaviipega päikesevärviliseks. Tema arvates oli päike toona mitmevärviline.
Petu oli lillelaps, kes igatses jalutada tundide viisi metsas, kõnelda puude, põõsaste ja lilledega. Tüdruk, kes unistas end vihmaste ilmadega sopalombis mängima, ilma, et oleks kunagi külm hakanud. Tüdruk, kes nägi kõikjal ilu. Isegi lehmakoogid muutis elavaks. Tegi neile kividest silmad, tammetõrudest nina ja tulpide kroonlehtedest suud. Ta pani looduse enda ümber elama. 

****

"Palju õnne sünnipäevaks!"õnnitles naabrinaine tüdrukut ja kinkis talle nelja aastaseks saamise puhul hiigelõuna. See oli nii armas kingitus, mida tüdruk isegi ampsata ei raatsinud. Tahtis, et see õunake kivistuks ja jääks elu aeg teda saatma, kuid...
Petu oli pärit paljulapselisest perest. Ihnus oli talle võõras. Vanemad õed oskasid tüdrukut ümber näpu keerata, noolides ampsu järel ampsu. Nii see unistus puruneski. Petu käis nukralt õunapuu alt täpselt samasugust õuna otsimas, kuid tulutult. Kõik õunad olid seal ussitanud ja poole väiksemad. Pisikesi putukaid ja usse tüdruk kartis. Isegi nii hullult, et ükskord, kui putukas oli jala peale roninud, kisas ta nii valjusti, et kogu majarahvas jooksis välja vaatama.

20.09.2015.a.
Mai

Margiti anekdoot

Läksin eile mehega kalale. Mees käsikis kogu aeg vait olla.

Julgesin korra suud paotada ja ta ägestus ning ütles, et keerab paadi kummuli.

Võtsin igaks juhuks päästerõnga, kuna ei oska ujuda, kuid tema kohe karjuma;" naine paadis, paat põhjas!"

Viskasin päästerõnga kus see ja teine ja hakkasin silmapiirilt uppuvat paati otsima, kui ta lausus;

" sinu peaga ei ole ikka kõik korras!"
Vaatasin peeglisse ja nägin, et olingi tema karjumiste peale halliks läinud.



21.09. 2015.a.
Mai

Võtame Pärnu suvest viimast

   Täna tõustes tundisn ennast inimesena. Selles mõttes, et viimase paari kuu jooksul ajas keski või miski mind poole une pealt üles ja uneaeg oli vaid 4-6 tunnine. Aga minu jaoks on normaalne 6-8 tundi, üle selle lihtsalt ei saa. Jah, olen võimalusel teinud ka pooletunni või tunnise lõunauinaku, kuna tervis vajutas kevadel punast tuld ja...

õepoeg Raido Soomets ja Germo

  Eile tahtsin meeletult metsa seenele minna, kuid bussiga ei tahtnud ja autot ei leidnud, seega jäi minemata. Aga ma ei ole seda unistust peast välja visanud, kuna ma armastan seenel käia. See on mõnus teraapia, kuigi tavaliselt leiavad puugid mind alati üles ja neid putukaid ma veidi pelgan. Aga seened...uhh, on ikka sõbrad, õrritavad siin oma pildikestega! :) Ükskord ma lähen niikuinii!
  Täna tegime Germoga jalutuspäeva ehk võtsime Pärnu suvest viimast. Ei taha tegelt nii ütelda, kuid tuleb tõele näkku vaadata, sest september avab peagi oktoobrile ukse. Ja juhuslikult põrkasime Jaansoni raja otsas kokku minu õepoja Raidoga kes seal tervislikke eluviise harrastas. Seega pildil mu kõige vanema õe kõige noorem poeg. Ma ise olen pere kõige noorem tütar ja Germo on minu vanem poeg, ehk siis Raidole kõige noorema tädi vanem poeg. Keeruline? :) Jah, meid ju on 7, mul on 3 õde ja 3 venda. Ja emal on oioi, kui palju lapselapsi.
  Ja, no selline kaunis suvepäev lihtsalt meelitab jalutama. Nii ka meie jalutasime üle keslinna silla Vaeste Patuste Alevisse ehk Rääma linnaossa. Täitsa lõpp, ma vist kõndisin turbokiirusel üle silla, kuna ma ju kardan kõrgust ja täna kartsin veel eriti. See vast tuleb sellest, et ei olnud pikka aega enam jala silda ületanud. Aga üle me jõudsime ja isegi ühe fotojäädvustuse tegin Germost. Näo ilme järgi tundub, et Germo ka eriti sildadest vaimustuses ei ole, või ei olnud ta vaimustuses, et pidi mulle mitmel korral poseerima :)
  Ja lõpuks jõudsime aeda suve nautima. Tõsi küll, teepeal kohtasime mitut tuttavat ja aega kadus kätte. Kuid mis seal ikka, ilus ilm ja rahvas naudib. Nautisime ka meie.
  Ja pool tundi tagasi sain ka moosi purkidesse. Koostis õun, pirn, suvikõrvits, aroonia ja sidrun. Mingit täpsemat retsepri ei olegi, et kui palju suhkrut jne...ma lihtsalt armastan katsetada erinevaid koostisaineid toitudes. Panen kõike silma järgi. Igal juhul moos sai hea ja huvitav. Õunad muidugi olid väga hapud ja toorevõitu, nagu tänane saak kipub olema. Aga aroonia andis kena värvi ja hea meki.
  Selle peale meenub:" piima, moosi, saia ja kõht saabki täis!" :)

20. september. 2015.a.
Mai- Piiri- Vaeste Patuste Alev- Mai

pirn, õun, aroonia, suvikõrvits, sidrun, suhkur

selline ta siis sai

Minek

Minek...

kui maa hingab endasse

hommikuhõbejat turma

ja taevasse tõuseb latern

kui lahkunu hing

võid tunda kuis sõrmedest
pudeneb maapeale surma
kõik möödub sest täis on
tiksund elutee ring

las lahkuvad rändlinnud
sügisus värve las lisab
las alastust naudivad
koltunud lehtedes puud

kui üle ulgumere kuulda
on kajaka kisa
siis tea on lõppenud aeg
olla elule truu



20. 09. 2015.a.
Mai

Jee! Poiss jälle joonitab! :)

   Jõudsin mina linnapealt "laiamast" tagasi ja ees ootas järjekordne üllatus. Siin ta on, poolik meeleheitel koduperenaine :) Ühesõnaga sellised asjad teevad tuju rõõmsaks. Meenub aeg, kui ise olin samas vanuses ja portreede joonistamise tuhin peale tuli ning selle asemel, et sõbrannedega välja minna, istusin ja joonistasin. Tegelikult igatsen seda aega tagasi. Aga samas on väga mõnus tunne, et pojal ka joonistamise vastu taas huvi on.
  Salamisi ütlen, et unistan siiani, et hakkan kunagi taas joonistama ja illustreerin ise ühe oma raamatutest. Ja elu on näidanud, et unistused on määratud täituma. Iga unistus omal ajal.
  Nii kui ma seda poolikut joonistust nägin, kõnetas see mind. Viis tagasi aega kus naised omale hirmsasti lokke tahtsid ja lokirulle pähe keerasid. Mäletan kuidas lapsena naabrinaisele rulle pähe keerasin ja juuksed enne õlleseks tegin, kuna siis pidid tugevamad lokid jääma. Praegu naljakas mõeldagi :) Ja silmad sellel porteel on vägagi kõnekad.
  Teisalt meenutab see tegelane meeleheitel koduperenaist, elukogenud ja pisut õnnetut emandat, kes on kurb ja õnnetu. Seega suudab poiss ehedad emotsioonid paberile panna ja ma siiralt loodan, et ka tema illustreerib ühe mu raamatu.
  Aitäh! :)


19. september. 2015.a.
Mai

natuke veel ja...poolik veel

Uued tassid, kohtumine sõpradega + motohooaja lõpetamine Pärnus

tass Hispaaniast

tass sünnipäevaks

tass sünnipäevaks

   Täna on olnud nii kirev päev, et ma ei tea kas suudan selle kirevuse kõik nii ehedalt kirja panna. Esiteks suured tänud armsad Ingrid ja Marleen nende imeliste tasside eest. Esimene tänane tass on toodud Hispaaniast lausa ja teise kinkisid mu kallikesed mulle sünnipäevaks. Teisest tegin lausa kolm pilti, kuna tassi külgedel ju erinevad pildid ja õnnesoov lõppeb lausa tassi sees :) Nii armas. Ma armastan teid! Oli rõõm taaskohtuda!

tass sünnipäevaks

  Lisaks sain veel ühe tassi sünnipäevaks. Selle eest tänud Merike Killile, kes kinkis mulle sünnipäevaks minu perekonnanime tähega tassi. Sobib ka see kollektsiooni. Ma panen kõikidele tassidele kleepsu alla, kus on kirjas kuu, kuupäev , aasta ja riik koos kinkija nimega. Aastakümnete pärast hea vaadata :)

Merike Kill ja tema kingitus mulle sünnipäevaks

  Merikesega istusime veel Port Artur 2 ja PK vahelisel alal kuhu kogunesid motomehed, kuna täna on Pärnus motohooaja lõpetamine.
  Julmad mehed seal katuseserval! Isegi vaadata ei julge :)
  Tänud, armas Aime, et jäädvustasid nahkmehed pildile. Oli rõõm kohtuda!

motomehed parkimismaja katusel

  Ja siia nüüd mõned pildid ka motohooaja lõpetamisest. Kuigi see kõik alles kestab, aga ma tulin koju ära, ning siin ootas mind järjekordne üllatus, aga sellest juba järgmises blogis ;)

19. september. 2015.a.
Mai

motohooaja lõpetamine Pärnus

motohooaja lõpetamine Pärnus

Täna täpselt 3 kuud blogimist!

   Täna, täpselt 3 kuud tagasi hakkasin blogima ja teen aeg-ajalt enda jaoks siia väikesi postitusi statistika suhtes. Siin tänased anmed mu blogimitse statistikast:

Lehevaatamisi täna

85

Lehevaatamisi eile

190

Lehevaatamisi viimase kuu jooksul

5 559

Lehevaatamiste arv alates algusest

12 810

_________________________________

Kirje Lehtede vaatamisi:

Eesti

874

Soome

38

Ameerika Ühendriigid

11

Šveits

3

Saksamaa

3

Kanada

2

Suurbritannia

2

Kenya

2

Norra

2

India

1

_______________________________

Kirje Lehtede vaatamisi:

Käisin täna küünemodelliks

16. sept 2015

117

Mu noorem poeg joonistab taas!

11. sept 2015

107

Tänases "Õhtulehes"!

15. sept 2015

80

Tänane tass otse Pariisist!

17. sept 2015

65

Õunamoos, juuksur ja kosutav maaõhk

17. sept 2015

62

18. september. 2015.a.

Mai

Pimedusega löödud...

panid silmad kinni ja

maailm kattus pimedusega

nagu tookord kui sa olid

pimedusega löödud olid armunud

alkohoolikusse naisehingega mehesse
kes kätega sulle kõike selgitas sest
suuga oskas ta alkoholiuimas vaid
suuri sõnu teha ja sina heldisid

sa nägid maailma läbi roosade prillide
tajumata oma hinge lõhestumist
sa lihtsalt ei tahtnud näha valgust
elasid pimeduses nagu vaegnägija
kuid selle erinevusega et vaegnägija
tahaks näha

ja lõpuks ta tuli su ellu valgus
valgus mida tuleb vaid näha
valgus mida tuleb tahta näha
aga siis oli juba hilja oli lootusetult
hilja sest kuristiku serval saavad
tiivad vaid need kelle füüsilist keha
maailm enam uppumissurmast
päästa ei suuda

täna sa panid taas silmad kinni
ja tulid mu rõdule
tulid minu kodukuristiku servale
tulid varesena ning lahkusid taas
linnuteele


18.09.2015.a.
Mai

Parem h(H)ilja kui mitte kunagi (kedagi) ;)

  Täna käisin Omniva pakiautomaadist esimest korda elus pakki välja toomas. Käidud. Tehtud. Lihtne. Ise saadan oma raamatuid mugavusest ikka Eesti Posti kaudu, kuna saadan ka palju maale ja seda meelega, kuna vastasel juhul peaks maainimene sõitma linna paki järgi. Ühel korral olen ka kasutanud Smartposti teenuseid, kui romaan RIST TEEL minuni jõudis. Täna aga sain sellise üllatuse osaliseks ;)
  Kunagi, kui lapsed väiksed olid, heegeldasin ja kudusin neile kõik, karupükstest kinnasteni. (sallid, kindad, sokid, mütsid , karupüksid, kampsunid jne...) kuid ühelt maalt poisid ei tahtnud üldse villaseid sokke kanda ja ilmselgelt ma neid kappi seismiseks ei kudunud. Seega olen viimastel aastatel rohkem heegeldamisele truuks jäänud. Tõsi küll, minu jaoks kestab alles suvi, kuna sügiseti ma hakkan tavaliselt teleka ees käsitööd tegema, aga ma ei vaata veel telekatki ;) Pealegi kipitab minu sees mu üks pooleli olevatest romaanidest "Westoffhauseni häärberi saladus" millesse tahaks sukelduda, aga elutempo on nii kiire, et pole mahti olnud. Et miks ma sellest kõigest pajatan? Nagu pildilt näha, sain ma täna armsa sünnipäevakingi ühel fännilt. Mis sest, et sünna jäi augusti lõppu, see on ikkagi väga armas üllatus. Aitäh, Ülle Valt! Ja muidugi tänud ka koti eest! Ma pole ammu enam ise sokke kudunud ja need kuluvad talveks kenasti ära, kuna mu liigestega ei ole ammu enam kõik korras ning need kardavad külma. Aga mis loomavilla lõngast need kootud on? Sihukesed teistsugused ja karvasemad. Koera? Kuigi koeravillast lõnga ma vast tunneks ära.
  Ma armastan teid mu sõbrad ja fännid! :)

18.september. 2015.a.
Mai