Tänane tass otse Pariisist!

  Eile jõudis 10 päevaselt reisilt Prantsusmaale- Pariisi tagasi mu hea sõber Margus Oopkaup. Nüüd on mu tassidekollektsioon taas ühe tassi võrra rikkam. Aitäh, kallis sõber! Tass näeb väga hea välja. Sellel on  Pariisi iseloomustavad pildid. Lisaks tassile tõi Margus mulle ka Eiffeli torni. Olen nüüd ka Pariisis ära käinud ;)

sõber Margus Oopkaup

 Arc de Triomphe (Arc de Triomphe de l'Étoile) on triumfikaar Pariisis, Prantsusmaal. See on üks Pariisi kuulsamaid ja külastatumaid vaatamisväärsusi^[1]. See asub ühe suure teede ristmiku – Place Charles de Gaulle'i keskel. See püstitatirevolutsioonisõdades ja Napoleoni sõdades hukkunute auks. Triumfikaare sise- ja väliskülgedele on kirjutatud prantslaste lahinguvõidud ja väejuhid.

Triumfikaare võlvi all on I maailmasõjas hukkunud tundmatu sõduri haud.

Igal aastal külastab Arc de Triomphe'i poolteist miljonit inimest

 Eiffeli torn (prantsuse La tour Eiffel) on Pariisi tuntuim ehitis ja populaarseim turismiatraktsioon.

Torn on saanud oma nime kogu projekti juhtinud ettevõtja Gustave Eiffeli järgi, arhitekt oli Stephen Sauvestre. Ehitamist alustati 1887 ja torn valmis 1889. aasta Pariisi maailmanäituseks, et sellega tähistada Prantsuse Revolutsiooni 100. aastapäeva.

Torn on 324 meetrit kõrge ja kaalub 7300 tonni. Eiffeli torn oli 40 aastat maailma kõrgeim ehitis (1889–1930).

Pärast ehitamist peeti torni väga inetuks ja häbiväärseks. Torni omandiõigused pidid vastavalt lepingule minema 20 aasta möödumisel torni rajamisest (1909) Pariisi linnale, kes lubas selle kohe lammutada. Torni ehitamise tingimuseks oligi, et see peab olema kergelt lammutatav.

Vahepeal oli aga leiutatud raadio. Prantsuse armee oli selleks ajaks torni tippu paigaldanud saatja ja vastuvõtja, mis olispionaaži jaoks ülitähtis. Seetõttu oli sõjaväe juhtkond otsustavalt lammutamise vastu. Pärast Esimest maailmasõda, kus torn end spionaaži kohalt õigustas, pole torni lammutamise ideel enam laiemat kõlapinda olnud.

2004. aastal külastas torni üle 6,2 miljoni inimese. 2002. aastal registreeriti 200 miljones külastaja.

Detsembris ja jaanuaris on torni alumisel platvormil avatud 220 ruutmeetri suurune liuväli. Seal kasutatav varustus antakse kohapeal, enda oma kaasa võtta ei tohi.

Eiffeli torni on keelatud kaasa võtta loomi, välja arvatud pimeda juhtkoerad.

Eiffeli tornist on üle maailma tehtud üle 30 duplikaadi või sellest inspireeritud ehitist.

Eiffeli torn

Pariisi Jumalaema kirik (Notre-Dame de Paris) on kirik Pariisis Cité saarel.

Kiriku ehitamist alustati 1163 kuningas Louis VII valitsemise ajal kunagise Jupiteri templi kohale. Nurgakivi pani paavstAleksander III. Tööd kestsid ligi 200 aastat. Kiriku valmides (umbes 1330–1345) olid tornid 69 m kõrged.

Louis XIV ja Louis XV ajal võeti kirikus ette suuremaid ümberkorraldusi.

Prantsuse revolutsiooni päevil hävitati paljud kirikus olnud aarded, kuid kellad pääsesid siiski ümbersulatamisest. Kirik pühendati Mõistuse ja Ülima Olendi kultusele, seda kasutati ka lihtsalt panipaigana.

19. sajandil lisati kirikule 90 m kõrgune nelitistorn (autor Eugène Emmanuel Viollet-le-Duc).

Jumalaema kirikus on toimunud arvukalt olulisi sündmusi: aastal 1239 tõi Püha Louis kirikusse Kristuse okaskrooni; seal on kroonitud Inglise kuningas Henry VI (1430); aastal 1804 kroonis seal Napoleon ennast prantslaste keisriks ja oma abikaasa Joséphine'i keisrinnaks.

Pariisi Jumalaema kiriku esimese oreli ehitas Franςois-Henri Clicquot 1700. aastal. Hiljem, 19. sajandil ehitas Aristide Cavaille-Coll oreli ringi, suurendades seda.

Pariisis asub ka teine Jumalema kirik – Notre-Dame des Lorettes.

Andmed Vikipeediast.

17. september. 2015.a.

Mai

Õunamoos, juuksur ja kosutav maaõhk

Germo Tammistes kiikumas

minu sõbranne, lahke ja armas perenaine Ruth

   Eile sõitsime Germoga maale, Pärnumaale, Tammistesse. Ikkagi vaba päev ja tuleb ju suvelõpust viimast võtta, sest kohekohe on sügise pööripäev. Käisime eile Ruthiga ennast lille löömas, ehk siis maniküürimas ja maale jõudes hakkasime õunu hakkima, et need moosiks keeta. Ja pealegi mõjub maaõhk Germole hästi. Paistab, et haigus on saanud kontrollialla ja Germo on taas rõõmus ja päikeseline. Hea oli ju testida küünelaki püsivust. Julgen ausalt ütelda, et kogu lakk on kenasti peal. Seega Triin, uute kohtumisteni! ;)

Jossu ja Germo

   Germo ja perekass Jossu said suurteks sõpradeks. Jossu on sõbralik, kuid natuke isekas kass, kellele ei meeldi, kui teada sülle võetakse. Ta valib ise millal ja kelle sülle läheb. Uudishimulik on ta ka. Näiteks kapile uudistama minnes lükkab ta selle äärelt maha asjad mis uudistamist segavad.

lahke peremees Palmiste Germot lille löömas :)

  Ja paras memmekas on Jossu ka. Kui rahvas tuppa läheb, hüppab ta aknale ja hakkab tuppa nõudma. Üleüldse on inimeste lähedus talle väga tähtis, erinevalt teisest perekassist Teedust, keda kodus näeb harva. Kuid Teedu on tubli kass, kes püüab ka hiiri. Jossu tõi küll eile mingi tõugu tuppa, kuid hiiri ta veel püüdnud ei ole. Aga ta noor kass ka alles, aastane.
  Tammiste Tammepärja tänava "kodujuuksur" Palmiste kohendas eile kenasti ka Germo soengut. Ajas poisi kaela ja habeme puhtaks, mida mina veel teha ei osaka. Aga luban hea õpilane olla :) Kuid igal juhul näeb Germo nüüd palju kabedam välja ja ta oli ise ka vaimustuses esmakordsest habemeajamisest.

Germo ja Jossu

  Samal ajal, kui peremees köögis pannkooke küpsetas, puhastasime meie Ruthiga hulgi hapusid õunu ja pliit keetis nendest magusa moosi ;) Just pliit keetis, mitte ometi meie. Koogid maitsesid hästi, nagu ka peremehe keedetud nietu supp. Mehed teevad üldse hästi süüa.
  Ja lõppeks, kui sügis vaikselt suvesooja ilma kasissu puges, pugesime meie toasooja peitu. Ja loomulikult tuli Jossu koos meiega. Ja toas ta valiski kelle sülle pugeda :)

Aitäh imetoreda päeva eest maal, kallid Ruth ja Ülar! Järgmiste kordadeni! :)

16-17. september. 2015.a.
Tammiste- Mai

Käisin täna küünemodelliks

minu elu esimene maniküüris käimine

   Uskuge või mitte,. aga ma käisin täna elus esimest korda maniküüris. Viimastel aastatel olin oma küüned unarusse jätnud, aga kunagi sai ise neid lakitud ja igasuguseid mustreid välja mõeldud. Kuid unistus maniküüri minna pidevalt kasvas minu sees, kuni ühel päeval armas Triin teatas, et otsib küünemodelle, kuna õpib alles seda ametit.Seega kui midagi väga soovida, siis unistus avab ise sulle ukse :) Triin õpib ka pediküüri tegema ja teeb seda kõike Pärnus "E -küünestuudios". Mulle meeldib nn katsejänes olla. Olin ju eelmisel suvel ka üks esimesi kleinte "Melanie ripsmepikendustes" ja olen siiani jäänud seal käima. Hea on vaadata kuidas inimene areneb ja järjest edukamalt oma töösse pühendub.
  Ei ole tegu geelküünte ega geellakiga. Tegu on täiesti tavalise maniküüriga ja tavalise lakiga. Mu käed siiani lõhnavad mangolõhnalisest kätekreemist. Ja väga mõnus ja värske tunne on. Kuna tarbin antibiootikume, siis mu küüned olid kõik erineva kuju, pikkuse ja laiusega. Lihtsalt murdusid. Seega oli maniküüri minekuks ka hea ajastus. Kõik sai ühepikkuseks viilitud, küüneääred lõigatud, pluss massaaž nii kätele kui küüntele jne...Ja uskuge, enesetunne on palju parem :) Seega tänud kallis Triin ja uute kohtumisteni! Aga siis juba pediküürima! ;)
  "E-küünestuudio" lehekülg (mis on küll kahjuks varjusurmas) asub SIIN ja kodukas SIIN.

16. september. 2015.a.
Mai

küüned ilutegijalt Triin Rõigaselt

 

sest ma olen juba su hingusest...

sest ma olen juba su hingusest...

sa tuled kui kuu hõbedane helk

paned oma karused käed

ümber mu siidipehmete õlgade

sosistad kõrva lembesõnu

nagu tuuleiil kes mööda minnes
kõige peenemagi aistingu
üles äratab

aga mina ei kuule su sosinat
ma ei näe su mandlisilmi
sest ma ole juba su hingusest
Nirvaana lävel Beethoveni
kuupaistesonaat huulil

siis kui öö rebib
õlgadelt viimsegi rüü
kui kustuvad akendes tuled
sa tuled tuled kikivarvul
hõrk parfüümilõhn täidab toa
nagu tookord kui hommikud
olid veel heleroosat värvi ja
iga su sõnal oli minu jaoks
maailma suurune tähendus

aga täna olen mina sinu
paralleelmaailm
peegeldpildis


15.09.2015.a.
Mai

Tänases "Õhtulehes"!

   Kuna see siin on mu avalik päevik, mis kajastab peaaegu kõike minuga seonduvat, (aga oma magamistuppa ma piiluda ei lase siiski) siis loomulikult lisan siia ka tänases "Õhtulehes" avaldatud artikli, mis kõneleb Marco Tasasest ehk siis rohkem tuntud strippar Marcost. Ja muidugi on seal ka mind mainitud, kuna olen tema uuema ja kuumema loo "Kepikas" sõnade autor.
  Tegu oli siis tellimustööga ja just nii see ka sündis, nagu Marco artiklis räägib.
"Õhtulehte" saate lugeda SIIT.
Lugu saate kuulata SIIT.

Ja artikli lõpuni saate lugeda järgmiselt pildilt.
Aitäh, sõber Marco! :)

Siis kui Sanga talu peremees Pärnut väisab..... ;)

Sven Kivisildnik

     Täna hommikul ärkasin puurimise peale. Otseses mõttes puurimise peale. Kortermaja võlud. Eksole? Mis seal ikka, oligi hea äratus, kuna pean ju kellaajaliselt jätkuvalt antibiootikume tarbima. Ja ega lõunani magamine just mõnus ei ole, kuna iga minutiga jäävad päevad lühemaks ja sügis piilub suve tagant.
   Nagu traditsiooniks juba saanud on, kohtume me Sveniga tavaliselt Port Artur 2 kaubamaja kolmandal korrusel, Rahva Raamatu kohvikus Piano. Kena ja inspireeriv kohake ju. Võin mõnes mõttes seda oma teiseks koduks pidada, kuna külastan kohvikut vast igal nädalal. Peaksin juba kuldkaarti omama ;).
  Mis raamat on Sveni käes? Kas Valev Mirtem on ta pseudonüüm? :) Ja nagu näete on ka laud raamatutest tulvil. Ja need ei ole just äsja ostetud raamatud. Vaikin. Ei kõnele. Olen jah salalik. Selleks on ka põhjust. Vaikin ka sõjaplaanidest, mida kavatseme kunagi ellu viima hakata. Iga asi omal ajal.
  Ütlen vaid, et Sven on inimene kellega saab "asju ajada", kes on alati olemas ja jõu ning nõuga toeks, kui asi puudutab kirjandust. Ja mitte ainult. Jah, paljud kardavad "Kurja Kivisildnikku" ja  ka minu käest on küsitud, et kuidas ma temaga suhelda julgen. Olen ilmselt julge tüdruk :)
  Heakene küll, ma rohkem ei piina teid. Kuulen juba kuidas mõni kurjustab, et ennäe, nüüd kiidab ja salatseb. Aga selleks on ka põhjust ka. Nii palju võin vihjata, et kui me juba teetassi taha istume, siis mingid sõjaplaanid teoksil on.

Toomas Raudam ja Peeter Helme

  No, ja kuidas sa ikka saad raamatupoest tühjade kätega lahkuda, kui hea kirjandus vaatab ülisoodsa müügihinnaga vastu. Ei saa ju, kuigi elamine on juba nagu raamatukogu. Nii ma siis endale Peeter Helme "Puudutuse" ja Toomas Raudami "See on T" öökapile muretsesingi. Ja Peeter Helme romaani "Puudutus", mis on 2006. aasta romaanivõistluse ära märgitu, jõudsin ma isegi juba lugeda. Ja kui ma kord...Kardan, et tuleb uneta öö.


14.september 2015.a.
Mai
 
 

Sa tuulena sahistad lehti...

   Sa tuulena sahistad lehti...

Ma kuulen kuis vahtrapuu ladvas

sa tuulena sahistad lehti.

Nii selge on tänane taevas,

kuid sinu käsk enam ei kehti.

Sa pilvepiirilt vaid jagad
veel oma tarkust ja soovi.
Seal teiselpool tähti sa magad,
all maailma tagumist hoovi.

Oh, ütle memm kuidas näed elu?
Kuis tunnetad hõimlaste hängi?
Kas tajud ka pisemat valu,
mis taadi on aheldand sängi?

Las lõpuni põleda pirrud,
mis süütas kord mälestus, jääv.
Las meenuvad vaarisa kurrud
ja vaarema kortsused käed.

Ja lapselaps täna las nurrub,
on memmede, taatide päev!



13.09.2015.a.
Mai

Koer Berta sõi mu pirnid ära :)

  Täna on vanavanemate päev, aga kuna mul ühtegi vanavanemat ei ole ja ma ei ole neid kahjuks ka kunagi tundnud, siis otsustasin päeva veeta ühe mulle väga kalli inimese juures. Tõsi, vanavanaema oli lapsena üks mu kallimaid inimesi ja vanaonu ka, aga mõlemad on pilvede taga ja nende mälestuseks süütan küünlad. Aga mina tutvusin täna koer Bertaga. 8 kuuse maiasmokast koeraga, kes armastab pirne. Lausa neli pirni söötsin talle sisse. Ta oleks muidugi veel tahtnud, aga mul hakkas peremehest kahju, sest pirn teadagi puhastab organismi ;)
  Täna on (vähemalt Pärnus) ehe suvine ilm ja nii me aias kanakoibi küpsetasimegi. Mine tea mis need ilmad teha võivad, tuleb ja ilusat ilma ära kasutada.
  Kodupirnid on alati kõige maitsvamad ja mahlasemad. Olin päris mitu pirni ära söönud (kuna need esiteks maiteavad mulle väga ja teiseks puhastavad need organismi, ning minu oranism on hetkel suht "hõre", kuna tarbin iga 8 h tagant antibiotse), kui naabrimees koer Bertaga tuli ja Bertast sai kohe mulle kõige parem sõber. Nagu alati on loomad ja lapsed mu sõbrad. Ja, noh, kui ma veel pirne talle pakkusin, siis olin maailma armsam ;)
  Ja muidugi koduaia ploomid, need lausa sulasid suus. Oleks Berta vaid veidike enne tulnud :) Üldiselt naabrimees rääkis, et Berta on kõigesööja, aga konte ja magusat talle anda ei tohi, nagu ikka koertele. Ja ülisõbralik on ta ka. Haukumas teda peaaegu ei kuulegi. Täna pigem, kui ta kõrvatagust sügasin, tegi Berta notsu häält ja uneles mõnusalt. Ma väga armastan koeri. Nad on kohati sõbralikumad ja armsamad, kui inimesed. Truumad on nad ka.
  Aga nüüd otsin küünlad välja ja lähen vanavanematega kõnelusi pidama. Tehke teie ka seda, sest ilma nendeta ei oleks ka meid ning elu on habras ja kordumatu. Kord saame me oma vanavanematega pilvepatjadel ikka kokku.
Rõõm hinge ja saära silma, kallid sõbrad. Mina olen õnnelik! :) Kallistan.

13. september 2015.a.
Mai- Piiri- Vaeste Patuste Alev- Mai

Pärnu Kirjandusõhtu 6. hooaja avapauk!

Parima teeningdusega söögikoht "Kolhethi" Pärnus 2015

Emma ja Birk Juslin

   12. septembril 2015.a. alustasin Pärnu Kirjandusõhtute 6. hooaja korraldamisega, mis endiselt leiab aset Gruusia restoranis Kolhethi, mis tunnistati hiljuti parima teenindusega söögikohaks Pärnus. Selle kohta saate lugeda SIIT.

Eelika Laane ja Emma ning Birk Juslin

  Pärnu Kirjandusõhtud toimuvad üle kuu (traditsiooniliselt teisel laupäeval), algusega kell 18.00, aadressi Kuninga 36. Järgmine toimub juba 14. novembril. Kõik kes soovivad seal oma raamatut esitleda või esineda, võtku minuga ühendust juba täna.

Heli Künnapas

  Ise olen tunnike varem majas ja ootan esinejaid. Täna jõudis esimesena kohale Soome- Rootsi- Eesti kirjanik Emma Juslin, kes elab Haapsalus ja õpib oma 6 kuuse poja kõrvalt Tallinnas. Emmal on ilmunud 3 romaani ja kohe on ilmumas ka neljas ja viies. Neljas romaan on ajaloolilne romaan. Esimese romaani avaldas Emma juba 19. aastasena. Emma Juslin oskab suhelda rootsi, soome, eesti, prantsuse ja inglise keeles. Täna tutvustas ta ennast Pärnu rahvale nii eesti, kui inglise keeles. Poetess Eelika Laane tõlkis meelsasti Emma inglisekeelset kõne.

Meelis Sarva ja Olavi Kõrre ehk KõrreSarv

  Kirjanik Heli Künnapas tutvustas oma viiendat raamatut, noorteromaani "Tähtajaline elu," mille kirjutamiseks sai ta ainest aasta Ameerikas lapsehoidjana tööl olles. Heli on ka enne Kolhethis oma raamatuid esitlemas käinud ja neid on tal tänaseks kokku lausa viis ning peagi on uusi sündimas. Heli elab Pärnumaa ja Raplamaa piiril ning on nelja lapse ema, poliitik, kirjanik, laagrite korraldaja jmm...heal lapsel mitu hobi ;) Täna saime teada, et mõne aja pärast saab "Tähtajaline elu" endale ka järje, et sellest sünnib triloogia.

mina ja RIST TEEL

  Juba mitmendat hooaega juhib Pärnu Kirjandusõhtuid armastatud muusik, õppejõud, näitleja jne...Meelis Sarv kes koos bändikaaslase Olavi Kõrrega ka täna õhtu muusika poole eest hoolt kandsid. Siirad tänud KõrreSarvele minu kahe loo "Eemal" ja "Sõja jalus" mängimise eest. Need lood on võetud bändi "Pööloy Gläänz" repertuaari ja esimene neist on ka sama bändi kauamängival PEATUS olemas.

Aavo Kubja

  Ka mina esitlesin täna oma seitsmendat raamatut, romaani "Rist teel", mis on mu raamatutest kõige värskem ja mida on mõned ekseplarid veel minu käest saadaval. "Rist teel" on minu teine romaan, nõiaromaan mis ilmus selle aasta 15. juulil. Olen seda esitlemas käinud juba Pärnu Rahva Raamatus ja Toilas. Täna oli kolmas esitlus.
  Täna oli pärnakatel ka võimalus kuulda ühe Pärnumaa meespoeedi luulet. Nimelt lisaks naisesinejaile astus oma luuletustega üles ka Aavo Kubja, kelle debüütluuleraamat peaks ilmavalgust nägema ehk juba poole aasta jooksul. Aavo luulet on avaldatud ka kogumikus "Sõnaga Näkku 2".

minu vanem poeg Germo Paavle ja Terje Heinmets

  Ahjaa, Kirjandusõhtu alguses, peale KõrreSarve avalugu astus üles poetess Terje Heinmets oma luuleloominguga ja tutvustas kordustrükist ilmunud luuleraamatut "Haldjate maailma uks on avatud".

Heli Künnapas ja Aavo Kubja

Eelika Laane

  Kevadel, eelmise hooaja lõpus plaanisime uut hooaega alustada algul augustis ja Kolhethi kõrval õues, kuid kahjuks oli suvi nii kiire ja see lükkus ikkagi sügisesse, kuigi tänane ilm lubas ka õues esinemist nautida. Just õues poetess Terje Heinmets oma loominguga üles astuski. Terje haldjaluulet kuulata vaikselt ja isegi jahenev ilm ei sundinud nautijaid tuppa sooja otsima minema.

minu vanem poeg Germo Paavl ja Terje Heinmets

  Kõige kaugem esineja tuli meile Tartust. Poetess Eelika Laane tutvustas meile oma debüütluuleraamatut "Aegade kutse". Eelika töötab Kuremaa koolis õpetajana ja just seal me tutvusime, kui koos Heli Künnapasega Kuremaa raamatukogus esinemas käisime. Eelika luule on õhkõrn ja habras, üdini romantiline ja naiselik, nagu ta isegi. Täna oli pärnakatel ainukordne võimalus osa saada tema imelisest esitlusest.

Emma Juslin ja mina

  Imeline ja "suvekarge" õhtu jätkus Kolhethi terrassil, kus juttu jätkus kauemaks ja seltskond lasi ka Kolhethti hõrgutistel hea maitsta. Kahju küll, et ununes ühispildi tegemine, kuid luban, et järgmisel korral teeme asja tasa. On ju seegi Pärnu Kirjandusõhtute traditsiooniks saanud. Ja lõppkokkuvõttes oli üks imeline õhtu, alla 30 inimesega sellel korral, kuid olen kindel, et kõik kes tulid ja olid, ka nautisid. Meie nautisime täiel rinnal! Onju? :)
  Aitäh teile, sõbrad! Mina armstan teid ka :)

Rohkem pilte sellest toredast õhtust saate vaadata SIIT.

12-13. september 2015.a.
Mai

...

...

üheksakümne esimesel
jõin ma ennast lihtsalt täis
sest olin ennast täis
kuna tänavad olid tanke täis

aga mul oli valus oli valus
pea ees vette hüpata
kuna vesi oli tundmatu madal
ja ilmselt kivise põhjaga
aga ma pidin alluma pidin
oleme eestlane kuna ei
kavatsenud Moskvasse Kremli
kellu helistama minna

täna meenuvad sõnad
isamaa ilu hoieldes
vaenlase vastu võideldes
täna tunnen kuidas keel murdub
näen vaimusilmas kuidas
roostetanud taba eestlase seifi eest
maha kolksatab ja sendid pagulase
taskus kõlisema hakkavad
nagu nõuka ajal kui aastaid
kogutud kümnekopikalisi
šampusepudelist eemaldasin
sest nende lips oli läbi neil ei olnud
kohta kodanlikus Eestis

lappan värisevail käel vanu pabereid
seitse surmapattu maalivad ennast
silme ette mõeldes tänasele
mõeldes närbuvale ühiskonnale
kus eestlus on vaid tühipaljas sõnakõlks
tühipaljas ja nälginud näoga
kassapõrsas omas (h)alastuses
kes teps mitte seakatku ei sure...



12.09.2015.a.
Mai